Täna ma tahaksin OLLA...

Tuttavaid tänavaid mööda suundusid teelised Guudvini lossi poole. Tee peal ei kannatanud Faramant välja ja teatas paarile tuttavale hirmsa Bastinda surmast. Uudis levis kiiresti üle linna ja juba varsti sammus Ellil ja tema sõpradel järel suur austajate mass.
Rohelise habemega Sõdur oli nagu ikka oma valvepostil, imetles ennast peeglist ja kammis oma suurepärast habet. Seekord oli rahvast kõik hüüdsid teda nii valjusti, et tema tähelepanu köitmiseks ei läinud isegi kümmet minutit. Din Gior rõõmustas väga teeliste naasemisest nende ohtlikust retkest. Ta kutsus Fliitat ja too juhatas sõbrad nende tubadesse.
"Palun teatage Suurele Guudvinile meie tagasitulekust." Ütles Elli Sõdurile. "ja öelge, et me palume meid vastu võtta..."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja ütles:
"Ma rääkisin valjul häälel teie palvest Guudvini ukse taga, kuid ei saanud temalt mingit vastust..."
Sõdur käis iga päev troonsaali ukse taga ja rääkis sõprade soovist näha Guudvinit, kuid iga päev vaid surmvaikus oli talle vastuseks.
Möödus nädal ja ootamine muutus väljakannatamatult painavaks. Teelised loodsid kohata Guudvini lossis rõõmsat vastuvõttu. Võluri ükskõiksus hirmutas ja ärritas neid.
"Ega ta ometi ära ei surnud?" Küsis Elli mõtlikult.
"Ei, ei! Ta lihtsalt ei taha täita oma lubadusi ja peidab ennast meie eest!" Pahandas Hirmutis. "Muidugi, tal on kahju ajusid ja südant ja julgust, kuna kõik need on väga hinnalised asjad aga siis polnud vaja saata meid kurja nõia juurde, kelle me nii vapralt hävitasime."
Vihane Hirmutis teatas Sõdurile:
"Öelge Guudvinile, et kui ta ei võta meid vastu me kutsume välja Lendavad Ahvid. Öelge Guudvinile, et me oleme nende käsutajad, me oleme Kuldse Mütsi omanikud - Pikapuu - trikapuu! Ja kui siia ilmuvad Lendavad Ahvid, siis me temaga veel vestleme."
Din Gior läksära kuid tuli väga kiiresti tagasi.
"Hirmuäratav Guudvin saab teiega kõigiga kokku troonsaalis homme kell kümme hommikul, palus mitte hilineda. Ja kas teate..." Sosistas ta vaikselt Elli kõrvaale. "Tundub, et ta ehmatas, ta ju on juba Lendavate Ahvidega kokku puutunud ja teab, mis loomad need on."
Teelised veetsid öö ärevuses ning hommikul, kokkulepitud ajal kogunesid troonsaali ukse ees.
Uks avanes ja nad astusid sisse. Igaüks neist oli valmis kohtama Guudvinit samas kehastuses, nagu ta ilmnes neile esimesel korral. Kuid nad imestasid nähes, et saalis ei olnud kedagi. Seal valitses suursugune ja kõhe vaikus: ning teelisi haaras hirm, mida plaanib Guudvin?
Nad võpatasid justkui äkkilisest kõuemürinast, kui keset tühja tuba hakkas kõlama hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Milleks te tülitate mind?"
Elli ja tema sõbrad vaatasid ringi - kedagi polnud näha.
"Kus te olete?" Küsis Elli väriseval häälel.
"Ma võin muutuda kelleks tahan, isegi nähtamatuks, millal ainult soovin. Lähenege troonile, ma hakkan soovin teiega kõneleda!"
Teelised astusid mõned sammud edasi. Kõik kartsid kohutavalt. Ei kartnud vaid Rauast puuraidur, sest tal polnud südant ja Totsik, kes ei mõistnud miks peaks kartma hääli.
"Kõnelege!" Kostis hääl.
"Suursugune Guudvin, me tulime, et te täidaksite oma lubadusi!"
"Milliseid lubadusi?" Küsis hääl.
"Te lubasite saata mind Kansasesse ema ja isa juurde niipea, kui Pilgutajad vabanevad kurja Bastinda võimu alt!"
"Ja mulle te lubasite anda aju!"
"A mulle südame!"
"Ja mulle julgust!"
"Aga kas Pilgutajad said tõesti vabaks?" Küsis hääl ja Ellile tundus, et see hakkas värisema.
"Jah!" Vastas tüdruk. "Ma valasin kurja nüia veega üle ja ta sulas ära!"
"Kuidas sa saad seda tõestada?" Ütles hääl nõudlikult.
"Pikapuu-trikapuu!" Hüüatas Hirmutis! "Kuidas siis teie, kes nägevat igale poole, ei näe Ellil peas Kuldset Mütsi? Või te soovite, et me kutsuksime tõestuseks kohale Lendavaid Ahve, bambarraa-tšuffarraa?!"
"Oi! Ei, ei! Ma usun teid!" Sekkus hääl tõtlikult. "Kuid see oli nii ootamatu! Olgu pealegi, tulge ülehomme tagasi, ma mõtlen, mida annab korraldada!"
"Oli juba aega mõelda! Skorriki-morriki!" Karjus raevunud Hirmutis. "Me ootasime vastuvõttu terve nädal aega!"
"Me ei soovi enam päevakestki oodata!" Energiliselt toetas Rauast Puuraidur omasõpra aga Lõvi möirgas nii, et terve hiiglaslik saal täitus selle mörinaga ja selle sisse uppus ära kellegi ehmunud kiljatus.
Kui Lõvi möirge viimased hääled vaibusid, saabus vaikus. Elli ja tema kaaslased ootasid, kuidas vastab Guudvin nende julgele väljakutsele. Sel ajal kui Totsik hakkas innukalt õhku nuusutama ja sööstis siis haukumisega toa kaugeimasse otsa. Vaid hetk ja ta oli silmist kadunud. Ellile tundus, et ta hüppas läbi seina, kuid peagi sealt seina ...ei hoopis rohelise sirmi tagant, mis sulas seinaga ühte hüppas välja väike mehike:
"Võtke ära see koer! Ta ju hammustab mind! Kes mõtles välja lasta minu lossi koeri?"


Teelised jälgisid mehikest hämmingus. Ta polnud kasvult Ellist pikem, kuid juba vana, suure peaga ja kortsulise näoga. Seljas oli tal kirju vest pika jakkiga, jalas triibulised püksid. Käes hoidis oli tal pikk ruupor ja ta vehkis seda hirmunult, üritades vabaneda Totsikust, kes hüpas samuti välja sirmi tagant ja nüüd üritas hammustada mehikest jalast.
Rauast Puuraidur astus tõtlikult tundmatu mehele vastu:
"Kes Te selline olete?" Küsis ta süngelt.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav..." Vastas mehike väriseval häälel. "Aga palun, palun ärge puutuge mind! Ma teen kõik, mida te minust tahate!"
Teelised vahetasid omavahel üllatunud ja pettunud pilke.
"Kuid ma mõtlesin, et Guudvin on Hiiglaslik Elus Pea!" Ütles Elli.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Merineitsi." Ütles Hirmutis.
"Ja mina mõtlesin, et Guudvin on Hirmus Metsloom." Ütles Puuraidur.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Tulekera." Ütles Lõvi.
"Kõik see on õige ja samas te kõik eksite." Vastas tundmatu mehike pehmelt. "Need on maskid."
"Kuidas maskid?" Hüüatas Elli. "Kas te polegi siis Kõikvõimas Võlur?"
"Tasa, lapsuke!" Ütles Guudvin. "Minul on Kõikvõimsa Võluri maine."
"Aga päriselt?"
"Aga päriselt...kahjuks, päriselt olen ma tavaline inimene, mu lapsuke!"
Pisarad hakkasid voolama Elli silmadest pettumusest ja kurbusest. Rauast Puuraidur oli ka juba valmis nutma, kuid õigeagselt tuletas meelde, et tal pole kaasas õlikannu.
Hirmutise vihal ei olnud otsa ega lõppu ning ta hüüdis:
"Ma ütlen teile, kes te olete, kui te seda veel ei tea! Te olete pettur! Pikapu-trikapuu!"
"Täitsa õige!" Vastas mehike lahkelt ja hõõrus käsi. "Ma olen Suursugune ja Hirmuäratav Pettur!"
"Aga mida nüüd teha?" ÜtlesRauast Puuraidur. "Kes nüüd annab mulle südame?"
"Ja mulle aju?" Küsis Hirmutis.
"Ja mulle Julguse?" Lisas Lõvi.
"Mu sõbrad!" Ütles Guudvin. "Aitab rääkida pisiasjadest! Mõelge paren, millist jubedat elu elan ma siin, selles lossis!"
"Te elate jubedat elu?" Imestas Elli.
"Jah, mu laps!" Ohkas Guudvin. "Pange tähele, mitte keegi selles maailmas ei tea, et ma olen Suursugune Pettur ja paljud aastad olin ma sunnitud vigurdama, peitma ennast ja kavalusega vedada inimesi ninapidi. Ja kas teate, see pole sugugi nii lihtne! Ja õnnetuseks tuleb vale lõpuks alati päevavalgele. Nüüd te paljastasitegi minu ja tõtt öelda..." Ohkas ta. "Mul on selle üle hea meel! Muidugi tegin ma vea, kuilasin teil tulla siia kõigil korraga ja veel koos selle vastiku koeraga!..."
"Hei-hei-hei! Ettevaatust sõnadega!" Ütles Totsik, paljastades hambad.
"Palun vabandust," kummardas Guudvin. "Ma ei tahtnud teid solvata...Kuhu ma jäingi, ah jaa... Ma lasin teid sisse kõik korraga, kuna ma väga kartsin Lendavaid Ahve."
"Kuid ma ei mõista!" Ütles Elli "Kuidas ma siis nägin teid Elusa Pea kehastuses?"
"See on väga lihtne!" Vastas Guudvin. "Tulge minuga ja te saate kõigest aru."
Ta juhatas neid salaukse kaudu troonsaali taga olevasse kambrisse ja seal silmasid nad Elusat Pead, Merineitsit, Metslooma ja teisi fantastilisi linde ja kalu. Kõik see oli tehtud paberist, kartongist, puust ja oskuslikult ära värvitud.
"Siin on kehastused, mida võib võtta Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav." Õtles paljastatud Võlur naerdes. "Nagu näete on valik üpris suur ja teeks au igale tsirkusele."
"Kõik see on põlastus...ma tahtsin öelda imesusväärne." Lausus Hirmutis.
Lõvi lähenes Peale ja vihaselt lõi selle käpaga. Pea veeres mööda põrandat eemale ja ta silmad keerlesid ärritatult. Lõvi ehmatas ja hüppas lõrinaga eemale.
"Kõige raskem..." Ütles Guudvin ohkega, "on juhtida silmi. Ma tõmbasin neid nöörikeste abil sirmi tagant, kuid nad ei vaadanud sinna, kuhu vaja. Võibolla sa märkasid seda, lapsuke?"
"See hämmastas mind." Vastas Elli. "Kuid ma olin nii hirmul, et ei saanud millestki aru."
"Seda ma lootsingi." Tunnistas Guudvin. "Isegi kui minu moondused ei ole alati olnud veatud, siiski külastajate hirm ei lasknud neil puudustest aru saada."
"Aga Tulekera?" Hüüatas Lõvi.
"No teid ma ju kartsin kõige enam, sellepärast ma tegin vattist palli, immutasin seda piiritusega ja panin põlema. Polnud paha, mis?"
Lõvi keeras Suursugusele Petturile põlastusega selja.
"Kuidas teil pole häbi vedada inimesi ninapidi?" Küsis Hirmutis.
"Alguses oli häbi, a pärast harjusin ära." Vastas Guudvin puhtsüdamlikult. "Lähme troonsaali, ma jutustan teile kogu oma loo."

