Täna ma tahaksin OLLA...

Selline ajalooline hetk 09.09.09...kell 9 läbi 9 minutit istusin mina: Helena (ma loodan, et see olen ikka mina)hommikuringis oma rühma lastega ja rääkisin nendega sellest imepärasest numbrite kombinatsioonist. Rääkisin sellest aga mõtlesin hoopis muust. Ma mõtlesin kõige pikkemast liivarannast ja roosast taevast selle kohal, nagu keegi oleks kallanud sellesse veini ning muutnud selle sama peadpööritavaks, kui vein; mõtlesin soojast ruudulisest päevatekist, helendavatest käevõrudest, märkidest, magnetitest ja tuhandest kohtadest mida peaks oma elujooksul külastama... Ma ei tea kuidas on võimalik olla meeletult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga, poleks iial arvanud, et see on võimalik. Aga tuleb välja, et on. Eile selgus üks tähtis asi: selgus, et ma polegi päris hull ja kõik see, mida ma olen viimasel ajal tundnud ja enamasti luuludeks pidanud või oma haiglase kujutlusvõime arvele kandnud polegi üldse kärbseseente ega ka muude hallutsinogeenide tekitatud (mitte, et ma midagi sellist pruukinud oleksin, aga ma ei olnud enam mitte milleski kindel), vaid eksisteerib sellisel kujul, millele ma oma tagasihoidlikkes unistustes ei julgenud isegi mitte loota. Kuid ometi selliseid asju ei juhtu ju päriselus, vähemalt minu päriselus mitte? Käes on eksistentsionaalne kriis: see olen ju ometi mina, kes istub siin ja tajub kõike seda? Tegemist pole mitte kellegi muuga, kui minuga...ja minuga juba midagi sellist naljalt ei juhtu.
Viimasel ajal olen kuulanud Hellawes't. Pean tagantjärgi peaaegu tähenduslikuks, et algselt oli Hellawes Thomas Malory romaani teisejärguline tegelane...täpsemalt siis nõid, kes üritas endasse asjatult armuma panna Sir Lancelot'i. Hellawes'i laulud on tõesti imepärased, sügava mõte ja absoluutselt jäljendamatute riimidega. Mulle hakkab tunduma, et tema loitsud toimivad sedavõrd hästi, et näen nüüdseks oma nägu pea' igas neist.
On tõesti olemas selliseid teid, mis tagasi ei vii,nii ma nüüd valvan meretõusu võõras sadamas. Tuul pettis ära mu purjed, vaibudes igaveseks ja vesi on nüüd peegelsile. Sooviksin muutuda siidiseks juustepaelaks kellegi teise juustes, rännata su poole teadmata, mis on hirm. Siidina on kerge langeda kallitesse kättesse. Meenuta mu nime, puduta käega. Ma oleksin läinud sinu poole mööda merepõhja, kuid mu vana kompase osuti on ära murdunud, purjed on kulunud aukudeni lõõskavast päikesest ja ka tuul ei soosi mind. Tuul, vennake, miks oled sa pahane mu peale...ma matan endasse kurbuse ja pärjan nukrust, üle merelainte naljalt ei jookse...meenuta mu nime. Kolmas aasta ma hüüan, kuidvastuseks on vaid kaja, tuul pettis mu ära ja peitis su jäljed kuid sinu pilgu hõbedat ei unusta ma kunagi ja rinnus on jäine merevesi.
Kui need pole võluväge täis sõnad, siis pole võlusõnu olemaski! Elu läheb edasi ja kuigi ma olen niisama õnnetu kui õnnelik, minu huvides on praegu keskenduda õnnele.
Nii, et ma naeratan ja elan oma elu, see on lausa imelik, kuidas mõni muusikapala saab katuse sõitma panna :)

Et seda laulu kuulata vajuta siia

Otsuste langetamine on minu jaoks alati olnud raske asi. Kusjuures siinkohal ei räägi ma tõesti rasketest otsustest nagu näiteks mida õppima minna või kas abielluda või mitte. Minu jaoks on raske isegi "Kas piima või teed?". Ja kui kallu peal on juba "Jõhvi või Narva?", olen enam-vähem paanikas. Mõned inimesed juba teavad, et mind valikute ette seadmine on sama lootusetu, kui Maapanga taassünd või MMM aktsiatesse investeerimine ja seda isegi mitte 90ndate alguses, vaid täna ... see tähendab, et ikka päris soe peast peaks olema. Kuid Feng Shuikad väidavad, et tuleb alati minna vähema vastupanu teed ja seda ma olen kuidagi alati ja intuitiivselt teha suutnud. Kõik lihtsalt laabub iseenesest alati ja see on õige ja hea. Kui ma peaksin mõni kord väga täpselt teadma, mida ma tahan valida, no siis ei olegi ju mingit kahtlustki selle valiku õigsuses, minu niipaljukirutud otsustusvõimetus muutub ühtäkki eksimatuks õigsuse mõõduriistaks... ja see on jällegi hea ja sobilik... Võib olla ei peakski selle pärast nii palju põdema?
Täna võtsin lahti mõned fotod ja tegin neile sellised ülisoliidsed ja üliepud raamid, kus minu nimi on suurelt peal, et müüa neid sellistes oleks päris äge aga endale seina peale riputada suhteliselt kahtlane. Miks peaks seal sinu nimi seisma, suures trükkis. Aga ma suutsin valmis teha suht mugavad photoshopi aktsioonid, mis teevad ükskõik millisele pildile kiiresti samasuguse raami ja allkirja, seetähendab, et nime asemel võib seal olla pühendus, nimetus või mõni lause, üldse ei pea kirja olema, et olen enesega siiski päris rahul. Panen siia kohe veel ühe sellise pildi ülesse, ärge siis väga kriitilised olge, eks igaüks tahab natuke eputada.



