Täna ma tahaksin OLLA...

Jah, olen nõus. Väga pube nimetus tuli, kuid andke mulle andeks. Olin natukene lahkuminemisest "Under the weather" ...if you know what I mean. If you don't I'll explain tho.
Käisin Vicky pulmas, mis toimus Londonis, Mandarin Oriental hotellis...kõik oli väga ilus ja uhke. Kuid ma polnud teda 8 aastat näinud, ning ei kujutanud isegi ette, kui väga ma teda tegelikult igatsesin. Kartsin, et aeg on oma töö halastamatult teinud, ning me oleme nüüd juba liiga erinevad...milline rumalus! Kõik läks suurepärsaelt. Mulle meeldis väga tema nüüd juba abikaasa Simon. Nad sobivad teinetisele suurepäraselt.
Linn meeldis mulle väga, kõik oli jõuluehetes, pealegi tõeliselt uhkeis. Iga väiksemgi poevitriin oli läbi mõeldud ja teistega kokku sobitatud. Igal oksakesel olilambike, igal ukseesisel kujul pärjake. Isegi vihm ei hajutanud jõulutunnet. Fännasin musti taksosid ja punaseid telefoniputkaid ja loomulikult Pret A Manger'i - selle toiduketti pärast tasus juba Londonisse minna! Ma polnud eales nii maitsvat ja samas nii tervislikku toitu söönud need marineeritud kana ja krõbeda peekoni võileivad jäävad arvatavastimind elu lõppuni kummitama, ja vitamiinijoogid ja juustukoogikesed ümbertöödeldud paberist karbikestes! Jah, linn oli imeline aga eks tegu oli ka külalislahkusega, kui hästi kõik meid vastu võtsid! Kohtusin nii paljude toredate inimestega! Pulmalauda vaadates oli mul väga soe tunne: lihtsalt harukordne, kuidas kõik hoolisid teineteisest ja kõige enam loomulikult Vickyst! Kõik parimad sõbrad olid kohal. Soovisin, et saaksin ka kunagi kokku ajada kõik mu kõige kallimad sõbrad ja tunda sellist soojust veel kord. Aga võibolla kunagi saangi...kes teab. Kujutasin endale ette, milline näeks minu selline reunion'i laud...kes seal kõik istuksid: Karin, Vicky, Angelina, Lenka, Maarja-Leena, Anka, Aldis, Robert...istuksime, mängiksime mänge, meenutaksime möödund aegu...ja läheksime lahku.
Lahkuminekud on vastikud, ka see oli vastik. Lihtsalt jube tegelikult...meil mõlemal tuli meelde, kuidas ta vanasti Vokast pidi lahkuma. Me olime 5-10 aastased ja sellised lahkuminekud tulid üsna regulaarselt ette. Me nutsime poolpäeva ja soovisime betoneerida Vicky jalgu, et nad ei saaks teda ära viia. Igatahes seekord ei erinenud paljuski kõigist teistest kordadest, selle väikese vahega, et me ei olnud enam sugugi viie...ega isegi kümne aastased. Ripsmetusši pritsis erisuundades ...
Jah...õnneks nüüd pidime hakkama tihemini kohtuma ja ma loodan, et nii saabki olema. 8 aastat! See oli ju lihtsalt kuritegu...tõesõna!
Jään ootama kevadet, aeg näitab ju alati, kui kiirestu see lendab...8 aastat läks ju nii kiiresti. 4-6 kuud ei tohiks juometi olla probleem...

Kuulsus kõnnnib kusagil lähedal...Mõnele kukub see pähe iseenesest, mõndest läheb suure ringiga mööda. Nii juhtus ka Tallinn-Narva mnt. 189,5ndal kilomeetril. Üleeile, 17. Novembril. 2008 sai 189 kilomeetri Ilves üle eesti kuulsaks! Hurraa! Nimelt näitas seda Võsa Reporterist.

Loomulikult on öökull endast väljas, TEMA pidanud see olema, keda telekast näidatakse! Temas on radarilaadset mõistatust, temal on üks punane silm...rääkimata sellest, et ta on seal palju kauem puu otsas istunud. Ega midagi väga meelitavat muidugi vaese ilvese kohta ei öeldud, valetati hoopis...murdvat teine lambaid ümberringi (ei vasta tõele, võin kinnitada, ma hoian neil loomadel ju silma peal) kuid selle eest nimeteti teda EETRIS "ERILISEKS OLUKORRAKS"! Ja see juba kõlas vägagi kaaluka argumendina. Öökullile on siin selget ülekohut tehtud. Ta oleks isegi ilusti kaadrisse mahtunud, kui mitte see nurjatu Võsa reporter!
Igatahes, kui jalutate sealt vaikselt mööda, kuulete ilmselt sõnelust ja olgem ausad, Öökullist võib täitsa aru saada, kes oleks ikka tahtnud olla Võsa Petsi poolt ära varjatud? Kükitada nii lähedal oma hiilgavale tähetunnile, suutmatuses mitte midagi ette võtta...kurb, kurb...loodame, et nad lepivad siiski ära.

