Täna ma tahaksin OLLA...

Lummus ja küllus. Lust ja lillepidu. Taaskohtumiserõõm ja üllatus. Kõike ja kuhjaga oli sellel armsal saarel, mis suutis kõigest viie päevaga kui mitte koduks saada, siis igati tõetruu koduse tunde luua nii, nagu ta on seda teinud paljude ja paljude suvitajatega enne mind. Vahest tahaksin isegi lasta end ära petta ja jäädagi uskuma, et kodu on just seal.
Vormsil elab alaliselt sadakond inimest. Paljude sissetulek sõltub turistidest, kuid kasvatatakse seal ka loomi ja tehakse ka muid tavaliseid asju. Üks kuulsamaid elanikke on kohalik nõid - Vormsi Enn. Ma arvan, et sama kuulus peaks olema ka Vormsi kohalik loomaarst, kes ka nimesi ravib, sest perearst käib saarel vaid kord kuus. Aga ärge muretsege, lohutab meid meie võõrustaja: eestil on ju olemas vägevad helikopterid kes tõttavad teile appi, kui ei ole just liiga

pime, liiga tuuline, liiga kuum, liiga külm, vihmane, valge, keskpäevane või selleks ajaks - liiga tarbetu tulla. Kõike seda arvesse võttes oleks mul vist mõistlik sinna kolida, haigeolemise luksust ei saa seal saarel endale just lubada. Pealekauba on Vormsi elanikel oma tarbeks päris isiklik raviallikas. Ja ma võin kinnitada, et see tõesti ravib, proovisin järgi ja julgen soovitada!
Viieks päevaks sai meie jaoks Vormsist hoopis Formsi, sest tegeleda sai seal pea kõige huvitavaga, mis F tähega algab (ja kuigi mõnel teist võis siinkohal tekkida mõningaid originaalseid või isegi siivutuid oletusi, on tegu siiski Fotograafia, Feng-Shui ja Floristikaga). Isiklikult olin mina muidugi fotograafia rühmas (ja pildistamist jagus), kuid võimalusel üritasin noppida võimalikult palju teadmisi ka teistest valdkondadest.
Kuhu viib meid järgmise aasta Tartu Rahvaülikooli suvi, seada veel täpselt ei tea, kuid loodetavasti saab jälle kohtuda kõigi toredate inimestega, kes olid seal minuga koos Formsi lummuses :).

Muideks, kevadel helistati mulle ja teatati, et olen võitnud majutuse kahele Madise puhketalus ja pääsmed kohalikule vabaõhuetendusele. Nagu imeväel klappisid ka kõik kuupäevad, nii, et saime sinna suunduda otse pärast Vormsit (seega klappis ka suund). Peagi leidsime ennast imearmsast majakesest,

nii ilusat õdusat ja kodust, et minus tekkis vastupandamatu soov see kuidagi tuuri panna. Ja omanikud olid isegi sellega lahkesti nõus. Siiski surusime maha need ürgsed omamisesoovid ja jätsime Madise talu majakese sinna, kuhu ta kuulub - Nõvasse. Siin on kohakese kodukas, ööbida seal pole sugugi kallis (250.- inimene) kuid selle eest on koht äärmiselt hubane, kõigi mugavustega ja mahutab korraga umbes 6-8 inimest. Rand ja väga fotogeeniline sadam asuvad sealt vaid kiviviske kaugusel ja kindlasti leiab ümberkaudsetest kohtades ka paju muud huvitavat.

Vabadus on see, mida inimesed on alati igatsenud. See on see teema, millest on igal ajal mõeldud, filosofeeritud, teoseid kokku kirjutatud. Mu lõpukirjandi teema oli seotud vabadusega, ja sellest ajast peale on mulle pähe kulunud üks kirjandite kuldsetest reeglitest: kõik üldistused on ohtlikud ja inimene, kes räägib kogu aegadest ja kogu inimkonnast ei tea tegelikult muhvigi.

Seega, kui see oleks minu kirjand oleks see juba esimesest lõigust alates aia taha läinud... kuid sellegipoolest... Kõik me ihaldame vabadust olgu siis füüsilist, materiaalset või suhtevabadust vaid selle pärast, et selle semantiline tähendus on midagi suursugust, romantilist ja väärikat. Tegelikkuses vaba olles ei pruugi me seda vabadust isegi märgata, hindamisest veel rääkimata. Sest reaalsus on nagu alati kujutelmast hoopis karmim. Reaalsuses tähendab vabadus vaid üksindust ja tohutut vastutusekoormat. Vabaduse teemal sügavamalt mõtiskledes soovib iga inimene siiski mingite raamidesse pandud olla, sest raamid tähendavad turvalisust ja garanteerivad kaitset. Ilus ja romantiline on muidugi olla vaba kajakas mere kohal, soojas suvetuules, kuid mõelgem nüüd selle sama vihmaveest nõretava näljase vaba kajaka peale, kes kükitab kusagil külma kivi otsas ja ei oma halli aimugi järgmisest söögikorrast ...

Aga jätaks korraks need sinitaevajutud ja tuleks maa peale tagasi ja pajataks natuke meie eelmise nädala ettevõtmistest. Kuna avastasime meie kasutuses olevaid odavaid/tasuta laevapileteid Soome laevakruiisile (täname sponsoreid kogu südamest ;)) otsustasime, et võiks mõne oma puhkuse päeva sisustada nii, et kasutakski need ära. Paraku tavaline laheületamisrutiin tundus natuke liiga tavaline ja otsustasime, et võiks seda teha hoopis ratastega. Et asi ikka veel huvitavam oleks otsustasime, et Tallinnasse lähme hoopis rongiga. See tundus juba erilise eksootikana, seega mõte meeldis väga.
Esmaspäeval väntasimegi ratastega Sinimäelt Auveresse. Ei olnud küll sugugi kindlad, et rong sellises jumala poolt hüljatud kohas peatusegi teeb, kuid paraku ta seda siiski tegi. Õnneks jõudsime kohale oma 10 sekundit varem, jnii, et jõudsime isegi üsna tobedal kombel ratas üle õla natukene ringi sebida selleks, et avastada, et rongi uksed avanesid hoopis teisel pool ja siis joosta ümber veduri kirudes ja vandudes. Eksootika missugune. Rongis oli isegi inimesi! Tegelikult oli seal isegi rattaid, seega avastasime kohe, et me polegi ainukesed hullud. Ma ei tea, kudas teil, kuid minul oli peas selge ettekujutlus sellest, kuidas meie eesti rongiliiklus eksisteerib vaid selleks, et vedurijuhtidele tööd pakkuda ja raudteed lumest puhtad hoida. Pingid võiksid seal sellegipoolest pehmemad olla. Aga huvitav teekond oli. Saigi erinevaid kohti näha ja tallinnasse tuulikutest möödumata... omamoodi.
Kohusetundlikult võtsime kaasa ka jalgrattakiivrid. Kuigi ma neid värgeldisi südamest vihkan kinnitati meile, et kui Tallinnas nendeta veel hakkama saab, siis Soomes on sellega karmid reeglid.Lõpuks ometi nägin Tallinnas K uue elamise ära! Päris vinge. Üürivad hetkel armsat ühetoalist korterit, kust me neid väga alatult kaheks ööks välja sõime.
Järgmisel hommikul läksimegi ratastega sadamasse, kus saime kokku R. vanemate ja onu perega, kes meiega kampa lõid. Ja olimegi varsti teisel pool lompi.
Rattastega minna oli tõeliselt hea mõtte. Kõik soosis seda ettevõtmist ja jala ringi kõmpides ei oleks ka kuhugile eriti jõudnud.


