Täna ma tahaksin OLLA...

Hommikul läks Hirmutis rõõmsalt ajude järgi.
"Mu sõbrad!" Teatas ta. "Kui ma tulen tagasi, olen ma täpipealt samasugune, nagu kõik inimesed!"
"Ma armastan sind ka sellisena." Vastas tüdruk puhtsüdamlikult.
"See on väga hea. Kuid küll sa näed milline olen ma siis, kui minu ajju siginevad suurejoonelised mõtted!"
Võlur võttis Hirmutise sõbralikult vastu.
"Ega te ei pahanda, mu sõber, kui ma võtan korraks teil pea maha?" Küsis ta. "Mul on tarvis täita see ajudega?"
"Oo, ma palun, ärge hoidke ennast tagasi!" Vastas Hirmutis rõõmsalt. "Võtke ta maha ja hoidke enda käes nii kaua, kui tahate. Minu enesetunne ei muutu halvemaks..."
Guudvin võttis Hirmutise pea ja asendas selle sees oleva põhu kotikesega, misoli täis saepuru, haak- ja nööpnõeltega. Siis tagastas ta pea omale kohale ja õnnitles Hirmutist.
"Nüüd olete te tark inimene, teie peas on parimat sorti aju."
Hirmutis tänas Guudvinit südamlikult ja kiirustas oma sõprade juurde. Elli uuris teda uudishimuga. Hirmutise pea oli veidi paisunud ja sellest upitasid välja nõelad.
"Kuidas sa ennast tunned?" Küsis ta hoolitsevalt.
"Ma hakkan ennast juba targana tundma!" Vastas hirmutis uhkusega. "Ainult oleks hea aju kasutamise selgeks saada, siis saan ma kuulsaks inimeseks!"
"Aga miks sinu ajudest paistavad nõelad?" Küsis Rauast Puuraidur.
"See on vist terava tarkuse tõestuseks." Pakkus Arg Lõvi.
Nähes Hirmutist niivõrd õnnelikuna suundus Rauast puuraidur Guudvini poole hellitades suuri lootusi.
"Mul tuleb lõigata teie keresse auk, et ma saaksin paigaldada teile südame." Hoiatas Guudvin.
"Ma olen teie käsutuses!" Vastas Rauast Puuraidur. "Lõigake kust tahate."
Guudvin raius tema rinda väikese augu ja näitas Puuraidurile saepuruga täidetud siidisüdame.
"Kas meeldib?"
"See on imeline! Kuid kas ta on suuteline armastama?"
"Ärge muretsege, selle südamega saate te kõige südamlikumaks inimeseks maailmas."
Süda sai sisse pandud, auk kinni tinutatud ja Rauast puuraidur kiirustas hõisates sõprade juurde.
"Ma olen nii õnnelik, mu sõbrad!" Teatas Puuraidur valjusti. "Süda põksub mu rinnas nagu varem, isegi kõvemini! Ma tunnen, kuidas ta lööb vastu mu rindkere igal minu sammul! Ja kas teate mis, see on isegi hellam süda, kui see, mis oli mul varem! Armastus ja hellus täidavad mind ääreni!"
Troonsaali sisenes Lõvi.
"Ma tulin julguse järele." Ütles ta ebakindlalt, tallates käpalt käppale.
"Üks hetk!" Ütles Guudvin. Ta võttis kapist välja pudeli ja valas selle sisu kuldsele taldrikule.
"Te peate selle ära jooma!" (See oli kihisev kali palderjaniga). Lõhn ei meeldinud eriti Lõvile.
"Mis see on?" Küsis ta umbusklikult.
"See on julgus. Ta asetseb alati sees ja teil tuleb ta alla neelata."
Lõvi tegi happu näo, kuid jõi kõik äraja limpsis isegi taldriku puhtaks.
"Oo! Ma juba muutun julgemaks! Julgus voolab mu soontes ja täidab mu südame!" Möirgas ta joovastuses. "Äitäh! Aitäh, Suursugune Võlur!" Ja lõvi jooksis sõprade juurde...
Elli jaoks algasid pikkad ootamise päevad. Nähes, et tema sõprade kolm südamesoovi läksid täide igatses ta tagasi Kansasesse veel rohkem kui enne. Väike sõpruskond aga suhtles päevad läbi.
Hirmutis oli veendunud, et tema peas sünnivad suurepärased mõtted, kuid kahjuks ei saa ta neid avaldada, kuna nad on arusaadavad vaid temale ja temale üksi.
Rauast Puuraidur jutustas, kuimeeldiv on tal tunda, et süda tuksub tema rinnus, kui ta kõnnib. Ta oli täielikult õnnelik.
Lõvi aga teatas uhkelt, et on valmis võitlema lausa kümne müükhambulise tiigriga, nii palju oli temas julgust!Rauast Puuraidur tundis isegi muret, ega Võlur ei andnud Lõvile liiga palju julgust ja ega Lõvi ei muutu meeletuks, sest meeletus võib viia hukatuseni.
Ainult Elli vaikis ja meenutas Kansast.
Lõpuks Guudvin kutsus ta enda poole.