Panin pesu kuivama, seega võin 99% täpsusega kinnitada, et homme keerab ilm ära ja hakkab vihma sadama. Nagu aamen kirikus. See on sama kindel märk kui see, et vihmasadu + päike = vikerkaar.

Ega mul täna eriliselt midagi kirjutada polegi...aga ma ei saa jätta jagamata teiega oma rõõmu: nimelt leidsin eesti keelse lõigu Duglas Adamsi raamatust, mida väga armastan tsiteerida:

Bistromaatiline Vedu on üks suurepärane uus meetod tohutute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks ilma kogu selle ohtliku jändamiseta Ebatõenäosusfaktorite ümber. Bistromaatika ise on lihtsalt üks revolutsiooniliselt uus meetod numbrite käitumise mõistmiseks. Täpselt samuti, nagu Einstein täheldas, et aeg ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ruumis, ja et ruum ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ajas, nii teatakse nüüd, et arvud ei ole absoluudid, vaid sõltuvad vaatleja liikumisest restoranides. Kõige esimene mitteabsoluutne arv on inimeste arv, kellele laud on kinni pandud. See muutub esimese kolme telefonikõne ajal restorani ning ei paista siis omavat mingit nähtavat seost nende inimeste arvuga, kes tegelikult kohale tulevad, ega nende inimeste arvuga, kes hiljem, pärast etendust/matši/pidu/esinemist nendega liituvad, ega ka nende inimeste arvuga, kes lahkuvad, kui näevad, kes veel kohale on tulnud. Teine mitteabsoluutne arv on kokkulepitud saabumisaeg, mida nüüdseks tuntakse kui üht kõige pentsikumat matemaatilist kontseptsiooni, pöördreverseksklusiooni - arvu, mille olemasolu võib defineerida ainult nii, et see on kõike muud kui see ise. Teiste sõnadega, kokkulepitud saabumisaeg on see ajahetk, mil on võimatu, et ükski seltskonna liige saabub. Pöördreversekslusioonid mängivad nüüd elutähtsat osa mitmetes matemaatika harudes, kaasa arvatud statistika ja raamatupidamine ning moodustavad ka baasvõrrandid, mida kasutatakse Kellegi Teise Probleemi-välja juhtimiseks. Kolmandaks ja kõigest kõige salapärasemaks mitteabsoluutsuse killukeseks on arvel kirjas olevate teenuste arvu, iga teenuse maksumuse, lauas olevate inimeste arvu ja nende summade suhe, mida nad igaüks on valmis maksma. (Nende inimeste arv, kes tegelikult raha ka on kaasa võtnud, on selles vallas ainult subfenomen.) Need hämmastavad vastukäivused, mis siinkohal tekkida tavatsesid, jäid sajanditeks uurimata, kuna keegi ei võtnud neid tõsiselt. Tol ajal pandi need taoliste asjade arvele nagu viisakus, jultumus, õelus, uhkeldamine, väsimus, emotsionaalsus või hiline kellaaeg ja unustati järgmiseks hommikuks täielikult ära. Loomulikult ei testitud neid kunagi laboratooriumioludes, sest neid ei tekkinud kunagi laboratooriumides - vähemalt mitte hea reputatsiooniga laboratooriumides. Ja nii oligi, et alles taskuarvutite tulekuga sai lõpuks ilmsiks rabav tõde, ja see oli järgmine: Restoranide territooriumidel restoraniarvetele kirjutatud arvud ei järgi samu matemaatilisi seadusi, mida järgivad mis tahes teises universumi osas mis tahes teisele paberitükile kirjutatud arvud. See teaduslik fakt rabas maailma tormina ning kujundas selle põhjalikult ümber. Nii paljusid matemaatikakonverentse hakati pidama niivõrd heades restoranides, et paljud selle põlvkonna helgemad pead surid tüseduse ja südamerabanduse kätte ja matemaatikateadus langes oma arengus palju aastaid tagasi.


