Täna ma tahaksin OLLA...

Ma siin mõtlesin, et kuna kõik minu blogid ja asjad on nüüd nii ametlikult koos, ja siia võib sattuda põhimõtteliselt kes tahes, siis peab hakkama siin sellist hoopis ametlikumat juttu ajama.
Aga no andke andeks, seda ma nüüd küll ei tee. Teeme nii, et need inimesed, kes siia minu peokavade, või fotode, või näomaalingute kaudu sattuvad, te lihtsalt ärge lugege seda blogi osa, mida ma siia trükin, olgu? Leppisime kokku? Küll on tore siis :D.
Oi ma olen ikka naiivne küll.
Eks ma muidugi proovin ennast rohkem vaos hoida ja vähem kiruda. Nii... hakkan nüüd ametlikumaks. Kohe praegu vott...
Minu tellitud näovärvid jõudsid eile smartpostiga kohale. Rõõmustav uudis, liblika disain tuleb nüüdsest peale ikka palju erksam ja ilusam, nad sulavad nii ilusastikokku omavahel, et tõeline lust vaadata...
Muide, täna ma tulin toredale MLIA postitust väärt avastusele. Nimelt avastasin ma et ei ole võimalik fokuseerida oma pilku mingil asjal ja haigutada üheaegselt!
Nojah, niipalju siis minu tõsidusest ja ametlikust ilmest.
Aga ometi on asi tõsine. Lähenev nädalavahetus möödub näomaalimise tähe all, mis mind tõsiselt rõõmustab, sest ma lausa põlen soovist uusi värve katsetada. Enda peal katsetada... no see lihtsalt ei ole seesama. Ja mu isa keeldus liblikaks muutumast, huvitav küll miks?


Ja ärge unustage, pühapäeval on Kala-lala-laat!

Nagu te näete, sai natuke oma blogi kallal nikerdatud. Tänu M. sain ühe programmi, mille abil saab kodukaid teha, tegelikult plaanissin ehtsat galerii-kodukat, ekuhu oma töid ülesse panna... aga tõele näkku vaadates, pole ma nii tõsine tegija, et mul oleks selle jaoks eraldi kodukat tarvis. Mõtlesin, et paneks hoopis oma olemasolevad blogid kokku üheks kodukataoliseks pundiks. Las olla seal siis minu pläkuplää ja mõned fotod, ja kui näomaalingute fotod saavad töödeldud panen need omakorda näomaalingute blogisse. Eelmisel nädalal maalisin laadal lapsi ja teenisin veidi taskuraha. kuigi jah...eks need värvid pole vist ikka ära tasunud.
Kuid kõige tähtsam on see, et mulle meeldib seda teha. Ja lastele meeldib see vist veelgi enam.
Oleks ikkagi tore, kui blogisse saaks aretada mingi galerii, mitte lisada pilte postitustena. Aga äkki saabki, uurin veel seda asja :D