Pilgutajate Lilla linn jäi seljataha. Teelised sammusid läände. Ellil oli peas Kuldne Müts.
Tüdruk täiesti juhuslikult pani selle pähe Bastinda Toas ega teadnud midagi selle võlujõust, kuid müts hakkas tüdrukule meeldima ja ta pani selle pähe.
Nad sammusid rõõmsalt ja lootsid jõuda Smaragdlinna kahe-kolme päevaga. Kuid mägedes, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega eksisid nad ära, nad kaotasid õige tee ja läksid vales suunas. Nad kõndisid päevi ja päevi, kuid Smaragdlinna tornid ei paistnud ikka veel.
Toit oli otsakorral ja Ellimõtles tuleviku peale ja oli mures.
Üks kord, kui teelised puhkasid meenus tüdrukule hõbedane vile, mille kinkis talle hiirekuninganna.
"Mis oleks, kui ma vilistaksin?"
Elli vilistas kolm korda. Rohu seest kostus sahinat ja lagendikule jooksis välja põldhiirte kuninganna.
"Tere tulemast!" Hüüdsid teeliselt rõõmsalt aga Rauast Puuraidur haaras kinni Totsiku kaelarihmast.
"Milles asi, mu sõbrad?" Küsis kuninganna Ramina oma peenikese häälega.
"Me oleme teel tagasi Smaragdlinna Pilgutajate riigist, kuid me eksisime ära." Ütles Elli. "Aita meid leida teed!"
"Te kõnnite täitsa valele poole." Ütles hiir. "Varsti olete silmitsi mäestikuga, mis ümbritseb Guudvini Riiki. Siit Smaragdlinnani on pikk tee, päevad ja päevad kõndimist."
Elli kurvastas.
"Ja meie mõtlesime, et varsti näeme Smaragdlinna!"
"Miks kurvastab inimene, kelle peas on Kuldne Müts!" Küsis hiirekuningannaüllatudes. Vaatamata oma väiksele kasvule oli temas haldjate verd ja ta teadis niimõndagi igasuguste võluasjade kasutamisest. "Kutsuge välja Lendavad Ahvid ja nad toimetavad teid kuhu vaja."
Kuuldes Lendavatest Ahvidest hakkas Rauast Puuraidur värisema ja Hirmutis tõmbus kokku kõhedusest. Arg Lõvi raputas tihedat lakka.
"Jälle Lendavad Ahvid? Ei tänan väga! Olen nendega piisavalt tuttav ja mulle need elukad on hullemad, kui mõõkhambulised tiigrid!"
Ramina hakkas naerma:
"Lendavad Ahvid teenivad kuulekalt Kuldse Mütsi omaniku. Vaadake mütsi voodri peal on kirjas, mida tuleb teha."
Elli uuris mütsi voodrit.
"Me oleme päästetud, sõbrad!" Hüüatas ta rõõmsalt
"Ma eemaldun!" Lausus kuninganna hiir suursuguselt. "Meie sugu ei ole Lendavate Ahvidega sõbrajalal. Head aega!"
"Head aega! Aitähh!" Hüüdsid teelised ja Ramina kadus silmist.
Elli hakkas lugema mütsi voodrilt võlusõnu.
"Bambara, tšuffaara, looriki, jooriki..."
"Bambara, tšuffaara?" Küsis imestades Hirmutis.
"Ah, ma palun, ära sega." Palus Elli ja jätkas: "Pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki..."
"Skooriki, mooriki..." Sosistas Hirmutis
"Tulge minu ette Lendavad Ahvid!" Hüüdis Elli kõvasti ja taevas juba kubises Lendavatest Ahvidest.
Teelised taganesid tahtmatult, meenutades oma eelmist kokkupuudet Lendavate Ahvidega. Kuid parv maandus vaikselt ja Ahvide Juht - Uorra kummardas Elli ees aupaklikult.
"Mida käsite meil teha, Kuldse Mütsi omanik?"
"Viige meid Smaragdlinna!"
"Saab tehtud!"
Vaid üks hetk ja teelised olid kõrgel õhus. Lendavate Ahvide Juht ja tema naine kandsid Ellit. Rauast Puuraidur ja Hirmutis istusid ratsa Ahvide seljas. Mitu tugevamat ahvi haarasid Lõvi; üks noorem ahvike kandis Totsikut, koerake haukus tema peale ja üritas hammustada. Algul oli teelistel hirm, kuid peagi rahunesid nad maha nähes, kui kindlalt tunnevad ennast ahvid õhus.
"Miks te allute Kuldse Mütsi omanikule?" Küsis Elli.
Uorra jutustas Ellile loo sellest, kuidas mitu sajandit tagasi lendavate ahvide sugu solvas võimsat haldjat. Karistuseks tegi haldjas Kuldse Mütsi. Lendavad Ahvid peavad täitma kolm Kuldse Mütsi omaniku soovi, peale seda omaniku valitsemisjõud kaob. Kuid kui Müts läheb kellegi teise kätte, saab ta jälle Lendavaid Ahve käsutada. Esimeseks Kuldse Mütsi omanikuks sai haldjas, kes selle tegi. Pärast seda vahetas Müts palju kordi omanikke, kuni lõpuks sattus kurja Bastinda ja temalt Elli kätte.
Tunni aja pärast ilmusid nähtavale Smaragdlinna tornid ja Ahvid maandusid ja teelised tundsid taas jalge all kollastest tellistest teed.
Parv tõusis õhku ja kadus silmist.
Elli helistas kella. Värava avas Faramant ja imestas kohutavalt.
"Te olete tagasi?"
"Nagu näete!" Vastas Hirmutis väärikalt.
"Kuid te ju läksite Lilla riigi kurja nõia juurde?"
"Me käisime tema juures." Vastas Hirmutis ja lõi tähtsa näoga jalutuskeppiga vastu maad. "Kuigi ei saa öelda, et me oleksime sealt lõbusalt aega veetnud."
"Ja te läksite ära Lillast riigist ilma Bastinda loata?" Päris Väravavaht
"Aga me ei küsinudki tema luba." Jätkas Hirmutis. "Kas teate, ta ju sulas ära!"
"Kuidas? Sulas ära!? See on imeline, suurepärane uudis! Kes sulatas ta?"
"Elli loomulikult!" Vastas Lõvi uhkelt.
Väravavaht kummardas Elli ees, juhatas teelised oma tuppa ja pani neile taas ette juba neile tuttavad prillid. Ja jälle kõik ümberringi muutus ja hakkas kiirgama pehmet rohelist valgust.

Arg lõvi rõõmustas hirmsasti kui kuulis Bastinda ootamatust surmast. Elli avas puuri ja ta tegi hoovile jooksuga ringi peale, sirutades jalgu.
Totsik tuli kööki, et vaadata oma silmadega üle hirmsa Bastinda jaanused.
"Ha-ha-ha!" Imetles ta musta riiete hunnikut nurgas. "Tuleb välja, et Bastinda polnud tugevam, kui need lumememmed, mida ehitavad poisid meil Kansases talvel. Kahju vaid, et sa ei tulnud selle peale varem, Elli!"
"Ja väga hea, et ma ei teadnud," vastas Elli. "Muidu vaevalt jätkuks mul julgust valada ta üle, kui ma oleksin teadnud, et ta võib sellest surra..."
"Noh, lõpp hea- kõik hea!" Nõustus Totsik rõõmsasti. "Tähtis on see, et me naaseme Smaragdlinna võiduga!"
Lilla lossi ette kogunes palju Pilgutajaid ja Elli teatas neile, et nüüdsest on nad vabad. Rhva rõõm olikirjeldamatu. Pilgutajad tantsisid, tegid sõrmenipsu ja pilgutasid teineteisele silma sellise innikusega, et õhtuks hakkasid nende silmad vesistama ja nad ei näinud enam midagi enda ümber.
Orjusest vabanedes mõtlesid Elli ja Lõvi kõigepealt Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile. Tuli hoolitseda sõprade päästmise eest.
Mitukümmend hakkajat Pilgutajat suundusid otsemaid Elli ja Lõviga eesotsas otsingutele. Ega Totsikki jäänudlossi, ta istus tähtsa näoga oma suure ja tugeva sõbra seljas. Nad kõndisid seni, kuni jõudsid kohale, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega. Sealt alustati otsinguid. Rauast Puuraiduri veeti kuristikust välja, ühes tema kirvega. Tomp Hirmutise riideid avastati mäe tipust, need olid pleekinud ja mustad. Nähes oma truu sõprade jäänuseid ei suutnud Elli pisaraid tagasi hoida.
Ekspiditsioon naases lossi ja Pilgutajad asusid tööle.
Hirmutise rõivad said hoolikalt ära pestud, nõelutud, puhastatud, värsket põhku täis topitud ja - palun väga! Elli ees seisis tema armas Hirmutis. Kuid ta ei saanud ei rääkida, ei näha sest värvid tema näol olid päikesest ära pleekinud ja tal ei olnud suud ega silmi.
Pilgutajad tõid Ellile pintsli ja värve ja ta asus Hirmutisele suud ja silmi maalima. Niipea, kui näole hakkas tekkima esimene silm, ta lõbusasti pilgutas tüdrukule.
"Kannata veel natuke, sõbrake." Ütles Elli hellalt. "Muidu silmad jäävad viltu..."
Kuid hirmutis lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. Veel polnud tema suugi valmis, kui tema juba laterdas:
"Msst...Hrrmtsss.. pstt... vabbrr... sosssv...Olen Hirmutis, vapper, osav...Ai, milline õnn! Ma olen jälle -jälle Elliga!"
Lõbus Hirmutis kallistas oma pehmete kätega Ellit, Lõvi ja Totsikut...
Elli küsis Pilgutajatelt, ega nende seas pole mõnda osavat seppa. Tuli välja, et riik oli ammusest ajast teada-tuntud oma heade kulla ja kellaseppade poolt. Kui nad said teada, et küsimus on raudmehe - Elli sõbra päästmises, veensid Pilgutajad tüdrukut, et igaüks neist on nõus tegema kõike, et aidata Päästva Vee haldjat - nii nad kutsusid tüdrukut.
Kuid taastada Rauast Puuraidurit polnud kaugeltki mitte nii lihtne, kui Hirmutist. Kolm päeva ja neli ööd töötas riigi osavaim meister Lestar tema äratundmatuseni koledaks muutunud keha masinavärgi kallal. Tema ja ta abilised tagusid haamritega, viilisid viilidega, tinutasid, klammerdasid...
Ja siis saabus õnnelik hetk, millal Rauast Puuraidur seisis Elli ees. Ta oli täitsa nagu uus, kui mitte arvestada mõningaid lapitud kohti seal, kus raud oli läbinisti augustatud teravate kivide poolt. Kuid Rauast Puuraidur ei pannud neid lappe tähelegi. Peale parandust muutus ta veel ilusamaks. Pilgutajad olid teda poleerinud, nüüd läikis ta nii, et silmadel oli teda valus vaadata. Nad parandasid ära ta kirve ja vana katkise puidust varre asemel tegid sellele uue - kuldse. Pilgutajad armastasid üleüldse läikivaid asju. Hiljem Rauast Puuraiduri järel käis terve hulk lapsi ja täiskasvanuid ja jõllitasid teda suurte silmadega.



