Täna ma tahaksin OLLA...

Öö möödus rahulikult. Hommikul sai Rauast Puuraidur parve ehitamisega ühele poole. Ta tegi endale ja Hirmutisele pikad vaiad ning pakkus sõpradel võtta parvel kohad sisse. Elli, Totsik süles seadis end sisse parve keskele. Arg Lõvi astus esikäpadega parvele ja parv hakkas vajuma ühele poole. Elli karjatas ehmatusest, kuid Rauast Puuraidur ja Hirmutis hüppasid kiiruga parve teisele poole ning tasakaal oli taastatud.
Rauast Puuraidur ja Hirmutis juhatasid parve mööda jõe, mille teisel kaldal laius imeline lagendik, millel kohati kasvasid väikesed lõbusad võsastikud, kõike seda valgustas ere päike.
Kõik kulges suurepäraselt kuni parv lähenes jõe keskkohale. Siin haaras selle kiire vool ja vaiad ei ulatanud jõe põhjani. Sõbrad silmitsesid teineteist teadmatuses, mida teha.
"Väga kehvasti!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Jõgi viib meid Lillasse riiki ning me sattume kurja nõia vangistusse."
"Ja siis ma ei saagi endale aju!" Ütles Hirmutis
"Ja mina julgust!" Ütles Lõvi.
"A mina südant!" Lisas Rauast Puuraidur.
"A meie ei naase kunagi Kansasesse!" Lõpetasid Elli ja Totsik.
"Ei! Me lihtsalt peame jõudma Smaragdlinna!" Karjatas Hirmutis ja vajutas kogu jõust vihaga oma vaiale.
Õnnetuseks oli selles kohas mudase põhjaga madalik ja Hirmutise vai vajus sügavale mutta. Hirmutis ei lasknud vaia kohe käest kuid parv sööstis edasi mööda jõevoolu ja juba hetke pärast rippus Hirmutis vaial keset jõge, ilma toeta jalge all.
"Tervitus!" ainult jõudiski hüüda segaduses Hirmutis oma sõpradele, kuid parv oli juba kaugel.
Hirmutise olukord oli meelt heidutav. "Siin on mul halvem, kui enne Elliga kohtumist." Mõtles vaeseke: "Seal ma sain vähemalt vareseid peletada, seegi tegevus. Aga kes paigutab hirmutisi keset jõge? Oh, tundub, et ma ei saa endale kunagi aju!"
Samal ajal sööstis parv kiiresti allavoolu. Vaene õnnetu Hirmutis kadus silmist jõe käänaku taga.
"Ei jää mul muud üle, kui vette ronida." Lausus Arg Lõvi ja värises üle keha: "Oi, kuidas ma kardan vett! Vott, kui mul oleks Guudvini käest saadud julgus, oleks ujumine minu jaoks käkitegu... Kuid midagi pole parata, tuleb kuidagi kaldale jõuda. Ma hakkan ujuma ja teie hoidke kinni minu sabast."
Lõvi alustas ujumist ja puhkis pingutusest aga Rauast Puuraidur hoidis kõvasti Lõvi sabast. Parve triivimine oli raske töö, kuid parv aeglaselt siiski lähenes kaldale. Varsti Elli veendus, et vai ulatab jälle põhjani ja tuli Lõvile appi. Pärast tohutuid jõupingutusi täiesti jõuetud sõbrad ikkagi jõudsid kaldale, kaugel - kaugel sellest kohast, kus nad asusid jõge ületama.
Lõvi kukkus otsemaid murule, käpad ülespoole, et kuivatada päikesekäes märga kõhtu.
"Kuhu me lähme?" küsis ta kissitades silmi päikese käes.
"Tagasi, sinna, kuhu jäi meie sõber." Vastas Elli. "Me ei saa ju minna ära ja jätta maha meie armsat Hirmutist!"
Rändurid kaua vastuvoolu kõndisid mööda jõeäärt. Nende jalad takkerdusid kõrgesse rohtu, nad kõndisid longuspäi, mõeldes kurvalt oma sõbrast, kes jäi jõe kohale. Järsku Rauast Puuraidur hüüatas kogu oma jõust:
"Vaadake!"
Ning nand silmasid Hirmutist, kes rippus vapralt vaial keset kiiret ja laia jõge. Hirmutis paistis kaugelt nii väike, , nukker ja üksik, et teelistel tulid pisarad silma. Rauast Puuraidur läks endast välja kõige enam. Ta jooksis sihitult ringi mööda kallast, proovis millekski peaaegu vette tormata, kuid hüppas kohe tagasi. Siis haaras peast lehtri, asetas selle suu äärde, nagu valjuhääldi ja kisas sellesse kõigest jõust:
"Hirmutis! Kallis sõber! Pea vastu! Ole hea, ära kukkku vette!" Rauast Puuraidur oskas väga viisakalt paluda.
Nendeni jõudis nõrk vastus:
" ...ian! ...agi...e...äsi..."
See pidi tähendama "Hoian, kunagi ei väsi!" Tuletades meelde, et Hirmutis tõepoolet kunagi ei väsi sõbrad rõõmustasid ja Rauast Puuraidur kisendas taas oma lehtrisse:
"Ära kaota lootust! Me ei lähe ära enne, kui oleme sind ära päästnud!" Ja tuul tõi vastuse: "...tan! ...ge....sege...nu...ärast!"
