Täna ma tahaksin OLLA...

Arg lõvi rõõmustas hirmsasti kui kuulis Bastinda ootamatust surmast. Elli avas puuri ja ta tegi hoovile jooksuga ringi peale, sirutades jalgu.
Totsik tuli kööki, et vaadata oma silmadega üle hirmsa Bastinda jaanused.
"Ha-ha-ha!" Imetles ta musta riiete hunnikut nurgas. "Tuleb välja, et Bastinda polnud tugevam, kui need lumememmed, mida ehitavad poisid meil Kansases talvel. Kahju vaid, et sa ei tulnud selle peale varem, Elli!"
"Ja väga hea, et ma ei teadnud," vastas Elli. "Muidu vaevalt jätkuks mul julgust valada ta üle, kui ma oleksin teadnud, et ta võib sellest surra..."
"Noh, lõpp hea- kõik hea!" Nõustus Totsik rõõmsasti. "Tähtis on see, et me naaseme Smaragdlinna võiduga!"
Lilla lossi ette kogunes palju Pilgutajaid ja Elli teatas neile, et nüüdsest on nad vabad. Rhva rõõm olikirjeldamatu. Pilgutajad tantsisid, tegid sõrmenipsu ja pilgutasid teineteisele silma sellise innikusega, et õhtuks hakkasid nende silmad vesistama ja nad ei näinud enam midagi enda ümber.
Orjusest vabanedes mõtlesid Elli ja Lõvi kõigepealt Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile. Tuli hoolitseda sõprade päästmise eest.
Mitukümmend hakkajat Pilgutajat suundusid otsemaid Elli ja Lõviga eesotsas otsingutele. Ega Totsikki jäänudlossi, ta istus tähtsa näoga oma suure ja tugeva sõbra seljas. Nad kõndisid seni, kuni jõudsid kohale, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega. Sealt alustati otsinguid. Rauast Puuraiduri veeti kuristikust välja, ühes tema kirvega. Tomp Hirmutise riideid avastati mäe tipust, need olid pleekinud ja mustad. Nähes oma truu sõprade jäänuseid ei suutnud Elli pisaraid tagasi hoida.
Ekspiditsioon naases lossi ja Pilgutajad asusid tööle.
Hirmutise rõivad said hoolikalt ära pestud, nõelutud, puhastatud, värsket põhku täis topitud ja - palun väga! Elli ees seisis tema armas Hirmutis. Kuid ta ei saanud ei rääkida, ei näha sest värvid tema näol olid päikesest ära pleekinud ja tal ei olnud suud ega silmi.
Pilgutajad tõid Ellile pintsli ja värve ja ta asus Hirmutisele suud ja silmi maalima. Niipea, kui näole hakkas tekkima esimene silm, ta lõbusasti pilgutas tüdrukule.
"Kannata veel natuke, sõbrake." Ütles Elli hellalt. "Muidu silmad jäävad viltu..."
Kuid hirmutis lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. Veel polnud tema suugi valmis, kui tema juba laterdas:
"Msst...Hrrmtsss.. pstt... vabbrr... sosssv...Olen Hirmutis, vapper, osav...Ai, milline õnn! Ma olen jälle -jälle Elliga!"
Lõbus Hirmutis kallistas oma pehmete kätega Ellit, Lõvi ja Totsikut...
Elli küsis Pilgutajatelt, ega nende seas pole mõnda osavat seppa. Tuli välja, et riik oli ammusest ajast teada-tuntud oma heade kulla ja kellaseppade poolt. Kui nad said teada, et küsimus on raudmehe - Elli sõbra päästmises, veensid Pilgutajad tüdrukut, et igaüks neist on nõus tegema kõike, et aidata Päästva Vee haldjat - nii nad kutsusid tüdrukut.
Kuid taastada Rauast Puuraidurit polnud kaugeltki mitte nii lihtne, kui Hirmutist. Kolm päeva ja neli ööd töötas riigi osavaim meister Lestar tema äratundmatuseni koledaks muutunud keha masinavärgi kallal. Tema ja ta abilised tagusid haamritega, viilisid viilidega, tinutasid, klammerdasid...
Ja siis saabus õnnelik hetk, millal Rauast Puuraidur seisis Elli ees. Ta oli täitsa nagu uus, kui mitte arvestada mõningaid lapitud kohti seal, kus raud oli läbinisti augustatud teravate kivide poolt. Kuid Rauast Puuraidur ei pannud neid lappe tähelegi. Peale parandust muutus ta veel ilusamaks. Pilgutajad olid teda poleerinud, nüüd läikis ta nii, et silmadel oli teda valus vaadata. Nad parandasid ära ta kirve ja vana katkise puidust varre asemel tegid sellele uue - kuldse. Pilgutajad armastasid üleüldse läikivaid asju. Hiljem Rauast Puuraiduri järel käis terve hulk lapsi ja täiskasvanuid ja jõllitasid teda suurte silmadega.



Rõõmupisarad hakkasid voolama Rauast Puuraiduri silmist, kui ta nägi taas oma sõpru. Hirmutis ja Elli kuivatasid ta pisaraid lilla käterätikuga kartes, et tema lõuad lähevad rooste. Elli nuttis õnnest ja isegi Arg Lõvi poetas mõne pisara. Ta kuivatas oma silmi sabaga nii tihti, et tema sabatutt vettis läbi. Lõvil tuli joosta tagahoovi, et kuivatada oma saba päikese käes.

Kõigi nende rõõmsate sündmuste puhul oli lossis korraldatud lõbus pidu. Elli ja tema sõbrad istusid aukohtadel ja nende tervise eest oli tõstetud palju klaase limonaadi ja puuviljakalja.
Üks pidutsejatest käis välja mõtte, et iga Pilgutaja peaks nüüdsest peale pesema ennast Päästva Vee Haldja auks vähemalt viis korda päevas. Peale pikka vaidlust oli otsustatud, et kolmest korrast päevast piisab küll.
Sõbrad veetsid veel mõned lõbusad päevad Lillas lossis Pilgutajate seltsis ja siis hakkasid valmistuma tagasiteele.
"Peab minema Guudvini juurde: ta peab täitma oma lubadused." Ütles Elli.
"Oo! Lõppude lõpuks saan ma endale aju!" Hüüdis Hirmutis.
"Ja mina - südame!" Lausus Rauast Puuraidur.
"Ja mina - julguse!" Möirgas Arg Lõvi!
"Ja mina saan tagasi Kansasesse, emme ja issi juurde!" Ütles Elli ja plaksutas rõõmsalt käsi.
"Ja seal ma annan õppetunni sellele eputisele, Hektorile!" Lausus Totsik.
Hommikul kutsusid nad kokku Pilgutajaid ja jätsid nendega südamlikult hüvasti.
Rahvamassist tulid välja kolm vanemapoolset Pilgutajat ja pöördusid aupaklikult Rauast Puuraiduri poole, paludes teda, et ta hakkaks nende riigi valitsejaks. Pilgutajatele õudsalt meeldis läikiv Rauast Puuraidur , tema uhke hoiak, kui ta sammus sihvakalt oma kuldne kirves õlal.
"Jääge meiega!" Palusid teda Pilgutajad. "Me oleme nii abitud ja ullad. Me vajame valitsejat, kes suudaks meid kaitsta vaenlaste eest! Mis siis kui mõni kuri nõid ründab meid ja võtab meid jälle orjusesse? Me väga palume teid!"
Puhtalt mõttest kurja nõia peale hakkasid Pilgutajad nutma hirmust.
"Rohkem ei ole ühtegi kurja nõida kogu Guudvini riigis!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Meie Elliga hävitasime nad kõik!"
Pilgutajad kuivatasid oma pisarad ja lisasid:
"Mõelge, kui mugav on selline valitseja: ta ei söö ega ei joo, järelikult ta ei hakka meid vaevama maksudega. Kui ta saab kannatada vaenlastega võideldes, teeme me ta korda, meil juba on kogemused!"
Rauast Puuraidur oli meelitatud.
"Ma ei saa praegu jäta Ellit." Ütles ta. "Ja ma pean saama Smaragdlinnast südame. Kuid pärast... ma mõtlen teie ettepaneku peale ja, võib olla, tulen teie juurde tagasi."
Pilgutajad rõõmustasid ja rõõmsate "Hurraaa!" hüüetega saatsid sõbrad teele.
Kogu seltskond sai endale rikkalikult kingitusi. Ellile kingiti teemantkäevõru. Rauast Puuraidurile meisterdati ilus kuldne õlikann, mis oli kaunistatud kalliskividega. Hirmutisele, teades, et ta ei ole eriti toekas, kingiti suurepärane jalutuskepp uhke elevandiluust otsikuga. Tema kübaraääre alla kinnitati hõbedased kuljused, mis tegid imelist häält. Hirmutis oli ülimalt uhke oma kingituste üle. Kõndides sirutas ta oma jalutuskeppiga võimalikult kaugele ja rapputas kõvasti pead, et ikka ja jälle kuulda kuljuste hõbedast tilinat. Kuigi peagi ta väsis sellest ja hakkas käituma tavalistviisi.
Lõvi ja Totsik said kingituseks kaunid kullast kaelarihmad. Lõvile kaelarihm alguses ei meeldinud, kuid meister Lestar ütles talle, et kõik kuningad kannavad kuldseid kaelarihmasid ja Lõvil tuli selle ebameeldiva ehtega leppida.
"Siis, kui ma saan endale julguse..." Ütles Lõvi. "Saan ma loomade kuningaks, nii et ma pean juba varakult harjutama selle vastiku asjandusega..."

Teelised vaatasid kabuhirmus lendavate ahvide parve. Nendega võidelda polnud võimalik.
Ahvid ründasid segaduses rändureid kõik korraga. Mitte kumbki neist ei suutnud tulla appi oma sõpradele, sest kõik olid sunnitud vaenlastega ise võitlema.
Asjata vehkis Rauast Puuraidur oma kirvega. Ahvid piirasid ta ümber, haarasid tal kirve käest, tõstsid kõrgele õhku ja lasid kukkuda kuristikku teravatele kividele. Rauast Puuraidur oli igaltpoolt katki, ta ei suutnud enam liigutada. Kuristikku lendas talle järgi ka tema kirves.
Teine salk ahve toimetas Hirmutise kallal. Nad raputasid ta põhust tühjaks ja loopisid selle tuulde, jakki, pea ja saapad aga kortsutasid ära ja viskasid kõrgele mäe otsa.
Lõvi keerutas kohapeal ja möirgas hirmust nii koledal häälel, et ahvid ei julgenud talle läheneda. Kuid nad vigurdasid edasi, viskasid talle köied üle selja, kukutasid ta maha, sidusid kinni ta käpad, toppisid kinni suu, tõstsid ta õhku ning viisid võidukalt Bastinda lossi. Seal pandi ta raudtrellide taha ja Lõvi veeretas ennast raevukalt mööda põrandat, üritades nöörid läbi närida.
Hirmunud Elllil jäi ainult oodata julma lõppu. Teda ründas lendavate ahvide juht ise, ta juba kavatses haarata tüdruku kõrist oma teravate küüntega, kui järsku nägi tal jalas hõbekingakesi. Tema näol peegeldus hirm. Uorra taganes ja varjates tüdrukut oma alluvate eest karjus:
"Tüdrukut ei tohi puutuda! Ta on Haldjas!"
Ahvid lähenesid aupaklikult, haarasid tüdruku ettevaatlikult sülle, ühes Totsikuga ja lendasid Bastinda Lillasse lossi. Lossi ees mandudes, pani Lendavate Ahvide juht Elli maha. Raevunud nõid hakaks Uorrat sõimama, kuid Uorras ütles:
"Su käsk on täidetud. Me hävitasime rauast inimese ja puistasime laiali hernehirmutise, me tabasime lõvi ja panime ta puuri.Kuid me ei saanud midagi teha tüdrukule. Sa ise tead, milline karistus ootab neid, kesjulgeb puutuda hõbedaste kingakeste omanikku. Me toimetasime ta sinu kätte, tee temaga mis tahad. Hüvasti!"
Bastinda silmitses Elli jalgu ja hakkas värisema hirmust: ta tundis ära Gingemma võlukingakesed.
"Kuidas nad said tema kätte?" Mõtles Bastinda. "Ega ometi see kleenuke tüdruk sai jagu võimsast nõiast Gingemmast, Helesinise riigi valitsejannast? Vaevalt küll, kuid siiski on tal jalas kingakesed! Paha lugu! Ma ei saa sõrmeotsagagi jultunud plikat puutuda, kuni kingakesed on temal jalas!"
Ta karjus:
"Hei, sina! Tule siia! Mis on sinu nimi?"
Tüdruk vaatas kurja nõida pisaraid tulvil silmadega.
"Minu nimi on Elli, Proua!"
"Jutusta mulle, kuidas sa said endale mu õe Gingemma kingakesed?" Küsis Bastinda julmalt.
Elli punastas.
"Proua, ma pole milleski süüdi. Minu majake kukkus proua Gingemma pähe ja lömastas ta..."
"Gingemma on surnud..." Sosistas kuri nõid.
Bastinda ei armastanud oma õde ega pole teda aastaid näinud. Ta ehmatas, et hõbedastes kingakestes tüdruk toob hukatuse ka talle. Kuid vaadates Elli lahket nägu Bastinda rahunes.
"Ta ei tea midagi kingakeste võlujõu kohta." Otsustas nõid. "Kui mul õnnestub nad endale saada olen ma võimukam kui varem, siis kui mul veel olid hundid, varesed, mustad herilased ja Kuldne Müts."
Vanamoori silm lõi ahnusest särama ja ta kõverad sõrmed tõmbusid kokku nii, nagu ta juba oleks Elli jalast kingakesi maha kiskunud.
"Kuula mind, tüdruk Elli!" Kraaksus ta käredalt: "Ma võtan sind orjusesse ja kui sa ei tee tööd korralikult, hakkan ma sind peksma suure nuiaga ja panen su kinni pimedasse keldrisse, mis kubiseb rottidest, suurtest, ahnetest rottidest! Nad söövad su ära ja närivad katki su hellad kondikesed! He-hhe-heee! Kas mõistad mind?"
"Oo! Proa, Ärge andke mind rottidele! Ma hakkan kuuletuma!" Elli oli hirmust kange.
Sel hetkel märkas Bastinda Totsikut, kes peitis ennast Elli taga, surudes ennast tüdruku jalgade vastu.
"Mis loom see veel on?" Küsis kuri nõid Vihaselt.
"See on minu koerake - Totsik." Vastas Elli kartlikult. "Ta on hea, ja ta armastab mind..."
"Hm..hmmm..." Torises nõid. "Pole eales selliseid loomi näinud. Siin sulle minu käsk: las see koer, nagu sa teda hüüad, hoiab minust eemale, või ma viskan ka tema pimedasse keldrisse rottidele söödaks! Aga nüüd järgnege minule!"
Bastinda juhatas neid läbi kaunite Lilla lossi ruumide, kus kõik oli lillat värvi: seinad, vaibad, mööbel. Uste ees seisid Pilgutajad lillas riietused, kes kummardasid maani nähes nõida ja kaeblikult pilgutasid teda silmitsedes. Lõpuks juhatas Bastinda Ellit räppasesse ja pimedasse kööki.
"Sa hakkad küürima potte ja panne, pesema põrandat ja kütma ahju, mu kokk vajab juba ammu abilist!"
Jättes vaese, hirmust kange tüdruku sinnapaika läks Bastinda aeda ja hõõrus seal rõõmsalt kokku oma käsi.
"Ma hirmutasin teda korralikult! Nüüd jäi vaid taltsutada Lõvi ja nad mõlemad on minul pihus!"
Arg Lõvi juba jõudis nöörid läbi närida ja kükitas nüüd puuri kõige kaugemas nurgas. Kui ta nägi Bastindat ta silmad särasid tigedat kollast tuld.
"Ah, kui kahju, et mul pole veel julgust!" Mõtles ta. "Muidu maksaksin vanale nõiale kätte Rauast Puuraiduri ja Hirmutise surma eest." Ja ta tõmbus kokku, valmistudes ründama.
Vanamoor sisenes väikese uksekese kaudu.
"Hei, sina Lõvi, kuula!" Mõmises ta. "Sa oled minu vang! Ma hakkan sind pidudel oma vankri ette rakendama ja sõitma, et pilgutajad näeksid seda ja räägiksid: kui võimas on meie valitsejanna Bastinda! Tal õnnestus isegi Lõvi ära taltsutada!"
Kuni Bastinda lobises, avas lõvi suu, tõmdas lakka turri ja hüppas nõia poole möirates:
"Ma söön su ära!"
Vaid tsipakene ei küündinud ta Bastindani. Ehmunud vanamoor kuulina lendas puurist välja ja sulges nobedalt ukse. Hirmust hingeldades karjus ta läbi puurivõre:
"Sa neetud loom! Sa veel ei tunne mind! Ma näljutan su ära, kui sa ei nõustu olema rakendatud minu vankri ette!"
"Ma söön su ära!" Möirgas lõvi raevunult ja hüppas vastu puurivõre.
Vanamoor vudis lossi, torisedes ja pahandades.
...Algasid igavad ja rasked orjusepäevad. Elli töötas hommikust õhtuni köögis, abistades kokkatädi Fregooset. Lahke Pilgutajatädi üritas alati tüdrukut aidata ja igal võimalusel tegi tema eest ära kõige raskema töö. Kuid Bastinda jälgis, mis toimub köögis ja Fregoose sai tihtipeale pahandada oma lahkuse eest.
Bastinda julmalt noris tüdrukut ja pahatihti ähvardas lüüa teda oma räpase lilla vihmavarjuga, mis oli tal alati kaasas. Elli ei teadnud, et nõid ei saa teda lüüa ja iga kord, kui vihmavari tõusis löögivalmilt õhku, ta süda jätis löögi vahele.
Iga päev jalutas nõid mööda Lõvi puurist ja küsis viriseval häälel:
"Noo, kas lased end rakendada?"
"Ma söön su ära!" Oli alatine vastus ja Lõvi hüppas raevukalt puurivõrele.
Esimesest päevast alates ei andnud nõid lõvile süüa, kuid ta ei surnud nälga ja oli tugev nagu alati.
Asi oli selles, et vana Bastinda kartis kõige rohkem maailmas kahte asja: pimedust ja vett. Niipea, kui ööpimedus kattis lossi, puges Bastinda peitu kõige kaugemasse lossikambrisse, sulges uksed raudsete haakidega ja ei väljunud sealt enne, kui järgmisel päeval. Aga Elli ei kartnud pimedust. Ta võttis köögikappist kogu söögipoolise, mis sinna oli jäänud, selle eest (et sinna oleks rohkem jäänud, selle eest hoolitses Fregoose). Hoides ühes käes toidukorvi ja teises suure veepudeli suundus Elli tagahoovi. Seal võtsid teda suure rõõmuga vastu Lõvi ja Totsik.
Elli ja Totsik ehmatasid väga, kui kuulsid Bastinda ähvardust anda koerake rottidele söödaks ja juba esimesel vangistuse päeval kolis koerake Lõvipuuri, Lõvi kaitse alla. Totsik teadis, et sealt ei saa nõid teda kätte ja võis karistamata haukuda iga kord, kui Bastinda tuli tagahoovi.