Rõõmupisarad hakkasid voolama Rauast Puuraiduri silmist, kui ta nägi taas oma sõpru. Hirmutis ja Elli kuivatasid ta pisaraid lilla käterätikuga kartes, et tema lõuad lähevad rooste. Elli nuttis õnnest ja isegi Arg Lõvi poetas mõne pisara. Ta kuivatas oma silmi sabaga nii tihti, et tema sabatutt vettis läbi. Lõvil tuli joosta tagahoovi, et kuivatada oma saba päikese käes.

Kõigi nende rõõmsate sündmuste puhul oli lossis korraldatud lõbus pidu. Elli ja tema sõbrad istusid aukohtadel ja nende tervise eest oli tõstetud palju klaase limonaadi ja puuviljakalja.
Üks pidutsejatest käis välja mõtte, et iga Pilgutaja peaks nüüdsest peale pesema ennast Päästva Vee Haldja auks vähemalt viis korda päevas. Peale pikka vaidlust oli otsustatud, et kolmest korrast päevast piisab küll.
Sõbrad veetsid veel mõned lõbusad päevad Lillas lossis Pilgutajate seltsis ja siis hakkasid valmistuma tagasiteele.
"Peab minema Guudvini juurde: ta peab täitma oma lubadused." Ütles Elli.
"Oo! Lõppude lõpuks saan ma endale aju!" Hüüdis Hirmutis.
"Ja mina - südame!" Lausus Rauast Puuraidur.
"Ja mina - julguse!" Möirgas Arg Lõvi!
"Ja mina saan tagasi Kansasesse, emme ja issi juurde!" Ütles Elli ja plaksutas rõõmsalt käsi.
"Ja seal ma annan õppetunni sellele eputisele, Hektorile!" Lausus Totsik.
Hommikul kutsusid nad kokku Pilgutajaid ja jätsid nendega südamlikult hüvasti.
Rahvamassist tulid välja kolm vanemapoolset Pilgutajat ja pöördusid aupaklikult Rauast Puuraiduri poole, paludes teda, et ta hakkaks nende riigi valitsejaks. Pilgutajatele õudsalt meeldis läikiv Rauast Puuraidur , tema uhke hoiak, kui ta sammus sihvakalt oma kuldne kirves õlal.
"Jääge meiega!" Palusid teda Pilgutajad. "Me oleme nii abitud ja ullad. Me vajame valitsejat, kes suudaks meid kaitsta vaenlaste eest! Mis siis kui mõni kuri nõid ründab meid ja võtab meid jälle orjusesse? Me väga palume teid!"
Puhtalt mõttest kurja nõia peale hakkasid Pilgutajad nutma hirmust.
"Rohkem ei ole ühtegi kurja nõida kogu Guudvini riigis!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Meie Elliga hävitasime nad kõik!"
Pilgutajad kuivatasid oma pisarad ja lisasid:
"Mõelge, kui mugav on selline valitseja: ta ei söö ega ei joo, järelikult ta ei hakka meid vaevama maksudega. Kui ta saab kannatada vaenlastega võideldes, teeme me ta korda, meil juba on kogemused!"
Rauast Puuraidur oli meelitatud.
"Ma ei saa praegu jäta Ellit." Ütles ta. "Ja ma pean saama Smaragdlinnast südame. Kuid pärast... ma mõtlen teie ettepaneku peale ja, võib olla, tulen teie juurde tagasi."
Pilgutajad rõõmustasid ja rõõmsate "Hurraaa!" hüüetega saatsid sõbrad teele.
Kogu seltskond sai endale rikkalikult kingitusi. Ellile kingiti teemantkäevõru. Rauast Puuraidurile meisterdati ilus kuldne õlikann, mis oli kaunistatud kalliskividega. Hirmutisele, teades, et ta ei ole eriti toekas, kingiti suurepärane jalutuskepp uhke elevandiluust otsikuga. Tema kübaraääre alla kinnitati hõbedased kuljused, mis tegid imelist häält. Hirmutis oli ülimalt uhke oma kingituste üle. Kõndides sirutas ta oma jalutuskeppiga võimalikult kaugele ja rapputas kõvasti pead, et ikka ja jälle kuulda kuljuste hõbedast tilinat. Kuigi peagi ta väsis sellest ja hakkas käituma tavalistviisi.
Lõvi ja Totsik said kingituseks kaunid kullast kaelarihmad. Lõvile kaelarihm alguses ei meeldinud, kuid meister Lestar ütles talle, et kõik kuningad kannavad kuldseid kaelarihmasid ja Lõvil tuli selle ebameeldiva ehtega leppida.
"Siis, kui ma saan endale julguse..." Ütles Lõvi. "Saan ma loomade kuningaks, nii et ma pean juba varakult harjutama selle vastiku asjandusega..."

