Täna ma tahaksin OLLA...

Jah tahaksin olla täis lootust, et järgmine aasta tuleb eelmisest parem. Kuid mida me oleme õppinud aastal 2009? See oli olnud õpetlik aasta nii mõneski mõttes. Ma õppisin olema üksi, ja seda päris mitu korda. Ausalt öeldes üksiolemine tuleb mul iga korraga aina paremini välja. Peaks õppima veel teistega koos olemist, see on oluliselt raskem ülesanne. Olen loonud endale rituaale, mis toovad rahu südamesse, kuid samas ka seovad sind mõne koha külge ja tekitavad probleeme. Olen põgenenud ja tagasi tulnud, olen jooksnud ja üle oma varju hüpanud. On olnud tõusud ja on olnud ka mõõnad. On olnud võite ja kaotusi.
Poole tunni pärast algab aasta viimane päev, üks väga masendav muinasjutt. Uus Aasta. Muinasjutt otse lapsepõlvest. Päev, millal soovid täituvad ja imed sünnivad. Tähed ja kingitsed ja loomulikult ka emme kartulisalat. Kõik see on minevik. Selliseid asju juhtus siis, kui kalendrites olid ees veel märksa väiksemad numbrid...millalgi eelmisel aastatuhandel või nii. Miks numbrid alati suuremaks muutuvad? Vanem? Kallim? Paksem?
Ma tõesti ei taha nuriseda, ausõna. Elu on lill...lihtsalt miks peab ta nii tihti kaktus olema?
Kui nüüd rõõmsamatel nootidel peatuda, siis võitsin Toila valla fotokonkursi: peapreemia ja veel üks väiksem (parim hetketabamus). See sobib minu aastauudiseks ma arvan. Ilusat aastavahetust kõigile.
Da prisnitsa mne Max Evans...

Iga aasta talviti on minu köögiaknataga suleline virrvarr. Kuid millegi pärast erinevad toidulaua külalised aastast aastasse. Elu ei seisa paigal. Kõik on pidevas muutuses.
Esimesel talvel, tasus mul panna akna taha linnutoitu olid platsis puukoristajad, keda ma viimasel kahel talvel pole üldse näinud.
Eelmisel talvel oli tavaliseks külaliseks väike kuid julge salutihane, kes tavatses seemneid otse käest mekkida.
Tänavu talv tõi minu akna taha suure kirju rähni.
Nii ma jälgin aastast aastasse, kuidas linnutoidukuulikesed kahanevad. Ja kuidas sulgede värv muutub. Ainult mina olen see ja sama, ja ikka ja endiselt samas rohelises köögis. Sama värvi. Enamasti sinine kas siis külmast või kurbusest... sõltub. Ja minu toidulaua ääres käib ka igasuguseid ...sulelisi ja karvaseid. Sööb ja matsutab...ja lendab siis ära. Kuidagi ärakasutatud tunne tekib vahel. Ja siis hakkab naljakas oma enda sellistest mõtetest. Sest ise ma ju riputan ülesse need peibutised. Beibutised...
Ha! No kuidas siin siis mitte naerda?

Lihtsalt ei tohi toppama jääda. Tuleb liikuda sama kiiresti, kui need väledad külalised. Vähem mõtlenmist, rohkem liikumist. Liikumine on elu...nii nad väidavad. Kas siis kiirema liikumise puhul on tegu enama eluga? Kui suurt kiirust/elu võib siis arendada vabas languses keha, mille kaal on nii umbes 48 kilo? Kuigi kaal ei olegi vist oluline... gravitatsioon mõjub kõigele ühtemoodi...9.8G...oluline on õhutakistus....ja kõrgus. Kõrgused mulle ju meeldivad. Kadestusväärsed sulelised... teie võite nautida kõrguseid ja lendu.
Vaatasin neid täna seal klaasi taga nokkimas ja imestasin, kui väledad nad on...ei tilkagi laiskust nendes. Terve päev teevad tööd. Ja siis mõistsin, et tegelikult nad ju lihtsalt õgivad...:D

Ohjaaaa... jõulud ei mõju mulle hästi. At all.

Aitab niisama plõksimisest, tule fotoklubisse!







Fotoklubi mõtteid oleme mõlgutanud juba mitu aastat, ja nüüd siis on mõtteid kogunenud juba nii palju, et kauem neid endale hoida ei olnud võimalik. Niisiis 5. jaanuaril on kõik huvilised lahkesti palutud hetkel veel nimetu fotoklubi esimesele koosolekule!

Miks peaks hakkama koos käima?

Kindlasti on paljudel meist alati kaasas fotokaamera. Digitaalfotograafia tegi pildistamise igapäevaseks asjaks. Me kõik pildistame, meil kõigil on olemas veebialbumid ja lemmikpildid nendes. Kuid igal vähegi tõsisemal tegevusel ja hobbil peaks olema väljund, mis hoiaks ära huvi soiku jäämise. Jah, oma pilte enda arvutisse toppimine ja nende pereringis vaatamine on igati tore ja tervislik tegevus, kuid kindlasti on kõigil olemas ka pilte, mida oleks mõtet ka suurema ringiga jagada… ja kui veel pole, siis klubi tegevuste raames hakkab neid ju ometi tulema. Fotoklubis näeme suurepärast väljundit meie fotograafia kirele.

Kui inimene, kes on klõpsutanud pilte teha 10 aastasest saadik, kui venna käest oma esimese fotoka sain, võin omast käest kinnitada, et ükskõik kui suur ka pole teie fotograafia huvi, takkerdub see ikka kas ajapuudusesse või lükatakse homse varna. Koos pildistamas käia ja tulemusi võrrelda, koos kogemusi jagada, koos ülesandeid täita – need on need asjad, mis teevad pildistamise veelgi huvitavamaks. Paha ei tee ka väike võistlusmoment … aga rohkem mõtteid ma siin siiski ei avaldaks, ütleks vaid niipalju, et neid jagub!

Mida on vaja, et hakata fotoklubi liikmeks?

Soovi. Mingit keelelist ega vanuselist piirangut klubil ei ole. Kui on olemas soov ja tahe, siis kõik muu pole takistuseks. Fotoaparaadi olemasolu ei teeks siiskii paha, sest, millegagi tuleb hakata pilte tegema, kuid ei pea see üldsegi olema uhke peegelkaamera. Tihtipeale just tavaliste kompaktkaamerate omanikud tulevad lagedale paremate piltidega juba seepärast, et kompaktakaamerad on tehtud võimalikult inimsõbralikuks ja nende kasutamine ei vaja erilisi teadmisi fotograafia valdkonnast. Lõppude lõpuks milline kaamera sul ka ei ole, pilti teeb ikkagi inimene selle taga. Kindlasti on kõik vähemalt kord elus ka mobiiliga täiesti arvestatava klõpsu teinud.

Kui keegi teist mõlgutab mõtet endale kallima fotoaparaadi soetada, siis fotoklubi tegevused oleksidki heaks proovikiviks, kus võiks enne katsetada oma vanast kaamerast kogu võimaliku välja pigistada ja vaadata, kas väljaminek on üldse vajalik.

Mida täpsemalt teeme?

Hakkame kord nädalas koos käima ja oma fotograafiaoskusi jagama ja arendama. Ja selleks on sadu võimalusi. Nagu juba öeldud mõtteid on palju, oleks vaid kellega jagada. Kindlasti tegeleme fotograafia tehnilise ja kunstilise poolega, teeme ühisprojekte. Loodetavasti valmib ka mõni fotonäitus. Tehnilisest poolest veel nii palju, et juba on valmimisel fotoklubi kodulehekülg, kus leiab infot meist ja meie tegemistest. Peagi loodame seal näha ka teie pilte. Kodulehekülg asub aadressil www.foto.robi.ee - Veel nimetu fotoklubi

Kes meid õpetama hakkab?

Eks elu õpetab. Koos jagame teadmisi ja koos õppime, pole välistatud, et kunagi kutsume külla ka mõne külalisesineja. Omalt poolt võin jagada veidi fototöötlusoskusi, sai ju ka mõnel koolitusel käidud. Aga eks täpsemalt selgubki kõik kohapeal. Kus loodame teid kogu südamest kohata!

Kui ma kirjutaksin postitusi MLIA'sse, siis üleeilne oleks välja näinud niisugune:

Today I came home and discovered a bird's poo on my nightstand. I am still confused. MLIA

Ma kartsin et leian kusagilt surnud tihase...aga ei, no body, no crime...exept there kinda was a crime commited. Tuleb välja, et see lendav põrsas lendas sisse mu praokilolevast aknast istus lambi peale, jättis mu öökapile junni ja lendas siis välja. Kui see on tänu selle eest, et ma neid toidan, siis peaksin äkki toiduportsioneid kärpima? Muide köögiaken on hoopis teiselpool maja.

Oleksin pidanud hakkama häirekella lööma juba kaks aastat tagasi, kui noomisin tööl ühte last, ei mäleta, millega too hakkamagi oli saanud, kuid dialoog nägi välja umbes selline:

Helena: Noom, noom, noom! Nii ju ei tohi!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom...Nii ju ei saa!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom! Paha poiss!
Tegelinski: Aga sina, aga sina...aga sina oled TIBI!

Mis sa sellise süüdustuse peale ikka kostad, naerad vaid. Tibi? Aga miks selline etteheitev suhtumine tibidesse. Tibide elu poe kergemate killast. Mäletan väga hästi kuidas meil ühikas üks tibi ei saanud magama minna, kuna küüned oli vaja korda teha. Küünte tegemine võis kesta kella kolmeni öösel. Hommikul ärgati ka tund aega varem, sest meik oli vaja peale panna. Ja teksapüksid pesti kolm korda puhtaks, kuna kuivatades neid radikal venisid nad ühest kohast torukujuliseks vms. Ei äge. Ma lihtsalt ei oskaks sellise asja peale tullagi. Tibi ei saa rahulikult puude varju jalutama minna, ta peab pidevalt juukseid kätega pühkima, sest kui tibi nii ei tee, siis maandub otsekohe tema peas 16 puuki ja, mõtle vaid, hakkavad tema peal ROOMAMA! Paljajalu tibi suvel ei jaluta, sest pediküür maksis 350 krooni. Kuid kaks hooaega järjest ühtesid ja samu plätusid kanda loomulikult ka ei saa, sest nad onju nii vanad!
Eile kolasin oma ehetekarbis ja leidsin oma vana nabaneedi. Ma pole seda juba kolm aastat kandnud, sest vahepeal olen oma nabaga tulest ja veest läbi käinud. Kord, kui olin proovinud seda august läbi pista avastasingi, et auk on kinni kasvanud. Mis teha. Kinni, siis kinni.
Eile aga mõtlesin proovida veel korra, lihtsalt pulli pärast. Ja oma imestuseks avastasin, et ei ole ta midagi kinni kasvanud. Täiesti läbitav auk on. Nii, et mu nabaneet on tagasi :P. Kui see teeb minust tibi, ilmselt ma siis olengi...oleksite te mu punaseid kontsakingi veel näinud. Woaaaa...:P ...Ja mu pidzaamapüksid on ka roosat värvi ja juuksed on lokkis...ja kas ma mainisin nabaneeti? Nii ma siin olengi kodus haige: seltsiks roosad pidžaamapüksid ja kontsakingad, nabaneet ja lokid. Kui see ei ole tibilik, siis ma ei tea, mis on :P

Ei mingit halamist täna. Ilusat Mardipäeva kõigile. Lapsepõlves oli see ikka tõega üks parimaid päevi aastas. Seda tähistati Vokas tõesti suurejooneliselt.Tasus vaid minna 9.novembri õhtul asula vahele ja nägid, kuidas elu kubises. Mardilaul kõlas igast ilmakaarest. Ja tegu polnud kaugeltki ainult lastega. Mõned napsused mardisandid laulsid veel k'ige valjemini... "Elagu Mardid!", sooviti teineteisele.
Mardipäevaks ettevalmistamine võis alata juba oktoobris, sealjuures oldi ikka tõeliselt leidlikud. Kartongist kitarrid nööridest keeltega, karusnahksed habemed, paberkotidest maskid... midaiganes! Ja loomulikult ka repertuaar ise: olgugi, et Mardiõhtu TOP 10 esikohtadel paiknes alati Põdral Maja või Mutionu laul, võis sealt samahästi leida ka näiteks ABBA surematuid hitte: nagu näiteks "Money, money!" oli seesama money ju mardisantide enimihaldatud and. N.ö. soodsate korterite leidmiseks kasutati Mardiraadiot. Ja peaks mainima, et info liikus välgukiirusel. Teineteisest mööduvad mardisalgad vahetasid infot a'la sinna ärge minge, sealt antakse õunu, või minge 15'sse, sealt sai krõpse.
Minu enda sissekäik oli alati kuulus sellepoolest, et esimesel korrusel elas üks onu, kes ei mäletanud mitte kunagi, et käes on Mardipäev. Loomulikult polnud tal komme ostetud ja Martide rahakott muutus korraga paksemaks. Üleüldse võib nendest paljudest ja paljudest korteriomanikest Vokas sadu lugusid rääkida. Aegajalt juhtusid mõne eriliselt värvika tegelase otsa: mõni lõi koos Martidega tantsu, mõni luges loengut tervisliku eluviisi kohta (Ärge te jumala pärast komme sööge, siin teile pihutäis ube! Ja kui tahate elada nii vanaks kui mina "Ei tädi, me ei taha!"...siis ainult keedetud karulid...ilma soolata!), mõni tõi kingiks kottitäie õunu (Jälle õunad!), mõni ehmatas ja iga aasta leidus vähemalt üks, kesüritas mardisantidele selgeks teha, et mardipäev on ju tegelikult homme!
Kulda väärt mälestused!
Ja täna olen ma jälle mardisant. Lasteaia lastele on kõigile habemed ja punased ninad maalitud, külastatud on Vaivara vallavalitsus, Vaiko, ja koolimaja. Sinimäe poodi külastasime ka, kuid tulime sealt välja suht nördinult. Juba teist aastat järjest siseneme poodi. Peab ütlema, et lapsed on tõeliselt imetlusväärsed, kuid poemüüjate jaoks ei tähenda see sooja ega külma. Nemad peavad ju oma tähtsat monopolyt ajama. Poes on üks klient (mainime siis ära ka, et tegu on ühe onkliga, kes päevad läbi poe ja kodu vahet jalutab), kes hea meelega isegi mardisandikesi imetleks, kuid oh ei. Seda võimalust talle ei anta ja päritakse meeleheitlikult, mida ta soovib, ja kui palju ja millist värvi jne, terve aeg, kui lapsed üritavad neile oma kauaõpitud luuletusi esitada. Lõpuks antakse kommi ka, igaühele pihku, et jumala eest rohkem kotti mitte panna. Kallid Sinimäe poetöötajad, kas siis niimodi hoitakse kinni potentsiaalsest klientuurist? Igatahes meie otsustame järgmisel aastal selle peatuse vahele jätta. Kõik teised kohad ootavad meid ju niikuinii pikkisilmi :).
Enda nina ma seekord punaseks ei värvinud, aga polnud ka erilist vajadust, kuna mind tabas järjekordne nohutõbi, mistõttu on nina niigi piisavalt punane. Mardijooksud joostud, lähentöölt varem koju, et avastada seal, et olen terve päev pahupidi kampsuniga ringi pralletanud, einoh... ehtne mardisant!
Õhtul jõuab ports Mardisante ka korteri ukse taha. Siin pole küll erilise maskeeringuga vaeva nähtud, ilmselt ka sellepärast, et tegu on küla ainsa mardisalgaga ja kõik nii ehk naa teavad juba, kellega on tegu. Igaastased mõistatused, millest oma häbiks oskan vastata vaid paarile. Ikka annan neile ka natukene raha, meenutades, kui hea meel meil endil alati taskuraha üle oli ja lähen magama teadmisega, et mardipäev on sel aastal korda läinud.