Elli puges puuri trellide vahelt ja Lõvi koos Totsikuga sõid ahnelt tema toodud toitu ja jõid vett. Siis seadis Lõvi ennast mugavamalt, tüdruk paitas tema tihedat pehmet karva ja mängis tema sabatutikesega. Elli, Lõvi ja Totsik rääkisid juttu, kurbusega meenutasid hukkunud sõpru - Hirmutist ja Rauast Puuraidurit, arutasid põgenemisplaane. Kuid võimatu oli põgeneda lillast lossist: seda ümbritses kõrge müür, mille ülemises servas olid teravad naelad. Bastinda sulges alati lossiväravaid ja kandis võtmeid endaga kaasas.
Natuke vesteldes ja nuttes jäi tüdruk põhul magama ja Lõvi valvas teda.
Nii veeresid kurvad päevad. Bastinda silmitses kadedusega Elli hõbedaseid kingakesi. Tüdruk võttis need jalast vaid öösiti, lõvipuuris, või pesemise ajaks. Kuid Bastinda kartis vett ja ei lähenenud sellel ajal kunagi tüdrukule.
Elli märkas seda veidrat veehirmu juba esimestel päevadel ja kasutas seda ära. Elli jaoks oli lausa pidu, kui kuri Bastinda käskis tal pesta köögipõrandat. Tüdruk valas köögipõrandale laiali mitu ämbritäit vett ja võis rahulikult minna lõvipuuri ja puhkas seal raskest tööst kolm-neli tundi. Bastinda riidles ja vidises ukse taga, kuid tasus tal pista nina kööki, kui ta nägi vesist põrandat ja jooksis kabuhirmus oma kambrisse Fregoose itsitamise saatel.
Elli vestles tihti lahke kokkatädiga:
"Miks te Pilgutajad ei hakka Bastindale vastu?" Küsis tüdruk. "Teid on ju palju, terved tuhanded aga teie kardate ühte kurja vanamoori. Te oleksite võinud rünnata teda kõik hunnikus, siduda kinni ja panna puuri, sinna, kus on praegu Lõvi..."
"Mis sa nüüd! Mis sa nüüd!" Vehkis Fregoose hirmunult kätega. "Sa ei tunne Bastinda võimu! Tasub tal vaid sõna öelda ja kõik Pilgutajad kukkuvad surnult maha!"
"Kust te seda võtate?"
"Ta on ise meile seda palju kordi rääkinud."
"Aga miks ta siis ei lausunud sellist sõna siis, kui meie sammusime Lossi poole? Miks ässitas ta meile kallale hunte, vareseid, musti herilasi ja mu vaprad sõbrad hävitasid nad kõik ja siis tuli Bastindal pöörduda abi järele Lendavate Ahvide poole?"
"Miks ja miks!" Pahandas Fregoose. "Vot, just selliste juttude eest muudab Bastinda meid varsti pulbriks!"
"A kuidas ta teada saab?"
"Küll ta saab! Tema eest ei varju ükski asi!.."
Kuid juttuajamised kordusid, Bastinda ei teadnud neist midagi ja Fregoose muutus julgemaks. ta hakkas nõustuma Elliga, et Pilgutajad peavad vabanema kurja nõia orjusest. Kuid enne soovis kokkatädi teada, millised nõidused on veel Bastindal varuks. Õhtuti hiilis ta nõia kambri ukse alla ja kuulas pealt vanamoori torisemist, sest viimasel ajal kipus too tihtipeale iseendaga juttu ajama.
Ühel õhtul jooksis Frefoose äärmiselt erutatuna kööki, kuid Ellit sealt polnud ja siis jooksis ta otse tagahoovi, kus kogu seltskond juba magas. Kuid kokkatädi ajas sõbrad ülesse.
"Elli, sul oli õigus!" Hüüdis Fregoose kätega vehkides: "Tuleb välja, et Bastinda kasutas ära kõik oma loitsud, tal pole ühtegi varuks! Ma kuulsin, kuidas ta torises ja sõimas sinu sõpru, et nad jätsid ta ilma kõigist tema nõidustest..."
Tüdruk koos sõpradega rõõmustasid enneolematult ja hakkasid pärima Fregooselt mis ja kuidas. Kuid Kokkatädi ei osanud suurt midagi lisada. Ta ütles vaid, et Bastinda rääkis midagi ka hõbekingakeste kohta, kuid mida nimelt, seda Pilgutajatädi lõppuni ei kuulanud, sest ärevusest kolksatas ta peaga vastu ust ja põgenes kartes, et kuri nõid tabab teda sündmuspaigalt. Fregoose toodud tähtis uudis ergutas vange. Nüüd avanes neil võimalus täita Guudvini käsk ja vabastada Pilgutajad Bastinda orjusest.
"Lihtsalt tehke lahti puuriuks." Lõrises Lõvi. "Ja te näete, mis juhtub kurja Bastindaga!"
Kuid puuriuks oli kinni suure tabalukuga, mille võti oli Bastindal kindlalt peidetud. Sõbrad pidasid nõu ja otsustasid, et Fregoose peaks rääkima teiste teenritega ja veenma neid hakkama Bastindale vastu. Nad tabavad teda ootamatult, võtavad talt võimu ja vabaduse. Fregoose läks ära ja sõbrad ei maganud terve öö, rääkides eesootavast võitlusest Bastindaga.
Järgmisel päeval asus kokkatädi töööle. Teenrid olid Bastinda poolt ära hirmutatud ja ta nägi ränka vaeva, et veenda neid Bastindale vastupanu osutama. Kuid Fregoosal õnnestus veenda mõningaid lossivalvureid ja vandenõu osalised alustasid ettevalmistusi.
Möödusid mõned päevad. Nähes, et valvurid muutusid julgemaks nendega otsustasid seltsi heita ka teised teenijad. Ülestõus lähenes, kuid siis üks juhtus midagi, mis tõi asjale kiire ja ootamatu lahenduse.
Bastinda ei jätnud jonni ja soovis endiselt saada Elli hõbedaste kingakeste omanikuks. See oli nõia jaoks ainuke võimalus jääda Lilla riigi valitsejannaks. Ja lõpuks mõtles Bastinda välja plaani.
Kord, kui Ellit ega Fregooset ei olnud köögis sidus Bastinda köögipõranda kohale pingul nöörikese. Ise aga läks ahju taha peitu.
Tüdruk sisenes kööki, komistas ja kukkus. Parema jala kingake tuli jalast ära ja veeres eemale. Kaval bastinda hüppas ahju tagant välja, hetkega haaras kingakese ja pani enda vana kuivanud jala otsa.
"Ih-hi-hii! Kingake on nüüd minu jalas!" Noris Bastinda ootamatusest toibuvat tüdrukut.
"Andke tagasi!" Karjatas vihastanud tüdruk "Varganägu! Kuidas Teil pole häbi!"
"Eks sa ürita ja võta ära!" Vastas Bastinda näägutades. "Kohe võtan sult ka teise jalast ära, ja siis, ole mureta, maksan sulle kätte Gingemma eest! Lähed rottidele söödaks! Söövad sind rotid! He-he-hee! Suured, ahned rotid, närivad su hellaid konte!"
Elli oli maruvihane: ta nii armastas oma hõbedasi kingakesi. Et kasvõi kuidagi Bastindale kätte maksta, haaras tüdruk veeämbri, jooksis vanamoorile lähemale ja valas ta pealaest jalatallani veega üle.
Nõid võpatas ja karjatas ehmunult, ta proovis ennast veest kuivaks pühkida. Asjata: tema nägu muutus pooriliseks, nagu sulalumi; tema kuju hakkas kokku vajuma ja ära aurama...



"Mis sa tegid!" Vidises nõid. "Nüüd ma sulan ju ära!"
"Mul on väga kahju, Proua!" Vastas Elli. "Ma tõesti ei teadnud, kuid miks te siis varastasite mu kingakese?"
"Viissada aastat ei pestnud ma ennast, isegi hambaid mitte, ei puudutanud sõrmeotsagagi vett, sest mulle oli ennustatud surm vee läbi, ja nüüd ongi minu lõpp käes!" Ulgus vanamoor.
Nõia hääl muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, ta sulas justkui suhkrutükk teeklaasis.
Elli jälgis jubedusega Bastinda surma.
"Te olete ise süüdi..." Alustas ta.
"Ei, see on vandenõõõõ...fffff..."
Nõia jutt katkes, ta settis maha ja juba minuti pärast oli temast järel vaid sogane veeloik, mille sees sulpisid tema riided, vihmavari, hallid juuksesalgud ja hõbekingake.
Sel hetkel astus kööki Fregoose. Kokkatädi rõõmustas väga tema julma valitsejanna surm. Ta korjas ülesse nõia riided, juuksed ja vihmavarju ja viskas need nurka, et põletada hiljem ahjus. Ta kuivatas maast porise loigu ja jooksis lossi jagama teistega rõõmsaid uudiseid.
Aga Elli tegi puhtaks oma kingakese, leidis Bastinda magamistoast võtme, mis avas lõvipuuri ja kiirustas tahahoovi , et jutustada oma sõpradele kurja nõia Bastinda imelisest lõpust.

Smaragdlinna väravani juhatas sõbrad rohelise habemega Sõdur Din Gior. Väravavaht võttis kõigil peast prillid ja peitis need kotti.
"Kas te juba lahkute meie juurest?" Küsis ta viisakalt.
"Jah, me oleme sunnitud minema." Vastas Elli kurvalt. "Kus algab tee Lillasse riiki?"
"Sinna polegi teed, keegi ei lähe vabatahtlikult kurja Bastinda riiki."
"Kuidas me siis leiame ta?"
"Teil ei tasu selle pärast muretseda!" Hüüatas Väravavaht. "Kui te jõuate Lillasse Riiki leiab Bastinda teid ise ja võtab orjusesse."
"Aga võibolla meil õnnestub võtta talt ära tema võlujõud?" Ütles Hirmutis
"Aa! Te soovite võistelda Bastindaga? Seda halvem teile! Mitte keegi pole veel üritanud temaga jõudu katsuda, peale Guudvinit, ja isegi Teda..." Väravavaht läks üle sosinale: "ootas läbikukkumine. Ta kindlasti üritab teid kinni võtta veel enne, kui te üritate midagi teha. Olge ettevaatlikud! Bastinda on väga kuri ja osav nõid, teda võita on ütlemata raske. Minge sinna, kust tõuseb päike ja te jõuate tema riiki. Soovin teile edu!"
Teelised jätsid Faramantiga hüvasti ja ta sulges nende järel Smaragdlinna väravad. Elli suundus itta ja teised järgnesid temale. Kõik olid nukrad teades, milline raske ettevõtmine neid ootab. Ainult muretu Totsik jooksis mööda põldu ja püüdis kirevaid liblikaid: ta usaldas Lõvi ja Rauast Puuraiduri jõudu ning Hirmutise leidlikust.
Elli vaatas Totsiku poole ja imestas: lindike tema kaelas muutus valgeks, kuigi enne oli see rohelist värvi.
"Mida see tähendab?" Küsis ta sõpradelt. Kõik vaatasid teineteisele otsa ja Hirmutis lausus mõtlikult:
"Maagia!"
Kuna keegi ei osanud muud vastust väljakäia leppisid kõik sellega ja sammusid edasi. Smaragdlinn hakkas silmapiirilt kaduma. Riik muutus süngemaks: teelised lähenesid Bastinda valdustele.
Keskpäevani välja paistis päike otse neile silmadesse ja polnud ühtegi puud mille varju saaks minna. Nad sammusid mööda kivist välja. Õhtuks Elli väsis ära aga lõvi vigasas käppa ja lonkas. Peatuti ööbima. Hirmutis ja Rauast Puuraidur jäid vahti, teised jäid magama.