Teelised vaatasid kabuhirmus lendavate ahvide parve. Nendega võidelda polnud võimalik.
Ahvid ründasid segaduses rändureid kõik korraga. Mitte kumbki neist ei suutnud tulla appi oma sõpradele, sest kõik olid sunnitud vaenlastega ise võitlema.
Asjata vehkis Rauast Puuraidur oma kirvega. Ahvid piirasid ta ümber, haarasid tal kirve käest, tõstsid kõrgele õhku ja lasid kukkuda kuristikku teravatele kividele. Rauast Puuraidur oli igaltpoolt katki, ta ei suutnud enam liigutada. Kuristikku lendas talle järgi ka tema kirves.
Teine salk ahve toimetas Hirmutise kallal. Nad raputasid ta põhust tühjaks ja loopisid selle tuulde, jakki, pea ja saapad aga kortsutasid ära ja viskasid kõrgele mäe otsa.
Lõvi keerutas kohapeal ja möirgas hirmust nii koledal häälel, et ahvid ei julgenud talle läheneda. Kuid nad vigurdasid edasi, viskasid talle köied üle selja, kukutasid ta maha, sidusid kinni ta käpad, toppisid kinni suu, tõstsid ta õhku ning viisid võidukalt Bastinda lossi. Seal pandi ta raudtrellide taha ja Lõvi veeretas ennast raevukalt mööda põrandat, üritades nöörid läbi närida.
Hirmunud Elllil jäi ainult oodata julma lõppu. Teda ründas lendavate ahvide juht ise, ta juba kavatses haarata tüdruku kõrist oma teravate küüntega, kui järsku nägi tal jalas hõbekingakesi. Tema näol peegeldus hirm. Uorra taganes ja varjates tüdrukut oma alluvate eest karjus:
"Tüdrukut ei tohi puutuda! Ta on Haldjas!"
Ahvid lähenesid aupaklikult, haarasid tüdruku ettevaatlikult sülle, ühes Totsikuga ja lendasid Bastinda Lillasse lossi. Lossi ees mandudes, pani Lendavate Ahvide juht Elli maha. Raevunud nõid hakaks Uorrat sõimama, kuid Uorras ütles:
"Su käsk on täidetud. Me hävitasime rauast inimese ja puistasime laiali hernehirmutise, me tabasime lõvi ja panime ta puuri.Kuid me ei saanud midagi teha tüdrukule. Sa ise tead, milline karistus ootab neid, kesjulgeb puutuda hõbedaste kingakeste omanikku. Me toimetasime ta sinu kätte, tee temaga mis tahad. Hüvasti!"
Bastinda silmitses Elli jalgu ja hakkas värisema hirmust: ta tundis ära Gingemma võlukingakesed.
"Kuidas nad said tema kätte?" Mõtles Bastinda. "Ega ometi see kleenuke tüdruk sai jagu võimsast nõiast Gingemmast, Helesinise riigi valitsejannast? Vaevalt küll, kuid siiski on tal jalas kingakesed! Paha lugu! Ma ei saa sõrmeotsagagi jultunud plikat puutuda, kuni kingakesed on temal jalas!"
Ta karjus:
"Hei, sina! Tule siia! Mis on sinu nimi?"
Tüdruk vaatas kurja nõida pisaraid tulvil silmadega.
"Minu nimi on Elli, Proua!"
"Jutusta mulle, kuidas sa said endale mu õe Gingemma kingakesed?" Küsis Bastinda julmalt.
Elli punastas.
"Proua, ma pole milleski süüdi. Minu majake kukkus proua Gingemma pähe ja lömastas ta..."
"Gingemma on surnud..." Sosistas kuri nõid.
Bastinda ei armastanud oma õde ega pole teda aastaid näinud. Ta ehmatas, et hõbedastes kingakestes tüdruk toob hukatuse ka talle. Kuid vaadates Elli lahket nägu Bastinda rahunes.
"Ta ei tea midagi kingakeste võlujõu kohta." Otsustas nõid. "Kui mul õnnestub nad endale saada olen ma võimukam kui varem, siis kui mul veel olid hundid, varesed, mustad herilased ja Kuldne Müts."
Vanamoori silm lõi ahnusest särama ja ta kõverad sõrmed tõmbusid kokku nii, nagu ta juba oleks Elli jalast kingakesi maha kiskunud.
"Kuula mind, tüdruk Elli!" Kraaksus ta käredalt: "Ma võtan sind orjusesse ja kui sa ei tee tööd korralikult, hakkan ma sind peksma suure nuiaga ja panen su kinni pimedasse keldrisse, mis kubiseb rottidest, suurtest, ahnetest rottidest! Nad söövad su ära ja närivad katki su hellad kondikesed! He-hhe-heee! Kas mõistad mind?"
"Oo! Proa, Ärge andke mind rottidele! Ma hakkan kuuletuma!" Elli oli hirmust kange.
Sel hetkel märkas Bastinda Totsikut, kes peitis ennast Elli taga, surudes ennast tüdruku jalgade vastu.
"Mis loom see veel on?" Küsis kuri nõid Vihaselt.
"See on minu koerake - Totsik." Vastas Elli kartlikult. "Ta on hea, ja ta armastab mind..."
"Hm..hmmm..." Torises nõid. "Pole eales selliseid loomi näinud. Siin sulle minu käsk: las see koer, nagu sa teda hüüad, hoiab minust eemale, või ma viskan ka tema pimedasse keldrisse rottidele söödaks! Aga nüüd järgnege minule!"
Bastinda juhatas neid läbi kaunite Lilla lossi ruumide, kus kõik oli lillat värvi: seinad, vaibad, mööbel. Uste ees seisid Pilgutajad lillas riietused, kes kummardasid maani nähes nõida ja kaeblikult pilgutasid teda silmitsedes. Lõpuks juhatas Bastinda Ellit räppasesse ja pimedasse kööki.
"Sa hakkad küürima potte ja panne, pesema põrandat ja kütma ahju, mu kokk vajab juba ammu abilist!"
Jättes vaese, hirmust kange tüdruku sinnapaika läks Bastinda aeda ja hõõrus seal rõõmsalt kokku oma käsi.
"Ma hirmutasin teda korralikult! Nüüd jäi vaid taltsutada Lõvi ja nad mõlemad on minul pihus!"
Arg Lõvi juba jõudis nöörid läbi närida ja kükitas nüüd puuri kõige kaugemas nurgas. Kui ta nägi Bastindat ta silmad särasid tigedat kollast tuld.
"Ah, kui kahju, et mul pole veel julgust!" Mõtles ta. "Muidu maksaksin vanale nõiale kätte Rauast Puuraiduri ja Hirmutise surma eest." Ja ta tõmbus kokku, valmistudes ründama.
Vanamoor sisenes väikese uksekese kaudu.
"Hei, sina Lõvi, kuula!" Mõmises ta. "Sa oled minu vang! Ma hakkan sind pidudel oma vankri ette rakendama ja sõitma, et pilgutajad näeksid seda ja räägiksid: kui võimas on meie valitsejanna Bastinda! Tal õnnestus isegi Lõvi ära taltsutada!"
Kuni Bastinda lobises, avas lõvi suu, tõmdas lakka turri ja hüppas nõia poole möirates:
"Ma söön su ära!"
Vaid tsipakene ei küündinud ta Bastindani. Ehmunud vanamoor kuulina lendas puurist välja ja sulges nobedalt ukse. Hirmust hingeldades karjus ta läbi puurivõre:
"Sa neetud loom! Sa veel ei tunne mind! Ma näljutan su ära, kui sa ei nõustu olema rakendatud minu vankri ette!"
"Ma söön su ära!" Möirgas lõvi raevunult ja hüppas vastu puurivõre.
Vanamoor vudis lossi, torisedes ja pahandades.
...Algasid igavad ja rasked orjusepäevad. Elli töötas hommikust õhtuni köögis, abistades kokkatädi Fregooset. Lahke Pilgutajatädi üritas alati tüdrukut aidata ja igal võimalusel tegi tema eest ära kõige raskema töö. Kuid Bastinda jälgis, mis toimub köögis ja Fregoose sai tihtipeale pahandada oma lahkuse eest.
Bastinda julmalt noris tüdrukut ja pahatihti ähvardas lüüa teda oma räpase lilla vihmavarjuga, mis oli tal alati kaasas. Elli ei teadnud, et nõid ei saa teda lüüa ja iga kord, kui vihmavari tõusis löögivalmilt õhku, ta süda jätis löögi vahele.
Iga päev jalutas nõid mööda Lõvi puurist ja küsis viriseval häälel:
"Noo, kas lased end rakendada?"
"Ma söön su ära!" Oli alatine vastus ja Lõvi hüppas raevukalt puurivõrele.
Esimesest päevast alates ei andnud nõid lõvile süüa, kuid ta ei surnud nälga ja oli tugev nagu alati.
Asi oli selles, et vana Bastinda kartis kõige rohkem maailmas kahte asja: pimedust ja vett. Niipea, kui ööpimedus kattis lossi, puges Bastinda peitu kõige kaugemasse lossikambrisse, sulges uksed raudsete haakidega ja ei väljunud sealt enne, kui järgmisel päeval. Aga Elli ei kartnud pimedust. Ta võttis köögikappist kogu söögipoolise, mis sinna oli jäänud, selle eest (et sinna oleks rohkem jäänud, selle eest hoolitses Fregoose). Hoides ühes käes toidukorvi ja teises suure veepudeli suundus Elli tagahoovi. Seal võtsid teda suure rõõmuga vastu Lõvi ja Totsik.
Elli ja Totsik ehmatasid väga, kui kuulsid Bastinda ähvardust anda koerake rottidele söödaks ja juba esimesel vangistuse päeval kolis koerake Lõvipuuri, Lõvi kaitse alla. Totsik teadis, et sealt ei saa nõid teda kätte ja võis karistamata haukuda iga kord, kui Bastinda tuli tagahoovi.



Elli puges puuri trellide vahelt ja Lõvi koos Totsikuga sõid ahnelt tema toodud toitu ja jõid vett. Siis seadis Lõvi ennast mugavamalt, tüdruk paitas tema tihedat pehmet karva ja mängis tema sabatutikesega. Elli, Lõvi ja Totsik rääkisid juttu, kurbusega meenutasid hukkunud sõpru - Hirmutist ja Rauast Puuraidurit, arutasid põgenemisplaane. Kuid võimatu oli põgeneda lillast lossist: seda ümbritses kõrge müür, mille ülemises servas olid teravad naelad. Bastinda sulges alati lossiväravaid ja kandis võtmeid endaga kaasas.
Natuke vesteldes ja nuttes jäi tüdruk põhul magama ja Lõvi valvas teda.
Nii veeresid kurvad päevad. Bastinda silmitses kadedusega Elli hõbedaseid kingakesi. Tüdruk võttis need jalast vaid öösiti, lõvipuuris, või pesemise ajaks. Kuid Bastinda kartis vett ja ei lähenenud sellel ajal kunagi tüdrukule.
Elli märkas seda veidrat veehirmu juba esimestel päevadel ja kasutas seda ära. Elli jaoks oli lausa pidu, kui kuri Bastinda käskis tal pesta köögipõrandat. Tüdruk valas köögipõrandale laiali mitu ämbritäit vett ja võis rahulikult minna lõvipuuri ja puhkas seal raskest tööst kolm-neli tundi. Bastinda riidles ja vidises ukse taga, kuid tasus tal pista nina kööki, kui ta nägi vesist põrandat ja jooksis kabuhirmus oma kambrisse Fregoose itsitamise saatel.
Elli vestles tihti lahke kokkatädiga:
"Miks te Pilgutajad ei hakka Bastindale vastu?" Küsis tüdruk. "Teid on ju palju, terved tuhanded aga teie kardate ühte kurja vanamoori. Te oleksite võinud rünnata teda kõik hunnikus, siduda kinni ja panna puuri, sinna, kus on praegu Lõvi..."
"Mis sa nüüd! Mis sa nüüd!" Vehkis Fregoose hirmunult kätega. "Sa ei tunne Bastinda võimu! Tasub tal vaid sõna öelda ja kõik Pilgutajad kukkuvad surnult maha!"
"Kust te seda võtate?"
"Ta on ise meile seda palju kordi rääkinud."
"Aga miks ta siis ei lausunud sellist sõna siis, kui meie sammusime Lossi poole? Miks ässitas ta meile kallale hunte, vareseid, musti herilasi ja mu vaprad sõbrad hävitasid nad kõik ja siis tuli Bastindal pöörduda abi järele Lendavate Ahvide poole?"
"Miks ja miks!" Pahandas Fregoose. "Vot, just selliste juttude eest muudab Bastinda meid varsti pulbriks!"
"A kuidas ta teada saab?"
"Küll ta saab! Tema eest ei varju ükski asi!.."
Kuid juttuajamised kordusid, Bastinda ei teadnud neist midagi ja Fregoose muutus julgemaks. ta hakkas nõustuma Elliga, et Pilgutajad peavad vabanema kurja nõia orjusest. Kuid enne soovis kokkatädi teada, millised nõidused on veel Bastindal varuks. Õhtuti hiilis ta nõia kambri ukse alla ja kuulas pealt vanamoori torisemist, sest viimasel ajal kipus too tihtipeale iseendaga juttu ajama.
Ühel õhtul jooksis Frefoose äärmiselt erutatuna kööki, kuid Ellit sealt polnud ja siis jooksis ta otse tagahoovi, kus kogu seltskond juba magas. Kuid kokkatädi ajas sõbrad ülesse.
"Elli, sul oli õigus!" Hüüdis Fregoose kätega vehkides: "Tuleb välja, et Bastinda kasutas ära kõik oma loitsud, tal pole ühtegi varuks! Ma kuulsin, kuidas ta torises ja sõimas sinu sõpru, et nad jätsid ta ilma kõigist tema nõidustest..."
Tüdruk koos sõpradega rõõmustasid enneolematult ja hakkasid pärima Fregooselt mis ja kuidas. Kuid Kokkatädi ei osanud suurt midagi lisada. Ta ütles vaid, et Bastinda rääkis midagi ka hõbekingakeste kohta, kuid mida nimelt, seda Pilgutajatädi lõppuni ei kuulanud, sest ärevusest kolksatas ta peaga vastu ust ja põgenes kartes, et kuri nõid tabab teda sündmuspaigalt. Fregoose toodud tähtis uudis ergutas vange. Nüüd avanes neil võimalus täita Guudvini käsk ja vabastada Pilgutajad Bastinda orjusest.
"Lihtsalt tehke lahti puuriuks." Lõrises Lõvi. "Ja te näete, mis juhtub kurja Bastindaga!"
Kuid puuriuks oli kinni suure tabalukuga, mille võti oli Bastindal kindlalt peidetud. Sõbrad pidasid nõu ja otsustasid, et Fregoose peaks rääkima teiste teenritega ja veenma neid hakkama Bastindale vastu. Nad tabavad teda ootamatult, võtavad talt võimu ja vabaduse. Fregoose läks ära ja sõbrad ei maganud terve öö, rääkides eesootavast võitlusest Bastindaga.
Järgmisel päeval asus kokkatädi töööle. Teenrid olid Bastinda poolt ära hirmutatud ja ta nägi ränka vaeva, et veenda neid Bastindale vastupanu osutama. Kuid Fregoosal õnnestus veenda mõningaid lossivalvureid ja vandenõu osalised alustasid ettevalmistusi.
Möödusid mõned päevad. Nähes, et valvurid muutusid julgemaks nendega otsustasid seltsi heita ka teised teenijad. Ülestõus lähenes, kuid siis üks juhtus midagi, mis tõi asjale kiire ja ootamatu lahenduse.
Bastinda ei jätnud jonni ja soovis endiselt saada Elli hõbedaste kingakeste omanikuks. See oli nõia jaoks ainuke võimalus jääda Lilla riigi valitsejannaks. Ja lõpuks mõtles Bastinda välja plaani.
Kord, kui Ellit ega Fregooset ei olnud köögis sidus Bastinda köögipõranda kohale pingul nöörikese. Ise aga läks ahju taha peitu.
Tüdruk sisenes kööki, komistas ja kukkus. Parema jala kingake tuli jalast ära ja veeres eemale. Kaval bastinda hüppas ahju tagant välja, hetkega haaras kingakese ja pani enda vana kuivanud jala otsa.
"Ih-hi-hii! Kingake on nüüd minu jalas!" Noris Bastinda ootamatusest toibuvat tüdrukut.
"Andke tagasi!" Karjatas vihastanud tüdruk "Varganägu! Kuidas Teil pole häbi!"
"Eks sa ürita ja võta ära!" Vastas Bastinda näägutades. "Kohe võtan sult ka teise jalast ära, ja siis, ole mureta, maksan sulle kätte Gingemma eest! Lähed rottidele söödaks! Söövad sind rotid! He-he-hee! Suured, ahned rotid, närivad su hellaid konte!"
Elli oli maruvihane: ta nii armastas oma hõbedasi kingakesi. Et kasvõi kuidagi Bastindale kätte maksta, haaras tüdruk veeämbri, jooksis vanamoorile lähemale ja valas ta pealaest jalatallani veega üle.
Nõid võpatas ja karjatas ehmunult, ta proovis ennast veest kuivaks pühkida. Asjata: tema nägu muutus pooriliseks, nagu sulalumi; tema kuju hakkas kokku vajuma ja ära aurama...