Nii aga veetsime linnas sellise ehtsa turisti päeva. Külastasime SeaLife'i, loomaaeda ning põhilisi vaatamisväärsusi.
Kusjuures ei sõitnud seal pea keegi kiivritega ning esimesel võimalusel panin ka enda oma võimalikult kaugele ära. Need meie kambast, kes ratastega ei läinud lõid aga lained kohalikkes kaubanduskeskuseid aegajalt helistades meile ja olles vaimustuses šoppamisvõimalustest. "Me saime 5 euro eest sokke!"
Nii, et päev oli igati vahva, kuigi mina isiklikult šoppama ei jõudnudki.

Tagasi kodumaal saime veeta veel veidi aega sõprade seltsis ja juba ootaski tagasitee. Niimoodi... saigi lühiülevaade tehtud, hea kunagi endalgi lugeda, meenutada... sest ega ma ju ometi oma tegemisi nii tähtsaks ei pea, ega laiale publikule pretendeeri. Aga jah allergikutel ei soovitaks siiski kuiva suveilmaga rongiga sõita. Rong tuhiseb mööda teed sellise kiirusega, et keerutab ülesse metsiku koguse õietolmu ja muud säärast. Minu õnnetuseks juhtusid veel paplid õitsema, vms, kuna valged tuustid hõljusid eetris ikka püsivalt ja pabertaskurätikute kulu oli ikka metsik (õnneks oli mul kaasas sajane pakk, kuid umbes pool tundi enne meie peatust sai seegi otsa, nii et võite ette kujutada, mis jubedus see oli... kuigi parem siiski ärge kujutage :))

Ma siin mõtlesin, et kuna kõik minu blogid ja asjad on nüüd nii ametlikult koos, ja siia võib sattuda põhimõtteliselt kes tahes, siis peab hakkama siin sellist hoopis ametlikumat juttu ajama.
Aga no andke andeks, seda ma nüüd küll ei tee. Teeme nii, et need inimesed, kes siia minu peokavade, või fotode, või näomaalingute kaudu sattuvad, te lihtsalt ärge lugege seda blogi osa, mida ma siia trükin, olgu? Leppisime kokku? Küll on tore siis :D.
Oi ma olen ikka naiivne küll.
Eks ma muidugi proovin ennast rohkem vaos hoida ja vähem kiruda. Nii... hakkan nüüd ametlikumaks. Kohe praegu vott...
Minu tellitud näovärvid jõudsid eile smartpostiga kohale. Rõõmustav uudis, liblika disain tuleb nüüdsest peale ikka palju erksam ja ilusam, nad sulavad nii ilusastikokku omavahel, et tõeline lust vaadata...
Muide, täna ma tulin toredale MLIA postitust väärt avastusele. Nimelt avastasin ma et ei ole võimalik fokuseerida oma pilku mingil asjal ja haigutada üheaegselt!
Nojah, niipalju siis minu tõsidusest ja ametlikust ilmest.
Aga ometi on asi tõsine. Lähenev nädalavahetus möödub näomaalimise tähe all, mis mind tõsiselt rõõmustab, sest ma lausa põlen soovist uusi värve katsetada. Enda peal katsetada... no see lihtsalt ei ole seesama. Ja mu isa keeldus liblikaks muutumast, huvitav küll miks?


Ja ärge unustage, pühapäeval on Kala-lala-laat!

Nagu te näete, sai natuke oma blogi kallal nikerdatud. Tänu M. sain ühe programmi, mille abil saab kodukaid teha, tegelikult plaanissin ehtsat galerii-kodukat, ekuhu oma töid ülesse panna... aga tõele näkku vaadates, pole ma nii tõsine tegija, et mul oleks selle jaoks eraldi kodukat tarvis. Mõtlesin, et paneks hoopis oma olemasolevad blogid kokku üheks kodukataoliseks pundiks. Las olla seal siis minu pläkuplää ja mõned fotod, ja kui näomaalingute fotod saavad töödeldud panen need omakorda näomaalingute blogisse. Eelmisel nädalal maalisin laadal lapsi ja teenisin veidi taskuraha. kuigi jah...eks need värvid pole vist ikka ära tasunud.
Kuid kõige tähtsam on see, et mulle meeldib seda teha. Ja lastele meeldib see vist veelgi enam.
Oleks ikkagi tore, kui blogisse saaks aretada mingi galerii, mitte lisada pilte postitustena. Aga äkki saabki, uurin veel seda asja :D

