Täna ma tahaksin OLLA...

Niisiis, eile oli väga raske päev, mingisugune närvivapustus. Täiesti hull värk, kuidas ennast võib ise üles keerata. Millest see alguse sai on raske öelda, võib olla see, et neli ööd ei saanud korralikult magada? Igatahes algas kõik pesunöörist: nimelt tuli välja, et meie maja taga olevad pesunöörid on n.ö nimelised... kuna minul isikliku nööri ei ole, siis ei saanud pesu ka kuivatada ega siis pesta ka mitte. Ja eile kui üles ärkasin nägin hiigelpesuhunnikut. Täiesti lahendamata olukord paistis kuigi nüüd tagantjärgi ma naeran isegi seda trükkides, et nagu KAMOON! Igatahes täitsa haige olemine oli täitsa ülespoomiseniiiveldamaajav...aga noh...õnneks nööri ju mul ei olnud :D. Allergia andis ka tunda. Ei aidanud muud, kui tegin endale lavendlivanni ja istusin seal kolm tundi. Sõin palderjanitablette ka, siis hakkas lõpuks elu sisse tulema. Täna tuli A. minu poole... see lükkas elu jälle justkui käima, eile suutsin siiski selle neetud nööri muretseda endale, lausa 30 meetrit uhket helesinist punutud nööri, ilusam kui teistel ja rohkem pingul ka. Nii, et pesin kõik pesu ära, isegi aknakardinad pesin ära ja see pani aknaid pesema, mistõttu tuli pärast ka põrandad ära pesta ja tolm pühkida ja A. tegi kartulikotlette... nüüd on hea olla... ainult veidi väsinud. Elu tuleb ikka lõbusamalt võtta.

Ilves ja Öökull on kadunud! Tegelikult juba oma kuu aega on nad kadunud. Arvasin algul, et nad on korraks puu otsast maha roninud, jalgu sirutama läinud või midagi sinnapoole, aga kuna nad pole siiamaani tagasi tulnud, siis on vist õige aeg häirekella lööma hakata!!! Kohalised kuulsused teadmata kadunud!
Jääme ootama ja lootma politsei operatiivsele tööle. Ja kui ei, siis Võsa peeter palus helistada 54 54 10 10! Vot see, härra Võsa on juba tõsiselt NÕME juhtum!

Mul on vedanud, mul on vend. Mõtlen kuidas tunnevad ennast inimesed, kellel polegi venda... kas nad tunnevad puudust oma olematust vennast nagu mina tunnen puudust endaomast kui ma pole teda ammu näinud?
Kes on vennast parem? Mäletan, ta ütles mulle, et kui ma olin väike olin ma ikka NIIII vastik...oiii, kui vastik ma olin :D. Eks see ole vanemate vendade eelis, nad teavad kui vastikud on nende nooremad õed väikestena, ilma et nooremad õed saaks põhimõtteliselt kunagi teada, kui vastikud vanemad vennad ise väikestena olid. Ma mäletan küll, kuidas käisid mind koju ajamas ja mina muudkui viilisin, kuni sa pidid mul kratist kinni võtma ja enam vähem koju lohistama. Vahel kolasin sinu asjades ka, ja mäletad, kuidas ma selle kasseti ära rikkusin... sulle nii meeldis see kasett. Minule ka meeldis...mulle juba siis meeldis kõik see muusika mida sina kuulasid. Tahtsin endale ka seda laulu... toppisin sinu kassetti koos enda omaga meie "dvuhkassetnikusse" ja vajutasin kõike ilusti, nagu kord ja kohus rec' ja play korraga ühel pool ja play teisel pool...ainult millegi pärast hakkas hoopis minu kasett häält tegema, mingi täielik jama oli peal ka veel...juusiis hüvastijätuks mängib, mõtlesin ma, n.ö. viimane kord.... Kui stop'i vajutasin oli juba hilja. Ägeda venna muusika vahele tekkis väike maitselageduselärakas. Kui väga ma ehmatasin! Nii väga, et ei kerinud isegi kassetti mujale, et see kuritegu võimalikult kaua välja ei tuleks...panin lihtsalt kõik kohtadele nagu oli...ehk ei märgata.