"Mis sa tegid!" Vidises nõid. "Nüüd ma sulan ju ära!"
"Mul on väga kahju, Proua!" Vastas Elli. "Ma tõesti ei teadnud, kuid miks te siis varastasite mu kingakese?"
"Viissada aastat ei pestnud ma ennast, isegi hambaid mitte, ei puudutanud sõrmeotsagagi vett, sest mulle oli ennustatud surm vee läbi, ja nüüd ongi minu lõpp käes!" Ulgus vanamoor.
Nõia hääl muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, ta sulas justkui suhkrutükk teeklaasis.
Elli jälgis jubedusega Bastinda surma.
"Te olete ise süüdi..." Alustas ta.
"Ei, see on vandenõõõõ...fffff..."
Nõia jutt katkes, ta settis maha ja juba minuti pärast oli temast järel vaid sogane veeloik, mille sees sulpisid tema riided, vihmavari, hallid juuksesalgud ja hõbekingake.
Sel hetkel astus kööki Fregoose. Kokkatädi rõõmustas väga tema julma valitsejanna surm. Ta korjas ülesse nõia riided, juuksed ja vihmavarju ja viskas need nurka, et põletada hiljem ahjus. Ta kuivatas maast porise loigu ja jooksis lossi jagama teistega rõõmsaid uudiseid.
Aga Elli tegi puhtaks oma kingakese, leidis Bastinda magamistoast võtme, mis avas lõvipuuri ja kiirustas tahahoovi , et jutustada oma sõpradele kurja nõia Bastinda imelisest lõpust.

Smaragdlinna väravani juhatas sõbrad rohelise habemega Sõdur Din Gior. Väravavaht võttis kõigil peast prillid ja peitis need kotti.
"Kas te juba lahkute meie juurest?" Küsis ta viisakalt.
"Jah, me oleme sunnitud minema." Vastas Elli kurvalt. "Kus algab tee Lillasse riiki?"
"Sinna polegi teed, keegi ei lähe vabatahtlikult kurja Bastinda riiki."
"Kuidas me siis leiame ta?"
"Teil ei tasu selle pärast muretseda!" Hüüatas Väravavaht. "Kui te jõuate Lillasse Riiki leiab Bastinda teid ise ja võtab orjusesse."
"Aga võibolla meil õnnestub võtta talt ära tema võlujõud?" Ütles Hirmutis
"Aa! Te soovite võistelda Bastindaga? Seda halvem teile! Mitte keegi pole veel üritanud temaga jõudu katsuda, peale Guudvinit, ja isegi Teda..." Väravavaht läks üle sosinale: "ootas läbikukkumine. Ta kindlasti üritab teid kinni võtta veel enne, kui te üritate midagi teha. Olge ettevaatlikud! Bastinda on väga kuri ja osav nõid, teda võita on ütlemata raske. Minge sinna, kust tõuseb päike ja te jõuate tema riiki. Soovin teile edu!"
Teelised jätsid Faramantiga hüvasti ja ta sulges nende järel Smaragdlinna väravad. Elli suundus itta ja teised järgnesid temale. Kõik olid nukrad teades, milline raske ettevõtmine neid ootab. Ainult muretu Totsik jooksis mööda põldu ja püüdis kirevaid liblikaid: ta usaldas Lõvi ja Rauast Puuraiduri jõudu ning Hirmutise leidlikust.
Elli vaatas Totsiku poole ja imestas: lindike tema kaelas muutus valgeks, kuigi enne oli see rohelist värvi.
"Mida see tähendab?" Küsis ta sõpradelt. Kõik vaatasid teineteisele otsa ja Hirmutis lausus mõtlikult:
"Maagia!"
Kuna keegi ei osanud muud vastust väljakäia leppisid kõik sellega ja sammusid edasi. Smaragdlinn hakkas silmapiirilt kaduma. Riik muutus süngemaks: teelised lähenesid Bastinda valdustele.
Keskpäevani välja paistis päike otse neile silmadesse ja polnud ühtegi puud mille varju saaks minna. Nad sammusid mööda kivist välja. Õhtuks Elli väsis ära aga lõvi vigasas käppa ja lonkas. Peatuti ööbima. Hirmutis ja Rauast Puuraidur jäid vahti, teised jäid magama.

***

Kurjal Bastindal oli vaid üks silm, selle eest ta nägi sellega nii hästi, et ükski nurgake tema riigis ei olnud varjus tema valvsa pilgu eest.
Õhtul istus ta lossi kivitrepile, vaatas üle kõik oma valdused ja võpatas vihast: kaugel kaugel märkas ta väikest tüdrukut ja tema sõpru.
Kuri nõid vilistas oma vilesse. Lossi juurde kogunes lärmiga suurte huntide salk. Neil olid tigedad kollased silmad, teravad kihvad paistsid nende irvakil suudest. Hundid sitsisid tagakäppadel ja vahtisid Bastindale otsa.
"Jookske läände! Seal te leiate väikese tüdruku, kes sisenes jultunult minu riiki oma kaaslastega. Tõmmake kõik nad lõhki!"
"Miks sa ei võtta neid orjusesse?" Küsis karjajuht.
"Tüdruk on nõrk. Tema kaaslased ei suuda tööd teha: üks on põhust ja teine rauast. Nendega on lõvi, kellest on samuti vähe kasu."
Vot niimoodi nägi Bastinda oma ühe silmaga!
Hundid jooksid.
"Tükkideks! Tükkideks!"- karjus nõid neile järele.
Kuid Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei maganud. Nad märkasid õigeaegselt huntide lähenemist.
"Ärata Lõvi!" Ütles Hirmutis.
"Ei tasu." Vastas Rauast Puuraidur. "See on minu töö, tegeleda huntidega. Ma korraldan neile hea vastuvõtu!"
Ja ta sammus ette. Kui karjajuht lähenes talle, laiutades oma suurt hambulist suud, kergitas Puuraidur oma teravat kirvest ja karjajuhi pea lendas eemale. Hundid jooksid reas, üks teise järel, siis, kui järgmine hunt hüppas lähemale, oli Rauast Puuraidur juba valmis, kirves kõrgele õhku tõstetud ja järgmine hundi pea langes maha.



Nelikümmend tigedat hunti oli Bastindal ja nelikümend korda tõstis Rauast Puuraidur oma kirvest kõrgele õhku ja kui ta tõstis oma kirve neljakümne esimest korda, polnud järel enam ühtegi hunti: kõik nad lamasid surnuna Rauast Puuraiduri jalge ees.
"Suurepärane lahing!" Kiitis Hirmutis.
"Puid raiuda on raskem." Vastas Rauast Puuraidur tagasihoidlikult.
Sõbrad ootasid hommikut. Ärgates ja nähes surnud huntide hunnikut Elli ehmatas. Hirmutis jutustas talle öisest lahingust ja Elli tänas kogu südamest Rauast Puuraidurit.
Peale hommikusööki, asusid kõik julgesti teele.
Vana Bastinda armastas kaua vedeleda voodis. Ta ärkas hilja ja läks lossi kivitreppile, et küsida huntidelt, kuidas nad tõmbasid lõhki jultunud rändureid.
Kui vihaseks ta muutus kui nägi, et sõbrad jätkavad oma teekonda ja tema truud hundid lamavad surnult maas.
Bastinda vilistas kaks korda ja taevasse kerkisid keerlevad mustad varesed raudsete nokkadega. Nõid käsutas neid:
"Lennake läände! Seal on võõramaalased! Nokkige nad surnuks! Kiiresti! Kiiresti!"
Varesed, raevuka kisaga suundusid teelistele vastu. Vareseid silmates Elli ehmatas, kuid Hirmutis ütles:
"Sellega tegeleda on minu ülesanne, ega ma pole ilmaasjata vareste hirmutis! Seiske minu taha!" Ja ta vajutas oma kübara sügavamale pähe, laiutas käsi ja nägi välja kui tõsine hernehirmutis.
Varesed sattusid segadusse ja tiirlesid otsustusvõimetult õhus, kuid nende juht kraaksus käreda häälega:
"Mis? Ehmatasite? See on ju põhku täis toppis! Kohe ma talle näitan!"
Parve juht tahtis istuda Hirmutisele pähe, kuid Hirmutis haaras teda tiibast ja hetkega keeras tal kaela kahekorra.