Igatahes on mõni päev nagu päev ikka, nagu 22 tuhat päeva just enne sedasama päeva, ja miski ei ennusta tormi. Kuid ärge laske ennast ära petta. Just selles tavalisuses peitub midagi reetlikku. Midagi sellist, mis tõmbab maapinna jalge alt ja hetke pärast võite avastada ennast hõljumas keset kõikehõlmavat tühjust (neile teie hulgast, kes on eluaeg unistanud kosmonaudiks saada võib see tunduda meeldiva üllatusena - tervitage siis Gagaarinit ka minu poolt, kuid näiteks mulle on alati meeldinud tähistaevas just sellisena, nagu see paistab Maa pinnalt). Ja kopsud on täis karjet, kuid pole kedagi, kes seda karjet kuuleks. Nii sa siis vaikid ja sõtkud oma rada läbi selle tühjuse lootes, et kusagilt sealt hakkab midagi koitma.
Tore. Ja elu on justkui tavaline, ja midagi pole justkui muutunud... paar tehisnaeratust vähem, paar tehisnaeratust rohkem...keegi ei tea, et tegelikult oled lootusetult puntras.
Aga tehisnaeratustel on üks kummaline omadus. Nimelt ka need on reetlikud. Mu vanaisa ütles mulle kunagi, et tänapäeval ei tohi oma P'd ka usaldada (vabandage mind palun mu labasuse eest) ja loomulikult on tal õigus. Tehisnaeratustega on see oht, et kui neid piisavalt kaua harrastada ei saa lõpuks isegi aru millised neist on teeseldud ja millised mitte. Ja kes teab, võib olla juba homme sigineb kümne teeseldud naeratuste hulka ka üks siiras?
Täna on just selline päev. Ja kirja Sigatüükast ilmselt ka ei tule. Jääb üle vaid peksta segast: Lõunapolitseiprefektuur tabas arvutitagant umbjoobes naisterahva...miks Lõuna? Õhtusöögipolitseiprefektuur kõlab veel labasemalt...

Minu soovitus teile: Just click away from this page...for your own safety. Anywhere... Et jääda stiilitruuks sobiks siia mõni link mingile eriti jaburale saidile. Küsisin K'lt, mis on kõige jaburam sait? See on tema vastus:
www.4chan.org
Kord ühes koomiksis öeldi, et kui tulnukad tuleksid maad vallutama, siis nad alustaksid netist ja teine ütles selle peale, et kui nad komistavad 4chani otsa, siis nad hakkavad kartma ja põgenevad... lasen teil selle väite õigsust endal kontrollida. Ma olen ise ju teadagi tulnukas sellel planeedil, ma igaks juhuks ei riski.

Täna hommikul püstitasin uue hüpoteesi oma kehakaalu kohta. Ilmselgelt on toit minu jaoks kõige ebaolulisem asi üldse. Kui mõnda meelitab voodist välja puhtalt mõte hommikusöögile, siis mina ärkan alati mõttega, mida kõike ma ei jõua täna teha ning kukun rabelema. Täna ma ilmselt ei jõua poodi, ei jõua metsa, ei jõua koristada. Mida ma siis üldse jõuan, süüa kohe kindlasti mitte? Niisiis algaski minu tänane päev hiigelnõudepesuga... siis veel oli vaja pesu pesema panna ja muud sellised asjad.
Eile jõudsin lõpuks meie kandi kuulsasse ööklubisse. Suht lõbus oli... eriti lõbus hakkas siis, kui ma suutsin laelasereid vaadates ette kujutada, et need on hävitusrelvad mõnest ulmefilmist, keerutavad ja võtavad kõiki sihikule. Ülejäänud aja tantsisin kujutades ette hiiiirmsaid laserihääli ja plahvatusi, kui mõni taidleja taas õhku lasti. Äge! Kahetsesin ainult, et raamat jäi koju... See oleks ikka pomm küll, kui üks keset kogu seda möllu Hermann Hesset oleks lugema hakkanud. Eks kellegiga koos oleks loomulikult veel lõbusam olnud. Kellegiga, kes oleks suutnud minu hulludest naljadest aru saada. Hea, et täna öösel kella keerati. Nii ma jõudsin isegi sündsal ajal koju magama.
Eile päeval sain kokku klassikaaslastega. Kõigepealt ühe kklassiõega ja sain teada, et ta kolib ära saksamaale. Ma ütlesin, et võtku mind ka kaasa. "A mis sa seal teed?" küsis ta. "A mis ma siin teen?" küsisin vastu ja me kumbki ei osanud selle peale midagi kosta. Siis istusime veidi aega kahe klassikaaslasega Mõisa Aidas ja mängisime lauamängu.
Sel nädalal töötasin 11 tundi päevas ja tegin endast kõike sõltuva ja mittesõltuva, et mitte mõelda. Ühel õhtul jooksin kolm suurt ringi ümber mäe, suheldes vaid empekaga ja hiljem unustasin ennast raamatutesse, et mõelda vaid empeka ja raamatute mõtteid. Ma lihtsalt ei suuda enda omi mõelda praegu.
Mul on kahtlane tunne selle tibikirja horoskoobi suhtes. Nimelt tellisin endale paar kuud tagasi, suht spontaalselt, ühe ajakirja... ehtne tibikiri on: selle kuu oma kaanel seisab näiteks selliseid tibikirjanduse pärle: Efektsed ripsmed, kuum punane mood, sünnitasin buliimikuna kolm last, hormoonid möllavad ja loomulikult "125 seksikat meest". In my deffence - nad loosisid vahemerekruiisi ja jagasid tasuta roosasid põlvikuid :P... no nüüd rääkisin ennast küll vist sisse... Aga igatahes, mulle hakkas tunduma kahtlane selle ajakirja horoskoop, mis kipub minu jaoks piinliku täpsusega täide minema. Lausa HIRMUS hakkas vahepeal. Ja novembri horoskoop kirjutab näiteks seda, et: Töö: enne, kui hakkad kolleegidele "head nõu" andma, mõtle järele, kas sulle meeldiks, kui keegi sind lakkamatult juhendaks. Nõuannetega tasub olla ettevaatlik, sest tööl on pingeid niigi kuhjaga. Tunded: Üks kohtumine ammuse tuttavaga lööb sul jalad nõrgaks. Kas tunded ka tegelikult lõõmama löövad, seda näitab sündmuste areng kuu viimasel kümnendil. Raha: Kõigeks, mida ihaldad, ei jätku.
Vot nii. Eks siis november näitab, kas tibikirja horoskoop räägib jälle tõtt...

Mulle öeldi, et ma olen liiga läbipaistev. Arvatavasti on see siis halb asi, aga tegelikult tahaksin ma, kui lubate, midagi vastu väita. Läbipaistev ongi hea, läbipaistvus muudab asja ausamaks. Esiteks on see läbipaistvus mitmeotstarbeline. See on justkui jälg, mida annab ajada, sest tegelikult viib see jäljerada millegi poole, mida ma salaja loodan. Teisest küljest on see ka suhtlemisviis.
Arutagem veel veidi selle üle. Filosoofilisemast aspektist vaadatuna võib läbipaistvust võtta kui olematuse allegooriat. Olematu olla... seegi soov on mulle viimasel ajal päris mitu korda pähe tulnud. Irooniline. Kuid püsime siiski aususe lainel. Ma olin täna nii aus kui võimalik. Mul on kergem, läbipaistvam tunne, kui soovite... ja see pole sugugi halb, ei, ei...üldsegi mitte halb.
Ma kavatsen siia panna nüüd veel kõigest veel ühe üpriski läbipaistva pildi.



Ja kui see ei olnud piisavalt läbipaistev, siis ütleme otse välja, et keegi võiks mulle kinkida mõned kenad kõrvarõngad, või kaelakee...;)

Täna juhtus kummaline asi. Ma tulin töölt ja olin enneolematult väsinud, käed ja jalad olid rasked, justkui rauast. Läksin magama.
Sellele mis minuga juhtus eelnes terve rida segaseid unenägusid: inimesed, keda ma pole aastaid näinud, inimesed, keda ma pole kunagi näinud, koolimajad, mis meenutasid ladusid, külmikud, mis meenutasid autovrakke...ühesõnaga tavaline väsind inimese unenägude poppurii. Kuid korraga olin ma selles majas. Heledad seinad, aknad ilma kardinateta. Tundsin ennast nagu kodus, kuigi see polnud minu kodu. Kõik mu meeled töötasid. Ma avasin terassiukse ja tundsin jala all märgi veidi karedaid laudu. Taevas sõuavad tumesinised pilved. Jõuan mõtelda sellele, kui maaliline see on, kui mulle jõuab kohale, et see pole minu kodu. Ma ei ehmata, ma lihtsalt imestan, mida ma siin teen? Lähen tuppa tagasi ja peaaegu usun, et ma kohe ärkan. Midagi ei juhtu. Ma tean täpselt, kus on mu kaamera...kui ma saan pildistada neid pilvi, siis kindlasti jäävad pildid kaamerasse isegi, kui ma peaksin ärkama. Lähen teisse tuppa ja võtan kaamera oma kotist. Lähen jälle terassi poole. Vajutan silmad kinni, peas mõte: kui see on uni, siis ei saa ma ju tunda käe all ukselinki, või vähemalt saan ma aru, et see on uni... Ma teen katse, ukselink on jahe ja liiga sile, et kuuluda mõne teise ukse külge. Vajutan lingi alla, teen ukse lahti peas mõtte, et see ongi päris, see ei saa olla uni. Tunnen märja mulla lõhna... ma pole kunagi unes lõhna tundnud, peagi seguneb selle lõhnaga veel teinegi: keegi teeb kõrvalmajas suitsu. Vaatan metsa poole ja näen... IMELISI SINISEID LINDE! Need on mingisugused paradiisilinnud, neil on punane pealagi, valge rinnaesine ja pikk sinisulgne saba. Nad Nõeluvad ühe puu otsast teise puu otsa, maanduvad korraks majaräästa all. Seal on ka nende pojad! Ma üritan neid pildistada, kuid nagu ikka, pildid jäävad udused, kadreering annab soovida. Viskun selili, et parimat kaadrit saada. Mul ei ole aega tehtud pilte kontrollida, ma tean, et nad ei jää siia enam kauaks. Pildistan neid veel, veel, veel...
Majast kostab pillimängu: ma pean minema tagasi sisse, ma tean, et mind oodatakse. Lähen tagasi sisse. See ei ole uni, unenägusid vaid nähakse, mina aga tunnen seda oma ihul, kuulen, haistan, katsun... ärkan ülesse. Käed ja jalad valutavad, kuigi ma pole täna midagi füüsiliselt koormavat teinud.
Ma pole iialgi nii selget unenägu näinud. Üritan jälle unne vajuda, laske mind tagasi, sinilindude juurde! Asjata...
Ma kardan vaadata oma kaamerapilte...

Täna saime kokku klassikaaslastega gümnaasiumist. Ja tõtt öelda oli see päris äge! Mulle pole kunagi meeldinud klassikokkutulekud ja nüüd ma mõistan miks: kooliseinad ei ole selleks lihtsalt üldse õige koht. Kogu kooli mälestused (mis ei ole minu jaoks, kahjuks, suures enamuses kuigi helged), kõik need seinad, kogu surve, kogu hirm mis seal valitses, kõik see on ikka veel alles. Ilmselt pole koolis enam ammugi neid jubedaid puure meenutavaid riietusruume, enam ei pea tegema koolitükke, enam ei PEA sa seal üldsegi olema, kuid neetud võlgnikutunne püsib kangekaelselt. Ta on sisse imbunud viimasesse kui seina, ta varitseb iga suletud ukse taga ja iga tooli all. Ka kõik tuttavad on sealt ammu lahkunud (väljaarvatud mõni õpetaja), kuid kõik need emotsioonid ja surve...kõik on endiselt alles ja see ründab sind niipea, kui sa tõstad jala üle kooliläve. Käisin kord vilistlaste kokkutulekul ja ausalt öeldes enam ei kipu. Kuid seekord oli see üks klassivend, kes tahtis kokku saada ja ajas rahva kokku. Nii veider, kuidas kõik on muutunud, see sama klassivend pole kunagi olnud selline algatajatüüp... või vähemalt ei tundunud olevat... Me istusime koos järve ääres, grillisime, rääkisime juttu ja kogu õhkkond oli niivõrd meeldiv, ja pealekauba viis see mõtted mujale, mis oli igati teretulnud.
Kokkuvõttes veetsime koos suurepärase õhtu. Sain kokku inimestega, keda pole näinud peaaegu kümme aastat, nii huvitav oli näha, mis on neist saanud: üks on tuline usklik, üks on suurepärane muusik, üks on edukas projektijuht, üks on lihttööline ja veel olin mina... Jah nii vähe meid oligi, kuid mõnes mõttes sobis see mulle isegi mõnevõrra rohkem. Sai hoopis sügavamatel teemadel vestelda, sai lähemalt tuttavaks, sai rohkem jagatud, mõistagi oli vähemlärmakas ka. Arvatavasti kohtume mõnega peagi jälle, ühe klassivennaga kohe kindlasti! Mul on taas põhjust rõõmustada, et minu teele on sattunud mõned inimesed, kelle oskuseid võib imetleda, kelle elukeerdkäikudest saab õppida, kelle sõnumeid võib mõista või vähemalt mõistatada.
Ma olen tagasi oma kodukeses ja akna taga on soe sügisöö, ja see sügisöö on jälle mõnevõrra sõbralikum. Seal liigub inimesi, kelle lõputute valikute rajad ristuvad aegajalt minu valikute rajaga ja sel hetkel nad naeratavad minule ja minu enda valikud muutuvad, kasvõi hetkeks, vähem tähtsamateks, vähem ainulaadseteks ja vähem kinnisideilisemateks (ükskõik, kui väärakas sõna see ka ei oleks), ja see on hea.
Mõtlen, mida ma oleksin võinud teisiti teha. Kui ma oleksin jälle keskkoolis vihkaksin ma seda ikkagi samapalju, ilmselt poleks ma ikkagi suutnud ühtegi pilli selgeks õppida, vaevalt ma oleks midagi üldsegi midagi teisiti teinud...kuid ma austaksin oma klassikaaslasi rohkem selle eest, kuhu nad ühel päeval jõuavad: ühel ilusal sügisepäeval aastal 2009...