Ja see tähendas "Ootan, ärge muretsege minu pärast!"
Rauast Puuraidur pakkus välja punuda puukoorest köis, siis team, Rauast Puuraidur ronib vette ja haarab Hirmutise ja Lõvi tõmbab nad mõlemad välja veest. Kuid Lõvi vangutas vaid pead ja naeris:
"Sa ju ujud sama hästi, kui kirves!"
Rauast Puuraidur jäi kurvalt vait.
"Ilmselt pean ma jälle ujuma." Arvas Lõvi. "Ainult raske on niimodi välja arvutada, et jõevool viiks mind otse Hirmutise juurde..."
"Aga mina istun sinu turjale ja hakkan sind suunama!" Pakkus Totsik.
Seni, kuni teelised arutasid ja vaidlesid, eemalt jälgis neid tähtis pikkakoivaline Toonekurg. Siis tuli ta neile lähemale ja seisis ohutulkaugusel, hoides üleval paremat jalga ja kissitades vasakut silma.
"Mis publik teie küll olete?" Küsis ta.
"Mina olen Elli, ja need on minu sõbrad: Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik. Me suundume Smaragdlinna."
"Tee, mis viib Smaragdlinna ei ole siin." Märkas Toonekurg.
"Me teame seda. Kuid jõevool viis meid sellest eemale ja me kaotasime oma sõbra."
"A kus ta on?"
"Ta on seal, kas näed?" Elli osutas jõele: "Ripub vaial."
"Milleks ta sinna on roninud?"
Toonekurg oli põhjalik lind ja tahtis teada kõike viimse pisiasjani. Elli jutustas talle, kuidas Hirmutis sattus jõe keskele.
"Ai! Kui sa vaid päästaksid ta!" Hüüatas Elli ja pani paluvalt kokku käed. "Kui tänulikud sulle me oleksime!"
"Ma mõtlen." Lausus Toonekurg tähtsalt ja sulges parema silma, sest Toonekured alati panevad kinni parema silma, kui nad mõtlevad. Kuid vasaku silma oli ta sulgenud veel varem.
Ja nii ta nüüd seisis suletud silmadega vasakul jalal ja kõikus tuule käes. Sõbrad tüdinesid ootamast ja Rauast Puuraidur ütles:
"Kuulan ma õige, millest ta mõtleb" ja ta lähenes vaikselt Toonekurele. Kuid temale kostus aeglane sügav hingamine ning Puuraidur hüüatas:
"Ta ju magab!"
Toonekurg jäi tõepoolest mõtlemise ajal magama. lõvi sai kohutavalt kurjaks ja möirgas
"Ma söön ta ära!"
Toonekure uni oli tundlik ja ta hetkega avas silmad:
"Teile tundub, et ma magan?" Luiskas ta. "Ei. Ma lihtsalt mõtisklesin sügavalt. See on nii keeruline ülesanne... kuid arvatavasti tooksin ma teie sõbra sealt ärra, kui ta poleks nii suur ja raske!"
"Mis raske ta on?!" Karjatas Elli. "Hirmutis on ju täis põhku ja kaalub sama, mis suleke. Isegi mina jaksan teda tõsta!"
"Sellisel juhul ma üritan!" Ütles Toonekurg. "Kuid vaadake ette, kui ta juhtub osutub raskeks, ma viskan ta vette. Oleks hea teie sõber enne ära kaaluda, kuid kuna see on võimatu, siis ma lendan."
Nagu näha Toonekurg oli väga ettevaatlik ja põhjalik lind.
Toonekurg laiutas oma suuri tiibu ja suundus Hirmutise poole. Ta haaras tema õlgadest tugevate küüntega, tõstis ta kergelt õhku ja kandis kaldale, kus istus ja ootas Elli, koos sõpradega.
Kui Hirmutis oli taas kaldal ta kallistalt kõiki kirglikult ja pöördus siis Toonekure poole. "Ma arvasin, et ma jäängi vaiale keset jõge kalu hirmutama. Hetkel ma ei saa sind väärikalt tänada, kuna minu peas on vaid põhk, kuid kui ma käin ära Guudvini juures otsin ma su ülesse ja sa saad teada, milline on ajudega inimese tänu!"
"Ma olen väga rõõmus." Vastas Toonekurg. "Mulle meeldib abistada teisi hädas, eriti siis, kui see ei nõua minult erilisi jõupingutusi... Kuid lobisen ma siin teiega, mind ootavad naine ja lapsed. Ma soovin teile jõuda Smaragdlinna ja saada see, mille pärast te sinna lähete!"
Ta ulatas igale teelisele oma kortsulise punase jala ja igaüks sõbralikult surus seda, Hirmutis aga raputas seda nii, et oleks äärepealt küljest ära tõmmanud. Toonekurg lendas ära ja rändurid läksid edasi mööda jõeäärt. Õnnelik Hirmutis sammus tantsides ja laulis:
"Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Elliga koos!" ja siis kolme sammu pärast: "Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Puuraiduriga koos!", ta nimetas kõiki, kaasarvatud Totsikut ja siis alustas oma laulukesega otsast. Ja kuigi see lauluke polnud eriti riimis oli ta siiski väga lõbus ja südamlik.