Geniaalne kas pole? Ja geniaalselt vaimukas!

Sinimäele püstitati uus ja uhke vaatetorn. Otse pargimäe tippu. Oleks mul torisemise tuju ütleksin ma, et nüüd paistab see võsa, mida siin metsaks harjutud kutsuma, veel väiksem ja hapram kui kunagi varem; veel tooksin esile, et tornilt avaneb vägev vaade nõukaaegsetele lehmalautadele, mis on tükkhaavalgi vaadata üsna masendavad, nüüd aga on nad esindatud kogu oma hiilguses...
Aga olgu pealegi, ma ei torise täna, kuna tornid mulle meeldivad. Meeldib kõrgus. Selgetel talvistel öödel saab seal hästi tähti silmitseda...minu kodunt võib alati kruusi kuuma teed kaasa võtta, soe tekk ka veel.

Nüüd on vähemalt mingi koht kuhu vahel põgeneda, ja see mõjub arvatavasti enesehinnangule. Seisad seal loojuva päikese kiirtes ja tunned kuidas ego kasvab...:D. Alguses peab muidugi leppima sellega, et sa pole ainuke, kes oma egot kasvatada tahaks...aga küll see torn varsti ka vanade uudiste hulgas. Ja siiis...

Jälle kõigil mu kadunud sõpradel põhjust mulle külla tulla. Välja pakkuda täiesti uus puhkuse pakett: tähevaatlus tornis. Eelregistreerumisega soodustused!

Puhkuse pakett sisaldab:

• Termotassitäis teed/kohvi
  
• Fliisipleed
• teatribinokli kasutamisvõimalus (nautige sinimäerahva eraeludetaile)
• suurepärane vaade merele ja lähedalolevatele linnadele
• tähti/loojangupäikest/virmalisi (vajalik eelnev kokkulepe ilmataadiga)
• lühiettendused "kuidas lehma lüpstasse", "Purjus naaber sõimab naist", "Kesse niimodi pargib?"...ja muud tükid kohaliku külateatri repertuaarist, mida võimalik näha pea' ööpäevaringselt...kuid tsensuuri eest mina ei vastuta. Etenduste tekst ja osatäitjad varjeeruvad ja ei allu mingile loogikale.
• giidi teenused

Kohtumiseni Sinimäel :D

SINIMÄE HÄLLOUVIINI ERI


Tegelikult sünnib müstika igalpool meie ümber just siis, kui me ei vaata. Sest kui miski toimuks kõigi nähes ei saaks see enam olla põrmugi müstiline. Müstilised on näiteks paljud sündmuste ahelad, mis ei võtavad esialgu kõige tavapärasemate olmetoimingute vorme, kuid teatud järjekorras sooritatuna toovad nad lagedale tulemusi, mis näivad esmapilgul täiesti võimatutena. Müstilised on inimeste suhted, kuidas ja mil moel nad tekkivad/lagunevad/koos püsivad...kuid mitte sellistest müsteeriumist ei hakka ma siin täna rääkima.
Täna räägin tõelisest Ida-Virumaa müsteeriumist. Et asi veel põnevamaks muuta nimetagem seda Sinimäe maantelõigu müsteeriumiks. Jah...190'ndal Tallinn-Narva maantee kilomeetril sünnib juba pea' aasta aega midagi kummalist. Nimelt on teeäärsete puude otsa tekkinud kujud. Sellised nikerdatud puukujud ning kuigi siin kandis teavad kõik kõiki pole minul siiamaani infot selle kohta, kes võiks olla vastutav?
Kõigepealt tekkis puu otsa öökull. Öökulli pirakas on oma poolmeetrit kõrge. Ta istub uhkelt oksa peal ning jälgib hämmastunud möödasõitjaid oma terase pilguga. Ja möödasõitjad on tõsiselt hämmingus. Esiteks ei ole lähedal ühtki maja ega korraliku teed, see pole viit, reklaam ega asu siin midagi muud eriliselt märkimisväärset...ainult tihe võsarägastik no ja nüüd siis kull. Kummaline on see, et keegi ei tea midagi nende kujude päritolu kohta. Kas on tegemist mõne kohaliku tegijaga? Kellelgi, kelle käest küsinud olen pole ühtegi kahtlusalust. Võibolla on mängus maavälised jõud :P?
Suvel kui laagnal ratsutamas käisin rääkis Julia mulle, et see olevat radar! Nimelt olevat ta korra öökullisilmades punast lambikest vilkumas näinud. Ei osanud midagi kosta, kuid hiljem kuju tähelepanelikumalt jälgides märkasin isegi ta silmades midagi punast, pean ütlema, et see meenutas pigem helkurit, kuid kes seda täpselt teab?