Nelikümmend verehimulist varest raudsete nokkadega oli kurjal Bastindal, ja kõigil keeras vapper Hirmutis kaelad kahekorra ja heitis hunnikusse.
Teelised tänasid Hirmutist leidlikuse eest ja suundusid edasi itta.
Kui Bastinda nägi, et ka tema varesed lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi haaras teda viha ja hirm.
"Kuidas? Kas tõesti kogu minu võlujõust jääb väheseks, et peatada jultunud tüdruk ja tema kaaslased?!" Bastinda trampis raevunult jalgu ja vilistas oma vilet kolm korda. Selle märguande peale lendas kokku terve parv metsikult tigedaid musti herilasi, kelle hammustused olid surmavad.
"Lennake läände!" Lõrises nõid. "Leidke sealt võõramaalasi ja nõelake neid surmani! Kiiresti! Kiiresti!"
Ja herilaased sumisedes kõrvulukustavalt suundusid teelistele vastu. Rauast Puuraidur ja Hirmutis märkasid neid juba kaugelt. Hirmutis teadis hetkega, mida tuleb teha.
"Võta minust välja põhk!" Hüüdis ta Rauast Puuraidurile "Katta sellega Elli, Lõvi ja Totsik, siis herilased ei küündi nendeni!" Ta tegi lahti oma jaki nööbid ja tema seest pudenes maha terve kuhi põhku. Lõvi, Elli ja Totsik viskusid maha. Puuraidur kattis nad põhuga ja ise tõusis püstija seisis kogu oma pikkuses herilastele vastu.
Herilaste pilv, sumisedes kurjalt, ründas Rauast Puuraidurit. Puuraidur naeratas: herilaste mürgised nõelad murdusid rauda tabades ja herilased kukkusid surnuna maha, sest herilane ei saa elada ilma nõelata. Nad langesid maha ja nende kohale sööstsid järgmised, kes üritasid samuti nõelata raudset Puuraiduri keha.
Varstii lamasid kõik herilased surnuna maas justkui mustade süte kuhi. Lõvi, Ellli ja Totsik tulid põhu alt välja, korjasid põhu kokku ja täitsid sellega hirmutise. Sõbrad asusid jälle teele.
Kuri Bastinda vihastas enneolematult kui nägi, et ka tema truud herilased lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi ja edasi. Ta tõmbas juukseid peas, krigistas hambaid ega suutnud kaua sõnakestki lausuda.
Lõpuks rahunes nõid maha ja kutsus kokku oma orjad - Pilgutajad. Bastinda käskis neil relvastuda ja hävitada jultunud sissetungijad. Pilgutajad ei olnud eriliselt vaprad, nad pilgutasid haledalt oma silmi ja nendest hakkasid voolama pisarad. Kuid nad ei saanud hakkata kurjale Bastindale vastu ja hakkasid otsima relvi. Kuid kuna neil polnud eales vaja sõdida (Bastinda pöördus esimest korda nende poole), ei olnud neil mingeid relvi ja nad võtsid kätte, kes poti, kes panni, kes ahjuroobi, mõned neist paugutasid valjusti laste paugutajaid.
Kui Lõvi nägi, kuidas Pilgutajad ettevaatlikult lähenevad neile, varjudes üks teise selja taha ja nügides teineteist tagant; pilgutavad hirmunult ja kissitavad silmi, hakkas ta naerma:
"See lahing saab eriti lühike olema!"
Ta astus ette, laiutas hambaid ja möirgas nii, et Pilgutajad pillasid maha kõik oma potid-pannid, paugutajad ja ahjuroobid ja jooksid laiali - kes kuhu!
Kuri Bastinda läks vihast roheliseks nähes, et sissetungijad sammuvad ikka edasi ja lähenevad juba tema lossile.
Siis tuli tal võtta käsutusele tema viimane nõidus, mis oli tal varuks. Bastinda salajase laega põhjas oli Bastindal Kuldne Müts. Kuldse Mütsi omanik võis millal tahes kutsuda appi lendavate ahvide parve ja anda neile ükskõik millise käsu. Kuid Kuldset Mütsi tohtis kasutada vaid kolm korda. Bastinda aga oli neid juba kahel korral kutsunud. Esimene kord sai ta nende abil Lilla Riigi valitsejaks. Teine kord võitis ta Suure ja Hirmuäratava Guudvini sõdureid, kes üritasid vabastada Lillat riiki tema orjusest. Just selle pärast kartiski Guudvin Bastindat ja saatis Temaga võitlea Ellit, lootes, et teda aitab hõbedaste kingakeste võlujõud.
Bastinda ei tahtnud kasutada Kuldset Mütsi kolmandat korda, sest see oleks tema viimane nõidus. Kuid tal polnud enam ei hunte, ei vareseid, ei musti herilasi ja Pilgutajatest polnud sõjas mingit kasu ja nendele ei saanud lootma jääda.
Ning siis otsis Bastinda välja oma Kuldse Mütsi, asetas selle endale pähe ja hakaks nõiduma. Ta trampis jalaga vastu maad ja lausus valjusti nõiasõnu:
"Bambara, Tšuffaara, looriki, jooriki, pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki! Tulge minu ette Lendavad Ahvid!"
Ja taevas muutus tumedaks Lendavatest Ahvidest, kes suundusid Bastinda Lossi poole oma võimsatel tiibadel.
Parve juht Uorra lendas Bastindale lähemale ja lausus:
"Sa kutsusid meid kolmandat korda!Mida käsid meil teha?"
"Rünnake võõramaalasi, kes tungisid minu riiki ja hävitage nad kõik, väljaarvatud Lõvi! Teda ma rakendan ette oma kärule!"
"Saab tehtud!" Vastas juht ja kogu parv tiibade plaginal suundus läände.