Ei noh, sellist hommikut, nagu täna, pole mul juba ammu ette tulnud. Mitte just eriti meeldiv on ärgata selle häiriva, kusagilt kuklast kumava tunde peale, et magatud sai justkui pisut kauem, kui olnuks tarvis. Veel ebameeldivam on aga avastada pisut liiga heledas hommikuvalguses, et kellanumbrid on juba justnii kaugel, et õige asi oleks juba pool tundi tööl olla ja sugugi mitte sooja tekki all, mis nüüd juba veidi liigagi energiliselt lae poole sööstab. Ja antud hetkel pole enam mingit tähtsust sellel, et sa oled omaarust äratuskella isegi varajasemaks sättinud, et hommikul rahulikult välja mõelda, mida selga panna, sest nüüd lendavad selga täiesti juhuslikud riideesemed... õigemini nad oleksid seda teinud, kui seda neil keegi oleks rahus...kuigi jah, rahu pole siin ikka õige sõna küll...teha lasknud. Ei. Kus sa sellega! Sest telefon, mis äsja oma äratuskellarolli nii pentsikult ignoreerinud oli ärkas viimaks ellu, tõsi küll selleks, et minuga kommunikeeruda. Ning sa vastad järjest nii umbes seitsmeteiskümnele kõnele ja üritad viisakalt selgitada esmalt oma naaberrühmast kolleegile, seejärel lastevanematele, kes just täna nagu kiuste ilmuvad kohale kell seitse, kuigi tavaliselt ei ole neist veel kell kaheksagi jälge, seejärel teisele kolleegile, kellele lapsevanemad omakorda on juba helistanud, seejärel veel mingitele vanematele: ET EI, MIDAGI EI OLE KORRAST ÄRA, MA LIHTSALT MAGASIN SISSE JA MA JOOKSEN JUBA! Samal ajal üritad sa hammastega mingeid suvalisi pükse jalga venitada (otseloomulikult osutuvad need kitsateks teksasteks, mida kahe käegagi annab jalga venitada), ühe käega sorid sa sahtlis sokkide järele (jumal tänatud, et sokikasti olen ma hiljuti korrastanud), tuletad meelde, mis oli see asi, mida sa kindlasti pidid kaasa võtma: jajah...meremehemüts, ainult, et kus see on? Selga vest ja jalga saapad ja uksest välja... tõmbad kapuutsi pähe, sest su soengut pole ollagi ja avastad, et see on mõttekas veel ka teisel põhjusel: väljas on koerailm, ja sa oled riides kui Londoni suvitaja...äge!
Lasteaia poole joostes jõuad veel seletada paarile möödaminejale, et sa oled tõesti sisse maganud (see juhtus teist korda viie aasta jooksul ja terve KÜLA on asjaga JUBA kursis!)
Jõuad lõpuks tööle, vaatad esimest korda peeglisse. Okei, soenguga oleks võinud ka halvemini minna, aga paraku pole meremehemüts ainuke asi, mille sa kaasa pidid võtma. Statiiv oli ju ka. Selge, võimalik, et selle probleemi jõuame kuidagi ära lahendada telefoni teel... Ega rohkem sulle mõtlemiseaega ei antagi: nüüd on vaja tegeleda peatselt algava Laulukaruselli viimaste ettevalmistustega. Midagi ei tohi maha unustada: CD' plaadid, tamburiin, kostüümid, muusika õpetaja tuleb üles korjata teeristist, üks laps tuleb peale teisest bussipeatusest.

Ülejäänud pool päeva mööduvad kui keeristorm. Ja õhtuks on siiski mõnus leida ennast oma hubasest köögist, kus just sai valmis mõnus sidrunikirsikook. Premeerin ennast kannatanukest ühe tükiga, kuid esimese suutäiega avastan, et kook sai pisut liiga hapu...kui hea oleks seda parandada raputades peale tuhksuhkrut. Suurepärane mõte. Peagi nii lõigutud koogitükk kui ka ülejäänud kook on kaetud küllaldase veenva tuhksuhkrukihi poolt. See kihiseb imelikult. Lakun lusika puhtaks ja karjatan "Öäk! Sooda!" Naeran iseenda rumalust ja valmistan ennast moraalselt ette õõvastavaks vaatepildiks milleks on äsjaküpsetatud kook prügikastis. Jah. See on mu esimene untsus kook! Ja üks tõeliselt untsus päev. Kuid kotletid said head, ja meie lapsed said laulukarussellil häid kohti...
Ja homme saab olema parem, sest ma olen õhtuses vahetuses ja sissemagamine on väga vähetõenäoline.

Nädal aega läks linnulennul, nagu ka nädal enne seda, ja nädal enne seda... ja käes on 24. märts. Kuidas see õieti juhtuski, et mööda tänavat jalutades kevad murdis mind järjekordselt maha? Ma olin endale kindel, ma ei kavatsnud teda oodata. Ma olin tüdinenud igaastasest pettumusest, mis saabub siis kui ta meelitab sooja päikesega kuid asemele kingib vaid järjekordse külma, nohu ja tuhanded hangede alt välja sulanud junnid. Sellel aastal oli kevad minu silmis "the bad guy": tuli ja rikkus kogu ilusa ära. Milline suurepärane talv jäi selja taha. Küllap ta oligi selline, kuna ma ei lootnudki temalt midagi head ja vastutasuks ei oska nüüdki enam temast paremat loota: ei ühtegi sula, ei ühtegi lörtsi, ei ühtegi pettumust. Need maagilised kaks nädalat härmas puid jäävad mulle igaveseks meelde. Ja palju muudki. Talv pole mitte aastaaeg, vaid okupatsioon, ütles Sinclair Harry Lewis. Kuid seekord ma nautisin seda okupatsiooni.
Igatahes ma ei oodanud kevadet, ma ignoreerisin seda, et ta hiilib oma päikesesäraga aina lähemale, justkui inimene, kes tunneb ennast milleski kangesti süüdi ja naeratab pealesurutult, tehislikult, kes muudkui käib sul kannul nügides sind sõbralikult õlale ja öeldes:"No ole nüüd!"...Ja mida salata...ma murdusin. Põrusin haledalt ja andsin järele. Ma lasin tal paitada oma nägu ja maalida sinna mõned tedretähnid. Kevad on käes, kuid seekord on hoopis tema see, kes peab mind väärt olema.

