Täna ma tahaksin OLLA...

Jah, pühapäev jõudis ootamatult kätte. Mida me siis sellel nädalal õppisime? Näiteks seda, et inimene ei saa joosta kuigi kiiresti mitmes suunas korraga. Pole sellele kunagi mõelnud? Mõelge. Joosta saab teatud kiirusega, kuid alati vaid ühes suunas korraga. Sel nädalal pidin selle ebaõigluse all mitu korda kannatama, jooksma pidi palju. Samuti sain teada, et ka 60m² suuruses korteris, mis ei ole tegelikult, teab kui suur pindala on võimalik väga palju kaloreid joostes maha põletada. Jeee! Ma püsin ikka kenasti vormis, what can I say (kõigile, kes tunneb huvi ma kaalun nüüd jälle 49 kg).
Veel üks selle nädala avastus: ei tasu uskuda kõike, mida sulle öeldakse, või mida su küsimustele vastatakse. Ka kõige lähedamad inimesed vahest valetavad. Märksõnadeks võiksin siis kasutada ühte suht tuntud ütlust: "Mees, kes pole kunagi oma naisele valetanud, ei hooli tema tunnetest".
Avastasin samuti, et ma polegi vahest nii naiivne, kui arvasin ennast olevat. Ega ka nii rumal. Kaalikaga väideldes, jääksin arvatavasti võitjaks. Kahjuks tuleb inimestega tihemini tegemist teha.
Ja üleüldse oli see minu jaoks pingeline nädal, reedel tundsin, et olen jälle nädal aega vanem. Tagatipuks kinkis pühapäev mulle toreda peavalu ja närvilisuse. Pingelangus. Aga pingelangus on ju hea, eriti, kui ta pole liialt ajutine.
Laupäeval leidsin, et olen välja teeninud korraliku shoppamise. Kindlasti oleksin võinud oma ajaga midagi paremat ette võtta. Aga selle eest on mul nüüd nii mõnigi lahe hilp milles seda teha. Jajah, ka minul on omad nõrkused ;).

Loodan, et järgmine nädal toob vastused sellistele küsimustele: kust leida korralik kaamerakott, kuidas ülejäänud rahaga võimalikult kokkuhoidlikult läbi ajada (need on need shoppamise varjatud küljed),
mida teeb mõni kadunud tegelane (õigemini kolm kadunud tegelast: let's call them A, T ja Al), kas ma olen võimeline ohverdama oma une ühe mõttesmõlguva plaani teostamiseks, kas ilm läheb paremaks, kas mu raamatu tellimus jõuab juba kohale? Eks neid küsimusi tuleb iga päev juurde.

P.S: mõtetu postitus tuli, selline mittemidagiütlev, ei midagi konkreetset, ei mingit kompromaati, nimesid ega fakte. Mulle selline asi ei meeldi. Üritan ennast parandada :D

