About Me

My photo
Want to know more about me, my hobbies and life you ae welcome to my Instagram page ""hundiina"" which is way more actual and real-time. At the moment working on improving my spanish and using my blog here mostly for that.

Blog Archive

Tuesday, December 16, 2008

Koos sõpradega...


Jah, olen nõus. Väga pube nimetus tuli, kuid andke mulle andeks. Olin natukene lahkuminemisest "Under the weather" ...if you know what I mean. If you don't I'll explain tho.
Käisin Vicky pulmas, mis toimus Londonis, Mandarin Oriental hotellis...kõik oli väga ilus ja uhke. Kuid ma polnud teda 8 aastat näinud, ning ei kujutanud isegi ette, kui väga ma teda tegelikult igatsesin. Kartsin, et aeg on oma töö halastamatult teinud, ning me oleme nüüd juba liiga erinevad...milline rumalus! Kõik läks suurepärsaelt. Mulle meeldis väga tema nüüd juba abikaasa Simon. Nad sobivad teinetisele suurepäraselt.
Linn meeldis mulle väga, kõik oli jõuluehetes, pealegi tõeliselt uhkeis. Iga väiksemgi poevitriin oli läbi mõeldud ja teistega kokku sobitatud. Igal oksakesel olilambike, igal ukseesisel kujul pärjake. Isegi vihm ei hajutanud jõulutunnet. Fännasin musti taksosid ja punaseid telefoniputkaid ja loomulikult Pret A Manger'i - selle toiduketti pärast tasus juba Londonisse minna! Ma polnud eales nii maitsvat ja samas nii tervislikku toitu söönud need marineeritud kana ja krõbeda peekoni võileivad jäävad arvatavastimind elu lõppuni kummitama, ja vitamiinijoogid ja juustukoogikesed ümbertöödeldud paberist karbikestes! Jah, linn oli imeline aga eks tegu oli ka külalislahkusega, kui hästi kõik meid vastu võtsid! Kohtusin nii paljude toredate inimestega! Pulmalauda vaadates oli mul väga soe tunne: lihtsalt harukordne, kuidas kõik hoolisid teineteisest ja kõige enam loomulikult Vickyst! Kõik parimad sõbrad olid kohal. Soovisin, et saaksin ka kunagi kokku ajada kõik mu kõige kallimad sõbrad ja tunda sellist soojust veel kord. Aga võibolla kunagi saangi...kes teab. Kujutasin endale ette, milline näeks minu selline reunion'i laud...kes seal kõik istuksid: Karin, Vicky, Angelina, Lenka, Maarja-Leena, Anka, Aldis, Robert...istuksime, mängiksime mänge, meenutaksime möödund aegu...ja läheksime lahku.
Lahkuminekud on vastikud, ka see oli vastik. Lihtsalt jube tegelikult...meil mõlemal tuli meelde, kuidas ta vanasti Vokast pidi lahkuma. Me olime 5-10 aastased ja sellised lahkuminekud tulid üsna regulaarselt ette. Me nutsime poolpäeva ja soovisime betoneerida Vicky jalgu, et nad ei saaks teda ära viia. Igatahes seekord ei erinenud paljuski kõigist teistest kordadest, selle väikese vahega, et me ei olnud enam sugugi viie...ega isegi kümne aastased. Ripsmetusši pritsis erisuundades ...
Jah...õnneks nüüd pidime hakkama tihemini kohtuma ja ma loodan, et nii saabki olema. 8 aastat! See oli ju lihtsalt kuritegu...tõesõna!
Jään ootama kevadet, aeg näitab ju alati, kui kiirestu see lendab...8 aastat läks ju nii kiiresti. 4-6 kuud ei tohiks juometi olla probleem...