Ei noh, sellist hommikut, nagu täna, pole mul juba ammu ette tulnud. Mitte just eriti meeldiv on ärgata selle häiriva, kusagilt kuklast kumava tunde peale, et magatud sai justkui pisut kauem, kui olnuks tarvis. Veel ebameeldivam on aga avastada pisut liiga heledas hommikuvalguses, et kellanumbrid on juba justnii kaugel, et õige asi oleks juba pool tundi tööl olla ja sugugi mitte sooja tekki all, mis nüüd juba veidi liigagi energiliselt lae poole sööstab. Ja antud hetkel pole enam mingit tähtsust sellel, et sa oled omaarust äratuskella isegi varajasemaks sättinud, et hommikul rahulikult välja mõelda, mida selga panna, sest nüüd lendavad selga täiesti juhuslikud riideesemed... õigemini nad oleksid seda teinud, kui seda neil keegi oleks rahus...kuigi jah, rahu pole siin ikka õige sõna küll...teha lasknud. Ei. Kus sa sellega! Sest telefon, mis äsja oma äratuskellarolli nii pentsikult ignoreerinud oli ärkas viimaks ellu, tõsi küll selleks, et minuga kommunikeeruda. Ning sa vastad järjest nii umbes seitsmeteiskümnele kõnele ja üritad viisakalt selgitada esmalt oma naaberrühmast kolleegile, seejärel lastevanematele, kes just täna nagu kiuste ilmuvad kohale kell seitse, kuigi tavaliselt ei ole neist veel kell kaheksagi jälge, seejärel teisele kolleegile, kellele lapsevanemad omakorda on juba helistanud, seejärel veel mingitele vanematele: ET EI, MIDAGI EI OLE KORRAST ÄRA, MA LIHTSALT MAGASIN SISSE JA MA JOOKSEN JUBA! Samal ajal üritad sa hammastega mingeid suvalisi pükse jalga venitada (otseloomulikult osutuvad need kitsateks teksasteks, mida kahe käegagi annab jalga venitada), ühe käega sorid sa sahtlis sokkide järele (jumal tänatud, et sokikasti olen ma hiljuti korrastanud), tuletad meelde, mis oli see asi, mida sa kindlasti pidid kaasa võtma: jajah...meremehemüts, ainult, et kus see on? Selga vest ja jalga saapad ja uksest välja... tõmbad kapuutsi pähe, sest su soengut pole ollagi ja avastad, et see on mõttekas veel ka teisel põhjusel: väljas on koerailm, ja sa oled riides kui Londoni suvitaja...äge!
Lasteaia poole joostes jõuad veel seletada paarile möödaminejale, et sa oled tõesti sisse maganud (see juhtus teist korda viie aasta jooksul ja terve KÜLA on asjaga JUBA kursis!)
Jõuad lõpuks tööle, vaatad esimest korda peeglisse. Okei, soenguga oleks võinud ka halvemini minna, aga paraku pole meremehemüts ainuke asi, mille sa kaasa pidid võtma. Statiiv oli ju ka. Selge, võimalik, et selle probleemi jõuame kuidagi ära lahendada telefoni teel... Ega rohkem sulle mõtlemiseaega ei antagi: nüüd on vaja tegeleda peatselt algava Laulukaruselli viimaste ettevalmistustega. Midagi ei tohi maha unustada: CD' plaadid, tamburiin, kostüümid, muusika õpetaja tuleb üles korjata teeristist, üks laps tuleb peale teisest bussipeatusest.

Ülejäänud pool päeva mööduvad kui keeristorm. Ja õhtuks on siiski mõnus leida ennast oma hubasest köögist, kus just sai valmis mõnus sidrunikirsikook. Premeerin ennast kannatanukest ühe tükiga, kuid esimese suutäiega avastan, et kook sai pisut liiga hapu...kui hea oleks seda parandada raputades peale tuhksuhkrut. Suurepärane mõte. Peagi nii lõigutud koogitükk kui ka ülejäänud kook on kaetud küllaldase veenva tuhksuhkrukihi poolt. See kihiseb imelikult. Lakun lusika puhtaks ja karjatan "Öäk! Sooda!" Naeran iseenda rumalust ja valmistan ennast moraalselt ette õõvastavaks vaatepildiks milleks on äsjaküpsetatud kook prügikastis. Jah. See on mu esimene untsus kook! Ja üks tõeliselt untsus päev. Kuid kotletid said head, ja meie lapsed said laulukarussellil häid kohti...
Ja homme saab olema parem, sest ma olen õhtuses vahetuses ja sissemagamine on väga vähetõenäoline.

Nädal aega läks linnulennul, nagu ka nädal enne seda, ja nädal enne seda... ja käes on 24. märts. Kuidas see õieti juhtuski, et mööda tänavat jalutades kevad murdis mind järjekordselt maha? Ma olin endale kindel, ma ei kavatsnud teda oodata. Ma olin tüdinenud igaastasest pettumusest, mis saabub siis kui ta meelitab sooja päikesega kuid asemele kingib vaid järjekordse külma, nohu ja tuhanded hangede alt välja sulanud junnid. Sellel aastal oli kevad minu silmis "the bad guy": tuli ja rikkus kogu ilusa ära. Milline suurepärane talv jäi selja taha. Küllap ta oligi selline, kuna ma ei lootnudki temalt midagi head ja vastutasuks ei oska nüüdki enam temast paremat loota: ei ühtegi sula, ei ühtegi lörtsi, ei ühtegi pettumust. Need maagilised kaks nädalat härmas puid jäävad mulle igaveseks meelde. Ja palju muudki. Talv pole mitte aastaaeg, vaid okupatsioon, ütles Sinclair Harry Lewis. Kuid seekord ma nautisin seda okupatsiooni.
Igatahes ma ei oodanud kevadet, ma ignoreerisin seda, et ta hiilib oma päikesesäraga aina lähemale, justkui inimene, kes tunneb ennast milleski kangesti süüdi ja naeratab pealesurutult, tehislikult, kes muudkui käib sul kannul nügides sind sõbralikult õlale ja öeldes:"No ole nüüd!"...Ja mida salata...ma murdusin. Põrusin haledalt ja andsin järele. Ma lasin tal paitada oma nägu ja maalida sinna mõned tedretähnid. Kevad on käes, kuid seekord on hoopis tema see, kes peab mind väärt olema.

Nädal aega oli meil külas Samuel, couchsurfingu kaudu siia sattunud fotograaf belgiast. Igati tore inimene, kes õpetas mulle palju kasulikku fotograafia valdkonnas :)
Aga jah...kevad on siin, ja mis siin muud öelda, kui, et meie Kliimal pole väga vigagi, aga ilmad võiksid küll paremad olla (Inglise vanasõna).

Saladus on nii romantiline sõna. Selline mõistatuslik ja intrigeeriv. Öeldakse, et kahe armastava inimese vahel ei tohi olla saladusi. How boring is that? Saladusi peab olema. Kasvõi väikesi, natukene... nagu pipart või soola roas - lisab vürtsi. Natuke basiilikut ja veidike kardemooni, muidu on ju mage. Või mis?
Mees, kellel ei ole naise ees saladusi, ei ole ka mingit austust tema tunnete vastu, öeldakse naljamisi. Ja ma olen sellega nõus. Ma ei peagi kõike teadma. Kohati teangi liiga palju. No näiteks ma tean küll, et loodus on hukkas, et vihmametsades raiutakse iga päev Hiiumaa suurune mets maha... mis mul nüüd on parem elada? Või teeb see teadmine mu elu veel kuidagipidi väärtuslikkumaks äkki?
Aga teadmistehimu on inimeses suur, muudkui aga tahaks teada, mida sinu kohta räägitakse...veel rohkem tahad teada, mida sinu kohta sosistatakse. Oi ja mida kõike sosistatakse! Oi oi! Eriti naiste seas...ohhoooo... mida kõike! Teadagi on just need kõige mahlasemad saladused, mida sosinal teineteisele paotatakse. Mahlased, intrigeerivad, paljastavad tõed ja valed. Ükstapuha millised neist, peas' et nad oleksid piisavalt saladuslikud ja vaikse häälega. Sest meie, naised oskame saladusi pidada küll... eriti veel üheskoos, n.ö kambakesi. Nii nagu peetakse pidusid nii ka meie peame ja ülistame saladusi. Vürtsikaid, kasteseid, rammuseid, magusaid saladusi - Ükskõik, kui maitsetult see kõik ka ei kõlaks. Tunnistan siinkohal oma vigu ja kirun pikka keelt, kuid mida teha? Ma pole ingel. Ja nagu keegi kord ütles naised on inglid, kuid murdke nende tiivad ja nad istuvad luua selga! Võib olla oleksid lood hoopis teisiti, kui mehed poleks nii kitsid meie ellu teistsugust vürtsi lisama? Seniks aga, tüdrukud, kuidas oleks väikse saladusteõhtu- või vähemalt lõunapoolikuga?