***

Kurjal Bastindal oli vaid üks silm, selle eest ta nägi sellega nii hästi, et ükski nurgake tema riigis ei olnud varjus tema valvsa pilgu eest.
Õhtul istus ta lossi kivitrepile, vaatas üle kõik oma valdused ja võpatas vihast: kaugel kaugel märkas ta väikest tüdrukut ja tema sõpru.
Kuri nõid vilistas oma vilesse. Lossi juurde kogunes lärmiga suurte huntide salk. Neil olid tigedad kollased silmad, teravad kihvad paistsid nende irvakil suudest. Hundid sitsisid tagakäppadel ja vahtisid Bastindale otsa.
"Jookske läände! Seal te leiate väikese tüdruku, kes sisenes jultunult minu riiki oma kaaslastega. Tõmmake kõik nad lõhki!"
"Miks sa ei võtta neid orjusesse?" Küsis karjajuht.
"Tüdruk on nõrk. Tema kaaslased ei suuda tööd teha: üks on põhust ja teine rauast. Nendega on lõvi, kellest on samuti vähe kasu."
Vot niimoodi nägi Bastinda oma ühe silmaga!
Hundid jooksid.
"Tükkideks! Tükkideks!"- karjus nõid neile järele.
Kuid Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei maganud. Nad märkasid õigeaegselt huntide lähenemist.
"Ärata Lõvi!" Ütles Hirmutis.
"Ei tasu." Vastas Rauast Puuraidur. "See on minu töö, tegeleda huntidega. Ma korraldan neile hea vastuvõtu!"
Ja ta sammus ette. Kui karjajuht lähenes talle, laiutades oma suurt hambulist suud, kergitas Puuraidur oma teravat kirvest ja karjajuhi pea lendas eemale. Hundid jooksid reas, üks teise järel, siis, kui järgmine hunt hüppas lähemale, oli Rauast Puuraidur juba valmis, kirves kõrgele õhku tõstetud ja järgmine hundi pea langes maha.



Nelikümmend tigedat hunti oli Bastindal ja nelikümend korda tõstis Rauast Puuraidur oma kirvest kõrgele õhku ja kui ta tõstis oma kirve neljakümne esimest korda, polnud järel enam ühtegi hunti: kõik nad lamasid surnuna Rauast Puuraiduri jalge ees.
"Suurepärane lahing!" Kiitis Hirmutis.
"Puid raiuda on raskem." Vastas Rauast Puuraidur tagasihoidlikult.
Sõbrad ootasid hommikut. Ärgates ja nähes surnud huntide hunnikut Elli ehmatas. Hirmutis jutustas talle öisest lahingust ja Elli tänas kogu südamest Rauast Puuraidurit.
Peale hommikusööki, asusid kõik julgesti teele.
Vana Bastinda armastas kaua vedeleda voodis. Ta ärkas hilja ja läks lossi kivitreppile, et küsida huntidelt, kuidas nad tõmbasid lõhki jultunud rändureid.
Kui vihaseks ta muutus kui nägi, et sõbrad jätkavad oma teekonda ja tema truud hundid lamavad surnult maas.
Bastinda vilistas kaks korda ja taevasse kerkisid keerlevad mustad varesed raudsete nokkadega. Nõid käsutas neid:
"Lennake läände! Seal on võõramaalased! Nokkige nad surnuks! Kiiresti! Kiiresti!"
Varesed, raevuka kisaga suundusid teelistele vastu. Vareseid silmates Elli ehmatas, kuid Hirmutis ütles:
"Sellega tegeleda on minu ülesanne, ega ma pole ilmaasjata vareste hirmutis! Seiske minu taha!" Ja ta vajutas oma kübara sügavamale pähe, laiutas käsi ja nägi välja kui tõsine hernehirmutis.
Varesed sattusid segadusse ja tiirlesid otsustusvõimetult õhus, kuid nende juht kraaksus käreda häälega:
"Mis? Ehmatasite? See on ju põhku täis toppis! Kohe ma talle näitan!"
Parve juht tahtis istuda Hirmutisele pähe, kuid Hirmutis haaras teda tiibast ja hetkega keeras tal kaela kahekorra.



Nelikümmend verehimulist varest raudsete nokkadega oli kurjal Bastindal, ja kõigil keeras vapper Hirmutis kaelad kahekorra ja heitis hunnikusse.
Teelised tänasid Hirmutist leidlikuse eest ja suundusid edasi itta.
Kui Bastinda nägi, et ka tema varesed lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi haaras teda viha ja hirm.
"Kuidas? Kas tõesti kogu minu võlujõust jääb väheseks, et peatada jultunud tüdruk ja tema kaaslased?!" Bastinda trampis raevunult jalgu ja vilistas oma vilet kolm korda. Selle märguande peale lendas kokku terve parv metsikult tigedaid musti herilasi, kelle hammustused olid surmavad.
"Lennake läände!" Lõrises nõid. "Leidke sealt võõramaalasi ja nõelake neid surmani! Kiiresti! Kiiresti!"
Ja herilaased sumisedes kõrvulukustavalt suundusid teelistele vastu. Rauast Puuraidur ja Hirmutis märkasid neid juba kaugelt. Hirmutis teadis hetkega, mida tuleb teha.
"Võta minust välja põhk!" Hüüdis ta Rauast Puuraidurile "Katta sellega Elli, Lõvi ja Totsik, siis herilased ei küündi nendeni!" Ta tegi lahti oma jaki nööbid ja tema seest pudenes maha terve kuhi põhku. Lõvi, Elli ja Totsik viskusid maha. Puuraidur kattis nad põhuga ja ise tõusis püstija seisis kogu oma pikkuses herilastele vastu.
Herilaste pilv, sumisedes kurjalt, ründas Rauast Puuraidurit. Puuraidur naeratas: herilaste mürgised nõelad murdusid rauda tabades ja herilased kukkusid surnuna maha, sest herilane ei saa elada ilma nõelata. Nad langesid maha ja nende kohale sööstsid järgmised, kes üritasid samuti nõelata raudset Puuraiduri keha.
Varstii lamasid kõik herilased surnuna maas justkui mustade süte kuhi. Lõvi, Ellli ja Totsik tulid põhu alt välja, korjasid põhu kokku ja täitsid sellega hirmutise. Sõbrad asusid jälle teele.
Kuri Bastinda vihastas enneolematult kui nägi, et ka tema truud herilased lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi ja edasi. Ta tõmbas juukseid peas, krigistas hambaid ega suutnud kaua sõnakestki lausuda.
Lõpuks rahunes nõid maha ja kutsus kokku oma orjad - Pilgutajad. Bastinda käskis neil relvastuda ja hävitada jultunud sissetungijad. Pilgutajad ei olnud eriliselt vaprad, nad pilgutasid haledalt oma silmi ja nendest hakkasid voolama pisarad. Kuid nad ei saanud hakkata kurjale Bastindale vastu ja hakkasid otsima relvi. Kuid kuna neil polnud eales vaja sõdida (Bastinda pöördus esimest korda nende poole), ei olnud neil mingeid relvi ja nad võtsid kätte, kes poti, kes panni, kes ahjuroobi, mõned neist paugutasid valjusti laste paugutajaid.
Kui Lõvi nägi, kuidas Pilgutajad ettevaatlikult lähenevad neile, varjudes üks teise selja taha ja nügides teineteist tagant; pilgutavad hirmunult ja kissitavad silmi, hakkas ta naerma:
"See lahing saab eriti lühike olema!"
Ta astus ette, laiutas hambaid ja möirgas nii, et Pilgutajad pillasid maha kõik oma potid-pannid, paugutajad ja ahjuroobid ja jooksid laiali - kes kuhu!
Kuri Bastinda läks vihast roheliseks nähes, et sissetungijad sammuvad ikka edasi ja lähenevad juba tema lossile.
Siis tuli tal võtta käsutusele tema viimane nõidus, mis oli tal varuks. Bastinda salajase laega põhjas oli Bastindal Kuldne Müts. Kuldse Mütsi omanik võis millal tahes kutsuda appi lendavate ahvide parve ja anda neile ükskõik millise käsu. Kuid Kuldset Mütsi tohtis kasutada vaid kolm korda. Bastinda aga oli neid juba kahel korral kutsunud. Esimene kord sai ta nende abil Lilla Riigi valitsejaks. Teine kord võitis ta Suure ja Hirmuäratava Guudvini sõdureid, kes üritasid vabastada Lillat riiki tema orjusest. Just selle pärast kartiski Guudvin Bastindat ja saatis Temaga võitlea Ellit, lootes, et teda aitab hõbedaste kingakeste võlujõud.
Bastinda ei tahtnud kasutada Kuldset Mütsi kolmandat korda, sest see oleks tema viimane nõidus. Kuid tal polnud enam ei hunte, ei vareseid, ei musti herilasi ja Pilgutajatest polnud sõjas mingit kasu ja nendele ei saanud lootma jääda.
Ning siis otsis Bastinda välja oma Kuldse Mütsi, asetas selle endale pähe ja hakaks nõiduma. Ta trampis jalaga vastu maad ja lausus valjusti nõiasõnu:
"Bambara, Tšuffaara, looriki, jooriki, pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki! Tulge minu ette Lendavad Ahvid!"
Ja taevas muutus tumedaks Lendavatest Ahvidest, kes suundusid Bastinda Lossi poole oma võimsatel tiibadel.
Parve juht Uorra lendas Bastindale lähemale ja lausus:
"Sa kutsusid meid kolmandat korda!Mida käsid meil teha?"
"Rünnake võõramaalasi, kes tungisid minu riiki ja hävitage nad kõik, väljaarvatud Lõvi! Teda ma rakendan ette oma kärule!"
"Saab tehtud!" Vastas juht ja kogu parv tiibade plaginal suundus läände.