Loomulikult sa märkasid. Mäletan kuidas sa tulid tuppa ja minu kasetti kinni vajutasid, ütlesid..."Mida sa kuulad? Kohe ma panen sulle midagi lahedat mängima..." ja minu jubeduseks tõid lagedale minu poolt ära rikutud kasseti. Oi oi...mis nüüd saab? Üllatus! Kasett ei teinud hoopiski oodatavat lahedat häält enam...algul oli see sinugi jaoks mõistatus...kuid eks sa minu ilmestki mõistsid, kes on selle asja taga...pidin häbist maa alla vajuma.
A kuidas me alati koos seenel käisime...kuidas ma ära eksisin ja nuga ära kaotasin? Hea kui sul on vanem vend aga veel parem on olla noorem õde, tõesõna!

Muutuste lõhn on õhus. Ma ei tea vaid kui kaugelt ma seda tunnen. Loodan enda huvides, et mu lõhnataju pole niivõrd hea. Tahaksin koju. Sinna, kus mere kaldal ootab mind üks pesa, kus meretuul võib sind magama uinutada, lauldes oma kaeblikku laulu ja jutustades oma kallastest ja sügavustest. Sinna, kus kõrguvad männid, sinna, kus puudel on iseloom ja elulugu, mis kohati põimub minu enda eluloo ning iseloomuga. Sinna, kus maantee heli ja küla kuulujutte saab summutada sumeda ning sametise metsakohinaga. Sinna, kus pruun mullane metsatee vetrub palja jala all ja sa ei karda kõndides nii astuda millegi ebasündsa või vaenuliku peale. Sinna, kus on sulle täpselt teada, kus kohast võib noppida karukellasid, kust nurmenukke, kus asuvad parimad mustikaväljad ja kust sügiseti saab sirmikuid.

Staadionil tribüüni alla, tegi pesa rebane. Ja nüüd jooksevad seal ringi rebasepojad kavalad ja julged, ronivad nad oma urust välja ja jooksevad ringi. Kui me seal tasakesi seisame ja asjatult üritame neid videvikus pildistada, tuleb meie poole üks meesterahvas ja küsib sosinal: "Mitu neid on?", "Pidi seitse tükki olema" vastan ma samuti sosinal...
Imetleme neid veidike ja ma hakkan muretsema, ega ta ei soovi neile halba, kuid mõistan peagi, et selline mure on asjatu... see on minu kodu ja siin ei soovita halba väikestele rebasepoegadele ja puhtalt see mõte muudab mind nii õnnelikuks ja tänulikuks, et ma peaaegu armastan juba seda tundmatut meest, selle eest, et ta olemas on. "Tule kella poole kuue paiku hommikul, siis nad tulevad kõik üks teise järel sealt välja mängima...ja kui kodus kanakonti on, too see ka kaasa". Soovitab ta. Tänan teda ja lahkun sealt vaikselt, et ülevaadata, mis on tehtud vanal staadionil, kus toimusid alles heakorratalgud.

Ma arvan, et jään täna rahulikult magama, tuletan meelde kodu, kuhu on mul ikka veel lootust ühel päeval naaseda päriseks, oma puude rüppe.

Kui Elli toibus silmas ta lähedal uut majakest, mille tema isa oli ehitanud tormi poolt äraviidud vagunikese asemel.
Ema vaatas teda lävelt hämmastuses, põllult juba jooksis tema poole isa, vehkides kätega.Elli jooksis nende poole ja märkas, et on sokiväel: võlukingakesed läksid viimase kolmanda sammu ajal kaduma. Kuid Elli ei kahetsenud, Kansases ju pole imesid.
Ta avastas ennast ema käte vahel, ema suudles teda ja nuttis õnnest.
"Ega sa ei tulnud meie juurde tagasi taevast, pisike?"
"O! Ma olin Guudvini võluriigis." Vastas tüdruk lihtsalt. "Kuid ma mõtlesin teie peale kogu aeg...ja...issi...kas sa käisid laadal?"
"Mis sa nüüd, Ellike!" Vastas isa läbi naeru ja pisarate. "Kas meil oli siis asja laadast, kui me pidasime sind surnuks jaleinasime ööd ja päevad?"
Mitu päeva järjest jutustas Elli oma seiklustest Võlumaal. Ta jutustas oma sõpradest: Hirmutis Targast, Lahkest Puuraidurist ja Julgest Lõvist.
Totsik oli kõrval. Ta ei saanud midagi sekka öelda, sest Kansasesse naasedes kaotas ta oma kõnevõime, kuid tema sabake oli veel sõnarikkam, kui keel.