"Nonii, mu lapsuke, ma mõtlesin välja, kuidas me saame Kansasesse!"
"Kas Te tulete ka minuga?" Imestas Elli.
"Kindlasti!" Vastas kunagine võlur. "Tõtt öelda see suletud eluviis ja hirm olla paljastatud on mind juba ära tüüdanud. Lähen ma parem tagasi Kansasesse ja asun tsirkusesse tööle."
"Ma olen nii õnnelik!" Hüüatas Elli käsi plaksutades. "Millal me teele asume?"
"Mitte nii kiiresti, mu laps! Ma veendusin, et sellest riigist saab välja vaid õhu kaudu. Nii mina kuumaõhupalliga, kui ka sina oma majakeses oleme toodud siia tormituule poolt. Mu kuumaõhupall on alles, ma olen seda kõik need aastad alles hoidnud. Seda tuleb vaid kohati lappida. Aga kerget gaasi, seda millega täidetakse õhupalle suudan ma toota."
Kuumaõhupalli parandus kestis mitu päeva. Elli õtles sõpradele peatsest lahkuminekust ja kõik kolm: Hirmutis, Rauast Puuraidur ja Lõvi said muutusid väga kurvaks.
Saabus kokkulepitud päev. Guudvin teatas linnlastele, et lahkub, et külastada oma vana sõpra - Võlur Päikest, keda pole aastaid näinud. Lossiplats oli täis rahvast. Guudvin käivitas vesinikumasina ja kuumaõhupall hakkas kiiresti kasvama. Kui kuumaõhupall sai täis, publiku suureks hämmastuseks, ronis Guudvin korvija pöördus rahva poole:
"Head aega, mu sõbrad!"
Kostsid "Hurra!" hõisked ja õhku tõusis sadu rohelisi mütse.
"Me oleme elanud koos teiega rahus ja sõpruses palju aastaid, mul on valus jätta teiega hüvasti..." Guudvin kuivatas pisara ja rahvaseast kostus ohkeid. "Kuid minu sõber Päike kutsub mind ja ma pean alluma, kuna Päike on võimsam võlur kui mina! Meenutage mind, kuid ärge kurvastage üleliia, kurbus ei mõju hästi seedimisele! Pidage lugu minu seadustest! Ärge kunagi võtke eest prille: see toob teile suuriõnnetusi! Enda asetäitjaks kuulutan ma lugupeetud Härra Hirmutis Tarka!"
Hämmastuses Hirmutis astus ette, toetudes suurepärasele jalutuskepile ja hoides tähtsalt ühe käega oma kübarat. Kuljuste meloodiline kõlin vaimustas rahvamassi, kübara ääre alla kuljuste sidumine, polnud nendel tavaks. Rahvamass tervitas Hirmutist ja sealsamas vandus olla temale truu. Erandiks oli vaid paar kadedat inimest, kes ise lootsid saada Guudvini kohale, kuid nad olid täiesti tasa ega julgenud ennast näidata.
Guudvin kutsus enda juurde Ellit, kes jättis hellalt hüvasti oma sõpradega:
"Roni kiiresti korvi! Kuumaõhupall on valmis ja tõuseb kohe lendu!"
Elli suudles viimast korda metsiku Lõvi koonut, Lõvi oli liigutatud, tema silmist voolasid suured pisarad ta isegi unustas pühkida neid oma sabatuttiga.
Siis surusid Hirmutis ja Rauast Puuraidur hellalt tüdruku käsi, Totsik aga jättis hüvasti lõviga veendes toda, et ta ei unusta teda iial ja hakkab tervitama igat lõvi, keda tal on õnn kohata Kansases.
Ootamatult lendas kohale tuulepuhang.
"Kiiremini! Kiiremini!" Hüüdis ärevil võlur: ta märkas, et taevasse sööstev kuumaõhupall tõmbas köie pingule ja ähvardas sellest iga hetk lahti rebida.
Ja järsku, Käraki! Nöör läks katki ja kuumaõhupall lendas ülesse.
"Tulge tagasi! Tulge tagasi!" Karjus Elli meeleheites ja sirutas käsi. "Võtke mind Kansasesse!" Kuid kahjuks ei saanud õhupall tagasi pöörduda, tormituul haaras selle ja viis suurel kiirusel kaugustesse.
"Hüvasti, mu lapsuke!"kostus kaugelt Guudvini häälja Õhupall kadus silmist pilvete taha.
Smaragdlinna elanikud jälgisid kaua taevast, kuid siis läksid oma kodudesse.
Järgmisel päeval juhtus päikesevarjutus. Smaragdlinna kodanikud otsustasid, et see oli Guudvin, kes jõudis külla võlur Päikesele.
Üle terve riigi levis jutt, et Smaragdlinna kunagine valitseja elab nüüd Päikesel. Rahvas mäletas Guudvinit veel kaua, kuid ei kurvastanud üleliia, kuna neil oli nüüd uus valitseja: Hirmutis Tark! Ta oli nivõrd tark, et tema tarkus ei mahtunud temale pähe ja upitas välja haak- ja nööpnõelte näol.
