Täna ma tahaksin OLLA...

Täna juhtus kummaline asi. Ma tulin töölt ja olin enneolematult väsinud, käed ja jalad olid rasked, justkui rauast. Läksin magama.
Sellele mis minuga juhtus eelnes terve rida segaseid unenägusid: inimesed, keda ma pole aastaid näinud, inimesed, keda ma pole kunagi näinud, koolimajad, mis meenutasid ladusid, külmikud, mis meenutasid autovrakke...ühesõnaga tavaline väsind inimese unenägude poppurii. Kuid korraga olin ma selles majas. Heledad seinad, aknad ilma kardinateta. Tundsin ennast nagu kodus, kuigi see polnud minu kodu. Kõik mu meeled töötasid. Ma avasin terassiukse ja tundsin jala all märgi veidi karedaid laudu. Taevas sõuavad tumesinised pilved. Jõuan mõtelda sellele, kui maaliline see on, kui mulle jõuab kohale, et see pole minu kodu. Ma ei ehmata, ma lihtsalt imestan, mida ma siin teen? Lähen tuppa tagasi ja peaaegu usun, et ma kohe ärkan. Midagi ei juhtu. Ma tean täpselt, kus on mu kaamera...kui ma saan pildistada neid pilvi, siis kindlasti jäävad pildid kaamerasse isegi, kui ma peaksin ärkama. Lähen teisse tuppa ja võtan kaamera oma kotist. Lähen jälle terassi poole. Vajutan silmad kinni, peas mõte: kui see on uni, siis ei saa ma ju tunda käe all ukselinki, või vähemalt saan ma aru, et see on uni... Ma teen katse, ukselink on jahe ja liiga sile, et kuuluda mõne teise ukse külge. Vajutan lingi alla, teen ukse lahti peas mõtte, et see ongi päris, see ei saa olla uni. Tunnen märja mulla lõhna... ma pole kunagi unes lõhna tundnud, peagi seguneb selle lõhnaga veel teinegi: keegi teeb kõrvalmajas suitsu. Vaatan metsa poole ja näen... IMELISI SINISEID LINDE! Need on mingisugused paradiisilinnud, neil on punane pealagi, valge rinnaesine ja pikk sinisulgne saba. Nad Nõeluvad ühe puu otsast teise puu otsa, maanduvad korraks majaräästa all. Seal on ka nende pojad! Ma üritan neid pildistada, kuid nagu ikka, pildid jäävad udused, kadreering annab soovida. Viskun selili, et parimat kaadrit saada. Mul ei ole aega tehtud pilte kontrollida, ma tean, et nad ei jää siia enam kauaks. Pildistan neid veel, veel, veel...
Majast kostab pillimängu: ma pean minema tagasi sisse, ma tean, et mind oodatakse. Lähen tagasi sisse. See ei ole uni, unenägusid vaid nähakse, mina aga tunnen seda oma ihul, kuulen, haistan, katsun... ärkan ülesse. Käed ja jalad valutavad, kuigi ma pole täna midagi füüsiliselt koormavat teinud.
Ma pole iialgi nii selget unenägu näinud. Üritan jälle unne vajuda, laske mind tagasi, sinilindude juurde! Asjata...
Ma kardan vaadata oma kaamerapilte...