Üleliigne on mainidagi, et võitlus naaberkoer Hektoriga võttis aset veel kojutulekuga samal õhtul. Võitlus lõppes viigiga ja mõlemad võistlejad tundsid nii suurt austust teineteise vastu, et muutusid lahutamatuteks sõpradeks ja sest ajast peale tegid tegemist teiste naaberkoertega vaid üheskoos.
John sõitis naaberkülla laadale ja viis tütre tsirkusesse. Seal kohtas Elli endale suureks üllatuseks James Guudvinit ja vastastikul rõõmul polnud otsa ega lõppu.

Ülejäänud teekond läbi metsa möödus ilma seiklusteta. Kui teelised väljusid metsast nägid nad ümarat kaljust mäge. Sellest mööda minna oli võimatu, mõlemal pool mäge laiusid sügavad kuristikud.
"Raskevõitu on ronida sellesse mäkke!" Ütles Hirmutis. "Kuid ega mägi pole sirge koht ja kuna ta seisab meie ees, tuleb temast üle ronida!" Ning ta hakkas ronima ülesmäge hoides surudes ennast vastu järsakut ja haarates igast astangust. Ülejäänud järgnesid Hirmutisele.
Nad olid juba üsna kõrgel, kui järsku üks käre sügav hääl hüüdis neile:
"Taganege!"
"Kes see on?" Küsis Hirmutis.
Kalju tagant ilmus nähtavale kellegi veider pea.
"See mägi kuulub meile ja kellelgi pole õigust siit üle ronida!"
"Kuid me ju peame sellest üle ronima!" Väitis Hirmutis viisakalt vastu. "Me suundume Stella Riikija siin pole teist teed."
"Meie, Marraanid, ei lase kedagi üle oma valduste!"
Kaljule hüppas kurja naeruga välja väike jässakas mehike. Tal oli suur pea ja lühike kael. Tema paksud käed olid rusikates ja ta ähvardas nende hiiglaslike rusikatega teelisi. Mehike ei tundunud eriti tugev ja Hirmutis ronis julgestiedasi. Kuid siis juhtus imelik asi. Veider mehike järsult lükkas end maast lahti, hüppas õhku nagu pallike ja täie hooga lõi Hirmutisele vastu rinda oma tugevate käte ja peaga. Hirmutis kukkus kukkerpallitades mäe jalamileaga mehike hüppas osavalt jalule hakkas naerma ja hüüdis:
"Trulla-laa! Vot kuidas seda tehakse meil, Marraanidel!"
Ja justkui märguande peale hüppasid kaljude tagant välja sadu Hüpikuid: nii hüüdsid neid naaberrahvad.
"Trulla-laa! Trulla-laa! Proovige vaid üle minna!" Karjus kirevahääleline koor.
Lõvi vihastas ja sööstis rünnakule. Ta urises ähvardavalt ja piitsutas sabaga vastu enda külgi. Kuid mitu Hüpikut, tõukega lõid teda oma tugevate rusikate ja kõvade peadega nii, et Lõvi veeres allamäge näugudes valust justkui kõige tavalisem kass. Ta tõusis süngelt püsti ja longates astus mäe jalamilt eemale.



Rauast puuraidur tõstis oma kirve, katsetas korraks oma liigeste painduvust ja ronis otsustavalt ülesse.
"Tule tagasi! Tule tagasi!" Hüüdis Elli ja nuttes haaras teda käest. "Sa puruned kui kukkud alla! Kuidas me hakkame sind parandama selles teadmata kohas?"
Elli pisarad kohe sundisid Rauast Puuraidurit tagasi tulema.
"Kutsume välja Lendavad Ahvid." Pakkus Hirmutis. "Siin ilma nendeta hakkama ei saa, Pikapuu-trikapuu!"
Elli ohkas:
"Kui Stella võtab meid vastu ebasõbralikult jääme me kaitseta..."
Ja siis lausus Totsik Ootamatult:
"Targa koerana on mul seda väga häbi tunnistada, kuid tõde ei saa varjata: meie sinuga Elli oleme hirmusrumalad."
"Miks?" Imestas Elli.
"Aga kuidas siis! Kui me lendasime sinuga Lendavate ahvide juhiga, jutustasta meile Kuldse Mütsi loo... Kuldset Mütsi tohib ju edasi anda!"