Eile õhtul sadas väljas raha...just just. Viiekümnesendilised mündid, kohati isegi kroonised, kui seda kolinat uskuda, mida minu plekist aknalaud tegi. Loomulikult tuli varsti ilmsiks, et tegu oli JÄLLE vaid rahega, kahju, ma juba lootsin...
Elu muutus tuulevaiksemaks kui kunagi varem. Tuulevaikne ja tühi, ei mingit lõhna üldse. Ma armastan sügist ja sügis on alati minu vastu hea olnud, ta oli justkui sõber, kes tuli minu poole, et jagada minuga oma muresid ja kuulas ära ka minu omad. Tundub, et sellel aastal pean oma muredega ise hakkama saama. Ta kõnnib minust mööda justkui me ei tunneks teineteist, justkui me poleks kõik need aastad teineteist lohutanud, justkui oleks ta minus sügavalt pettunud. Kas saakski teda süüdistada?

Ma ei tea, kui palju nendest sõnadest, mida siia tikin jõuab ka kellegi kõrva või südamesse, kuid vaatasin täna veidi kriitilisema pilguga oma vanemad postitused üle. Ja peale ilmatu koguse trükkivigu, leidsin ma ka paar kohta, mida tahaksin nüüd enamvähem ära süüa, kuid ometi ma ei kavatse mitte midagi ette võtta, sest tol hetkel ma mõtlesin kõike seda tõsiselt. Näiteks ühes postituses toon ma välja, et loodan leida midagi mis oleks väärt tervet hunnikut asju, mida ma oma elu jooksul kaotanud olen: tundub, et ma leidsin midagi, mis võib olla väärtuslikum, kui ükski asi, mis mul olemas on, kuid kui palju see leitud õnn mulle tegelikult õnne toob? Seda ei tea veel keegi. Ütlesin ka, et kui oled teiste suhtes aus on ka endal uhkem tunne... tõsi, tõsi, kuid see ausus läheb seekord mulle päris palju maksma ja sellises olukorras on uhkemast enesetundest vähe kasu.
Hetkel elan vaid unenägudes, iga öö saan ma nägijaks, iga hommik jään taas pimedaks. Päevad läbi kombin meeleheitlikult, et leida midagi mille külge klammerduda...kõik on tarbetu...

Selline ajalooline hetk 09.09.09...kell 9 läbi 9 minutit istusin mina: Helena (ma loodan, et see olen ikka mina)hommikuringis oma rühma lastega ja rääkisin nendega sellest imepärasest numbrite kombinatsioonist. Rääkisin sellest aga mõtlesin hoopis muust. Ma mõtlesin kõige pikkemast liivarannast ja roosast taevast selle kohal, nagu keegi oleks kallanud sellesse veini ning muutnud selle sama peadpööritavaks, kui vein; mõtlesin soojast ruudulisest päevatekist, helendavatest käevõrudest, märkidest, magnetitest ja tuhandest kohtadest mida peaks oma elujooksul külastama... Ma ei tea kuidas on võimalik olla meeletult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga, poleks iial arvanud, et see on võimalik. Aga tuleb välja, et on. Eile selgus üks tähtis asi: selgus, et ma polegi päris hull ja kõik see, mida ma olen viimasel ajal tundnud ja enamasti luuludeks pidanud või oma haiglase kujutlusvõime arvele kandnud polegi üldse kärbseseente ega ka muude hallutsinogeenide tekitatud (mitte, et ma midagi sellist pruukinud oleksin, aga ma ei olnud enam mitte milleski kindel), vaid eksisteerib sellisel kujul, millele ma oma tagasihoidlikkes unistustes ei julgenud isegi mitte loota. Kuid ometi selliseid asju ei juhtu ju päriselus, vähemalt minu päriselus mitte? Käes on eksistentsionaalne kriis: see olen ju ometi mina, kes istub siin ja tajub kõike seda? Tegemist pole mitte kellegi muuga, kui minuga...ja minuga juba midagi sellist naljalt ei juhtu.
Viimasel ajal olen kuulanud Hellawes't. Pean tagantjärgi peaaegu tähenduslikuks, et algselt oli Hellawes Thomas Malory romaani teisejärguline tegelane...täpsemalt siis nõid, kes üritas endasse asjatult armuma panna Sir Lancelot'i. Hellawes'i laulud on tõesti imepärased, sügava mõte ja absoluutselt jäljendamatute riimidega. Mulle hakkab tunduma, et tema loitsud toimivad sedavõrd hästi, et näen nüüdseks oma nägu pea' igas neist.
On tõesti olemas selliseid teid, mis tagasi ei vii,nii ma nüüd valvan meretõusu võõras sadamas. Tuul pettis ära mu purjed, vaibudes igaveseks ja vesi on nüüd peegelsile. Sooviksin muutuda siidiseks juustepaelaks kellegi teise juustes, rännata su poole teadmata, mis on hirm. Siidina on kerge langeda kallitesse kättesse. Meenuta mu nime, puduta käega. Ma oleksin läinud sinu poole mööda merepõhja, kuid mu vana kompase osuti on ära murdunud, purjed on kulunud aukudeni lõõskavast päikesest ja ka tuul ei soosi mind. Tuul, vennake, miks oled sa pahane mu peale...ma matan endasse kurbuse ja pärjan nukrust, üle merelainte naljalt ei jookse...meenuta mu nime. Kolmas aasta ma hüüan, kuidvastuseks on vaid kaja, tuul pettis mu ära ja peitis su jäljed kuid sinu pilgu hõbedat ei unusta ma kunagi ja rinnus on jäine merevesi.
Kui need pole võluväge täis sõnad, siis pole võlusõnu olemaski! Elu läheb edasi ja kuigi ma olen niisama õnnetu kui õnnelik, minu huvides on praegu keskenduda õnnele.
Nii, et ma naeratan ja elan oma elu, see on lausa imelik, kuidas mõni muusikapala saab katuse sõitma panna :)

Et seda laulu kuulata vajuta siia

Otsuste langetamine on minu jaoks alati olnud raske asi. Kusjuures siinkohal ei räägi ma tõesti rasketest otsustest nagu näiteks mida õppima minna või kas abielluda või mitte. Minu jaoks on raske isegi "Kas piima või teed?". Ja kui kallu peal on juba "Jõhvi või Narva?", olen enam-vähem paanikas. Mõned inimesed juba teavad, et mind valikute ette seadmine on sama lootusetu, kui Maapanga taassünd või MMM aktsiatesse investeerimine ja seda isegi mitte 90ndate alguses, vaid täna ... see tähendab, et ikka päris soe peast peaks olema. Kuid Feng Shuikad väidavad, et tuleb alati minna vähema vastupanu teed ja seda ma olen kuidagi alati ja intuitiivselt teha suutnud. Kõik lihtsalt laabub iseenesest alati ja see on õige ja hea. Kui ma peaksin mõni kord väga täpselt teadma, mida ma tahan valida, no siis ei olegi ju mingit kahtlustki selle valiku õigsuses, minu niipaljukirutud otsustusvõimetus muutub ühtäkki eksimatuks õigsuse mõõduriistaks... ja see on jällegi hea ja sobilik... Võib olla ei peakski selle pärast nii palju põdema?
Täna võtsin lahti mõned fotod ja tegin neile sellised ülisoliidsed ja üliepud raamid, kus minu nimi on suurelt peal, et müüa neid sellistes oleks päris äge aga endale seina peale riputada suhteliselt kahtlane. Miks peaks seal sinu nimi seisma, suures trükkis. Aga ma suutsin valmis teha suht mugavad photoshopi aktsioonid, mis teevad ükskõik millisele pildile kiiresti samasuguse raami ja allkirja, seetähendab, et nime asemel võib seal olla pühendus, nimetus või mõni lause, üldse ei pea kirja olema, et olen enesega siiski päris rahul. Panen siia kohe veel ühe sellise pildi ülesse, ärge siis väga kriitilised olge, eks igaüks tahab natuke eputada.



Kes aga soovib teada, kuidas sellise raami tegemine käib, siis õpetuse saab John Shaw lehelt bits & pieces lingi alt.

Nädal aega möödus koolituse tähe all, ja puhkuse tähe all. Kes oleks võinud arvata, et neid kahte mõistet on võimalik ühendada? MINA MINA! Hüüavad mu väikesed lugejad :P...nojah, mina ka...eriti, kui koolitus on just sellel teemal, mis sind väga huvitab. Vaimustus, vaimustus ja veelkord vaimustus.
Parim juhendaja, parim seltskond, parim koht, parim ilm. Parim. Muuseas meiega koos oli ka Feng Shui rühm, nad nimetasid meid "fotokateks" ja ma arvan, et see on väga tabav ja vaimukas nimetus. Fend Shuikad väitsid, et kokkusattumusi pole olemas. Ja ma arvan, et see, et nad seda väitsid pole sugugi mingi kokkusattumus. Ma panin siin peas kokku päris mitu sündmusteahelat, mis on kõik üsna loogilises järjestuses. Väga imelik, kuid nende ahelate sündmused on seda intensiivsemad, mida lähemale küündivad nad olevikku, mistõttu võib vaid spekuleerida kui võimsad on need sündmused, mis on veel alles tulemata.




Ma olen alati olnud vaimustuses inimestest, kes teavad saladusi. Ja seal oli väga palju selliseid inimesi, seega mul oli alati põhjust olla vaimustuses. Ja kui palju uut ma jälle teada sain! Ma sain tuttavaks kahe uue taimega: vareskaer ja tuipunane neiuvaip, õppisin ära niimõnegi fototriki, sain algteadmisi pendeldamisest ja energiaväljade mõõtmisest, laadisin endale Clannadi kõrvale veel terve posu Clannadilaadsed muusikat, sain teada, et R. on Plära-lära...ee nojah, seda ma juba teadsin tegelikult... Sain teada, et Mändjala kämping seisab ikka veel püsti, jaanalinnupojad kasvavad umbes 1cm ööpäevas, magamiskotti ei tohigi korralikult kokku panna ja palju palju muud! Ja see on VAIMUSTAV!

Niisiis, eile oli väga raske päev, mingisugune närvivapustus. Täiesti hull värk, kuidas ennast võib ise üles keerata. Millest see alguse sai on raske öelda, võib olla see, et neli ööd ei saanud korralikult magada? Igatahes algas kõik pesunöörist: nimelt tuli välja, et meie maja taga olevad pesunöörid on n.ö nimelised... kuna minul isikliku nööri ei ole, siis ei saanud pesu ka kuivatada ega siis pesta ka mitte. Ja eile kui üles ärkasin nägin hiigelpesuhunnikut. Täiesti lahendamata olukord paistis kuigi nüüd tagantjärgi ma naeran isegi seda trükkides, et nagu KAMOON! Igatahes täitsa haige olemine oli täitsa ülespoomiseniiiveldamaajav...aga noh...õnneks nööri ju mul ei olnud :D. Allergia andis ka tunda. Ei aidanud muud, kui tegin endale lavendlivanni ja istusin seal kolm tundi. Sõin palderjanitablette ka, siis hakkas lõpuks elu sisse tulema. Täna tuli A. minu poole... see lükkas elu jälle justkui käima, eile suutsin siiski selle neetud nööri muretseda endale, lausa 30 meetrit uhket helesinist punutud nööri, ilusam kui teistel ja rohkem pingul ka. Nii, et pesin kõik pesu ära, isegi aknakardinad pesin ära ja see pani aknaid pesema, mistõttu tuli pärast ka põrandad ära pesta ja tolm pühkida ja A. tegi kartulikotlette... nüüd on hea olla... ainult veidi väsinud. Elu tuleb ikka lõbusamalt võtta.

Ilves ja Öökull on kadunud! Tegelikult juba oma kuu aega on nad kadunud. Arvasin algul, et nad on korraks puu otsast maha roninud, jalgu sirutama läinud või midagi sinnapoole, aga kuna nad pole siiamaani tagasi tulnud, siis on vist õige aeg häirekella lööma hakata!!! Kohalised kuulsused teadmata kadunud!
Jääme ootama ja lootma politsei operatiivsele tööle. Ja kui ei, siis Võsa peeter palus helistada 54 54 10 10! Vot see, härra Võsa on juba tõsiselt NÕME juhtum!