Üleeile avasin ma oma akna, sellesama, mille taga ripub väike ja armas linnumajake. Avasin ma selle harjumuspäraselt just selle jaoks, et linnumajakesse teri panna kuid jäin poolel teel mõtlema. Meenutasin Jõhvi pargi linnukesi, kes otse peost teri mekkisid ja arutasin endamisi, miks ei võiks meie tihased sama julged olla? Onju nad juba ammuilma selle linnumaja igapäevased külalised, teavad kindlasti, et siin ei varitse neid ükski tõsine oht. Võtsin laua äärest ühe tooli ja istusin praokil akna alla, käsi pakkuvalt aknast välja sirutatud.
Hea, et väljas vaid mõned kraadid külma olid, mu käsi ei külmunud päris kringliks... vähemalt esialgu mitte. Tihased sibasid ootavalt linnumaja ümber ja kõõritasid kahtlustavalt: miks küll see käsi täna viivitab? Päris imelik täna teine, vähe sellest, et kuidagi kahtlast punast värvi, kade ka veel, hoiab teri ikka veel peos, kuigi ammu oleks võinud nad majja paotada.
Linnud ootasid veel veidikene ja hakkasid siis juba muretsema: kas tollel käel on ikka kõik korras? Äkki seal, teiselpool toda kätt, juhtus midagi? Kuid keegi ei söandanud asja lähemalt uurida.
"No kas me täna süüa ei saagi?" vangutas pead üks priske isane rasvatihane, keda tunti tema eriti laia lipsu tõttu. Ka tema ise tundis end eriliselt tähtsana, ning sai alati esimesena süüa, kuigi harva juhtus ta endale ise toitu hankima, sest kuigi tema söögiisu ja lips olid mõlemad ilmatu suured, julgusest jäi siiski tublisti puudu.
"Mu kallis Trulla, millal sa enne oled söögita jäänud?" Küsis peenike lahke hääleke tema kõrvalt: "Küll emme midagi välja mõtleb!".
Selleks ajaks, kui tihane Tiiu oma ainsale armastatud tihasepojale neid sõnu lausus oli linnumajja kogunenud juba paras hulk näljaseid, rahutuid ja murelikke tihaseid. Kõige vanem neist, tihane Tarka, vaatas Tiiule süüdistavalt otsa: "Millal sa oma poja poputamise küll lõpetad Tiiu, sul on varsti aeg uuele pesakonnale mõtlema hakkata, sina aga muudkui otsid Trullale head ja paremat! Ühel päeval peab ta ju ise hakkama saama, mis siis kui see päev saabub juba homme? Ta ei oskaks ju ise tavalisel ja soolapekilgi vahet teha?"
Tiiu tõmbas oma pea uhkelt kuklasse: "Ei saabu see päev ei homme ega ka veel ülehomme, minu Trulla jõuan ma suureks linnuks kasvatada küll, ja enne ei mõtle ma ühelegi pesakonnale!"
Selline kõne pani kõik lähedalasuvad nokad imestusest lahti vajuma. Ükski tihane ei lubanud endale Tarkaga sellisel üleoleval moel rääkida. Tarka sõna jäi alati viimaseks. Tarka nõu oli alati õige, Tarka otsus alati õiglane. Kuid Tiiu oli ennegi mässumeelne olnud. Isegi oma esimese pesa ehitas ta kõige väljakutsuvamasse kohta, rääkimata juba sellest kellega koos ta selle ehitas. Õigupoolest selle pärast kogu see jube lugu alguse saigi, oleks ta vaid too kord Tarka sõna kuulanud...
Kuid Tarka oli mitte ainult kõige Targem tihiane kogu Tihedas tihnikus, kuid ka kõige suuremeelsem. Koos aidati Tiiut tollel hirmsal ajal hädast välja ja lubati tihnikusse tagasi tulla. Ja Tiiu omakorda kuulas sest ajast peale alati Tarka sõna, kuid oma ainsat pojakest kasvatas ta vaid enda nõu järgi ega lasknud kellegi sekkuda. Tihane Tiina, kes samuti nende juttu pealt kuulis, tahtis juba Tiiule meelde tuletada, kui jube lugu juhtus siis, kui ta eelmine kord Tarkaga vaidlema juhtus, kuid seda lugu meenutades hakkas tal nõnda hirmus, et ta puhkes otskohe nutma ja kõik tema lapsed, kes just täna temaga linnumajja kaasa olid tulnud: nii Tippi, Täppi, Tutti, kui isegi väike Tita hakkasid teda sedamaid lohutama.
Tarka ei kavatsenud säärast ebaviisakust taluda. "Suureks linnuks? Mullegi tundub, et sa ei kavatse enne peatuda, kui sinu Trulla varese mõõtu on!" lausus ta murelikult naeratades, laiutas tiibu ja lahkus. Tarkal polnud ohtu nälga jääda, iga tihase jaoks oli auasi päevas temale vähemalt ühe tera viia. Isegi siis, kui ise nälga jäädi. Linnimajja kogunenud tihased olid aga selleks ajaks juba tõesti näljased.
"Ei, täna me vist süüa ei saa..." ohkas Trulla, kellel oli raske millestki muust, kui toidust mõelda ka muidu, eriti siis veel tühja kõhuga. Kõik pilgud pöördusid jälle käe poole. Too tõmbus küll veidi sinakamaks, kuid ei mõelnudki teradest loobuda. Olukord oli selgelt tõsine, midagi oli lahti, ja õhtusöök tõotas nurjuda, seega tuli midagi ette võtta.
"Keegi peaks lendama käele lähemale ja vaatama, mis juhtub" pakus Tiiu välja. "A mis saab siis, kui käsi haarab sind sabast?" küsisid teised?
"Las Tibu-jupp läheb! Tal polegi saba!" mõtles keegi, ja selle peale muutus Tibu-jupp muidugi väga pahaseks ja laiutas ähvardavalt oma tiibu, kuna ta ei sallinud ühtki nalja, mis tema saba puudutas.
Ja just siis, kui mu käsi juba peaaegu kringliks külmus ja pähe esimesed loobumisemõted tikkuma hakkasid tuli otse Tiheda tihniku poolt vuhiseva lennuga üks imetilluke halli värvi ja pisikese nokaga salutihane. Ta maandus rahulikult mu käele, valis endale ühe ilusa päevalilleseemne ja siis lendas sama rahulikult tagasi tihniku poole. Nii saingi ma tutavaks Semuga. Tema mulle ju need Tiheda tihniku lood rääkiski, seemnete nokkimise ajal. Aga teised? Panin nendelegi seemneid majja, et nad enam nii ammulisui seal linnumajas istuma ei peaks, nad küll arakesed aga süüa tahavad sellegipoolest.