"Ja mis siis sellest?" Ei mõistnud Elli ikka veel.
"Kui sa raiskad ära Kuldse Mütsi viimase - kolmanda võlujõu, annad sa selle edasi Hirmutisele ja tema saab seda jälle kolm korda kasutada!"
"Hurraa, Hurraa!" Hüüdsid kõik üheskoos. "Totsik, sa oled meie päästja!"
"Kahju muidugi, et see hiilgav mõte ei tulnud mulle pähe varem. Siis me poleks saanud kannatada Üleujutuse ajal!"
"Pole midagi teha." Ütles Elli. "Mis oli see oli, aega tagasi keerata ei saa."
"Oodake korra... " sekkus Hirmutis. "Mis see siis välja tuleb? Kolm ja kolm ja veel kolm..." Ta arvutas kaua sõrmedel. "Tuleb välja, et Mina koos Rauast Puuraiduri ja Lõviga, me saame käsutada Lendavaid ahve veel tervelt üheksa korda!"
"Aga mind sa unustasid?" Ütles Totsik. "Mina saan ju samuti olla Kuldse Mütsi omanik!"
"Ma ei unustanud sind." Tunnistas Hirmutis ohkega. "Kuid ma ei oska lugeda kümnest kaugemale..."
"Valitseja jaoks on see tõsine probleem." Ütles Rauast Puuraidur tõsiselt. "Ja ma võtan sind käsile kui saan vaba aega."
Nüüd võis Elli julgelt raisata oma viimast võlujõudu. Ta lausus võlusõnu ja Hirmutis kordas neid, tantsides rõõmustja viibutades rusikaid sõjakate Marraanide poole.
Õhus kostis tiibade plaginat ja maapinnale laskus Lendavate ahvide parv.
"Mida käsite, Kuldse Mütsi omanik?" Küsis juht.
"Viige meid Stella Lossi juurde." Vastas Elli.
"Saab tehtud!"
Ja teelised olid hetkega õhus.
Lennates mäe kohal tegi Hirmutis marraanidele nägusid ja sajatas sõimusõnu. Hüppikud keksisid ja üritasid hüpata nii kõrgele, kui said aga ei Lendavate Ahvideni nad ei küündinud ja see tegi nad vihaseks.

Mägede hari ja koos sellega ka kogu Marraanide riik jäi kiiresti selja taha, ning teelistele avanes maaliline vaade Lobisejate riigile, mida valitses hea võlur Stella.
Lobisejad olid armsad, külalislahked inimesed ja head töölised. Nende ainsaks puuduseks oli see, et nad armastasid lobiseda. Isegi olles üksinda nad võisid lobiseda iseendaga tundide viisi. Võimas võlurinna Stella ei osanud kuidagi neid lobisemisest võõrustada. Kord ta isegi muutis nad tummaks, kuid lobisejad leeidsid kiiresti olukorrale lahenduse: nad õppisid ära viipekeele ja veetsid terveid päevi väljakutel ja tänavatel, vehkides kätega. Stella nägi, et isegi tema pole võimeline muutma lobisejaid ja andis neile tagasi nende hääled.
Lobisejate riigi lemmikvärviks oli roosa, just nagu oli Mälujatel lemmikvärviks helesinine, Pilgutajatel - lilla ja Smaragdlinnas - roheline. Majad ja aedikud olid värvitud roosaks, elanikud kandsid aga erkroosat riietust.
Stella lossi ees Lendavad Ahvid maandusid ja lasid teelised lahti. Lossi ees pidasid valvet kolm kena neiut. Nad silmitsesid Lendavaid Ahve imestuse ja hirmuga.
"Hüvasti Elli!" Ütles Ahvide juht Uorra sõbralikult. "Täna sa kutsusid meid välja vimast korda."
"Hüvasti, hüvasti!" Hüüdis Elli. "Suur tänu teile!" Ja ahvid lendasid ära müra ja naeruga.
"Ärge nii väga rõõmustage!" Hüüdis Hirmutis neile järgi. "Varsti on teil uus valitseja ja temalt te juba nii lihtsalt ei pääse!"
"KAs me tohiksime näha teie valitsejanna - Stellat?" Küsis Elli valvurist neiu käest, ta süda värises hirmust.
"Öelge, kes te olete ja miks tulite siia ja ma teatan teie tulekust." Vastas kõige vanem neidudest.
