Täna ma tahaksin OLLA...

Keset laia ja lagedat Kansase preeriat elas väike tüdruk Elli. Tema isa, farmer John töötas päevad läbi põllul ja ema Anna toimetas kodus. Nende koduks oli väike vagun, mis oli tõstetud ratastelt otse maha.
Majakese sisustus oli vaene: rauast ahi, kapp, laud, kolm tooli ja kaks voodit. Maja kõrvale, otse ukse ette oli kaevatud "tormivarjukelder". Seal ootas pere sageli tormide vaibumist.
Tugevad preeria tormid tihtipeale keerasid külili Johni kerge elamise. Kuid John ei kurvastanud: ta tõstis majakese püsti niipea, kui tuul oli vaibunud. Ahi ja voodid libisesid kohtadele, Elli korjas põrandalt ülesse laiali paisatud plekknõud ja kõik oli korras järgmise tormini.
Silmapiirini välja ulatus preeria, mis oli sile nagu laudlina. Kohati paistsid samasugused vaesed majakesed, nagu seda oli Johni oma. Neid ümbritsesid põllud, mis andsid farmeritele nisu ja maisisaake.
Elli tundis hästi kõiki naabreid ümbruskonnas. Läänepool elas onu Robert oma poegade Bobi ja Dikiga, põhjapool - vana Rolf. Ta meisterdas lastele imepäraseid puust tuulikuid.
Preeria ei tundunud Ellile igavana sest see oli tema kodu. Elli ei teadnud teisi kohti. Mägesid ja metsa oli ta näinud vaid piltidel ning nad ei meelitanud teda, võib olla selle tõttu, et odavates Elli raamatutes olid nad joonistatud halvasti.
Vahel, kui Ellil igav hakkas hüüdis ta väikest koerakest Totsikut ja suundus Bobi ja Diki poole, või külastas vanaisa Rolfi, kelle poolt ei naasnud ta kunagi meisterdatud mänguasjata.
Totsik haukus ja jooksis mööda põlde, ajas taga vareseid ja oli lõpmatult rahul enese ja enda väikese perenaise üle. Totsikul oli must kasukas, kikis kõrvad ja väikesed lustakalt säravad silmakesed. Totsikul ei hakkanud kunagi igav, ta võis mängida tüdrukuga päevad läbi.
Ellil oli palju tegemist. Ta abistas ema, isa aga õpetas Ellile lugemist, kirjutamist ja arvutamist, sest kool asus kaugel ja tüdruk oli veel liiga väike, et külastada seda iga päev.
Üks kord suveõhtul istus Elli majatrepil ja luges ette muinasjuttu. Anna pesi pesu.

"Ja siis suur ja vägev kangelane Arnaulf nägi võlurit, kes oli kõrge, kui torn" - luges Elli suursuguselt, ja tema sõrm libises mööda raamatulehte. - "Võluri suust ja ninast purskas tuld..."
"Emake", -küsis Elli, ta tõstis pilgu raamatult. "Aga kas tänapäeval on ka võlureid?"
"Ei, mu kallis. Kunagi ammumuistsel ajal elasid võlurid, aga siis kadusid ära. Ja milleks neid vaja? Nendetagi palju tööd..."
Elli krimpsutas naljakalt nina:
"Aga ikkagi on võluriteta igav. Kui minust peaks saama kuninganna, ma käsiksin kindlasti, et igas linnas ja külas oleks võlur, kes teeks laste jaoks igasugu imesid."
"Milliseid näiteks?" - küsis naeratades ema.
"Noh, milliseid... näiteks, et iga tüdruk ja poiss hommikul ärgates oma padja alt leiaks suure magusa piparkoogi... või siis..."- Elli silmitses nukralt oma kulunud odavaid papusid - "Või siis, et kõigil lastel oleksid kenad kerged kingakesed."
"Kingakesi saad sa ka ilma võluriteta" sõnas Anna "Varsti lähed isaga laadale, ja saadki..."
Seni, kui tüdruk emaga rääkis hakkas ilm järjest halvenema.

***


Samal ajal kaugel kaugel maal kõrgete mägede taga, sügavas pimedas koopas luges kuri nõid Gingemma oma loitsu.
Gingemma koopas oli hirmus. Seal lae all rippus hiiglasliku krokodill toppis, kõrgetel odadel istusid prisked öökullid, seintel rippusid kuivatatud hiirte kobarad, just nagu sibulad sabapidi nööridega kokku seotud. Pikk ja jäme madu põimus ühe posti ümber ning kõigutas ühtlaselt oma lamedat pead. Palju teisigi hirmsaid ja süngeid asju oli selles sügavas Gingemma koopas.
Suures tahmases pajas keetis Gingemma oma nõiajooki. Ta loopis patta hiiri, tõmmates neid üks teise järel seinal ripuvatest kobaratest.
"Kuhu kadusid ussipead?" torises ta tigedal häälel "Ei saanud ma ju neid kõiki hommikusöögiks ära süüa! Aa, siin nad ongi, rohelises potis! No nüüd tuleb nõiajook, mis tarvis! ...need neetud inimesed saavad oma tasu! Ma vihkan neid! Siginesid üle maa! Kuivatasid ära kõik sood ja rabad! Raiusid maha kõik metsad! Ajasid sealt välja kõik konnad-maod! Kõike nad hävitavad! Midagi maitsvat pole siia ilma jäänud! Ainult võib olla ussikest mekidki..." Gingemma viibutas pimeduses oma kondist ja kokkukuivanud rusikat ning hakkas loopima patta ussipäid.
"Ahhaa! Vihatud inimesed! Ongi valmis minu nõiajook teile hukatuseks! Piserdan seda üle metsade ja põldude, ning tõuseb selline torm, millist pole veel kunagi nähtud!"



