Täna ma tahaksin OLLA...

Lummus ja küllus. Lust ja lillepidu. Taaskohtumiserõõm ja üllatus. Kõike ja kuhjaga oli sellel armsal saarel, mis suutis kõigest viie päevaga kui mitte koduks saada, siis igati tõetruu koduse tunde luua nii, nagu ta on seda teinud paljude ja paljude suvitajatega enne mind. Vahest tahaksin isegi lasta end ära petta ja jäädagi uskuma, et kodu on just seal.
Vormsil elab alaliselt sadakond inimest. Paljude sissetulek sõltub turistidest, kuid kasvatatakse seal ka loomi ja tehakse ka muid tavaliseid asju. Üks kuulsamaid elanikke on kohalik nõid - Vormsi Enn. Ma arvan, et sama kuulus peaks olema ka Vormsi kohalik loomaarst, kes ka nimesi ravib, sest perearst käib saarel vaid kord kuus. Aga ärge muretsege, lohutab meid meie võõrustaja: eestil on ju olemas vägevad helikopterid kes tõttavad teile appi, kui ei ole just liiga

pime, liiga tuuline, liiga kuum, liiga külm, vihmane, valge, keskpäevane või selleks ajaks - liiga tarbetu tulla. Kõike seda arvesse võttes oleks mul vist mõistlik sinna kolida, haigeolemise luksust ei saa seal saarel endale just lubada. Pealekauba on Vormsi elanikel oma tarbeks päris isiklik raviallikas. Ja ma võin kinnitada, et see tõesti ravib, proovisin järgi ja julgen soovitada!
Viieks päevaks sai meie jaoks Vormsist hoopis Formsi, sest tegeleda sai seal pea kõige huvitavaga, mis F tähega algab (ja kuigi mõnel teist võis siinkohal tekkida mõningaid originaalseid või isegi siivutuid oletusi, on tegu siiski Fotograafia, Feng-Shui ja Floristikaga). Isiklikult olin mina muidugi fotograafia rühmas (ja pildistamist jagus), kuid võimalusel üritasin noppida võimalikult palju teadmisi ka teistest valdkondadest.
Kuhu viib meid järgmise aasta Tartu Rahvaülikooli suvi, seada veel täpselt ei tea, kuid loodetavasti saab jälle kohtuda kõigi toredate inimestega, kes olid seal minuga koos Formsi lummuses :).

Muideks, kevadel helistati mulle ja teatati, et olen võitnud majutuse kahele Madise puhketalus ja pääsmed kohalikule vabaõhuetendusele. Nagu imeväel klappisid ka kõik kuupäevad, nii, et saime sinna suunduda otse pärast Vormsit (seega klappis ka suund). Peagi leidsime ennast imearmsast majakesest,

nii ilusat õdusat ja kodust, et minus tekkis vastupandamatu soov see kuidagi tuuri panna. Ja omanikud olid isegi sellega lahkesti nõus. Siiski surusime maha need ürgsed omamisesoovid ja jätsime Madise talu majakese sinna, kuhu ta kuulub - Nõvasse. Siin on kohakese kodukas, ööbida seal pole sugugi kallis (250.- inimene) kuid selle eest on koht äärmiselt hubane, kõigi mugavustega ja mahutab korraga umbes 6-8 inimest. Rand ja väga fotogeeniline sadam asuvad sealt vaid kiviviske kaugusel ja kindlasti leiab ümberkaudsetest kohtades ka paju muud huvitavat.

Vabadus on see, mida inimesed on alati igatsenud. See on see teema, millest on igal ajal mõeldud, filosofeeritud, teoseid kokku kirjutatud. Mu lõpukirjandi teema oli seotud vabadusega, ja sellest ajast peale on mulle pähe kulunud üks kirjandite kuldsetest reeglitest: kõik üldistused on ohtlikud ja inimene, kes räägib kogu aegadest ja kogu inimkonnast ei tea tegelikult muhvigi.