Kes aga soovib teada, kuidas sellise raami tegemine käib, siis õpetuse saab John Shaw lehelt bits & pieces lingi alt.

Nädal aega möödus koolituse tähe all, ja puhkuse tähe all. Kes oleks võinud arvata, et neid kahte mõistet on võimalik ühendada? MINA MINA! Hüüavad mu väikesed lugejad :P...nojah, mina ka...eriti, kui koolitus on just sellel teemal, mis sind väga huvitab. Vaimustus, vaimustus ja veelkord vaimustus.
Parim juhendaja, parim seltskond, parim koht, parim ilm. Parim. Muuseas meiega koos oli ka Feng Shui rühm, nad nimetasid meid "fotokateks" ja ma arvan, et see on väga tabav ja vaimukas nimetus. Fend Shuikad väitsid, et kokkusattumusi pole olemas. Ja ma arvan, et see, et nad seda väitsid pole sugugi mingi kokkusattumus. Ma panin siin peas kokku päris mitu sündmusteahelat, mis on kõik üsna loogilises järjestuses. Väga imelik, kuid nende ahelate sündmused on seda intensiivsemad, mida lähemale küündivad nad olevikku, mistõttu võib vaid spekuleerida kui võimsad on need sündmused, mis on veel alles tulemata.




Ma olen alati olnud vaimustuses inimestest, kes teavad saladusi. Ja seal oli väga palju selliseid inimesi, seega mul oli alati põhjust olla vaimustuses. Ja kui palju uut ma jälle teada sain! Ma sain tuttavaks kahe uue taimega: vareskaer ja tuipunane neiuvaip, õppisin ära niimõnegi fototriki, sain algteadmisi pendeldamisest ja energiaväljade mõõtmisest, laadisin endale Clannadi kõrvale veel terve posu Clannadilaadsed muusikat, sain teada, et R. on Plära-lära...ee nojah, seda ma juba teadsin tegelikult... Sain teada, et Mändjala kämping seisab ikka veel püsti, jaanalinnupojad kasvavad umbes 1cm ööpäevas, magamiskotti ei tohigi korralikult kokku panna ja palju palju muud! Ja see on VAIMUSTAV!

Niisiis, eile oli väga raske päev, mingisugune närvivapustus. Täiesti hull värk, kuidas ennast võib ise üles keerata. Millest see alguse sai on raske öelda, võib olla see, et neli ööd ei saanud korralikult magada? Igatahes algas kõik pesunöörist: nimelt tuli välja, et meie maja taga olevad pesunöörid on n.ö nimelised... kuna minul isikliku nööri ei ole, siis ei saanud pesu ka kuivatada ega siis pesta ka mitte. Ja eile kui üles ärkasin nägin hiigelpesuhunnikut. Täiesti lahendamata olukord paistis kuigi nüüd tagantjärgi ma naeran isegi seda trükkides, et nagu KAMOON! Igatahes täitsa haige olemine oli täitsa ülespoomiseniiiveldamaajav...aga noh...õnneks nööri ju mul ei olnud :D. Allergia andis ka tunda. Ei aidanud muud, kui tegin endale lavendlivanni ja istusin seal kolm tundi. Sõin palderjanitablette ka, siis hakkas lõpuks elu sisse tulema. Täna tuli A. minu poole... see lükkas elu jälle justkui käima, eile suutsin siiski selle neetud nööri muretseda endale, lausa 30 meetrit uhket helesinist punutud nööri, ilusam kui teistel ja rohkem pingul ka. Nii, et pesin kõik pesu ära, isegi aknakardinad pesin ära ja see pani aknaid pesema, mistõttu tuli pärast ka põrandad ära pesta ja tolm pühkida ja A. tegi kartulikotlette... nüüd on hea olla... ainult veidi väsinud. Elu tuleb ikka lõbusamalt võtta.

Ilves ja Öökull on kadunud! Tegelikult juba oma kuu aega on nad kadunud. Arvasin algul, et nad on korraks puu otsast maha roninud, jalgu sirutama läinud või midagi sinnapoole, aga kuna nad pole siiamaani tagasi tulnud, siis on vist õige aeg häirekella lööma hakata!!! Kohalised kuulsused teadmata kadunud!
Jääme ootama ja lootma politsei operatiivsele tööle. Ja kui ei, siis Võsa peeter palus helistada 54 54 10 10! Vot see, härra Võsa on juba tõsiselt NÕME juhtum!