Nädal aega oli meil külas Samuel, couchsurfingu kaudu siia sattunud fotograaf belgiast. Igati tore inimene, kes õpetas mulle palju kasulikku fotograafia valdkonnas :)
Aga jah...kevad on siin, ja mis siin muud öelda, kui, et meie Kliimal pole väga vigagi, aga ilmad võiksid küll paremad olla (Inglise vanasõna).

Saladus on nii romantiline sõna. Selline mõistatuslik ja intrigeeriv. Öeldakse, et kahe armastava inimese vahel ei tohi olla saladusi. How boring is that? Saladusi peab olema. Kasvõi väikesi, natukene... nagu pipart või soola roas - lisab vürtsi. Natuke basiilikut ja veidike kardemooni, muidu on ju mage. Või mis?
Mees, kellel ei ole naise ees saladusi, ei ole ka mingit austust tema tunnete vastu, öeldakse naljamisi. Ja ma olen sellega nõus. Ma ei peagi kõike teadma. Kohati teangi liiga palju. No näiteks ma tean küll, et loodus on hukkas, et vihmametsades raiutakse iga päev Hiiumaa suurune mets maha... mis mul nüüd on parem elada? Või teeb see teadmine mu elu veel kuidagipidi väärtuslikkumaks äkki?
Aga teadmistehimu on inimeses suur, muudkui aga tahaks teada, mida sinu kohta räägitakse...veel rohkem tahad teada, mida sinu kohta sosistatakse. Oi ja mida kõike sosistatakse! Oi oi! Eriti naiste seas...ohhoooo... mida kõike! Teadagi on just need kõige mahlasemad saladused, mida sosinal teineteisele paotatakse. Mahlased, intrigeerivad, paljastavad tõed ja valed. Ükstapuha millised neist, peas' et nad oleksid piisavalt saladuslikud ja vaikse häälega. Sest meie, naised oskame saladusi pidada küll... eriti veel üheskoos, n.ö kambakesi. Nii nagu peetakse pidusid nii ka meie peame ja ülistame saladusi. Vürtsikaid, kasteseid, rammuseid, magusaid saladusi - Ükskõik, kui maitsetult see kõik ka ei kõlaks. Tunnistan siinkohal oma vigu ja kirun pikka keelt, kuid mida teha? Ma pole ingel. Ja nagu keegi kord ütles naised on inglid, kuid murdke nende tiivad ja nad istuvad luua selga! Võib olla oleksid lood hoopis teisiti, kui mehed poleks nii kitsid meie ellu teistsugust vürtsi lisama? Seniks aga, tüdrukud, kuidas oleks väikse saladusteõhtu- või vähemalt lõunapoolikuga?

