Täna ma tahaksin OLLA...

Kui Elli toibus silmas ta lähedal uut majakest, mille tema isa oli ehitanud tormi poolt äraviidud vagunikese asemel.
Ema vaatas teda lävelt hämmastuses, põllult juba jooksis tema poole isa, vehkides kätega.Elli jooksis nende poole ja märkas, et on sokiväel: võlukingakesed läksid viimase kolmanda sammu ajal kaduma. Kuid Elli ei kahetsenud, Kansases ju pole imesid.
Ta avastas ennast ema käte vahel, ema suudles teda ja nuttis õnnest.
"Ega sa ei tulnud meie juurde tagasi taevast, pisike?"
"O! Ma olin Guudvini võluriigis." Vastas tüdruk lihtsalt. "Kuid ma mõtlesin teie peale kogu aeg...ja...issi...kas sa käisid laadal?"
"Mis sa nüüd, Ellike!" Vastas isa läbi naeru ja pisarate. "Kas meil oli siis asja laadast, kui me pidasime sind surnuks jaleinasime ööd ja päevad?"
Mitu päeva järjest jutustas Elli oma seiklustest Võlumaal. Ta jutustas oma sõpradest: Hirmutis Targast, Lahkest Puuraidurist ja Julgest Lõvist.
Totsik oli kõrval. Ta ei saanud midagi sekka öelda, sest Kansasesse naasedes kaotas ta oma kõnevõime, kuid tema sabake oli veel sõnarikkam, kui keel.
Üleliigne on mainidagi, et võitlus naaberkoer Hektoriga võttis aset veel kojutulekuga samal õhtul. Võitlus lõppes viigiga ja mõlemad võistlejad tundsid nii suurt austust teineteise vastu, et muutusid lahutamatuteks sõpradeks ja sest ajast peale tegid tegemist teiste naaberkoertega vaid üheskoos.
John sõitis naaberkülla laadale ja viis tütre tsirkusesse. Seal kohtas Elli endale suureks üllatuseks James Guudvinit ja vastastikul rõõmul polnud otsa ega lõppu.

Ülejäänud teekond läbi metsa möödus ilma seiklusteta. Kui teelised väljusid metsast nägid nad ümarat kaljust mäge. Sellest mööda minna oli võimatu, mõlemal pool mäge laiusid sügavad kuristikud.
"Raskevõitu on ronida sellesse mäkke!" Ütles Hirmutis. "Kuid ega mägi pole sirge koht ja kuna ta seisab meie ees, tuleb temast üle ronida!" Ning ta hakkas ronima ülesmäge hoides surudes ennast vastu järsakut ja haarates igast astangust. Ülejäänud järgnesid Hirmutisele.
Nad olid juba üsna kõrgel, kui järsku üks käre sügav hääl hüüdis neile:
"Taganege!"
"Kes see on?" Küsis Hirmutis.
Kalju tagant ilmus nähtavale kellegi veider pea.
"See mägi kuulub meile ja kellelgi pole õigust siit üle ronida!"
"Kuid me ju peame sellest üle ronima!" Väitis Hirmutis viisakalt vastu. "Me suundume Stella Riikija siin pole teist teed."
"Meie, Marraanid, ei lase kedagi üle oma valduste!"
Kaljule hüppas kurja naeruga välja väike jässakas mehike. Tal oli suur pea ja lühike kael. Tema paksud käed olid rusikates ja ta ähvardas nende hiiglaslike rusikatega teelisi. Mehike ei tundunud eriti tugev ja Hirmutis ronis julgestiedasi. Kuid siis juhtus imelik asi. Veider mehike järsult lükkas end maast lahti, hüppas õhku nagu pallike ja täie hooga lõi Hirmutisele vastu rinda oma tugevate käte ja peaga. Hirmutis kukkus kukkerpallitades mäe jalamileaga mehike hüppas osavalt jalule hakkas naerma ja hüüdis:
"Trulla-laa! Vot kuidas seda tehakse meil, Marraanidel!"
Ja justkui märguande peale hüppasid kaljude tagant välja sadu Hüpikuid: nii hüüdsid neid naaberrahvad.
"Trulla-laa! Trulla-laa! Proovige vaid üle minna!" Karjus kirevahääleline koor.
Lõvi vihastas ja sööstis rünnakule. Ta urises ähvardavalt ja piitsutas sabaga vastu enda külgi. Kuid mitu Hüpikut, tõukega lõid teda oma tugevate rusikate ja kõvade peadega nii, et Lõvi veeres allamäge näugudes valust justkui kõige tavalisem kass. Ta tõusis süngelt püsti ja longates astus mäe jalamilt eemale.



Rauast puuraidur tõstis oma kirve, katsetas korraks oma liigeste painduvust ja ronis otsustavalt ülesse.
"Tule tagasi! Tule tagasi!" Hüüdis Elli ja nuttes haaras teda käest. "Sa puruned kui kukkud alla! Kuidas me hakkame sind parandama selles teadmata kohas?"
Elli pisarad kohe sundisid Rauast Puuraidurit tagasi tulema.
"Kutsume välja Lendavad Ahvid." Pakkus Hirmutis. "Siin ilma nendeta hakkama ei saa, Pikapuu-trikapuu!"
Elli ohkas:
"Kui Stella võtab meid vastu ebasõbralikult jääme me kaitseta..."
Ja siis lausus Totsik Ootamatult:
"Targa koerana on mul seda väga häbi tunnistada, kuid tõde ei saa varjata: meie sinuga Elli oleme hirmusrumalad."
"Miks?" Imestas Elli.
"Aga kuidas siis! Kui me lendasime sinuga Lendavate ahvide juhiga, jutustasta meile Kuldse Mütsi loo... Kuldset Mütsi tohib ju edasi anda!"
"Ja mis siis sellest?" Ei mõistnud Elli ikka veel.
"Kui sa raiskad ära Kuldse Mütsi viimase - kolmanda võlujõu, annad sa selle edasi Hirmutisele ja tema saab seda jälle kolm korda kasutada!"
"Hurraa, Hurraa!" Hüüdsid kõik üheskoos. "Totsik, sa oled meie päästja!"
"Kahju muidugi, et see hiilgav mõte ei tulnud mulle pähe varem. Siis me poleks saanud kannatada Üleujutuse ajal!"
"Pole midagi teha." Ütles Elli. "Mis oli see oli, aega tagasi keerata ei saa."
"Oodake korra... " sekkus Hirmutis. "Mis see siis välja tuleb? Kolm ja kolm ja veel kolm..." Ta arvutas kaua sõrmedel. "Tuleb välja, et Mina koos Rauast Puuraiduri ja Lõviga, me saame käsutada Lendavaid ahve veel tervelt üheksa korda!"
"Aga mind sa unustasid?" Ütles Totsik. "Mina saan ju samuti olla Kuldse Mütsi omanik!"
"Ma ei unustanud sind." Tunnistas Hirmutis ohkega. "Kuid ma ei oska lugeda kümnest kaugemale..."
"Valitseja jaoks on see tõsine probleem." Ütles Rauast Puuraidur tõsiselt. "Ja ma võtan sind käsile kui saan vaba aega."
Nüüd võis Elli julgelt raisata oma viimast võlujõudu. Ta lausus võlusõnu ja Hirmutis kordas neid, tantsides rõõmustja viibutades rusikaid sõjakate Marraanide poole.
Õhus kostis tiibade plaginat ja maapinnale laskus Lendavate ahvide parv.
"Mida käsite, Kuldse Mütsi omanik?" Küsis juht.
"Viige meid Stella Lossi juurde." Vastas Elli.
"Saab tehtud!"
Ja teelised olid hetkega õhus.
Lennates mäe kohal tegi Hirmutis marraanidele nägusid ja sajatas sõimusõnu. Hüppikud keksisid ja üritasid hüpata nii kõrgele, kui said aga ei Lendavate Ahvideni nad ei küündinud ja see tegi nad vihaseks.

Mägede hari ja koos sellega ka kogu Marraanide riik jäi kiiresti selja taha, ning teelistele avanes maaliline vaade Lobisejate riigile, mida valitses hea võlur Stella.
Lobisejad olid armsad, külalislahked inimesed ja head töölised. Nende ainsaks puuduseks oli see, et nad armastasid lobiseda. Isegi olles üksinda nad võisid lobiseda iseendaga tundide viisi. Võimas võlurinna Stella ei osanud kuidagi neid lobisemisest võõrustada. Kord ta isegi muutis nad tummaks, kuid lobisejad leeidsid kiiresti olukorrale lahenduse: nad õppisid ära viipekeele ja veetsid terveid päevi väljakutel ja tänavatel, vehkides kätega. Stella nägi, et isegi tema pole võimeline muutma lobisejaid ja andis neile tagasi nende hääled.
Lobisejate riigi lemmikvärviks oli roosa, just nagu oli Mälujatel lemmikvärviks helesinine, Pilgutajatel - lilla ja Smaragdlinnas - roheline. Majad ja aedikud olid värvitud roosaks, elanikud kandsid aga erkroosat riietust.
Stella lossi ees Lendavad Ahvid maandusid ja lasid teelised lahti. Lossi ees pidasid valvet kolm kena neiut. Nad silmitsesid Lendavaid Ahve imestuse ja hirmuga.
"Hüvasti Elli!" Ütles Ahvide juht Uorra sõbralikult. "Täna sa kutsusid meid välja vimast korda."
"Hüvasti, hüvasti!" Hüüdis Elli. "Suur tänu teile!" Ja ahvid lendasid ära müra ja naeruga.
"Ärge nii väga rõõmustage!" Hüüdis Hirmutis neile järgi. "Varsti on teil uus valitseja ja temalt te juba nii lihtsalt ei pääse!"
"KAs me tohiksime näha teie valitsejanna - Stellat?" Küsis Elli valvurist neiu käest, ta süda värises hirmust.
"Öelge, kes te olete ja miks tulite siia ja ma teatan teie tulekust." Vastas kõige vanem neidudest.
Elli jutustas ja neiu suundus ettekandega lossi. Ülejäänud hakkasid teelisi küsitlema kuid nad ei jõudnud veel midagi teada saada, kui vanem neiu tuli juba tagasi.
"Stella kutsub teid lossi."
Elli pesi ennast puhtaks, Hirmutis kammis ennastja Rauast puuraidur õlitas ära oma liigesed ja lihvis neid hoolikalt kaltsu, koos lihvimispulbriga. Lõvi raputas ennast hoolikalt tolmust puhtaks. Teelistel söödeti kõhud täis maitsva lõunasöögiga ja siis juhatati saali, kus troonil istus võlur Stella. Ellile tundus kohe, et Stella on väga ilus, lahke ning väga nooruslik, kuigi ta oli valitsenud Roosat riiki juba mitmeid sajandeid. Stella naeratas sisenejatele südamlikult ja palus neil võtta istet. Ta lausus pöördudes Elli poole:
"Jutusta mulle oma loo, lapsuke!"
Elli alustas oma jutustust. Stella ja tema lähikondlased kuulasid teda suure huvi ja osavõtlikusega.
"Kuid mida sa soovid minult, lapsuke?" Imestas Stella, kui Elli oli oma jutustamise lõpetanud.
"Saatke mind tagasi Kansasesse, isa ja Ema juurde. Kui ma mõtlen selle peale, kuidas nad muretsevad minu pärast minu süda lööb krampi valust..."
"Kuid sa ju ütlesid, et Kansases on igav ja tolmune preeria. JA vaata kui ilus on meie maa!"
"Kuid siiski ma armastan Kansast rohkem, kui teie suurepärast riiki!" Vastas Elli tuliselt. "Kansas on minu kodumaa!"
"Sinu soov saab täidetud, kuid sa pead mulle ära andma Kuldse Mütsi."
"O-o! Suurema heameelega, proua! Kuigi ma kavatsesin anda selle edasi Hirmutisele, kuid ma olen kindel, et te leiate selle palju parema kasutuse, kui tema."
"Ma teen nii, et selle võlujõud tooks kasu sinu sõpradele." Ütles Sttella ja pöördus Hirmutise poole. "Mida te kavatsete teha peale Elli lahkumist?"
"Ma sooviksin naaseda Smaragdlinna." Vastas Hirmutis väärikalt. "Guudvin määras mind Smaragdlinna valitsejaks ja valitseja peaks elama linnas, mida ta valitseb. Ma ju ei saa valitseda Smaragdlinna kui ma ise jään Roosasse riiki! Kuid mind teeb murelikuks tagasitee Marraanide riigi kaudu, ette jääb ka jõgi, milles ma olen juba kord uppunud."
"Siis, kui ma saan enda Käsutuse Kuldse Mütsi, kutsun ma välja Lendavad Ahvid ja nad viivad su Smaragdlinna. Ei saa ju ometi Smaragdlinn jääda ilma oma suurepärasest valitsejast."
"Kas see on siis tõsi, et ma olen suurepärane?" Lõi Hirmutis rõõmust särama.
"Veel enam, sa oled ainulaadne ja ma sooviksin, et sa saaksid minu sõbraks."
Hirmutis tegi Stella ees sügava kummarduse.
"Ja mida soovite Teie?" Pöördus Stella Rauast Puuraiduri poole.
"Kui Elli lahkub hakkan ma teda igatsema ja muutun väga väga kurvaks." Alustas Rauast Puuraidur. "Kuid ma sooviksin naaseda Pilgutajate riiki, sest nad valisid mind oma valitsejaks. Ma üritan valitseda Pilgutajaid hästi, sest ma armastan neid väga."
"Teine Kuldse Mütsi võlujõud paneb Lendavad Ahvid toimetama teid Pilgutajate riiki. Teil pole sellist suurepärast aju, nagu teie sõbral Hirmutisel, kuid teil on armastav süda ja te olete nii läikiv, et ma olen kindel, teist saab Pilgutajate jaoks parim valitseja. Lubage pidada sõbraks ka Teid."
Rauast Puuraidur kummardas Stellale. Siis ütles võlur Lõvile:
"Nüüd Teie ütelge oma soovidest."
"Marraanide maa taga asub võrratu ürgmets. Selle metsa loomad tunnistasid mind oma kuningaks, seepärast tahaksin ma naaseda sinna ja veeta seal kõik minu elupäevad."
"Kolmas Kuldse Mütsi võlujõud toimetab Julget Lõvi Sellesse metsa. Mille loomad on loomulikult õnnelikud omama sellist kuningat. Ning ma loodan ka teie sõprusele."
Lõvi ulatas Stellale tähtsa näoga oma käpa ja võlur surus seda sõbralikult.
"Siis. kui Kuldne Müts täidab ära need kolm soovi ma tagastan selle Lendavate ahvidele, et keegi ei saaks enam tülitada neid oma soovidega, mis on tihti mõtetud ja julmad."
Kõik nõustusid, et paremat rakendust Mütsile poleks võimalik välja mõeldagi ja kiitsid Stella lahkust.
"Kuid kuidas te saadate mind Kansasesse, proua?" Küsis tüdruk.
"Hõbedased kingakesed viivad sind üle mägede ja metsade." Vastas Stella. "Kui sa oleksid teadnud nende võlujõust, oleksid sa saanud yagasi koju samal päeval, kui su majake lömastas kurja nõia Gingemma."
"Kuid siis ma poleks ju saanud endale oma imelist aju!" Hüüatas Hirmutis. "Ma oleksin senimaani hirmutanud vareseid keset viljapõldu!"
"Ja mina ei oleks saanud endale armastavat südant!" Ütles Rauast Puuraidur. "Ma oleksin seisnud keset metsa, kuni oleks roostetanud pulbriks."
"Ja mina oleks jäänudki araks." Möirgas Lõvi. "Ja loomulikult poleks minust saanud loomade kuningat!"
"Kõik see on tõsi." Vastas Elli "Ja ma ei kahetse üldsegi, et mul tuli elada nii kaua Guudvini riigis. Ma olen kõigest väike ja nõrk tüdruk, kuid ma armastan teid ja ma alati üritan abistada teid, mu kallid sõbrad! Kuid nüüd, kui teie südamesoovid on täitunud pean ma minema tagasi koju, just nii, nagu oli kirjas naisvõlur Villiina võluraamatus."
"Meil on valus ja kurb jätta sinuga hüvasti, kallis Elli." Ütlesid Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi. "Kuid olgu õnnistatud hetk, millal torm tõi sind sellesse riiki. Sa õpetasid meile selle, mis on kõige parem ja kallim asi maailmas - sõprust!"
Stella naeratas tüdrukule. Elli kaelustas suurt ja julget Lõvi, ta paitas kurbusega tema tihedat pehmet lakka. Ta tegi musi Rauast Puuraidurile ja too puhkes nutma, unustades sootuks oma lõuad. Ta paitas pehmet põhku täis Hirmutist ja suudles tema armsat täismaalitud nägu...
"Hõbedased kingakesed omavad suurt võlujõudu." Ütles Stella. "Kuid kõige suurem nende võlujõud seisneb selles, et kõigest kolme sammuga võivad nad viia sind kasvõi teisse maailmaotsa. Tuleb lihtsalt lüüa kokku kontsad ja nimetada koht, kuhu tahad saada."
"Las nad siis viivad mind otsemaid Kansasesse!"
Kuid tasus Ellil mõelda sellele, et tal tuleb igaveseks jätta hüvasti sõpradega, kellega koos ta läbis nii palju raskeid katsumusi, keda ta on nii palju kordi päästnud ja kes, omakorda, on nii eneseohverdavalt päästnud teda tema süda tõmbus kokku õnnetusest ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Stella astus troonilt maha, kallistas Ellit ja suudles teda õrnalt hüvastijätuks.
"On aeg, lapsuke, on aeg! Hüvasijätt on raske, kuid kokkusaamine on magus. Tuleta meelde, et peagi oled sa kodus ja saad kallistada oma vanemaid. Hüvasti ja pea meid meeles!"
"Hüvasti, hüvasti, Elli!" Hüüdsid sõbrad.
Elli haaras sülle Totsiku, lõi kokku kingakontsad ja andis kingakestele käsu:
"Viige mind Kansasesse, emme ja issi juurde!"
Tugev tuulepuhang haaras Ellit, kõik muutus uduseks tema silme ees. Päike taevas muutus tuliseks kaareks, kuid veel enne, kui tüdruk oli jõudnud ehmatada maandus ta nii järsult et tegi kukerpalli ja lasi käest Totsiku...