Järgmisena platseerus kulli lähedale ilves, võib olla on see puuma, võib olla emane lõvi...kuid leppigem kokku, et meie loos on jääb ta ilvese nime alla. Kes iganes neid kahte sinna maantee äärde sisse kirjutas, on vahepeal puutööga kõvasti harjutanud, sest ilves näib palju elusam välja...kuid kas pole müstiline, et selline asi üldse toimub? Ma mõtlen kellele seda vaja on? Milleks? Igatahes on elu jälle natuke põnevam, kuid kas see ongi asja point? Või on teoksil hoopis midagi huvitavamat? Nii või teisiti pean ma nendel loomadel silma peal :D

Jälle üks tore päev!

See oktoobrikuu hommik meenutas tavalise lasteaiapäeava algust selle väikese vahega, et koolivaheaja tõttu oli rühmas veidike vähem lapsi. Nii mõnigi oli õdede-vendadega koju jäänud ja oma sügisevaheaega nautinud. Kuid sellegipoolest oli lasteaia ruumides põnevust palju. Lapsed piilusid vahetevahel aknast, kas ikka vihma ei saja. Neil oli meeles eilne õpetajate lubadus: „Kui ilm lubab, lähme bussiga sõitma!“. Bussisõit on laste jaoks alati suursündmus, kuid sedapuhku oodati seda veel suurema ärevusega: „Me lähme oravaid ja linnukesi vaatama!“. Sel nädalal said lapsed teada, et olemas on kahte sorti linde: neid, kes talveks soojale maale lendavad ja nedki, kes meie juurde jäävad, kuulnud on nad nende kommetest ja toidueelistustest, kuid neid oma silmaga näha ihkas viimane, kui üks väike „Klaabu“ ja „Ojake“.

Õnneks oli ilm meie poolt, kuigi päikest polnud näha, polnud lõhnagi ka lähenevast vihmast ega külmast tuulest, mis alles eile meid rühmaruumidesse lukustasid, ja jalutuskäku nurja ajasid. Väike Nastja istus bussis ja laulis: „Päikseke, päikseke-vaata aknast välja, seal on sinu lapsed, söögiks nendel kommid: kõigile üks, aga sulle ühtegi!“. Oli see siis tõesti väikese võluri töö, või otsustas lihtsalt sügis meile veel ühe kingituse teha, igal juhul Jõhvi parki jõudes oli päikesepaiste juba täies hoos!

Kõigepealt märkasime eemal veel ühte lasterühma, kõik nad jälgisid midagi suure huviga ja varsti meiegi märkasime lehtedes mitut pikasabalist karvapalli! Oravad! Peaaegu kohe jooksid nad meie poole, et vaadata, kas me ikka oleme viisakad külalised, kas tõime ka külakosti? Loomulikult tõime. Lisaks pähklitele olid kaasa võetud ka küpsised ja sai. Kannatlikumad lapsed, kes oskasid juba paremini liikumatult paigal püsida osutusid nendeks õnneseenteks, kellelt oravad külakosti otse käest mekkisid. Kuid sõid siis oravad otse käest või mitte, mõneks ajaks oli kõigi laste tähelepanu ainult nende päralt: orav sööb pähkleid, orav jookseb suure linnu eest peitu, orav peidab lehtede alla lastelt võetut maiust, nüüd ta hiilib vaikselt ja siis komistab saiatüki otsa...kes oleks võinud arvata, et ta ka saia sööb?

Kuid vanal pargil oli meile veel mõni üllatus varuks. Väikesed linnukesed jälgisid meie toidukotte okste vahelt ning ootasid kannatlikult oma korda ja kui see kord kätte jõudis polnud imestusel piire: „Väike linnuke võttis mu käest pähklit!“ hüüdis peagi mitu lastehäält.

Tagasiteel tegime väikese vahepeatuse Vokas. Nimelt külastasime sealses tiigis elavaid parte. siin ei pidanud lapsed enam vaikselt ootama, linde said toita viimane kui üks ja saiast jäi isegi puudu, kuna parte oli tõeliselt palju. Laste suureks imestuseks oli tiigis kahte sorti parte: mõned pruunid ja mõned kandsid uhket rohelist sulemütsi. Peagi saime jälle veidi targemaks: tegemist on ju ema- ja isalindudega!