Miks on nii, et ükskõik milline vaidlus/riid on parajasti käsil tulevad kõik kaalukad argumendid meelele ja keelele siis, kui neid enam kellelegi ette sööta ei ole? Jah mul on küljes tohutu viga, ma ei talu kuigi hästi kriitikat, aga kamoon, te kõik teate seda, vähemalt lähim suhtlusringkond, kas liiga palju on palutud vähekenegi suhkrukatet?
Mu isa on suurepärane inimene, kes on mulle elu jooksul pähe tuupinud muude lõpmatute tarkuste seas ka seda, et häid asju ütlevad sulle kõik, aga keegi ei ütle mulle tõtt, kui seda ei tee tema (millegipärast oli tõde 99% juhtudest kuidagi mitte eriti meelitav). Ilmselt mul on väga vedanud, sest ikka ja jälle kohtan ma oma teel inimesi, kes suurema heameelega pajatavad mulle seda niinimetatud kibedat tõde minu tegemiste kohta... Viimaste andmete kohaselt on tõe seis umbes selline: ma olen südametu inimene, kellele meeldib teisi avalikult mõnitada ja kes pealekauba ei oska midagi arusaadavalt seletada ehk siis kasutab liiga keerulisi sõnu! Ei teagi kohe, kas olla viimase peale solvunud või mitte. Igatahes olen loobunud eneseõigustamisest, kuna nagu kord ütles üks tark inimene, kelle üheks kindlaks eeliseks minu ees oli kindlasti oskus oma mõtteid selgesti ja lihtsalt väljendada, "Ära kunagi õigusta ennast: su sõbrad ei vaja seda ja su vaenlased ei usu sind niikuinii". Üritame siis ennast mite õigustada. See oleks eriti asjakohane suitsukate, kuna head argumendid enda õigustamiseks ei ole veel päris küpsed. Kuigi, eksisteerib mingisugune kümmekond sitket toorest õigustust, mis omakorda hargnevad omavahel sadadeks kronoloogilistes sidemetes olevateks sündmusteks, millest igaüks põhjustas (või vähemalt võis põhjustada mingil määral) konflikti. Ja kui see lause ei olnud veel piisavalt keeruline teile, siis: desoksüribonukleiinhape! PÕMM! Otse lagipähe! Mis ei ole küll kuigi primaarne selles loos, kuid siiski relevantne, pidades silmas minu bioloogialembelisust.
Kui sellised tülinad välja arvata, siis elu on ennast mugavalt Sinimäe raamidesse sättinud ja kõiksugu pingutused rutiinist välja rabeleda on kui mitte asjatud siis vähemalt ei tundu piisavalt põhjendatud, et üritada. Mul on isegi sihvkapakk valmis ostetud juhuks kui homme saabub mu 67's sünnipäev ja ma olen ikka samas seisus. Peaks hakkama vähehaaval mingeid sihvkatutvusi looma.

Ma just mõistsin, et ma tõesti tahan olla "Juhhuuu!". Jah, defineerige seda mu eliumõtena, kui soovite! Ma ei saa öelda, et tahan olla õnnelik, sest see on võimatu. Õnn on petlik, viirastuslik ja tabamatu... ei , isegi mitte tabamatu, sest see eeldaks õnne olemasolu. Õnn on müüt, legend ja vale. Küsige kelle käest tahes: "Kas sa oled õnnelik?" ja isegi, kui teil veab ja te saate jaatava vastuse, ärge laske ennast petta, küsige, kas tõesti on antud hetk just see, millest paremat ei saa olla, kas sellel õnneseenel polegi enam soove ega püüdlusi. Ma ei usu, et saate siingi positiivse vastuse, ja kui saate... no siis on põhjust muretseda ja inimesele kaasa tunda. Sest kui tõesti ei saa lood enam paremaks minna, siis sellest samast hetkest hakkab kõik minema halvemini. Palju õnne! Te just keerasite oma küsimustega tuksi kellegi illusioonid, kellegi "häppili ever after'i", või komistasite suure paksu vale otsa. Mõlemal juhul jama. Ja aina jamamaks läheb. Kui Sa, geenius selline, küsisid seda oma kallimalt, siis külvasid ka kahtluse seemne.
Olen kauaaega leppinud mõttega, et tahan olla rõõmus. Kuid selline asjade seis ei olnud kaugeltki mitte rahuldav. Sõna "rõõmus" on liiga vaoshoitud, liiga tavaline, liiga etteaimatav ja see ei ole sugugi minulik.
Tahan olla JUHHUUU! Juhuuu on iga kord erinev. Juhhuu ei vasta reeglitele. Sa võid kirjutada seda nii, nagu parajasti pähe torkab. Juhhuu - on ameerikamäed, laintesse sukeldumine, galopp, autoluugist kisamine. Juhhuu on tuuletunne juustes! Ja mis, kõige parem - juhhuu on korduv ja see ei sõltu sellest, kas sa oled terve, rikas, armastatud ... see tuleb ja on kõikehõlmav ja ehtne! Juhhuud pole võimalik teeselda... Tõsi võib öelda seda irooniaga, kuid isegi iroonia on mulle omasem, kui lihtsalt rõõm!
See on minu esimene postitus sellel aastal! Juhhuu!
Ma tahtsin olla järjekindel ja ma arvan, et kordki elus on see mul mingil määral õnnestunud. Juhhuu!
Elu näib palu helgem, kui võib arvestada vähemalt ühe JUHHUUU'ga päevas :). Homme alustab fotoklubi. Kuivõrd juhhuu see on, eks ma kirjuta kunagi...
Soovin kõigile Juhhuuuu'd täis Uut Aastat! Ärge ainult kaela murdke! :)

Iga aasta talviti on minu köögiaknataga suleline virrvarr. Kuid millegi pärast erinevad toidulaua külalised aastast aastasse. Elu ei seisa paigal. Kõik on pidevas muutuses.
Esimesel talvel, tasus mul panna akna taha linnutoitu olid platsis puukoristajad, keda ma viimasel kahel talvel pole üldse näinud.
Eelmisel talvel oli tavaliseks külaliseks väike kuid julge salutihane, kes tavatses seemneid otse käest mekkida.
Tänavu talv tõi minu akna taha suure kirju rähni.
Nii ma jälgin aastast aastasse, kuidas linnutoidukuulikesed kahanevad. Ja kuidas sulgede värv muutub. Ainult mina olen see ja sama, ja ikka ja endiselt samas rohelises köögis. Sama värvi. Enamasti sinine kas siis külmast või kurbusest... sõltub. Ja minu toidulaua ääres käib ka igasuguseid ...sulelisi ja karvaseid. Sööb ja matsutab...ja lendab siis ära. Kuidagi ärakasutatud tunne tekib vahel. Ja siis hakkab naljakas oma enda sellistest mõtetest. Sest ise ma ju riputan ülesse need peibutised. Beibutised...
Ha! No kuidas siin siis mitte naerda?