Elli jutustas ja neiu suundus ettekandega lossi. Ülejäänud hakkasid teelisi küsitlema kuid nad ei jõudnud veel midagi teada saada, kui vanem neiu tuli juba tagasi.
"Stella kutsub teid lossi."
Elli pesi ennast puhtaks, Hirmutis kammis ennastja Rauast puuraidur õlitas ära oma liigesed ja lihvis neid hoolikalt kaltsu, koos lihvimispulbriga. Lõvi raputas ennast hoolikalt tolmust puhtaks. Teelistel söödeti kõhud täis maitsva lõunasöögiga ja siis juhatati saali, kus troonil istus võlur Stella. Ellile tundus kohe, et Stella on väga ilus, lahke ning väga nooruslik, kuigi ta oli valitsenud Roosat riiki juba mitmeid sajandeid. Stella naeratas sisenejatele südamlikult ja palus neil võtta istet. Ta lausus pöördudes Elli poole:
"Jutusta mulle oma loo, lapsuke!"
Elli alustas oma jutustust. Stella ja tema lähikondlased kuulasid teda suure huvi ja osavõtlikusega.
"Kuid mida sa soovid minult, lapsuke?" Imestas Stella, kui Elli oli oma jutustamise lõpetanud.
"Saatke mind tagasi Kansasesse, isa ja Ema juurde. Kui ma mõtlen selle peale, kuidas nad muretsevad minu pärast minu süda lööb krampi valust..."
"Kuid sa ju ütlesid, et Kansases on igav ja tolmune preeria. JA vaata kui ilus on meie maa!"
"Kuid siiski ma armastan Kansast rohkem, kui teie suurepärast riiki!" Vastas Elli tuliselt. "Kansas on minu kodumaa!"
"Sinu soov saab täidetud, kuid sa pead mulle ära andma Kuldse Mütsi."
"O-o! Suurema heameelega, proua! Kuigi ma kavatsesin anda selle edasi Hirmutisele, kuid ma olen kindel, et te leiate selle palju parema kasutuse, kui tema."
"Ma teen nii, et selle võlujõud tooks kasu sinu sõpradele." Ütles Sttella ja pöördus Hirmutise poole. "Mida te kavatsete teha peale Elli lahkumist?"
"Ma sooviksin naaseda Smaragdlinna." Vastas Hirmutis väärikalt. "Guudvin määras mind Smaragdlinna valitsejaks ja valitseja peaks elama linnas, mida ta valitseb. Ma ju ei saa valitseda Smaragdlinna kui ma ise jään Roosasse riiki! Kuid mind teeb murelikuks tagasitee Marraanide riigi kaudu, ette jääb ka jõgi, milles ma olen juba kord uppunud."
"Siis, kui ma saan enda Käsutuse Kuldse Mütsi, kutsun ma välja Lendavad Ahvid ja nad viivad su Smaragdlinna. Ei saa ju ometi Smaragdlinn jääda ilma oma suurepärasest valitsejast."
"Kas see on siis tõsi, et ma olen suurepärane?" Lõi Hirmutis rõõmust särama.
"Veel enam, sa oled ainulaadne ja ma sooviksin, et sa saaksid minu sõbraks."
Hirmutis tegi Stella ees sügava kummarduse.
"Ja mida soovite Teie?" Pöördus Stella Rauast Puuraiduri poole.
"Kui Elli lahkub hakkan ma teda igatsema ja muutun väga väga kurvaks." Alustas Rauast Puuraidur. "Kuid ma sooviksin naaseda Pilgutajate riiki, sest nad valisid mind oma valitsejaks. Ma üritan valitseda Pilgutajaid hästi, sest ma armastan neid väga."
"Teine Kuldse Mütsi võlujõud paneb Lendavad Ahvid toimetama teid Pilgutajate riiki. Teil pole sellist suurepärast aju, nagu teie sõbral Hirmutisel, kuid teil on armastav süda ja te olete nii läikiv, et ma olen kindel, teist saab Pilgutajate jaoks parim valitseja. Lubage pidada sõbraks ka Teid."
Rauast Puuraidur kummardas Stellale. Siis ütles võlur Lõvile:
"Nüüd Teie ütelge oma soovidest."
"Marraanide maa taga asub võrratu ürgmets. Selle metsa loomad tunnistasid mind oma kuningaks, seepärast tahaksin ma naaseda sinna ja veeta seal kõik minu elupäevad."
