Täna ma tahaksin OLLA...

Teelised astusid reipalt üle niidu, mis oli üle külvatud imelisttest valgetest ja sinistest lilledest. Tihti nägid nad ka punaseid moone, ennenägematult suuri, nende aroom oli väga tugev. Kõik olid rõõmsad, Hirmutis oli päästetud ja ei Inimsööja, ei kuristikud ei mõõkhambulised tiigrid, ei jõgi ei suutnud sõpru peatada nende teel Smaragdlinna poole; ning nad mõtlesid juba, et kõik ohud jäid nende selja taha.
"Millised imelised lilled!" Hüüdis Elli
"Nad on tõesti head!" lausus Hirmutis. "Muidugi, kui mul oleksid ajud oskaksin ma neid imetledaveel rohkem kui nüüd."
"Ja mina armastaksin neid, kui mul oleks süda." Ohkas Rauast Puuraidur.
"Mina olen alati lilledega sõbrajalal olnud." Ütles Arg Lõvi. "Nad on armsad, süütud olendid ja nad ei ründa sind kunagi nurga tagant, mitte nagu need hirmsad mõõkhambulised tiigrid. Kuid minu metsas pole kunagi olnud nii suuri ja erksates värvides lilli."
Mida kaugemale rändurid läksid, seda rohkem oli põllul moone. Kõik teised lilled olid kadunud, olles moonide poolt välja tõrjutud. Ja varsti teelised leidsid ennast keset suurt silmapiirini ulatuvat moonipõldu. Moonide lõhn uinutab, kuid Elli ei teadnud seda ja astus ikka edasi hingates muretult sisse magusat uinutavat aroomi ja imetledes lopsakaid moone. Tema silmalaud muutusid raskeks ja ta tundis, et ta on kohutavalt unine, kuid Rauast Puuraidur ei lubanud tal pikutada.
"Me peame kiirustama, et jõuda tagasi kollastest tellistest teele." Ütles ta, Hirmutis oli sellega samuti nõus.
Nad astusid veel sadakond sammu, kuid Elli ei suutnud enam unega võistelda, tuikudes kummardus ta maha keset moone ohkega sulges silmad ja jäi sügavalt magama.
"Mida nüüd temaga teha?" Küsis hämmastunud Puuraidur.
"Kui Elli jääb siia, siis ta magab kuni surmani." Ütles Lõvi, haigutades laialt. "Minu silmad kleepuvad samuti kokku aga koerake juba magab."
Totsik lamas tõepoolest moonidest vaibal oma väikese perenaise kõrval. Ainult Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile ei mõjunud lillede hukatuslik lõhn ja nad olid sama reibad kui alati.
"Jookse!" Ütles Hirmutis Arale Lõvile. "Päästa end sellest ohtlikust kohast. Me kanname tüdrukut süles, kuid kui magama jääd sina, siis sinust meie jõud üle ei käi, sa oled liiga raske."
Lõvi hüpas ette ja oli hetkega silmist kadunud. Rauast Puuraidur ja Hirmutis panid käed omavahel risti ja istutasid tüdruku. Nad pistsid Totsiku tüdrukule sülle ja ta haaras ise seda teadma koerakese kasukast kinni. Hirmutis ja Rauast Puuraidur astusid edasi mööda laia mahatambitud moonidest rada, mille jättis endast põgenev Lõvi. Nad arvasid, et põllul ei tule kunagi lõppu.
Kuid siis nähtavale ilmusid kauged puud ja roheline rohi. Sõbrad hingasid kergendatult: nad muretsesid, et pikkaajaline viibimine mürgises õhus võib tüdruku tappa. Mooni põllu servas silmasid nad Lõvi. Lillede aroom sai jagu tugevast loomast ja ta magas, käpad laiali viimases pingutuses jõuda päästva rohelise niiduni.
"Me ei suuda teda aidata!" Ütles Rauast Puuraidur kurvalt. "Ta on meie jaoks liiga raske. Nüüd magab ta igavest und ja võibolla näeb unes, et ta on lõpuks saanud julguse..."
"Väga, väga kahju!" ütles Hirmutis. "Oma argusele vaatamata oli Lõvi hea sõber ja mul on kahju jätta teda siia, keset neetud moone, kui lähme, me peame päästma Ellit."
Nad kandsid magava tüdruku rohelisele niidule jõe lähedale, eemale surmavast moonipõllust, asetasid ta murule ja istusid tema kõrvale oodates, millal värske õhk Ellit äratab.

