Täna ma tahaksin OLLA...

Jah tahaksin olla täis lootust, et järgmine aasta tuleb eelmisest parem. Kuid mida me oleme õppinud aastal 2009? See oli olnud õpetlik aasta nii mõneski mõttes. Ma õppisin olema üksi, ja seda päris mitu korda. Ausalt öeldes üksiolemine tuleb mul iga korraga aina paremini välja. Peaks õppima veel teistega koos olemist, see on oluliselt raskem ülesanne. Olen loonud endale rituaale, mis toovad rahu südamesse, kuid samas ka seovad sind mõne koha külge ja tekitavad probleeme. Olen põgenenud ja tagasi tulnud, olen jooksnud ja üle oma varju hüpanud. On olnud tõusud ja on olnud ka mõõnad. On olnud võite ja kaotusi.
Poole tunni pärast algab aasta viimane päev, üks väga masendav muinasjutt. Uus Aasta. Muinasjutt otse lapsepõlvest. Päev, millal soovid täituvad ja imed sünnivad. Tähed ja kingitsed ja loomulikult ka emme kartulisalat. Kõik see on minevik. Selliseid asju juhtus siis, kui kalendrites olid ees veel märksa väiksemad numbrid...millalgi eelmisel aastatuhandel või nii. Miks numbrid alati suuremaks muutuvad? Vanem? Kallim? Paksem?
Ma tõesti ei taha nuriseda, ausõna. Elu on lill...lihtsalt miks peab ta nii tihti kaktus olema?
Kui nüüd rõõmsamatel nootidel peatuda, siis võitsin Toila valla fotokonkursi: peapreemia ja veel üks väiksem (parim hetketabamus). See sobib minu aastauudiseks ma arvan. Ilusat aastavahetust kõigile.
Da prisnitsa mne Max Evans...