Miks on nii, et ükskõik milline vaidlus/riid on parajasti käsil tulevad kõik kaalukad argumendid meelele ja keelele siis, kui neid enam kellelegi ette sööta ei ole? Jah mul on küljes tohutu viga, ma ei talu kuigi hästi kriitikat, aga kamoon, te kõik teate seda, vähemalt lähim suhtlusringkond, kas liiga palju on palutud vähekenegi suhkrukatet?
Mu isa on suurepärane inimene, kes on mulle elu jooksul pähe tuupinud muude lõpmatute tarkuste seas ka seda, et häid asju ütlevad sulle kõik, aga keegi ei ütle mulle tõtt, kui seda ei tee tema (millegipärast oli tõde 99% juhtudest kuidagi mitte eriti meelitav). Ilmselt mul on väga vedanud, sest ikka ja jälle kohtan ma oma teel inimesi, kes suurema heameelega pajatavad mulle seda niinimetatud kibedat tõde minu tegemiste kohta... Viimaste andmete kohaselt on tõe seis umbes selline: ma olen südametu inimene, kellele meeldib teisi avalikult mõnitada ja kes pealekauba ei oska midagi arusaadavalt seletada ehk siis kasutab liiga keerulisi sõnu! Ei teagi kohe, kas olla viimase peale solvunud või mitte. Igatahes olen loobunud eneseõigustamisest, kuna nagu kord ütles üks tark inimene, kelle üheks kindlaks eeliseks minu ees oli kindlasti oskus oma mõtteid selgesti ja lihtsalt väljendada, "Ära kunagi õigusta ennast: su sõbrad ei vaja seda ja su vaenlased ei usu sind niikuinii". Üritame siis ennast mite õigustada. See oleks eriti asjakohane suitsukate, kuna head argumendid enda õigustamiseks ei ole veel päris küpsed. Kuigi, eksisteerib mingisugune kümmekond sitket toorest õigustust, mis omakorda hargnevad omavahel sadadeks kronoloogilistes sidemetes olevateks sündmusteks, millest igaüks põhjustas (või vähemalt võis põhjustada mingil määral) konflikti. Ja kui see lause ei olnud veel piisavalt keeruline teile, siis: desoksüribonukleiinhape! PÕMM! Otse lagipähe! Mis ei ole küll kuigi primaarne selles loos, kuid siiski relevantne, pidades silmas minu bioloogialembelisust.
Kui sellised tülinad välja arvata, siis elu on ennast mugavalt Sinimäe raamidesse sättinud ja kõiksugu pingutused rutiinist välja rabeleda on kui mitte asjatud siis vähemalt ei tundu piisavalt põhjendatud, et üritada. Mul on isegi sihvkapakk valmis ostetud juhuks kui homme saabub mu 67's sünnipäev ja ma olen ikka samas seisus. Peaks hakkama vähehaaval mingeid sihvkatutvusi looma.

Ma just mõistsin, et ma tõesti tahan olla "Juhhuuu!". Jah, defineerige seda mu eliumõtena, kui soovite! Ma ei saa öelda, et tahan olla õnnelik, sest see on võimatu. Õnn on petlik, viirastuslik ja tabamatu... ei , isegi mitte tabamatu, sest see eeldaks õnne olemasolu. Õnn on müüt, legend ja vale. Küsige kelle käest tahes: "Kas sa oled õnnelik?" ja isegi, kui teil veab ja te saate jaatava vastuse, ärge laske ennast petta, küsige, kas tõesti on antud hetk just see, millest paremat ei saa olla, kas sellel õnneseenel polegi enam soove ega püüdlusi. Ma ei usu, et saate siingi positiivse vastuse, ja kui saate... no siis on põhjust muretseda ja inimesele kaasa tunda. Sest kui tõesti ei saa lood enam paremaks minna, siis sellest samast hetkest hakkab kõik minema halvemini. Palju õnne! Te just keerasite oma küsimustega tuksi kellegi illusioonid, kellegi "häppili ever after'i", või komistasite suure paksu vale otsa. Mõlemal juhul jama. Ja aina jamamaks läheb. Kui Sa, geenius selline, küsisid seda oma kallimalt, siis külvasid ka kahtluse seemne.
Olen kauaaega leppinud mõttega, et tahan olla rõõmus. Kuid selline asjade seis ei olnud kaugeltki mitte rahuldav. Sõna "rõõmus" on liiga vaoshoitud, liiga tavaline, liiga etteaimatav ja see ei ole sugugi minulik.
Tahan olla JUHHUUU! Juhuuu on iga kord erinev. Juhhuu ei vasta reeglitele. Sa võid kirjutada seda nii, nagu parajasti pähe torkab. Juhhuu - on ameerikamäed, laintesse sukeldumine, galopp, autoluugist kisamine. Juhhuu on tuuletunne juustes! Ja mis, kõige parem - juhhuu on korduv ja see ei sõltu sellest, kas sa oled terve, rikas, armastatud ... see tuleb ja on kõikehõlmav ja ehtne! Juhhuud pole võimalik teeselda... Tõsi võib öelda seda irooniaga, kuid isegi iroonia on mulle omasem, kui lihtsalt rõõm!
See on minu esimene postitus sellel aastal! Juhhuu!
Ma tahtsin olla järjekindel ja ma arvan, et kordki elus on see mul mingil määral õnnestunud. Juhhuu!
Elu näib palu helgem, kui võib arvestada vähemalt ühe JUHHUUU'ga päevas :). Homme alustab fotoklubi. Kuivõrd juhhuu see on, eks ma kirjuta kunagi...
Soovin kõigile Juhhuuuu'd täis Uut Aastat! Ärge ainult kaela murdke! :)