Puhates pärast läbielatud raskusi jätkasid sõbrad oma teed. Teisel pool jõge muutus maastik lõbusamaks. Siin olid varjulised metsatukad ja rohelised lilleväljad. Kahe päeva pärast sisenesid teelised suurde metsa.
"Kui kaunis mets!" Imetles seda Lõvi. "Ma pole veel näinud nii imelist ürgset metsa. Minu kodumets on palju viletsam."
"Siin on kuidagi liiga sünge." Märkis Hirmutis.
"Mitte raasukestki!" Vastas Lõvi. "Te vaadake, milline pehme lehevaip on jalge all! Ja kui kohev roheline sammal kasvab puudel! Ma võiksin siia igaveseks jäädagi!"
"Sellises metsas on kindlasti metsikuid loomi." Ütles Elli
"Imelik oleks, kui selline suurepärane koht poleks asustatud." Vastas Lõvi.
Justkui nende sõnade tõestuseks kostus metsast loomade möirgeid.
Elli ehmatas, kuid Lõvi rahustas teda.
"Minu kaitse all oled sa ohutuses, kas sa unustasid, et Guudvin andis mulle julguse?"
Äratallatud metsatee juhatas neid lagendikule, kuhu olid kogunenud tuhanded loomad. Seal oli karusid, tiigreid, hunte, rebaseid ja palju teisi loomi. Neile lähemal olnud loomad vaatasid lõvi suure huviga. Varsti üle terve lagendikulevis uudis tema saabumisest
Müra ja möirged vaibusid. Suur Tiiger tuli Lõvi poole ja tegi tema ees kummarduse:
"Me tervitame sind, Loomade Kuningas! Sa saabusid õigeks ajaks, et hävitada meie vaenlast ja tuua rahu selle metsa loomadele."
"Kes on teie vaenlane?" Küsis Lõvi.
"Meie metsa tekkis hirmus loom. Pealtvaates meenutab ta ämblikku, kuid on kümme korda suurem piisonist. Kui ta sammub läbi metsa tema taha jääb lai langenud puude rada ja kes iganes ei satuks tema teele, ta haarab selle esikäpadega, tirib suu juurde ja imeb verest tühjaks. Me tulime kokku, et arutada, kuidas teda võita."
Lõvi mõtles viivu.
"Kas teie metsas on Lõvisid?" Küsis ta.
"Meie suureks õnnetuseks ei ole, mitte ühtegi!"
"Kui ma hävitan teie vaenlase, kas te tunnistate mind oma kuningaks ja hakate mulle alluma?"
"O, suure heameelega!" Möirgas kogu loomade mass nagu ühest suust.
"Ma lähen lahingusse!" Teatas Lõvi vapralt. "Kaitske minu sõpru, kuni minu tagasitulekuni. Kus on koletis?"
"Seal!" Osutas Tiiger. "Mine mööda seda teed, kuni jõuad suurte tammedeni, seal Ämblik seedib hommikul kinnipüütud pulli."
Lõvi sammus Ämbliku pesani, seda ümbritsesid langenud puud. Ämblik osutus palju koledamaks, kui kaheteistjalaline metsloom, keda oli teinud Guudvin ja Lõvi silmitses vaenlast jälestusega. Ämbliku hiiglaslikukeha külge kinnitusid vägevad käpad hirmsate küünistega. Lõvi nägi väga tugev välja, kuid tema kael oli pikk peenike.
"See on koletise kõige nõrgem koht." Mõtles Lõvi. Ta otsustas kohe rünnata magavat koletis. Lõvi sooritas oskuslikult pikka hüppe ja maandus otse koletise seljal. Enne, kui koletis jõudis unest toibuda, Lõvi rebis küünistega katki tema peene kaela ja hüpas kiiresti eemale. Koletise pea veeres eemale aga keha hakkas kraapima käppadega maad ja varsti jäi vagusi.




Lõvi läks tagasi. Jõudes lagendikule, kus loomad ootasid ärevuses tema tagasitulekut ta teatas uhkelt:
"Nüüdsest peale saate te magada rahus: hirmus koletis on hävitatud!"
Vaimustunud loomade möire oli temale vastuseks. Loomad tõotasid Lõvile pidulikult truudust ja tema ütles:
"Ma tulen tagasi niipea, kui saadan Elli tagasi Kansasesse ja hakkan valitsema teid targalt ja armuliselt!"

Mitu peva kõndisid teelised otse lõuna poole. Majad tulidvastu aina harvemini ja harvemini ning lõpuks kadusid sootuks. Silmapiirini välja laius tühermaa. Isegi saakloomi oli siin vähe ja Lõvil tuli veeta jahil pikkad öised tunnid. Totsik ei olnud võimeline saatma teda pikkadel retkedel, kuid tagasi tulles tõi Lõvi semule alati liha.
Teelisi ei heidutanud raskused, nad sammusid ikka edasi ja edasi.
Ühel päeval jõudsid nad laia jõe äärde, selle kaldad olid madalad ja seal kasvas palju pajusid. Jõe vool oli kiire ning teelistel olid sunnitud peatuma. See oli ainuke suur jõgi kogu Võlumaal. See oli seesama jõgi, kus kunagi sattus hätta Hirmutis, kuid meie sõbrad ei teadnud seda. Nad silmitsesid teineteist murelikult.
"Kas ehitame parve?" Küsis Rauast Puuraidur.
Hirmutis tegi hapu näo: ta ei unustanud seiklusi vaiaga, mis juhtusid temaga teel Smaragdlinna.
"Pigem juba lasta Lendavatel Ahvidel meid üle kanda." Torises ta. "Kui ma jälle jään tolgendama vaiale keset jõge, keegi ei saa mind aidata, siin pole isegi toonekurgi."
Kuid Elli ei nõustunud, ta ei soovinud raisku lasta Kuldse Mütsi viimast võlujõudu kui polnud teada, millised raskused veel ootavad neid ees ja kuidas võtab neid vastu Stella."
Õhtuks ehitas Rauast Puuraidur parve ja seltskond alustas jõe ületamist. Hirmutis toimetas vaiaga ettevaatlikult ja hoidis kaugele parve servadest, selle eest Rauast Puuraidur töötas vaiaga kogu oma jõust.
Vesi siin osutus madalaks ja vaikseks; teelised ületasid jõe edukalt ja astusid teisele kaldale, kus laius tühi maastik.
"Milline igav koht!" Ütles Lõvi krimpsutades nina.
"Siin pole ühtegi ööbimiseks sobivat kohtagi." Lausus Elli. "Sammugem edasi."
Teelised ei jõudnud veel astuda isegi tuhat sammu, kui nende ees hakkas taas sillerdama vesi. Nad olid saarel.
"Vilets asi!" Ütles Hirmutis. "Väga vilets! Tuleb vist kutsuda välja Lendavad Ahvid - Pikapuu, trikapuu!"
Kuid tüdruk lootis hommikul ujuda pikki saare rannajoont parvel ja otsustas ööbida siin samas, kuna aeg oli juba hiline. Korjati kokku kuiva heina ja meisterddati talle talutava voodi. Pärast õhtueinet sättis tüdruk sõprade valve all magama. Lõvil ja Totsikul tuliööbida tühjade kõhtudega, kuid nad leppisid sellega ja uinusid.
Hirmutis ja Rauast puuraidur istusid magajate kõrval ja silmitsesid jõekallast. Vaatamata sellele, et ühel neist oli nüüd aju ja teisel süda, sellegi poolest ei väsinud ja ei maganud nad ikka.
Alguses oli kõik vaikne. Kuid siis silmapiiri valgustas sähvatus, tema järel järgmine ja järgmine... Rauast Puuraidur vangutas pead. Guudvini riigis äikesed juhtusid harva, kuidselle eest olid väga tugevad. Kõuemürinat ei olnud veel kuulda. Idapoolne taevaserv muutus kiiresti pimedamaks: sinna kogunesid pilvemassid, mida valgustasid aina tihemini välgu sähvatused. Hirmutis vaatas taevast arusaamatuses:
"Mis see seal üleval olgu?" Pobises ta. "Ega ometi Guudvin seal ometi põleta tikke?"
Oma lühikese elu jooksul polnud Hirmutis veel kordagi äikest näinud.
"Tuleb väga tugev vihmasadu!" Ütles Rauast Puuraidur.
"Vihmasadu? A mis see on?" Küsis Hirmutis ärevuses.
"See on vesi, mis kukub otse taevast. Vihm on kahjulik meile mõlemale: sinult peseb see maha värve ja mina lähen rooste."
"Ai, ai, ai, ai!" VAngutas Hirmutis pead. "Äratame Elli ülesse!"
"Ootame veel veidi." Ütles Rauast Puuraidur. "Ma ei tahaks teda tülitada, ta on väsinud täna, pealegi võib olla läheb äike meist mööda."
Kuid äike lähenes, varsti varjasid pilved ära pool taevast, välgud sähvatasid aina tihemini ja valvuritele oli juba selgesti kuuldav kõuemürin.
"Mis see seal müriseb?" Küsis Hirmutis ehmunult.
Kuid Rauast Puuraiduril polnud aega seletada.
"Vilets lugu!" Karjus ta ja äratas Ellit.
"Milles asi, mis juhtus?" Küsis tüdruk.
"Läheneb hirmus äike!" Karjus Rauast Puuraidur.
Ka Lõvi ärkas, ta mõistis otsekohe mis neid ohustab.
"Kutsu otsemaid Lendavaid Ahve, või muidu ootab meid hukk!"
Hirmunud Elli, jalad all pehmed ehmatusest alustas võlusõnade lausumist:
"Bambarra, Tšufarra...."
"U-a-rrraaaa-aaa" Hüüdis puhanguline tuul ja tõmbas Elli peast Kuldse Mütsi. Müts tõusis õhku, sädeles korraks taevas justkui valge täheke ja kadus silmist. Elli puhkes nutma, kuid kõuemürin summutas tema nutu.
"Ära nuta, Elli!" Möirgas Lõvi tüdrukule kõrva. "Meenuta, et ma olen nüüd vapraim loom kogu ilmas!"
"Meenuta, et mul on nüüd imeline aju, pilgeni täis suurepäraseid mõtteid!" Karjus Hirmutis.
"Meenuta minu südant, mis ei talu, kui keegi teeks sulle liiga!" Lisas Rauast Puuraidur.
Kolm sõpra seisid Elli ümber valmistudes seista silmitsi metsiku tormiga.
Ja torm algaski. Puhkus marutuul. Viltune vihm piitsutas Ellit ja Lõvi jämedate piiskadega. Lõvi keeras tuulele selja, käpad laiali, selg kaares, tema all leidsid hubase varju Elli ja Totsik. Rauast Puuraidur haaras õlikannu, kuid lõi siis käega: sellise saju all roostest pääseda oleks võinud vaid õlitünnis.
Hirmutis, vihmast läbivettinud omandas kõige haledama ilme. Oma pehmete, vetinud kättega üritas ta kaitsta oma maalitud nägu.
"Selline siis ongi vihmasadu!" Porises Hirmutis. "Kui korralikud inimesed soovivad supelda ronivad nad vette ja üldsegi ei vaja seda, et keegi nähtamatu piserdaks neid otse taevast! Niipea, kui ma naasen Smaragdlinna teen ma seaduse, mis keelab ära kõik vihmad!..."
Äike ei vaibunud hommikuni. Esimeste hommikukiirte valguses nägid teelised, et suure jõe lained löövad kaldale ja ähvardavad saarekese üle ujutada.
"Me upume ära!" Karjatas Hirmutis, kaitstes kätega poolenisti mahakulunud silmi.
"Hoidke kõvemini minust kinni!" Karjus Rauast Puuraidur, üritades olla valjem kui tormi müra ja lainte loksumine.
Ta surus jalad sügavamale liiva sisse ja toetas kõvasti kirvele. Sellises asendis oli ta sama vankumatu kui kalju. Hirmutis, Elli ja Lõvi haarasid Rauast Puuraidurist kinni ja jäid ootama, mis saab edasi.
Ja siis tuli esimene suurlaine ja mattis teelised vee alla. Kui laine voolas ära, keset vett seisis Rauast Puuraidur ja teised haakusid tema külge meeleheitliku julgusega. Rauast Puuraidur läks rooste ja nüüd mittemingi torm ei saanud teda liigutada. Ülejäänute seis oli nukker. Veepinnal sulpis kerguke Hirmutis ja lained peksid teda ühelt poolt teisele poole. Lõvi sülitas vett. Elli laperdas vees meeleheitlikult ja Lõvi nägi, et tüdruk upub.
"Istu ulle selga!" Hingeldas ta. "Ujume teisele kaldale!" Ja ta kummardas Elli ette. Viimasest jõust ronis tüdruk Lõvile selga, haaras kinni märjast kohevast lakkast. Totsikut hoidis ta kõvasti kinni vasaku käega.
"Hüvasti sõbrad!" Möirgas Lõvi ja lükkates ennast Puuraidurist eemale hakkas ta tööle oma tugevate käppadega, lõhkudes laineid.
"...sti!" Kostus nõrk Hirmutise vastus ja Rauast Puuraidur kadus vihmaseina taga.
Lõvi ujus kaua ja virgalt. Jõud oli lõppemas, kuid julgus täitis ta südame ja olles enda üle uhke möirgas ta kõvasti. Selle möirgega tahtis ta näidata, et ta võib küll surra, kuid ei ükski arguse tilk ei pääse tema südamesse.
Kuid, mis ime?
Niiskest pimedusest kostus vastuseks samasugune lõvimöire.
"Sinna! Sinna! Seal on kallas!"
Kümnekordistunud jõuga tõttas Lõvi ettepoole ja tema ees hakkas virvendama tundmatu ja pime kõrge kallas. Temale ei vastanud Lõvi vaid hoopis kaja.
Lõvi ronis kaldale, lasi maapinnale ärakülmunud Elli, kallistas teda oma käppadega ja hakkas teda oma kuuma hingeõhuga soojendama.
Hirmutis hoidis kinni Rauast Puuraidurist niikaua, kuni tema märjad käed veel kuulasid tema sõna. Siis lained tõmbasid ta Puuraiduri küljest lahti ja viisid eemale nagu puutüki. Hirmutise tark pea, täidetud väärtuslike ajudega osutus kehast raskemaks ja väärikas Smaragdlinna valitseja ujus nüüd pea alaspidi vees ja vesi kustuast viimsed värviraasukesed tema suult, silmist ja kõrvust.
Rauast Puuraidur paistis veel lainte keskel, kuid tõusev vesi ähvardas ära uputada ka teda. Vaid lehtermüts paistis veel vee kohal, kuid varsti ka tema kadus vette. Ning kartmatu ja heasüdamlik Rauast Puuraidur kadus üleni metsikuks muutunud jões.