Mul on vedanud, mul on vend. Mõtlen kuidas tunnevad ennast inimesed, kellel polegi venda... kas nad tunnevad puudust oma olematust vennast nagu mina tunnen puudust endaomast kui ma pole teda ammu näinud?
Kes on vennast parem? Mäletan, ta ütles mulle, et kui ma olin väike olin ma ikka NIIII vastik...oiii, kui vastik ma olin :D. Eks see ole vanemate vendade eelis, nad teavad kui vastikud on nende nooremad õed väikestena, ilma et nooremad õed saaks põhimõtteliselt kunagi teada, kui vastikud vanemad vennad ise väikestena olid. Ma mäletan küll, kuidas käisid mind koju ajamas ja mina muudkui viilisin, kuni sa pidid mul kratist kinni võtma ja enam vähem koju lohistama. Vahel kolasin sinu asjades ka, ja mäletad, kuidas ma selle kasseti ära rikkusin... sulle nii meeldis see kasett. Minule ka meeldis...mulle juba siis meeldis kõik see muusika mida sina kuulasid. Tahtsin endale ka seda laulu... toppisin sinu kassetti koos enda omaga meie "dvuhkassetnikusse" ja vajutasin kõike ilusti, nagu kord ja kohus rec' ja play korraga ühel pool ja play teisel pool...ainult millegi pärast hakkas hoopis minu kasett häält tegema, mingi täielik jama oli peal ka veel...juusiis hüvastijätuks mängib, mõtlesin ma, n.ö. viimane kord.... Kui stop'i vajutasin oli juba hilja. Ägeda venna muusika vahele tekkis väike maitselageduselärakas. Kui väga ma ehmatasin! Nii väga, et ei kerinud isegi kassetti mujale, et see kuritegu võimalikult kaua välja ei tuleks...panin lihtsalt kõik kohtadele nagu oli...ehk ei märgata.
Loomulikult sa märkasid. Mäletan kuidas sa tulid tuppa ja minu kasetti kinni vajutasid, ütlesid..."Mida sa kuulad? Kohe ma panen sulle midagi lahedat mängima..." ja minu jubeduseks tõid lagedale minu poolt ära rikutud kasseti. Oi oi...mis nüüd saab? Üllatus! Kasett ei teinud hoopiski oodatavat lahedat häält enam...algul oli see sinugi jaoks mõistatus...kuid eks sa minu ilmestki mõistsid, kes on selle asja taga...pidin häbist maa alla vajuma.
A kuidas me alati koos seenel käisime...kuidas ma ära eksisin ja nuga ära kaotasin? Hea kui sul on vanem vend aga veel parem on olla noorem õde, tõesõna!

Muutuste lõhn on õhus. Ma ei tea vaid kui kaugelt ma seda tunnen. Loodan enda huvides, et mu lõhnataju pole niivõrd hea. Tahaksin koju. Sinna, kus mere kaldal ootab mind üks pesa, kus meretuul võib sind magama uinutada, lauldes oma kaeblikku laulu ja jutustades oma kallastest ja sügavustest. Sinna, kus kõrguvad männid, sinna, kus puudel on iseloom ja elulugu, mis kohati põimub minu enda eluloo ning iseloomuga. Sinna, kus maantee heli ja küla kuulujutte saab summutada sumeda ning sametise metsakohinaga. Sinna, kus pruun mullane metsatee vetrub palja jala all ja sa ei karda kõndides nii astuda millegi ebasündsa või vaenuliku peale. Sinna, kus on sulle täpselt teada, kus kohast võib noppida karukellasid, kust nurmenukke, kus asuvad parimad mustikaväljad ja kust sügiseti saab sirmikuid.

Staadionil tribüüni alla, tegi pesa rebane. Ja nüüd jooksevad seal ringi rebasepojad kavalad ja julged, ronivad nad oma urust välja ja jooksevad ringi. Kui me seal tasakesi seisame ja asjatult üritame neid videvikus pildistada, tuleb meie poole üks meesterahvas ja küsib sosinal: "Mitu neid on?", "Pidi seitse tükki olema" vastan ma samuti sosinal...
Imetleme neid veidike ja ma hakkan muretsema, ega ta ei soovi neile halba, kuid mõistan peagi, et selline mure on asjatu... see on minu kodu ja siin ei soovita halba väikestele rebasepoegadele ja puhtalt see mõte muudab mind nii õnnelikuks ja tänulikuks, et ma peaaegu armastan juba seda tundmatut meest, selle eest, et ta olemas on. "Tule kella poole kuue paiku hommikul, siis nad tulevad kõik üks teise järel sealt välja mängima...ja kui kodus kanakonti on, too see ka kaasa". Soovitab ta. Tänan teda ja lahkun sealt vaikselt, et ülevaadata, mis on tehtud vanal staadionil, kus toimusid alles heakorratalgud.

Ma arvan, et jään täna rahulikult magama, tuletan meelde kodu, kuhu on mul ikka veel lootust ühel päeval naaseda päriseks, oma puude rüppe.

Kui Elli toibus silmas ta lähedal uut majakest, mille tema isa oli ehitanud tormi poolt äraviidud vagunikese asemel.
Ema vaatas teda lävelt hämmastuses, põllult juba jooksis tema poole isa, vehkides kätega.Elli jooksis nende poole ja märkas, et on sokiväel: võlukingakesed läksid viimase kolmanda sammu ajal kaduma. Kuid Elli ei kahetsenud, Kansases ju pole imesid.
Ta avastas ennast ema käte vahel, ema suudles teda ja nuttis õnnest.
"Ega sa ei tulnud meie juurde tagasi taevast, pisike?"
"O! Ma olin Guudvini võluriigis." Vastas tüdruk lihtsalt. "Kuid ma mõtlesin teie peale kogu aeg...ja...issi...kas sa käisid laadal?"
"Mis sa nüüd, Ellike!" Vastas isa läbi naeru ja pisarate. "Kas meil oli siis asja laadast, kui me pidasime sind surnuks jaleinasime ööd ja päevad?"
Mitu päeva järjest jutustas Elli oma seiklustest Võlumaal. Ta jutustas oma sõpradest: Hirmutis Targast, Lahkest Puuraidurist ja Julgest Lõvist.
Totsik oli kõrval. Ta ei saanud midagi sekka öelda, sest Kansasesse naasedes kaotas ta oma kõnevõime, kuid tema sabake oli veel sõnarikkam, kui keel.
Üleliigne on mainidagi, et võitlus naaberkoer Hektoriga võttis aset veel kojutulekuga samal õhtul. Võitlus lõppes viigiga ja mõlemad võistlejad tundsid nii suurt austust teineteise vastu, et muutusid lahutamatuteks sõpradeks ja sest ajast peale tegid tegemist teiste naaberkoertega vaid üheskoos.
John sõitis naaberkülla laadale ja viis tütre tsirkusesse. Seal kohtas Elli endale suureks üllatuseks James Guudvinit ja vastastikul rõõmul polnud otsa ega lõppu.

Ülejäänud teekond läbi metsa möödus ilma seiklusteta. Kui teelised väljusid metsast nägid nad ümarat kaljust mäge. Sellest mööda minna oli võimatu, mõlemal pool mäge laiusid sügavad kuristikud.
"Raskevõitu on ronida sellesse mäkke!" Ütles Hirmutis. "Kuid ega mägi pole sirge koht ja kuna ta seisab meie ees, tuleb temast üle ronida!" Ning ta hakkas ronima ülesmäge hoides surudes ennast vastu järsakut ja haarates igast astangust. Ülejäänud järgnesid Hirmutisele.
Nad olid juba üsna kõrgel, kui järsku üks käre sügav hääl hüüdis neile:
"Taganege!"
"Kes see on?" Küsis Hirmutis.
Kalju tagant ilmus nähtavale kellegi veider pea.
"See mägi kuulub meile ja kellelgi pole õigust siit üle ronida!"
"Kuid me ju peame sellest üle ronima!" Väitis Hirmutis viisakalt vastu. "Me suundume Stella Riikija siin pole teist teed."
"Meie, Marraanid, ei lase kedagi üle oma valduste!"
Kaljule hüppas kurja naeruga välja väike jässakas mehike. Tal oli suur pea ja lühike kael. Tema paksud käed olid rusikates ja ta ähvardas nende hiiglaslike rusikatega teelisi. Mehike ei tundunud eriti tugev ja Hirmutis ronis julgestiedasi. Kuid siis juhtus imelik asi. Veider mehike järsult lükkas end maast lahti, hüppas õhku nagu pallike ja täie hooga lõi Hirmutisele vastu rinda oma tugevate käte ja peaga. Hirmutis kukkus kukkerpallitades mäe jalamileaga mehike hüppas osavalt jalule hakkas naerma ja hüüdis:
"Trulla-laa! Vot kuidas seda tehakse meil, Marraanidel!"
Ja justkui märguande peale hüppasid kaljude tagant välja sadu Hüpikuid: nii hüüdsid neid naaberrahvad.
"Trulla-laa! Trulla-laa! Proovige vaid üle minna!" Karjus kirevahääleline koor.
Lõvi vihastas ja sööstis rünnakule. Ta urises ähvardavalt ja piitsutas sabaga vastu enda külgi. Kuid mitu Hüpikut, tõukega lõid teda oma tugevate rusikate ja kõvade peadega nii, et Lõvi veeres allamäge näugudes valust justkui kõige tavalisem kass. Ta tõusis süngelt püsti ja longates astus mäe jalamilt eemale.



Rauast puuraidur tõstis oma kirve, katsetas korraks oma liigeste painduvust ja ronis otsustavalt ülesse.
"Tule tagasi! Tule tagasi!" Hüüdis Elli ja nuttes haaras teda käest. "Sa puruned kui kukkud alla! Kuidas me hakkame sind parandama selles teadmata kohas?"
Elli pisarad kohe sundisid Rauast Puuraidurit tagasi tulema.
"Kutsume välja Lendavad Ahvid." Pakkus Hirmutis. "Siin ilma nendeta hakkama ei saa, Pikapuu-trikapuu!"
Elli ohkas:
"Kui Stella võtab meid vastu ebasõbralikult jääme me kaitseta..."
Ja siis lausus Totsik Ootamatult:
"Targa koerana on mul seda väga häbi tunnistada, kuid tõde ei saa varjata: meie sinuga Elli oleme hirmusrumalad."
"Miks?" Imestas Elli.
"Aga kuidas siis! Kui me lendasime sinuga Lendavate ahvide juhiga, jutustasta meile Kuldse Mütsi loo... Kuldset Mütsi tohib ju edasi anda!"
"Ja mis siis sellest?" Ei mõistnud Elli ikka veel.
"Kui sa raiskad ära Kuldse Mütsi viimase - kolmanda võlujõu, annad sa selle edasi Hirmutisele ja tema saab seda jälle kolm korda kasutada!"
"Hurraa, Hurraa!" Hüüdsid kõik üheskoos. "Totsik, sa oled meie päästja!"
"Kahju muidugi, et see hiilgav mõte ei tulnud mulle pähe varem. Siis me poleks saanud kannatada Üleujutuse ajal!"
"Pole midagi teha." Ütles Elli. "Mis oli see oli, aega tagasi keerata ei saa."
"Oodake korra... " sekkus Hirmutis. "Mis see siis välja tuleb? Kolm ja kolm ja veel kolm..." Ta arvutas kaua sõrmedel. "Tuleb välja, et Mina koos Rauast Puuraiduri ja Lõviga, me saame käsutada Lendavaid ahve veel tervelt üheksa korda!"
"Aga mind sa unustasid?" Ütles Totsik. "Mina saan ju samuti olla Kuldse Mütsi omanik!"
"Ma ei unustanud sind." Tunnistas Hirmutis ohkega. "Kuid ma ei oska lugeda kümnest kaugemale..."
"Valitseja jaoks on see tõsine probleem." Ütles Rauast Puuraidur tõsiselt. "Ja ma võtan sind käsile kui saan vaba aega."
Nüüd võis Elli julgelt raisata oma viimast võlujõudu. Ta lausus võlusõnu ja Hirmutis kordas neid, tantsides rõõmustja viibutades rusikaid sõjakate Marraanide poole.
Õhus kostis tiibade plaginat ja maapinnale laskus Lendavate ahvide parv.
"Mida käsite, Kuldse Mütsi omanik?" Küsis juht.
"Viige meid Stella Lossi juurde." Vastas Elli.
"Saab tehtud!"
Ja teelised olid hetkega õhus.
Lennates mäe kohal tegi Hirmutis marraanidele nägusid ja sajatas sõimusõnu. Hüppikud keksisid ja üritasid hüpata nii kõrgele, kui said aga ei Lendavate Ahvideni nad ei küündinud ja see tegi nad vihaseks.

