Täna ma tahaksin OLLA...

Elli nuttis lohutamatult, peites kättega nägu. Peagi kostus toas raskeid Rauast Puuraiduri samme.
"Kas ma häirisin sind?" Küsis Rauast Puuraidur tagasihoidlikult. "Ma mõistan, et sul on endalgi muresid, kuid kas tead, ma tahaksin nutta Guudvini lahkumise pärast, kuid keegi ei saa kuivatada mu pisaraid: Lõvi nutab ise tagahoovis ja Hirmutis on nüüd valitseja ja mul on piinlik tülitada teda pisiasjade pärast..."
"Vaeseke!.."
Elli tõusis püsti ja seni, kuni Rauast Puuraidur nuttis, ta kuivatas hoolikalt tema pisaraid rätikuga. Kui aga Puuraidur oli nutmise lõpetanud, ta määris ennast kokku õliga, Pilgutajate kingitud kuldsest õlikannust, mida ta alati kandis oma vööl.
Öösel nägi Elli unes, et suur lind kannab teda Kansase preeria kohal, kaugelt juba paistis tema armas kodu. Tüdruk karjatas rõõmust. Ta ärkas iseenda karje peale ega suutnud enam uinuda pettumusest.
Hommikul kogu seltskond tuli kokku troonsaali, et arutada tuleviku plaane. Smaragdlinna uus valitseja istus uhkelt marmortroonil. Ülejäänud seisid aupaklikult tema ees.
Valitsejaks saades, viis Hirmutis otsekohe täide oma ammused soovid: ta soetas endale uue rohelisest sametist kostüümi ja uue kübara, millle äärtele lasi ta kinnitada hõbedased kuljused vana kübara küljest; tema jalas läikisid uued, eredalt äralihvitud saapad parimast nahast.
"Me hakkame elama lauluga!" Teatas uus valitseja. "Meile kuulub loss ja kogu Smaragdlinn. Tasub mul vaid mõelda, et alles hiljuti hirmutasin ma vareseid põllul ja nüüd olen Smaragdlinna valitseja, siis tõtt öelda ei saa ma oma saatuse üle kurta..."
Totsik tõi kiiresti uhkeks muutunud Hirmutise maa peale tagasi öeldes: "Ei tea keda sa peaksid tänama sellise edu eest?"
"Ellit, loomulikult!" Tõmbus Hirmutis tõsiseks. "Ilma temata oleksin ma siiamaanivaia otsas..."
"Kui vaid tormid poleks sind laiali vedanud, ega varesed ära nokkinud!" Lisas Rauast Puuraidur. "Ka mina ise roostetaksin siiamaani keset metsa... Palju palju võlgneme me Ellile, ma sain endale südame, ja see oli minu suurim soov."
"Ja minust ei tasu rääkidagi." Lausus lõvi. "Nüüd olen ma kõikidest loomadest julgem. Ma tahaksin, et lossi ründaksid inimsööjad või mõõkhambulised tiigrid. Saaksin nendest jagu!"
"Kui Elli jääks elama lossi..." Jätkas Hirmutis. "Oleksime õnnelikud!"
"See ei ole võimalik." Väitis tüdruk vastu. "Ma tahan minna tagasi Kansasesse ema ja isa juurde!"
"Kuidas siis seda teha?" Küsis Rauast Puuraidur. "Hirmutis, sa oled meist kõigist targem, ma palun pane tööle oma uued ajud!"
"Hirmutis hakkas mõtlema nii pingsalt, et haaknõelad läbisegi nööpnõeltega upitasid välja tema peast."
"Tuleb kutsuda välja Lendavad Ahvid." Ütles ta pärast pikka mõtlemist. "Nad viivad sind tagasi koju!"
"Braavo! Braavo!" Hüüdis Elli. " Ma unustasin nad sootuks ära!"
Ta tõi Kuldse Mütsi ja lausus võlusõnad.
Äkitselt, lahtiste akende kaudu lendas kohale Lendavate Ahvide parv.
"Mida Sa soovid, Kuldse Mütsi Omanik?" Küsis juht.
"Viige meid koos Totsikuga üle mägede ja toimetage Kansasesse."
Uorra vangutas pead.
"Kansas asub väljapool Guudvini riiki, me ei saa lennata sinna. Mul on väga kahju, kuid sa raiskasid ära teise Kuldse Mütsi soovi asjata." Ta kummardas ja parv lendas tiibade plaginal ära.
Elli oli meeleheitel. Hirmutis hakkas taas mõtlema ja tema pea paisus mõtlemisest suureks. Ellil hakkas tema pärast hirm.
"Kutsuge siia Sõdur!" Käskis Hirmutis.
Din Gior sisenes hirmuga saali, mis varem oli tema jaoks suletud Guudvini valitsemise ajal. Temalt küsiti nõud.
