About Me
- Hundiina
- Want to know more about me, my hobbies and life you ae welcome to my Instagram page ""hundiina"" which is way more actual and real-time. At the moment working on improving my spanish and using my blog here mostly for that.
Thursday, January 10, 2008
...teki all
9:12 PM | 
Posted by
Hundiina
Kell on 7:13. Peaksin olema 13 minutit kui tööl. Aga vot ei ole. Olen hoopis kauem. Jõudsin varakult kohale. Jumal tänatud, et täna on reede. Viimane tööpäev. Aga kui väga tahaks olla tekii all, soojas voodis. Selle asemel pean valmistama ette terve hunnik asju.
Tänane hommikuringi teema on: "kaitse sinust väiksemaid ja nõrgemaid, nii näitad oma vaprust ja jõudu"...retooriline küsimus: KES, o kes küll kaitseks mind nende väiksemate ja nende vanemate eest? KES?
Kes ütleks vahest: "kuula helena sõna", või "ära torgi ometi" või "ära karju" peale minu enda.
Tänane hommikuringi teema on: "kaitse sinust väiksemaid ja nõrgemaid, nii näitad oma vaprust ja jõudu"...retooriline küsimus: KES, o kes küll kaitseks mind nende väiksemate ja nende vanemate eest? KES?
Kes ütleks vahest: "kuula helena sõna", või "ära torgi ometi" või "ära karju" peale minu enda.
Labels:
...nagu teised
11:27 AM |
Posted by
Hundiina
Üks blogib, teine blogib, kolmas ka blogib aga neljas juba ammu...õige...blogib. Mitte, et minu blogimisest oleks võituleks mingi kasu aga kui kõik, siis kõik. Täna tahan olla nagu kõik ja mitte halvem. Vaatab, mis sellest kõigest siis välja tuleb.
Arvatavasti tüdinen ma ülehomme ära ja ei taha enam olla nagu kõik aga täna vott tahan. Ja olen ka. No ja pluss minu märkmik on haigla poolt üle võetud. Kunagi oli mul seal päris kena päevik. Just selline, kuhu kombeks kirjutada "Avada ainult peale minu surma" või "Käpad eemale minu päevikust", "Ei mingit privaatsust, juhmard!" ja muu selline, mis koledal kombel keelab kõigil selle poole isegi kõõritada, kuid samas kusagil südamepühjas loodetakse, et keegi ikkagi kõõritaks ometi selle samuse päeviku poole, lausa loeks seda salaja ja saaks lõpuks ometi sinust aru.
Nagu öeldud, on minu päevikus nüüd igasuguseid analüüsitulemusi, järgmiste visiitide kuupäevad ja asjad, mida tuleks meelde jätta ja arstidelt küsida...ja muljed, mis on tekkinud sinna aegadel, mil ma kulutasin tunde ja tunde arstikabinettide ees ootejärjekordades.
Ühesõnaga ilusast ja romantilisest päevikust, millest oleks võinud ühel ilusal päeval saada mõne armunud rüütli ihaldusobjektiks on tänasest saanud...errrr...haiguslugu.
Täna tahan olla nagu teised. Katsu olengi nüüd? Olen? Elame näeme...
TÄNA MA TAHAKSIN OLLA. Tegelikult võtmesõna on siin just "OLLA". Viimaste kuude jooksul just see on minu eesmärk. Vahel me tahame olla KEEGI või NAGU keegi. Aga varem või hiljem enamus meist jõuab selleni, et OLLA on kõige tähtsam. Kuid meie eksistentsi kõige magusam aeg on just see, kui me ei taju vajadust ainult olemise järele. Kui me naiivselt usume seda, et oleks nii lahe olla ilus või moodne, et meil on tingimata vaja olla esimene või parem kui see nurjatu töökaaslane (kes mitte ainult ei ole loll ja kohmakas, vaid ebaõiglaselt esile tõstetud), et ülimalt tähtis on olla edukas...tunneme soovi olla puhanud või armunud.
Naiivsus on surematu....ma endiselt tahan kõike seda (väljaarvatud võib olla seda paremaks olemist), kuid kahjuks sain kogeda ka seda, et ma tahan lihtsalt OLLA ja siin trükkides, püüan ma seda unustada ja soovida OLLA ka midagi muud, peale ELUS olemise.
Arvatavasti tüdinen ma ülehomme ära ja ei taha enam olla nagu kõik aga täna vott tahan. Ja olen ka. No ja pluss minu märkmik on haigla poolt üle võetud. Kunagi oli mul seal päris kena päevik. Just selline, kuhu kombeks kirjutada "Avada ainult peale minu surma" või "Käpad eemale minu päevikust", "Ei mingit privaatsust, juhmard!" ja muu selline, mis koledal kombel keelab kõigil selle poole isegi kõõritada, kuid samas kusagil südamepühjas loodetakse, et keegi ikkagi kõõritaks ometi selle samuse päeviku poole, lausa loeks seda salaja ja saaks lõpuks ometi sinust aru.
Nagu öeldud, on minu päevikus nüüd igasuguseid analüüsitulemusi, järgmiste visiitide kuupäevad ja asjad, mida tuleks meelde jätta ja arstidelt küsida...ja muljed, mis on tekkinud sinna aegadel, mil ma kulutasin tunde ja tunde arstikabinettide ees ootejärjekordades.
Ühesõnaga ilusast ja romantilisest päevikust, millest oleks võinud ühel ilusal päeval saada mõne armunud rüütli ihaldusobjektiks on tänasest saanud...errrr...haiguslugu.
Täna tahan olla nagu teised. Katsu olengi nüüd? Olen? Elame näeme...
TÄNA MA TAHAKSIN OLLA. Tegelikult võtmesõna on siin just "OLLA". Viimaste kuude jooksul just see on minu eesmärk. Vahel me tahame olla KEEGI või NAGU keegi. Aga varem või hiljem enamus meist jõuab selleni, et OLLA on kõige tähtsam. Kuid meie eksistentsi kõige magusam aeg on just see, kui me ei taju vajadust ainult olemise järele. Kui me naiivselt usume seda, et oleks nii lahe olla ilus või moodne, et meil on tingimata vaja olla esimene või parem kui see nurjatu töökaaslane (kes mitte ainult ei ole loll ja kohmakas, vaid ebaõiglaselt esile tõstetud), et ülimalt tähtis on olla edukas...tunneme soovi olla puhanud või armunud.
Naiivsus on surematu....ma endiselt tahan kõike seda (väljaarvatud võib olla seda paremaks olemist), kuid kahjuks sain kogeda ka seda, et ma tahan lihtsalt OLLA ja siin trükkides, püüan ma seda unustada ja soovida OLLA ka midagi muud, peale ELUS olemise.
Subscribe to:
Posts (Atom)