Mägede hari ja koos sellega ka kogu Marraanide riik jäi kiiresti selja taha, ning teelistele avanes maaliline vaade Lobisejate riigile, mida valitses hea võlur Stella.
Lobisejad olid armsad, külalislahked inimesed ja head töölised. Nende ainsaks puuduseks oli see, et nad armastasid lobiseda. Isegi olles üksinda nad võisid lobiseda iseendaga tundide viisi. Võimas võlurinna Stella ei osanud kuidagi neid lobisemisest võõrustada. Kord ta isegi muutis nad tummaks, kuid lobisejad leeidsid kiiresti olukorrale lahenduse: nad õppisid ära viipekeele ja veetsid terveid päevi väljakutel ja tänavatel, vehkides kätega. Stella nägi, et isegi tema pole võimeline muutma lobisejaid ja andis neile tagasi nende hääled.
Lobisejate riigi lemmikvärviks oli roosa, just nagu oli Mälujatel lemmikvärviks helesinine, Pilgutajatel - lilla ja Smaragdlinnas - roheline. Majad ja aedikud olid värvitud roosaks, elanikud kandsid aga erkroosat riietust.
Stella lossi ees Lendavad Ahvid maandusid ja lasid teelised lahti. Lossi ees pidasid valvet kolm kena neiut. Nad silmitsesid Lendavaid Ahve imestuse ja hirmuga.
"Hüvasti Elli!" Ütles Ahvide juht Uorra sõbralikult. "Täna sa kutsusid meid välja vimast korda."
"Hüvasti, hüvasti!" Hüüdis Elli. "Suur tänu teile!" Ja ahvid lendasid ära müra ja naeruga.
"Ärge nii väga rõõmustage!" Hüüdis Hirmutis neile järgi. "Varsti on teil uus valitseja ja temalt te juba nii lihtsalt ei pääse!"
"KAs me tohiksime näha teie valitsejanna - Stellat?" Küsis Elli valvurist neiu käest, ta süda värises hirmust.
"Öelge, kes te olete ja miks tulite siia ja ma teatan teie tulekust." Vastas kõige vanem neidudest.
Elli jutustas ja neiu suundus ettekandega lossi. Ülejäänud hakkasid teelisi küsitlema kuid nad ei jõudnud veel midagi teada saada, kui vanem neiu tuli juba tagasi.
"Stella kutsub teid lossi."
Elli pesi ennast puhtaks, Hirmutis kammis ennastja Rauast puuraidur õlitas ära oma liigesed ja lihvis neid hoolikalt kaltsu, koos lihvimispulbriga. Lõvi raputas ennast hoolikalt tolmust puhtaks. Teelistel söödeti kõhud täis maitsva lõunasöögiga ja siis juhatati saali, kus troonil istus võlur Stella. Ellile tundus kohe, et Stella on väga ilus, lahke ning väga nooruslik, kuigi ta oli valitsenud Roosat riiki juba mitmeid sajandeid. Stella naeratas sisenejatele südamlikult ja palus neil võtta istet. Ta lausus pöördudes Elli poole:
"Jutusta mulle oma loo, lapsuke!"
Elli alustas oma jutustust. Stella ja tema lähikondlased kuulasid teda suure huvi ja osavõtlikusega.
"Kuid mida sa soovid minult, lapsuke?" Imestas Stella, kui Elli oli oma jutustamise lõpetanud.
"Saatke mind tagasi Kansasesse, isa ja Ema juurde. Kui ma mõtlen selle peale, kuidas nad muretsevad minu pärast minu süda lööb krampi valust..."
"Kuid sa ju ütlesid, et Kansases on igav ja tolmune preeria. JA vaata kui ilus on meie maa!"
"Kuid siiski ma armastan Kansast rohkem, kui teie suurepärast riiki!" Vastas Elli tuliselt. "Kansas on minu kodumaa!"
"Sinu soov saab täidetud, kuid sa pead mulle ära andma Kuldse Mütsi."
"O-o! Suurema heameelega, proua! Kuigi ma kavatsesin anda selle edasi Hirmutisele, kuid ma olen kindel, et te leiate selle palju parema kasutuse, kui tema."
"Ma teen nii, et selle võlujõud tooks kasu sinu sõpradele." Ütles Sttella ja pöördus Hirmutise poole. "Mida te kavatsete teha peale Elli lahkumist?"
"Ma sooviksin naaseda Smaragdlinna." Vastas Hirmutis väärikalt. "Guudvin määras mind Smaragdlinna valitsejaks ja valitseja peaks elama linnas, mida ta valitseb. Ma ju ei saa valitseda Smaragdlinna kui ma ise jään Roosasse riiki! Kuid mind teeb murelikuks tagasitee Marraanide riigi kaudu, ette jääb ka jõgi, milles ma olen juba kord uppunud."
"Siis, kui ma saan enda Käsutuse Kuldse Mütsi, kutsun ma välja Lendavad Ahvid ja nad viivad su Smaragdlinna. Ei saa ju ometi Smaragdlinn jääda ilma oma suurepärasest valitsejast."
"Kas see on siis tõsi, et ma olen suurepärane?" Lõi Hirmutis rõõmust särama.
"Veel enam, sa oled ainulaadne ja ma sooviksin, et sa saaksid minu sõbraks."
Hirmutis tegi Stella ees sügava kummarduse.
"Ja mida soovite Teie?" Pöördus Stella Rauast Puuraiduri poole.
"Kui Elli lahkub hakkan ma teda igatsema ja muutun väga väga kurvaks." Alustas Rauast Puuraidur. "Kuid ma sooviksin naaseda Pilgutajate riiki, sest nad valisid mind oma valitsejaks. Ma üritan valitseda Pilgutajaid hästi, sest ma armastan neid väga."
"Teine Kuldse Mütsi võlujõud paneb Lendavad Ahvid toimetama teid Pilgutajate riiki. Teil pole sellist suurepärast aju, nagu teie sõbral Hirmutisel, kuid teil on armastav süda ja te olete nii läikiv, et ma olen kindel, teist saab Pilgutajate jaoks parim valitseja. Lubage pidada sõbraks ka Teid."
Rauast Puuraidur kummardas Stellale. Siis ütles võlur Lõvile:
"Nüüd Teie ütelge oma soovidest."
"Marraanide maa taga asub võrratu ürgmets. Selle metsa loomad tunnistasid mind oma kuningaks, seepärast tahaksin ma naaseda sinna ja veeta seal kõik minu elupäevad."
"Kolmas Kuldse Mütsi võlujõud toimetab Julget Lõvi Sellesse metsa. Mille loomad on loomulikult õnnelikud omama sellist kuningat. Ning ma loodan ka teie sõprusele."
Lõvi ulatas Stellale tähtsa näoga oma käpa ja võlur surus seda sõbralikult.
"Siis. kui Kuldne Müts täidab ära need kolm soovi ma tagastan selle Lendavate ahvidele, et keegi ei saaks enam tülitada neid oma soovidega, mis on tihti mõtetud ja julmad."
Kõik nõustusid, et paremat rakendust Mütsile poleks võimalik välja mõeldagi ja kiitsid Stella lahkust.
"Kuid kuidas te saadate mind Kansasesse, proua?" Küsis tüdruk.
"Hõbedased kingakesed viivad sind üle mägede ja metsade." Vastas Stella. "Kui sa oleksid teadnud nende võlujõust, oleksid sa saanud yagasi koju samal päeval, kui su majake lömastas kurja nõia Gingemma."
"Kuid siis ma poleks ju saanud endale oma imelist aju!" Hüüatas Hirmutis. "Ma oleksin senimaani hirmutanud vareseid keset viljapõldu!"
"Ja mina ei oleks saanud endale armastavat südant!" Ütles Rauast Puuraidur. "Ma oleksin seisnud keset metsa, kuni oleks roostetanud pulbriks."
"Ja mina oleks jäänudki araks." Möirgas Lõvi. "Ja loomulikult poleks minust saanud loomade kuningat!"
"Kõik see on tõsi." Vastas Elli "Ja ma ei kahetse üldsegi, et mul tuli elada nii kaua Guudvini riigis. Ma olen kõigest väike ja nõrk tüdruk, kuid ma armastan teid ja ma alati üritan abistada teid, mu kallid sõbrad! Kuid nüüd, kui teie südamesoovid on täitunud pean ma minema tagasi koju, just nii, nagu oli kirjas naisvõlur Villiina võluraamatus."
"Meil on valus ja kurb jätta sinuga hüvasti, kallis Elli." Ütlesid Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi. "Kuid olgu õnnistatud hetk, millal torm tõi sind sellesse riiki. Sa õpetasid meile selle, mis on kõige parem ja kallim asi maailmas - sõprust!"
Stella naeratas tüdrukule. Elli kaelustas suurt ja julget Lõvi, ta paitas kurbusega tema tihedat pehmet lakka. Ta tegi musi Rauast Puuraidurile ja too puhkes nutma, unustades sootuks oma lõuad. Ta paitas pehmet põhku täis Hirmutist ja suudles tema armsat täismaalitud nägu...
"Hõbedased kingakesed omavad suurt võlujõudu." Ütles Stella. "Kuid kõige suurem nende võlujõud seisneb selles, et kõigest kolme sammuga võivad nad viia sind kasvõi teisse maailmaotsa. Tuleb lihtsalt lüüa kokku kontsad ja nimetada koht, kuhu tahad saada."
"Las nad siis viivad mind otsemaid Kansasesse!"
Kuid tasus Ellil mõelda sellele, et tal tuleb igaveseks jätta hüvasti sõpradega, kellega koos ta läbis nii palju raskeid katsumusi, keda ta on nii palju kordi päästnud ja kes, omakorda, on nii eneseohverdavalt päästnud teda tema süda tõmbus kokku õnnetusest ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Stella astus troonilt maha, kallistas Ellit ja suudles teda õrnalt hüvastijätuks.
"On aeg, lapsuke, on aeg! Hüvasijätt on raske, kuid kokkusaamine on magus. Tuleta meelde, et peagi oled sa kodus ja saad kallistada oma vanemaid. Hüvasti ja pea meid meeles!"
"Hüvasti, hüvasti, Elli!" Hüüdsid sõbrad.
Elli haaras sülle Totsiku, lõi kokku kingakontsad ja andis kingakestele käsu:
"Viige mind Kansasesse, emme ja issi juurde!"
Tugev tuulepuhang haaras Ellit, kõik muutus uduseks tema silme ees. Päike taevas muutus tuliseks kaareks, kuid veel enne, kui tüdruk oli jõudnud ehmatada maandus ta nii järsult et tegi kukerpalli ja lasi käest Totsiku...

Puhates pärast läbielatud raskusi jätkasid sõbrad oma teed. Teisel pool jõge muutus maastik lõbusamaks. Siin olid varjulised metsatukad ja rohelised lilleväljad. Kahe päeva pärast sisenesid teelised suurde metsa.
"Kui kaunis mets!" Imetles seda Lõvi. "Ma pole veel näinud nii imelist ürgset metsa. Minu kodumets on palju viletsam."
"Siin on kuidagi liiga sünge." Märkis Hirmutis.
"Mitte raasukestki!" Vastas Lõvi. "Te vaadake, milline pehme lehevaip on jalge all! Ja kui kohev roheline sammal kasvab puudel! Ma võiksin siia igaveseks jäädagi!"
"Sellises metsas on kindlasti metsikuid loomi." Ütles Elli
"Imelik oleks, kui selline suurepärane koht poleks asustatud." Vastas Lõvi.
Justkui nende sõnade tõestuseks kostus metsast loomade möirgeid.
Elli ehmatas, kuid Lõvi rahustas teda.
"Minu kaitse all oled sa ohutuses, kas sa unustasid, et Guudvin andis mulle julguse?"
Äratallatud metsatee juhatas neid lagendikule, kuhu olid kogunenud tuhanded loomad. Seal oli karusid, tiigreid, hunte, rebaseid ja palju teisi loomi. Neile lähemal olnud loomad vaatasid lõvi suure huviga. Varsti üle terve lagendikulevis uudis tema saabumisest
Müra ja möirged vaibusid. Suur Tiiger tuli Lõvi poole ja tegi tema ees kummarduse:
"Me tervitame sind, Loomade Kuningas! Sa saabusid õigeks ajaks, et hävitada meie vaenlast ja tuua rahu selle metsa loomadele."
"Kes on teie vaenlane?" Küsis Lõvi.
"Meie metsa tekkis hirmus loom. Pealtvaates meenutab ta ämblikku, kuid on kümme korda suurem piisonist. Kui ta sammub läbi metsa tema taha jääb lai langenud puude rada ja kes iganes ei satuks tema teele, ta haarab selle esikäpadega, tirib suu juurde ja imeb verest tühjaks. Me tulime kokku, et arutada, kuidas teda võita."
Lõvi mõtles viivu.
"Kas teie metsas on Lõvisid?" Küsis ta.
"Meie suureks õnnetuseks ei ole, mitte ühtegi!"
"Kui ma hävitan teie vaenlase, kas te tunnistate mind oma kuningaks ja hakate mulle alluma?"
"O, suure heameelega!" Möirgas kogu loomade mass nagu ühest suust.
"Ma lähen lahingusse!" Teatas Lõvi vapralt. "Kaitske minu sõpru, kuni minu tagasitulekuni. Kus on koletis?"
"Seal!" Osutas Tiiger. "Mine mööda seda teed, kuni jõuad suurte tammedeni, seal Ämblik seedib hommikul kinnipüütud pulli."
Lõvi sammus Ämbliku pesani, seda ümbritsesid langenud puud. Ämblik osutus palju koledamaks, kui kaheteistjalaline metsloom, keda oli teinud Guudvin ja Lõvi silmitses vaenlast jälestusega. Ämbliku hiiglaslikukeha külge kinnitusid vägevad käpad hirmsate küünistega. Lõvi nägi väga tugev välja, kuid tema kael oli pikk peenike.
"See on koletise kõige nõrgem koht." Mõtles Lõvi. Ta otsustas kohe rünnata magavat koletis. Lõvi sooritas oskuslikult pikka hüppe ja maandus otse koletise seljal. Enne, kui koletis jõudis unest toibuda, Lõvi rebis küünistega katki tema peene kaela ja hüpas kiiresti eemale. Koletise pea veeres eemale aga keha hakkas kraapima käppadega maad ja varsti jäi vagusi.




Lõvi läks tagasi. Jõudes lagendikule, kus loomad ootasid ärevuses tema tagasitulekut ta teatas uhkelt:
"Nüüdsest peale saate te magada rahus: hirmus koletis on hävitatud!"
Vaimustunud loomade möire oli temale vastuseks. Loomad tõotasid Lõvile pidulikult truudust ja tema ütles:
"Ma tulen tagasi niipea, kui saadan Elli tagasi Kansasesse ja hakkan valitsema teid targalt ja armuliselt!"