***

Elli, Lõvi ja Totsik ootasid kaldal kolm päeva kuni langeb veetase. Ilm oli suurepärane, paistis päike ning vesi Suures jões langes kiiresti.
Neljandal päeval ujus Lõvi saare suunas. Elli koos Totsikuga istusid temal seljas.
Astudes saarele Elli nägi, et vesi oli katnud selle vetikatega. Lõvi ja Tüdruk läksid erinevates suundades, ehku peale. Ning õige pea nad avastasid enda ees ebaselge kuju. Ta oli üleni kaetud vetikate ja mudaga. Polnud raske tunda selles kujus ära rauast puuraiduri. Suurte hüpetega jooksis Elli hüüu peale kohale Lõvi ja loopis laiali kogu muda ja vetikad.
Vankumatu Rauast Puuraidur seisis ikka samas asendis, millises ta jäi seisma keset laineid. Elli hõõrus roostetanud Puuraiduri liigeseid kuiva pihutäie rohuga puhtaks, sidus tema vöölt lahti õlikannu ja õlitas ära tema lõuad...

"Aitäh, kallis Elli!" Olid tema esimesed sõnad. "Sa jälle äratad mind ellu! Tere Lõvi, kallis sõber! Kui rõõmus olen ma sind nähes!" Lõvi keeras talle selja. Ta nuttis rõõmust ja kiirustas kuivatada pisaraid sabatutiga.
Varsti olid kõik Rauast Puuraiduri liigesed ellu äratatud ja ta sammus Elli, Totsiku ja Lõvi kõrval. Nad otsisid Parve. Teel Totsik jooksis ühe vetikahunniku juurde, nuuskis seda ja hakkas kaevama seda käppadega ja haukuma.
"Vesirott?" Küsis Elli.
"Hakkan ma sul' muretsema sellise jama pärast!" Vastas Totsik põlastusega. "Siin on midagi hulga paremat!"
Vetikate all sillerdas midagi ja, Elli tohutuks rõõmuks, nähtavale ilmus Kuldne Müts! Elli kallistas koerakest ja suudles õrnalt tema määrdunud koonukest. Teelised leidsid parve, mis oli tugevalt seotud vaiade külge. Nad tegid selle puhtaks vetikatest ja mudast ja hakkasid ujuma allavoolu, möödudes saarest, kus nendega juhtus selline õnnetus. Nad ujusid nüüd keset jõge. Elli silmas kaldal põõsaid ja palus Rauast Puuraidurit suunata parve nende poole, ta märkas põõsastes Hirmutise kübarat!
"Hurraa!" Hüüdsid kõik neljakesi.
Peagi leiti ka ülejäänud Hirmutise osad, ta ripus põõsastes imelikus asendis.Ta oli märg ja räsitud ega vastanud ühelegi küsimusele: vesi pesi täielikult maha tema silmad, suu ja kõrvad. Ei õnnestunud vaid leida suurepärast Pilgutajate poolt kingitud jalutuskeppi: arvatavasti viis vesi selle kaugele ära.
Sõbrad vedasid Hirmutise välja liivakaldale. Nad raputasid temast välja kogu põhu ja laotasid päikese kätte kuivama. Riputasid kuivama kostüümi ja kübara. Pea kuivas koos sisuga: raputada välja väärtuslikke ajusid tüdruk ei julgenud.
Kui põhk oli kuivanud toppiti Hirmutis täis, pea asetati oma kohale. Elli võttis oma vöö tagant välja värvid ja pintsli, mis olid tal veekindlas plekk karbis, need ta soetas Smaragdlinnas.
Kõigepealt maalis Elli Hirmutisele parema silma ja seesamune parem silm pilgutas tüdrukule sõbralikkult ja hellalt. Sellele järgnes ka teine silm ja kõrvad. Elli ei jõudnud veel lõpetada suu maalimist, kui lõbus Hirmutis juba laulis segades tüdrukul maalimist lõpetada.
"Hei-hei-hei-hoo! Olen taas Elliga koos! Elli päästis mu jälle!"
Ta laulis, tantsis ega kartnud enam olla nähtud alluvate poolt, sest neid ümbritses vaid tühi ja tundmata riik.

Elli nuttis lohutamatult, peites kättega nägu. Peagi kostus toas raskeid Rauast Puuraiduri samme.
"Kas ma häirisin sind?" Küsis Rauast Puuraidur tagasihoidlikult. "Ma mõistan, et sul on endalgi muresid, kuid kas tead, ma tahaksin nutta Guudvini lahkumise pärast, kuid keegi ei saa kuivatada mu pisaraid: Lõvi nutab ise tagahoovis ja Hirmutis on nüüd valitseja ja mul on piinlik tülitada teda pisiasjade pärast..."
"Vaeseke!.."
Elli tõusis püsti ja seni, kuni Rauast Puuraidur nuttis, ta kuivatas hoolikalt tema pisaraid rätikuga. Kui aga Puuraidur oli nutmise lõpetanud, ta määris ennast kokku õliga, Pilgutajate kingitud kuldsest õlikannust, mida ta alati kandis oma vööl.
Öösel nägi Elli unes, et suur lind kannab teda Kansase preeria kohal, kaugelt juba paistis tema armas kodu. Tüdruk karjatas rõõmust. Ta ärkas iseenda karje peale ega suutnud enam uinuda pettumusest.
Hommikul kogu seltskond tuli kokku troonsaali, et arutada tuleviku plaane. Smaragdlinna uus valitseja istus uhkelt marmortroonil. Ülejäänud seisid aupaklikult tema ees.
Valitsejaks saades, viis Hirmutis otsekohe täide oma ammused soovid: ta soetas endale uue rohelisest sametist kostüümi ja uue kübara, millle äärtele lasi ta kinnitada hõbedased kuljused vana kübara küljest; tema jalas läikisid uued, eredalt äralihvitud saapad parimast nahast.
"Me hakkame elama lauluga!" Teatas uus valitseja. "Meile kuulub loss ja kogu Smaragdlinn. Tasub mul vaid mõelda, et alles hiljuti hirmutasin ma vareseid põllul ja nüüd olen Smaragdlinna valitseja, siis tõtt öelda ei saa ma oma saatuse üle kurta..."
Totsik tõi kiiresti uhkeks muutunud Hirmutise maa peale tagasi öeldes: "Ei tea keda sa peaksid tänama sellise edu eest?"
"Ellit, loomulikult!" Tõmbus Hirmutis tõsiseks. "Ilma temata oleksin ma siiamaanivaia otsas..."
"Kui vaid tormid poleks sind laiali vedanud, ega varesed ära nokkinud!" Lisas Rauast Puuraidur. "Ka mina ise roostetaksin siiamaani keset metsa... Palju palju võlgneme me Ellile, ma sain endale südame, ja see oli minu suurim soov."
"Ja minust ei tasu rääkidagi." Lausus lõvi. "Nüüd olen ma kõikidest loomadest julgem. Ma tahaksin, et lossi ründaksid inimsööjad või mõõkhambulised tiigrid. Saaksin nendest jagu!"
"Kui Elli jääks elama lossi..." Jätkas Hirmutis. "Oleksime õnnelikud!"
"See ei ole võimalik." Väitis tüdruk vastu. "Ma tahan minna tagasi Kansasesse ema ja isa juurde!"
"Kuidas siis seda teha?" Küsis Rauast Puuraidur. "Hirmutis, sa oled meist kõigist targem, ma palun pane tööle oma uued ajud!"
"Hirmutis hakkas mõtlema nii pingsalt, et haaknõelad läbisegi nööpnõeltega upitasid välja tema peast."
"Tuleb kutsuda välja Lendavad Ahvid." Ütles ta pärast pikka mõtlemist. "Nad viivad sind tagasi koju!"
"Braavo! Braavo!" Hüüdis Elli. " Ma unustasin nad sootuks ära!"
Ta tõi Kuldse Mütsi ja lausus võlusõnad.
Äkitselt, lahtiste akende kaudu lendas kohale Lendavate Ahvide parv.
"Mida Sa soovid, Kuldse Mütsi Omanik?" Küsis juht.
"Viige meid koos Totsikuga üle mägede ja toimetage Kansasesse."
Uorra vangutas pead.
"Kansas asub väljapool Guudvini riiki, me ei saa lennata sinna. Mul on väga kahju, kuid sa raiskasid ära teise Kuldse Mütsi soovi asjata." Ta kummardas ja parv lendas tiibade plaginal ära.
Elli oli meeleheitel. Hirmutis hakkas taas mõtlema ja tema pea paisus mõtlemisest suureks. Ellil hakkas tema pärast hirm.
"Kutsuge siia Sõdur!" Käskis Hirmutis.
Din Gior sisenes hirmuga saali, mis varem oli tema jaoks suletud Guudvini valitsemise ajal. Temalt küsiti nõud.
"Ainult Guudvin teadis, kuidas ületada mägesid." Ütles Sõdur. "Kuid ma arvan, et Ellit saab aidata Roosa Riigi hea võlur Stella. Ta on kõikidest riigivõluritest võimsam, ta teab igavese nooruse saladust. Kuigi tee tema riiki on raske, ma siiski soovitan teil pöörduda tema poole."
Sõdur kummardas aupaklikult ja lahkus saalist.
"Ellil tuleb minna Roosasse Riiki. Sest kui ta jääb siia, ei pöördu ta kunagi tagasi koju. Smaragdlinn pole Kansas ja Kansas ei ole Smaragdlinn." Lausus Hirmutis targalt.
Teised vaikisid, mõeldes tema tarkade sõnade üle.
"Mina lähen koos Elliga." Ütles Lõvi tõttlikult. "Ma olen tüdinud linnast. Ma olen metsloom ja igatsen metsa järele. Pealegi tuleb kaitsta Ellit sellel teekonnal."
"Õige!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Lähen oma kirvest teritama, tundub, et see n nüriks jäänud."
Elli jookisis rõõmsalt Rauast Puuraiduri poole.
"Me asume teel homme hommikul!" Kuulutas Hirmutis.
"Kuidas? Kas sa tuled ka?" Imestasid kõik. "Aga kuidas siis Smaragdlinn?"
"Jääb ootama minu naasemist!" Vastas Hirmutis ükskõikselt. "Ilma Ellita oleksin ma ikka veel vaial keset viljapõldu ja hirmutaksin vareseid. Ilma Ellita poleks ma saanud endale oma suurepäraseid ajusid. Ilma Ellita poleks must saanud Smaragdlinna valitsejat. Kui pärast kõike seda ma jätaksin Ellit hätta, võiksite te, mu sõbrad, hüüda Hirmutist tänamatuks ja teil oleks olnud õigus!"
Uus aju muutis Hirmutist sõnarikaks.
Elli tänas sõpru südamest.
"Homme, homme teele!" Hõiskas ta rõõmsasti.
"Hei, hei, hei-hoo! Homme, homme teele!" Laulis ka Hirmutis rõõmsasti kuid surus endal kiiresti suu kinni. Ta oli nüüd Smaragdlinna valitseja ega tohtinud seada ohtu oma väärikust.
Oma tagasitulekuni määras Hirmutis valitsejaks Sõduri. Din Gior istus otsemaid troonile ja tõotas, et Hirmutise tagasitulekuni on kõik riigiasjad kindlates kätes, sest tema - Sõdur, ei lahku oma postilt minutikski ja isegi süüa ja magada kavatseb ta troonil. Sel moel, keegi ei saa riigi juhtimist üle võtta ajal, mil valitseja on rändamas.
Varahommikul Elli koos oma sõpradega tulid linna väravate juurde. Faramant imestas, et nad jälle võtavad ette pikka ja ohtliku teekonna.
"Te olete meie valitseja." Ütles ta Hirmutisele. "Te peate meie juurde tagasi tulema nii kiiresti, kui võimalik."
"Ma pean Elli Kansasesse ära saatma." Vastas Hirmutis tähtsalt. "Öelge minu alluvatele, et mind ei saa haavata, ja ma tulen tagasi puutumatuna."
Elli jätis sõbralikult hüvasti Väravavahiga, kes võtis kõigi eest rohelised prillid ja rändurid suundusid lõuna. Ilm oli suurepärane. Nende ees laius imeline riik ja kõigil oli õnnelik tuju.
Elli uskus sellesse, et Stella aitab teda tagasi Kansasesse. Totsik arutles valjul häälel sellest, kuidas ta näitab kätte koha eputis Hektoril; Hirmutis ja Rauast puuraidur rõõmustasid selle õle, et saavad aidata Ellit; Lõvi nautis oma julgust, soovides kohata loomi ja tõestada neile, et ta on õigusega loomade kuningas.
Kaugel linnast eemal olles silmitsesid teelised viimast korda Smaragdlinna torne.
"Tõtt öelda, polnudki Guudvin nii vilets võlur." Ütles Rauast Puuraidur.
"Või veel!" Nõustus Hirmutis. "Oli ta ju suuteline andma mulle aju, ja veel kui terava aju!"
"Oleks ta veel mekkinud julgust, mille ta oli valmistanud mulle ja ta oleks igati tipp-topp inimene!" Ütles Lõvi.
Elli vaikis. Guudvin ei hoidnud kinni oma lubadusest ega viinud teda tagasi Kansasesse, kuid tüdruk ei süüdistanud teda. Ta tegi kõike, mis oli tema võimuses ja polnud tema süü, et plaan läks nurja. Sest nagu Guudvin ise oli tunnistanud, polnud ta üldsegi võlur.