Täna saime kokku klassikaaslastega gümnaasiumist. Ja tõtt öelda oli see päris äge! Mulle pole kunagi meeldinud klassikokkutulekud ja nüüd ma mõistan miks: kooliseinad ei ole selleks lihtsalt üldse õige koht. Kogu kooli mälestused (mis ei ole minu jaoks, kahjuks, suures enamuses kuigi helged), kõik need seinad, kogu surve, kogu hirm mis seal valitses, kõik see on ikka veel alles. Ilmselt pole koolis enam ammugi neid jubedaid puure meenutavaid riietusruume, enam ei pea tegema koolitükke, enam ei PEA sa seal üldsegi olema, kuid neetud võlgnikutunne püsib kangekaelselt. Ta on sisse imbunud viimasesse kui seina, ta varitseb iga suletud ukse taga ja iga tooli all. Ka kõik tuttavad on sealt ammu lahkunud (väljaarvatud mõni õpetaja), kuid kõik need emotsioonid ja surve...kõik on endiselt alles ja see ründab sind niipea, kui sa tõstad jala üle kooliläve. Käisin kord vilistlaste kokkutulekul ja ausalt öeldes enam ei kipu. Kuid seekord oli see üks klassivend, kes tahtis kokku saada ja ajas rahva kokku. Nii veider, kuidas kõik on muutunud, see sama klassivend pole kunagi olnud selline algatajatüüp... või vähemalt ei tundunud olevat... Me istusime koos järve ääres, grillisime, rääkisime juttu ja kogu õhkkond oli niivõrd meeldiv, ja pealekauba viis see mõtted mujale, mis oli igati teretulnud.
Kokkuvõttes veetsime koos suurepärase õhtu. Sain kokku inimestega, keda pole näinud peaaegu kümme aastat, nii huvitav oli näha, mis on neist saanud: üks on tuline usklik, üks on suurepärane muusik, üks on edukas projektijuht, üks on lihttööline ja veel olin mina... Jah nii vähe meid oligi, kuid mõnes mõttes sobis see mulle isegi mõnevõrra rohkem. Sai hoopis sügavamatel teemadel vestelda, sai lähemalt tuttavaks, sai rohkem jagatud, mõistagi oli vähemlärmakas ka. Arvatavasti kohtume mõnega peagi jälle, ühe klassivennaga kohe kindlasti! Mul on taas põhjust rõõmustada, et minu teele on sattunud mõned inimesed, kelle oskuseid võib imetleda, kelle elukeerdkäikudest saab õppida, kelle sõnumeid võib mõista või vähemalt mõistatada.
Ma olen tagasi oma kodukeses ja akna taga on soe sügisöö, ja see sügisöö on jälle mõnevõrra sõbralikum. Seal liigub inimesi, kelle lõputute valikute rajad ristuvad aegajalt minu valikute rajaga ja sel hetkel nad naeratavad minule ja minu enda valikud muutuvad, kasvõi hetkeks, vähem tähtsamateks, vähem ainulaadseteks ja vähem kinnisideilisemateks (ükskõik, kui väärakas sõna see ka ei oleks), ja see on hea.
Mõtlen, mida ma oleksin võinud teisiti teha. Kui ma oleksin jälle keskkoolis vihkaksin ma seda ikkagi samapalju, ilmselt poleks ma ikkagi suutnud ühtegi pilli selgeks õppida, vaevalt ma oleks midagi üldsegi midagi teisiti teinud...kuid ma austaksin oma klassikaaslasi rohkem selle eest, kuhu nad ühel päeval jõuavad: ühel ilusal sügisepäeval aastal 2009...

Eile õhtul sadas väljas raha...just just. Viiekümnesendilised mündid, kohati isegi kroonised, kui seda kolinat uskuda, mida minu plekist aknalaud tegi. Loomulikult tuli varsti ilmsiks, et tegu oli JÄLLE vaid rahega, kahju, ma juba lootsin...
Elu muutus tuulevaiksemaks kui kunagi varem. Tuulevaikne ja tühi, ei mingit lõhna üldse. Ma armastan sügist ja sügis on alati minu vastu hea olnud, ta oli justkui sõber, kes tuli minu poole, et jagada minuga oma muresid ja kuulas ära ka minu omad. Tundub, et sellel aastal pean oma muredega ise hakkama saama. Ta kõnnib minust mööda justkui me ei tunneks teineteist, justkui me poleks kõik need aastad teineteist lohutanud, justkui oleks ta minus sügavalt pettunud. Kas saakski teda süüdistada?

Ma ei tea, kui palju nendest sõnadest, mida siia tikin jõuab ka kellegi kõrva või südamesse, kuid vaatasin täna veidi kriitilisema pilguga oma vanemad postitused üle. Ja peale ilmatu koguse trükkivigu, leidsin ma ka paar kohta, mida tahaksin nüüd enamvähem ära süüa, kuid ometi ma ei kavatse mitte midagi ette võtta, sest tol hetkel ma mõtlesin kõike seda tõsiselt. Näiteks ühes postituses toon ma välja, et loodan leida midagi mis oleks väärt tervet hunnikut asju, mida ma oma elu jooksul kaotanud olen: tundub, et ma leidsin midagi, mis võib olla väärtuslikum, kui ükski asi, mis mul olemas on, kuid kui palju see leitud õnn mulle tegelikult õnne toob? Seda ei tea veel keegi. Ütlesin ka, et kui oled teiste suhtes aus on ka endal uhkem tunne... tõsi, tõsi, kuid see ausus läheb seekord mulle päris palju maksma ja sellises olukorras on uhkemast enesetundest vähe kasu.
Hetkel elan vaid unenägudes, iga öö saan ma nägijaks, iga hommik jään taas pimedaks. Päevad läbi kombin meeleheitlikult, et leida midagi mille külge klammerduda...kõik on tarbetu...