Mitu peva kõndisid teelised otse lõuna poole. Majad tulidvastu aina harvemini ja harvemini ning lõpuks kadusid sootuks. Silmapiirini välja laius tühermaa. Isegi saakloomi oli siin vähe ja Lõvil tuli veeta jahil pikkad öised tunnid. Totsik ei olnud võimeline saatma teda pikkadel retkedel, kuid tagasi tulles tõi Lõvi semule alati liha.
Teelisi ei heidutanud raskused, nad sammusid ikka edasi ja edasi.
Ühel päeval jõudsid nad laia jõe äärde, selle kaldad olid madalad ja seal kasvas palju pajusid. Jõe vool oli kiire ning teelistel olid sunnitud peatuma. See oli ainuke suur jõgi kogu Võlumaal. See oli seesama jõgi, kus kunagi sattus hätta Hirmutis, kuid meie sõbrad ei teadnud seda. Nad silmitsesid teineteist murelikult.
"Kas ehitame parve?" Küsis Rauast Puuraidur.
Hirmutis tegi hapu näo: ta ei unustanud seiklusi vaiaga, mis juhtusid temaga teel Smaragdlinna.
"Pigem juba lasta Lendavatel Ahvidel meid üle kanda." Torises ta. "Kui ma jälle jään tolgendama vaiale keset jõge, keegi ei saa mind aidata, siin pole isegi toonekurgi."
Kuid Elli ei nõustunud, ta ei soovinud raisku lasta Kuldse Mütsi viimast võlujõudu kui polnud teada, millised raskused veel ootavad neid ees ja kuidas võtab neid vastu Stella."
Õhtuks ehitas Rauast Puuraidur parve ja seltskond alustas jõe ületamist. Hirmutis toimetas vaiaga ettevaatlikult ja hoidis kaugele parve servadest, selle eest Rauast Puuraidur töötas vaiaga kogu oma jõust.
Vesi siin osutus madalaks ja vaikseks; teelised ületasid jõe edukalt ja astusid teisele kaldale, kus laius tühi maastik.
"Milline igav koht!" Ütles Lõvi krimpsutades nina.
"Siin pole ühtegi ööbimiseks sobivat kohtagi." Lausus Elli. "Sammugem edasi."
Teelised ei jõudnud veel astuda isegi tuhat sammu, kui nende ees hakkas taas sillerdama vesi. Nad olid saarel.
"Vilets asi!" Ütles Hirmutis. "Väga vilets! Tuleb vist kutsuda välja Lendavad Ahvid - Pikapuu, trikapuu!"
Kuid tüdruk lootis hommikul ujuda pikki saare rannajoont parvel ja otsustas ööbida siin samas, kuna aeg oli juba hiline. Korjati kokku kuiva heina ja meisterddati talle talutava voodi. Pärast õhtueinet sättis tüdruk sõprade valve all magama. Lõvil ja Totsikul tuliööbida tühjade kõhtudega, kuid nad leppisid sellega ja uinusid.
Hirmutis ja Rauast puuraidur istusid magajate kõrval ja silmitsesid jõekallast. Vaatamata sellele, et ühel neist oli nüüd aju ja teisel süda, sellegi poolest ei väsinud ja ei maganud nad ikka.
Alguses oli kõik vaikne. Kuid siis silmapiiri valgustas sähvatus, tema järel järgmine ja järgmine... Rauast Puuraidur vangutas pead. Guudvini riigis äikesed juhtusid harva, kuidselle eest olid väga tugevad. Kõuemürinat ei olnud veel kuulda. Idapoolne taevaserv muutus kiiresti pimedamaks: sinna kogunesid pilvemassid, mida valgustasid aina tihemini välgu sähvatused. Hirmutis vaatas taevast arusaamatuses:
"Mis see seal üleval olgu?" Pobises ta. "Ega ometi Guudvin seal ometi põleta tikke?"
Oma lühikese elu jooksul polnud Hirmutis veel kordagi äikest näinud.
"Tuleb väga tugev vihmasadu!" Ütles Rauast Puuraidur.
"Vihmasadu? A mis see on?" Küsis Hirmutis ärevuses.
"See on vesi, mis kukub otse taevast. Vihm on kahjulik meile mõlemale: sinult peseb see maha värve ja mina lähen rooste."
"Ai, ai, ai, ai!" VAngutas Hirmutis pead. "Äratame Elli ülesse!"
"Ootame veel veidi." Ütles Rauast Puuraidur. "Ma ei tahaks teda tülitada, ta on väsinud täna, pealegi võib olla läheb äike meist mööda."
Kuid äike lähenes, varsti varjasid pilved ära pool taevast, välgud sähvatasid aina tihemini ja valvuritele oli juba selgesti kuuldav kõuemürin.
"Mis see seal müriseb?" Küsis Hirmutis ehmunult.
Kuid Rauast Puuraiduril polnud aega seletada.
"Vilets lugu!" Karjus ta ja äratas Ellit.
"Milles asi, mis juhtus?" Küsis tüdruk.
"Läheneb hirmus äike!" Karjus Rauast Puuraidur.
Ka Lõvi ärkas, ta mõistis otsekohe mis neid ohustab.
"Kutsu otsemaid Lendavaid Ahve, või muidu ootab meid hukk!"
Hirmunud Elli, jalad all pehmed ehmatusest alustas võlusõnade lausumist:
"Bambarra, Tšufarra...."
"U-a-rrraaaa-aaa" Hüüdis puhanguline tuul ja tõmbas Elli peast Kuldse Mütsi. Müts tõusis õhku, sädeles korraks taevas justkui valge täheke ja kadus silmist. Elli puhkes nutma, kuid kõuemürin summutas tema nutu.
"Ära nuta, Elli!" Möirgas Lõvi tüdrukule kõrva. "Meenuta, et ma olen nüüd vapraim loom kogu ilmas!"
"Meenuta, et mul on nüüd imeline aju, pilgeni täis suurepäraseid mõtteid!" Karjus Hirmutis.
"Meenuta minu südant, mis ei talu, kui keegi teeks sulle liiga!" Lisas Rauast Puuraidur.
Kolm sõpra seisid Elli ümber valmistudes seista silmitsi metsiku tormiga.
Ja torm algaski. Puhkus marutuul. Viltune vihm piitsutas Ellit ja Lõvi jämedate piiskadega. Lõvi keeras tuulele selja, käpad laiali, selg kaares, tema all leidsid hubase varju Elli ja Totsik. Rauast Puuraidur haaras õlikannu, kuid lõi siis käega: sellise saju all roostest pääseda oleks võinud vaid õlitünnis.
Hirmutis, vihmast läbivettinud omandas kõige haledama ilme. Oma pehmete, vetinud kättega üritas ta kaitsta oma maalitud nägu.
"Selline siis ongi vihmasadu!" Porises Hirmutis. "Kui korralikud inimesed soovivad supelda ronivad nad vette ja üldsegi ei vaja seda, et keegi nähtamatu piserdaks neid otse taevast! Niipea, kui ma naasen Smaragdlinna teen ma seaduse, mis keelab ära kõik vihmad!..."
Äike ei vaibunud hommikuni. Esimeste hommikukiirte valguses nägid teelised, et suure jõe lained löövad kaldale ja ähvardavad saarekese üle ujutada.
"Me upume ära!" Karjatas Hirmutis, kaitstes kätega poolenisti mahakulunud silmi.
"Hoidke kõvemini minust kinni!" Karjus Rauast Puuraidur, üritades olla valjem kui tormi müra ja lainte loksumine.
Ta surus jalad sügavamale liiva sisse ja toetas kõvasti kirvele. Sellises asendis oli ta sama vankumatu kui kalju. Hirmutis, Elli ja Lõvi haarasid Rauast Puuraidurist kinni ja jäid ootama, mis saab edasi.
Ja siis tuli esimene suurlaine ja mattis teelised vee alla. Kui laine voolas ära, keset vett seisis Rauast Puuraidur ja teised haakusid tema külge meeleheitliku julgusega. Rauast Puuraidur läks rooste ja nüüd mittemingi torm ei saanud teda liigutada. Ülejäänute seis oli nukker. Veepinnal sulpis kerguke Hirmutis ja lained peksid teda ühelt poolt teisele poole. Lõvi sülitas vett. Elli laperdas vees meeleheitlikult ja Lõvi nägi, et tüdruk upub.
"Istu ulle selga!" Hingeldas ta. "Ujume teisele kaldale!" Ja ta kummardas Elli ette. Viimasest jõust ronis tüdruk Lõvile selga, haaras kinni märjast kohevast lakkast. Totsikut hoidis ta kõvasti kinni vasaku käega.
"Hüvasti sõbrad!" Möirgas Lõvi ja lükkates ennast Puuraidurist eemale hakkas ta tööle oma tugevate käppadega, lõhkudes laineid.
"...sti!" Kostus nõrk Hirmutise vastus ja Rauast Puuraidur kadus vihmaseina taga.
Lõvi ujus kaua ja virgalt. Jõud oli lõppemas, kuid julgus täitis ta südame ja olles enda üle uhke möirgas ta kõvasti. Selle möirgega tahtis ta näidata, et ta võib küll surra, kuid ei ükski arguse tilk ei pääse tema südamesse.
Kuid, mis ime?
Niiskest pimedusest kostus vastuseks samasugune lõvimöire.
"Sinna! Sinna! Seal on kallas!"
Kümnekordistunud jõuga tõttas Lõvi ettepoole ja tema ees hakkas virvendama tundmatu ja pime kõrge kallas. Temale ei vastanud Lõvi vaid hoopis kaja.
Lõvi ronis kaldale, lasi maapinnale ärakülmunud Elli, kallistas teda oma käppadega ja hakkas teda oma kuuma hingeõhuga soojendama.
Hirmutis hoidis kinni Rauast Puuraidurist niikaua, kuni tema märjad käed veel kuulasid tema sõna. Siis lained tõmbasid ta Puuraiduri küljest lahti ja viisid eemale nagu puutüki. Hirmutise tark pea, täidetud väärtuslike ajudega osutus kehast raskemaks ja väärikas Smaragdlinna valitseja ujus nüüd pea alaspidi vees ja vesi kustuast viimsed värviraasukesed tema suult, silmist ja kõrvust.
Rauast Puuraidur paistis veel lainte keskel, kuid tõusev vesi ähvardas ära uputada ka teda. Vaid lehtermüts paistis veel vee kohal, kuid varsti ka tema kadus vette. Ning kartmatu ja heasüdamlik Rauast Puuraidur kadus üleni metsikuks muutunud jões.

***

Elli, Lõvi ja Totsik ootasid kaldal kolm päeva kuni langeb veetase. Ilm oli suurepärane, paistis päike ning vesi Suures jões langes kiiresti.
Neljandal päeval ujus Lõvi saare suunas. Elli koos Totsikuga istusid temal seljas.
Astudes saarele Elli nägi, et vesi oli katnud selle vetikatega. Lõvi ja Tüdruk läksid erinevates suundades, ehku peale. Ning õige pea nad avastasid enda ees ebaselge kuju. Ta oli üleni kaetud vetikate ja mudaga. Polnud raske tunda selles kujus ära rauast puuraiduri. Suurte hüpetega jooksis Elli hüüu peale kohale Lõvi ja loopis laiali kogu muda ja vetikad.
Vankumatu Rauast Puuraidur seisis ikka samas asendis, millises ta jäi seisma keset laineid. Elli hõõrus roostetanud Puuraiduri liigeseid kuiva pihutäie rohuga puhtaks, sidus tema vöölt lahti õlikannu ja õlitas ära tema lõuad...

"Aitäh, kallis Elli!" Olid tema esimesed sõnad. "Sa jälle äratad mind ellu! Tere Lõvi, kallis sõber! Kui rõõmus olen ma sind nähes!" Lõvi keeras talle selja. Ta nuttis rõõmust ja kiirustas kuivatada pisaraid sabatutiga.
Varsti olid kõik Rauast Puuraiduri liigesed ellu äratatud ja ta sammus Elli, Totsiku ja Lõvi kõrval. Nad otsisid Parve. Teel Totsik jooksis ühe vetikahunniku juurde, nuuskis seda ja hakkas kaevama seda käppadega ja haukuma.
"Vesirott?" Küsis Elli.
"Hakkan ma sul' muretsema sellise jama pärast!" Vastas Totsik põlastusega. "Siin on midagi hulga paremat!"
Vetikate all sillerdas midagi ja, Elli tohutuks rõõmuks, nähtavale ilmus Kuldne Müts! Elli kallistas koerakest ja suudles õrnalt tema määrdunud koonukest. Teelised leidsid parve, mis oli tugevalt seotud vaiade külge. Nad tegid selle puhtaks vetikatest ja mudast ja hakkasid ujuma allavoolu, möödudes saarest, kus nendega juhtus selline õnnetus. Nad ujusid nüüd keset jõge. Elli silmas kaldal põõsaid ja palus Rauast Puuraidurit suunata parve nende poole, ta märkas põõsastes Hirmutise kübarat!
"Hurraa!" Hüüdsid kõik neljakesi.
Peagi leiti ka ülejäänud Hirmutise osad, ta ripus põõsastes imelikus asendis.Ta oli märg ja räsitud ega vastanud ühelegi küsimusele: vesi pesi täielikult maha tema silmad, suu ja kõrvad. Ei õnnestunud vaid leida suurepärast Pilgutajate poolt kingitud jalutuskeppi: arvatavasti viis vesi selle kaugele ära.
Sõbrad vedasid Hirmutise välja liivakaldale. Nad raputasid temast välja kogu põhu ja laotasid päikese kätte kuivama. Riputasid kuivama kostüümi ja kübara. Pea kuivas koos sisuga: raputada välja väärtuslikke ajusid tüdruk ei julgenud.
Kui põhk oli kuivanud toppiti Hirmutis täis, pea asetati oma kohale. Elli võttis oma vöö tagant välja värvid ja pintsli, mis olid tal veekindlas plekk karbis, need ta soetas Smaragdlinnas.
Kõigepealt maalis Elli Hirmutisele parema silma ja seesamune parem silm pilgutas tüdrukule sõbralikkult ja hellalt. Sellele järgnes ka teine silm ja kõrvad. Elli ei jõudnud veel lõpetada suu maalimist, kui lõbus Hirmutis juba laulis segades tüdrukul maalimist lõpetada.
"Hei-hei-hei-hoo! Olen taas Elliga koos! Elli päästis mu jälle!"
Ta laulis, tantsis ega kartnud enam olla nähtud alluvate poolt, sest neid ümbritses vaid tühi ja tundmata riik.