Hommikul Fliita pesi Ellit ja kammis ta juukseid, ja siis juhatas teda Guudvini troonsaali. Saalis, mis asus troonsaaliga kõrvuti kogunesid õukonna daamid ja kavalerid pidulikkes riietes. Guudvin ei tulnud kunagi nende juurde välja ega võtnud vastu enda juures. Kuid sellegi poolest juba aastate vältel veetsid nad kõik oma hommikud lossis, itsitades ja levitades kuulujutte. Nad nimetasid seda õukondlikuks tööks ja olid selle üle väga uhked.
Õukondlased uurisid Ellit pilkudega pealaest jalatallani ja märgates tal jalas hõbedasi kingakesi tegid talle sügava kummarduse.
"Haldjas, Haldjas... See on Haldjas..." Kostis sosinat.
Üks julgemaid õukondlasi lähenes Ellile, ta kummardas veel mitu korda ja küsis siis:
"Julgen küsida, Helde Preili Haldjas, kas see on tõsi, et teile avaneb au kohtuda Suure Guudviniga?"
"Jah, Guudvin soovib mind näha." Vastas Elli tagasihoidlikult.
Rahva seas kosus imestunud sumin. Sel hetkel helises kelluke.
"See on märk!" Ütles Fliita. "Guudvin kutsub Teid troonsaali."
Sõdur avas ukse. Elli sisenes kartlikult ja leidis ennast imelises paigas. Guudvini troonsaal oli ümmargune. Sellel olid kaardlagi ja igalpool seintel, põrandal ja laes sillerdasid lugematud kallliskivid. Elli vaatas otse ette. Keset tuba seisis rohelisest marmorist troon, mis säras smaragdidest. Selles troonis lamas hiiglaslik Elus Pea, ainult pea, ilma kehata...
Pea oli sedavõrd muljetavaldav, et Elli ei suutnud liigutadagi hirmust. Pea näonahk oli sile ja läikiv, sellel olid täidlased põsed, hiiglaslik nina, suured tihedalt kokku pigistatud huuled. Kiilas otsaesine läikis nagu ümar peegel. Pea näis elutu: ei kortsukestki otsaees, ei voldikestki suunurgas, tervel näol elusana paistsid vaid silmad. Arusaamatu nobedusega muutsid nad oma vaatenurka, silmates nüüd lage. Kui silmad liikusid, saali vaikuses oli kuulda kriginat ja see hämmastas Ellit.
Tüdruk jälgis silmade arusaamatut liikumist ja oli sellises segaduses, et unustas kummardada.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
Elli pani tähele, et Pea ei liiguta suud ja hääl, vaikne ja isegi meeldiv kostuks nagu teisest suunast. Tüdruk sai tagasi oma julguse ja vastas:
"Ma olen Elli, väike ja nõrk. Ma tulin kaugelt ja palun teie abi."
Pea silmad liigutasid taas ja tardusid, vaadates eemale. Tundus, et nad tahtsid vaadata tüdruku poole, kuid ei suutnud.
Hääl küsis:
"Kust pärinevad need hõbedased kingakesed?"
"Kurja nõia Gingemma koopast. Mu majake kukkus talle pähe ja hukatas ta ja nüüd on väikesed vahvad Mälujad vabad..."
"Mälujad on vabastatud?" Hääl muutus korraga elavamaks. "Ja Gingemmat enam pole? See on meeldiv uudis!" Silmad tiirlesid taas ja lõpuks peatusid Ellil. "Kuid mida tahad sa minust?"
"Saatke mind koju, Kansasesse, ema ja isa juurde!..."
"Kas sa oled Kansasest?" Sekus hääl ja selles oli kosta midagi head ja inimlikku. "Kuidas on seal elu praegu?..." Kuid hääl vakatas ja silmad pöörasid Ellist eemale.
"Ma olen Kansasest." Kordas tüdruk. "Ja kuigi teie maa on kaunis ja imeline, ma ei armasta seda." Jätkas ta julgelt. "Siin igal sammul varitsevad sind ohud..."
"Mis on siis sinuga sellist juhtunud?" Tundis hääl huvi.
"tee peal ründas mind Inimsööja. Ta oleks mind ära söönud, kui mu truud sõbrad, Hirmutis ja Rauast Puuraidur poleks mulle appi tulnud. Siis meid jälitasid mõõkhambulised tiigrid...ja siis me sattusime jubedale moonipõllule...Oi, see on tõeline une kuningriik! Meie koos Lõvi ja Totsikuga jäime seal magama, ja kui mitte Hirmutis ja Rauast Puuraidur ja veel hiired, oleksime me seal maganud kuni surmani...Kõike seda võib jutustada terve päev otsa. Ja nüüd ma palun Teid, täitke palun minu sõprade kolm südamesoovi ja kui need on täidetud, peate Te saatmma mind koju."
"Kust sa võtad, et ma pean saatma sind koju?"
"Sest nii on kirjas Villiina võluraamatus..."
"Aa, see on Kollase Riigi hea võlur, ma olen temast kuulnud, tema ennustused ei lähe alati täide."
"Ja veel selle pärast, et tugevad peavad abistama endast nõrgemaid. Te olete Suur ja Võimas tarkur aga mina olen väike ja abitu tüdruk."
"Sa olid piisavalt tugev, et hävitada kuri nõid!" Vastas Pea.
"Seda tegi Villiina võlujõud, minul pole sellega mingit pistmist." Vastas tüdruk.
"Siin on sinule mu vastus." Lausus Elus Pea ja ta silmad hakkasid tiirlema sellise kiirusega, et Elli karjatas ehmatusest. "Ma ei tee midagi niisama. Kui sa soovid kasutada mu võlukunsti, et saada tagasi koju, pead sa tegema seda, misma käsin."
Pea pilgutas silmi. Vaatamata ehmatusele jälgis tüdruk tähelepanelikult igat silmade liigutust ja ootas, mida nad teevad järgmiseks. Silmade liigutused ei vastanud Pea sõnadele ega ka hääletoonile, tundus nagu nad oleksid elanud iseseisvat elu.
Pea ootas küsimust.
"Mida ma pean tegema?" Küsis imestunud Elli,
"Vabasta Lilla riik kurja nõia Bastinda võimu alt!" Vastas Pea.
"Aga ma ju ei suuda seda teha!" Karjatas Elli.
"Sa lõpetasid Helesinise riigi elanikke orjapõlve ja sul õnnestus saada endale Gingemma hõbedased kingakesed. Nüüd on jäänud vaid üks kuri nõid ja tema võimu all kannatavad vaesed ja arad Pilgutajad, Lilla riigi elanikud. Tuleb kinkida vabadus ka neile..."
"Aga kuidas seda teha, ma ei suuda ju tappa kurja nõida!"
"Hm, hmm..." Hääl vakatas korraks. "Mul on ükskõik! Sa võid panna ta puuri, sa võid ajada ta välja Lillast riigist, võib ... Lõppude lõpuks! Seal kohapeal näed ise, mida teha annab!" Vihastas hääl. "Tähtis on vabastada vaesed Pilgutajad tema võimu alt, ja kui see, mida sa rääkisid endast ja oma sõpradest, vastab tõele, saate te sellega hakkama. Nii ütles Guudvin Suursugune ja Hirmuäratav ja Tema sõna on seadus!"
Tüdruk puhkes nutma.
"Te nõuate meil võimatut!"
"Iga asi peab olema välja teenitud!" Vastas Pea kuivalt. "Siin on sulle mu viimane sõna: sa naased Kansasesse oma ema ja isa juurde siis, kui oled vabastanud Pilgutajad. Pea meeles, et Bastinda on kuri ja võimas nõid, väga võimas ja väga kuri. Tuleb võtta talt tema võlujõud. Mine ja ära tule tagasi enne, kui oled täitnud ülesande, mille sinule andsin."
Kurb Elli lahkus troonsaalist ja naases sõprase juurde, kes ootasid teda ärevuses.
"Lootust pole!" Lausus tüdruk pisarad silmis. "Guudvin käskis mul võtta võlujõud kuri nõid Bastindalt, ma ei suuda seda kunagi teha!.."
Kõik kurvastasid, kuid keegi ei suutnud lohutada Ellit. Ta läks tagasi oma tuppajanuttis seni, kuni jäi magama.
Järgmisel hommikul kutsus Rohelise habemega sõdur kaasa Hirmutise.
"Järgnege minule, Guudvin ootab teid!"
Hirmutis sisenes troonsaali ja nägi troonil kaunist Merineitsit läikiva kalasabaga. Neitsi nägu oli liikumatu, ta silmad olid suunatud ühte punkti. Merineitsi käes oli lehvik ja ta tegi endale üksluisete mehaaniliste liigutustega tuult.
Hirmutis, kes oli valmis kohtuma Elusa Peaga imestas, kuid siis võttis ennast kokku ja tegi viisaka kummarduse. Merineitsi ütles mahedal häälel, mis kostis, nagu tundus, kusagilt kõrvalt:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tulid minu juurde?"
"Ma olen Hirmutis ja olen täis põhku." Vastas Hirmutis. "Ma palun Teid anda mulle aju minu põhust pea tarvis. Siis ma olen nagu kõik inimesed Teie maal ja see on minu kõige suurem südamesoov!"
"Miks sa pöördud selle sooviga minu poole?"
"Sest te olete Suur Tarkur ja keegi peale Teid ei saa mind aidata."
"Minu abi ei ole niisama kingitus." Vastas Merineitsi. "Ja siin on sulle minu vastus: võta kurjalt Bastindalt tema võlujõud ja ma annan sulle nii suure aju, suurepärast aju, et sinust saab kõige targem inimene Guudvini riigis!"
"Kuid Te juba käskisite Ellil seda teha!" Karjatas imestunud Hirmutis!
"Minu jaoks pole tähtis, kes seda teeb." Vastas hääl. "Kuid tea: seni, kuni Pilgutajad on Bastinda orjuses jääb sinu soov täitmata. Mine ja teeni endale aju!"
Hirmutis sammus nukral sammul oma sõprade juurde ja jutustas neile, kuidas võttis teda vastu Suur ja Hirmuäratav Guudvin.
Kõik imestasid, et Guudvin näitas ennast Merineitsi kehastuses.
Järgmisel päeval kutsus Sõdur kaasa Rauast Puuraiduri. Kui too sisenes saali, kirves õlal (sest ta ei jätnud oma kirvest maha minutikski), ei näinud ta ei Elusat Pead ega Merineitsit. Troonil kõrgus hirmus metsloom. Tema koonu oli kui metsseal, ainult sarvega. Koonul oli laiali umbes kümmekond silma, mis jõllitasid erisuunas. Umbes kaksteist erisuuruses ja eripikkusega käppa rippusid tema lombaka keha küljes. Looma nahka kattis kohati kohev kasukas, kohati oli see aga paljas ja seda katsid karedad hallid kühmud.
Vastikumat koletist oli raske ette kujutada. Igal inimesel, kes oleks seda silmanud, oleks süda hirmust pahaks läinud. Kuid Puuraiduril polnud südant, seepärast ta ei ehmatanud ja tervitas koletist viisakalt. Siiski oli ta pettunud, kuna lootis kohata Guudvinit kauni Merineitsi kehastuses, kes Puuraiduri arvates, oleks enne kinkinud talle südame.
"Ma olen Guudvin, Suur ja Hirmuäratav!"Möirgas loom häälel, mis ei tulnud tema suust, vaid kusagilt toanurgast. "Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
"Ma olen Puuraidur ja ma olen tehtud rauast. Ma ei saa armastada. Andke mulle süda ja ma olen nagu kõik inimesed Teie riigis. See on minu suurim Südamesoov!"
"Jälle soovid! Soovid ja soovid! Et täita kõik teie soovid peaksin ma ööd ja päevad läbi istuma oma võluraamatute taga! Kui sa soovid endale südant, siis teeni see välja!"
"Kuidas?"
"Võta kinni Bastinda, lukusta ta pimedasse kongi! Sa saad endale kõige lahkema, kõige armastava südame Guudvini riigis!" Möirgas koletis.
Rauast puuraidur vihastas ja astus koletise poole võttes õlalt kirve. Tema liigutus oli nii sööstev, et koletis ehmatas ning vidises vihaselt:
"Ei sammugi rohkem! Või muidu sina ja su sõbrad veel saavad!"
Rauast Puuraidur lahkus saalist kohkunult jakiirustas kurbade uudistega oma sõprade juurde. Arg Lõvi ütles ravunult:
"Kuigi ma olen Arg, tuleb ul homme Guudviniga jõudu mõõta. Kui ta näitab ennast looma kehas, möirgan ma tema peale, nagu siis, kui me kohtusime mõõkhambuliste tiigritega. Kui ta näitab ennast Merineitsina, haaran ta kinni ja räägin temaga omal moel. Kõige parem on siis, kui ta muutuks Elusaks Peaks, siis ma äigaksin talle käppaga ja veeretaksin mööda saali nurgast nurka seni, kuni ta ei täidaks meie soove!"
Järgmisel hommikul oli Lõvi kord Guudviniga kohtuda, kuid niipea, kui ta sisenes saali tardus ta imestusest paigale. Trooni kohal kõikus ja säras suur Tulekera. Lõvi kissitas silmi. Toanurgast kostus hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tüütad mind?"
"Ma olen Arg Lõvi! Ma sooviksin saada teilt veidike julgust, et saada loomade kuningaks, nagu mind hüütakse."
"Aita võita Lilla riigi nõid - Bastinda ja kogu julgus, mis on olemas Guudvini lossis kuulub sulle! Kuid kui sa seda ei tee, siis sa jääd alatiseks araks, ma nõiun su ära ja sa hakkad kartma hiiri ja konni!"
Lõvi vihastas ja hakkas hiilima Tulekerale lähemale, et haarata seda, kuid sellest õhkas sellist kuumust, et Lõvi tormas ulgumisega saalist välja, saba lidus. Ta naases sõprade juurde ja jutustas vastuvõtus, mille Guudvin oli talle korraldanud.
"Mis meist küll saab?" Küsis Elli.
"Ei jää midagi muud üle, kui tuleb üritada täita Guudvini käsk." Ütles Lõvi.
"Aga kui meil see ei õnnestu?" Küsis tüdruk.
"Siis ei saa ma kunagi julgust." Vastaas Lõvi.
"Mina ei saa kunagi aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina ei saa kunagi südant." Lisas Rauast Puuraidur nukralt.
"Ja mina ei saa kunagi koju." Lausus Elli ja puhkes nutma.
"Ja naaberkoer Hektor hakkab alati eputama, et ma põgenesin, kuna kartsin otsustavat kaklust temaga." Lõoetas Totsik.
Siis kuivatas Ellli pisarad ja ütles:
"Ma proovin, kuid ma olen kindel, et mitte mingite hüvede eest pole ma võimeline haavama Bastindat."
"Ma tulen sinuga." Ütles Lõvi. "Ja kuigi ma olen liiga arg, et astuda võistlusesse kurja nõiaga, võib olla ma saan ikkagi kuidagi kasulik olla."
"Ma tulen ka." Ütles Hirmutis. "Kuigi vaevalt ma saan olla kasulik, kuna ma olen liiga rumal!"
"Mul pole südant, et astuda vastu kurjale nõiale, kuigi tean, ett ta on igati vilets naine." Ütles Rauast Puuraidur. "Kuid loomulikult tulen ma teiega kaasa, sõbrad."
"Mis puutub Totsikusse," teatas koerake tähtsalt: "Siis on selge, et Totsik ei jäta sõpru kunagi hätta!"
Elli tänas südamest oma sõpru. Nad otsustasid teele asuda järgmise päeva varahommikul.
Rauast Puuraidur teritas ära oma kirve, õlitas ära oma liigesed ning täitis õlikannu ääreni parima õliga. Hirmutis palus ennast värsket põhku täis toppida. Elli muretses värvid pintsliga ja maalis üle tema silmad, suu ja kõrvad, mis olid ära pleekinud tolmust ja päikesest.
Fliita täitis Elli korvikese maitsva toidupoolisega. Ta kammis siledaks Totsiku kasuka ja sidus talle kaela hõbedase kellukese.
Hommikul äratas neid tagahoovil elava rohelise kuke kiremine.