Hommikul läks Hirmutis rõõmsalt ajude järgi.
"Mu sõbrad!" Teatas ta. "Kui ma tulen tagasi, olen ma täpipealt samasugune, nagu kõik inimesed!"
"Ma armastan sind ka sellisena." Vastas tüdruk puhtsüdamlikult.
"See on väga hea. Kuid küll sa näed milline olen ma siis, kui minu ajju siginevad suurejoonelised mõtted!"
Võlur võttis Hirmutise sõbralikult vastu.
"Ega te ei pahanda, mu sõber, kui ma võtan korraks teil pea maha?" Küsis ta. "Mul on tarvis täita see ajudega?"
"Oo, ma palun, ärge hoidke ennast tagasi!" Vastas Hirmutis rõõmsalt. "Võtke ta maha ja hoidke enda käes nii kaua, kui tahate. Minu enesetunne ei muutu halvemaks..."
Guudvin võttis Hirmutise pea ja asendas selle sees oleva põhu kotikesega, misoli täis saepuru, haak- ja nööpnõeltega. Siis tagastas ta pea omale kohale ja õnnitles Hirmutist.
"Nüüd olete te tark inimene, teie peas on parimat sorti aju."
Hirmutis tänas Guudvinit südamlikult ja kiirustas oma sõprade juurde. Elli uuris teda uudishimuga. Hirmutise pea oli veidi paisunud ja sellest upitasid välja nõelad.
"Kuidas sa ennast tunned?" Küsis ta hoolitsevalt.
"Ma hakkan ennast juba targana tundma!" Vastas hirmutis uhkusega. "Ainult oleks hea aju kasutamise selgeks saada, siis saan ma kuulsaks inimeseks!"
"Aga miks sinu ajudest paistavad nõelad?" Küsis Rauast Puuraidur.
"See on vist terava tarkuse tõestuseks." Pakkus Arg Lõvi.
Nähes Hirmutist niivõrd õnnelikuna suundus Rauast puuraidur Guudvini poole hellitades suuri lootusi.
"Mul tuleb lõigata teie keresse auk, et ma saaksin paigaldada teile südame." Hoiatas Guudvin.
"Ma olen teie käsutuses!" Vastas Rauast Puuraidur. "Lõigake kust tahate."
Guudvin raius tema rinda väikese augu ja näitas Puuraidurile saepuruga täidetud siidisüdame.
"Kas meeldib?"
"See on imeline! Kuid kas ta on suuteline armastama?"
"Ärge muretsege, selle südamega saate te kõige südamlikumaks inimeseks maailmas."
Süda sai sisse pandud, auk kinni tinutatud ja Rauast puuraidur kiirustas hõisates sõprade juurde.
"Ma olen nii õnnelik, mu sõbrad!" Teatas Puuraidur valjusti. "Süda põksub mu rinnas nagu varem, isegi kõvemini! Ma tunnen, kuidas ta lööb vastu mu rindkere igal minu sammul! Ja kas teate mis, see on isegi hellam süda, kui see, mis oli mul varem! Armastus ja hellus täidavad mind ääreni!"
Troonsaali sisenes Lõvi.
"Ma tulin julguse järele." Ütles ta ebakindlalt, tallates käpalt käppale.
"Üks hetk!" Ütles Guudvin. Ta võttis kapist välja pudeli ja valas selle sisu kuldsele taldrikule.
"Te peate selle ära jooma!" (See oli kihisev kali palderjaniga). Lõhn ei meeldinud eriti Lõvile.
"Mis see on?" Küsis ta umbusklikult.
"See on julgus. Ta asetseb alati sees ja teil tuleb ta alla neelata."
Lõvi tegi happu näo, kuid jõi kõik äraja limpsis isegi taldriku puhtaks.
"Oo! Ma juba muutun julgemaks! Julgus voolab mu soontes ja täidab mu südame!" Möirgas ta joovastuses. "Äitäh! Aitäh, Suursugune Võlur!" Ja lõvi jooksis sõprade juurde...
Elli jaoks algasid pikkad ootamise päevad. Nähes, et tema sõprade kolm südamesoovi läksid täide igatses ta tagasi Kansasesse veel rohkem kui enne. Väike sõpruskond aga suhtles päevad läbi.
Hirmutis oli veendunud, et tema peas sünnivad suurepärased mõtted, kuid kahjuks ei saa ta neid avaldada, kuna nad on arusaadavad vaid temale ja temale üksi.
Rauast Puuraidur jutustas, kuimeeldiv on tal tunda, et süda tuksub tema rinnus, kui ta kõnnib. Ta oli täielikult õnnelik.
Lõvi aga teatas uhkelt, et on valmis võitlema lausa kümne müükhambulise tiigriga, nii palju oli temas julgust!Rauast Puuraidur tundis isegi muret, ega Võlur ei andnud Lõvile liiga palju julgust ja ega Lõvi ei muutu meeletuks, sest meeletus võib viia hukatuseni.
Ainult Elli vaikis ja meenutas Kansast.
Lõpuks Guudvin kutsus ta enda poole.
"Nonii, mu lapsuke, ma mõtlesin välja, kuidas me saame Kansasesse!"
"Kas Te tulete ka minuga?" Imestas Elli.
"Kindlasti!" Vastas kunagine võlur. "Tõtt öelda see suletud eluviis ja hirm olla paljastatud on mind juba ära tüüdanud. Lähen ma parem tagasi Kansasesse ja asun tsirkusesse tööle."
"Ma olen nii õnnelik!" Hüüatas Elli käsi plaksutades. "Millal me teele asume?"
"Mitte nii kiiresti, mu laps! Ma veendusin, et sellest riigist saab välja vaid õhu kaudu. Nii mina kuumaõhupalliga, kui ka sina oma majakeses oleme toodud siia tormituule poolt. Mu kuumaõhupall on alles, ma olen seda kõik need aastad alles hoidnud. Seda tuleb vaid kohati lappida. Aga kerget gaasi, seda millega täidetakse õhupalle suudan ma toota."
Kuumaõhupalli parandus kestis mitu päeva. Elli õtles sõpradele peatsest lahkuminekust ja kõik kolm: Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi said muutusid väga kurvaks.
Saabus kokkulepitud päev. Guudvin teatas linnlastele, et lahkub, et külastada oma vana sõpra - Võlur Päikest, keda pole aastaid näinud. Lossiplats oli täis rahvast. Guudvin käivitas vesinikumasina ja kuumaõhupall hakkas kiiresti kasvama. Kui kuumaõhupall sai täis, publiku suureks hämmastuseks, ronis Guudvin korvija pöördus rahva poole:
"Head aega, mu sõbrad!"
Kostsid "Hurra!" hõisked ja õhku tõusis sadu rohelisi mütse.
"Me oleme elanud koos teiega rahus ja sõpruses palju aastaid, mul on valus jätta teiega hüvasti..." Guudvin kuivatas pisara ja rahvaseast kostus ohkeid. "Kuid minu sõber Päike kutsub mind ja ma pean alluma, kuna Päike on võimsam võlur kui mina! Meenutage mind, kuid ärge kurvastage üleliia, kurbus ei mõju hästi seedimisele! Pidage lugu minu seadustest! Ärge kunagi võtke eest prille: see toob teile suuriõnnetusi! Enda asetäitjaks kuulutan ma lugupeetud Härra Hirmutis Tarka!"
Hämmastuses Hirmutis astus ette, toetudes suurepärasele jalutuskepile ja hoides tähtsalt ühe käega oma kübarat. Kuljuste meloodiline kõlin vaimustas rahvamassi, kübara ääre alla kuljuste sidumine, polnud nendel tavaks. Rahvamass tervitas Hirmutist ja sealsamas vandus olla temale truu. Erandiks oli vaid paar kadedat inimest, kes ise lootsid saada Guudvini kohale, kuid nad olid täiesti tasa ega julgenud ennast näidata.
Guudvin kutsus enda juurde Ellit, kes jättis hellalt hüvasti oma sõpradega:
"Roni kiiresti korvi! Kuumaõhupall on valmis ja tõuseb kohe lendu!"
Elli suudles viimast korda metsiku Lõvi koonut, Lõvi oli liigutatud, tema silmist voolasid suured pisarad ta isegi unustas pühkida neid oma sabatuttiga.
Siis surusid Hirmutis ja Rauast Puuraidur hellalt tüdruku käsi, Totsik aga jättis hüvasti lõviga veendes toda, et ta ei unusta teda iial ja hakkab tervitama igat lõvi, keda tal on õnn kohata Kansases.
Ootamatult lendas kohale tuulepuhang.
"Kiiremini! Kiiremini!" Hüüdis ärevil võlur: ta märkas, et taevasse sööstev kuumaõhupall tõmbas köie pingule ja ähvardas sellest iga hetk lahti rebida.
Ja järsku, Käraki! Nöör läks katki ja kuumaõhupall lendas ülesse.
"Tulge tagasi! Tulge tagasi!" Karjus Elli meeleheites ja sirutas käsi. "Võtke mind Kansasesse!" Kuid kahjuks ei saanud õhupall tagasi pöörduda, tormituul haaras selle ja viis suurel kiirusel kaugustesse.
"Hüvasti, mu lapsuke!"kostus kaugelt Guudvini häälja Õhupall kadus silmist pilvete taha.
Smaragdlinna elanikud jälgisid kaua taevast, kuid siis läksid oma kodudesse.
Järgmisel päeval juhtus päikesevarjutus. Smaragdlinna kodanikud otsustasid, et see oli Guudvin, kes jõudis külla võlur Päikesele.
Üle terve riigi levis jutt, et Smaragdlinna kunagine valitseja elab nüüd Päikesel. Rahvas mäletas Guudvinit veel kaua, kuid ei kurvastanud üleliia, kuna neil oli nüüd uus valitseja: Hirmutis Tark! Ta oli nivõrd tark, et tema tarkus ei mahtunud temale pähe ja upitas välja haak- ja nööpnõelte näol.
Smaragdlinna elanikud olid väga uhked:
"Üheski teises riigis pole valitsejat, kes oleks täis põhku!"
Vaene Elli jäi Guudvini riiki. Nuttes naases ta tagasi lossi. Ta arvas, et ta ei saa enam lootustki saada kunagi tagasi Kansasesse.

Guudvin pakkus külalistele istet pehmetes tugitoolides ja alustas:
"Minu nimi on James Guudvin. Ma olen pärit Kansasest..."
"Kuidas!?" Imestas Elli. "Te olete samuti Kansasest?"
"Jah, mu lapsuke!" Ohkas Guudvin. "Me oleme sinuga pärit ühest ja samast kohast. Ma lahkusin Kansasest palju palju aastaid tagasi. Sinu tulek liigutas mind, kuid ma kartsin olla paljastatud ja saatsind sind Bastinda juurde." Ta lasi pea norgu, oli näha, et tal on häbi. "Kuigi ma lootsin, et hõbedased kingakesed kaitsevad sind ja nagu näha, oli mul õigus... Kuid tagasi minu loo juurde. Nooruses olin ma näitleja: mängisin kuningaid ja kangelasi. Kuid ma veendusin peagi, et see amet ei too mulle raha ja hakkasin tegelema kuumaõhupallidega..."
"Millega?" Ei mõistnud Elli.
"Kuuma-õhu-pallidega. Ma tõusin lendu kuumaõhupaliga, mis oli täidetud kerge gaasiga. Ma tegin seda rahva meelelahutuseks laadadel. Mu õhupall oli alati nööriga kinni seotud. Üks kord läks nöör katki, mu õhupalli haaras tormituul ja see lendas eiteakuhu. Ma lendasin umbes ööpäeva jagu, lendasin kõrbe ja mägede kohal. Siis maandusin ma võluriigis, mida nüüd tuntakse Guudvini Riigi nime all. Igalt poolt jooksis kokku rahvast, nähes, et ma laskun alla taevast arvasid nad, et ma olen Suur Võlur. Ma ei hakkanud neid ümber veenma, vastupidi, ma meenutasin kuningate ja kangelaste rolle ja etendasin võluri rolli, esimese korra kohta üldsegi mitte halvasti (kuigi jah, seal ei olnud kriitikuid!). Ma kuulutasin ennast riigi valitsejaks ja elanikud allusid mulle hea meelega. Nad ootasid minult kaitset kurjade nõidade eest, kes külastasid riiki. Esimese asjana ehitasin ma Smaragdlinna."
"Kust te saite nii palju rohelist marmorit?" Küsis Elli
"Ja smaragde?" Lisas Hirmutis.
"Ja nii palju kõikvõimalikke rohelisi asju?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Kannatust, mu sõbrad! Varsti saate te teada kõigist minu saladustest." Ütles Guudvin naeratades. "Minu linnas pole rohelist rohkem, kui ükskõik millises teises linnas. Kogu asi on..." Tema hääl muutus madalamaks ja salapärasemaks "... Kogu asi on rohelistes prillides, mida minu alluvad ei võta kunagi eest ära."
"Kuidas?" Hüüatas Elli "Tuleb välja, et tänavate ja majade marmor..."
"On valge, mu lapsuke!"
"Aga Smaragdid?" Küsis Hirmutis.
"Tavaline klaas, kuid hea kvaliteediga!" Lisas Guudvin uhkusega. "Ma ei koonerdanud väljaminekutega. Pealegi tornide smaragdid on ehtsad, neid on ju kaugele näha!"
Elli ja tema sõbrad imestasid aina rohkem ja rohkem. Nüüd sai tüdruk aru, miks lindike Totsiku kaelas muutus valgeks, kui nad lahkusid Smaragdlinnast. Aga Guudvin jätkas rahulikult:
"Smaragdlinna ehitus kestis mitu aastat. Kui see oli lõppenud, olime me kaitstud kurjade nõidade eest. Tol ajal olin ma veel noor. Mulle tundus, et kui ma olen rahvale lähedal, saavad inimesed aru, et ma olen tavaline mees. Siis saab läbi ka minu valitsemine. Ning ma sulgesin ennast troonsaali ja selle lähedastesse tubadesse.
Ma lõpetasin igasuguse suhtlemise oma alluvatega, kaasarvatud kõik teenrid. Ma soetasin endale abivahendid, mida te nägite ja hakkasin tegema nende abil oma imesid. Ma nimetasin ennast erinevate väärikate tiitlitega Suursugune ja Hirmuäratav. Möödusid mõned aastad ja inimesed unustasid mu tõelise palge, riigis hakkasid levima erinevad kuulujutud. Seda ma üritasingi saavutada, ja toetasin igatipidi oma võimsa võluri mainet. Tavaliselt see mul õnnestus, kuid tuli ette ka apsakaid. Suureks ebaõnneks osutus minu sõjaretk Bastinda vastu. Lendavad Ahvid said jagu minu sõjaväest. Õnneks mul õnnestus põgeneda ja vältida orjust. Sellest ajast peale ma kartsin nõidu kohutaval kombel. Neil piisas ainult teada saada, kes ma päriselt olen ja minuga oleks lõpp: sest mina ju ei ole võlur! Kuidas ma rõõmustasin, kui sain teada, et Elli majake hukatas Gingemma! Ma mõtlesin, et oleks väga hea vabaneda ka teisest kurjast nõiast. Sellepärast ma nii innukalt õhutasingi teid tema vastu. Aga nüüd, kui Elli sulatas ta on mul piinlik tunnistada, et ma ei suuda täita oma lubadusi!" Lõpetas Guudvin ohkega.
"Minu arvates olete te halb inimene!" Ütles Elli
"Oi ei, mu laps, ma pole halb inimene ma olen lihtsalt väga nigel võlur!"
"Tähendab, ma ei saa teie käest aju?" Küsis Hirmutis.
"Milleks Sulle aju? Kui see, mida ma sinu kohta tean vastab tõele pole teil sugugi vähem aru peas, kui ükskõik mis inimesel selles riigis!" Ergutas Guudvin Hirmutist.
"Võib olla. Kuid siiski jään ma ilma ajudeta õnnetuks."
Guudvin vaatas teda tähelepanelikult.
"Aga kas sa isegi tead, mis on aju?" Küsis ta
"Ei." Tunnistas Hirmutis "pole õrna aimugi, kuidas eed välja näevad."
"Olgu peale, tule homme minu poole ja ma täidan sinu pea esmaklassiliste ajudega. Kuid sa pead ise nende kasutamise selgeks saama."
"Oo! Küll ma saan!" Hüüatas Hirmutis rõõmsalt. "Hei-hei-hei-hoo! Varsti saan ma endale aju!" Tantsides laulis õnnelik Hirmutis.
Guudvin jälgis teda naeratades.
"Aga kuidas oleks lood julgusega?" Sekkus Lõvi pelglikult.
"Sa oled julge loom! Sul jääb puudu vaid eneseusust! Pealegi iga elusolend kardab ohtu, julgus seisnebki hirmu ületamises. Sina oskad oma hirmudest jagu saada."
"A Te andke minule sellise julguse..." Nõudis Lõvi põikpäiselt, "Et ma ei kardaks midagi!"
"Hea küll." Vastas Guudvin kavala muigega. "Tule homme ja sa saad, mida tahad."
"Kas ta on teil potis, kuldse kaane all?" Päris Hirmutis huviga.
"Peaaegu, et nii. Kes teile ütles?" Imestas Guudvin.
"Farmer, teel Smaragdlinna."
"Tal on hea ülevaade minu asjadest." Vastas Guudvin lühidalt.
"Aga, kas Te annate mulle südame?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Süda teeb paljusid inimesi õnnetuks." Ütles Guudvin. "See, et sul on süda, ei ole tegelikult teab mis eelis."
"Selleüle võib kaua vaielda. Mina olen nõus vapralt kannatama, kui mul on süda!"
"Olgu pealegi. Homme saate te endale südame."
"Aga kuidas jääb Kansasesse minekuga?" Küsis Elli, ta pabistad kõvasti.
"Oeh, mu lapsuke, see on väga raske ülesanne, kuid lase mul mõelda paar päeva ja võib olla suudan ma saata sind koju Kansasesse..."
"Suudate, muidugi suudate!" Hüüatas Elli rõõmsalt. "Sest Võlur Villiina raamatus on ju selgesti kirjas, et kui ma aitan kolme elusolendit viia täide nende suurimad südamesoovid, siis saan ma tagasi koju!"
"Arvatavasti, nii see lähebki." Nõustus Guudvin. "Aga nüüd minge, mu sõbrad! Tundke end minu lossis nagu kodus. Me hakkame kohtuma iga päev. Kuid ärge rääkige kellelegi, et ma olen Pettur!"
Sõbrad lahkusid troonsaalist õnnelikena ja Ellil tekkis lootus, et Suursugune ja Hirmuäratav Pettur saadab ta tagasi Kansasesse.