Hommikul Fliita pesi Ellit ja kammis ta juukseid, ja siis juhatas teda Guudvini troonsaali. Saalis, mis asus troonsaaliga kõrvuti kogunesid õukonna daamid ja kavalerid pidulikkes riietes. Guudvin ei tulnud kunagi nende juurde välja ega võtnud vastu enda juures. Kuid sellegi poolest juba aastate vältel veetsid nad kõik oma hommikud lossis, itsitades ja levitades kuulujutte. Nad nimetasid seda õukondlikuks tööks ja olid selle üle väga uhked.
Õukondlased uurisid Ellit pilkudega pealaest jalatallani ja märgates tal jalas hõbedasi kingakesi tegid talle sügava kummarduse.
"Haldjas, Haldjas... See on Haldjas..." Kostis sosinat.
Üks julgemaid õukondlasi lähenes Ellile, ta kummardas veel mitu korda ja küsis siis:
"Julgen küsida, Helde Preili Haldjas, kas see on tõsi, et teile avaneb au kohtuda Suure Guudviniga?"
"Jah, Guudvin soovib mind näha." Vastas Elli tagasihoidlikult.
Rahva seas kosus imestunud sumin. Sel hetkel helises kelluke.
"See on märk!" Ütles Fliita. "Guudvin kutsub Teid troonsaali."
Sõdur avas ukse. Elli sisenes kartlikult ja leidis ennast imelises paigas. Guudvini troonsaal oli ümmargune. Sellel olid kaardlagi ja igalpool seintel, põrandal ja laes sillerdasid lugematud kallliskivid. Elli vaatas otse ette. Keset tuba seisis rohelisest marmorist troon, mis säras smaragdidest. Selles troonis lamas hiiglaslik Elus Pea, ainult pea, ilma kehata...
Pea oli sedavõrd muljetavaldav, et Elli ei suutnud liigutadagi hirmust. Pea näonahk oli sile ja läikiv, sellel olid täidlased põsed, hiiglaslik nina, suured tihedalt kokku pigistatud huuled. Kiilas otsaesine läikis nagu ümar peegel. Pea näis elutu: ei kortsukestki otsaees, ei voldikestki suunurgas, tervel näol elusana paistsid vaid silmad. Arusaamatu nobedusega muutsid nad oma vaatenurka, silmates nüüd lage. Kui silmad liikusid, saali vaikuses oli kuulda kriginat ja see hämmastas Ellit.
Tüdruk jälgis silmade arusaamatut liikumist ja oli sellises segaduses, et unustas kummardada.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
Elli pani tähele, et Pea ei liiguta suud ja hääl, vaikne ja isegi meeldiv kostuks nagu teisest suunast. Tüdruk sai tagasi oma julguse ja vastas:
"Ma olen Elli, väike ja nõrk. Ma tulin kaugelt ja palun teie abi."
Pea silmad liigutasid taas ja tardusid, vaadates eemale. Tundus, et nad tahtsid vaadata tüdruku poole, kuid ei suutnud.
Hääl küsis:
"Kust pärinevad need hõbedased kingakesed?"
"Kurja nõia Gingemma koopast. Mu majake kukkus talle pähe ja hukatas ta ja nüüd on väikesed vahvad Mälujad vabad..."
"Mälujad on vabastatud?" Hääl muutus korraga elavamaks. "Ja Gingemmat enam pole? See on meeldiv uudis!" Silmad tiirlesid taas ja lõpuks peatusid Ellil. "Kuid mida tahad sa minust?"
"Saatke mind koju, Kansasesse, ema ja isa juurde!..."
"Kas sa oled Kansasest?" Sekus hääl ja selles oli kosta midagi head ja inimlikku. "Kuidas on seal elu praegu?..." Kuid hääl vakatas ja silmad pöörasid Ellist eemale.
"Ma olen Kansasest." Kordas tüdruk. "Ja kuigi teie maa on kaunis ja imeline, ma ei armasta seda." Jätkas ta julgelt. "Siin igal sammul varitsevad sind ohud..."
"Mis on siis sinuga sellist juhtunud?" Tundis hääl huvi.
"tee peal ründas mind Inimsööja. Ta oleks mind ära söönud, kui mu truud sõbrad, Hirmutis ja Rauast Puuraidur poleks mulle appi tulnud. Siis meid jälitasid mõõkhambulised tiigrid...ja siis me sattusime jubedale moonipõllule...Oi, see on tõeline une kuningriik! Meie koos Lõvi ja Totsikuga jäime seal magama, ja kui mitte Hirmutis ja Rauast Puuraidur ja veel hiired, oleksime me seal maganud kuni surmani...Kõike seda võib jutustada terve päev otsa. Ja nüüd ma palun Teid, täitke palun minu sõprade kolm südamesoovi ja kui need on täidetud, peate Te saatmma mind koju."
"Kust sa võtad, et ma pean saatma sind koju?"
"Sest nii on kirjas Villiina võluraamatus..."
"Aa, see on Kollase Riigi hea võlur, ma olen temast kuulnud, tema ennustused ei lähe alati täide."
"Ja veel selle pärast, et tugevad peavad abistama endast nõrgemaid. Te olete Suur ja Võimas tarkur aga mina olen väike ja abitu tüdruk."
"Sa olid piisavalt tugev, et hävitada kuri nõid!" Vastas Pea.
"Seda tegi Villiina võlujõud, minul pole sellega mingit pistmist." Vastas tüdruk.
"Siin on sinule mu vastus." Lausus Elus Pea ja ta silmad hakkasid tiirlema sellise kiirusega, et Elli karjatas ehmatusest. "Ma ei tee midagi niisama. Kui sa soovid kasutada mu võlukunsti, et saada tagasi koju, pead sa tegema seda, misma käsin."
Pea pilgutas silmi. Vaatamata ehmatusele jälgis tüdruk tähelepanelikult igat silmade liigutust ja ootas, mida nad teevad järgmiseks. Silmade liigutused ei vastanud Pea sõnadele ega ka hääletoonile, tundus nagu nad oleksid elanud iseseisvat elu.
Pea ootas küsimust.
"Mida ma pean tegema?" Küsis imestunud Elli,
"Vabasta Lilla riik kurja nõia Bastinda võimu alt!" Vastas Pea.
"Aga ma ju ei suuda seda teha!" Karjatas Elli.
"Sa lõpetasid Helesinise riigi elanikke orjapõlve ja sul õnnestus saada endale Gingemma hõbedased kingakesed. Nüüd on jäänud vaid üks kuri nõid ja tema võimu all kannatavad vaesed ja arad Pilgutajad, Lilla riigi elanikud. Tuleb kinkida vabadus ka neile..."
"Aga kuidas seda teha, ma ei suuda ju tappa kurja nõida!"
"Hm, hmm..." Hääl vakatas korraks. "Mul on ükskõik! Sa võid panna ta puuri, sa võid ajada ta välja Lillast riigist, võib ... Lõppude lõpuks! Seal kohapeal näed ise, mida teha annab!" Vihastas hääl. "Tähtis on vabastada vaesed Pilgutajad tema võimu alt, ja kui see, mida sa rääkisid endast ja oma sõpradest, vastab tõele, saate te sellega hakkama. Nii ütles Guudvin Suursugune ja Hirmuäratav ja Tema sõna on seadus!"
Tüdruk puhkes nutma.
"Te nõuate meil võimatut!"
"Iga asi peab olema välja teenitud!" Vastas Pea kuivalt. "Siin on sulle mu viimane sõna: sa naased Kansasesse oma ema ja isa juurde siis, kui oled vabastanud Pilgutajad. Pea meeles, et Bastinda on kuri ja võimas nõid, väga võimas ja väga kuri. Tuleb võtta talt tema võlujõud. Mine ja ära tule tagasi enne, kui oled täitnud ülesande, mille sinule andsin."
Kurb Elli lahkus troonsaalist ja naases sõprase juurde, kes ootasid teda ärevuses.
"Lootust pole!" Lausus tüdruk pisarad silmis. "Guudvin käskis mul võtta võlujõud kuri nõid Bastindalt, ma ei suuda seda kunagi teha!.."
Kõik kurvastasid, kuid keegi ei suutnud lohutada Ellit. Ta läks tagasi oma tuppajanuttis seni, kuni jäi magama.
Järgmisel hommikul kutsus Rohelise habemega sõdur kaasa Hirmutise.
"Järgnege minule, Guudvin ootab teid!"
Hirmutis sisenes troonsaali ja nägi troonil kaunist Merineitsit läikiva kalasabaga. Neitsi nägu oli liikumatu, ta silmad olid suunatud ühte punkti. Merineitsi käes oli lehvik ja ta tegi endale üksluisete mehaaniliste liigutustega tuult.
Hirmutis, kes oli valmis kohtuma Elusa Peaga imestas, kuid siis võttis ennast kokku ja tegi viisaka kummarduse. Merineitsi ütles mahedal häälel, mis kostis, nagu tundus, kusagilt kõrvalt:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tulid minu juurde?"
"Ma olen Hirmutis ja olen täis põhku." Vastas Hirmutis. "Ma palun Teid anda mulle aju minu põhust pea tarvis. Siis ma olen nagu kõik inimesed Teie maal ja see on minu kõige suurem südamesoov!"
"Miks sa pöördud selle sooviga minu poole?"
"Sest te olete Suur Tarkur ja keegi peale Teid ei saa mind aidata."
"Minu abi ei ole niisama kingitus." Vastas Merineitsi. "Ja siin on sulle minu vastus: võta kurjalt Bastindalt tema võlujõud ja ma annan sulle nii suure aju, suurepärast aju, et sinust saab kõige targem inimene Guudvini riigis!"
"Kuid Te juba käskisite Ellil seda teha!" Karjatas imestunud Hirmutis!
"Minu jaoks pole tähtis, kes seda teeb." Vastas hääl. "Kuid tea: seni, kuni Pilgutajad on Bastinda orjuses jääb sinu soov täitmata. Mine ja teeni endale aju!"
Hirmutis sammus nukral sammul oma sõprade juurde ja jutustas neile, kuidas võttis teda vastu Suur ja Hirmuäratav Guudvin.
Kõik imestasid, et Guudvin näitas ennast Merineitsi kehastuses.
Järgmisel päeval kutsus Sõdur kaasa Rauast Puuraiduri. Kui too sisenes saali, kirves õlal (sest ta ei jätnud oma kirvest maha minutikski), ei näinud ta ei Elusat Pead ega Merineitsit. Troonil kõrgus hirmus metsloom. Tema koonu oli kui metsseal, ainult sarvega. Koonul oli laiali umbes kümmekond silma, mis jõllitasid erisuunas. Umbes kaksteist erisuuruses ja eripikkusega käppa rippusid tema lombaka keha küljes. Looma nahka kattis kohati kohev kasukas, kohati oli see aga paljas ja seda katsid karedad hallid kühmud.
Vastikumat koletist oli raske ette kujutada. Igal inimesel, kes oleks seda silmanud, oleks süda hirmust pahaks läinud. Kuid Puuraiduril polnud südant, seepärast ta ei ehmatanud ja tervitas koletist viisakalt. Siiski oli ta pettunud, kuna lootis kohata Guudvinit kauni Merineitsi kehastuses, kes Puuraiduri arvates, oleks enne kinkinud talle südame.
"Ma olen Guudvin, Suur ja Hirmuäratav!"Möirgas loom häälel, mis ei tulnud tema suust, vaid kusagilt toanurgast. "Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
"Ma olen Puuraidur ja ma olen tehtud rauast. Ma ei saa armastada. Andke mulle süda ja ma olen nagu kõik inimesed Teie riigis. See on minu suurim Südamesoov!"
"Jälle soovid! Soovid ja soovid! Et täita kõik teie soovid peaksin ma ööd ja päevad läbi istuma oma võluraamatute taga! Kui sa soovid endale südant, siis teeni see välja!"
"Kuidas?"
"Võta kinni Bastinda, lukusta ta pimedasse kongi! Sa saad endale kõige lahkema, kõige armastava südame Guudvini riigis!" Möirgas koletis.
Rauast puuraidur vihastas ja astus koletise poole võttes õlalt kirve. Tema liigutus oli nii sööstev, et koletis ehmatas ning vidises vihaselt:
"Ei sammugi rohkem! Või muidu sina ja su sõbrad veel saavad!"
Rauast Puuraidur lahkus saalist kohkunult jakiirustas kurbade uudistega oma sõprade juurde. Arg Lõvi ütles ravunult:
"Kuigi ma olen Arg, tuleb ul homme Guudviniga jõudu mõõta. Kui ta näitab ennast looma kehas, möirgan ma tema peale, nagu siis, kui me kohtusime mõõkhambuliste tiigritega. Kui ta näitab ennast Merineitsina, haaran ta kinni ja räägin temaga omal moel. Kõige parem on siis, kui ta muutuks Elusaks Peaks, siis ma äigaksin talle käppaga ja veeretaksin mööda saali nurgast nurka seni, kuni ta ei täidaks meie soove!"
Järgmisel hommikul oli Lõvi kord Guudviniga kohtuda, kuid niipea, kui ta sisenes saali tardus ta imestusest paigale. Trooni kohal kõikus ja säras suur Tulekera. Lõvi kissitas silmi. Toanurgast kostus hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tüütad mind?"
"Ma olen Arg Lõvi! Ma sooviksin saada teilt veidike julgust, et saada loomade kuningaks, nagu mind hüütakse."
"Aita võita Lilla riigi nõid - Bastinda ja kogu julgus, mis on olemas Guudvini lossis kuulub sulle! Kuid kui sa seda ei tee, siis sa jääd alatiseks araks, ma nõiun su ära ja sa hakkad kartma hiiri ja konni!"
Lõvi vihastas ja hakkas hiilima Tulekerale lähemale, et haarata seda, kuid sellest õhkas sellist kuumust, et Lõvi tormas ulgumisega saalist välja, saba lidus. Ta naases sõprade juurde ja jutustas vastuvõtus, mille Guudvin oli talle korraldanud.
"Mis meist küll saab?" Küsis Elli.
"Ei jää midagi muud üle, kui tuleb üritada täita Guudvini käsk." Ütles Lõvi.
"Aga kui meil see ei õnnestu?" Küsis tüdruk.
"Siis ei saa ma kunagi julgust." Vastaas Lõvi.
"Mina ei saa kunagi aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina ei saa kunagi südant." Lisas Rauast Puuraidur nukralt.
"Ja mina ei saa kunagi koju." Lausus Elli ja puhkes nutma.
"Ja naaberkoer Hektor hakkab alati eputama, et ma põgenesin, kuna kartsin otsustavat kaklust temaga." Lõoetas Totsik.
Siis kuivatas Ellli pisarad ja ütles:
"Ma proovin, kuid ma olen kindel, et mitte mingite hüvede eest pole ma võimeline haavama Bastindat."
"Ma tulen sinuga." Ütles Lõvi. "Ja kuigi ma olen liiga arg, et astuda võistlusesse kurja nõiaga, võib olla ma saan ikkagi kuidagi kasulik olla."
"Ma tulen ka." Ütles Hirmutis. "Kuigi vaevalt ma saan olla kasulik, kuna ma olen liiga rumal!"
"Mul pole südant, et astuda vastu kurjale nõiale, kuigi tean, ett ta on igati vilets naine." Ütles Rauast Puuraidur. "Kuid loomulikult tulen ma teiega kaasa, sõbrad."
"Mis puutub Totsikusse," teatas koerake tähtsalt: "Siis on selge, et Totsik ei jäta sõpru kunagi hätta!"
Elli tänas südamest oma sõpru. Nad otsustasid teele asuda järgmise päeva varahommikul.
Rauast Puuraidur teritas ära oma kirve, õlitas ära oma liigesed ning täitis õlikannu ääreni parima õliga. Hirmutis palus ennast värsket põhku täis toppida. Elli muretses värvid pintsliga ja maalis üle tema silmad, suu ja kõrvad, mis olid ära pleekinud tolmust ja päikesest.
Fliita täitis Elli korvikese maitsva toidupoolisega. Ta kammis siledaks Totsiku kasuka ja sidus talle kaela hõbedase kellukese.
Hommikul äratas neid tagahoovil elava rohelise kuke kiremine.