Lihtsalt ei tohi toppama jääda. Tuleb liikuda sama kiiresti, kui need väledad külalised. Vähem mõtlenmist, rohkem liikumist. Liikumine on elu...nii nad väidavad. Kas siis kiirema liikumise puhul on tegu enama eluga? Kui suurt kiirust/elu võib siis arendada vabas languses keha, mille kaal on nii umbes 48 kilo? Kuigi kaal ei olegi vist oluline... gravitatsioon mõjub kõigele ühtemoodi...9.8G...oluline on õhutakistus....ja kõrgus. Kõrgused mulle ju meeldivad. Kadestusväärsed sulelised... teie võite nautida kõrguseid ja lendu.
Vaatasin neid täna seal klaasi taga nokkimas ja imestasin, kui väledad nad on...ei tilkagi laiskust nendes. Terve päev teevad tööd. Ja siis mõistsin, et tegelikult nad ju lihtsalt õgivad...:D

Ohjaaaa... jõulud ei mõju mulle hästi. At all.

Aitab niisama plõksimisest, tule fotoklubisse!







Fotoklubi mõtteid oleme mõlgutanud juba mitu aastat, ja nüüd siis on mõtteid kogunenud juba nii palju, et kauem neid endale hoida ei olnud võimalik. Niisiis 5. jaanuaril on kõik huvilised lahkesti palutud hetkel veel nimetu fotoklubi esimesele koosolekule!

Miks peaks hakkama koos käima?

Kindlasti on paljudel meist alati kaasas fotokaamera. Digitaalfotograafia tegi pildistamise igapäevaseks asjaks. Me kõik pildistame, meil kõigil on olemas veebialbumid ja lemmikpildid nendes. Kuid igal vähegi tõsisemal tegevusel ja hobbil peaks olema väljund, mis hoiaks ära huvi soiku jäämise. Jah, oma pilte enda arvutisse toppimine ja nende pereringis vaatamine on igati tore ja tervislik tegevus, kuid kindlasti on kõigil olemas ka pilte, mida oleks mõtet ka suurema ringiga jagada… ja kui veel pole, siis klubi tegevuste raames hakkab neid ju ometi tulema. Fotoklubis näeme suurepärast väljundit meie fotograafia kirele.

Kui inimene, kes on klõpsutanud pilte teha 10 aastasest saadik, kui venna käest oma esimese fotoka sain, võin omast käest kinnitada, et ükskõik kui suur ka pole teie fotograafia huvi, takkerdub see ikka kas ajapuudusesse või lükatakse homse varna. Koos pildistamas käia ja tulemusi võrrelda, koos kogemusi jagada, koos ülesandeid täita – need on need asjad, mis teevad pildistamise veelgi huvitavamaks. Paha ei tee ka väike võistlusmoment … aga rohkem mõtteid ma siin siiski ei avaldaks, ütleks vaid niipalju, et neid jagub!

Mida on vaja, et hakata fotoklubi liikmeks?

Soovi. Mingit keelelist ega vanuselist piirangut klubil ei ole. Kui on olemas soov ja tahe, siis kõik muu pole takistuseks. Fotoaparaadi olemasolu ei teeks siiskii paha, sest, millegagi tuleb hakata pilte tegema, kuid ei pea see üldsegi olema uhke peegelkaamera. Tihtipeale just tavaliste kompaktkaamerate omanikud tulevad lagedale paremate piltidega juba seepärast, et kompaktakaamerad on tehtud võimalikult inimsõbralikuks ja nende kasutamine ei vaja erilisi teadmisi fotograafia valdkonnast. Lõppude lõpuks milline kaamera sul ka ei ole, pilti teeb ikkagi inimene selle taga. Kindlasti on kõik vähemalt kord elus ka mobiiliga täiesti arvestatava klõpsu teinud.

Kui keegi teist mõlgutab mõtet endale kallima fotoaparaadi soetada, siis fotoklubi tegevused oleksidki heaks proovikiviks, kus võiks enne katsetada oma vanast kaamerast kogu võimaliku välja pigistada ja vaadata, kas väljaminek on üldse vajalik.

Mida täpsemalt teeme?

Hakkame kord nädalas koos käima ja oma fotograafiaoskusi jagama ja arendama. Ja selleks on sadu võimalusi. Nagu juba öeldud mõtteid on palju, oleks vaid kellega jagada. Kindlasti tegeleme fotograafia tehnilise ja kunstilise poolega, teeme ühisprojekte. Loodetavasti valmib ka mõni fotonäitus. Tehnilisest poolest veel nii palju, et juba on valmimisel fotoklubi kodulehekülg, kus leiab infot meist ja meie tegemistest. Peagi loodame seal näha ka teie pilte. Kodulehekülg asub aadressil www.foto.robi.ee - Veel nimetu fotoklubi

Kes meid õpetama hakkab?

Eks elu õpetab. Koos jagame teadmisi ja koos õppime, pole välistatud, et kunagi kutsume külla ka mõne külalisesineja. Omalt poolt võin jagada veidi fototöötlusoskusi, sai ju ka mõnel koolitusel käidud. Aga eks täpsemalt selgubki kõik kohapeal. Kus loodame teid kogu südamest kohata!

Kui ma kirjutaksin postitusi MLIA'sse, siis üleeilne oleks välja näinud niisugune:

Today I came home and discovered a bird's poo on my nightstand. I am still confused. MLIA

Ma kartsin et leian kusagilt surnud tihase...aga ei, no body, no crime...exept there kinda was a crime commited. Tuleb välja, et see lendav põrsas lendas sisse mu praokilolevast aknast istus lambi peale, jättis mu öökapile junni ja lendas siis välja. Kui see on tänu selle eest, et ma neid toidan, siis peaksin äkki toiduportsioneid kärpima? Muide köögiaken on hoopis teiselpool maja.