Mitte, et ma oleks joonud. Sugugi mitte, ja üldse, need, kes mind tunnevad irvitavad arvatavasti rusikasse. Hull jota küll, kui Helenal on hommikuti paha, tunneb ta ju isegi natukene huvi, et kas selline näebki siis välja kurikuulus pohmell...
Aga jah, millegipärst on selline ebakaine olek. Mõtlen, kas kõik on ikka tehtud õieti. Kahtlen. Võrdlen oma elu eiste eludega, ning avastan endale üllatuseks, et asi polegi sugugi halb. The world Is conspiering...eile oli kummaline päev. Käisin koolimajas jõulupeol, pidime seal kooriga esinema. Ei viitsinud kohe koju ära minna, nagu algselt plaanis oli. Isegi siis mitte, kui asi väga igavaks kiskus.
Nautisin täiesti koolinäidendit, see oli pikk, väga humoorikas ning põhjallikult ettevalmistatud. Tublid tegijad inimesed! Kuigi pettusin veidi nähes seal Hitlerit...ma ei tea, see ei ole minu arust se ajaloo osa, mille kulul saaks nalja visata, kuigi seda on igalpool korduvalt tehtud. Huvitav, kes oli selle stsenaariumi autor?
Meie enda jõulupidu läks ka üsna hästi, vaeva polnud me asjata näinud. Kuigi proa K. väitel oli pidu igav, tema poja koolis olevat palju vingema maha peetud: "Seal oli disko, lapsed said joosta ja hüpata"...jätan selle osa kommentaarideta, eks igaühel oma arvamus...vaba maa. Positiivset vastukaja oli õnneks palju rohkem, tõesti õnneks, muidu ei viitsiks vist teine kord küll pingutada, mille nimel, kui kõik on nii või naa alai valesti?
Järjekordselt on mul selline tunne, et minu elu pussle tükid hakkavad kohtadele vajuma, pilt muutub aina selgemaks, maailm paljastab peagi oma vandenõu järgmise osa. See teeb mind veidi kärsituks, muudab minu suhteid mõningate inimestega. Males on üks kombinatsioon, kui kuningas ja torn vahetavad kohti selleks, et päästa kuningat. Selline pisut ootamatu samm. No ma olen siis hetkel seesama torn, päästan kedagi ja vahetan kohta...lähenen mõnele ja jätan mõne ringkonnast välja. Kusjuures ma ei pinguta üldse selle nimel. Kõik läheb nii, nagu maletaja plaanis. Loodame ainult, et olen õigel poolel...kas mustad või valged? Piim või šokolaad? Tõde või vale?
Õigupoolest ongi kogu meie elu üks suur malemäng. Mõni saab ära söödud, mõni päästetud. Mõni lihtsalt on valel ajal vales kohas, alati keegi on võitja ja keegi kaotaja.