Järgmisel hommikul peale mitut tundi teel, silmasid sõbrad silmapiiril nõrka rohelist helendamist.
"See peaks olema Smaragdlinn" ütles Elli.
Mida kauem nad kõndisid seda eredamaks ja eredamaks muutus roheline valgus, kuid alles pärastlõunal lähenesid teelised kõrgele tellistest laotud linnamüürile. Nende ees olid suured linnaväravad, kaunistatud hiiglaslike smaragdidega, mis särasid nii erksalt, et pimestasid isegi Hirmutise maalitud silmi. Selle värava ees sai otsa kollane tee, mis juhatas neid paljud päevad ja lõpuks tõi ka kauaoodatud sihile.
Väravate kohal ripus suur kell ja selle kõrval aia kohal veel teine, esimesest väiksem. Elli sikutas suure kella nöörist kolm korda ja see vastas talle sügava hõbedase helisemisega. Väravad avanesid ja sõbrad sisenesid kaares laega tuppa, mille seinas sädeles lugematu arv smaragde.
Teelisi võttis vastu väike mehike, pealaest jalatallani riietatud rohelistesse riietesse. Tema küljel ripus roheline kott.
Roheline mehike imestas väga sellist imelikku seltskonda nähes ja küsis nendelt:
"Kes te olete?"
"Mina olen põhust hernehirmutis ja ma vajan ajusid!" Teatas Hirmutis
"Ja mina olen tehtud rauast ja tunnen puudust südamest." Ütles Rauast Puuraidur
"Aga mina olen Arg Lõvi ja ma soovin saada julgust!" lausus Lõvi.
"Ja mina olen Elli Kansasest ja matahan saada tagasi koju." Ütles Elli.
"Aga milleks te tulite Smaragdlinna?"
"Me tahame kohtuda Suurt Guudvinit! Me loodame, et ta täidab meie soovid: sest keegi ei saa ju meid aidata peale tõelise võluri!"
"Aastaid pole mult küsitud pääsu Guudvini Hirmuäratava poole." Ütles mehike mõtlikult. "Ta on Võimas ja Julm ja kui te tulite siia tühise ja salakavala mõttega tõmmata eemale võluri tähelepanu, segada tema tarku mõtteid, siis ta hävitab teid ühe hetkega!"
"Kuid me ju tulime Suure Guudvini juurde tähtsate asjade pärast." Selgitas Hirmutis. "Ja me kuulsime, et Guudvin on hea ja lahke tarkur."
"See on nii." Ütles roheline mehike. "Ta valitseb Smaragdlinna hästi ja targasti. Kuid neile, kes saabub linna tühjast uudishimust on ta hirmus. Ma olen Väravavaht Faramant ja kui te olete kord siin, olen ma kohustatud teid Guudvini juurde läbi laskma, ainult pange ette prillid."
"Prillid?" Imestas Elli.
"Ilma prillideta Smaragdlinna hiilgus pimestab teid. Isegi linna elanikud kannavad prille nii öösel, kui talvel. Selline on Suure Guudvini käsk. Prillid käivad tagant kinni väikese tabalukuga, et keegi ei saaks neid ära võtta."
Faramant avas oma koti, selles oli terve hunnik rohelisi prille igas võimalikus suuruses. Peagi kõik teelised, kaasarvatud Lõvi ja Totsik olid prillides. Väravavaht lukustas need väikeste tabalukude abil.
Ka väravavaht ise pani prillid ette ja juhatas vaikseks jäänud teelised välja vastasukse kaudu.
Smaragdlinna sära pimestas teelisi, kuigi nende silmad olid kaitsud prillidega. Mõlemal pool tänavat kõrgusid rohelisest marmorist majad, mille seinu ehtisid smaragdid. Tänav ise oli laotud rohelistest marmorplaatidest ja nende vahele olid samuti paigutatud smaragdid. Tänavatel oli palju rahvast.
Imelikke Elli kaaslasi vaatasid elanikud uudishimuga kuid ka siin ei kõnetanud keegi tüdrukut, samuti kardeti siin Lõvi ja Totsikut. Linnaelanikud kandsid rohelisi riideid ja nende nahk omas rohekat jumet. Kõik oli roheline Smaragdlinnas ja isegi päike valgustas siin kõike roheliste kiirtega.
Faramant saatis teelisi mööda rohelisi tänavaid ja nad sattusid suure ilusa hoone ette, täpselt linna keskel. See oligi Suursuguse Tarkur ja Võlur Guudvini loss.
Elli süda tõmbus kokku mutest ja hirmust, kui ta kõndis mööda lossiparki, mis oli kaunistatud purskkaevude ja lillepeenardega; varsti selgub tema saatus, kohe saab ta teada, kas võlur Guudvin saadab ta tagasi kodumaale, või ta asjata tõttas siia, läbides nii palju katsumusi.
Guudvini loss oli vaenlaste eest hästi kaitstud: seda ümbritses kõrge müür, mille ees oli veega täidetud kraav. Üle selle kraavi võis vajaduse korral langetada silla.
Kui Faramant ja teelised lähenesid kraavile oli sild üles tõstetud. Müüril seisis pikka kasvu Sõdur, seljas roheline munder. Sõduri roheline habe ulatus talle põlvedest allapoole. Ta oli oma habeme üle kohutavalt uhke. See ei olnud ka ime, sest teist seesugust habet polnud terves Guudvini riigis. Kadedad keeled rääkisid, et Sõduril polnud mingeid muid häid omadusi, peale seda habet ja, et ainult habe hoidis teda kõrgel postil, mida ta täitis.
Sõduril oli käes hari ja peeglike. Ta silmitses ennast peeglikesest ja kammis oma hiilgavat habet ning ta süvenes sellesse tegevusse sedavõrd, et ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis toimus tema ümber.
"Din Gior!" Hõikas teda Väravavaht. "Ma tõin kohale võõramaalasi, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
Ei mingit vastust.
Hirmutis karjus oma käheda häälega:
"Härra Sõdur, laske meid sisse, oleme kuulsad rändurid, oleme saavutanud võidu mõõkhambuliste tiigrite üle ja ületanud ohtliku jõe!"
Ei mingit vastust.
"Tundub, et teie sõber kannatab hajameelsuse all?" Küsis Elli.
"Jah tõepoolest, see on tema puudus." Vastas Faramant.
"Lugupeetud! Pöörake meile oma tähelepanu!" Karjatas Puuraidur. "Ei, ta ei kuule. Hüüame kõik kooris!.."
Kõik võtsid kohad sisse karjumiseks ja Rauast Puuraidur isegi pani oma lehter-mütsi suu ette, valjuhääldi asemel. Hirmutise märguande peale hüüdsid nad kogu jõust:
"Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se! Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se!!!"
Hirmutis kolistas oma jalutuskeppiga sillapiirete vastu kõrvulukustavalt, Totsik haukus kiledalt. Ei mingit tulemust. Sõdur sättis endiselt oma habet, armastusega, karv karva järel.
"Näen ma, et mul tuleb vist teha ühe metsiku möirge." Ütles Lõvi.
Ta surus käppad toekalt vastu maad, tõstis pea ülesse ja läkitas Sõdurile sellise möirge, et majade klaasid hakkasid kõlisema, võpatasid lilled, loksus vesi basseinides ja uudishimulikud, kes kaugelt uudistasid imelikku salka hargnesid joostes ja kõrvu kinni pigistades laiali - kes kuhu. Oma kammikese ja peeglikese taskusse ära peites, upitas Sõdur nüüd üle müüri ääre ja hakkas uudishimuga uustulnukaid uurima. Nende seas Väravahti nähes hingas Sõdur kergendusega:
"See oled sina, Faramant?" Küsis ta. "Milles asi?"
"Asi on selles, Din Gior..." Vastas Väravavaht pahaselt. "Et me tervelt pool tundi ei suutnud sinu tähelepanu saavutada!"
"A, ainulkt pool tundi?" Kostis Sõdur muretult. "Noh, see on ehtne tühiasi. Sa parem ütle, kes see sinul kaasas on?"
"Need on võõramaalased, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
"Mis siis ikka, las tulevad sisse, ma teatan nendest Suurele Guudvinile..."
Ta langetas silla ja teelised, jättes hüvasti Faramantiga, ületasid selle ja leidsid ennast lossist.
Nad juhatati ooteruumi. Ukse ees Sõdur palus neid pühkida oma jalgu väikese rohelise põrandalapi vastu ja siis pakus neile isted rohelistel tugitoolidel.
"Olge siin aga mina lähen troonsaali ukse ette ja teatan teie tulekust."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja Elli küsis talt:
"Kas Te nägite Guudvinit?"
"Oh ei, ma ei näe teda kunagi!" Järgnes vastus. "Suur Guudvin kõneleb minuga alati ukse tagant: arvatavasti on tema väljanägemine nii hirmuäratav, et Võlur ei soovi ilma asjata inimesi ehmatada. Ma teatasin Suurele Guudvinile teie saabumisest. Alguses sai Suur Guudvin pahaseks ja ei tahtnud mind kuulata. Siis järsku hakkas ta pärima teie riietuse kohta ja kui ta sai teada, et teil on jalas hõbedased kingakesed, muutus ta väga uudistavaks ja ütles, et kohtub teie kõigiga. Aga iga päev saab ta võta vastu vaid ühe külastaja, selline on tema tava. Ja kuna teil tuleb veeta siin mitu päeva, käskis ta eraldada teile toad, et te saaksite puhata pärast pikka teed."
"Tänage Suurt Guudvinit meie poolt." Ütles Elli.
Tüdruk otsustas, et Võlur pole nii hirmus, nagu temast räägitakse, ja ta ilmtingimata aitab ta kodumaale tagasi.
Din Gior vilistas rohelist vilet ja selle peale tuli kohale ilus neiu rohelises siidikleidis. Tal oli ilus sile roheline nahk, rohelised silmad ja kohevad rohelised juuksed. Fliita (nii oli neiu nimi), tegi Elli ees sügava kummarduse ja ütles:
"Järgnege mulle, ma juhatan teid teie tuppa."
Nad kõndisid pikki kauneid tube, kõndisid mitu korda trepidest üles ja alla ja lõpuks sattus Elli temale eraldatud tuppa. See oli kõige vaimustavam ja hubasem tuba maailmas, väikese voodiga ja purskkaevuga keset põrandat, sellest pritsis peenikene veejuga, vesi langes kaunisse basseini. Loomulikult ka siin oli kõik rohelist värvi.
"Tundke end, nagu kodus." Ütles Fliita. "Suur Guudvin võtab Teid vastu homme hommikul."
Jättes Ellit omaette, saatis neiu tubadesse ka teised rändurid. Ka need toad olid imekenad ja asusid lossi parimas osas.
Kuigi Hirmutisele ei avaldanud ümbritsev luksus mingit muljet. Oma tuppa sattudes, seisis ta ukse kõrvale ja oootas seal ükskõiksel näoilmel hommikuni välja. Terve öö põrnitses väikest ämblikku, kes punus muretult oma võrku justnagu ei oleks ta mitte uhkeimas lossis, vaid kingseppa vaeses überikus.
Rauast puuraidur hakkas isegi voodisse pikkali, ta tegi seda puhtast harjumusest tollest ajast, kui ta oli veel tehtud lihast ja luust. Kuid ka tema ei maganud terve öö, liigutades aeg ajalt oma pead, käsi ja jalgu, et veenduda ega nad pole rooste läinud.
Lõvi oleks heameelega seadnud end sisse tagahoovi õlgedest asemele, kuid seda talle ei lubatud. Ta ronis voodisse, keris ennast rullli nagu kass ja hakkas norskama nii, et terve loss kajas. Tema valju norinaga norskas vaikselt kaasa ka väike Totsik, kes otsustas seekord seada ennast sisse koos oma vägeva sõbraga.

Kui Lõvi jõud oli taastunud kogu seltskond asus lõbusalt teele. Mööda pehmet rohelist rohtu jõudsid nad taas teele, mis oli laotud kollastest telliskividest ja rõõmustasid selle üle nii, nagu oleksid nad kohanud head sõpra.
Varsti mõlemale poole teed hakkasid tekkima väikesed ilusad aiad, nende taga seisid põllumeeste majakesed ja põldudel töötasid mehed ja naised. Nii aiad, kui majad olid värvitud ilusasse erkrohelisse värvi ja inimesed kandsid rohelisi riideid.
"See tähendab, et siit algab Smaragdriik."
"Miks?" Küsis Hirmutis.
"Kas sa siis ei tea, et smaragdid on rohelised?"
""Ma ei tea mitte midagi!"Ütles Hirmutis uhkelt. "Alles siis kui ma saan endale aju, hakkan ma kõike teadma!"
Smaragdlinna elanikud ei olnud kasvu poolest Mälujatest kõrgemad. Peas olid neil samasugused laiad teravatippulised kübarad, kuid ilma kuljusteta. Tundus, et nad olid ebasõbralikud. Keegi ei kõnetanud neid ja ei pöördunud elli poole küsimustega. Tegelikult nad lihtsalt pelgasid suurt hirmuäratavat lõvi ja väikest Totsikut.
"Tundub, et me peame ööbima keset põldu." Märkis Hirmutis.
"A ma olen nii näljane!" Ütles tüdruk: "Puuviljad on siin head, kuid nad tüütasid mu juba nii ära, et ma ei saa neid enam nähagi ja vahetaksin nad kõik ära ühe leivakoorukese vastu! Ja vaene Totsik on hoopis kõhnaks jäänud... Mida sa vaesekene üldse sööd?"
"Kuidas juhtub..." vastas koerake kaldudes vasusest kõrvale. Ta ei tahtnud tunnistada, et iga öö ta saadab Lõvi tema jahil ja toitub tema saagi jääkidest.
Silmates majakest, mille uksel seisis naine, kes tundus olevat teistest elanikest sõbralikum, otsustas Elli öömaja paluda. Ta jättis sõbrad teisele poole aeda ja lähenes julgelt maja treppile. Naine küsis:
"Mida sa soovid, laps?"
"Palun lubage meid teie poole ööbima!"
"Kuid sinuga on kaasas lõvi!"
"Ärge kartke teda, ta on taltsutatud ja pealekauba arg!"
"Kui see on nii, siis tulge edasi." Vastas naine. "Te saate õhtusöögi ja voodid."
Seltskond sisenes majja pannes ehmatama ja imestama selle maja peremeest ja lapsi. Kui ehmatus oli möödas peremees küsis:
"Kes te olete ja kuhuu lähete?"
"Me suundume Smaragdlinna." Vastas Elli. "Me soovime kohtuda Suure Guudviniga."
"Kas tõesti? Kas te olete kindlad, et ta söandab teid näha?"
"Aga miks mitte?"
"Teate, ta ei võtta ju kedagi vastu. Ma olen palju kordi käinud Smaragdlinna, see on imeline ja kaunis koht, kuid mul pole kordagi õnnestunud näha Suurt Guudvinit ja ma tean, et keegi pole teda kunagi näinud..."
"Kas ta ei tule siis kunagi välja?"
"Ei. Ööd ja päevad läbi situb ta oma lossi suures troonsaalis ja isegi need, kes teda teenivad pole teda kunagi näinud."
"Kelle moodi ta siis on?"
"Raske öelda." Vatsas peremees mõtlikult. "Asi on selles, et Guudvin on Suur Tarkur! Ta võib võtta ükskõik kelle kuju. Vahel muutub ta linnuks või leopardiks, mõnikord jällegi hoopis mutiks. Mõned on näinud teda kala või kärbse kujus, või ükskõik kelle kuju ta söandab võtta. Kuid milline näeb ta tegelikult välja, seda ei tea ükski inimene."
"See on vapustav ja hirmus." Ütles Elli. "Kuid me proovime temaga siiski kohtuda, muidu kogu meie teekond osutub mõtetuks."
"Milleks te tahate Suure Guudviniga kohtuda?" Küsis peremees.
"Mina soovin küsida ajunatukest, minu põhupea tarvis" vastas Hirmutis.
"Oo, see on tema jaoks käkkitegu! Ajusid on tal kõvasti rohkem kui tarvis. Nad kõik on pakitud eraldi kotikestesse, igas kottis erisort."
"Ja mina soovin, et ta annaks mulle südame." Lausus Puuraidur.
"Ka see pole tema jaoks raske." Vastas peremees pilgutades lustakalt silma. "Temal nööri küljes kuivab terve kogu südameid igat kuju ja igas suuruses."
"Ja mina sooviksin saada Guudvinilt julgust." Ütles Lõvi.
"Guudvini saalis on suur julguse pada." Teatas peremees. "See on kaetud kuldse kaanega ja Guudvin jälgib, et julgus ei voolaks üle ääre. Loomulikult ta annab sulle hea meelega ühe julguseportsu."
Kõik kolm sõpra, kuuldes peremehe põhjalikke seletusi, rõõmustasid ja lausa särasid rõõmust teineteist silmitsedes.
"Aga mina tahan," ütles Ellli: "et Guudvin saadaks meid koos Totsikuga tagasi Kansasesse."
"Kansas, kus see on?" küsis imestunud peremees.
"Ma ei tea." Vastas Elli nukralt. "Kuid see on minu kodu ja kusagil on see olemas."
"Ma olen kindel, et Guudvin leiab sinu jaoks ka Kansase. Aga enne peate te temaga kokku saama ja see pole kerge ülesanne. Guudvin ei armasta ennast näidata ja ilmselt on tal selle jaoks põhjusi." Lisas peremees sosinal ja vaatas mõlemale poole ettevaatlikult nagu kartes, et Guudvin võib hüpata välja kapi tagant või voodi alt.
Kõigil oli natuke kõhe olla ja Lõvi oleks äärepealt õue ära läinud: ta arvas, et seal on ohutum.
Õhtusöök oli serveeritud ja kõik istusid lauda. Elli sõi imehead tatraputru, praetud muna ja leiba; ta oli nende söökideüle väga rõõmus, nad meenutasid talle kauget kodumaad. Ka lõvile anti putru, too sõi seda jälkusega ja ütles, et see söök kõlbab küülikutele, mitte lõvidele. Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei söönud midagi. Totsik sõi ära oma pudru ja küsis lisa.
Naine pani Elli magama voodisse ja Totsik seadis ennast sisse oma väikese perenaise kõrval. Lõvi hakkas siruli ukse ette ja valvas, et keegi ei tuleks sisse. Rauast Puuraidur ja Hirmutis seisid terve öö nurgas, vahel sosistades vaikselt.