Oleksin pidanud hakkama häirekella lööma juba kaks aastat tagasi, kui noomisin tööl ühte last, ei mäleta, millega too hakkamagi oli saanud, kuid dialoog nägi välja umbes selline:

Helena: Noom, noom, noom! Nii ju ei tohi!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom...Nii ju ei saa!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom! Paha poiss!
Tegelinski: Aga sina, aga sina...aga sina oled TIBI!

Mis sa sellise süüdustuse peale ikka kostad, naerad vaid. Tibi? Aga miks selline etteheitev suhtumine tibidesse. Tibide elu poe kergemate killast. Mäletan väga hästi kuidas meil ühikas üks tibi ei saanud magama minna, kuna küüned oli vaja korda teha. Küünte tegemine võis kesta kella kolmeni öösel. Hommikul ärgati ka tund aega varem, sest meik oli vaja peale panna. Ja teksapüksid pesti kolm korda puhtaks, kuna kuivatades neid radikal venisid nad ühest kohast torukujuliseks vms. Ei äge. Ma lihtsalt ei oskaks sellise asja peale tullagi. Tibi ei saa rahulikult puude varju jalutama minna, ta peab pidevalt juukseid kätega pühkima, sest kui tibi nii ei tee, siis maandub otsekohe tema peas 16 puuki ja, mõtle vaid, hakkavad tema peal ROOMAMA! Paljajalu tibi suvel ei jaluta, sest pediküür maksis 350 krooni. Kuid kaks hooaega järjest ühtesid ja samu plätusid kanda loomulikult ka ei saa, sest nad onju nii vanad!
Eile kolasin oma ehetekarbis ja leidsin oma vana nabaneedi. Ma pole seda juba kolm aastat kandnud, sest vahepeal olen oma nabaga tulest ja veest läbi käinud. Kord, kui olin proovinud seda august läbi pista avastasingi, et auk on kinni kasvanud. Mis teha. Kinni, siis kinni.
Eile aga mõtlesin proovida veel korra, lihtsalt pulli pärast. Ja oma imestuseks avastasin, et ei ole ta midagi kinni kasvanud. Täiesti läbitav auk on. Nii, et mu nabaneet on tagasi :P. Kui see teeb minust tibi, ilmselt ma siis olengi...oleksite te mu punaseid kontsakingi veel näinud. Woaaaa...:P ...Ja mu pidzaamapüksid on ka roosat värvi ja juuksed on lokkis...ja kas ma mainisin nabaneeti? Nii ma siin olengi kodus haige: seltsiks roosad pidžaamapüksid ja kontsakingad, nabaneet ja lokid. Kui see ei ole tibilik, siis ma ei tea, mis on :P

Ei mingit halamist täna. Ilusat Mardipäeva kõigile. Lapsepõlves oli see ikka tõega üks parimaid päevi aastas. Seda tähistati Vokas tõesti suurejooneliselt.Tasus vaid minna 9.novembri õhtul asula vahele ja nägid, kuidas elu kubises. Mardilaul kõlas igast ilmakaarest. Ja tegu polnud kaugeltki ainult lastega. Mõned napsused mardisandid laulsid veel k'ige valjemini... "Elagu Mardid!", sooviti teineteisele.
Mardipäevaks ettevalmistamine võis alata juba oktoobris, sealjuures oldi ikka tõeliselt leidlikud. Kartongist kitarrid nööridest keeltega, karusnahksed habemed, paberkotidest maskid... midaiganes! Ja loomulikult ka repertuaar ise: olgugi, et Mardiõhtu TOP 10 esikohtadel paiknes alati Põdral Maja või Mutionu laul, võis sealt samahästi leida ka näiteks ABBA surematuid hitte: nagu näiteks "Money, money!" oli seesama money ju mardisantide enimihaldatud and. N.ö. soodsate korterite leidmiseks kasutati Mardiraadiot. Ja peaks mainima, et info liikus välgukiirusel. Teineteisest mööduvad mardisalgad vahetasid infot a'la sinna ärge minge, sealt antakse õunu, või minge 15'sse, sealt sai krõpse.
Minu enda sissekäik oli alati kuulus sellepoolest, et esimesel korrusel elas üks onu, kes ei mäletanud mitte kunagi, et käes on Mardipäev. Loomulikult polnud tal komme ostetud ja Martide rahakott muutus korraga paksemaks. Üleüldse võib nendest paljudest ja paljudest korteriomanikest Vokas sadu lugusid rääkida. Aegajalt juhtusid mõne eriliselt värvika tegelase otsa: mõni lõi koos Martidega tantsu, mõni luges loengut tervisliku eluviisi kohta (Ärge te jumala pärast komme sööge, siin teile pihutäis ube! Ja kui tahate elada nii vanaks kui mina "Ei tädi, me ei taha!"...siis ainult keedetud karulid...ilma soolata!), mõni tõi kingiks kottitäie õunu (Jälle õunad!), mõni ehmatas ja iga aasta leidus vähemalt üks, kesüritas mardisantidele selgeks teha, et mardipäev on ju tegelikult homme!
Kulda väärt mälestused!
Ja täna olen ma jälle mardisant. Lasteaia lastele on kõigile habemed ja punased ninad maalitud, külastatud on Vaivara vallavalitsus, Vaiko, ja koolimaja. Sinimäe poodi külastasime ka, kuid tulime sealt välja suht nördinult. Juba teist aastat järjest siseneme poodi. Peab ütlema, et lapsed on tõeliselt imetlusväärsed, kuid poemüüjate jaoks ei tähenda see sooja ega külma. Nemad peavad ju oma tähtsat monopolyt ajama. Poes on üks klient (mainime siis ära ka, et tegu on ühe onkliga, kes päevad läbi poe ja kodu vahet jalutab), kes hea meelega isegi mardisandikesi imetleks, kuid oh ei. Seda võimalust talle ei anta ja päritakse meeleheitlikult, mida ta soovib, ja kui palju ja millist värvi jne, terve aeg, kui lapsed üritavad neile oma kauaõpitud luuletusi esitada. Lõpuks antakse kommi ka, igaühele pihku, et jumala eest rohkem kotti mitte panna. Kallid Sinimäe poetöötajad, kas siis niimodi hoitakse kinni potentsiaalsest klientuurist? Igatahes meie otsustame järgmisel aastal selle peatuse vahele jätta. Kõik teised kohad ootavad meid ju niikuinii pikkisilmi :).
Enda nina ma seekord punaseks ei värvinud, aga polnud ka erilist vajadust, kuna mind tabas järjekordne nohutõbi, mistõttu on nina niigi piisavalt punane. Mardijooksud joostud, lähentöölt varem koju, et avastada seal, et olen terve päev pahupidi kampsuniga ringi pralletanud, einoh... ehtne mardisant!
Õhtul jõuab ports Mardisante ka korteri ukse taha. Siin pole küll erilise maskeeringuga vaeva nähtud, ilmselt ka sellepärast, et tegu on küla ainsa mardisalgaga ja kõik nii ehk naa teavad juba, kellega on tegu. Igaastased mõistatused, millest oma häbiks oskan vastata vaid paarile. Ikka annan neile ka natukene raha, meenutades, kui hea meel meil endil alati taskuraha üle oli ja lähen magama teadmisega, et mardipäev on sel aastal korda läinud.