Selline ajalooline hetk 09.09.09...kell 9 läbi 9 minutit istusin mina: Helena (ma loodan, et see olen ikka mina)hommikuringis oma rühma lastega ja rääkisin nendega sellest imepärasest numbrite kombinatsioonist. Rääkisin sellest aga mõtlesin hoopis muust. Ma mõtlesin kõige pikkemast liivarannast ja roosast taevast selle kohal, nagu keegi oleks kallanud sellesse veini ning muutnud selle sama peadpööritavaks, kui vein; mõtlesin soojast ruudulisest päevatekist, helendavatest käevõrudest, märkidest, magnetitest ja tuhandest kohtadest mida peaks oma elujooksul külastama... Ma ei tea kuidas on võimalik olla meeletult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga, poleks iial arvanud, et see on võimalik. Aga tuleb välja, et on. Eile selgus üks tähtis asi: selgus, et ma polegi päris hull ja kõik see, mida ma olen viimasel ajal tundnud ja enamasti luuludeks pidanud või oma haiglase kujutlusvõime arvele kandnud polegi üldse kärbseseente ega ka muude hallutsinogeenide tekitatud (mitte, et ma midagi sellist pruukinud oleksin, aga ma ei olnud enam mitte milleski kindel), vaid eksisteerib sellisel kujul, millele ma oma tagasihoidlikkes unistustes ei julgenud isegi mitte loota. Kuid ometi selliseid asju ei juhtu ju päriselus, vähemalt minu päriselus mitte? Käes on eksistentsionaalne kriis: see olen ju ometi mina, kes istub siin ja tajub kõike seda? Tegemist pole mitte kellegi muuga, kui minuga...ja minuga juba midagi sellist naljalt ei juhtu.
Viimasel ajal olen kuulanud Hellawes't. Pean tagantjärgi peaaegu tähenduslikuks, et algselt oli Hellawes Thomas Malory romaani teisejärguline tegelane...täpsemalt siis nõid, kes üritas endasse asjatult armuma panna Sir Lancelot'i. Hellawes'i laulud on tõesti imepärased, sügava mõte ja absoluutselt jäljendamatute riimidega. Mulle hakkab tunduma, et tema loitsud toimivad sedavõrd hästi, et näen nüüdseks oma nägu pea' igas neist.
On tõesti olemas selliseid teid, mis tagasi ei vii,nii ma nüüd valvan meretõusu võõras sadamas. Tuul pettis ära mu purjed, vaibudes igaveseks ja vesi on nüüd peegelsile. Sooviksin muutuda siidiseks juustepaelaks kellegi teise juustes, rännata su poole teadmata, mis on hirm. Siidina on kerge langeda kallitesse kättesse. Meenuta mu nime, puduta käega. Ma oleksin läinud sinu poole mööda merepõhja, kuid mu vana kompase osuti on ära murdunud, purjed on kulunud aukudeni lõõskavast päikesest ja ka tuul ei soosi mind. Tuul, vennake, miks oled sa pahane mu peale...ma matan endasse kurbuse ja pärjan nukrust, üle merelainte naljalt ei jookse...meenuta mu nime. Kolmas aasta ma hüüan, kuidvastuseks on vaid kaja, tuul pettis mu ära ja peitis su jäljed kuid sinu pilgu hõbedat ei unusta ma kunagi ja rinnus on jäine merevesi.
Kui need pole võluväge täis sõnad, siis pole võlusõnu olemaski! Elu läheb edasi ja kuigi ma olen niisama õnnetu kui õnnelik, minu huvides on praegu keskenduda õnnele.
Nii, et ma naeratan ja elan oma elu, see on lausa imelik, kuidas mõni muusikapala saab katuse sõitma panna :)

Et seda laulu kuulata vajuta siia