Gingemma haaras paja sangadest ja suure pingutusega lohistas selle välja koopast. Seal uputas ta sellesse oma luua ja hakkas leotist laiali pritsima:
"Tõuse keeristorm! Tõuse tuulispask! Lenda mööda ilma, kui märatsev loom! Rebi, lõhu ja purusta! Paiska ümber kõik majad ja tõsta need õhku! Sussaka, massaka, leema, reema, geema! Burrido, furrido, seema, peema, feema!..."
Ta lausus karjudes võlusõnu ning vehkis oma sassis luuaga ja nagu ta seda tegi, nii muutus kõik ümberringi süngemaks, tumedamaks muutus taevas, kogunesid pilved, vilises tuul. Kaugustes sähvatasid välgud...
"Rebi, lõhu ja purusta!" kisas hullunud nõid -"Sussaka, masaka, burrido furrido! Hävita tuulispask inimesi, loomi ja linde! Ainult ussikeste, ämblikutele ja konnadele halasta! Las nad levivad üle ilma minule, võimsale nõiale rõõmuks! Burrido, furrido, sussaka, massaka!"
Ja tuul ulgus aina kõvemini ja kõvemini, käisid välgusähvatused, kõrvululustavalt mürises kõu.
Gingemma keerles metsikus joovastuses ning tuul lehvitas tema pikka rüüd...

***

Gingemma nõiduse poolt välja kutsutud torm jõudis Kansasesse ning iga minutiga lähenes John'i majakesele. Silmapiiril oli pime paksutest tormipilvetest, sinised sähvatused valgustasid maad.
Totsik jooksis närviliselt ringi. Ta viskas pea kuklasse ning klähvis pilvi, mis kiiresti liikusid mööda taevast.
"Oi, Totsik, sa oled nii naljakas!" - ütles Elli, "Hirmutad pilvi aga ise kardad!"
Koerake tõepoolest pelgas äikest, kuigi ta oli neid oma lühikese elu jooksul juba palju näinud.
Anna hakkas muretsema.
"Latran ma siin sinuga, tütreke, aga vaata, läheneb tõeline torm ..."
Juba oli selgesti eristatav sünge tuule undamine. Nisu põllul kummardus maani ja mööda seda nisumerd veeresid lained.
Põllult jooksiskohale ärevil farmer John.
"Torm läheneb! Hirmus torm!" karjus ta "Varjuge tormikeldrisse! Ma jooksen ja ajan loomad lauta!"
Anna tormas keldri poole ja avas selle ukse "Elli, Elli! Ruttu siia!" hüüdis ta.
Kuid Totsik, kes oli ehmatatud tuule möirete ja lõpmata müristamisega pages majja ning puges seal voodi alla, kõige kaugemasse nurka. Elli ei tahtnud jätta oma lemmikut üksipäini ja jooksis vagunisse tema järel.
Ja sel samal hetkel juhtus imeline asi. Majakene keeras ringiratast kaks või kolm korda, nagu karusell. Ta sattus otse keeristormi keskele. Tuulispask haaras selle, tõstis õhku ja kandis edasi.
Majakese uksele ilmus ehmunud Elli väike Totsik süles. Mida teha? Hüpata alla? Kuid oli juba hilja. Majake lendas kõrgel maa kohal...
Tuul sasis Anna juukseid. Ta seisis tormivarjukeldri kõrval, sirutas käsi ja karjus meeleheitlikult. Ka farmer John jooksis laudast, sellele kohale, kus just hiljuti seisis tema majake. Orbudest isa ja ema vaatasid kaua pimedasse taevasse, mida valgustasid tihedad välgusähvatused...
Keeristorm ikka veel möllas ja majake sõudis kiikudes läbi õhu. Totsik oli hämmingus kogu sündmustest tema ümber, ta jooksis mööda pimedat tuba ja haukus kõvasti. Elli istus hirmunult põrandal ja hoidis peast kinni. Ta tundis ennast väga üksikuna. Tuul ulgus kõrvulukustavalt. Ellile tundus, et majake peagi kukub ja puruneb tuhandeks tükiks. Kuid aeg möödus ja majake lendas ikka edasi. Elli ronis voodisse ja võttis Toto endale sülle. Tuul ulgus ikka veel ja majake kõikus ühtlaselt ning Elli jäi sügavasse unne.