Seega, kui see oleks minu kirjand oleks see juba esimesest lõigust alates aia taha läinud... kuid sellegipoolest... Kõik me ihaldame vabadust olgu siis füüsilist, materiaalset või suhtevabadust vaid selle pärast, et selle semantiline tähendus on midagi suursugust, romantilist ja väärikat. Tegelikkuses vaba olles ei pruugi me seda vabadust isegi märgata, hindamisest veel rääkimata. Sest reaalsus on nagu alati kujutelmast hoopis karmim. Reaalsuses tähendab vabadus vaid üksindust ja tohutut vastutusekoormat. Vabaduse teemal sügavamalt mõtiskledes soovib iga inimene siiski mingite raamidesse pandud olla, sest raamid tähendavad turvalisust ja garanteerivad kaitset. Ilus ja romantiline on muidugi olla vaba kajakas mere kohal, soojas suvetuules, kuid mõelgem nüüd selle sama vihmaveest nõretava näljase vaba kajaka peale, kes kükitab kusagil külma kivi otsas ja ei oma halli aimugi järgmisest söögikorrast ...

Aga jätaks korraks need sinitaevajutud ja tuleks maa peale tagasi ja pajataks natuke meie eelmise nädala ettevõtmistest. Kuna avastasime meie kasutuses olevaid odavaid/tasuta laevapileteid Soome laevakruiisile (täname sponsoreid kogu südamest ;)) otsustasime, et võiks mõne oma puhkuse päeva sisustada nii, et kasutakski need ära. Paraku tavaline laheületamisrutiin tundus natuke liiga tavaline ja otsustasime, et võiks seda teha hoopis ratastega. Et asi ikka veel huvitavam oleks otsustasime, et Tallinnasse lähme hoopis rongiga. See tundus juba erilise eksootikana, seega mõte meeldis väga.
Esmaspäeval väntasimegi ratastega Sinimäelt Auveresse. Ei olnud küll sugugi kindlad, et rong sellises jumala poolt hüljatud kohas peatusegi teeb, kuid paraku ta seda siiski tegi. Õnneks jõudsime kohale oma 10 sekundit varem, jnii, et jõudsime isegi üsna tobedal kombel ratas üle õla natukene ringi sebida selleks, et avastada, et rongi uksed avanesid hoopis teisel pool ja siis joosta ümber veduri kirudes ja vandudes. Eksootika missugune. Rongis oli isegi inimesi! Tegelikult oli seal isegi rattaid, seega avastasime kohe, et me polegi ainukesed hullud. Ma ei tea, kudas teil, kuid minul oli peas selge ettekujutlus sellest, kuidas meie eesti rongiliiklus eksisteerib vaid selleks, et vedurijuhtidele tööd pakkuda ja raudteed lumest puhtad hoida. Pingid võiksid seal sellegipoolest pehmemad olla. Aga huvitav teekond oli. Saigi erinevaid kohti näha ja tallinnasse tuulikutest möödumata... omamoodi.
Kohusetundlikult võtsime kaasa ka jalgrattakiivrid. Kuigi ma neid värgeldisi südamest vihkan kinnitati meile, et kui Tallinnas nendeta veel hakkama saab, siis Soomes on sellega karmid reeglid.Lõpuks ometi nägin Tallinnas K uue elamise ära! Päris vinge. Üürivad hetkel armsat ühetoalist korterit, kust me neid väga alatult kaheks ööks välja sõime.
Järgmisel hommikul läksimegi ratastega sadamasse, kus saime kokku R. vanemate ja onu perega, kes meiega kampa lõid. Ja olimegi varsti teisel pool lompi.
Rattastega minna oli tõeliselt hea mõtte. Kõik soosis seda ettevõtmist ja jala ringi kõmpides ei oleks ka kuhugile eriti jõudnud.


Nii aga veetsime linnas sellise ehtsa turisti päeva. Külastasime SeaLife'i, loomaaeda ning põhilisi vaatamisväärsusi.
Kusjuures ei sõitnud seal pea keegi kiivritega ning esimesel võimalusel panin ka enda oma võimalikult kaugele ära. Need meie kambast, kes ratastega ei läinud lõid aga lained kohalikkes kaubanduskeskuseid aegajalt helistades meile ja olles vaimustuses šoppamisvõimalustest. "Me saime 5 euro eest sokke!"
Nii, et päev oli igati vahva, kuigi mina isiklikult šoppama ei jõudnudki.