Sel ajal kui sõbrad istusid seal ja vaatasid ringi, kostis lähedal rohu sahistamist ja aasale kargas kollane metsik kõuts. Teravaid hambaid välgutades, kõrvad pea ligi jahtis ta saaki. Rauast Puuraidur kargas püsti ja nägi kassi eest põgenevat väikest halli hiirekest. Kass juba tõstis tema kohal oma ähvardavat teravate küünistega käppa ja hiireke, piuksudes haledalt pigistas silmad kinni... Kuid Rauast Puuraiduril hakkas hiirekesest kahju ja ta lõi kõutsil pea otsast. Hiireke avas silmad ja nägi, et vaenlane on surnud. Ta ütles Rauast Puuraidurile:
"Suur tänu teile, te päästsite mu elu!"
"O! Pole mainimist väärt." Ütles Puuraidur, kellele, tõtt öelda, ei olnud üldsegi meelt mööda, et tuli tappa kass. "Kas teate, maul pole südant, kuid ma alati üritan tulla hädas appi nõrgemale, isegi kui too on tavaline hiir. "
"Tavaline?" Piiksushiireke solvunult. "Mida te sellega öelda üritate, härra? Olgu siis teile teada, et ma olen Ramina - põldhiirte kuninganna!"
"O, kas tõesti?" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Tuhat vabandust, teie kõrgeausus!"
"Igatahes, mu elu päästes täitsite te oma kohustust." Lausus kuninganna olles veidi leebunud.
Sel hetkel veel kolm hiirt jooksid rohu seest hingeldades aasale ja viskusid kuninganna jalge ette.
"O! Teie Kõrgeausus!" Piiksusid nad üks teise võidu. "Me juba arvasime, et te hukkusite ja olime valmis teid leinama! Kuid kes tappis kurja kõutsi?" Ja nad kummardasid väikese kuninganna ees nii madalale, et tõusid pea peale ja nende tagumised käpad tilgerdasid nüüd õhus.
"Kuri kass oli hukatud selle veidra rauast inimese poolt, nii, et nüüd te peate teenima teda ja täitma kõik tema soovid." Ütles Ramina tähtsalt.
"Las ta käsutab meid!" Hüüdsid nad kooris, kuid samal hetkel kõik, kuningannaga eesotsas olid sunnitud joostes laiali hargnema. Asi oli selles, et Totsik avades silmad nägi enda ümber hiiri, hakkas vaimustunult haukuma ja hüppas hiirepundi keskele. Kansases oli ta tuntud Suure hiirejahtija nime all, ükski kass ei olnud temaga ta oskustes võrdne. Aga Rauast Puuraidur haars koerakese kinni ja hüüdis hiirtele:
"Siia! Siia! Tagasi! Ma hoian teda!"
Hiirekuninganna pistis rohuseest välja oma nina ja küsis kartlikult:
"Kas te olete kindel, et ta ei söö ära mind ja mu õukondlasi?"
"Olge mureta, teie Kõrgeausus, ma ei lase teda lahti."
Hiired kogunesid taas kokku ja Totsik, peale asjatuid katseid vabaneda Rauast Puuraiduri raudsetest kätest rahunes maha. Et koer ei hirmutaks enam hiiri tuli ta väikese, maasse löödud vaia külge siduda.
Kõige tähtsam hiireteenijanna kõneles:
"Suuremeelne tundmatu mees! Mida te soovite, et me teeksime, et tänada Teid meie kuninganna päästmise eest?"
"Ma isegi ei tea..." Alustas Rauast Puuraidur, kuid leidlik Hirmutis sekkus kiiresti:
"Päästke meie sõber, Lõvi! Ta on moonipõllul"
"Lõvi!" Ehmus kuninganna. "Ta sööb meid ära!"
"O, ei!" Vastas Hirmutis. - "See on Arg Lõvi, ta on väga vagur, ja peale kauba ta ju magab!"
"Olgu pealegi, me proovime. Kuidas seda teha?"
"Kui palju hiiri on teie kuningriigis?"
"O, tuhanded!"
"Käskige neil kõigil tulla siia, ja las iga üks neist toob kaasa pikka niidi."
Kuninganna Ramina andis hiirtele käsu kätte ja nad kukkusid täitma seda sellise innustusega, et ainult käpad vilkusid.