Tuttavaid tänavaid mööda suundusid teelised Guudvini lossi poole. Tee peal ei kannatanud Faramant välja ja teatas paarile tuttavale hirmsa Bastinda surmast. Uudis levis kiiresti üle linna ja juba varsti sammus Ellil ja tema sõpradel järel suur austajate mass.
Rohelise habemega Sõdur oli nagu ikka oma valvepostil, imetles ennast peeglist ja kammis oma suurepärast habet. Seekord oli rahvast kõik hüüdsid teda nii valjusti, et tema tähelepanu köitmiseks ei läinud isegi kümmet minutit. Din Gior rõõmustas väga teeliste naasemisest nende ohtlikust retkest. Ta kutsus Fliitat ja too juhatas sõbrad nende tubadesse.
"Palun teatage Suurele Guudvinile meie tagasitulekust." Ütles Elli Sõdurile. "ja öelge, et me palume meid vastu võtta..."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja ütles:
"Ma rääkisin valjul häälel teie palvest Guudvini ukse taga, kuid ei saanud temalt mingit vastust..."
Sõdur käis iga päev troonsaali ukse taga ja rääkis sõprade soovist näha Guudvinit, kuid iga päev vaid surmvaikus oli talle vastuseks.
Möödus nädal ja ootamine muutus väljakannatamatult painavaks. Teelised loodsid kohata Guudvini lossis rõõmsat vastuvõttu. Võluri ükskõiksus hirmutas ja ärritas neid.
"Ega ta ometi ära ei surnud?" Küsis Elli mõtlikult.
"Ei, ei! Ta lihtsalt ei taha täita oma lubadusi ja peidab ennast meie eest!" Pahandas Hirmutis. "Muidugi, tal on kahju ajusid ja südant ja julgust, kuna kõik need on väga hinnalised asjad aga siis polnud vaja saata meid kurja nõia juurde, kelle me nii vapralt hävitasime."
Vihane Hirmutis teatas Sõdurile:
"Öelge Guudvinile, et kui ta ei võta meid vastu me kutsume välja Lendavad Ahvid. Öelge Guudvinile, et me oleme nende käsutajad, me oleme Kuldse Mütsi omanikud - Pikapuu - trikapuu! Ja kui siia ilmuvad Lendavad Ahvid, siis me temaga veel vestleme."
Din Gior läksära kuid tuli väga kiiresti tagasi.
"Hirmuäratav Guudvin saab teiega kõigiga kokku troonsaalis homme kell kümme hommikul, palus mitte hilineda. Ja kas teate..." Sosistas ta vaikselt Elli kõrvaale. "Tundub, et ta ehmatas, ta ju on juba Lendavate Ahvidega kokku puutunud ja teab, mis loomad need on."
Teelised veetsid öö ärevuses ning hommikul, kokkulepitud ajal kogunesid troonsaali ukse ees.
Uks avanes ja nad astusid sisse. Igaüks neist oli valmis kohtama Guudvinit samas kehastuses, nagu ta ilmnes neile esimesel korral. Kuid nad imestasid nähes, et saalis ei olnud kedagi. Seal valitses suursugune ja kõhe vaikus: ning teelisi haaras hirm, mida plaanib Guudvin?
Nad võpatasid justkui äkkilisest kõuemürinast, kui keset tühja tuba hakkas kõlama hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Milleks te tülitate mind?"
Elli ja tema sõbrad vaatasid ringi - kedagi polnud näha.
"Kus te olete?" Küsis Elli väriseval häälel.
"Ma võin muutuda kelleks tahan, isegi nähtamatuks, millal ainult soovin. Lähenege troonile, ma hakkan soovin teiega kõneleda!"
Teelised astusid mõned sammud edasi. Kõik kartsid kohutavalt. Ei kartnud vaid Rauast puuraidur, sest tal polnud südant ja Totsik, kes ei mõistnud miks peaks kartma hääli.
"Kõnelege!" Kostis hääl.
"Suursugune Guudvin, me tulime, et te täidaksite oma lubadusi!"
"Milliseid lubadusi?" Küsis hääl.
"Te lubasite saata mind Kansasesse ema ja isa juurde niipea, kui Pilgutajad vabanevad kurja Bastinda võimu alt!"
"Ja mulle te lubasite anda aju!"
"A mulle südame!"
"Ja mulle julgust!"
"Aga kas Pilgutajad said tõesti vabaks?" Küsis hääl ja Ellile tundus, et see hakkas värisema.
"Jah!" Vastas tüdruk. "Ma valasin kurja nüia veega üle ja ta sulas ära!"
"Kuidas sa saad seda tõestada?" Ütles hääl nõudlikult.
"Pikapuu-trikapuu!" Hüüatas Hirmutis! "Kuidas siis teie, kes nägevat igale poole, ei näe Ellil peas Kuldset Mütsi? Või te soovite, et me kutsuksime tõestuseks kohale Lendavaid Ahve, bambarraa-tšuffarraa?!"
"Oi! Ei, ei! Ma usun teid!" Sekkus hääl tõtlikult. "Kuid see oli nii ootamatu! Olgu pealegi, tulge ülehomme tagasi, ma mõtlen, mida annab korraldada!"
"Oli juba aega mõelda! Skorriki-morriki!" Karjus raevunud Hirmutis. "Me ootasime vastuvõttu terve nädal aega!"
"Me ei soovi enam päevakestki oodata!" Energiliselt toetas Rauast Puuraidur omasõpra aga Lõvi möirgas nii, et terve hiiglaslik saal täitus selle mörinaga ja selle sisse uppus ära kellegi ehmunud kiljatus.
Kui Lõvi möirge viimased hääled vaibusid, saabus vaikus. Elli ja tema kaaslased ootasid, kuidas vastab Guudvin nende julgele väljakutsele. Sel ajal kui Totsik hakkas innukalt õhku nuusutama ja sööstis siis haukumisega toa kaugeimasse otsa. Vaid hetk ja ta oli silmist kadunud. Ellile tundus, et ta hüppas läbi seina, kuid peagi sealt seina ...ei hoopis rohelise sirmi tagant, mis sulas seinaga ühte hüppas välja väike mehike:
"Võtke ära see koer! Ta ju hammustab mind! Kes mõtles välja lasta minu lossi koeri?"


Teelised jälgisid mehikest hämmingus. Ta polnud kasvult Ellist pikem, kuid juba vana, suure peaga ja kortsulise näoga. Seljas oli tal kirju vest pika jakkiga, jalas triibulised püksid. Käes hoidis oli tal pikk ruupor ja ta vehkis seda hirmunult, üritades vabaneda Totsikust, kes hüpas samuti välja sirmi tagant ja nüüd üritas hammustada mehikest jalast.
Rauast Puuraidur astus tõtlikult tundmatu mehele vastu:
"Kes Te selline olete?" Küsis ta süngelt.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav..." Vastas mehike väriseval häälel. "Aga palun, palun ärge puutuge mind! Ma teen kõik, mida te minust tahate!"
Teelised vahetasid omavahel üllatunud ja pettunud pilke.
"Kuid ma mõtlesin, et Guudvin on Hiiglaslik Elus Pea!" Ütles Elli.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Merineitsi." Ütles Hirmutis.
"Ja mina mõtlesin, et Guudvin on Hirmus Metsloom." Ütles Puuraidur.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Tulekera." Ütles Lõvi.
"Kõik see on õige ja samas te kõik eksite." Vastas tundmatu mehike pehmelt. "Need on maskid."
"Kuidas maskid?" Hüüatas Elli. "Kas te polegi siis Kõikvõimas Võlur?"
"Tasa, lapsuke!" Ütles Guudvin. "Minul on Kõikvõimsa Võluri maine."
"Aga päriselt?"
"Aga päriselt...kahjuks, päriselt olen ma tavaline inimene, mu lapsuke!"
Pisarad hakkasid voolama Elli silmadest pettumusest ja kurbusest. Rauast Puuraidur oli ka juba valmis nutma, kuid õigeagselt tuletas meelde, et tal pole kaasas õlikannu.
Hirmutise vihal ei olnud otsa ega lõppu ning ta hüüdis:
"Ma ütlen teile, kes te olete, kui te seda veel ei tea! Te olete pettur! Pikapu-trikapuu!"
"Täitsa õige!" Vastas mehike lahkelt ja hõõrus käsi. "Ma olen Suursugune ja Hirmuäratav Pettur!"
"Aga mida nüüd teha?" ÜtlesRauast Puuraidur. "Kes nüüd annab mulle südame?"
"Ja mulle aju?" Küsis Hirmutis.
"Ja mulle Julguse?" Lisas Lõvi.
"Mu sõbrad!" Ütles Guudvin. "Aitab rääkida pisiasjadest! Mõelge paren, millist jubedat elu elan ma siin, selles lossis!"
"Te elate jubedat elu?" Imestas Elli.
"Jah, mu laps!" Ohkas Guudvin. "Pange tähele, mitte keegi selles maailmas ei tea, et ma olen Suursugune Pettur ja paljud aastad olin ma sunnitud vigurdama, peitma ennast ja kavalusega vedada inimesi ninapidi. Ja kas teate, see pole sugugi nii lihtne! Ja õnnetuseks tuleb vale lõpuks alati päevavalgele. Nüüd te paljastasitegi minu ja tõtt öelda..." Ohkas ta. "Mul on selle üle hea meel! Muidugi tegin ma vea, kuilasin teil tulla siia kõigil korraga ja veel koos selle vastiku koeraga!..."
"Hei-hei-hei! Ettevaatust sõnadega!" Ütles Totsik, paljastades hambad.
"Palun vabandust," kummardas Guudvin. "Ma ei tahtnud teid solvata...Kuhu ma jäingi, ah jaa... Ma lasin teid sisse kõik korraga, kuna ma väga kartsin Lendavaid Ahve."
"Kuid ma ei mõista!" Ütles Elli "Kuidas ma siis nägin teid Elusa Pea kehastuses?"
"See on väga lihtne!" Vastas Guudvin. "Tulge minuga ja te saate kõigest aru."
Ta juhatas neid salaukse kaudu troonsaali taga olevasse kambrisse ja seal silmasid nad Elusat Pead, Merineitsit, Metslooma ja teisi fantastilisi linde ja kalu. Kõik see oli tehtud paberist, kartongist, puust ja oskuslikult ära värvitud.
"Siin on kehastused, mida võib võtta Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav." Õtles paljastatud Võlur naerdes. "Nagu näete on valik üpris suur ja teeks au igale tsirkusele."
"Kõik see on põlastus...ma tahtsin öelda imesusväärne." Lausus Hirmutis.
Lõvi lähenes Peale ja vihaselt lõi selle käpaga. Pea veeres mööda põrandat eemale ja ta silmad keerlesid ärritatult. Lõvi ehmatas ja hüppas lõrinaga eemale.
"Kõige raskem..." Ütles Guudvin ohkega, "on juhtida silmi. Ma tõmbasin neid nöörikeste abil sirmi tagant, kuid nad ei vaadanud sinna, kuhu vaja. Võibolla sa märkasid seda, lapsuke?"
"See hämmastas mind." Vastas Elli. "Kuid ma olin nii hirmul, et ei saanud millestki aru."
"Seda ma lootsingi." Tunnistas Guudvin. "Isegi kui minu moondused ei ole alati olnud veatud, siiski külastajate hirm ei lasknud neil puudustest aru saada."
"Aga Tulekera?" Hüüatas Lõvi.
"No teid ma ju kartsin kõige enam, sellepärast ma tegin vattist palli, immutasin seda piiritusega ja panin põlema. Polnud paha, mis?"
Lõvi keeras Suursugusele Petturile põlastusega selja.
"Kuidas teil pole häbi vedada inimesi ninapidi?" Küsis Hirmutis.
"Alguses oli häbi, a pärast harjusin ära." Vastas Guudvin puhtsüdamlikult. "Lähme troonsaali, ma jutustan teile kogu oma loo."