Mul on vedanud, mul on vend. Mõtlen kuidas tunnevad ennast inimesed, kellel polegi venda... kas nad tunnevad puudust oma olematust vennast nagu mina tunnen puudust endaomast kui ma pole teda ammu näinud?
Kes on vennast parem? Mäletan, ta ütles mulle, et kui ma olin väike olin ma ikka NIIII vastik...oiii, kui vastik ma olin :D. Eks see ole vanemate vendade eelis, nad teavad kui vastikud on nende nooremad õed väikestena, ilma et nooremad õed saaks põhimõtteliselt kunagi teada, kui vastikud vanemad vennad ise väikestena olid. Ma mäletan küll, kuidas käisid mind koju ajamas ja mina muudkui viilisin, kuni sa pidid mul kratist kinni võtma ja enam vähem koju lohistama. Vahel kolasin sinu asjades ka, ja mäletad, kuidas ma selle kasseti ära rikkusin... sulle nii meeldis see kasett. Minule ka meeldis...mulle juba siis meeldis kõik see muusika mida sina kuulasid. Tahtsin endale ka seda laulu... toppisin sinu kassetti koos enda omaga meie "dvuhkassetnikusse" ja vajutasin kõike ilusti, nagu kord ja kohus rec' ja play korraga ühel pool ja play teisel pool...ainult millegi pärast hakkas hoopis minu kasett häält tegema, mingi täielik jama oli peal ka veel...juusiis hüvastijätuks mängib, mõtlesin ma, n.ö. viimane kord.... Kui stop'i vajutasin oli juba hilja. Ägeda venna muusika vahele tekkis väike maitselageduselärakas. Kui väga ma ehmatasin! Nii väga, et ei kerinud isegi kassetti mujale, et see kuritegu võimalikult kaua välja ei tuleks...panin lihtsalt kõik kohtadele nagu oli...ehk ei märgata.
Loomulikult sa märkasid. Mäletan kuidas sa tulid tuppa ja minu kasetti kinni vajutasid, ütlesid..."Mida sa kuulad? Kohe ma panen sulle midagi lahedat mängima..." ja minu jubeduseks tõid lagedale minu poolt ära rikutud kasseti. Oi oi...mis nüüd saab? Üllatus! Kasett ei teinud hoopiski oodatavat lahedat häält enam...algul oli see sinugi jaoks mõistatus...kuid eks sa minu ilmestki mõistsid, kes on selle asja taga...pidin häbist maa alla vajuma.
A kuidas me alati koos seenel käisime...kuidas ma ära eksisin ja nuga ära kaotasin? Hea kui sul on vanem vend aga veel parem on olla noorem õde, tõesõna!

Muutuste lõhn on õhus. Ma ei tea vaid kui kaugelt ma seda tunnen. Loodan enda huvides, et mu lõhnataju pole niivõrd hea. Tahaksin koju. Sinna, kus mere kaldal ootab mind üks pesa, kus meretuul võib sind magama uinutada, lauldes oma kaeblikku laulu ja jutustades oma kallastest ja sügavustest. Sinna, kus kõrguvad männid, sinna, kus puudel on iseloom ja elulugu, mis kohati põimub minu enda eluloo ning iseloomuga. Sinna, kus maantee heli ja küla kuulujutte saab summutada sumeda ning sametise metsakohinaga. Sinna, kus pruun mullane metsatee vetrub palja jala all ja sa ei karda kõndides nii astuda millegi ebasündsa või vaenuliku peale. Sinna, kus on sulle täpselt teada, kus kohast võib noppida karukellasid, kust nurmenukke, kus asuvad parimad mustikaväljad ja kust sügiseti saab sirmikuid.

Staadionil tribüüni alla, tegi pesa rebane. Ja nüüd jooksevad seal ringi rebasepojad kavalad ja julged, ronivad nad oma urust välja ja jooksevad ringi. Kui me seal tasakesi seisame ja asjatult üritame neid videvikus pildistada, tuleb meie poole üks meesterahvas ja küsib sosinal: "Mitu neid on?", "Pidi seitse tükki olema" vastan ma samuti sosinal...
Imetleme neid veidike ja ma hakkan muretsema, ega ta ei soovi neile halba, kuid mõistan peagi, et selline mure on asjatu... see on minu kodu ja siin ei soovita halba väikestele rebasepoegadele ja puhtalt see mõte muudab mind nii õnnelikuks ja tänulikuks, et ma peaaegu armastan juba seda tundmatut meest, selle eest, et ta olemas on. "Tule kella poole kuue paiku hommikul, siis nad tulevad kõik üks teise järel sealt välja mängima...ja kui kodus kanakonti on, too see ka kaasa". Soovitab ta. Tänan teda ja lahkun sealt vaikselt, et ülevaadata, mis on tehtud vanal staadionil, kus toimusid alles heakorratalgud.

Ma arvan, et jään täna rahulikult magama, tuletan meelde kodu, kuhu on mul ikka veel lootust ühel päeval naaseda päriseks, oma puude rüppe.