Teelised astusid reipalt üle niidu, mis oli üle külvatud imelisttest valgetest ja sinistest lilledest. Tihti nägid nad ka punaseid moone, ennenägematult suuri, nende aroom oli väga tugev. Kõik olid rõõmsad, Hirmutis oli päästetud ja ei Inimsööja, ei kuristikud ei mõõkhambulised tiigrid, ei jõgi ei suutnud sõpru peatada nende teel Smaragdlinna poole; ning nad mõtlesid juba, et kõik ohud jäid nende selja taha.
"Millised imelised lilled!" Hüüdis Elli
"Nad on tõesti head!" lausus Hirmutis. "Muidugi, kui mul oleksid ajud oskaksin ma neid imetledaveel rohkem kui nüüd."
"Ja mina armastaksin neid, kui mul oleks süda." Ohkas Rauast Puuraidur.
"Mina olen alati lilledega sõbrajalal olnud." Ütles Arg Lõvi. "Nad on armsad, süütud olendid ja nad ei ründa sind kunagi nurga tagant, mitte nagu need hirmsad mõõkhambulised tiigrid. Kuid minu metsas pole kunagi olnud nii suuri ja erksates värvides lilli."
Mida kaugemale rändurid läksid, seda rohkem oli põllul moone. Kõik teised lilled olid kadunud, olles moonide poolt välja tõrjutud. Ja varsti teelised leidsid ennast keset suurt silmapiirini ulatuvat moonipõldu. Moonide lõhn uinutab, kuid Elli ei teadnud seda ja astus ikka edasi hingates muretult sisse magusat uinutavat aroomi ja imetledes lopsakaid moone. Tema silmalaud muutusid raskeks ja ta tundis, et ta on kohutavalt unine, kuid Rauast Puuraidur ei lubanud tal pikutada.
"Me peame kiirustama, et jõuda tagasi kollastest tellistest teele." Ütles ta, Hirmutis oli sellega samuti nõus.
Nad astusid veel sadakond sammu, kuid Elli ei suutnud enam unega võistelda, tuikudes kummardus ta maha keset moone ohkega sulges silmad ja jäi sügavalt magama.
"Mida nüüd temaga teha?" Küsis hämmastunud Puuraidur.
"Kui Elli jääb siia, siis ta magab kuni surmani." Ütles Lõvi, haigutades laialt. "Minu silmad kleepuvad samuti kokku aga koerake juba magab."
Totsik lamas tõepoolest moonidest vaibal oma väikese perenaise kõrval. Ainult Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile ei mõjunud lillede hukatuslik lõhn ja nad olid sama reibad kui alati.
"Jookse!" Ütles Hirmutis Arale Lõvile. "Päästa end sellest ohtlikust kohast. Me kanname tüdrukut süles, kuid kui magama jääd sina, siis sinust meie jõud üle ei käi, sa oled liiga raske."
Lõvi hüpas ette ja oli hetkega silmist kadunud. Rauast Puuraidur ja Hirmutis panid käed omavahel risti ja istutasid tüdruku. Nad pistsid Totsiku tüdrukule sülle ja ta haaras ise seda teadma koerakese kasukast kinni. Hirmutis ja Rauast Puuraidur astusid edasi mööda laia mahatambitud moonidest rada, mille jättis endast põgenev Lõvi. Nad arvasid, et põllul ei tule kunagi lõppu.
Kuid siis nähtavale ilmusid kauged puud ja roheline rohi. Sõbrad hingasid kergendatult: nad muretsesid, et pikkaajaline viibimine mürgises õhus võib tüdruku tappa. Mooni põllu servas silmasid nad Lõvi. Lillede aroom sai jagu tugevast loomast ja ta magas, käpad laiali viimases pingutuses jõuda päästva rohelise niiduni.
"Me ei suuda teda aidata!" Ütles Rauast Puuraidur kurvalt. "Ta on meie jaoks liiga raske. Nüüd magab ta igavest und ja võibolla näeb unes, et ta on lõpuks saanud julguse..."
"Väga, väga kahju!" ütles Hirmutis. "Oma argusele vaatamata oli Lõvi hea sõber ja mul on kahju jätta teda siia, keset neetud moone, kui lähme, me peame päästma Ellit."
Nad kandsid magava tüdruku rohelisele niidule jõe lähedale, eemale surmavast moonipõllust, asetasid ta murule ja istusid tema kõrvale oodates, millal värske õhk Ellit äratab.

Sel ajal kui sõbrad istusid seal ja vaatasid ringi, kostis lähedal rohu sahistamist ja aasale kargas kollane metsik kõuts. Teravaid hambaid välgutades, kõrvad pea ligi jahtis ta saaki. Rauast Puuraidur kargas püsti ja nägi kassi eest põgenevat väikest halli hiirekest. Kass juba tõstis tema kohal oma ähvardavat teravate küünistega käppa ja hiireke, piuksudes haledalt pigistas silmad kinni... Kuid Rauast Puuraiduril hakkas hiirekesest kahju ja ta lõi kõutsil pea otsast. Hiireke avas silmad ja nägi, et vaenlane on surnud. Ta ütles Rauast Puuraidurile:
"Suur tänu teile, te päästsite mu elu!"
"O! Pole mainimist väärt." Ütles Puuraidur, kellele, tõtt öelda, ei olnud üldsegi meelt mööda, et tuli tappa kass. "Kas teate, maul pole südant, kuid ma alati üritan tulla hädas appi nõrgemale, isegi kui too on tavaline hiir. "
"Tavaline?" Piiksushiireke solvunult. "Mida te sellega öelda üritate, härra? Olgu siis teile teada, et ma olen Ramina - põldhiirte kuninganna!"
"O, kas tõesti?" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Tuhat vabandust, teie kõrgeausus!"
"Igatahes, mu elu päästes täitsite te oma kohustust." Lausus kuninganna olles veidi leebunud.
Sel hetkel veel kolm hiirt jooksid rohu seest hingeldades aasale ja viskusid kuninganna jalge ette.
"O! Teie Kõrgeausus!" Piiksusid nad üks teise võidu. "Me juba arvasime, et te hukkusite ja olime valmis teid leinama! Kuid kes tappis kurja kõutsi?" Ja nad kummardasid väikese kuninganna ees nii madalale, et tõusid pea peale ja nende tagumised käpad tilgerdasid nüüd õhus.
"Kuri kass oli hukatud selle veidra rauast inimese poolt, nii, et nüüd te peate teenima teda ja täitma kõik tema soovid." Ütles Ramina tähtsalt.
"Las ta käsutab meid!" Hüüdsid nad kooris, kuid samal hetkel kõik, kuningannaga eesotsas olid sunnitud joostes laiali hargnema. Asi oli selles, et Totsik avades silmad nägi enda ümber hiiri, hakkas vaimustunult haukuma ja hüppas hiirepundi keskele. Kansases oli ta tuntud Suure hiirejahtija nime all, ükski kass ei olnud temaga ta oskustes võrdne. Aga Rauast Puuraidur haars koerakese kinni ja hüüdis hiirtele:
"Siia! Siia! Tagasi! Ma hoian teda!"
Hiirekuninganna pistis rohuseest välja oma nina ja küsis kartlikult:
"Kas te olete kindel, et ta ei söö ära mind ja mu õukondlasi?"
"Olge mureta, teie Kõrgeausus, ma ei lase teda lahti."
Hiired kogunesid taas kokku ja Totsik, peale asjatuid katseid vabaneda Rauast Puuraiduri raudsetest kätest rahunes maha. Et koer ei hirmutaks enam hiiri tuli ta väikese, maasse löödud vaia külge siduda.
Kõige tähtsam hiireteenijanna kõneles:
"Suuremeelne tundmatu mees! Mida te soovite, et me teeksime, et tänada Teid meie kuninganna päästmise eest?"
"Ma isegi ei tea..." Alustas Rauast Puuraidur, kuid leidlik Hirmutis sekkus kiiresti:
"Päästke meie sõber, Lõvi! Ta on moonipõllul"
"Lõvi!" Ehmus kuninganna. "Ta sööb meid ära!"
"O, ei!" Vastas Hirmutis. - "See on Arg Lõvi, ta on väga vagur, ja peale kauba ta ju magab!"
"Olgu pealegi, me proovime. Kuidas seda teha?"
"Kui palju hiiri on teie kuningriigis?"
"O, tuhanded!"
"Käskige neil kõigil tulla siia, ja las iga üks neist toob kaasa pikka niidi."
Kuninganna Ramina andis hiirtele käsu kätte ja nad kukkusid täitma seda sellise innustusega, et ainult käpad vilkusid.
"Ja sina, sõber," pöördus Hirmutis puuraiduri poole: "meisterda vastupidav käru, et viia Lõvi moonipõllult välja."
Rauast Puuraidur asus tööle ja tegi seda nii pühendunult, et selleks ajaks kui esimesed hiired tulid tagasi, tugev käru kändudest ratastega oli juba valmis.
Hiired jooksid kokku igalt poolt; neid oli palju tuhandeid, igat kasvu ja igas vanuses: siin oli väikesed hiired ja keskmised hiired ja suured vanad hiired. Üks vanurist nõder hiireke vantsis aasale ja kummardades kuningannale kukkus otsemaid sussid püsti. Kaks lapselast aitasid vanaemakest lehe peale pikali ja kogu väest puhkusid talle tuult rohukõrtega, et tuuleke ärataks ta teadvusele.
Raske oli rakendada vankri ette nii palju hiiri. Tuli siduda vankri esiküljele tuhandeid niite. Sealjuures Puuraidur Ja Hirmutis kiirustasid kartes, et Lõvi sureb moonipõllul ja niidid läksid pahatihti nende käes sassi. Vähe sellest, osad noored mänguhimulised hiirekesed jooksid kohalt kohale ja ajasid rakmed sassi. Lõpuks oli iga niit ühe otsapidi seotud vankri ja teise otsapidi - hiiresaba külge ning kõik oli valmis.
Sel ajal ärkas ka Ellli ja nägi veidrat vaatepilti. Hirmutis jutustas talle mõne sõnaga sellest, mis oli juhtunud ja pöördus siis kuninganna poole:
"Teie Kõrgeausus! Lubage mul tutvustada teile Ellit, Hukatuse Majakese haldjat."
Kaks tähtsat tegelast kummardasid teineteisele ja nende vahel algas sõbralik vestlus...
Ettevalmistustööd said valmis. Kahel sõbral ei olnud kerge tõsta rasket Lõvi kärule, kuid siiski nad tõstsid ta ülesse ja hiired Hirmutise ja Rauast Puuraiduri abiga vedasid vankri välja moonipõllult.
Lõvi oli toimetatud aasale, kus istus Elli Totsiku valve all. Tüdruk tänas hiiri südamlikult, et nad päästsid talle armsaks saanud sõbra.
Hiired närisid läbi niidid, mis olid seotud nende sabade külge ja kiirustasid igaüks oma koju. Kuninganna hiir kinkis tüdrukule tillukese hõbedase vile.
"Kui te vajate mind jälle," ütles ta: "vilistage kolm korda ja mina olen teie teenistuses. Head aega!"
"Head aega!" Vastas Elli.
Kuid sel hetkel tõmbas Totsik nööri küljest lahti ja Ramina oli sunnitud kaduma tihedas rohus kiirusega, mis pole kuningannale kuigi sobilik.

***

Teelised ootasid kannatlikult Ara Lõvi ärkamist; ta oli liiga kaua hinganud moonipõllu mürgist õhku. Kuid Lõvi oli karastatud ja tugev ning salakavalad moonid ei suutnud teda tappa. Ta avas silmad, haigutas laialt, üritas sirutada ennast, kuid käru talad jäid talle ette.
"Kusma olen? Kas ma olen ikka veel elus?"
Nähes sõpru rõõmustas Lõvi väga ja veeres käru pealt maha.
"Öelge mulle, mis juhtus? Ma jooksin mööda põldu nii kiiresti, kui jalad võtsid kuid iga sammuga muutusid mu käpad aina raskemaks, väsimus murdis mind ja edasi ma ei mäleta midagi."
Hirmutis jutustas Lõvile, kuidas hiired vedasid ta välja moonipõllult. Lõvi vagutas pead:
"Kui imepärane see on! Ma olen alati pidanud ennast suureks ja tugevaks. Aga nüüd - lilled, kes on minuga võrreldes tühised oleksid mind äärepealt surmanud ja hiired, kelle poole ma alati vaatasin põlastusega, päästsid mu! Ja kõik see on selle pärast, et nad tegutsevad üheskoos, sõbralikult ja muutuvad minust - loomade kuningast tugevamaks! Kuid mida me nüüd teeme, mu sõbrad?"
"Jätkame teed Smaragdlinna poole." Vastas Elli. "Kolm südamesoovi peavad saama täidetud ja see avab mulle tee kodumaale!"

