Täna ma tahaksin OLLA...

Miks küll anti sellele linnukesele selline nimi? Tihane? See polekski nagu nimisõna üldse...omadussõna hoopis. Ma nimetan neid lasteks, juba tükimat aega. Ühel hommikul, kui avasin akna ja täitsin linnumaja toiduga hüüdsin nagu muuseas: "Lapseeed!" ja teadagi olid nad kohe kohal. Sellest päevast alates hüüan neid oma lasteks. Küll mul on neid alles palju. Naljakas on see, kuidas nad vahti peavad. Kuigi ma üritan olla punktuaalne, ja panna linnumajja toitu iga päev enam-vähem samal ajal vahest see siiski ei õnnestu ja siis, aknast vaadates ei näe ma tavaliselt ühtki tihast ega muud linnumaja külalist. Korraks kohkun ja valutan südant, et äkki lendasid nad nüüd kuhugi mujale, loobusid ootamast, pettusid minus... Kuid tasub mul ainult panna majja esimesed terakesest, kui kusagilt lähimatest põõsastest kostub "Tiuts-tiuts-tiuts"! "Lapseeeed!" hüüan ma vaikselt ja panen kiiresti akna kinni, sest otsemaid läheb majakese ümber lindudest kirjuks.

Huvitav, kas see luuraja põõsason vabatahtlik, või on neil mõni järjekord?
Igatahes täna on tihane olla hea. Õues on tunda kevade lõhna, lootuse lõhna. Meie lasteaia natuke segane termomeeter näitas +10 C, kogu vähene lumi sulas nagu oleks selleks viimne võimalus. Mäest alla kodu poole minna oli enamvähem sama ohutu, kui keset raudteed päikest võtta...seekord küll rongi ei tulnud. Lucky me.

Istun kodus üksi, telefoni unustasin ma koju, nii, et olen maailmast isoleeritud. Kuid tihased on mulle seltsiks. Armsad sulepallid...äkki järgmises elus?

Kell on 7:13. Peaksin olema 13 minutit kui tööl. Aga vot ei ole. Olen hoopis kauem. Jõudsin varakult kohale. Jumal tänatud, et täna on reede. Viimane tööpäev. Aga kui väga tahaks olla tekii all, soojas voodis. Selle asemel pean valmistama ette terve hunnik asju.

Tänane hommikuringi teema on: "kaitse sinust väiksemaid ja nõrgemaid, nii näitad oma vaprust ja jõudu"...retooriline küsimus: KES, o kes küll kaitseks mind nende väiksemate ja nende vanemate eest? KES?

Kes ütleks vahest: "kuula helena sõna", või "ära torgi ometi" või "ära karju" peale minu enda.

Üks blogib, teine blogib, kolmas ka blogib aga neljas juba ammu...õige...blogib. Mitte, et minu blogimisest oleks võituleks mingi kasu aga kui kõik, siis kõik. Täna tahan olla nagu kõik ja mitte halvem. Vaatab, mis sellest kõigest siis välja tuleb.

Arvatavasti tüdinen ma ülehomme ära ja ei taha enam olla nagu kõik aga täna vott tahan. Ja olen ka. No ja pluss minu märkmik on haigla poolt üle võetud. Kunagi oli mul seal päris kena päevik. Just selline, kuhu kombeks kirjutada "Avada ainult peale minu surma" või "Käpad eemale minu päevikust", "Ei mingit privaatsust, juhmard!" ja muu selline, mis koledal kombel keelab kõigil selle poole isegi kõõritada, kuid samas kusagil südamepühjas loodetakse, et keegi ikkagi kõõritaks ometi selle samuse päeviku poole, lausa loeks seda salaja ja saaks lõpuks ometi sinust aru.

Nagu öeldud, on minu päevikus nüüd igasuguseid analüüsitulemusi, järgmiste visiitide kuupäevad ja asjad, mida tuleks meelde jätta ja arstidelt küsida...ja muljed, mis on tekkinud sinna aegadel, mil ma kulutasin tunde ja tunde arstikabinettide ees ootejärjekordades.

Ühesõnaga ilusast ja romantilisest päevikust, millest oleks võinud ühel ilusal päeval saada mõne armunud rüütli ihaldusobjektiks on tänasest saanud...errrr...haiguslugu.
Täna tahan olla nagu teised. Katsu olengi nüüd? Olen? Elame näeme...


TÄNA MA TAHAKSIN OLLA. Tegelikult võtmesõna on siin just "OLLA". Viimaste kuude jooksul just see on minu eesmärk. Vahel me tahame olla KEEGI või NAGU keegi. Aga varem või hiljem enamus meist jõuab selleni, et OLLA on kõige tähtsam. Kuid meie eksistentsi kõige magusam aeg on just see, kui me ei taju vajadust ainult olemise järele. Kui me naiivselt usume seda, et oleks nii lahe olla ilus või moodne, et meil on tingimata vaja olla esimene või parem kui see nurjatu töökaaslane (kes mitte ainult ei ole loll ja kohmakas, vaid ebaõiglaselt esile tõstetud), et ülimalt tähtis on olla edukas...tunneme soovi olla puhanud või armunud.
Naiivsus on surematu....ma endiselt tahan kõike seda (väljaarvatud võib olla seda paremaks olemist), kuid kahjuks sain kogeda ka seda, et ma tahan lihtsalt OLLA ja siin trükkides, püüan ma seda unustada ja soovida OLLA ka midagi muud, peale ELUS olemise.