Jah, olen nõus. Väga pube nimetus tuli, kuid andke mulle andeks. Olin natukene lahkuminemisest "Under the weather" ...if you know what I mean. If you don't I'll explain tho.
Käisin Vicky pulmas, mis toimus Londonis, Mandarin Oriental hotellis...kõik oli väga ilus ja uhke. Kuid ma polnud teda 8 aastat näinud, ning ei kujutanud isegi ette, kui väga ma teda tegelikult igatsesin. Kartsin, et aeg on oma töö halastamatult teinud, ning me oleme nüüd juba liiga erinevad...milline rumalus! Kõik läks suurepärsaelt. Mulle meeldis väga tema nüüd juba abikaasa Simon. Nad sobivad teinetisele suurepäraselt.
Linn meeldis mulle väga, kõik oli jõuluehetes, pealegi tõeliselt uhkeis. Iga väiksemgi poevitriin oli läbi mõeldud ja teistega kokku sobitatud. Igal oksakesel olilambike, igal ukseesisel kujul pärjake. Isegi vihm ei hajutanud jõulutunnet. Fännasin musti taksosid ja punaseid telefoniputkaid ja loomulikult Pret A Manger'i - selle toiduketti pärast tasus juba Londonisse minna! Ma polnud eales nii maitsvat ja samas nii tervislikku toitu söönud need marineeritud kana ja krõbeda peekoni võileivad jäävad arvatavastimind elu lõppuni kummitama, ja vitamiinijoogid ja juustukoogikesed ümbertöödeldud paberist karbikestes! Jah, linn oli imeline aga eks tegu oli ka külalislahkusega, kui hästi kõik meid vastu võtsid! Kohtusin nii paljude toredate inimestega! Pulmalauda vaadates oli mul väga soe tunne: lihtsalt harukordne, kuidas kõik hoolisid teineteisest ja kõige enam loomulikult Vickyst! Kõik parimad sõbrad olid kohal. Soovisin, et saaksin ka kunagi kokku ajada kõik mu kõige kallimad sõbrad ja tunda sellist soojust veel kord. Aga võibolla kunagi saangi...kes teab. Kujutasin endale ette, milline näeks minu selline reunion'i laud...kes seal kõik istuksid: Karin, Vicky, Angelina, Lenka, Maarja-Leena, Anka, Aldis, Robert...istuksime, mängiksime mänge, meenutaksime möödund aegu...ja läheksime lahku.
Lahkuminekud on vastikud, ka see oli vastik. Lihtsalt jube tegelikult...meil mõlemal tuli meelde, kuidas ta vanasti Vokast pidi lahkuma. Me olime 5-10 aastased ja sellised lahkuminekud tulid üsna regulaarselt ette. Me nutsime poolpäeva ja soovisime betoneerida Vicky jalgu, et nad ei saaks teda ära viia. Igatahes seekord ei erinenud paljuski kõigist teistest kordadest, selle väikese vahega, et me ei olnud enam sugugi viie...ega isegi kümne aastased. Ripsmetusši pritsis erisuundades ...
Jah...õnneks nüüd pidime hakkama tihemini kohtuma ja ma loodan, et nii saabki olema. 8 aastat! See oli ju lihtsalt kuritegu...tõesõna!
Jään ootama kevadet, aeg näitab ju alati, kui kiirestu see lendab...8 aastat läks ju nii kiiresti. 4-6 kuud ei tohiks juometi olla probleem...