Elli nuttis lohutamatult, peites kättega nägu. Peagi kostus toas raskeid Rauast Puuraiduri samme.
"Kas ma häirisin sind?" Küsis Rauast Puuraidur tagasihoidlikult. "Ma mõistan, et sul on endalgi muresid, kuid kas tead, ma tahaksin nutta Guudvini lahkumise pärast, kuid keegi ei saa kuivatada mu pisaraid: Lõvi nutab ise tagahoovis ja Hirmutis on nüüd valitseja ja mul on piinlik tülitada teda pisiasjade pärast..."
"Vaeseke!.."
Elli tõusis püsti ja seni, kuni Rauast Puuraidur nuttis, ta kuivatas hoolikalt tema pisaraid rätikuga. Kui aga Puuraidur oli nutmise lõpetanud, ta määris ennast kokku õliga, Pilgutajate kingitud kuldsest õlikannust, mida ta alati kandis oma vööl.
Öösel nägi Elli unes, et suur lind kannab teda Kansase preeria kohal, kaugelt juba paistis tema armas kodu. Tüdruk karjatas rõõmust. Ta ärkas iseenda karje peale ega suutnud enam uinuda pettumusest.
Hommikul kogu seltskond tuli kokku troonsaali, et arutada tuleviku plaane. Smaragdlinna uus valitseja istus uhkelt marmortroonil. Ülejäänud seisid aupaklikult tema ees.
Valitsejaks saades, viis Hirmutis otsekohe täide oma ammused soovid: ta soetas endale uue rohelisest sametist kostüümi ja uue kübara, millle äärtele lasi ta kinnitada hõbedased kuljused vana kübara küljest; tema jalas läikisid uued, eredalt äralihvitud saapad parimast nahast.
"Me hakkame elama lauluga!" Teatas uus valitseja. "Meile kuulub loss ja kogu Smaragdlinn. Tasub mul vaid mõelda, et alles hiljuti hirmutasin ma vareseid põllul ja nüüd olen Smaragdlinna valitseja, siis tõtt öelda ei saa ma oma saatuse üle kurta..."
Totsik tõi kiiresti uhkeks muutunud Hirmutise maa peale tagasi öeldes: "Ei tea keda sa peaksid tänama sellise edu eest?"
"Ellit, loomulikult!" Tõmbus Hirmutis tõsiseks. "Ilma temata oleksin ma siiamaanivaia otsas..."
"Kui vaid tormid poleks sind laiali vedanud, ega varesed ära nokkinud!" Lisas Rauast Puuraidur. "Ka mina ise roostetaksin siiamaani keset metsa... Palju palju võlgneme me Ellile, ma sain endale südame, ja see oli minu suurim soov."
"Ja minust ei tasu rääkidagi." Lausus lõvi. "Nüüd olen ma kõikidest loomadest julgem. Ma tahaksin, et lossi ründaksid inimsööjad või mõõkhambulised tiigrid. Saaksin nendest jagu!"
"Kui Elli jääks elama lossi..." Jätkas Hirmutis. "Oleksime õnnelikud!"
"See ei ole võimalik." Väitis tüdruk vastu. "Ma tahan minna tagasi Kansasesse ema ja isa juurde!"
"Kuidas siis seda teha?" Küsis Rauast Puuraidur. "Hirmutis, sa oled meist kõigist targem, ma palun pane tööle oma uued ajud!"
"Hirmutis hakkas mõtlema nii pingsalt, et haaknõelad läbisegi nööpnõeltega upitasid välja tema peast."
"Tuleb kutsuda välja Lendavad Ahvid." Ütles ta pärast pikka mõtlemist. "Nad viivad sind tagasi koju!"
"Braavo! Braavo!" Hüüdis Elli. " Ma unustasin nad sootuks ära!"
Ta tõi Kuldse Mütsi ja lausus võlusõnad.
Äkitselt, lahtiste akende kaudu lendas kohale Lendavate Ahvide parv.
"Mida Sa soovid, Kuldse Mütsi Omanik?" Küsis juht.
"Viige meid koos Totsikuga üle mägede ja toimetage Kansasesse."
Uorra vangutas pead.
"Kansas asub väljapool Guudvini riiki, me ei saa lennata sinna. Mul on väga kahju, kuid sa raiskasid ära teise Kuldse Mütsi soovi asjata." Ta kummardas ja parv lendas tiibade plaginal ära.
Elli oli meeleheitel. Hirmutis hakkas taas mõtlema ja tema pea paisus mõtlemisest suureks. Ellil hakkas tema pärast hirm.
"Kutsuge siia Sõdur!" Käskis Hirmutis.
Din Gior sisenes hirmuga saali, mis varem oli tema jaoks suletud Guudvini valitsemise ajal. Temalt küsiti nõud.
"Ainult Guudvin teadis, kuidas ületada mägesid." Ütles Sõdur. "Kuid ma arvan, et Ellit saab aidata Roosa Riigi hea võlur Stella. Ta on kõikidest riigivõluritest võimsam, ta teab igavese nooruse saladust. Kuigi tee tema riiki on raske, ma siiski soovitan teil pöörduda tema poole."
Sõdur kummardas aupaklikult ja lahkus saalist.
"Ellil tuleb minna Roosasse Riiki. Sest kui ta jääb siia, ei pöördu ta kunagi tagasi koju. Smaragdlinn pole Kansas ja Kansas ei ole Smaragdlinn." Lausus Hirmutis targalt.
Teised vaikisid, mõeldes tema tarkade sõnade üle.
"Mina lähen koos Elliga." Ütles Lõvi tõttlikult. "Ma olen tüdinud linnast. Ma olen metsloom ja igatsen metsa järele. Pealegi tuleb kaitsta Ellit sellel teekonnal."
"Õige!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Lähen oma kirvest teritama, tundub, et see n nüriks jäänud."
Elli jookisis rõõmsalt Rauast Puuraiduri poole.
"Me asume teel homme hommikul!" Kuulutas Hirmutis.
"Kuidas? Kas sa tuled ka?" Imestasid kõik. "Aga kuidas siis Smaragdlinn?"
"Jääb ootama minu naasemist!" Vastas Hirmutis ükskõikselt. "Ilma Ellita oleksin ma ikka veel vaial keset viljapõldu ja hirmutaksin vareseid. Ilma Ellita poleks ma saanud endale oma suurepäraseid ajusid. Ilma Ellita poleks must saanud Smaragdlinna valitsejat. Kui pärast kõike seda ma jätaksin Ellit hätta, võiksite te, mu sõbrad, hüüda Hirmutist tänamatuks ja teil oleks olnud õigus!"
Uus aju muutis Hirmutist sõnarikaks.
Elli tänas sõpru südamest.
"Homme, homme teele!" Hõiskas ta rõõmsasti.
"Hei, hei, hei-hoo! Homme, homme teele!" Laulis ka Hirmutis rõõmsasti kuid surus endal kiiresti suu kinni. Ta oli nüüd Smaragdlinna valitseja ega tohtinud seada ohtu oma väärikust.
Oma tagasitulekuni määras Hirmutis valitsejaks Sõduri. Din Gior istus otsemaid troonile ja tõotas, et Hirmutise tagasitulekuni on kõik riigiasjad kindlates kätes, sest tema - Sõdur, ei lahku oma postilt minutikski ja isegi süüa ja magada kavatseb ta troonil. Sel moel, keegi ei saa riigi juhtimist üle võtta ajal, mil valitseja on rändamas.
Varahommikul Elli koos oma sõpradega tulid linna väravate juurde. Faramant imestas, et nad jälle võtavad ette pikka ja ohtliku teekonna.
"Te olete meie valitseja." Ütles ta Hirmutisele. "Te peate meie juurde tagasi tulema nii kiiresti, kui võimalik."
"Ma pean Elli Kansasesse ära saatma." Vastas Hirmutis tähtsalt. "Öelge minu alluvatele, et mind ei saa haavata, ja ma tulen tagasi puutumatuna."
Elli jätis sõbralikult hüvasti Väravavahiga, kes võtis kõigi eest rohelised prillid ja rändurid suundusid lõuna. Ilm oli suurepärane. Nende ees laius imeline riik ja kõigil oli õnnelik tuju.
Elli uskus sellesse, et Stella aitab teda tagasi Kansasesse. Totsik arutles valjul häälel sellest, kuidas ta näitab kätte koha eputis Hektoril; Hirmutis ja Rauast puuraidur rõõmustasid selle õle, et saavad aidata Ellit; Lõvi nautis oma julgust, soovides kohata loomi ja tõestada neile, et ta on õigusega loomade kuningas.
Kaugel linnast eemal olles silmitsesid teelised viimast korda Smaragdlinna torne.
"Tõtt öelda, polnudki Guudvin nii vilets võlur." Ütles Rauast Puuraidur.
"Või veel!" Nõustus Hirmutis. "Oli ta ju suuteline andma mulle aju, ja veel kui terava aju!"
"Oleks ta veel mekkinud julgust, mille ta oli valmistanud mulle ja ta oleks igati tipp-topp inimene!" Ütles Lõvi.
Elli vaikis. Guudvin ei hoidnud kinni oma lubadusest ega viinud teda tagasi Kansasesse, kuid tüdruk ei süüdistanud teda. Ta tegi kõike, mis oli tema võimuses ja polnud tema süü, et plaan läks nurja. Sest nagu Guudvin ise oli tunnistanud, polnud ta üldsegi võlur.

Hommikul läks Hirmutis rõõmsalt ajude järgi.
"Mu sõbrad!" Teatas ta. "Kui ma tulen tagasi, olen ma täpipealt samasugune, nagu kõik inimesed!"
"Ma armastan sind ka sellisena." Vastas tüdruk puhtsüdamlikult.
"See on väga hea. Kuid küll sa näed milline olen ma siis, kui minu ajju siginevad suurejoonelised mõtted!"
Võlur võttis Hirmutise sõbralikult vastu.
"Ega te ei pahanda, mu sõber, kui ma võtan korraks teil pea maha?" Küsis ta. "Mul on tarvis täita see ajudega?"
"Oo, ma palun, ärge hoidke ennast tagasi!" Vastas Hirmutis rõõmsalt. "Võtke ta maha ja hoidke enda käes nii kaua, kui tahate. Minu enesetunne ei muutu halvemaks..."
Guudvin võttis Hirmutise pea ja asendas selle sees oleva põhu kotikesega, misoli täis saepuru, haak- ja nööpnõeltega. Siis tagastas ta pea omale kohale ja õnnitles Hirmutist.
"Nüüd olete te tark inimene, teie peas on parimat sorti aju."
Hirmutis tänas Guudvinit südamlikult ja kiirustas oma sõprade juurde. Elli uuris teda uudishimuga. Hirmutise pea oli veidi paisunud ja sellest upitasid välja nõelad.
"Kuidas sa ennast tunned?" Küsis ta hoolitsevalt.
"Ma hakkan ennast juba targana tundma!" Vastas hirmutis uhkusega. "Ainult oleks hea aju kasutamise selgeks saada, siis saan ma kuulsaks inimeseks!"
"Aga miks sinu ajudest paistavad nõelad?" Küsis Rauast Puuraidur.
"See on vist terava tarkuse tõestuseks." Pakkus Arg Lõvi.
Nähes Hirmutist niivõrd õnnelikuna suundus Rauast puuraidur Guudvini poole hellitades suuri lootusi.
"Mul tuleb lõigata teie keresse auk, et ma saaksin paigaldada teile südame." Hoiatas Guudvin.
"Ma olen teie käsutuses!" Vastas Rauast Puuraidur. "Lõigake kust tahate."
Guudvin raius tema rinda väikese augu ja näitas Puuraidurile saepuruga täidetud siidisüdame.
"Kas meeldib?"
"See on imeline! Kuid kas ta on suuteline armastama?"
"Ärge muretsege, selle südamega saate te kõige südamlikumaks inimeseks maailmas."
Süda sai sisse pandud, auk kinni tinutatud ja Rauast puuraidur kiirustas hõisates sõprade juurde.
"Ma olen nii õnnelik, mu sõbrad!" Teatas Puuraidur valjusti. "Süda põksub mu rinnas nagu varem, isegi kõvemini! Ma tunnen, kuidas ta lööb vastu mu rindkere igal minu sammul! Ja kas teate mis, see on isegi hellam süda, kui see, mis oli mul varem! Armastus ja hellus täidavad mind ääreni!"
Troonsaali sisenes Lõvi.
"Ma tulin julguse järele." Ütles ta ebakindlalt, tallates käpalt käppale.
"Üks hetk!" Ütles Guudvin. Ta võttis kapist välja pudeli ja valas selle sisu kuldsele taldrikule.
"Te peate selle ära jooma!" (See oli kihisev kali palderjaniga). Lõhn ei meeldinud eriti Lõvile.
"Mis see on?" Küsis ta umbusklikult.
"See on julgus. Ta asetseb alati sees ja teil tuleb ta alla neelata."
Lõvi tegi happu näo, kuid jõi kõik äraja limpsis isegi taldriku puhtaks.
"Oo! Ma juba muutun julgemaks! Julgus voolab mu soontes ja täidab mu südame!" Möirgas ta joovastuses. "Äitäh! Aitäh, Suursugune Võlur!" Ja lõvi jooksis sõprade juurde...
Elli jaoks algasid pikkad ootamise päevad. Nähes, et tema sõprade kolm südamesoovi läksid täide igatses ta tagasi Kansasesse veel rohkem kui enne. Väike sõpruskond aga suhtles päevad läbi.
Hirmutis oli veendunud, et tema peas sünnivad suurepärased mõtted, kuid kahjuks ei saa ta neid avaldada, kuna nad on arusaadavad vaid temale ja temale üksi.
Rauast Puuraidur jutustas, kuimeeldiv on tal tunda, et süda tuksub tema rinnus, kui ta kõnnib. Ta oli täielikult õnnelik.
Lõvi aga teatas uhkelt, et on valmis võitlema lausa kümne müükhambulise tiigriga, nii palju oli temas julgust!Rauast Puuraidur tundis isegi muret, ega Võlur ei andnud Lõvile liiga palju julgust ja ega Lõvi ei muutu meeletuks, sest meeletus võib viia hukatuseni.
Ainult Elli vaikis ja meenutas Kansast.
Lõpuks Guudvin kutsus ta enda poole.
"Nonii, mu lapsuke, ma mõtlesin välja, kuidas me saame Kansasesse!"
"Kas Te tulete ka minuga?" Imestas Elli.
"Kindlasti!" Vastas kunagine võlur. "Tõtt öelda see suletud eluviis ja hirm olla paljastatud on mind juba ära tüüdanud. Lähen ma parem tagasi Kansasesse ja asun tsirkusesse tööle."
"Ma olen nii õnnelik!" Hüüatas Elli käsi plaksutades. "Millal me teele asume?"
"Mitte nii kiiresti, mu laps! Ma veendusin, et sellest riigist saab välja vaid õhu kaudu. Nii mina kuumaõhupalliga, kui ka sina oma majakeses oleme toodud siia tormituule poolt. Mu kuumaõhupall on alles, ma olen seda kõik need aastad alles hoidnud. Seda tuleb vaid kohati lappida. Aga kerget gaasi, seda millega täidetakse õhupalle suudan ma toota."
Kuumaõhupalli parandus kestis mitu päeva. Elli õtles sõpradele peatsest lahkuminekust ja kõik kolm: Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi said muutusid väga kurvaks.
Saabus kokkulepitud päev. Guudvin teatas linnlastele, et lahkub, et külastada oma vana sõpra - Võlur Päikest, keda pole aastaid näinud. Lossiplats oli täis rahvast. Guudvin käivitas vesinikumasina ja kuumaõhupall hakkas kiiresti kasvama. Kui kuumaõhupall sai täis, publiku suureks hämmastuseks, ronis Guudvin korvija pöördus rahva poole:
"Head aega, mu sõbrad!"
Kostsid "Hurra!" hõisked ja õhku tõusis sadu rohelisi mütse.
"Me oleme elanud koos teiega rahus ja sõpruses palju aastaid, mul on valus jätta teiega hüvasti..." Guudvin kuivatas pisara ja rahvaseast kostus ohkeid. "Kuid minu sõber Päike kutsub mind ja ma pean alluma, kuna Päike on võimsam võlur kui mina! Meenutage mind, kuid ärge kurvastage üleliia, kurbus ei mõju hästi seedimisele! Pidage lugu minu seadustest! Ärge kunagi võtke eest prille: see toob teile suuriõnnetusi! Enda asetäitjaks kuulutan ma lugupeetud Härra Hirmutis Tarka!"
Hämmastuses Hirmutis astus ette, toetudes suurepärasele jalutuskepile ja hoides tähtsalt ühe käega oma kübarat. Kuljuste meloodiline kõlin vaimustas rahvamassi, kübara ääre alla kuljuste sidumine, polnud nendel tavaks. Rahvamass tervitas Hirmutist ja sealsamas vandus olla temale truu. Erandiks oli vaid paar kadedat inimest, kes ise lootsid saada Guudvini kohale, kuid nad olid täiesti tasa ega julgenud ennast näidata.
Guudvin kutsus enda juurde Ellit, kes jättis hellalt hüvasti oma sõpradega:
"Roni kiiresti korvi! Kuumaõhupall on valmis ja tõuseb kohe lendu!"
Elli suudles viimast korda metsiku Lõvi koonut, Lõvi oli liigutatud, tema silmist voolasid suured pisarad ta isegi unustas pühkida neid oma sabatuttiga.
Siis surusid Hirmutis ja Rauast Puuraidur hellalt tüdruku käsi, Totsik aga jättis hüvasti lõviga veendes toda, et ta ei unusta teda iial ja hakkab tervitama igat lõvi, keda tal on õnn kohata Kansases.
Ootamatult lendas kohale tuulepuhang.
"Kiiremini! Kiiremini!" Hüüdis ärevil võlur: ta märkas, et taevasse sööstev kuumaõhupall tõmbas köie pingule ja ähvardas sellest iga hetk lahti rebida.
Ja järsku, Käraki! Nöör läks katki ja kuumaõhupall lendas ülesse.
"Tulge tagasi! Tulge tagasi!" Karjus Elli meeleheites ja sirutas käsi. "Võtke mind Kansasesse!" Kuid kahjuks ei saanud õhupall tagasi pöörduda, tormituul haaras selle ja viis suurel kiirusel kaugustesse.
"Hüvasti, mu lapsuke!"kostus kaugelt Guudvini häälja Õhupall kadus silmist pilvete taha.
Smaragdlinna elanikud jälgisid kaua taevast, kuid siis läksid oma kodudesse.
Järgmisel päeval juhtus päikesevarjutus. Smaragdlinna kodanikud otsustasid, et see oli Guudvin, kes jõudis külla võlur Päikesele.
Üle terve riigi levis jutt, et Smaragdlinna kunagine valitseja elab nüüd Päikesel. Rahvas mäletas Guudvinit veel kaua, kuid ei kurvastanud üleliia, kuna neil oli nüüd uus valitseja: Hirmutis Tark! Ta oli nivõrd tark, et tema tarkus ei mahtunud temale pähe ja upitas välja haak- ja nööpnõelte näol.
Smaragdlinna elanikud olid väga uhked:
"Üheski teises riigis pole valitsejat, kes oleks täis põhku!"
Vaene Elli jäi Guudvini riiki. Nuttes naases ta tagasi lossi. Ta arvas, et ta ei saa enam lootustki saada kunagi tagasi Kansasesse.