Pilgutajate Lilla linn jäi seljataha. Teelised sammusid läände. Ellil oli peas Kuldne Müts.
Tüdruk täiesti juhuslikult pani selle pähe Bastinda Toas ega teadnud midagi selle võlujõust, kuid müts hakkas tüdrukule meeldima ja ta pani selle pähe.
Nad sammusid rõõmsalt ja lootsid jõuda Smaragdlinna kahe-kolme päevaga. Kuid mägedes, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega eksisid nad ära, nad kaotasid õige tee ja läksid vales suunas. Nad kõndisid päevi ja päevi, kuid Smaragdlinna tornid ei paistnud ikka veel.
Toit oli otsakorral ja Ellimõtles tuleviku peale ja oli mures.
Üks kord, kui teelised puhkasid meenus tüdrukule hõbedane vile, mille kinkis talle hiirekuninganna.
"Mis oleks, kui ma vilistaksin?"
Elli vilistas kolm korda. Rohu seest kostus sahinat ja lagendikule jooksis välja põldhiirte kuninganna.
"Tere tulemast!" Hüüdsid teeliselt rõõmsalt aga Rauast Puuraidur haaras kinni Totsiku kaelarihmast.
"Milles asi, mu sõbrad?" Küsis kuninganna Ramina oma peenikese häälega.
"Me oleme teel tagasi Smaragdlinna Pilgutajate riigist, kuid me eksisime ära." Ütles Elli. "Aita meid leida teed!"
"Te kõnnite täitsa valele poole." Ütles hiir. "Varsti olete silmitsi mäestikuga, mis ümbritseb Guudvini Riiki. Siit Smaragdlinnani on pikk tee, päevad ja päevad kõndimist."
Elli kurvastas.
"Ja meie mõtlesime, et varsti näeme Smaragdlinna!"
"Miks kurvastab inimene, kelle peas on Kuldne Müts!" Küsis hiirekuningannaüllatudes. Vaatamata oma väiksele kasvule oli temas haldjate verd ja ta teadis niimõndagi igasuguste võluasjade kasutamisest. "Kutsuge välja Lendavad Ahvid ja nad toimetavad teid kuhu vaja."
Kuuldes Lendavatest Ahvidest hakkas Rauast Puuraidur värisema ja Hirmutis tõmbus kokku kõhedusest. Arg Lõvi raputas tihedat lakka.
"Jälle Lendavad Ahvid? Ei tänan väga! Olen nendega piisavalt tuttav ja mulle need elukad on hullemad, kui mõõkhambulised tiigrid!"
Ramina hakkas naerma:
"Lendavad Ahvid teenivad kuulekalt Kuldse Mütsi omaniku. Vaadake mütsi voodri peal on kirjas, mida tuleb teha."
Elli uuris mütsi voodrit.
"Me oleme päästetud, sõbrad!" Hüüatas ta rõõmsalt
"Ma eemaldun!" Lausus kuninganna hiir suursuguselt. "Meie sugu ei ole Lendavate Ahvidega sõbrajalal. Head aega!"
"Head aega! Aitähh!" Hüüdsid teelised ja Ramina kadus silmist.
Elli hakkas lugema mütsi voodrilt võlusõnu.
"Bambara, tšuffaara, looriki, jooriki..."
"Bambara, tšuffaara?" Küsis imestades Hirmutis.
"Ah, ma palun, ära sega." Palus Elli ja jätkas: "Pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki..."
"Skooriki, mooriki..." Sosistas Hirmutis
"Tulge minu ette Lendavad Ahvid!" Hüüdis Elli kõvasti ja taevas juba kubises Lendavatest Ahvidest.
Teelised taganesid tahtmatult, meenutades oma eelmist kokkupuudet Lendavate Ahvidega. Kuid parv maandus vaikselt ja Ahvide Juht - Uorra kummardas Elli ees aupaklikult.
"Mida käsite meil teha, Kuldse Mütsi omanik?"
"Viige meid Smaragdlinna!"
"Saab tehtud!"
Vaid üks hetk ja teelised olid kõrgel õhus. Lendavate Ahvide Juht ja tema naine kandsid Ellit. Rauast Puuraidur ja Hirmutis istusid ratsa Ahvide seljas. Mitu tugevamat ahvi haarasid Lõvi; üks noorem ahvike kandis Totsikut, koerake haukus tema peale ja üritas hammustada. Algul oli teelistel hirm, kuid peagi rahunesid nad maha nähes, kui kindlalt tunnevad ennast ahvid õhus.
"Miks te allute Kuldse Mütsi omanikule?" Küsis Elli.
Uorra jutustas Ellile loo sellest, kuidas mitu sajandit tagasi lendavate ahvide sugu solvas võimsat haldjat. Karistuseks tegi haldjas Kuldse Mütsi. Lendavad Ahvid peavad täitma kolm Kuldse Mütsi omaniku soovi, peale seda omaniku valitsemisjõud kaob. Kuid kui Müts läheb kellegi teise kätte, saab ta jälle Lendavaid Ahve käsutada. Esimeseks Kuldse Mütsi omanikuks sai haldjas, kes selle tegi. Pärast seda vahetas Müts palju kordi omanikke, kuni lõpuks sattus kurja Bastinda ja temalt Elli kätte.
Tunni aja pärast ilmusid nähtavale Smaragdlinna tornid ja Ahvid maandusid ja teelised tundsid taas jalge all kollastest tellistest teed.
Parv tõusis õhku ja kadus silmist.
Elli helistas kella. Värava avas Faramant ja imestas kohutavalt.
"Te olete tagasi?"
"Nagu näete!" Vastas Hirmutis väärikalt.
"Kuid te ju läksite Lilla riigi kurja nõia juurde?"
"Me käisime tema juures." Vastas Hirmutis ja lõi tähtsa näoga jalutuskeppiga vastu maad. "Kuigi ei saa öelda, et me oleksime sealt lõbusalt aega veetnud."
"Ja te läksite ära Lillast riigist ilma Bastinda loata?" Päris Väravavaht
"Aga me ei küsinudki tema luba." Jätkas Hirmutis. "Kas teate, ta ju sulas ära!"
"Kuidas? Sulas ära!? See on imeline, suurepärane uudis! Kes sulatas ta?"
"Elli loomulikult!" Vastas Lõvi uhkelt.
Väravavaht kummardas Elli ees, juhatas teelised oma tuppa ja pani neile taas ette juba neile tuttavad prillid. Ja jälle kõik ümberringi muutus ja hakkas kiirgama pehmet rohelist valgust.

Arg lõvi rõõmustas hirmsasti kui kuulis Bastinda ootamatust surmast. Elli avas puuri ja ta tegi hoovile jooksuga ringi peale, sirutades jalgu.
Totsik tuli kööki, et vaadata oma silmadega üle hirmsa Bastinda jaanused.
"Ha-ha-ha!" Imetles ta musta riiete hunnikut nurgas. "Tuleb välja, et Bastinda polnud tugevam, kui need lumememmed, mida ehitavad poisid meil Kansases talvel. Kahju vaid, et sa ei tulnud selle peale varem, Elli!"
"Ja väga hea, et ma ei teadnud," vastas Elli. "Muidu vaevalt jätkuks mul julgust valada ta üle, kui ma oleksin teadnud, et ta võib sellest surra..."
"Noh, lõpp hea- kõik hea!" Nõustus Totsik rõõmsasti. "Tähtis on see, et me naaseme Smaragdlinna võiduga!"
Lilla lossi ette kogunes palju Pilgutajaid ja Elli teatas neile, et nüüdsest on nad vabad. Rhva rõõm olikirjeldamatu. Pilgutajad tantsisid, tegid sõrmenipsu ja pilgutasid teineteisele silma sellise innikusega, et õhtuks hakkasid nende silmad vesistama ja nad ei näinud enam midagi enda ümber.
Orjusest vabanedes mõtlesid Elli ja Lõvi kõigepealt Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile. Tuli hoolitseda sõprade päästmise eest.
Mitukümmend hakkajat Pilgutajat suundusid otsemaid Elli ja Lõviga eesotsas otsingutele. Ega Totsikki jäänudlossi, ta istus tähtsa näoga oma suure ja tugeva sõbra seljas. Nad kõndisid seni, kuni jõudsid kohale, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega. Sealt alustati otsinguid. Rauast Puuraiduri veeti kuristikust välja, ühes tema kirvega. Tomp Hirmutise riideid avastati mäe tipust, need olid pleekinud ja mustad. Nähes oma truu sõprade jäänuseid ei suutnud Elli pisaraid tagasi hoida.
Ekspiditsioon naases lossi ja Pilgutajad asusid tööle.
Hirmutise rõivad said hoolikalt ära pestud, nõelutud, puhastatud, värsket põhku täis topitud ja - palun väga! Elli ees seisis tema armas Hirmutis. Kuid ta ei saanud ei rääkida, ei näha sest värvid tema näol olid päikesest ära pleekinud ja tal ei olnud suud ega silmi.
Pilgutajad tõid Ellile pintsli ja värve ja ta asus Hirmutisele suud ja silmi maalima. Niipea, kui näole hakkas tekkima esimene silm, ta lõbusasti pilgutas tüdrukule.
"Kannata veel natuke, sõbrake." Ütles Elli hellalt. "Muidu silmad jäävad viltu..."
Kuid hirmutis lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. Veel polnud tema suugi valmis, kui tema juba laterdas:
"Msst...Hrrmtsss.. pstt... vabbrr... sosssv...Olen Hirmutis, vapper, osav...Ai, milline õnn! Ma olen jälle -jälle Elliga!"
Lõbus Hirmutis kallistas oma pehmete kätega Ellit, Lõvi ja Totsikut...
Elli küsis Pilgutajatelt, ega nende seas pole mõnda osavat seppa. Tuli välja, et riik oli ammusest ajast teada-tuntud oma heade kulla ja kellaseppade poolt. Kui nad said teada, et küsimus on raudmehe - Elli sõbra päästmises, veensid Pilgutajad tüdrukut, et igaüks neist on nõus tegema kõike, et aidata Päästva Vee haldjat - nii nad kutsusid tüdrukut.
Kuid taastada Rauast Puuraidurit polnud kaugeltki mitte nii lihtne, kui Hirmutist. Kolm päeva ja neli ööd töötas riigi osavaim meister Lestar tema äratundmatuseni koledaks muutunud keha masinavärgi kallal. Tema ja ta abilised tagusid haamritega, viilisid viilidega, tinutasid, klammerdasid...
Ja siis saabus õnnelik hetk, millal Rauast Puuraidur seisis Elli ees. Ta oli täitsa nagu uus, kui mitte arvestada mõningaid lapitud kohti seal, kus raud oli läbinisti augustatud teravate kivide poolt. Kuid Rauast Puuraidur ei pannud neid lappe tähelegi. Peale parandust muutus ta veel ilusamaks. Pilgutajad olid teda poleerinud, nüüd läikis ta nii, et silmadel oli teda valus vaadata. Nad parandasid ära ta kirve ja vana katkise puidust varre asemel tegid sellele uue - kuldse. Pilgutajad armastasid üleüldse läikivaid asju. Hiljem Rauast Puuraiduri järel käis terve hulk lapsi ja täiskasvanuid ja jõllitasid teda suurte silmadega.



Rõõmupisarad hakkasid voolama Rauast Puuraiduri silmist, kui ta nägi taas oma sõpru. Hirmutis ja Elli kuivatasid ta pisaraid lilla käterätikuga kartes, et tema lõuad lähevad rooste. Elli nuttis õnnest ja isegi Arg Lõvi poetas mõne pisara. Ta kuivatas oma silmi sabaga nii tihti, et tema sabatutt vettis läbi. Lõvil tuli joosta tagahoovi, et kuivatada oma saba päikese käes.

Kõigi nende rõõmsate sündmuste puhul oli lossis korraldatud lõbus pidu. Elli ja tema sõbrad istusid aukohtadel ja nende tervise eest oli tõstetud palju klaase limonaadi ja puuviljakalja.
Üks pidutsejatest käis välja mõtte, et iga Pilgutaja peaks nüüdsest peale pesema ennast Päästva Vee Haldja auks vähemalt viis korda päevas. Peale pikka vaidlust oli otsustatud, et kolmest korrast päevast piisab küll.
Sõbrad veetsid veel mõned lõbusad päevad Lillas lossis Pilgutajate seltsis ja siis hakkasid valmistuma tagasiteele.
"Peab minema Guudvini juurde: ta peab täitma oma lubadused." Ütles Elli.
"Oo! Lõppude lõpuks saan ma endale aju!" Hüüdis Hirmutis.
"Ja mina - südame!" Lausus Rauast Puuraidur.
"Ja mina - julguse!" Möirgas Arg Lõvi!
"Ja mina saan tagasi Kansasesse, emme ja issi juurde!" Ütles Elli ja plaksutas rõõmsalt käsi.
"Ja seal ma annan õppetunni sellele eputisele, Hektorile!" Lausus Totsik.
Hommikul kutsusid nad kokku Pilgutajaid ja jätsid nendega südamlikult hüvasti.
Rahvamassist tulid välja kolm vanemapoolset Pilgutajat ja pöördusid aupaklikult Rauast Puuraiduri poole, paludes teda, et ta hakkaks nende riigi valitsejaks. Pilgutajatele õudsalt meeldis läikiv Rauast Puuraidur , tema uhke hoiak, kui ta sammus sihvakalt oma kuldne kirves õlal.
"Jääge meiega!" Palusid teda Pilgutajad. "Me oleme nii abitud ja ullad. Me vajame valitsejat, kes suudaks meid kaitsta vaenlaste eest! Mis siis kui mõni kuri nõid ründab meid ja võtab meid jälle orjusesse? Me väga palume teid!"
Puhtalt mõttest kurja nõia peale hakkasid Pilgutajad nutma hirmust.
"Rohkem ei ole ühtegi kurja nõida kogu Guudvini riigis!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Meie Elliga hävitasime nad kõik!"
Pilgutajad kuivatasid oma pisarad ja lisasid:
"Mõelge, kui mugav on selline valitseja: ta ei söö ega ei joo, järelikult ta ei hakka meid vaevama maksudega. Kui ta saab kannatada vaenlastega võideldes, teeme me ta korda, meil juba on kogemused!"
Rauast Puuraidur oli meelitatud.
"Ma ei saa praegu jäta Ellit." Ütles ta. "Ja ma pean saama Smaragdlinnast südame. Kuid pärast... ma mõtlen teie ettepaneku peale ja, võib olla, tulen teie juurde tagasi."
Pilgutajad rõõmustasid ja rõõmsate "Hurraaa!" hüüetega saatsid sõbrad teele.
Kogu seltskond sai endale rikkalikult kingitusi. Ellile kingiti teemantkäevõru. Rauast Puuraidurile meisterdati ilus kuldne õlikann, mis oli kaunistatud kalliskividega. Hirmutisele, teades, et ta ei ole eriti toekas, kingiti suurepärane jalutuskepp uhke elevandiluust otsikuga. Tema kübaraääre alla kinnitati hõbedased kuljused, mis tegid imelist häält. Hirmutis oli ülimalt uhke oma kingituste üle. Kõndides sirutas ta oma jalutuskeppiga võimalikult kaugele ja rapputas kõvasti pead, et ikka ja jälle kuulda kuljuste hõbedast tilinat. Kuigi peagi ta väsis sellest ja hakkas käituma tavalistviisi.
Lõvi ja Totsik said kingituseks kaunid kullast kaelarihmad. Lõvile kaelarihm alguses ei meeldinud, kuid meister Lestar ütles talle, et kõik kuningad kannavad kuldseid kaelarihmasid ja Lõvil tuli selle ebameeldiva ehtega leppida.
"Siis, kui ma saan endale julguse..." Ütles Lõvi. "Saan ma loomade kuningaks, nii et ma pean juba varakult harjutama selle vastiku asjandusega..."