Sai-leib partidele söödetud, ootas meid tiigi kaldal suur ja uhke mänguväljak! See oli justkui unistus, tundus, et paremaks elu minna enam ei saagi, ning loomulikult veetsime kogu ülejäänud aja mängides ja hullates.

Tagasi lasteaeda jõudes ei olnud enam muust juttu, kui tänasest sõidust. Muljeid jätkub arvatavasti kauaks ajaks, kuid ega uuedki muljed tulemata jää, kuni meil on nii tore vallabuss, kes meid sõidutab! Siin kohapeal peaks ütlema suured tänusõnad vallabussijuhi Onu Valeri’le ja kõigile teistele, tänu kellele meie elus oli veel üks igavesti tore päev!

Detsembris lähen Vicky pulma! Lennupiletidki juba ostetud. Töölgi kõik kokku lepitud. Aga mida ma kingin? Vicky ise palus, et meisterdaksin talle nimesildid. Nametaggs...Sellised pidulikud pulmanimesildid, mis oleksid omapärased ja sobiksid pulmavärvidega (milleks muuseas on kreemjas ja kuldne). Teadsin kohe, et vaja välja mõelda midagi väga omapärast, kuid siiski, peaks ikka tegemist olema tavaliste klassikaliste materjalidega.

Tuli mõte õmmelda kaartidele pitsist taskud, kuhu sisse võiks panna paberile mõne ilusa fondiga trükitud nimed. Vickile meeldis mõte väga, kohe hakkas see edasigi arenema. Mõtlesime, et kolelahe oleks sinna sisse pärast veel mõni nali peita, või mingisugune mängutarvis paber, või roll, mida see või teine külaline pulmas täitma hakkab...igatahes annab seda taskud mitmel moel ära kasutada.
Ostsin lendliisist (www.lendliis.ee) materjale: kollased kunstroosid, A4 formaadis mustriline paber (meenutab kuldse ja hõbedasega marmorvärvimustrit), valge A4 paber roosimustriga, kollased kunstroosid, valge kolmekordne pabernöör, valge pitsitaoline pael, väikeste sõlmekestega (5 cm lai). Käsitööpoest ostsin kuldset niiti.


Silt tulisiis välja selline. Kuidas teha?
1) Sobiv A4 formaadis paber aluseks (mina kasutasin kuldse-hõbedase "marmor" mustriga paksemat paberit), jagada neljaks (pooleks põik ja pikuti), iga tükk voltida pooleks, et välja tuleksid väikesed postkaardikesed. Kui paber on paks siis mõtekas on eelnevalt tõmmata murdekohta kääridega ja joonlaua abil joon, siis ettevaatlikult murda paberit hoides samal ajal joonlauda murdejoonel


2) Valgest pitsist/paelast lõigata sobiva suurusega ribad (tulevased taskud), minul olid nad umbes 9 cm pikad.
3) Kaardi sisemisel poolel märgi ära koht, kus task asetsema hakkab. Mina kasutasin selleks naasklit, märkides ära kohad, kust õmblused algama peavad (nurgad). Naaskliga tuleb eelnevalt ümbluste kohtadele augud ette teha, nii tuleb õmblus sirge, paber ei lähe kortsu ja lihtsam on nii samuti.
4) Nüüd ei ole muud kui tasku kaardi külge kolmelt poolt kuldsete niitidega kinni õmmelda.
5) Kaart ise on peaaegu valmis, nüüd vaja ainult ära dekoreerida. Mina kasutasin selleks kuumaliimipüstolid.
6) Roosivarre meisterdasin kolmekordsest valgest pabernöörist. Selleks keerasin üheltpoolt kõik kolm paberlinti natuke lahti. Iga nöörikese keerasin omakorda lahti ning siis jälle otsas kinni selleks, et saavatuda lehekuju. Pildid: ülemine lahti keeramata, keskmine täiestilahti keeratud ja alumine jälle natuke kinni keeratud (nii peaksid lõpus välja nägema kõik kolm lehekest)



7) Liimisin varre kaardile sättides seda veidi kurviliseks ja kinnitasin varrele ka roosi (liimipüstoli abil). Mähkisin roosinupuümber veidi kuldset niiti kasutades kinnituseks kohati ka liimipüstolit.
8) Valige sobiv font ja trükkige ilusale paberile väikesed nimesildid (Mina kasutan selleks roosimustriga paberit). Fonte saab otsida igalt poolt netist, näiteks sellelt lehelt http://www.urbanfonts.com/fonts/calligraphy-fonts.htm