Guudvin pakkus külalistele istet pehmetes tugitoolides ja alustas:
"Minu nimi on James Guudvin. Ma olen pärit Kansasest..."
"Kuidas!?" Imestas Elli. "Te olete samuti Kansasest?"
"Jah, mu lapsuke!" Ohkas Guudvin. "Me oleme sinuga pärit ühest ja samast kohast. Ma lahkusin Kansasest palju palju aastaid tagasi. Sinu tulek liigutas mind, kuid ma kartsin olla paljastatud ja saatsind sind Bastinda juurde." Ta lasi pea norgu, oli näha, et tal on häbi. "Kuigi ma lootsin, et hõbedased kingakesed kaitsevad sind ja nagu näha, oli mul õigus... Kuid tagasi minu loo juurde. Nooruses olin ma näitleja: mängisin kuningaid ja kangelasi. Kuid ma veendusin peagi, et see amet ei too mulle raha ja hakkasin tegelema kuumaõhupallidega..."
"Millega?" Ei mõistnud Elli.
"Kuuma-õhu-pallidega. Ma tõusin lendu kuumaõhupaliga, mis oli täidetud kerge gaasiga. Ma tegin seda rahva meelelahutuseks laadadel. Mu õhupall oli alati nööriga kinni seotud. Üks kord läks nöör katki, mu õhupalli haaras tormituul ja see lendas eiteakuhu. Ma lendasin umbes ööpäeva jagu, lendasin kõrbe ja mägede kohal. Siis maandusin ma võluriigis, mida nüüd tuntakse Guudvini Riigi nime all. Igalt poolt jooksis kokku rahvast, nähes, et ma laskun alla taevast arvasid nad, et ma olen Suur Võlur. Ma ei hakkanud neid ümber veenma, vastupidi, ma meenutasin kuningate ja kangelaste rolle ja etendasin võluri rolli, esimese korra kohta üldsegi mitte halvasti (kuigi jah, seal ei olnud kriitikuid!). Ma kuulutasin ennast riigi valitsejaks ja elanikud allusid mulle hea meelega. Nad ootasid minult kaitset kurjade nõidade eest, kes külastasid riiki. Esimese asjana ehitasin ma Smaragdlinna."
"Kust te saite nii palju rohelist marmorit?" Küsis Elli
"Ja smaragde?" Lisas Hirmutis.
"Ja nii palju kõikvõimalikke rohelisi asju?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Kannatust, mu sõbrad! Varsti saate te teada kõigist minu saladustest." Ütles Guudvin naeratades. "Minu linnas pole rohelist rohkem, kui ükskõik millises teises linnas. Kogu asi on..." Tema hääl muutus madalamaks ja salapärasemaks "... Kogu asi on rohelistes prillides, mida minu alluvad ei võta kunagi eest ära."
"Kuidas?" Hüüatas Elli "Tuleb välja, et tänavate ja majade marmor..."
"On valge, mu lapsuke!"
"Aga Smaragdid?" Küsis Hirmutis.
"Tavaline klaas, kuid hea kvaliteediga!" Lisas Guudvin uhkusega. "Ma ei koonerdanud väljaminekutega. Pealegi tornide smaragdid on ehtsad, neid on ju kaugele näha!"
Elli ja tema sõbrad imestasid aina rohkem ja rohkem. Nüüd sai tüdruk aru, miks lindike Totsiku kaelas muutus valgeks, kui nad lahkusid Smaragdlinnast. Aga Guudvin jätkas rahulikult:
"Smaragdlinna ehitus kestis mitu aastat. Kui see oli lõppenud, olime me kaitstud kurjade nõidade eest. Tol ajal olin ma veel noor. Mulle tundus, et kui ma olen rahvale lähedal, saavad inimesed aru, et ma olen tavaline mees. Siis saab läbi ka minu valitsemine. Ning ma sulgesin ennast troonsaali ja selle lähedastesse tubadesse.
Ma lõpetasin igasuguse suhtlemise oma alluvatega, kaasarvatud kõik teenrid. Ma soetasin endale abivahendid, mida te nägite ja hakkasin tegema nende abil oma imesid. Ma nimetasin ennast erinevate väärikate tiitlitega Suursugune ja Hirmuäratav. Möödusid mõned aastad ja inimesed unustasid mu tõelise palge, riigis hakkasid levima erinevad kuulujutud. Seda ma üritasingi saavutada, ja toetasin igatipidi oma võimsa võluri mainet. Tavaliselt see mul õnnestus, kuid tuli ette ka apsakaid. Suureks ebaõnneks osutus minu sõjaretk Bastinda vastu. Lendavad Ahvid said jagu minu sõjaväest. Õnneks mul õnnestus põgeneda ja vältida orjust. Sellest ajast peale ma kartsin nõidu kohutaval kombel. Neil piisas ainult teada saada, kes ma päriselt olen ja minuga oleks lõpp: sest mina ju ei ole võlur! Kuidas ma rõõmustasin, kui sain teada, et Elli majake hukatas Gingemma! Ma mõtlesin, et oleks väga hea vabaneda ka teisest kurjast nõiast. Sellepärast ma nii innukalt õhutasingi teid tema vastu. Aga nüüd, kui Elli sulatas ta on mul piinlik tunnistada, et ma ei suuda täita oma lubadusi!" Lõpetas Guudvin ohkega.
"Minu arvates olete te halb inimene!" Ütles Elli
"Oi ei, mu laps, ma pole halb inimene ma olen lihtsalt väga nigel võlur!"
"Tähendab, ma ei saa teie käest aju?" Küsis Hirmutis.
"Milleks Sulle aju? Kui see, mida ma sinu kohta tean vastab tõele pole teil sugugi vähem aru peas, kui ükskõik mis inimesel selles riigis!" Ergutas Guudvin Hirmutist.
"Võib olla. Kuid siiski jään ma ilma ajudeta õnnetuks."
Guudvin vaatas teda tähelepanelikult.
"Aga kas sa isegi tead, mis on aju?" Küsis ta
"Ei." Tunnistas Hirmutis "pole õrna aimugi, kuidas eed välja näevad."
"Olgu peale, tule homme minu poole ja ma täidan sinu pea esmaklassiliste ajudega. Kuid sa pead ise nende kasutamise selgeks saama."
"Oo! Küll ma saan!" Hüüatas Hirmutis rõõmsalt. "Hei-hei-hei-hoo! Varsti saan ma endale aju!" Tantsides laulis õnnelik Hirmutis.
Guudvin jälgis teda naeratades.
"Aga kuidas oleks lood julgusega?" Sekkus Lõvi pelglikult.
"Sa oled julge loom! Sul jääb puudu vaid eneseusust! Pealegi iga elusolend kardab ohtu, julgus seisnebki hirmu ületamises. Sina oskad oma hirmudest jagu saada."
"A Te andke minule sellise julguse..." Nõudis Lõvi põikpäiselt, "Et ma ei kardaks midagi!"
"Hea küll." Vastas Guudvin kavala muigega. "Tule homme ja sa saad, mida tahad."
"Kas ta on teil potis, kuldse kaane all?" Päris Hirmutis huviga.
"Peaaegu, et nii. Kes teile ütles?" Imestas Guudvin.
"Farmer, teel Smaragdlinna."
"Tal on hea ülevaade minu asjadest." Vastas Guudvin lühidalt.
"Aga, kas Te annate mulle südame?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Süda teeb paljusid inimesi õnnetuks." Ütles Guudvin. "See, et sul on süda, ei ole tegelikult teab mis eelis."
"Selleüle võib kaua vaielda. Mina olen nõus vapralt kannatama, kui mul on süda!"
"Olgu pealegi. Homme saate te endale südame."
"Aga kuidas jääb Kansasesse minekuga?" Küsis Elli, ta pabistad kõvasti.
"Oeh, mu lapsuke, see on väga raske ülesanne, kuid lase mul mõelda paar päeva ja võib olla suudan ma saata sind koju Kansasesse..."
"Suudate, muidugi suudate!" Hüüatas Elli rõõmsalt. "Sest Võlur Villiina raamatus on ju selgesti kirjas, et kui ma aitan kolme elusolendit viia täide nende suurimad südamesoovid, siis saan ma tagasi koju!"
"Arvatavasti, nii see lähebki." Nõustus Guudvin. "Aga nüüd minge, mu sõbrad! Tundke end minu lossis nagu kodus. Me hakkame kohtuma iga päev. Kuid ärge rääkige kellelegi, et ma olen Pettur!"
Sõbrad lahkusid troonsaalist õnnelikena ja Ellil tekkis lootus, et Suursugune ja Hirmuäratav Pettur saadab ta tagasi Kansasesse.

Kevad on käes, püüab inimesi su ümber. Keegi armub, keegi jääb haigeks. Igas mõttes! kogu see situatsioon on iseäranis HAIGE!
Talvel mõtled ikka sellele, kas näed kevadet...ja siis kui see lõpuks on käes, selle asemel et täiel rinnal elu nautida, pead tegelema ühe külalisega. Sellel külalisel on seljas tume kohtuniku rüü. Ta kannaks sellist lokilist parukat ka aga parukad ei ole tänapäeval moes, selle asemel ripub tal selja taga tume kapuuts. Ta ei koputa su uksele, sest ta teab, et ta pole oodatud küaline. See aga ei takista teda sisenemast, sest tema autoriteet on suur. Ta kallutab pead paremale poole ja küsib veidi ülbelt, sest tegelikult teab ta vastuseid juba ette. See on tema privileeg, tema eelis, kuna küsitaval seda ei ole, õigemini küsitav teab aga ei tunnista seda endale.
Niisiis ta küsib veidi ülbelt: "Noh? Kas sa oled selle kevade vääriline või kavatsed selle raisku lasta nii, nagu lasid raisku kõik 25 eelmist kevadet?"
Sa võiksid hakkata vaidlema aga sa näed tema silmadest ja üleolevast muigest täpselt ära, et tal on õigus. Sa võid kutsuda appi kõik oma diplomid ja tunnistused, lehvitada oma jämedat CV'd...kuid kõik see on asjatu ja te mõlemad teate seda. Sa oled alati imetlenud ütlust "ära kahetse midagi", sa ei kahetsegi. Mitte, et sa ei oleks midagi teisiti teinud. Sa lihtsalt ei saaks teha midagi teisiti, kuna igas võimalikus dimensioonis, mis eksisteerib sinu reaalsusega seotuna, oled SINA ikkagi kõigest sina ega saa hüpata üle oma varju (sellises Jung'i mõttes) kasvõi selliste banaalsete põhjuste tõttu, nagu seda on argus, tagasihoidlikkus või ebakindlus. Need oleksid alles isegi siis, kui kõik muu oleks teisiti, seega pole ka kahetsemisel mõtet.
Sa lased pea norgu ja kujutad juba selgelt ette, kuidas su külalise must kapuuts katab tema kiilakat pead varjates peaaegu ära tema tumedad silmad. "Nüüd on kõik", mõtled sa korraks kuid tead sisimas, et see ei saa olla tõsi. Sa oled temaga liiga hästi tuttav. Tutvus lihtsalt PEAB lugema! Tal on siiski veel mingid ootused seoses sinuga, ta ei võtnud kaasa mingit tööriista, kuigi sa pole kindel tema tänapäeva meetodites. Sa tõstad silmad ja näed, et seekord pani ta kapuutsi pähe vaid selleks et lahkuda. Ta tõesti teadis vastust esitatud küsimusele, sina aga mitte. Kuid ta läks ära ja järelikult ei ole see 100% eitav. Sa lubad endale olla kevadet veidi rohkem väärt. Sa vaatad silma pikkenevale päevale, sinilillele, lepatriinule, punasele loojangule rabade kohal ja mõistad peagi, et see ei olegi võimalik...mitte veel, vähemalt mitte sel aastal, äkki järgmisel? Kui sa elad nii kaua...kes teab,
kes teab.