Teelised vaatasid kabuhirmus lendavate ahvide parve. Nendega võidelda polnud võimalik.
Ahvid ründasid segaduses rändureid kõik korraga. Mitte kumbki neist ei suutnud tulla appi oma sõpradele, sest kõik olid sunnitud vaenlastega ise võitlema.
Asjata vehkis Rauast Puuraidur oma kirvega. Ahvid piirasid ta ümber, haarasid tal kirve käest, tõstsid kõrgele õhku ja lasid kukkuda kuristikku teravatele kividele. Rauast Puuraidur oli igaltpoolt katki, ta ei suutnud enam liigutada. Kuristikku lendas talle järgi ka tema kirves.
Teine salk ahve toimetas Hirmutise kallal. Nad raputasid ta põhust tühjaks ja loopisid selle tuulde, jakki, pea ja saapad aga kortsutasid ära ja viskasid kõrgele mäe otsa.
Lõvi keerutas kohapeal ja möirgas hirmust nii koledal häälel, et ahvid ei julgenud talle läheneda. Kuid nad vigurdasid edasi, viskasid talle köied üle selja, kukutasid ta maha, sidusid kinni ta käpad, toppisid kinni suu, tõstsid ta õhku ning viisid võidukalt Bastinda lossi. Seal pandi ta raudtrellide taha ja Lõvi veeretas ennast raevukalt mööda põrandat, üritades nöörid läbi närida.
Hirmunud Elllil jäi ainult oodata julma lõppu. Teda ründas lendavate ahvide juht ise, ta juba kavatses haarata tüdruku kõrist oma teravate küüntega, kui järsku nägi tal jalas hõbekingakesi. Tema näol peegeldus hirm. Uorra taganes ja varjates tüdrukut oma alluvate eest karjus:
"Tüdrukut ei tohi puutuda! Ta on Haldjas!"
Ahvid lähenesid aupaklikult, haarasid tüdruku ettevaatlikult sülle, ühes Totsikuga ja lendasid Bastinda Lillasse lossi. Lossi ees mandudes, pani Lendavate Ahvide juht Elli maha. Raevunud nõid hakaks Uorrat sõimama, kuid Uorras ütles:
"Su käsk on täidetud. Me hävitasime rauast inimese ja puistasime laiali hernehirmutise, me tabasime lõvi ja panime ta puuri.Kuid me ei saanud midagi teha tüdrukule. Sa ise tead, milline karistus ootab neid, kesjulgeb puutuda hõbedaste kingakeste omanikku. Me toimetasime ta sinu kätte, tee temaga mis tahad. Hüvasti!"
Bastinda silmitses Elli jalgu ja hakkas värisema hirmust: ta tundis ära Gingemma võlukingakesed.
"Kuidas nad said tema kätte?" Mõtles Bastinda. "Ega ometi see kleenuke tüdruk sai jagu võimsast nõiast Gingemmast, Helesinise riigi valitsejannast? Vaevalt küll, kuid siiski on tal jalas kingakesed! Paha lugu! Ma ei saa sõrmeotsagagi jultunud plikat puutuda, kuni kingakesed on temal jalas!"
Ta karjus:
"Hei, sina! Tule siia! Mis on sinu nimi?"
Tüdruk vaatas kurja nõida pisaraid tulvil silmadega.
"Minu nimi on Elli, Proua!"
"Jutusta mulle, kuidas sa said endale mu õe Gingemma kingakesed?" Küsis Bastinda julmalt.
Elli punastas.
"Proua, ma pole milleski süüdi. Minu majake kukkus proua Gingemma pähe ja lömastas ta..."
"Gingemma on surnud..." Sosistas kuri nõid.
Bastinda ei armastanud oma õde ega pole teda aastaid näinud. Ta ehmatas, et hõbedastes kingakestes tüdruk toob hukatuse ka talle. Kuid vaadates Elli lahket nägu Bastinda rahunes.
"Ta ei tea midagi kingakeste võlujõu kohta." Otsustas nõid. "Kui mul õnnestub nad endale saada olen ma võimukam kui varem, siis kui mul veel olid hundid, varesed, mustad herilased ja Kuldne Müts."
Vanamoori silm lõi ahnusest särama ja ta kõverad sõrmed tõmbusid kokku nii, nagu ta juba oleks Elli jalast kingakesi maha kiskunud.
"Kuula mind, tüdruk Elli!" Kraaksus ta käredalt: "Ma võtan sind orjusesse ja kui sa ei tee tööd korralikult, hakkan ma sind peksma suure nuiaga ja panen su kinni pimedasse keldrisse, mis kubiseb rottidest, suurtest, ahnetest rottidest! Nad söövad su ära ja närivad katki su hellad kondikesed! He-hhe-heee! Kas mõistad mind?"
"Oo! Proa, Ärge andke mind rottidele! Ma hakkan kuuletuma!" Elli oli hirmust kange.
Sel hetkel märkas Bastinda Totsikut, kes peitis ennast Elli taga, surudes ennast tüdruku jalgade vastu.
"Mis loom see veel on?" Küsis kuri nõid Vihaselt.
"See on minu koerake - Totsik." Vastas Elli kartlikult. "Ta on hea, ja ta armastab mind..."
"Hm..hmmm..." Torises nõid. "Pole eales selliseid loomi näinud. Siin sulle minu käsk: las see koer, nagu sa teda hüüad, hoiab minust eemale, või ma viskan ka tema pimedasse keldrisse rottidele söödaks! Aga nüüd järgnege minule!"
Bastinda juhatas neid läbi kaunite Lilla lossi ruumide, kus kõik oli lillat värvi: seinad, vaibad, mööbel. Uste ees seisid Pilgutajad lillas riietused, kes kummardasid maani nähes nõida ja kaeblikult pilgutasid teda silmitsedes. Lõpuks juhatas Bastinda Ellit räppasesse ja pimedasse kööki.
"Sa hakkad küürima potte ja panne, pesema põrandat ja kütma ahju, mu kokk vajab juba ammu abilist!"
Jättes vaese, hirmust kange tüdruku sinnapaika läks Bastinda aeda ja hõõrus seal rõõmsalt kokku oma käsi.
"Ma hirmutasin teda korralikult! Nüüd jäi vaid taltsutada Lõvi ja nad mõlemad on minul pihus!"
Arg Lõvi juba jõudis nöörid läbi närida ja kükitas nüüd puuri kõige kaugemas nurgas. Kui ta nägi Bastindat ta silmad särasid tigedat kollast tuld.
"Ah, kui kahju, et mul pole veel julgust!" Mõtles ta. "Muidu maksaksin vanale nõiale kätte Rauast Puuraiduri ja Hirmutise surma eest." Ja ta tõmbus kokku, valmistudes ründama.
Vanamoor sisenes väikese uksekese kaudu.
"Hei, sina Lõvi, kuula!" Mõmises ta. "Sa oled minu vang! Ma hakkan sind pidudel oma vankri ette rakendama ja sõitma, et pilgutajad näeksid seda ja räägiksid: kui võimas on meie valitsejanna Bastinda! Tal õnnestus isegi Lõvi ära taltsutada!"
Kuni Bastinda lobises, avas lõvi suu, tõmdas lakka turri ja hüppas nõia poole möirates:
"Ma söön su ära!"
Vaid tsipakene ei küündinud ta Bastindani. Ehmunud vanamoor kuulina lendas puurist välja ja sulges nobedalt ukse. Hirmust hingeldades karjus ta läbi puurivõre:
"Sa neetud loom! Sa veel ei tunne mind! Ma näljutan su ära, kui sa ei nõustu olema rakendatud minu vankri ette!"
"Ma söön su ära!" Möirgas lõvi raevunult ja hüppas vastu puurivõre.
Vanamoor vudis lossi, torisedes ja pahandades.
...Algasid igavad ja rasked orjusepäevad. Elli töötas hommikust õhtuni köögis, abistades kokkatädi Fregooset. Lahke Pilgutajatädi üritas alati tüdrukut aidata ja igal võimalusel tegi tema eest ära kõige raskema töö. Kuid Bastinda jälgis, mis toimub köögis ja Fregoose sai tihtipeale pahandada oma lahkuse eest.
Bastinda julmalt noris tüdrukut ja pahatihti ähvardas lüüa teda oma räpase lilla vihmavarjuga, mis oli tal alati kaasas. Elli ei teadnud, et nõid ei saa teda lüüa ja iga kord, kui vihmavari tõusis löögivalmilt õhku, ta süda jätis löögi vahele.
Iga päev jalutas nõid mööda Lõvi puurist ja küsis viriseval häälel:
"Noo, kas lased end rakendada?"
"Ma söön su ära!" Oli alatine vastus ja Lõvi hüppas raevukalt puurivõrele.
Esimesest päevast alates ei andnud nõid lõvile süüa, kuid ta ei surnud nälga ja oli tugev nagu alati.
Asi oli selles, et vana Bastinda kartis kõige rohkem maailmas kahte asja: pimedust ja vett. Niipea, kui ööpimedus kattis lossi, puges Bastinda peitu kõige kaugemasse lossikambrisse, sulges uksed raudsete haakidega ja ei väljunud sealt enne, kui järgmisel päeval. Aga Elli ei kartnud pimedust. Ta võttis köögikappist kogu söögipoolise, mis sinna oli jäänud, selle eest (et sinna oleks rohkem jäänud, selle eest hoolitses Fregoose). Hoides ühes käes toidukorvi ja teises suure veepudeli suundus Elli tagahoovi. Seal võtsid teda suure rõõmuga vastu Lõvi ja Totsik.
Elli ja Totsik ehmatasid väga, kui kuulsid Bastinda ähvardust anda koerake rottidele söödaks ja juba esimesel vangistuse päeval kolis koerake Lõvipuuri, Lõvi kaitse alla. Totsik teadis, et sealt ei saa nõid teda kätte ja võis karistamata haukuda iga kord, kui Bastinda tuli tagahoovi.



Elli puges puuri trellide vahelt ja Lõvi koos Totsikuga sõid ahnelt tema toodud toitu ja jõid vett. Siis seadis Lõvi ennast mugavamalt, tüdruk paitas tema tihedat pehmet karva ja mängis tema sabatutikesega. Elli, Lõvi ja Totsik rääkisid juttu, kurbusega meenutasid hukkunud sõpru - Hirmutist ja Rauast Puuraidurit, arutasid põgenemisplaane. Kuid võimatu oli põgeneda lillast lossist: seda ümbritses kõrge müür, mille ülemises servas olid teravad naelad. Bastinda sulges alati lossiväravaid ja kandis võtmeid endaga kaasas.
Natuke vesteldes ja nuttes jäi tüdruk põhul magama ja Lõvi valvas teda.
Nii veeresid kurvad päevad. Bastinda silmitses kadedusega Elli hõbedaseid kingakesi. Tüdruk võttis need jalast vaid öösiti, lõvipuuris, või pesemise ajaks. Kuid Bastinda kartis vett ja ei lähenenud sellel ajal kunagi tüdrukule.
Elli märkas seda veidrat veehirmu juba esimestel päevadel ja kasutas seda ära. Elli jaoks oli lausa pidu, kui kuri Bastinda käskis tal pesta köögipõrandat. Tüdruk valas köögipõrandale laiali mitu ämbritäit vett ja võis rahulikult minna lõvipuuri ja puhkas seal raskest tööst kolm-neli tundi. Bastinda riidles ja vidises ukse taga, kuid tasus tal pista nina kööki, kui ta nägi vesist põrandat ja jooksis kabuhirmus oma kambrisse Fregoose itsitamise saatel.
Elli vestles tihti lahke kokkatädiga:
"Miks te Pilgutajad ei hakka Bastindale vastu?" Küsis tüdruk. "Teid on ju palju, terved tuhanded aga teie kardate ühte kurja vanamoori. Te oleksite võinud rünnata teda kõik hunnikus, siduda kinni ja panna puuri, sinna, kus on praegu Lõvi..."
"Mis sa nüüd! Mis sa nüüd!" Vehkis Fregoose hirmunult kätega. "Sa ei tunne Bastinda võimu! Tasub tal vaid sõna öelda ja kõik Pilgutajad kukkuvad surnult maha!"
"Kust te seda võtate?"
"Ta on ise meile seda palju kordi rääkinud."
"Aga miks ta siis ei lausunud sellist sõna siis, kui meie sammusime Lossi poole? Miks ässitas ta meile kallale hunte, vareseid, musti herilasi ja mu vaprad sõbrad hävitasid nad kõik ja siis tuli Bastindal pöörduda abi järele Lendavate Ahvide poole?"
"Miks ja miks!" Pahandas Fregoose. "Vot, just selliste juttude eest muudab Bastinda meid varsti pulbriks!"
"A kuidas ta teada saab?"
"Küll ta saab! Tema eest ei varju ükski asi!.."
Kuid juttuajamised kordusid, Bastinda ei teadnud neist midagi ja Fregoose muutus julgemaks. ta hakkas nõustuma Elliga, et Pilgutajad peavad vabanema kurja nõia orjusest. Kuid enne soovis kokkatädi teada, millised nõidused on veel Bastindal varuks. Õhtuti hiilis ta nõia kambri ukse alla ja kuulas pealt vanamoori torisemist, sest viimasel ajal kipus too tihtipeale iseendaga juttu ajama.
Ühel õhtul jooksis Frefoose äärmiselt erutatuna kööki, kuid Ellit sealt polnud ja siis jooksis ta otse tagahoovi, kus kogu seltskond juba magas. Kuid kokkatädi ajas sõbrad ülesse.
"Elli, sul oli õigus!" Hüüdis Fregoose kätega vehkides: "Tuleb välja, et Bastinda kasutas ära kõik oma loitsud, tal pole ühtegi varuks! Ma kuulsin, kuidas ta torises ja sõimas sinu sõpru, et nad jätsid ta ilma kõigist tema nõidustest..."
Tüdruk koos sõpradega rõõmustasid enneolematult ja hakkasid pärima Fregooselt mis ja kuidas. Kuid Kokkatädi ei osanud suurt midagi lisada. Ta ütles vaid, et Bastinda rääkis midagi ka hõbekingakeste kohta, kuid mida nimelt, seda Pilgutajatädi lõppuni ei kuulanud, sest ärevusest kolksatas ta peaga vastu ust ja põgenes kartes, et kuri nõid tabab teda sündmuspaigalt. Fregoose toodud tähtis uudis ergutas vange. Nüüd avanes neil võimalus täita Guudvini käsk ja vabastada Pilgutajad Bastinda orjusest.
"Lihtsalt tehke lahti puuriuks." Lõrises Lõvi. "Ja te näete, mis juhtub kurja Bastindaga!"
Kuid puuriuks oli kinni suure tabalukuga, mille võti oli Bastindal kindlalt peidetud. Sõbrad pidasid nõu ja otsustasid, et Fregoose peaks rääkima teiste teenritega ja veenma neid hakkama Bastindale vastu. Nad tabavad teda ootamatult, võtavad talt võimu ja vabaduse. Fregoose läks ära ja sõbrad ei maganud terve öö, rääkides eesootavast võitlusest Bastindaga.
Järgmisel päeval asus kokkatädi töööle. Teenrid olid Bastinda poolt ära hirmutatud ja ta nägi ränka vaeva, et veenda neid Bastindale vastupanu osutama. Kuid Fregoosal õnnestus veenda mõningaid lossivalvureid ja vandenõu osalised alustasid ettevalmistusi.
Möödusid mõned päevad. Nähes, et valvurid muutusid julgemaks nendega otsustasid seltsi heita ka teised teenijad. Ülestõus lähenes, kuid siis üks juhtus midagi, mis tõi asjale kiire ja ootamatu lahenduse.
Bastinda ei jätnud jonni ja soovis endiselt saada Elli hõbedaste kingakeste omanikuks. See oli nõia jaoks ainuke võimalus jääda Lilla riigi valitsejannaks. Ja lõpuks mõtles Bastinda välja plaani.
Kord, kui Ellit ega Fregooset ei olnud köögis sidus Bastinda köögipõranda kohale pingul nöörikese. Ise aga läks ahju taha peitu.
Tüdruk sisenes kööki, komistas ja kukkus. Parema jala kingake tuli jalast ära ja veeres eemale. Kaval bastinda hüppas ahju tagant välja, hetkega haaras kingakese ja pani enda vana kuivanud jala otsa.
"Ih-hi-hii! Kingake on nüüd minu jalas!" Noris Bastinda ootamatusest toibuvat tüdrukut.
"Andke tagasi!" Karjatas vihastanud tüdruk "Varganägu! Kuidas Teil pole häbi!"
"Eks sa ürita ja võta ära!" Vastas Bastinda näägutades. "Kohe võtan sult ka teise jalast ära, ja siis, ole mureta, maksan sulle kätte Gingemma eest! Lähed rottidele söödaks! Söövad sind rotid! He-he-hee! Suured, ahned rotid, närivad su hellaid konte!"
Elli oli maruvihane: ta nii armastas oma hõbedasi kingakesi. Et kasvõi kuidagi Bastindale kätte maksta, haaras tüdruk veeämbri, jooksis vanamoorile lähemale ja valas ta pealaest jalatallani veega üle.
Nõid võpatas ja karjatas ehmunult, ta proovis ennast veest kuivaks pühkida. Asjata: tema nägu muutus pooriliseks, nagu sulalumi; tema kuju hakkas kokku vajuma ja ära aurama...