Kuulsus kõnnnib kusagil lähedal...Mõnele kukub see pähe iseenesest, mõndest läheb suure ringiga mööda. Nii juhtus ka Tallinn-Narva mnt. 189,5ndal kilomeetril. Üleeile, 17. Novembril. 2008 sai 189 kilomeetri Ilves üle eesti kuulsaks! Hurraa! Nimelt näitas seda Võsa Reporterist.

Loomulikult on öökull endast väljas, TEMA pidanud see olema, keda telekast näidatakse! Temas on radarilaadset mõistatust, temal on üks punane silm...rääkimata sellest, et ta on seal palju kauem puu otsas istunud. Ega midagi väga meelitavat muidugi vaese ilvese kohta ei öeldud, valetati hoopis...murdvat teine lambaid ümberringi (ei vasta tõele, võin kinnitada, ma hoian neil loomadel ju silma peal) kuid selle eest nimeteti teda EETRIS "ERILISEKS OLUKORRAKS"! Ja see juba kõlas vägagi kaaluka argumendina. Öökullile on siin selget ülekohut tehtud. Ta oleks isegi ilusti kaadrisse mahtunud, kui mitte see nurjatu Võsa reporter!
Igatahes, kui jalutate sealt vaikselt mööda, kuulete ilmselt sõnelust ja olgem ausad, Öökullist võib täitsa aru saada, kes oleks ikka tahtnud olla Võsa Petsi poolt ära varjatud? Kükitada nii lähedal oma hiilgavale tähetunnile, suutmatuses mitte midagi ette võtta...kurb, kurb...loodame, et nad lepivad siiski ära.

Panin pesu kuivama, seega võin 99% täpsusega kinnitada, et homme keerab ilm ära ja hakkab vihma sadama. Nagu aamen kirikus. See on sama kindel märk kui see, et vihmasadu + päike = vikerkaar.

Ega mul täna eriliselt midagi kirjutada polegi...aga ma ei saa jätta jagamata teiega oma rõõmu: nimelt leidsin eesti keelse lõigu Duglas Adamsi raamatust, mida väga armastan tsiteerida:

Bistromaatiline Vedu on üks suurepärane uus meetod tohutute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks ilma kogu selle ohtliku jändamiseta Ebatõenäosusfaktorite ümber. Bistromaatika ise on lihtsalt üks revolutsiooniliselt uus meetod numbrite käitumise mõistmiseks. Täpselt samuti, nagu Einstein täheldas, et aeg ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ruumis, ja et ruum ei ole absoluut, vaid sõltub vaatleja liikumisest ajas, nii teatakse nüüd, et arvud ei ole absoluudid, vaid sõltuvad vaatleja liikumisest restoranides. Kõige esimene mitteabsoluutne arv on inimeste arv, kellele laud on kinni pandud. See muutub esimese kolme telefonikõne ajal restorani ning ei paista siis omavat mingit nähtavat seost nende inimeste arvuga, kes tegelikult kohale tulevad, ega nende inimeste arvuga, kes hiljem, pärast etendust/matši/pidu/esinemist nendega liituvad, ega ka nende inimeste arvuga, kes lahkuvad, kui näevad, kes veel kohale on tulnud. Teine mitteabsoluutne arv on kokkulepitud saabumisaeg, mida nüüdseks tuntakse kui üht kõige pentsikumat matemaatilist kontseptsiooni, pöördreverseksklusiooni - arvu, mille olemasolu võib defineerida ainult nii, et see on kõike muud kui see ise. Teiste sõnadega, kokkulepitud saabumisaeg on see ajahetk, mil on võimatu, et ükski seltskonna liige saabub. Pöördreversekslusioonid mängivad nüüd elutähtsat osa mitmetes matemaatika harudes, kaasa arvatud statistika ja raamatupidamine ning moodustavad ka baasvõrrandid, mida kasutatakse Kellegi Teise Probleemi-välja juhtimiseks. Kolmandaks ja kõigest kõige salapärasemaks mitteabsoluutsuse killukeseks on arvel kirjas olevate teenuste arvu, iga teenuse maksumuse, lauas olevate inimeste arvu ja nende summade suhe, mida nad igaüks on valmis maksma. (Nende inimeste arv, kes tegelikult raha ka on kaasa võtnud, on selles vallas ainult subfenomen.) Need hämmastavad vastukäivused, mis siinkohal tekkida tavatsesid, jäid sajanditeks uurimata, kuna keegi ei võtnud neid tõsiselt. Tol ajal pandi need taoliste asjade arvele nagu viisakus, jultumus, õelus, uhkeldamine, väsimus, emotsionaalsus või hiline kellaaeg ja unustati järgmiseks hommikuks täielikult ära. Loomulikult ei testitud neid kunagi laboratooriumioludes, sest neid ei tekkinud kunagi laboratooriumides - vähemalt mitte hea reputatsiooniga laboratooriumides. Ja nii oligi, et alles taskuarvutite tulekuga sai lõpuks ilmsiks rabav tõde, ja see oli järgmine: Restoranide territooriumidel restoraniarvetele kirjutatud arvud ei järgi samu matemaatilisi seadusi, mida järgivad mis tahes teises universumi osas mis tahes teisele paberitükile kirjutatud arvud. See teaduslik fakt rabas maailma tormina ning kujundas selle põhjalikult ümber. Nii paljusid matemaatikakonverentse hakati pidama niivõrd heades restoranides, et paljud selle põlvkonna helgemad pead surid tüseduse ja südamerabanduse kätte ja matemaatikateadus langes oma arengus palju aastaid tagasi.