Tagasi kodumaal saime veeta veel veidi aega sõprade seltsis ja juba ootaski tagasitee. Niimoodi... saigi lühiülevaade tehtud, hea kunagi endalgi lugeda, meenutada... sest ega ma ju ometi oma tegemisi nii tähtsaks ei pea, ega laiale publikule pretendeeri. Aga jah allergikutel ei soovitaks siiski kuiva suveilmaga rongiga sõita. Rong tuhiseb mööda teed sellise kiirusega, et keerutab ülesse metsiku koguse õietolmu ja muud säärast. Minu õnnetuseks juhtusid veel paplid õitsema, vms, kuna valged tuustid hõljusid eetris ikka püsivalt ja pabertaskurätikute kulu oli ikka metsik (õnneks oli mul kaasas sajane pakk, kuid umbes pool tundi enne meie peatust sai seegi otsa, nii et võite ette kujutada, mis jubedus see oli... kuigi parem siiski ärge kujutage :))

Ma siin mõtlesin, et kuna kõik minu blogid ja asjad on nüüd nii ametlikult koos, ja siia võib sattuda põhimõtteliselt kes tahes, siis peab hakkama siin sellist hoopis ametlikumat juttu ajama.
Aga no andke andeks, seda ma nüüd küll ei tee. Teeme nii, et need inimesed, kes siia minu peokavade, või fotode, või näomaalingute kaudu sattuvad, te lihtsalt ärge lugege seda blogi osa, mida ma siia trükin, olgu? Leppisime kokku? Küll on tore siis :D.
Oi ma olen ikka naiivne küll.
Eks ma muidugi proovin ennast rohkem vaos hoida ja vähem kiruda. Nii... hakkan nüüd ametlikumaks. Kohe praegu vott...
Minu tellitud näovärvid jõudsid eile smartpostiga kohale. Rõõmustav uudis, liblika disain tuleb nüüdsest peale ikka palju erksam ja ilusam, nad sulavad nii ilusastikokku omavahel, et tõeline lust vaadata...
Muide, täna ma tulin toredale MLIA postitust väärt avastusele. Nimelt avastasin ma et ei ole võimalik fokuseerida oma pilku mingil asjal ja haigutada üheaegselt!
Nojah, niipalju siis minu tõsidusest ja ametlikust ilmest.
Aga ometi on asi tõsine. Lähenev nädalavahetus möödub näomaalimise tähe all, mis mind tõsiselt rõõmustab, sest ma lausa põlen soovist uusi värve katsetada. Enda peal katsetada... no see lihtsalt ei ole seesama. Ja mu isa keeldus liblikaks muutumast, huvitav küll miks?


Ja ärge unustage, pühapäeval on Kala-lala-laat!

Nagu te näete, sai natuke oma blogi kallal nikerdatud. Tänu M. sain ühe programmi, mille abil saab kodukaid teha, tegelikult plaanissin ehtsat galerii-kodukat, ekuhu oma töid ülesse panna... aga tõele näkku vaadates, pole ma nii tõsine tegija, et mul oleks selle jaoks eraldi kodukat tarvis. Mõtlesin, et paneks hoopis oma olemasolevad blogid kokku üheks kodukataoliseks pundiks. Las olla seal siis minu pläkuplää ja mõned fotod, ja kui näomaalingute fotod saavad töödeldud panen need omakorda näomaalingute blogisse. Eelmisel nädalal maalisin laadal lapsi ja teenisin veidi taskuraha. kuigi jah...eks need värvid pole vist ikka ära tasunud.
Kuid kõige tähtsam on see, et mulle meeldib seda teha. Ja lastele meeldib see vist veelgi enam.
Oleks ikkagi tore, kui blogisse saaks aretada mingi galerii, mitte lisada pilte postitustena. Aga äkki saabki, uurin veel seda asja :D