"Kolmas Kuldse Mütsi võlujõud toimetab Julget Lõvi Sellesse metsa. Mille loomad on loomulikult õnnelikud omama sellist kuningat. Ning ma loodan ka teie sõprusele."
Lõvi ulatas Stellale tähtsa näoga oma käpa ja võlur surus seda sõbralikult.
"Siis. kui Kuldne Müts täidab ära need kolm soovi ma tagastan selle Lendavate ahvidele, et keegi ei saaks enam tülitada neid oma soovidega, mis on tihti mõtetud ja julmad."
Kõik nõustusid, et paremat rakendust Mütsile poleks võimalik välja mõeldagi ja kiitsid Stella lahkust.
"Kuid kuidas te saadate mind Kansasesse, proua?" Küsis tüdruk.
"Hõbedased kingakesed viivad sind üle mägede ja metsade." Vastas Stella. "Kui sa oleksid teadnud nende võlujõust, oleksid sa saanud yagasi koju samal päeval, kui su majake lömastas kurja nõia Gingemma."
"Kuid siis ma poleks ju saanud endale oma imelist aju!" Hüüatas Hirmutis. "Ma oleksin senimaani hirmutanud vareseid keset viljapõldu!"
"Ja mina ei oleks saanud endale armastavat südant!" Ütles Rauast Puuraidur. "Ma oleksin seisnud keset metsa, kuni oleks roostetanud pulbriks."
"Ja mina oleks jäänudki araks." Möirgas Lõvi. "Ja loomulikult poleks minust saanud loomade kuningat!"
"Kõik see on tõsi." Vastas Elli "Ja ma ei kahetse üldsegi, et mul tuli elada nii kaua Guudvini riigis. Ma olen kõigest väike ja nõrk tüdruk, kuid ma armastan teid ja ma alati üritan abistada teid, mu kallid sõbrad! Kuid nüüd, kui teie südamesoovid on täitunud pean ma minema tagasi koju, just nii, nagu oli kirjas naisvõlur Villiina võluraamatus."
"Meil on valus ja kurb jätta sinuga hüvasti, kallis Elli." Ütlesid Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi. "Kuid olgu õnnistatud hetk, millal torm tõi sind sellesse riiki. Sa õpetasid meile selle, mis on kõige parem ja kallim asi maailmas - sõprust!"
Stella naeratas tüdrukule. Elli kaelustas suurt ja julget Lõvi, ta paitas kurbusega tema tihedat pehmet lakka. Ta tegi musi Rauast Puuraidurile ja too puhkes nutma, unustades sootuks oma lõuad. Ta paitas pehmet põhku täis Hirmutist ja suudles tema armsat täismaalitud nägu...
"Hõbedased kingakesed omavad suurt võlujõudu." Ütles Stella. "Kuid kõige suurem nende võlujõud seisneb selles, et kõigest kolme sammuga võivad nad viia sind kasvõi teisse maailmaotsa. Tuleb lihtsalt lüüa kokku kontsad ja nimetada koht, kuhu tahad saada."
"Las nad siis viivad mind otsemaid Kansasesse!"
Kuid tasus Ellil mõelda sellele, et tal tuleb igaveseks jätta hüvasti sõpradega, kellega koos ta läbis nii palju raskeid katsumusi, keda ta on nii palju kordi päästnud ja kes, omakorda, on nii eneseohverdavalt päästnud teda tema süda tõmbus kokku õnnetusest ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Stella astus troonilt maha, kallistas Ellit ja suudles teda õrnalt hüvastijätuks.
"On aeg, lapsuke, on aeg! Hüvasijätt on raske, kuid kokkusaamine on magus. Tuleta meelde, et peagi oled sa kodus ja saad kallistada oma vanemaid. Hüvasti ja pea meid meeles!"
"Hüvasti, hüvasti, Elli!" Hüüdsid sõbrad.
Elli haaras sülle Totsiku, lõi kokku kingakontsad ja andis kingakestele käsu:
"Viige mind Kansasesse, emme ja issi juurde!"
Tugev tuulepuhang haaras Ellit, kõik muutus uduseks tema silme ees. Päike taevas muutus tuliseks kaareks, kuid veel enne, kui tüdruk oli jõudnud ehmatada maandus ta nii järsult et tegi kukerpalli ja lasi käest Totsiku...