Öö möödus rahulikult. Hommikul sai Rauast Puuraidur parve ehitamisega ühele poole. Ta tegi endale ja Hirmutisele pikad vaiad ning pakkus sõpradel võtta parvel kohad sisse. Elli, Totsik süles seadis end sisse parve keskele. Arg Lõvi astus esikäpadega parvele ja parv hakkas vajuma ühele poole. Elli karjatas ehmatusest, kuid Rauast Puuraidur ja Hirmutis hüppasid kiiruga parve teisele poole ning tasakaal oli taastatud.
Rauast Puuraidur ja Hirmutis juhatasid parve mööda jõe, mille teisel kaldal laius imeline lagendik, millel kohati kasvasid väikesed lõbusad võsastikud, kõike seda valgustas ere päike.
Kõik kulges suurepäraselt kuni parv lähenes jõe keskkohale. Siin haaras selle kiire vool ja vaiad ei ulatanud jõe põhjani. Sõbrad silmitsesid teineteist teadmatuses, mida teha.
"Väga kehvasti!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Jõgi viib meid Lillasse riiki ning me sattume kurja nõia vangistusse."
"Ja siis ma ei saagi endale aju!" Ütles Hirmutis
"Ja mina julgust!" Ütles Lõvi.
"A mina südant!" Lisas Rauast Puuraidur.
"A meie ei naase kunagi Kansasesse!" Lõpetasid Elli ja Totsik.
"Ei! Me lihtsalt peame jõudma Smaragdlinna!" Karjatas Hirmutis ja vajutas kogu jõust vihaga oma vaiale.
Õnnetuseks oli selles kohas mudase põhjaga madalik ja Hirmutise vai vajus sügavale mutta. Hirmutis ei lasknud vaia kohe käest kuid parv sööstis edasi mööda jõevoolu ja juba hetke pärast rippus Hirmutis vaial keset jõge, ilma toeta jalge all.
"Tervitus!" ainult jõudiski hüüda segaduses Hirmutis oma sõpradele, kuid parv oli juba kaugel.
Hirmutise olukord oli meelt heidutav. "Siin on mul halvem, kui enne Elliga kohtumist." Mõtles vaeseke: "Seal ma sain vähemalt vareseid peletada, seegi tegevus. Aga kes paigutab hirmutisi keset jõge? Oh, tundub, et ma ei saa endale kunagi aju!"
Samal ajal sööstis parv kiiresti allavoolu. Vaene õnnetu Hirmutis kadus silmist jõe käänaku taga.
"Ei jää mul muud üle, kui vette ronida." Lausus Arg Lõvi ja värises üle keha: "Oi, kuidas ma kardan vett! Vott, kui mul oleks Guudvini käest saadud julgus, oleks ujumine minu jaoks käkitegu... Kuid midagi pole parata, tuleb kuidagi kaldale jõuda. Ma hakkan ujuma ja teie hoidke kinni minu sabast."
Lõvi alustas ujumist ja puhkis pingutusest aga Rauast Puuraidur hoidis kõvasti Lõvi sabast. Parve triivimine oli raske töö, kuid parv aeglaselt siiski lähenes kaldale. Varsti Elli veendus, et vai ulatab jälle põhjani ja tuli Lõvile appi. Pärast tohutuid jõupingutusi täiesti jõuetud sõbrad ikkagi jõudsid kaldale, kaugel - kaugel sellest kohast, kus nad asusid jõge ületama.
Lõvi kukkus otsemaid murule, käpad ülespoole, et kuivatada päikesekäes märga kõhtu.
"Kuhu me lähme?" küsis ta kissitades silmi päikese käes.
"Tagasi, sinna, kuhu jäi meie sõber." Vastas Elli. "Me ei saa ju minna ära ja jätta maha meie armsat Hirmutist!"
Rändurid kaua vastuvoolu kõndisid mööda jõeäärt. Nende jalad takkerdusid kõrgesse rohtu, nad kõndisid longuspäi, mõeldes kurvalt oma sõbrast, kes jäi jõe kohale. Järsku Rauast Puuraidur hüüatas kogu oma jõust:
"Vaadake!"
Ning nand silmasid Hirmutist, kes rippus vapralt vaial keset kiiret ja laia jõge. Hirmutis paistis kaugelt nii väike, , nukker ja üksik, et teelistel tulid pisarad silma. Rauast Puuraidur läks endast välja kõige enam. Ta jooksis sihitult ringi mööda kallast, proovis millekski peaaegu vette tormata, kuid hüppas kohe tagasi. Siis haaras peast lehtri, asetas selle suu äärde, nagu valjuhääldi ja kisas sellesse kõigest jõust:
"Hirmutis! Kallis sõber! Pea vastu! Ole hea, ära kukkku vette!" Rauast Puuraidur oskas väga viisakalt paluda.
Nendeni jõudis nõrk vastus:
" ...ian! ...agi...e...äsi..."
See pidi tähendama "Hoian, kunagi ei väsi!" Tuletades meelde, et Hirmutis tõepoolet kunagi ei väsi sõbrad rõõmustasid ja Rauast Puuraidur kisendas taas oma lehtrisse:
"Ära kaota lootust! Me ei lähe ära enne, kui oleme sind ära päästnud!" Ja tuul tõi vastuse: "...tan! ...ge....sege...nu...ärast!"
Ja see tähendas "Ootan, ärge muretsege minu pärast!"
Rauast Puuraidur pakkus välja punuda puukoorest köis, siis team, Rauast Puuraidur ronib vette ja haarab Hirmutise ja Lõvi tõmbab nad mõlemad välja veest. Kuid Lõvi vangutas vaid pead ja naeris:
"Sa ju ujud sama hästi, kui kirves!"
Rauast Puuraidur jäi kurvalt vait.
"Ilmselt pean ma jälle ujuma." Arvas Lõvi. "Ainult raske on niimodi välja arvutada, et jõevool viiks mind otse Hirmutise juurde..."
"Aga mina istun sinu turjale ja hakkan sind suunama!" Pakkus Totsik.
Seni, kuni teelised arutasid ja vaidlesid, eemalt jälgis neid tähtis pikkakoivaline Toonekurg. Siis tuli ta neile lähemale ja seisis ohutulkaugusel, hoides üleval paremat jalga ja kissitades vasakut silma.
"Mis publik teie küll olete?" Küsis ta.
"Mina olen Elli, ja need on minu sõbrad: Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik. Me suundume Smaragdlinna."
"Tee, mis viib Smaragdlinna ei ole siin." Märkas Toonekurg.
"Me teame seda. Kuid jõevool viis meid sellest eemale ja me kaotasime oma sõbra."
"A kus ta on?"
"Ta on seal, kas näed?" Elli osutas jõele: "Ripub vaial."
"Milleks ta sinna on roninud?"
Toonekurg oli põhjalik lind ja tahtis teada kõike viimse pisiasjani. Elli jutustas talle, kuidas Hirmutis sattus jõe keskele.
"Ai! Kui sa vaid päästaksid ta!" Hüüatas Elli ja pani paluvalt kokku käed. "Kui tänulikud sulle me oleksime!"
"Ma mõtlen." Lausus Toonekurg tähtsalt ja sulges parema silma, sest Toonekured alati panevad kinni parema silma, kui nad mõtlevad. Kuid vasaku silma oli ta sulgenud veel varem.
Ja nii ta nüüd seisis suletud silmadega vasakul jalal ja kõikus tuule käes. Sõbrad tüdinesid ootamast ja Rauast Puuraidur ütles:
"Kuulan ma õige, millest ta mõtleb" ja ta lähenes vaikselt Toonekurele. Kuid temale kostus aeglane sügav hingamine ning Puuraidur hüüatas:
"Ta ju magab!"
Toonekurg jäi tõepoolest mõtlemise ajal magama. lõvi sai kohutavalt kurjaks ja möirgas
"Ma söön ta ära!"
Toonekure uni oli tundlik ja ta hetkega avas silmad:
"Teile tundub, et ma magan?" Luiskas ta. "Ei. Ma lihtsalt mõtisklesin sügavalt. See on nii keeruline ülesanne... kuid arvatavasti tooksin ma teie sõbra sealt ärra, kui ta poleks nii suur ja raske!"
"Mis raske ta on?!" Karjatas Elli. "Hirmutis on ju täis põhku ja kaalub sama, mis suleke. Isegi mina jaksan teda tõsta!"
"Sellisel juhul ma üritan!" Ütles Toonekurg. "Kuid vaadake ette, kui ta juhtub osutub raskeks, ma viskan ta vette. Oleks hea teie sõber enne ära kaaluda, kuid kuna see on võimatu, siis ma lendan."
Nagu näha Toonekurg oli väga ettevaatlik ja põhjalik lind.
Toonekurg laiutas oma suuri tiibu ja suundus Hirmutise poole. Ta haaras tema õlgadest tugevate küüntega, tõstis ta kergelt õhku ja kandis kaldale, kus istus ja ootas Elli, koos sõpradega.
Kui Hirmutis oli taas kaldal ta kallistalt kõiki kirglikult ja pöördus siis Toonekure poole. "Ma arvasin, et ma jäängi vaiale keset jõge kalu hirmutama. Hetkel ma ei saa sind väärikalt tänada, kuna minu peas on vaid põhk, kuid kui ma käin ära Guudvini juures otsin ma su ülesse ja sa saad teada, milline on ajudega inimese tänu!"
"Ma olen väga rõõmus." Vastas Toonekurg. "Mulle meeldib abistada teisi hädas, eriti siis, kui see ei nõua minult erilisi jõupingutusi... Kuid lobisen ma siin teiega, mind ootavad naine ja lapsed. Ma soovin teile jõuda Smaragdlinna ja saada see, mille pärast te sinna lähete!"
Ta ulatas igale teelisele oma kortsulise punase jala ja igaüks sõbralikult surus seda, Hirmutis aga raputas seda nii, et oleks äärepealt küljest ära tõmmanud. Toonekurg lendas ära ja rändurid läksid edasi mööda jõeäärt. Õnnelik Hirmutis sammus tantsides ja laulis:
"Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Elliga koos!" ja siis kolme sammu pärast: "Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Puuraiduriga koos!", ta nimetas kõiki, kaasarvatud Totsikut ja siis alustas oma laulukesega otsast. Ja kuigi see lauluke polnud eriti riimis oli ta siiski väga lõbus ja südamlik.

Sel õhtul käisid teelised läbi pikka maa ja peatusid siis laiade okstega puu all. Rauast Puuraidur raius puid ja süütas suure lõke, mille kõrval Ellil tundis ennast väga hubaselt. Ta kutsus sõprugi seda mõnu temaga jagama, kuid Hirmutis keeldus otsustavat, ta läks kaugele eemale ja jälgis tähelepanelikult, et ükski säde ei lendaks tema riietusele.
"Minu põhk ja tuli on sellised asjad, mis ei saa kunagi naabrid olla." Seletas ta.
Ka Arg Lõvi ei soovinud samuti tulele läheneda.
"Meie, metsloomad, ei salli eriti tuld." Ütles Lõvi. "Nüüd, kui ma olen sinu seltsis, Elli, ma võibolla isegi harjun sellega ära, kuid hetkel tuli veel liialt hirmutab mind..."
Ja ainult Totsik, kes ei kartnud üldsegi tuld, lamas Elli süles, kissitas tule poole oma väikeseid läikivaid silmi ja nautis soojust.
Elli jagas Totsikuga sõbralikult viimase leivatüki.
"Mida ma nüüd sööma hakkan?" küsis ta, hoolikalt korjates leivaraasukesi.
"Kas tahad, ma murran metskitse?" küsis Lõvi. "Kuigi teil, inimestel on halb maitse ja te eelistate praetud liha toorele, kuid sa võid selle süttel ära praadida."
"Oo! Ma palun, pole tarvis kedagi tappa!" Anus Rauast Puuraidur. "Ma hakkan nõnda haletsema vaest metskitse, et mingit õli ei jätku, et määrida minu pisararoostes nägu..."
"Kuidas soovite." Vastas lõvi ja suundus metsa.
Ta naases sealt hilja, hakkas pikali tulest eemale ja lõi söönult nurru jälgides tuld oma mustade kitsaste pupillidega kollaseil silmil.
Milleks käis Lõvi metsas, seda ei teadnud keegi. Ise ta vaikis ja teised ei uurinud.
Ka Hirmutis läks metsa ja tal oli õnn leida puud, millel kasvasid pähklid. Ta nopis neid oma pehmete kullmatute näppudega. Pähklid libisesid tal käest, tal tuli otsida neid rohu seest. Metsas oli pime, kui keldris ja ainult Hirmutisele, kes nägi öösel sama hästi, kui päeval ei teinud see mingit muret. Kuid juba siis, kui tal õnnestus korjata terve pihutäis pähkleid nad jälle paiskusid laiali ja ta oli sunnitud mitu korda taas otsast peale alustama. Siiski korjas Hirmutis pähkleid heameelega, kuna niikuinii kartis lõkkele läheneda. Alles siis, kui ta nägi, et lõkke hakkab kustuma lähenes ta Ellile korviga, mis oli pähkleid ääreni täis ja tüdruk tänas teda vaeva eest.
Hommikul einestas Elli pähklitega. Ta pakkus neid ka Totsikule, kuid koerake keeras nina põlastusega eemale: varakult ärgates tabas ta metsas priske hiire (Õnneks Rauast Puuraidur ei näinud seda).
Nad asusid taas Smaragdlinna poole teele. See päev tõi neile palju seiklusi. Nad said kõndida umbes tunni jagu ja jäid siis seisma laia kuristiku ees, mis lookles mööda metsa paremale ja vasakule nii kaugele, kui ulatas silm.
Kuristik oli suur ja lai. Kui Elli roomas selle äärele, et piiluda, kui sügav see on ta pea hakkas pöörlema ja ta hüppas tahtmatult tagasi. Kuristiku põhjas olid teravad kivid ja nende vahel lookles nähtamatu oja.
Kuristiku seinad olid järsud. Teelised nukrutsesid, nad arvasid, et nende tee Guudvini poole on jõudnud lõppule ja nad peavad tagasi pöörduma. Hirmutis raputas hämmingus pead, Rauast Puuraidur haaras kinni rinnast ja Lõvi lasi kurvalt longu oma koonu.
"Mida teha?" küsis meeleheitel Elli
"Ei ole aimugi." Vastas Rauast Puuraidur nukralt, ja Lõvi sügas mõtlikult nina käpaga.
Hirmutis ütles: "Uhh! Kui suur auk! Sellest me küll üle ei hüpa, jäämegi siia istuma!"
"Ma, võibolla, isegi suudaksin üle hüpata..." Ütles Lõvi mõõtes pilguga vahemaad.
"Järelikult, sa kannad meidki üle?" Aimas Hirmutis.
"Üritan," ütles Lõvi: "Kes julgeb olla esimene?"
"See pean olema mina," ütles Hirmutis: "kui sina kukkud Elliga, saab ta surma, ja ka Puuraiduri jaoks saab see raske olema, minuga aga ei juhtu midagi, olge mureta!.."
"No aga mina ise kardan ju ka kukkuda, või kuidas!" Katkestas Lõvi Hirmutise lobisemise. "No kui muud midagi üle ei jää, siis ma hüpan, istu peale!"
Hirmutis istus temale selga ja Lõvi tõmbus kuristiku serval kägarasse, valmistudes hüppama.
"Miks sa ei võta hoogu?" küsis Elli.
"See pole meil, lõvidel kombeks. Me hüppame koha pealt."
Ta sooritas suure hüppe ja edukalt maandus teiselpool kuristikku. Kõik rõõmustasid ja Lõvi pani Hirmutise maha ja hüppas otsemaid tagasi. Järgmisena istus Lõvi selga Ellli. Ühe käega Totsikut kinni hoides haaras ta teise käega kinni Lõvi karedast lakkast. Elli tõusis õhku ja talle tundus, et ta jälle lendab oma Hukatuslikus Majakeses, kuid enne kui ta jõudis ehmatada oli t ajuba taas kindlal pinnal.
Viimasena sai üle Rauast Puuraidur, kes äärepealt oleks kaotanud oma lehter-mütsi.
Kui Lõvi oli veidi puhanud asusid rändurid taas teele, mis oli laotud kollastest tellistest. Elli mõtiskles ja arvas, et kuristik oli tekkinud maavärina tagajärjel juba peale seda, kui kollastest tellistest tee oli ehitatud. Ta oli kuulnud, et maavärina tõttu maa võib praguneda. Kuigi isa polnud talle jutustanud sellistest hiiglaslikest pragudest aga küllap Guudvini riik oli niivõrd eriskummaline ja kõik asjad olid siin teistmoodi kui muu ilma peal.
Teiselpool kuristikku kasvas veel süngem mets ja peagi läks täitsa pimedaks. Tihnikust kostus kellegi sisin ja räuskamine. Teelised olid kabuhirmus ja Totsik tolgendas ehmunult Lõvi jalus, arvates nüüd, et too on Rauast Puuraidurist tugevam. Arg Lõvi teatas sõpradele, et selles metsas elavad mõõkhambulised tiigrid.
"Mis loomad need on?" Tahtis Rauast Puuraidur teada
"Need on hirmsad elukad," sosistas Lõvi kartlikult: "nad on teistest tiigrites, kes mujal riigis elavad, hulga suuremaad. Nende ülemise lõua küljest kasvavad kihvad, kui mõõgad. Selliste kihvadega võivad nad minusugust lõvi läbi torgata, kui kassipoega... Ma kardan mõõkhambulisi tiigreid hullupööra..."
Kõik võtsid otsekohe vaiksemaks ja hakkasid astuma mööda kollast teed erilise ettevaatusega. Elli ütles sosinal: "Ma lugesin raamatust, et ka meil, Kansases olid kunagi iidsel ajal mõõkhambulised tiigrid kuid siis surid välja aga siin, ilmselt, elavad nad tänapäevani..."
"Jah, kahjuks elavad küll," kostis Arg Lõvi: "ma kord nägin ühte neist kaugelt ja olin kolm päeva hirmust haige..."
Selle jutu ajal lähenesid rändurid ootamatult uuele kuristikule, mis osutus veel sügavama ja laiemana kui eelmine. Seda silmates keeldus Lõvi hüppamast, see ülesanne käis tal üle jõu. Kõik seisid vaikuses, teadmatuses, mida teha. Järsku ütles Hirmutis:
"Vaata, seal kuristiku ääres kasvab suur puu. Las Puuraidur raiub selle maha nii, et ta kukuks üle kuristiku ja me saame silla!"
"Nutikas!" imestas Lõvi. "Oleks võinud arvata, et su peas ikkagi on aju!"
"Ei," vastas Hirmutis tagasihoidlikult ja kompis igaks juhuks pead: "mulle lihtsalt meenus, et nii tegi Rauast Puuraidur, kui me päästsime Elli Inimsööja küüsist"
Mitme tugeva kirvehoobiga raius Puuraidur puule sooned sisse ja kõik, isegi Totsik toetusid tüve kes käte, kes käpade, kes laubaga. Puu hakkas kumisema ja kukkus siis ladvaga teiselepoole kuristikku.
"Hurraa!" Hüüdsid kõik ühesloos.
Kuid vaevalt jõudsid sõbrad hakata ületama kuristikku mööda puud, toetudes okstele, kui metsast kostis ulgumist ja Kuristiku juurde jooksid kaks raevus looma, kihvadega, mis ulatusid välja suust nagu läikivad valged mõõgad.
"Mõõkhambulised tiigrid..." sosistas Lõvi värisedes, kui haavaleht.
"Rahu!" Hüüdis Hirmutis. "Minge üle!"
Lõvi, kes sammus üle kuristiku viimasena keeras riingi ja lähetas koletiste poole nii suurepärase möirge, et Elli oleks ehmatusest äärepealt kuristikku kukkunud. Isegi koletised peatusid ja silmitsesid Lõvi ega saanud aru, kuidas suudab ta nii kõvasti möirata.
See viivitus andis sõpradele võimaluse kuristik ületada ja Lõvi jõudis neile järgi kolme võimsa hüpega. Nähes, et nende saak põgenes, astusid mõõkhambulised tiigrid sillale.Nad sammusid mööda puud aeg ajalt peatudes lõrisedes vaikselt, kuid ähvardavalt ja välgutasid oma valgeid kihvaid. Nende olemus oli nii hirmus, et Lõvi ütles Ellile:
"Meiega on lõpp! Põgenege, mina üritan peatada neid põrgulisi. Kahju, et ma ei saanud Guudvinilt julgust, kuid ma kavatsen võidelda surmani."
Hirmutise põhust pähe tol päeval tulid hämmastavad mõtted. Ta lükkas Puuraidurit ja hüüdis talle:
"Raiu puud!"
Rauast Puuraidur ei lasknud ennast kaua oodata. Ta jagas oma kirvega nii tugevaid hoope, et paarist-kolmest neist piisas selleks, et läbi raiuda puu ladva ning puu varises mürinaga kuristikku. Hiiglaslikud loomad lendasid sellega ühes ja kukkusid vastu teravate kividega kaetud põhja surnuks.
"Fuui!" Ütles Lõvi ja hingas kergendatult ning ulatas Hirmutisele käpa. "Aitäh! Jäime ellu! Muidu ma juba olin nõus eluga hüvasti jätma. See pole eriti lõbus asi, juhtuda sellistele koletistele hamba alla! Kas kuulete, kuidas peksab minu süda?"
"Oih!" Ohkas Rauast Puuraidur kurvalt. "Kuidas ma sooviksin, et ka minul oleks süda niimodi peksnud!"
Sõbrad kiirustasid, soovides lahkuda süngest metsast, kust võisid neid tabada teised mõõkhambulised tiigrid.
Kuid Elli oli nii hirmul ja väsinud, et ei saanud enam kõndida. Lõvi pani tüdruku koos Totsikuga enda selga ja nad sammusid edasi kiire tempoga. Kuidas nad küll rõõmustasid, kui nägid, et puud hakkavad hõrenema. Päikene rõõmsate kiirtega valgustas teed ja varsti jõudsid rändurid suure, kiire vooluga laia jõe äärde.
"Nüüd võime olla mureta!" Lausus Lõvi rõõmsalt. "Mõõkhambulised Tiigrid ei lahku kunagi oma metsast: need elukad millegi pärast kardavad avatud välja..."
Kõik hingasid kergendusega, kuid peagi tekkis neil uus mure.
"Kuidas me küll üle saame?"- küsisid Elli, Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik ja kõik nad korraga pöördusid Hirmutise poole. Kõik juba veendusid, et tema aru ja võimekus arenevad iga tunniga.
Tähelepanust meelitatud võttis Hirmutis sisse tähtsa asendi ja asetas sõrme laubale. Ta ei mõelnud eriti kaua.
"Kuna jõgi pole maa, ja maa ei ole jõgi!" Kõneles ta tähtsalt. "Mööda jõge ei minda jalgsi, see tähendab..."
"See tähendab?" Küsis Elli Üle
"See tähendab, et Rauast Puuraidur peab tegema meile parve ja me ületame jõe sellel!"
"Sa oled nii tark!" hüüdsid kõik nagu ühest suust.
"Ei, ma pole veel tark, vaid ainult eneseohverdaja" väitis Hirmutis. "Vot kui ma saan Guudvinilt ajud, siis ma ei ole enam enese-ohver-daja, ja muutun targaks."
Puuraidur raius puid ja tugev Lõvi veeretas need alla jõe äärde. Elli pikutas murul ja puhkas veidike. Hirmutis nagu ikka ei püsinud paigal. Ta jalutas mööda rannajoont ja avastas küpsete viljadega kaetud puu. Teelised otsustasid veeta seal öö. Elli einetas magusate puuviljadega ja uinus oma ustavate sõprade valve all ja nägi unes imelist Smaragdlinna ja Suurt Võlurit Guudvinit.