"Ainult Guudvin teadis, kuidas ületada mägesid." Ütles Sõdur. "Kuid ma arvan, et Ellit saab aidata Roosa Riigi hea võlur Stella. Ta on kõikidest riigivõluritest võimsam, ta teab igavese nooruse saladust. Kuigi tee tema riiki on raske, ma siiski soovitan teil pöörduda tema poole."
Sõdur kummardas aupaklikult ja lahkus saalist.
"Ellil tuleb minna Roosasse Riiki. Sest kui ta jääb siia, ei pöördu ta kunagi tagasi koju. Smaragdlinn pole Kansas ja Kansas ei ole Smaragdlinn." Lausus Hirmutis targalt.
Teised vaikisid, mõeldes tema tarkade sõnade üle.
"Mina lähen koos Elliga." Ütles Lõvi tõttlikult. "Ma olen tüdinud linnast. Ma olen metsloom ja igatsen metsa järele. Pealegi tuleb kaitsta Ellit sellel teekonnal."
"Õige!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Lähen oma kirvest teritama, tundub, et see n nüriks jäänud."
Elli jookisis rõõmsalt Rauast Puuraiduri poole.
"Me asume teel homme hommikul!" Kuulutas Hirmutis.
"Kuidas? Kas sa tuled ka?" Imestasid kõik. "Aga kuidas siis Smaragdlinn?"
"Jääb ootama minu naasemist!" Vastas Hirmutis ükskõikselt. "Ilma Ellita oleksin ma ikka veel vaial keset viljapõldu ja hirmutaksin vareseid. Ilma Ellita poleks ma saanud endale oma suurepäraseid ajusid. Ilma Ellita poleks must saanud Smaragdlinna valitsejat. Kui pärast kõike seda ma jätaksin Ellit hätta, võiksite te, mu sõbrad, hüüda Hirmutist tänamatuks ja teil oleks olnud õigus!"
Uus aju muutis Hirmutist sõnarikaks.
Elli tänas sõpru südamest.
"Homme, homme teele!" Hõiskas ta rõõmsasti.
"Hei, hei, hei-hoo! Homme, homme teele!" Laulis ka Hirmutis rõõmsasti kuid surus endal kiiresti suu kinni. Ta oli nüüd Smaragdlinna valitseja ega tohtinud seada ohtu oma väärikust.
Oma tagasitulekuni määras Hirmutis valitsejaks Sõduri. Din Gior istus otsemaid troonile ja tõotas, et Hirmutise tagasitulekuni on kõik riigiasjad kindlates kätes, sest tema - Sõdur, ei lahku oma postilt minutikski ja isegi süüa ja magada kavatseb ta troonil. Sel moel, keegi ei saa riigi juhtimist üle võtta ajal, mil valitseja on rändamas.
Varahommikul Elli koos oma sõpradega tulid linna väravate juurde. Faramant imestas, et nad jälle võtavad ette pikka ja ohtliku teekonna.
"Te olete meie valitseja." Ütles ta Hirmutisele. "Te peate meie juurde tagasi tulema nii kiiresti, kui võimalik."
"Ma pean Elli Kansasesse ära saatma." Vastas Hirmutis tähtsalt. "Öelge minu alluvatele, et mind ei saa haavata, ja ma tulen tagasi puutumatuna."
Elli jätis sõbralikult hüvasti Väravavahiga, kes võtis kõigi eest rohelised prillid ja rändurid suundusid lõuna. Ilm oli suurepärane. Nende ees laius imeline riik ja kõigil oli õnnelik tuju.
Elli uskus sellesse, et Stella aitab teda tagasi Kansasesse. Totsik arutles valjul häälel sellest, kuidas ta näitab kätte koha eputis Hektoril; Hirmutis ja Rauast puuraidur rõõmustasid selle õle, et saavad aidata Ellit; Lõvi nautis oma julgust, soovides kohata loomi ja tõestada neile, et ta on õigusega loomade kuningas.
Kaugel linnast eemal olles silmitsesid teelised viimast korda Smaragdlinna torne.
"Tõtt öelda, polnudki Guudvin nii vilets võlur." Ütles Rauast Puuraidur.
"Või veel!" Nõustus Hirmutis. "Oli ta ju suuteline andma mulle aju, ja veel kui terava aju!"
"Oleks ta veel mekkinud julgust, mille ta oli valmistanud mulle ja ta oleks igati tipp-topp inimene!" Ütles Lõvi.
Elli vaikis. Guudvin ei hoidnud kinni oma lubadusest ega viinud teda tagasi Kansasesse, kuid tüdruk ei süüdistanud teda. Ta tegi kõike, mis oli tema võimuses ja polnud tema süü, et plaan läks nurja. Sest nagu Guudvin ise oli tunnistanud, polnud ta üldsegi võlur.