Puhates pärast läbielatud raskusi jätkasid sõbrad oma teed. Teisel pool jõge muutus maastik lõbusamaks. Siin olid varjulised metsatukad ja rohelised lilleväljad. Kahe päeva pärast sisenesid teelised suurde metsa.
"Kui kaunis mets!" Imetles seda Lõvi. "Ma pole veel näinud nii imelist ürgset metsa. Minu kodumets on palju viletsam."
"Siin on kuidagi liiga sünge." Märkis Hirmutis.
"Mitte raasukestki!" Vastas Lõvi. "Te vaadake, milline pehme lehevaip on jalge all! Ja kui kohev roheline sammal kasvab puudel! Ma võiksin siia igaveseks jäädagi!"
"Sellises metsas on kindlasti metsikuid loomi." Ütles Elli
"Imelik oleks, kui selline suurepärane koht poleks asustatud." Vastas Lõvi.
Justkui nende sõnade tõestuseks kostus metsast loomade möirgeid.
Elli ehmatas, kuid Lõvi rahustas teda.
"Minu kaitse all oled sa ohutuses, kas sa unustasid, et Guudvin andis mulle julguse?"
Äratallatud metsatee juhatas neid lagendikule, kuhu olid kogunenud tuhanded loomad. Seal oli karusid, tiigreid, hunte, rebaseid ja palju teisi loomi. Neile lähemal olnud loomad vaatasid lõvi suure huviga. Varsti üle terve lagendikulevis uudis tema saabumisest
Müra ja möirged vaibusid. Suur Tiiger tuli Lõvi poole ja tegi tema ees kummarduse:
"Me tervitame sind, Loomade Kuningas! Sa saabusid õigeks ajaks, et hävitada meie vaenlast ja tuua rahu selle metsa loomadele."
"Kes on teie vaenlane?" Küsis Lõvi.
"Meie metsa tekkis hirmus loom. Pealtvaates meenutab ta ämblikku, kuid on kümme korda suurem piisonist. Kui ta sammub läbi metsa tema taha jääb lai langenud puude rada ja kes iganes ei satuks tema teele, ta haarab selle esikäpadega, tirib suu juurde ja imeb verest tühjaks. Me tulime kokku, et arutada, kuidas teda võita."
Lõvi mõtles viivu.
"Kas teie metsas on Lõvisid?" Küsis ta.
"Meie suureks õnnetuseks ei ole, mitte ühtegi!"
"Kui ma hävitan teie vaenlase, kas te tunnistate mind oma kuningaks ja hakate mulle alluma?"
"O, suure heameelega!" Möirgas kogu loomade mass nagu ühest suust.
"Ma lähen lahingusse!" Teatas Lõvi vapralt. "Kaitske minu sõpru, kuni minu tagasitulekuni. Kus on koletis?"
"Seal!" Osutas Tiiger. "Mine mööda seda teed, kuni jõuad suurte tammedeni, seal Ämblik seedib hommikul kinnipüütud pulli."
Lõvi sammus Ämbliku pesani, seda ümbritsesid langenud puud. Ämblik osutus palju koledamaks, kui kaheteistjalaline metsloom, keda oli teinud Guudvin ja Lõvi silmitses vaenlast jälestusega. Ämbliku hiiglaslikukeha külge kinnitusid vägevad käpad hirmsate küünistega. Lõvi nägi väga tugev välja, kuid tema kael oli pikk peenike.
"See on koletise kõige nõrgem koht." Mõtles Lõvi. Ta otsustas kohe rünnata magavat koletis. Lõvi sooritas oskuslikult pikka hüppe ja maandus otse koletise seljal. Enne, kui koletis jõudis unest toibuda, Lõvi rebis küünistega katki tema peene kaela ja hüpas kiiresti eemale. Koletise pea veeres eemale aga keha hakkas kraapima käppadega maad ja varsti jäi vagusi.




Lõvi läks tagasi. Jõudes lagendikule, kus loomad ootasid ärevuses tema tagasitulekut ta teatas uhkelt:
"Nüüdsest peale saate te magada rahus: hirmus koletis on hävitatud!"
Vaimustunud loomade möire oli temale vastuseks. Loomad tõotasid Lõvile pidulikult truudust ja tema ütles:
"Ma tulen tagasi niipea, kui saadan Elli tagasi Kansasesse ja hakkan valitsema teid targalt ja armuliselt!"