Täna ma tahaksin OLLA...

selleks võtsin ma Duglas Adams'i guid'i kuidas...kavatsen seda õppida! Hetkel tekst on mul olemas vaid vene keeles, kuid vägagi õpetslik. Üritan leida sama ka inglise keeles, sest lendamine oleks täiesti seda väärt!

AAA...Siin see siis ongi:

There is an art, it says, or rather a knack to flying.

The knack lies in learning how to throw yourself at the ground and miss.

Pick a nice day, it suggests, and try it.

The first part is easy.

All it requires is simply the ability to throw yourself forward with all your weight, and the willingness not to mind that it's going to hurt.

That is, it's going to hurt if you fail to miss the ground.

Most people fail to miss the ground, and if they are really trying properly, the likelihood is that they will fail to miss it fairly hard.

Clearly, it's the second point, the missing, which presents the difficulties.

One problem is that you have to miss the ground accidentally. It's no good deliberately intending to miss the ground because you won't. You have to have your attention suddenly distracted by something else when you're halfway there, so that you are no longer thinking about falling, or about the ground, or about how much it's going to hurt if you fail to miss it.

It is notoriously difficult to prise your attention away from these three things during the split second you have at your disposal. Hence most people's failure, and their eventual disillusionment with this exhilarating and spectacular sport.

If, however, you are lucky enough to have your attention momentarily distracted at the crucial moment by, say, a gorgeous pair of legs (tentacles, pseudopodia, according to phyllum and/or personal inclination) or a bomb going off in your vicinity, or by suddenly spotting an extremely rare species of beetle crawling along a nearby twig, then in your astonishment you will miss the ground completely and remain bobbing just a few inches above it in what might seem to be a slightly foolish manner.

This is a moment for superb and delicate concentration.

Bob and float, float and bob.

Ignore all considerations of your own weight and simply let yourself waft higher.

Do not listen to what anybody says to you at this point because they are unlikely to say anything helpful.

They are most likely to say something along the lines of, "Good God, you can't possibly be flying!"

It is vitally important not to believe them or they will suddenly be right.

Waft higher and higher.

Try a few swoops, gentle ones at first, then drift above the treetops breathing regularly.

Do not wave at anybody.

When you have done this a few times you will find the moment of distraction rapidly becomes easier and easier to achieve.

You will then learn all sorts of things about how to control your flight, your speed, your manoeuvrability, and the trick usually lies in not thinking too hard about whatever you want to do, but just allowing it to happen as if it was going to anyway.

You will also learn how to land properly, which is something you will almost certainly cock up, and cock up badly, on your first attempt.

There are private flying clubs you can join which help you achieve the all-important moment of distraction. They hire people with surprising bodies or opinions to leap out from behind bushes and exhibit and/or explain them at the crucial moments. Few genuine hitch-hikers will be able to afford to join these clubs, but some may be able to get temporary employment at them.

Õues on jahe ja palav. Jahe tõelise sooja ilma kohta, kuid võiks öelda, et palav märtsi kohta. Margit leidis mäelt juba sinililli. Peaks homme minema vaatama. Korraks tekkis tahtmine muuta nimetus "Sinilill"-e vastu. Kõik teevad sinu tulekust märtsis nii suurt numbrit, ja sa annad nii palju lootust ja rõõmu. Oled ilus. Oled ...kangelane. Kevadekuulutaja. Kuid siiski. Seda ma olengi vist niikuinii. MA olen kangelane. Vahest peab ju end ülistama. Kuid siiski ma ei muuda pealkirja, kuna igat kangelast ümbritsevad need, kes teda ära kasutavad. Mida suurem on vägitegu, seda suurejoonelisemalt kasutatakse teda ära. Kui kaua naudib sinilill oma pingutuste tulemust? Päev? Kaks?...

Tahan olla rannas. Tahan panna karupüksid jalga, valada termokruusi kuuma teed sidruniga...ja ilma suhkruta. Rannas on mõnus.

Robil on pagassis lahtikäiv matkadiivan. See kuluks seal rannas ära. Praegu on seal juba ammu pime. Majakad vilguvad Narva-Jõesuus. Sillamäe sadama tuled valgustavad merd teisel pool. Tuul on vaikne ja jahe. Kruus on mõnusalt soe ja julgustav. Mere lõhn seguneb sidruni lõhna ja kapuutsikarvase ääre pehmusega. Kas sa ei tahaks olla rannas?

