Täna ma tahaksin OLLA...

Sellest tuleb ilmselt kõige masendavam tekst üldse, seega, nõrganärvilistel palve lahkuda....uu, Helena? Kus kadusid? ...nojah kui nõrganärvilisi palutakse ära minna, on Helena esimene, kes tõesti lahkub.
Kui pikk on öö? Minu öö on kestnud aasta aega...isegi natuke üle selle. Ja eile sai see läbi. Kui sõitsin haiglast koju, olin üle pikka aega tõeliselt õnnelik, ning oli nii hea tunne, nagu saaks kõigega hakkama. Miski pole võimatu. Minu aastapikkune öö oli kohati tõeliselt pime. Eelistasin silmi sulgeda ja mitte vaadata, mis peidab endas pimedus. Kuulsin inimesi mu ümber sosistamas asju, et mitte äratada liigset uudishimu. Ma polnud uudishimulik ja kui mulle ei räägitud, miks hommik ei saabu, tõmbasin tekki üle pea ja ei tahtnudki teada. Kuid eile saabus hommik ja ma avastasin, et olengi valmis küsimusi esitama...
Esimest korda julgesin ma vaadata, mis minuga tegelikult oli juhtunud ja kahetsesin seda tõsiselt. Silme eest läks mustaks, pea hakkas ringi käima ja kõrvus kostus meeletu pinin. Ja hommik pidi targem olema! Jah, ma olen nüüd targem...kuid ma tahan tagasi oma rumalust, sest mul on tunne, et see tarkus kummitab mind veel pikka aega, juhul, kui mulle seda pikka aega antakse...heh.

Mõeldes natuke sügavamatel teemadel, küsin ka mina endalt vahel, Mis on Surm? Kui tihti ta tegelikult möödub meist päeva jooksul? Vastu sõitva purjus autojuhi, tuberkuloosihaige narkomani või märja trepi näol? Kui tihti me tõsiselt täname teda helduse eest? Või juhib tema otsuseid midagi muud kui heldus?
Väljas on uus hommik, seekord tundub ta olevat sõbralikum, ei tundu, et ta peidaks mu eest veel mõningaid saladusi, mida ma teada ei tahaks. Ta lihtsalt laseb mul olla edasi...ja ma arvan, et peaksin vist olema tänulik.