Igatahes on mõni päev nagu päev ikka, nagu 22 tuhat päeva just enne sedasama päeva, ja miski ei ennusta tormi. Kuid ärge laske ennast ära petta. Just selles tavalisuses peitub midagi reetlikku. Midagi sellist, mis tõmbab maapinna jalge alt ja hetke pärast võite avastada ennast hõljumas keset kõikehõlmavat tühjust (neile teie hulgast, kes on eluaeg unistanud kosmonaudiks saada võib see tunduda meeldiva üllatusena - tervitage siis Gagaarinit ka minu poolt, kuid näiteks mulle on alati meeldinud tähistaevas just sellisena, nagu see paistab Maa pinnalt). Ja kopsud on täis karjet, kuid pole kedagi, kes seda karjet kuuleks. Nii sa siis vaikid ja sõtkud oma rada läbi selle tühjuse lootes, et kusagilt sealt hakkab midagi koitma.
Tore. Ja elu on justkui tavaline, ja midagi pole justkui muutunud... paar tehisnaeratust vähem, paar tehisnaeratust rohkem...keegi ei tea, et tegelikult oled lootusetult puntras.
Aga tehisnaeratustel on üks kummaline omadus. Nimelt ka need on reetlikud. Mu vanaisa ütles mulle kunagi, et tänapäeval ei tohi oma P'd ka usaldada (vabandage mind palun mu labasuse eest) ja loomulikult on tal õigus. Tehisnaeratustega on see oht, et kui neid piisavalt kaua harrastada ei saa lõpuks isegi aru millised neist on teeseldud ja millised mitte. Ja kes teab, võib olla juba homme sigineb kümne teeseldud naeratuste hulka ka üks siiras?
Täna on just selline päev. Ja kirja Sigatüükast ilmselt ka ei tule. Jääb üle vaid peksta segast: Lõunapolitseiprefektuur tabas arvutitagant umbjoobes naisterahva...miks Lõuna? Õhtusöögipolitseiprefektuur kõlab veel labasemalt...

Minu soovitus teile: Just click away from this page...for your own safety. Anywhere... Et jääda stiilitruuks sobiks siia mõni link mingile eriti jaburale saidile. Küsisin K'lt, mis on kõige jaburam sait? See on tema vastus:
www.4chan.org
Kord ühes koomiksis öeldi, et kui tulnukad tuleksid maad vallutama, siis nad alustaksid netist ja teine ütles selle peale, et kui nad komistavad 4chani otsa, siis nad hakkavad kartma ja põgenevad... lasen teil selle väite õigsust endal kontrollida. Ma olen ise ju teadagi tulnukas sellel planeedil, ma igaks juhuks ei riski.

Mulle öeldi, et ma olen liiga läbipaistev. Arvatavasti on see siis halb asi, aga tegelikult tahaksin ma, kui lubate, midagi vastu väita. Läbipaistev ongi hea, läbipaistvus muudab asja ausamaks. Esiteks on see läbipaistvus mitmeotstarbeline. See on justkui jälg, mida annab ajada, sest tegelikult viib see jäljerada millegi poole, mida ma salaja loodan. Teisest küljest on see ka suhtlemisviis.
Arutagem veel veidi selle üle. Filosoofilisemast aspektist vaadatuna võib läbipaistvust võtta kui olematuse allegooriat. Olematu olla... seegi soov on mulle viimasel ajal päris mitu korda pähe tulnud. Irooniline. Kuid püsime siiski aususe lainel. Ma olin täna nii aus kui võimalik. Mul on kergem, läbipaistvam tunne, kui soovite... ja see pole sugugi halb, ei, ei...üldsegi mitte halb.
Ma kavatsen siia panna nüüd veel kõigest veel ühe üpriski läbipaistva pildi.



Ja kui see ei olnud piisavalt läbipaistev, siis ütleme otse välja, et keegi võiks mulle kinkida mõned kenad kõrvarõngad, või kaelakee...;)

Täna juhtus kummaline asi. Ma tulin töölt ja olin enneolematult väsinud, käed ja jalad olid rasked, justkui rauast. Läksin magama.
Sellele mis minuga juhtus eelnes terve rida segaseid unenägusid: inimesed, keda ma pole aastaid näinud, inimesed, keda ma pole kunagi näinud, koolimajad, mis meenutasid ladusid, külmikud, mis meenutasid autovrakke...ühesõnaga tavaline väsind inimese unenägude poppurii. Kuid korraga olin ma selles majas. Heledad seinad, aknad ilma kardinateta. Tundsin ennast nagu kodus, kuigi see polnud minu kodu. Kõik mu meeled töötasid. Ma avasin terassiukse ja tundsin jala all märgi veidi karedaid laudu. Taevas sõuavad tumesinised pilved. Jõuan mõtelda sellele, kui maaliline see on, kui mulle jõuab kohale, et see pole minu kodu. Ma ei ehmata, ma lihtsalt imestan, mida ma siin teen? Lähen tuppa tagasi ja peaaegu usun, et ma kohe ärkan. Midagi ei juhtu. Ma tean täpselt, kus on mu kaamera...kui ma saan pildistada neid pilvi, siis kindlasti jäävad pildid kaamerasse isegi, kui ma peaksin ärkama. Lähen teisse tuppa ja võtan kaamera oma kotist. Lähen jälle terassi poole. Vajutan silmad kinni, peas mõte: kui see on uni, siis ei saa ma ju tunda käe all ukselinki, või vähemalt saan ma aru, et see on uni... Ma teen katse, ukselink on jahe ja liiga sile, et kuuluda mõne teise ukse külge. Vajutan lingi alla, teen ukse lahti peas mõtte, et see ongi päris, see ei saa olla uni. Tunnen märja mulla lõhna... ma pole kunagi unes lõhna tundnud, peagi seguneb selle lõhnaga veel teinegi: keegi teeb kõrvalmajas suitsu. Vaatan metsa poole ja näen... IMELISI SINISEID LINDE! Need on mingisugused paradiisilinnud, neil on punane pealagi, valge rinnaesine ja pikk sinisulgne saba. Nad Nõeluvad ühe puu otsast teise puu otsa, maanduvad korraks majaräästa all. Seal on ka nende pojad! Ma üritan neid pildistada, kuid nagu ikka, pildid jäävad udused, kadreering annab soovida. Viskun selili, et parimat kaadrit saada. Mul ei ole aega tehtud pilte kontrollida, ma tean, et nad ei jää siia enam kauaks. Pildistan neid veel, veel, veel...
Majast kostab pillimängu: ma pean minema tagasi sisse, ma tean, et mind oodatakse. Lähen tagasi sisse. See ei ole uni, unenägusid vaid nähakse, mina aga tunnen seda oma ihul, kuulen, haistan, katsun... ärkan ülesse. Käed ja jalad valutavad, kuigi ma pole täna midagi füüsiliselt koormavat teinud.
Ma pole iialgi nii selget unenägu näinud. Üritan jälle unne vajuda, laske mind tagasi, sinilindude juurde! Asjata...
Ma kardan vaadata oma kaamerapilte...