Ei noh, sellist hommikut, nagu täna, pole mul juba ammu ette tulnud. Mitte just eriti meeldiv on ärgata selle häiriva, kusagilt kuklast kumava tunde peale, et magatud sai justkui pisut kauem, kui olnuks tarvis. Veel ebameeldivam on aga avastada pisut liiga heledas hommikuvalguses, et kellanumbrid on juba justnii kaugel, et õige asi oleks juba pool tundi tööl olla ja sugugi mitte sooja tekki all, mis nüüd juba veidi liigagi energiliselt lae poole sööstab. Ja antud hetkel pole enam mingit tähtsust sellel, et sa oled omaarust äratuskella isegi varajasemaks sättinud, et hommikul rahulikult välja mõelda, mida selga panna, sest nüüd lendavad selga täiesti juhuslikud riideesemed... õigemini nad oleksid seda teinud, kui seda neil keegi oleks rahus...kuigi jah, rahu pole siin ikka õige sõna küll...teha lasknud. Ei. Kus sa sellega! Sest telefon, mis äsja oma äratuskellarolli nii pentsikult ignoreerinud oli ärkas viimaks ellu, tõsi küll selleks, et minuga kommunikeeruda. Ning sa vastad järjest nii umbes seitsmeteiskümnele kõnele ja üritad viisakalt selgitada esmalt oma naaberrühmast kolleegile, seejärel lastevanematele, kes just täna nagu kiuste ilmuvad kohale kell seitse, kuigi tavaliselt ei ole neist veel kell kaheksagi jälge, seejärel teisele kolleegile, kellele lapsevanemad omakorda on juba helistanud, seejärel veel mingitele vanematele: ET EI, MIDAGI EI OLE KORRAST ÄRA, MA LIHTSALT MAGASIN SISSE JA MA JOOKSEN JUBA! Samal ajal üritad sa hammastega mingeid suvalisi pükse jalga venitada (otseloomulikult osutuvad need kitsateks teksasteks, mida kahe käegagi annab jalga venitada), ühe käega sorid sa sahtlis sokkide järele (jumal tänatud, et sokikasti olen ma hiljuti korrastanud), tuletad meelde, mis oli see asi, mida sa kindlasti pidid kaasa võtma: jajah...meremehemüts, ainult, et kus see on? Selga vest ja jalga saapad ja uksest välja... tõmbad kapuutsi pähe, sest su soengut pole ollagi ja avastad, et see on mõttekas veel ka teisel põhjusel: väljas on koerailm, ja sa oled riides kui Londoni suvitaja...äge!
Lasteaia poole joostes jõuad veel seletada paarile möödaminejale, et sa oled tõesti sisse maganud (see juhtus teist korda viie aasta jooksul ja terve KÜLA on asjaga JUBA kursis!)
Jõuad lõpuks tööle, vaatad esimest korda peeglisse. Okei, soenguga oleks võinud ka halvemini minna, aga paraku pole meremehemüts ainuke asi, mille sa kaasa pidid võtma. Statiiv oli ju ka. Selge, võimalik, et selle probleemi jõuame kuidagi ära lahendada telefoni teel... Ega rohkem sulle mõtlemiseaega ei antagi: nüüd on vaja tegeleda peatselt algava Laulukaruselli viimaste ettevalmistustega. Midagi ei tohi maha unustada: CD' plaadid, tamburiin, kostüümid, muusika õpetaja tuleb üles korjata teeristist, üks laps tuleb peale teisest bussipeatusest.

Ülejäänud pool päeva mööduvad kui keeristorm. Ja õhtuks on siiski mõnus leida ennast oma hubasest köögist, kus just sai valmis mõnus sidrunikirsikook. Premeerin ennast kannatanukest ühe tükiga, kuid esimese suutäiega avastan, et kook sai pisut liiga hapu...kui hea oleks seda parandada raputades peale tuhksuhkrut. Suurepärane mõte. Peagi nii lõigutud koogitükk kui ka ülejäänud kook on kaetud küllaldase veenva tuhksuhkrukihi poolt. See kihiseb imelikult. Lakun lusika puhtaks ja karjatan "Öäk! Sooda!" Naeran iseenda rumalust ja valmistan ennast moraalselt ette õõvastavaks vaatepildiks milleks on äsjaküpsetatud kook prügikastis. Jah. See on mu esimene untsus kook! Ja üks tõeliselt untsus päev. Kuid kotletid said head, ja meie lapsed said laulukarussellil häid kohti...
Ja homme saab olema parem, sest ma olen õhtuses vahetuses ja sissemagamine on väga vähetõenäoline.