"Mis sa tegid!" Vidises nõid. "Nüüd ma sulan ju ära!"
"Mul on väga kahju, Proua!" Vastas Elli. "Ma tõesti ei teadnud, kuid miks te siis varastasite mu kingakese?"
"Viissada aastat ei pestnud ma ennast, isegi hambaid mitte, ei puudutanud sõrmeotsagagi vett, sest mulle oli ennustatud surm vee läbi, ja nüüd ongi minu lõpp käes!" Ulgus vanamoor.
Nõia hääl muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, ta sulas justkui suhkrutükk teeklaasis.
Elli jälgis jubedusega Bastinda surma.
"Te olete ise süüdi..." Alustas ta.
"Ei, see on vandenõõõõ...fffff..."
Nõia jutt katkes, ta settis maha ja juba minuti pärast oli temast järel vaid sogane veeloik, mille sees sulpisid tema riided, vihmavari, hallid juuksesalgud ja hõbekingake.
Sel hetkel astus kööki Fregoose. Kokkatädi rõõmustas väga tema julma valitsejanna surm. Ta korjas ülesse nõia riided, juuksed ja vihmavarju ja viskas need nurka, et põletada hiljem ahjus. Ta kuivatas maast porise loigu ja jooksis lossi jagama teistega rõõmsaid uudiseid.
Aga Elli tegi puhtaks oma kingakese, leidis Bastinda magamistoast võtme, mis avas lõvipuuri ja kiirustas tahahoovi , et jutustada oma sõpradele kurja nõia Bastinda imelisest lõpust.

Smaragdlinna väravani juhatas sõbrad rohelise habemega Sõdur Din Gior. Väravavaht võttis kõigil peast prillid ja peitis need kotti.
"Kas te juba lahkute meie juurest?" Küsis ta viisakalt.
"Jah, me oleme sunnitud minema." Vastas Elli kurvalt. "Kus algab tee Lillasse riiki?"
"Sinna polegi teed, keegi ei lähe vabatahtlikult kurja Bastinda riiki."
"Kuidas me siis leiame ta?"
"Teil ei tasu selle pärast muretseda!" Hüüatas Väravavaht. "Kui te jõuate Lillasse Riiki leiab Bastinda teid ise ja võtab orjusesse."
"Aga võibolla meil õnnestub võtta talt ära tema võlujõud?" Ütles Hirmutis
"Aa! Te soovite võistelda Bastindaga? Seda halvem teile! Mitte keegi pole veel üritanud temaga jõudu katsuda, peale Guudvinit, ja isegi Teda..." Väravavaht läks üle sosinale: "ootas läbikukkumine. Ta kindlasti üritab teid kinni võtta veel enne, kui te üritate midagi teha. Olge ettevaatlikud! Bastinda on väga kuri ja osav nõid, teda võita on ütlemata raske. Minge sinna, kust tõuseb päike ja te jõuate tema riiki. Soovin teile edu!"
Teelised jätsid Faramantiga hüvasti ja ta sulges nende järel Smaragdlinna väravad. Elli suundus itta ja teised järgnesid temale. Kõik olid nukrad teades, milline raske ettevõtmine neid ootab. Ainult muretu Totsik jooksis mööda põldu ja püüdis kirevaid liblikaid: ta usaldas Lõvi ja Rauast Puuraiduri jõudu ning Hirmutise leidlikust.
Elli vaatas Totsiku poole ja imestas: lindike tema kaelas muutus valgeks, kuigi enne oli see rohelist värvi.
"Mida see tähendab?" Küsis ta sõpradelt. Kõik vaatasid teineteisele otsa ja Hirmutis lausus mõtlikult:
"Maagia!"
Kuna keegi ei osanud muud vastust väljakäia leppisid kõik sellega ja sammusid edasi. Smaragdlinn hakkas silmapiirilt kaduma. Riik muutus süngemaks: teelised lähenesid Bastinda valdustele.
Keskpäevani välja paistis päike otse neile silmadesse ja polnud ühtegi puud mille varju saaks minna. Nad sammusid mööda kivist välja. Õhtuks Elli väsis ära aga lõvi vigasas käppa ja lonkas. Peatuti ööbima. Hirmutis ja Rauast Puuraidur jäid vahti, teised jäid magama.

***

Kurjal Bastindal oli vaid üks silm, selle eest ta nägi sellega nii hästi, et ükski nurgake tema riigis ei olnud varjus tema valvsa pilgu eest.
Õhtul istus ta lossi kivitrepile, vaatas üle kõik oma valdused ja võpatas vihast: kaugel kaugel märkas ta väikest tüdrukut ja tema sõpru.
Kuri nõid vilistas oma vilesse. Lossi juurde kogunes lärmiga suurte huntide salk. Neil olid tigedad kollased silmad, teravad kihvad paistsid nende irvakil suudest. Hundid sitsisid tagakäppadel ja vahtisid Bastindale otsa.
"Jookske läände! Seal te leiate väikese tüdruku, kes sisenes jultunult minu riiki oma kaaslastega. Tõmmake kõik nad lõhki!"
"Miks sa ei võtta neid orjusesse?" Küsis karjajuht.
"Tüdruk on nõrk. Tema kaaslased ei suuda tööd teha: üks on põhust ja teine rauast. Nendega on lõvi, kellest on samuti vähe kasu."
Vot niimoodi nägi Bastinda oma ühe silmaga!
Hundid jooksid.
"Tükkideks! Tükkideks!"- karjus nõid neile järele.
Kuid Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei maganud. Nad märkasid õigeaegselt huntide lähenemist.
"Ärata Lõvi!" Ütles Hirmutis.
"Ei tasu." Vastas Rauast Puuraidur. "See on minu töö, tegeleda huntidega. Ma korraldan neile hea vastuvõtu!"
Ja ta sammus ette. Kui karjajuht lähenes talle, laiutades oma suurt hambulist suud, kergitas Puuraidur oma teravat kirvest ja karjajuhi pea lendas eemale. Hundid jooksid reas, üks teise järel, siis, kui järgmine hunt hüppas lähemale, oli Rauast Puuraidur juba valmis, kirves kõrgele õhku tõstetud ja järgmine hundi pea langes maha.



Nelikümmend tigedat hunti oli Bastindal ja nelikümend korda tõstis Rauast Puuraidur oma kirvest kõrgele õhku ja kui ta tõstis oma kirve neljakümne esimest korda, polnud järel enam ühtegi hunti: kõik nad lamasid surnuna Rauast Puuraiduri jalge ees.
"Suurepärane lahing!" Kiitis Hirmutis.
"Puid raiuda on raskem." Vastas Rauast Puuraidur tagasihoidlikult.
Sõbrad ootasid hommikut. Ärgates ja nähes surnud huntide hunnikut Elli ehmatas. Hirmutis jutustas talle öisest lahingust ja Elli tänas kogu südamest Rauast Puuraidurit.
Peale hommikusööki, asusid kõik julgesti teele.
Vana Bastinda armastas kaua vedeleda voodis. Ta ärkas hilja ja läks lossi kivitreppile, et küsida huntidelt, kuidas nad tõmbasid lõhki jultunud rändureid.
Kui vihaseks ta muutus kui nägi, et sõbrad jätkavad oma teekonda ja tema truud hundid lamavad surnult maas.
Bastinda vilistas kaks korda ja taevasse kerkisid keerlevad mustad varesed raudsete nokkadega. Nõid käsutas neid:
"Lennake läände! Seal on võõramaalased! Nokkige nad surnuks! Kiiresti! Kiiresti!"
Varesed, raevuka kisaga suundusid teelistele vastu. Vareseid silmates Elli ehmatas, kuid Hirmutis ütles:
"Sellega tegeleda on minu ülesanne, ega ma pole ilmaasjata vareste hirmutis! Seiske minu taha!" Ja ta vajutas oma kübara sügavamale pähe, laiutas käsi ja nägi välja kui tõsine hernehirmutis.
Varesed sattusid segadusse ja tiirlesid otsustusvõimetult õhus, kuid nende juht kraaksus käreda häälega:
"Mis? Ehmatasite? See on ju põhku täis toppis! Kohe ma talle näitan!"
Parve juht tahtis istuda Hirmutisele pähe, kuid Hirmutis haaras teda tiibast ja hetkega keeras tal kaela kahekorra.



Nelikümmend verehimulist varest raudsete nokkadega oli kurjal Bastindal, ja kõigil keeras vapper Hirmutis kaelad kahekorra ja heitis hunnikusse.
Teelised tänasid Hirmutist leidlikuse eest ja suundusid edasi itta.
Kui Bastinda nägi, et ka tema varesed lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi haaras teda viha ja hirm.
"Kuidas? Kas tõesti kogu minu võlujõust jääb väheseks, et peatada jultunud tüdruk ja tema kaaslased?!" Bastinda trampis raevunult jalgu ja vilistas oma vilet kolm korda. Selle märguande peale lendas kokku terve parv metsikult tigedaid musti herilasi, kelle hammustused olid surmavad.
"Lennake läände!" Lõrises nõid. "Leidke sealt võõramaalasi ja nõelake neid surmani! Kiiresti! Kiiresti!"
Ja herilaased sumisedes kõrvulukustavalt suundusid teelistele vastu. Rauast Puuraidur ja Hirmutis märkasid neid juba kaugelt. Hirmutis teadis hetkega, mida tuleb teha.
"Võta minust välja põhk!" Hüüdis ta Rauast Puuraidurile "Katta sellega Elli, Lõvi ja Totsik, siis herilased ei küündi nendeni!" Ta tegi lahti oma jaki nööbid ja tema seest pudenes maha terve kuhi põhku. Lõvi, Elli ja Totsik viskusid maha. Puuraidur kattis nad põhuga ja ise tõusis püstija seisis kogu oma pikkuses herilastele vastu.
Herilaste pilv, sumisedes kurjalt, ründas Rauast Puuraidurit. Puuraidur naeratas: herilaste mürgised nõelad murdusid rauda tabades ja herilased kukkusid surnuna maha, sest herilane ei saa elada ilma nõelata. Nad langesid maha ja nende kohale sööstsid järgmised, kes üritasid samuti nõelata raudset Puuraiduri keha.
Varstii lamasid kõik herilased surnuna maas justkui mustade süte kuhi. Lõvi, Ellli ja Totsik tulid põhu alt välja, korjasid põhu kokku ja täitsid sellega hirmutise. Sõbrad asusid jälle teele.
Kuri Bastinda vihastas enneolematult kui nägi, et ka tema truud herilased lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi ja edasi. Ta tõmbas juukseid peas, krigistas hambaid ega suutnud kaua sõnakestki lausuda.
Lõpuks rahunes nõid maha ja kutsus kokku oma orjad - Pilgutajad. Bastinda käskis neil relvastuda ja hävitada jultunud sissetungijad. Pilgutajad ei olnud eriliselt vaprad, nad pilgutasid haledalt oma silmi ja nendest hakkasid voolama pisarad. Kuid nad ei saanud hakkata kurjale Bastindale vastu ja hakkasid otsima relvi. Kuid kuna neil polnud eales vaja sõdida (Bastinda pöördus esimest korda nende poole), ei olnud neil mingeid relvi ja nad võtsid kätte, kes poti, kes panni, kes ahjuroobi, mõned neist paugutasid valjusti laste paugutajaid.
Kui Lõvi nägi, kuidas Pilgutajad ettevaatlikult lähenevad neile, varjudes üks teise selja taha ja nügides teineteist tagant; pilgutavad hirmunult ja kissitavad silmi, hakkas ta naerma:
"See lahing saab eriti lühike olema!"
Ta astus ette, laiutas hambaid ja möirgas nii, et Pilgutajad pillasid maha kõik oma potid-pannid, paugutajad ja ahjuroobid ja jooksid laiali - kes kuhu!
Kuri Bastinda läks vihast roheliseks nähes, et sissetungijad sammuvad ikka edasi ja lähenevad juba tema lossile.
Siis tuli tal võtta käsutusele tema viimane nõidus, mis oli tal varuks. Bastinda salajase laega põhjas oli Bastindal Kuldne Müts. Kuldse Mütsi omanik võis millal tahes kutsuda appi lendavate ahvide parve ja anda neile ükskõik millise käsu. Kuid Kuldset Mütsi tohtis kasutada vaid kolm korda. Bastinda aga oli neid juba kahel korral kutsunud. Esimene kord sai ta nende abil Lilla Riigi valitsejaks. Teine kord võitis ta Suure ja Hirmuäratava Guudvini sõdureid, kes üritasid vabastada Lillat riiki tema orjusest. Just selle pärast kartiski Guudvin Bastindat ja saatis Temaga võitlea Ellit, lootes, et teda aitab hõbedaste kingakeste võlujõud.
Bastinda ei tahtnud kasutada Kuldset Mütsi kolmandat korda, sest see oleks tema viimane nõidus. Kuid tal polnud enam ei hunte, ei vareseid, ei musti herilasi ja Pilgutajatest polnud sõjas mingit kasu ja nendele ei saanud lootma jääda.
Ning siis otsis Bastinda välja oma Kuldse Mütsi, asetas selle endale pähe ja hakaks nõiduma. Ta trampis jalaga vastu maad ja lausus valjusti nõiasõnu:
"Bambara, Tšuffaara, looriki, jooriki, pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki! Tulge minu ette Lendavad Ahvid!"
Ja taevas muutus tumedaks Lendavatest Ahvidest, kes suundusid Bastinda Lossi poole oma võimsatel tiibadel.
Parve juht Uorra lendas Bastindale lähemale ja lausus:
"Sa kutsusid meid kolmandat korda!Mida käsid meil teha?"
"Rünnake võõramaalasi, kes tungisid minu riiki ja hävitage nad kõik, väljaarvatud Lõvi! Teda ma rakendan ette oma kärule!"
"Saab tehtud!" Vastas juht ja kogu parv tiibade plaginal suundus läände.