Täna saime kokku klassikaaslastega gümnaasiumist. Ja tõtt öelda oli see päris äge! Mulle pole kunagi meeldinud klassikokkutulekud ja nüüd ma mõistan miks: kooliseinad ei ole selleks lihtsalt üldse õige koht. Kogu kooli mälestused (mis ei ole minu jaoks, kahjuks, suures enamuses kuigi helged), kõik need seinad, kogu surve, kogu hirm mis seal valitses, kõik see on ikka veel alles. Ilmselt pole koolis enam ammugi neid jubedaid puure meenutavaid riietusruume, enam ei pea tegema koolitükke, enam ei PEA sa seal üldsegi olema, kuid neetud võlgnikutunne püsib kangekaelselt. Ta on sisse imbunud viimasesse kui seina, ta varitseb iga suletud ukse taga ja iga tooli all. Ka kõik tuttavad on sealt ammu lahkunud (väljaarvatud mõni õpetaja), kuid kõik need emotsioonid ja surve...kõik on endiselt alles ja see ründab sind niipea, kui sa tõstad jala üle kooliläve. Käisin kord vilistlaste kokkutulekul ja ausalt öeldes enam ei kipu. Kuid seekord oli see üks klassivend, kes tahtis kokku saada ja ajas rahva kokku. Nii veider, kuidas kõik on muutunud, see sama klassivend pole kunagi olnud selline algatajatüüp... või vähemalt ei tundunud olevat... Me istusime koos järve ääres, grillisime, rääkisime juttu ja kogu õhkkond oli niivõrd meeldiv, ja pealekauba viis see mõtted mujale, mis oli igati teretulnud.
Kokkuvõttes veetsime koos suurepärase õhtu. Sain kokku inimestega, keda pole näinud peaaegu kümme aastat, nii huvitav oli näha, mis on neist saanud: üks on tuline usklik, üks on suurepärane muusik, üks on edukas projektijuht, üks on lihttööline ja veel olin mina... Jah nii vähe meid oligi, kuid mõnes mõttes sobis see mulle isegi mõnevõrra rohkem. Sai hoopis sügavamatel teemadel vestelda, sai lähemalt tuttavaks, sai rohkem jagatud, mõistagi oli vähemlärmakas ka. Arvatavasti kohtume mõnega peagi jälle, ühe klassivennaga kohe kindlasti! Mul on taas põhjust rõõmustada, et minu teele on sattunud mõned inimesed, kelle oskuseid võib imetleda, kelle elukeerdkäikudest saab õppida, kelle sõnumeid võib mõista või vähemalt mõistatada.
Ma olen tagasi oma kodukeses ja akna taga on soe sügisöö, ja see sügisöö on jälle mõnevõrra sõbralikum. Seal liigub inimesi, kelle lõputute valikute rajad ristuvad aegajalt minu valikute rajaga ja sel hetkel nad naeratavad minule ja minu enda valikud muutuvad, kasvõi hetkeks, vähem tähtsamateks, vähem ainulaadseteks ja vähem kinnisideilisemateks (ükskõik, kui väärakas sõna see ka ei oleks), ja see on hea.
Mõtlen, mida ma oleksin võinud teisiti teha. Kui ma oleksin jälle keskkoolis vihkaksin ma seda ikkagi samapalju, ilmselt poleks ma ikkagi suutnud ühtegi pilli selgeks õppida, vaevalt ma oleks midagi üldsegi midagi teisiti teinud...kuid ma austaksin oma klassikaaslasi rohkem selle eest, kuhu nad ühel päeval jõuavad: ühel ilusal sügisepäeval aastal 2009...

Eile õhtul sadas väljas raha...just just. Viiekümnesendilised mündid, kohati isegi kroonised, kui seda kolinat uskuda, mida minu plekist aknalaud tegi. Loomulikult tuli varsti ilmsiks, et tegu oli JÄLLE vaid rahega, kahju, ma juba lootsin...
Elu muutus tuulevaiksemaks kui kunagi varem. Tuulevaikne ja tühi, ei mingit lõhna üldse. Ma armastan sügist ja sügis on alati minu vastu hea olnud, ta oli justkui sõber, kes tuli minu poole, et jagada minuga oma muresid ja kuulas ära ka minu omad. Tundub, et sellel aastal pean oma muredega ise hakkama saama. Ta kõnnib minust mööda justkui me ei tunneks teineteist, justkui me poleks kõik need aastad teineteist lohutanud, justkui oleks ta minus sügavalt pettunud. Kas saakski teda süüdistada?

Ma ei tea, kui palju nendest sõnadest, mida siia tikin jõuab ka kellegi kõrva või südamesse, kuid vaatasin täna veidi kriitilisema pilguga oma vanemad postitused üle. Ja peale ilmatu koguse trükkivigu, leidsin ma ka paar kohta, mida tahaksin nüüd enamvähem ära süüa, kuid ometi ma ei kavatse mitte midagi ette võtta, sest tol hetkel ma mõtlesin kõike seda tõsiselt. Näiteks ühes postituses toon ma välja, et loodan leida midagi mis oleks väärt tervet hunnikut asju, mida ma oma elu jooksul kaotanud olen: tundub, et ma leidsin midagi, mis võib olla väärtuslikum, kui ükski asi, mis mul olemas on, kuid kui palju see leitud õnn mulle tegelikult õnne toob? Seda ei tea veel keegi. Ütlesin ka, et kui oled teiste suhtes aus on ka endal uhkem tunne... tõsi, tõsi, kuid see ausus läheb seekord mulle päris palju maksma ja sellises olukorras on uhkemast enesetundest vähe kasu.
Hetkel elan vaid unenägudes, iga öö saan ma nägijaks, iga hommik jään taas pimedaks. Päevad läbi kombin meeleheitlikult, et leida midagi mille külge klammerduda...kõik on tarbetu...