Geniaalne kas pole? Ja geniaalselt vaimukas!

Sinimäele püstitati uus ja uhke vaatetorn. Otse pargimäe tippu. Oleks mul torisemise tuju ütleksin ma, et nüüd paistab see võsa, mida siin metsaks harjutud kutsuma, veel väiksem ja hapram kui kunagi varem; veel tooksin esile, et tornilt avaneb vägev vaade nõukaaegsetele lehmalautadele, mis on tükkhaavalgi vaadata üsna masendavad, nüüd aga on nad esindatud kogu oma hiilguses...
Aga olgu pealegi, ma ei torise täna, kuna tornid mulle meeldivad. Meeldib kõrgus. Selgetel talvistel öödel saab seal hästi tähti silmitseda...minu kodunt võib alati kruusi kuuma teed kaasa võtta, soe tekk ka veel.

Nüüd on vähemalt mingi koht kuhu vahel põgeneda, ja see mõjub arvatavasti enesehinnangule. Seisad seal loojuva päikese kiirtes ja tunned kuidas ego kasvab...:D. Alguses peab muidugi leppima sellega, et sa pole ainuke, kes oma egot kasvatada tahaks...aga küll see torn varsti ka vanade uudiste hulgas. Ja siiis...

Jälle kõigil mu kadunud sõpradel põhjust mulle külla tulla. Välja pakkuda täiesti uus puhkuse pakett: tähevaatlus tornis. Eelregistreerumisega soodustused!

Puhkuse pakett sisaldab:

• Termotassitäis teed/kohvi
  
• Fliisipleed
• teatribinokli kasutamisvõimalus (nautige sinimäerahva eraeludetaile)
• suurepärane vaade merele ja lähedalolevatele linnadele
• tähti/loojangupäikest/virmalisi (vajalik eelnev kokkulepe ilmataadiga)
• lühiettendused "kuidas lehma lüpstasse", "Purjus naaber sõimab naist", "Kesse niimodi pargib?"...ja muud tükid kohaliku külateatri repertuaarist, mida võimalik näha pea' ööpäevaringselt...kuid tsensuuri eest mina ei vastuta. Etenduste tekst ja osatäitjad varjeeruvad ja ei allu mingile loogikale.
• giidi teenused

Kohtumiseni Sinimäel :D