Nädal aega läks linnulennul, nagu ka nädal enne seda, ja nädal enne seda... ja käes on 24. märts. Kuidas see õieti juhtuski, et mööda tänavat jalutades kevad murdis mind järjekordselt maha? Ma olin endale kindel, ma ei kavatsnud teda oodata. Ma olin tüdinenud igaastasest pettumusest, mis saabub siis kui ta meelitab sooja päikesega kuid asemele kingib vaid järjekordse külma, nohu ja tuhanded hangede alt välja sulanud junnid. Sellel aastal oli kevad minu silmis "the bad guy": tuli ja rikkus kogu ilusa ära. Milline suurepärane talv jäi selja taha. Küllap ta oligi selline, kuna ma ei lootnudki temalt midagi head ja vastutasuks ei oska nüüdki enam temast paremat loota: ei ühtegi sula, ei ühtegi lörtsi, ei ühtegi pettumust. Need maagilised kaks nädalat härmas puid jäävad mulle igaveseks meelde. Ja palju muudki. Talv pole mitte aastaaeg, vaid okupatsioon, ütles Sinclair Harry Lewis. Kuid seekord ma nautisin seda okupatsiooni.
Igatahes ma ei oodanud kevadet, ma ignoreerisin seda, et ta hiilib oma päikesesäraga aina lähemale, justkui inimene, kes tunneb ennast milleski kangesti süüdi ja naeratab pealesurutult, tehislikult, kes muudkui käib sul kannul nügides sind sõbralikult õlale ja öeldes:"No ole nüüd!"...Ja mida salata...ma murdusin. Põrusin haledalt ja andsin järele. Ma lasin tal paitada oma nägu ja maalida sinna mõned tedretähnid. Kevad on käes, kuid seekord on hoopis tema see, kes peab mind väärt olema.

Nädal aega oli meil külas Samuel, couchsurfingu kaudu siia sattunud fotograaf belgiast. Igati tore inimene, kes õpetas mulle palju kasulikku fotograafia valdkonnas :)
Aga jah...kevad on siin, ja mis siin muud öelda, kui, et meie Kliimal pole väga vigagi, aga ilmad võiksid küll paremad olla (Inglise vanasõna).

Saladus on nii romantiline sõna. Selline mõistatuslik ja intrigeeriv. Öeldakse, et kahe armastava inimese vahel ei tohi olla saladusi. How boring is that? Saladusi peab olema. Kasvõi väikesi, natukene... nagu pipart või soola roas - lisab vürtsi. Natuke basiilikut ja veidike kardemooni, muidu on ju mage. Või mis?
Mees, kellel ei ole naise ees saladusi, ei ole ka mingit austust tema tunnete vastu, öeldakse naljamisi. Ja ma olen sellega nõus. Ma ei peagi kõike teadma. Kohati teangi liiga palju. No näiteks ma tean küll, et loodus on hukkas, et vihmametsades raiutakse iga päev Hiiumaa suurune mets maha... mis mul nüüd on parem elada? Või teeb see teadmine mu elu veel kuidagipidi väärtuslikkumaks äkki?
Aga teadmistehimu on inimeses suur, muudkui aga tahaks teada, mida sinu kohta räägitakse...veel rohkem tahad teada, mida sinu kohta sosistatakse. Oi ja mida kõike sosistatakse! Oi oi! Eriti naiste seas...ohhoooo... mida kõike! Teadagi on just need kõige mahlasemad saladused, mida sosinal teineteisele paotatakse. Mahlased, intrigeerivad, paljastavad tõed ja valed. Ükstapuha millised neist, peas' et nad oleksid piisavalt saladuslikud ja vaikse häälega. Sest meie, naised oskame saladusi pidada küll... eriti veel üheskoos, n.ö kambakesi. Nii nagu peetakse pidusid nii ka meie peame ja ülistame saladusi. Vürtsikaid, kasteseid, rammuseid, magusaid saladusi - Ükskõik, kui maitsetult see kõik ka ei kõlaks. Tunnistan siinkohal oma vigu ja kirun pikka keelt, kuid mida teha? Ma pole ingel. Ja nagu keegi kord ütles naised on inglid, kuid murdke nende tiivad ja nad istuvad luua selga! Võib olla oleksid lood hoopis teisiti, kui mehed poleks nii kitsid meie ellu teistsugust vürtsi lisama? Seniks aga, tüdrukud, kuidas oleks väikse saladusteõhtu- või vähemalt lõunapoolikuga?