Täna ma tahaksin OLLA...

Jah tahaksin olla täis lootust, et järgmine aasta tuleb eelmisest parem. Kuid mida me oleme õppinud aastal 2009? See oli olnud õpetlik aasta nii mõneski mõttes. Ma õppisin olema üksi, ja seda päris mitu korda. Ausalt öeldes üksiolemine tuleb mul iga korraga aina paremini välja. Peaks õppima veel teistega koos olemist, see on oluliselt raskem ülesanne. Olen loonud endale rituaale, mis toovad rahu südamesse, kuid samas ka seovad sind mõne koha külge ja tekitavad probleeme. Olen põgenenud ja tagasi tulnud, olen jooksnud ja üle oma varju hüpanud. On olnud tõusud ja on olnud ka mõõnad. On olnud võite ja kaotusi.
Poole tunni pärast algab aasta viimane päev, üks väga masendav muinasjutt. Uus Aasta. Muinasjutt otse lapsepõlvest. Päev, millal soovid täituvad ja imed sünnivad. Tähed ja kingitsed ja loomulikult ka emme kartulisalat. Kõik see on minevik. Selliseid asju juhtus siis, kui kalendrites olid ees veel märksa väiksemad numbrid...millalgi eelmisel aastatuhandel või nii. Miks numbrid alati suuremaks muutuvad? Vanem? Kallim? Paksem?
Ma tõesti ei taha nuriseda, ausõna. Elu on lill...lihtsalt miks peab ta nii tihti kaktus olema?
Kui nüüd rõõmsamatel nootidel peatuda, siis võitsin Toila valla fotokonkursi: peapreemia ja veel üks väiksem (parim hetketabamus). See sobib minu aastauudiseks ma arvan. Ilusat aastavahetust kõigile.
Da prisnitsa mne Max Evans...

Iga aasta talviti on minu köögiaknataga suleline virrvarr. Kuid millegi pärast erinevad toidulaua külalised aastast aastasse. Elu ei seisa paigal. Kõik on pidevas muutuses.
Esimesel talvel, tasus mul panna akna taha linnutoitu olid platsis puukoristajad, keda ma viimasel kahel talvel pole üldse näinud.
Eelmisel talvel oli tavaliseks külaliseks väike kuid julge salutihane, kes tavatses seemneid otse käest mekkida.
Tänavu talv tõi minu akna taha suure kirju rähni.
Nii ma jälgin aastast aastasse, kuidas linnutoidukuulikesed kahanevad. Ja kuidas sulgede värv muutub. Ainult mina olen see ja sama, ja ikka ja endiselt samas rohelises köögis. Sama värvi. Enamasti sinine kas siis külmast või kurbusest... sõltub. Ja minu toidulaua ääres käib ka igasuguseid ...sulelisi ja karvaseid. Sööb ja matsutab...ja lendab siis ära. Kuidagi ärakasutatud tunne tekib vahel. Ja siis hakkab naljakas oma enda sellistest mõtetest. Sest ise ma ju riputan ülesse need peibutised. Beibutised...
Ha! No kuidas siin siis mitte naerda?

Lihtsalt ei tohi toppama jääda. Tuleb liikuda sama kiiresti, kui need väledad külalised. Vähem mõtlenmist, rohkem liikumist. Liikumine on elu...nii nad väidavad. Kas siis kiirema liikumise puhul on tegu enama eluga? Kui suurt kiirust/elu võib siis arendada vabas languses keha, mille kaal on nii umbes 48 kilo? Kuigi kaal ei olegi vist oluline... gravitatsioon mõjub kõigele ühtemoodi...9.8G...oluline on õhutakistus....ja kõrgus. Kõrgused mulle ju meeldivad. Kadestusväärsed sulelised... teie võite nautida kõrguseid ja lendu.
Vaatasin neid täna seal klaasi taga nokkimas ja imestasin, kui väledad nad on...ei tilkagi laiskust nendes. Terve päev teevad tööd. Ja siis mõistsin, et tegelikult nad ju lihtsalt õgivad...:D

Ohjaaaa... jõulud ei mõju mulle hästi. At all.