Järgmisel hommikul peale mitut tundi teel, silmasid sõbrad silmapiiril nõrka rohelist helendamist.
"See peaks olema Smaragdlinn" ütles Elli.
Mida kauem nad kõndisid seda eredamaks ja eredamaks muutus roheline valgus, kuid alles pärastlõunal lähenesid teelised kõrgele tellistest laotud linnamüürile. Nende ees olid suured linnaväravad, kaunistatud hiiglaslike smaragdidega, mis särasid nii erksalt, et pimestasid isegi Hirmutise maalitud silmi. Selle värava ees sai otsa kollane tee, mis juhatas neid paljud päevad ja lõpuks tõi ka kauaoodatud sihile.
Väravate kohal ripus suur kell ja selle kõrval aia kohal veel teine, esimesest väiksem. Elli sikutas suure kella nöörist kolm korda ja see vastas talle sügava hõbedase helisemisega. Väravad avanesid ja sõbrad sisenesid kaares laega tuppa, mille seinas sädeles lugematu arv smaragde.
Teelisi võttis vastu väike mehike, pealaest jalatallani riietatud rohelistesse riietesse. Tema küljel ripus roheline kott.
Roheline mehike imestas väga sellist imelikku seltskonda nähes ja küsis nendelt:
"Kes te olete?"
"Mina olen põhust hernehirmutis ja ma vajan ajusid!" Teatas Hirmutis
"Ja mina olen tehtud rauast ja tunnen puudust südamest." Ütles Rauast Puuraidur
"Aga mina olen Arg Lõvi ja ma soovin saada julgust!" lausus Lõvi.
"Ja mina olen Elli Kansasest ja matahan saada tagasi koju." Ütles Elli.
"Aga milleks te tulite Smaragdlinna?"
"Me tahame kohtuda Suurt Guudvinit! Me loodame, et ta täidab meie soovid: sest keegi ei saa ju meid aidata peale tõelise võluri!"
"Aastaid pole mult küsitud pääsu Guudvini Hirmuäratava poole." Ütles mehike mõtlikult. "Ta on Võimas ja Julm ja kui te tulite siia tühise ja salakavala mõttega tõmmata eemale võluri tähelepanu, segada tema tarku mõtteid, siis ta hävitab teid ühe hetkega!"
"Kuid me ju tulime Suure Guudvini juurde tähtsate asjade pärast." Selgitas Hirmutis. "Ja me kuulsime, et Guudvin on hea ja lahke tarkur."
"See on nii." Ütles roheline mehike. "Ta valitseb Smaragdlinna hästi ja targasti. Kuid neile, kes saabub linna tühjast uudishimust on ta hirmus. Ma olen Väravavaht Faramant ja kui te olete kord siin, olen ma kohustatud teid Guudvini juurde läbi laskma, ainult pange ette prillid."
"Prillid?" Imestas Elli.
"Ilma prillideta Smaragdlinna hiilgus pimestab teid. Isegi linna elanikud kannavad prille nii öösel, kui talvel. Selline on Suure Guudvini käsk. Prillid käivad tagant kinni väikese tabalukuga, et keegi ei saaks neid ära võtta."
Faramant avas oma koti, selles oli terve hunnik rohelisi prille igas võimalikus suuruses. Peagi kõik teelised, kaasarvatud Lõvi ja Totsik olid prillides. Väravavaht lukustas need väikeste tabalukude abil.
Ka väravavaht ise pani prillid ette ja juhatas vaikseks jäänud teelised välja vastasukse kaudu.
Smaragdlinna sära pimestas teelisi, kuigi nende silmad olid kaitsud prillidega. Mõlemal pool tänavat kõrgusid rohelisest marmorist majad, mille seinu ehtisid smaragdid. Tänav ise oli laotud rohelistest marmorplaatidest ja nende vahele olid samuti paigutatud smaragdid. Tänavatel oli palju rahvast.
Imelikke Elli kaaslasi vaatasid elanikud uudishimuga kuid ka siin ei kõnetanud keegi tüdrukut, samuti kardeti siin Lõvi ja Totsikut. Linnaelanikud kandsid rohelisi riideid ja nende nahk omas rohekat jumet. Kõik oli roheline Smaragdlinnas ja isegi päike valgustas siin kõike roheliste kiirtega.
Faramant saatis teelisi mööda rohelisi tänavaid ja nad sattusid suure ilusa hoone ette, täpselt linna keskel. See oligi Suursuguse Tarkur ja Võlur Guudvini loss.
Elli süda tõmbus kokku mutest ja hirmust, kui ta kõndis mööda lossiparki, mis oli kaunistatud purskkaevude ja lillepeenardega; varsti selgub tema saatus, kohe saab ta teada, kas võlur Guudvin saadab ta tagasi kodumaale, või ta asjata tõttas siia, läbides nii palju katsumusi.
Guudvini loss oli vaenlaste eest hästi kaitstud: seda ümbritses kõrge müür, mille ees oli veega täidetud kraav. Üle selle kraavi võis vajaduse korral langetada silla.
Kui Faramant ja teelised lähenesid kraavile oli sild üles tõstetud. Müüril seisis pikka kasvu Sõdur, seljas roheline munder. Sõduri roheline habe ulatus talle põlvedest allapoole. Ta oli oma habeme üle kohutavalt uhke. See ei olnud ka ime, sest teist seesugust habet polnud terves Guudvini riigis. Kadedad keeled rääkisid, et Sõduril polnud mingeid muid häid omadusi, peale seda habet ja, et ainult habe hoidis teda kõrgel postil, mida ta täitis.
Sõduril oli käes hari ja peeglike. Ta silmitses ennast peeglikesest ja kammis oma hiilgavat habet ning ta süvenes sellesse tegevusse sedavõrd, et ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis toimus tema ümber.
"Din Gior!" Hõikas teda Väravavaht. "Ma tõin kohale võõramaalasi, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
Ei mingit vastust.
Hirmutis karjus oma käheda häälega:
"Härra Sõdur, laske meid sisse, oleme kuulsad rändurid, oleme saavutanud võidu mõõkhambuliste tiigrite üle ja ületanud ohtliku jõe!"
Ei mingit vastust.
"Tundub, et teie sõber kannatab hajameelsuse all?" Küsis Elli.
"Jah tõepoolest, see on tema puudus." Vastas Faramant.
"Lugupeetud! Pöörake meile oma tähelepanu!" Karjatas Puuraidur. "Ei, ta ei kuule. Hüüame kõik kooris!.."
Kõik võtsid kohad sisse karjumiseks ja Rauast Puuraidur isegi pani oma lehter-mütsi suu ette, valjuhääldi asemel. Hirmutise märguande peale hüüdsid nad kogu jõust:
"Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se! Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se!!!"
Hirmutis kolistas oma jalutuskeppiga sillapiirete vastu kõrvulukustavalt, Totsik haukus kiledalt. Ei mingit tulemust. Sõdur sättis endiselt oma habet, armastusega, karv karva järel.
"Näen ma, et mul tuleb vist teha ühe metsiku möirge." Ütles Lõvi.
Ta surus käppad toekalt vastu maad, tõstis pea ülesse ja läkitas Sõdurile sellise möirge, et majade klaasid hakkasid kõlisema, võpatasid lilled, loksus vesi basseinides ja uudishimulikud, kes kaugelt uudistasid imelikku salka hargnesid joostes ja kõrvu kinni pigistades laiali - kes kuhu. Oma kammikese ja peeglikese taskusse ära peites, upitas Sõdur nüüd üle müüri ääre ja hakkas uudishimuga uustulnukaid uurima. Nende seas Väravahti nähes hingas Sõdur kergendusega:
"See oled sina, Faramant?" Küsis ta. "Milles asi?"
"Asi on selles, Din Gior..." Vastas Väravavaht pahaselt. "Et me tervelt pool tundi ei suutnud sinu tähelepanu saavutada!"
"A, ainulkt pool tundi?" Kostis Sõdur muretult. "Noh, see on ehtne tühiasi. Sa parem ütle, kes see sinul kaasas on?"
"Need on võõramaalased, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
"Mis siis ikka, las tulevad sisse, ma teatan nendest Suurele Guudvinile..."
Ta langetas silla ja teelised, jättes hüvasti Faramantiga, ületasid selle ja leidsid ennast lossist.
Nad juhatati ooteruumi. Ukse ees Sõdur palus neid pühkida oma jalgu väikese rohelise põrandalapi vastu ja siis pakus neile isted rohelistel tugitoolidel.
"Olge siin aga mina lähen troonsaali ukse ette ja teatan teie tulekust."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja Elli küsis talt:
"Kas Te nägite Guudvinit?"
"Oh ei, ma ei näe teda kunagi!" Järgnes vastus. "Suur Guudvin kõneleb minuga alati ukse tagant: arvatavasti on tema väljanägemine nii hirmuäratav, et Võlur ei soovi ilma asjata inimesi ehmatada. Ma teatasin Suurele Guudvinile teie saabumisest. Alguses sai Suur Guudvin pahaseks ja ei tahtnud mind kuulata. Siis järsku hakkas ta pärima teie riietuse kohta ja kui ta sai teada, et teil on jalas hõbedased kingakesed, muutus ta väga uudistavaks ja ütles, et kohtub teie kõigiga. Aga iga päev saab ta võta vastu vaid ühe külastaja, selline on tema tava. Ja kuna teil tuleb veeta siin mitu päeva, käskis ta eraldada teile toad, et te saaksite puhata pärast pikka teed."
"Tänage Suurt Guudvinit meie poolt." Ütles Elli.
Tüdruk otsustas, et Võlur pole nii hirmus, nagu temast räägitakse, ja ta ilmtingimata aitab ta kodumaale tagasi.
Din Gior vilistas rohelist vilet ja selle peale tuli kohale ilus neiu rohelises siidikleidis. Tal oli ilus sile roheline nahk, rohelised silmad ja kohevad rohelised juuksed. Fliita (nii oli neiu nimi), tegi Elli ees sügava kummarduse ja ütles:
"Järgnege mulle, ma juhatan teid teie tuppa."
Nad kõndisid pikki kauneid tube, kõndisid mitu korda trepidest üles ja alla ja lõpuks sattus Elli temale eraldatud tuppa. See oli kõige vaimustavam ja hubasem tuba maailmas, väikese voodiga ja purskkaevuga keset põrandat, sellest pritsis peenikene veejuga, vesi langes kaunisse basseini. Loomulikult ka siin oli kõik rohelist värvi.
"Tundke end, nagu kodus." Ütles Fliita. "Suur Guudvin võtab Teid vastu homme hommikul."
Jättes Ellit omaette, saatis neiu tubadesse ka teised rändurid. Ka need toad olid imekenad ja asusid lossi parimas osas.
Kuigi Hirmutisele ei avaldanud ümbritsev luksus mingit muljet. Oma tuppa sattudes, seisis ta ukse kõrvale ja oootas seal ükskõiksel näoilmel hommikuni välja. Terve öö põrnitses väikest ämblikku, kes punus muretult oma võrku justnagu ei oleks ta mitte uhkeimas lossis, vaid kingseppa vaeses überikus.
Rauast puuraidur hakkas isegi voodisse pikkali, ta tegi seda puhtast harjumusest tollest ajast, kui ta oli veel tehtud lihast ja luust. Kuid ka tema ei maganud terve öö, liigutades aeg ajalt oma pead, käsi ja jalgu, et veenduda ega nad pole rooste läinud.
Lõvi oleks heameelega seadnud end sisse tagahoovi õlgedest asemele, kuid seda talle ei lubatud. Ta ronis voodisse, keris ennast rullli nagu kass ja hakkas norskama nii, et terve loss kajas. Tema valju norinaga norskas vaikselt kaasa ka väike Totsik, kes otsustas seekord seada ennast sisse koos oma vägeva sõbraga.