"Ja sina, sõber," pöördus Hirmutis puuraiduri poole: "meisterda vastupidav käru, et viia Lõvi moonipõllult välja."
Rauast Puuraidur asus tööle ja tegi seda nii pühendunult, et selleks ajaks kui esimesed hiired tulid tagasi, tugev käru kändudest ratastega oli juba valmis.
Hiired jooksid kokku igalt poolt; neid oli palju tuhandeid, igat kasvu ja igas vanuses: siin oli väikesed hiired ja keskmised hiired ja suured vanad hiired. Üks vanurist nõder hiireke vantsis aasale ja kummardades kuningannale kukkus otsemaid sussid püsti. Kaks lapselast aitasid vanaemakest lehe peale pikali ja kogu väest puhkusid talle tuult rohukõrtega, et tuuleke ärataks ta teadvusele.
Raske oli rakendada vankri ette nii palju hiiri. Tuli siduda vankri esiküljele tuhandeid niite. Sealjuures Puuraidur Ja Hirmutis kiirustasid kartes, et Lõvi sureb moonipõllul ja niidid läksid pahatihti nende käes sassi. Vähe sellest, osad noored mänguhimulised hiirekesed jooksid kohalt kohale ja ajasid rakmed sassi. Lõpuks oli iga niit ühe otsapidi seotud vankri ja teise otsapidi - hiiresaba külge ning kõik oli valmis.
Sel ajal ärkas ka Ellli ja nägi veidrat vaatepilti. Hirmutis jutustas talle mõne sõnaga sellest, mis oli juhtunud ja pöördus siis kuninganna poole:
"Teie Kõrgeausus! Lubage mul tutvustada teile Ellit, Hukatuse Majakese haldjat."
Kaks tähtsat tegelast kummardasid teineteisele ja nende vahel algas sõbralik vestlus...
Ettevalmistustööd said valmis. Kahel sõbral ei olnud kerge tõsta rasket Lõvi kärule, kuid siiski nad tõstsid ta ülesse ja hiired Hirmutise ja Rauast Puuraiduri abiga vedasid vankri välja moonipõllult.
Lõvi oli toimetatud aasale, kus istus Elli Totsiku valve all. Tüdruk tänas hiiri südamlikult, et nad päästsid talle armsaks saanud sõbra.
Hiired närisid läbi niidid, mis olid seotud nende sabade külge ja kiirustasid igaüks oma koju. Kuninganna hiir kinkis tüdrukule tillukese hõbedase vile.
"Kui te vajate mind jälle," ütles ta: "vilistage kolm korda ja mina olen teie teenistuses. Head aega!"
"Head aega!" Vastas Elli.
Kuid sel hetkel tõmbas Totsik nööri küljest lahti ja Ramina oli sunnitud kaduma tihedas rohus kiirusega, mis pole kuningannale kuigi sobilik.

***

Teelised ootasid kannatlikult Ara Lõvi ärkamist; ta oli liiga kaua hinganud moonipõllu mürgist õhku. Kuid Lõvi oli karastatud ja tugev ning salakavalad moonid ei suutnud teda tappa. Ta avas silmad, haigutas laialt, üritas sirutada ennast, kuid käru talad jäid talle ette.
"Kusma olen? Kas ma olen ikka veel elus?"
Nähes sõpru rõõmustas Lõvi väga ja veeres käru pealt maha.
"Öelge mulle, mis juhtus? Ma jooksin mööda põldu nii kiiresti, kui jalad võtsid kuid iga sammuga muutusid mu käpad aina raskemaks, väsimus murdis mind ja edasi ma ei mäleta midagi."
Hirmutis jutustas Lõvile, kuidas hiired vedasid ta välja moonipõllult. Lõvi vagutas pead:
"Kui imepärane see on! Ma olen alati pidanud ennast suureks ja tugevaks. Aga nüüd - lilled, kes on minuga võrreldes tühised oleksid mind äärepealt surmanud ja hiired, kelle poole ma alati vaatasin põlastusega, päästsid mu! Ja kõik see on selle pärast, et nad tegutsevad üheskoos, sõbralikult ja muutuvad minust - loomade kuningast tugevamaks! Kuid mida me nüüd teeme, mu sõbrad?"
"Jätkame teed Smaragdlinna poole." Vastas Elli. "Kolm südamesoovi peavad saama täidetud ja see avab mulle tee kodumaale!"