Miks küll anti sellele linnukesele selline nimi? Tihane? See polekski nagu nimisõna üldse...omadussõna hoopis. Ma nimetan neid lasteks, juba tükimat aega. Ühel hommikul, kui avasin akna ja täitsin linnumaja toiduga hüüdsin nagu muuseas: "Lapseeed!" ja teadagi olid nad kohe kohal. Sellest päevast alates hüüan neid oma lasteks. Küll mul on neid alles palju. Naljakas on see, kuidas nad vahti peavad. Kuigi ma üritan olla punktuaalne, ja panna linnumajja toitu iga päev enam-vähem samal ajal vahest see siiski ei õnnestu ja siis, aknast vaadates ei näe ma tavaliselt ühtki tihast ega muud linnumaja külalist. Korraks kohkun ja valutan südant, et äkki lendasid nad nüüd kuhugi mujale, loobusid ootamast, pettusid minus... Kuid tasub mul ainult panna majja esimesed terakesest, kui kusagilt lähimatest põõsastest kostub "Tiuts-tiuts-tiuts"! "Lapseeeed!" hüüan ma vaikselt ja panen kiiresti akna kinni, sest otsemaid läheb majakese ümber lindudest kirjuks.

Huvitav, kas see luuraja põõsason vabatahtlik, või on neil mõni järjekord?
Igatahes täna on tihane olla hea. Õues on tunda kevade lõhna, lootuse lõhna. Meie lasteaia natuke segane termomeeter näitas +10 C, kogu vähene lumi sulas nagu oleks selleks viimne võimalus. Mäest alla kodu poole minna oli enamvähem sama ohutu, kui keset raudteed päikest võtta...seekord küll rongi ei tulnud. Lucky me.

Istun kodus üksi, telefoni unustasin ma koju, nii, et olen maailmast isoleeritud. Kuid tihased on mulle seltsiks. Armsad sulepallid...äkki järgmises elus?

Kell on 7:13. Peaksin olema 13 minutit kui tööl. Aga vot ei ole. Olen hoopis kauem. Jõudsin varakult kohale. Jumal tänatud, et täna on reede. Viimane tööpäev. Aga kui väga tahaks olla tekii all, soojas voodis. Selle asemel pean valmistama ette terve hunnik asju.

Tänane hommikuringi teema on: "kaitse sinust väiksemaid ja nõrgemaid, nii näitad oma vaprust ja jõudu"...retooriline küsimus: KES, o kes küll kaitseks mind nende väiksemate ja nende vanemate eest? KES?

Kes ütleks vahest: "kuula helena sõna", või "ära torgi ometi" või "ära karju" peale minu enda.

Üks blogib, teine blogib, kolmas ka blogib aga neljas juba ammu...õige...blogib. Mitte, et minu blogimisest oleks võituleks mingi kasu aga kui kõik, siis kõik. Täna tahan olla nagu kõik ja mitte halvem. Vaatab, mis sellest kõigest siis välja tuleb.

Arvatavasti tüdinen ma ülehomme ära ja ei taha enam olla nagu kõik aga täna vott tahan. Ja olen ka. No ja pluss minu märkmik on haigla poolt üle võetud. Kunagi oli mul seal päris kena päevik. Just selline, kuhu kombeks kirjutada "Avada ainult peale minu surma" või "Käpad eemale minu päevikust", "Ei mingit privaatsust, juhmard!" ja muu selline, mis koledal kombel keelab kõigil selle poole isegi kõõritada, kuid samas kusagil südamepühjas loodetakse, et keegi ikkagi kõõritaks ometi selle samuse päeviku poole, lausa loeks seda salaja ja saaks lõpuks ometi sinust aru.

Nagu öeldud, on minu päevikus nüüd igasuguseid analüüsitulemusi, järgmiste visiitide kuupäevad ja asjad, mida tuleks meelde jätta ja arstidelt küsida...ja muljed, mis on tekkinud sinna aegadel, mil ma kulutasin tunde ja tunde arstikabinettide ees ootejärjekordades.

Ühesõnaga ilusast ja romantilisest päevikust, millest oleks võinud ühel ilusal päeval saada mõne armunud rüütli ihaldusobjektiks on tänasest saanud...errrr...haiguslugu.
Täna tahan olla nagu teised. Katsu olengi nüüd? Olen? Elame näeme...


TÄNA MA TAHAKSIN OLLA. Tegelikult võtmesõna on siin just "OLLA". Viimaste kuude jooksul just see on minu eesmärk. Vahel me tahame olla KEEGI või NAGU keegi. Aga varem või hiljem enamus meist jõuab selleni, et OLLA on kõige tähtsam. Kuid meie eksistentsi kõige magusam aeg on just see, kui me ei taju vajadust ainult olemise järele. Kui me naiivselt usume seda, et oleks nii lahe olla ilus või moodne, et meil on tingimata vaja olla esimene või parem kui see nurjatu töökaaslane (kes mitte ainult ei ole loll ja kohmakas, vaid ebaõiglaselt esile tõstetud), et ülimalt tähtis on olla edukas...tunneme soovi olla puhanud või armunud.
Naiivsus on surematu....ma endiselt tahan kõike seda (väljaarvatud võib olla seda paremaks olemist), kuid kahjuks sain kogeda ka seda, et ma tahan lihtsalt OLLA ja siin trükkides, püüan ma seda unustada ja soovida OLLA ka midagi muud, peale ELUS olemise.