Muudkui tõlgin sii nüüd Smaragdlinnavõlurit. Eriti nauditav on piltide lisamine. Kuidas ma armastasin neid pilte, kui olin väike! Lausa samapalju kui praegu. Aga järgmine peatükk takerdub just nende taha. Nimelt terve järgmise peatüki: Mõõkhambulised tiigrid, pean ma vist ilma piltideta läbi ajama, kuigi originaalis muidugi olid väga ilmekad pildid, pole mul ju endal seda raamatut olemas ja kõik pildid on netist tõmmatud. Aga kõiki pole saada...kahjuks.
Kahju, et huvitavale raamatule tuleb mul nüüd jälle "pläkuplää" postitus vahele. Sest ega ju kedagi ei huvita, mida ma siin enda elust pläkutan. Aga ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ma JÄLLE sain hakkama! No öelge mulle, kuidas on võimalik ÜHE päevaga kaotada kolm kinnast? Ma kahtlustan, et see võib vabalt maailmarekord olla. Minu väga soojad, väga mõnusad ja VÄGA kallid nahklabakud! Kaotatud...ja pole isegi õrna aimu kuhu. Otsida tuleks kusagil Sinimäe ja Tartu vahel, seda aga raskendavad ilmastiku, maastiku, rahvastiku ja kõikvõimalikud muud põhjused mistõttu on mu labakud alatiseks kadunud. Loodan, et keegu vähemalt omastab nad ja tänab taevast. Äkki kellelgi oli neid tõesti rohkem vaja. Kuigi eile, fotograafia kursuste ajal külmusid mul käed ära nii, nagu ei iial varem. Nad lihtsalt lakkasid olemast. Isegi nuppu polnud võimalik vajutada, sõrm lihtsalt kukkus "minestanult" ära, lihased lihtsalt ei funkanud.
Peale koolitust läksin otsejoones esimesse sel kellaajal asustatud ja köetud ruumi, milleks osutus apteek. Tegin tarka nägu, et nagu mind hullult oleks huvitanud mingi näopesugeeli info..."moodustab tiheda vao...misiganes ainete abil misiganes nahatüübile ...", eriti veenev see ei saanud ka olla, kuna kätte ma tuupi ka võtta ei saanud, põhimõtteliselt ei saanud, isegi kui oleks väga tahtnud veenvamat huvi üles näidata. Varsti muutus minu n.n "huvi näopesugeeli vastu", vähemalt minu arvates, ilmselgelt kahtlaseks (esiteks sellepärast, et mu käevarrel tolgendas väga ebaveenvalt statiiv, mida ei suutnud käte abita kokku pakkida ja teiseks kui kaua sa ikka ühte pesugeeli jõllitad?), tegin aptegis veel mõned ebaveenvad tiirud ja peatusin siis kassa eesoleva vitriini juures. Selle peale võttis üks apteeker minu poole suuna. Tundsin, et see tiirutamine läheb mulle varsti 78.80 maksma (nimelt olen võimeline paanika peletamiseks asju ostma, isegi siis, kui nendeks osutuvad täiesti tarbetud näopesugeelid) ja kapituleerusin külma õhtusse. Käed ei soovinud minuga endiselt veel tegemist teha. Kindaid poleks ma nende abil ka kätte saanud ja ega sõrmikutest poleks ka erilist abi olnud (Robi jättis mulle oma sõrmikud), siiski ma vist üritasin seda korraks meeleheites teha, sest mingil hetkel õnnestus mul ühe robi sõrmiku ilmselt märkamatult tänavale poetada (Jeppiii...siit tuleb maailmarekord! Õnnitlused!).
Järgmine soe ja asustatud ruum oli puhtjuhuslikult käsitööpood. Seal võib ju ometi kaua suveniire jõllitada, isegi, kui sul statiiv kahtlaselt käes tolgendab. Navitrolla särgid...kruusid, tassid...KINDAD! Head villased soojad kootud kindad ja...minu õnnetuseks veel ka eriti suhtlusaldis müüa. Ja kuidas ma saingi neid kindaid mitte ära osta. Aga kui te vaid teaksite, kui raske on olematute sõrmedega pinkoodi valida!
Uued kindad...juhhei. Ilusad teised, ja mitte eriti kallid ka õnneks. Nüüd on jälle mida kaotada...
Äkki ma siis ühelpäeval leian ka midagi eriti väärtuslikku nii umbes: kolme (või enam, kes see seda enam mäletab) kinda + vahetusjalatsite + sviitri + vähemalt kahe vihmavarju + ühe fotoka USB juhtme ja muu kaotatud pudi-padi väärtuses? Elame näeme.

Sel ööl magas Elli suures puu õõnsuses, pehmel asemel samblast ja lehtedest. Tema uni oli häiritud: talle tundus, et ta lamab kinniseotuna ja teda ähvardab taas hiiglaslik Inimsööja nuga. Tüdruk ärkas mitu korda karjatades ülesse.
Hommikul asuti teele. Mets oli sünge. Puude tagant kostis metsloomade räuskamist. Elli värises hirmust ja Totsik, saba lidus, hoidis ennast Rauast Puuraiduri lahedusse: pärast võitu Inimsööja üle hakkas koerake teda väga austama.
Teelised kõndisid vesteldes vaikselt, rõõmustades Elli pääsemise üle.
Puuraidur ei lakkanud kiitmast Hirmutise leidlikust.
"Kui osavalt sa viskusid Inimsööja jalgadesse, sõber Hirmutis!" Rääkis ta "Ega su pähe pole juhuslikult aju siginenud?"
"Ei, ikka põhk!" Vastas Hirmutis, olles kõmpinud oma pead.
See rahulik vestlus oli katkestatud valju lõrina ja räuskamise poolt. Teele hüppas välja hiiglaslik lõvi. Üheainsa käpalöögiga ta paiskas õhku Hirmutise, too lendas uperkuuti ja kukkus tee äärde nagu kalts. Lõvi lajatas käpaga Rauast Puuraidurile, kuid küünised krigisesid vastu rauda ja Rauast Puuraidur prantsatas maha ja lehter lendas tal peast.
Tilluke Totsik julgelt kargas vaenlasele vastu.
Hiiglaslik loom avas juba suu, et koerakese alla neelata, kuid Elli jooksis ette ja varjas ära Totsiku.
"Seis! Ära sa puutu koerakest!"Karjus ta raevunult.
Lõvi tarretus imestusest paigale.
"Vabandust;" õigustas ta ennast:"kuid ma ju ei söönud teda ära..."
"Kuid sa üritasid! Kuidas sul pole häbi kiusata endast väiksemaid! Sa oled lihtsalt argpüks!"
"Aga...kust Te teate, et ma argpüks olen?" Küsis jahmunud lõvi. "KAs keegi ütles teile?.."
"Ise näen, sinu käitumisest!"
"Imelik..."lausus Lõvi kohkunult. "Kuidas ma ka ei ürita oma arglikust peita ikka tuleb see välja. Ma olen alat"i arg olnud, kuid ei saa midagi sinna parata."
"Mõelda vaid! Sa lõid vaesekest, põhku täistopitud Hirmutist!"
"Ta on põhku täis?" Küsis lõvi vaadeldes Hirmutist imestunult .
"Muidugi," vastas ikka veel Lõvi peale pahane Elli.
"Nüüd ma mõistan, miks ta on nii pehme ja nii kergeke," ütles lõvi: "aga too, teine - kas too on ka täistopitud?"
"Ei, ta on rauast."
"Ahhaa! Ega ma ilmaasjata poleks äärepealt oma küünised ära lõhkunud. Aga kes on see väike loomake, keda sa nii armastad?"
"See on minu koerake, Totsik."
"Kas ta on rauast, või põhku täis?"
"Kumbagi. Ta on ehtne koerake lihast ja luust."
"Sa ütle vaid! Milline väike, kuid kui julge!" imestas Lõvi.
"Meil Kansases on kõik koerad sellised!" Vastas Totsik uhkusega.
"Naljakas loom!" Ütles lõvi. "Ainult selline argpüks nagu mina, võis rünnata sellist väikest olevust..."
"Miks sa siis oled argpüks?"Küsis Elli vaadeldes imestusega hiiglaslikku Lõvi.
"Sellisena ma sündisin. Loomulikult kõik peavad mind julgeks, kuna Lõvi onju loomade kuningas. Kui ma räuskan, teen ma seda väga kõvasti, te ju kuulsite, - inimesed ja loomad põgenevad minu teelt. Kuid kui mind oleks rünnanud tiiger, oleksin ma ehmatanud, tõesõna! Hea veel, et keegi ei tea, milline argpüks ma olen." Ütles Lõvi, koheva sabatutiga pisaraid kuivatades. "Mul on väga häbi, kuid ma ei suuda ennast ületada."
"Võibolla on sul mõni südamehaigus?" Küsis Rausat Puuraidur.
"Õnneseen! Aga minul ei saa mingit südamehaigust ollagi, kuna mul pole ju südant."
"Kui mul polnuks südant, mine tea, äkki ma polekski arg."
"Ole hea, ütle, kas sa kunagi kakled teiste lõvidega?" Tundis Totsik huvi.
"Kuidas , ma põgenen nende eest, kui katkust!" Tunnistas Lõvi.
"Fui! Kuhu sa sellisena kõlbad!" turtsus koerake halvustavalt.
"Aga, kas sul on aju?" Küsis Lõvilt Hirmutis.
"Ilmselt on. Ma pole neid kunagi näinud."
"Minu pea on täis Põhku ja ma lähen Suure Ja Vägeva Guudvini poole, et paluda tal väheke aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina lähen tema poole südame järgi," ütles Rauast Puuraidur.
"Agamina lähen tema juurde, et ta saadaks meid Totsikuga tagasi Kansasesse..."
"Kus ma klaarin ära asjad naaberkutsikaga, eputis Hektoriga." Lisas Elli sõnadele ka omad sõnad Totsik.
"Kas Guudvin on nõnda võimas?" Imestas Lõvi.
"Tema jaoks pole see midagi väärt." vastas Elli
"Sellisel juhul, kas ta ei annaks mulle julgust?"
"See on tema jaoks sama kerge, kui anda mulle aju," kinnitas Hirmutis
"Või süda minule," lisas Rauast Puuraidur.
"Või viia mind tagasi Kansasesse." Lõpetas Elli. "See on kolmas südamesoov ja kui täituvad need, siis Suur Guudvin saadab mind kodumaale. Tule meiega..."
"Ja ole meile hea sõber." ütles Rauast Puuraidur. "Sa hakkad peletame Ellilt eemale teisi loomi, nad peavad olema sinust veelgi aramad, kui põgenevad puhtalt sinu kisa eest."
"Nad on argpüksid," turtsus Lõvi:"kuid ega mina sellest vapramaks ei muutu."
Rändajad läksid edasi mööda teed ja Lõvi kõndis suursugusel sammul Elli kõrval. Totsikule see kaasreisija algul ei meeldinud. Tal oli meeles, kuidas Lõvi ähvardas teda alla neelata. Kuid varsti harjus ta Lõviga ja nendest said suured sõbrad.