Smaragdlinna elanikud olid väga uhked:
"Üheski teises riigis pole valitsejat, kes oleks täis põhku!"
Vaene Elli jäi Guudvini riiki. Nuttes naases ta tagasi lossi. Ta arvas, et ta ei saa enam lootustki saada kunagi tagasi Kansasesse.

Guudvin pakkus külalistele istet pehmetes tugitoolides ja alustas:
"Minu nimi on James Guudvin. Ma olen pärit Kansasest..."
"Kuidas!?" Imestas Elli. "Te olete samuti Kansasest?"
"Jah, mu lapsuke!" Ohkas Guudvin. "Me oleme sinuga pärit ühest ja samast kohast. Ma lahkusin Kansasest palju palju aastaid tagasi. Sinu tulek liigutas mind, kuid ma kartsin olla paljastatud ja saatsind sind Bastinda juurde." Ta lasi pea norgu, oli näha, et tal on häbi. "Kuigi ma lootsin, et hõbedased kingakesed kaitsevad sind ja nagu näha, oli mul õigus... Kuid tagasi minu loo juurde. Nooruses olin ma näitleja: mängisin kuningaid ja kangelasi. Kuid ma veendusin peagi, et see amet ei too mulle raha ja hakkasin tegelema kuumaõhupallidega..."
"Millega?" Ei mõistnud Elli.
"Kuuma-õhu-pallidega. Ma tõusin lendu kuumaõhupaliga, mis oli täidetud kerge gaasiga. Ma tegin seda rahva meelelahutuseks laadadel. Mu õhupall oli alati nööriga kinni seotud. Üks kord läks nöör katki, mu õhupalli haaras tormituul ja see lendas eiteakuhu. Ma lendasin umbes ööpäeva jagu, lendasin kõrbe ja mägede kohal. Siis maandusin ma võluriigis, mida nüüd tuntakse Guudvini Riigi nime all. Igalt poolt jooksis kokku rahvast, nähes, et ma laskun alla taevast arvasid nad, et ma olen Suur Võlur. Ma ei hakkanud neid ümber veenma, vastupidi, ma meenutasin kuningate ja kangelaste rolle ja etendasin võluri rolli, esimese korra kohta üldsegi mitte halvasti (kuigi jah, seal ei olnud kriitikuid!). Ma kuulutasin ennast riigi valitsejaks ja elanikud allusid mulle hea meelega. Nad ootasid minult kaitset kurjade nõidade eest, kes külastasid riiki. Esimese asjana ehitasin ma Smaragdlinna."
"Kust te saite nii palju rohelist marmorit?" Küsis Elli
"Ja smaragde?" Lisas Hirmutis.
"Ja nii palju kõikvõimalikke rohelisi asju?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Kannatust, mu sõbrad! Varsti saate te teada kõigist minu saladustest." Ütles Guudvin naeratades. "Minu linnas pole rohelist rohkem, kui ükskõik millises teises linnas. Kogu asi on..." Tema hääl muutus madalamaks ja salapärasemaks "... Kogu asi on rohelistes prillides, mida minu alluvad ei võta kunagi eest ära."
"Kuidas?" Hüüatas Elli "Tuleb välja, et tänavate ja majade marmor..."
"On valge, mu lapsuke!"
"Aga Smaragdid?" Küsis Hirmutis.
"Tavaline klaas, kuid hea kvaliteediga!" Lisas Guudvin uhkusega. "Ma ei koonerdanud väljaminekutega. Pealegi tornide smaragdid on ehtsad, neid on ju kaugele näha!"
Elli ja tema sõbrad imestasid aina rohkem ja rohkem. Nüüd sai tüdruk aru, miks lindike Totsiku kaelas muutus valgeks, kui nad lahkusid Smaragdlinnast. Aga Guudvin jätkas rahulikult:
"Smaragdlinna ehitus kestis mitu aastat. Kui see oli lõppenud, olime me kaitstud kurjade nõidade eest. Tol ajal olin ma veel noor. Mulle tundus, et kui ma olen rahvale lähedal, saavad inimesed aru, et ma olen tavaline mees. Siis saab läbi ka minu valitsemine. Ning ma sulgesin ennast troonsaali ja selle lähedastesse tubadesse.
Ma lõpetasin igasuguse suhtlemise oma alluvatega, kaasarvatud kõik teenrid. Ma soetasin endale abivahendid, mida te nägite ja hakkasin tegema nende abil oma imesid. Ma nimetasin ennast erinevate väärikate tiitlitega Suursugune ja Hirmuäratav. Möödusid mõned aastad ja inimesed unustasid mu tõelise palge, riigis hakkasid levima erinevad kuulujutud. Seda ma üritasingi saavutada, ja toetasin igatipidi oma võimsa võluri mainet. Tavaliselt see mul õnnestus, kuid tuli ette ka apsakaid. Suureks ebaõnneks osutus minu sõjaretk Bastinda vastu. Lendavad Ahvid said jagu minu sõjaväest. Õnneks mul õnnestus põgeneda ja vältida orjust. Sellest ajast peale ma kartsin nõidu kohutaval kombel. Neil piisas ainult teada saada, kes ma päriselt olen ja minuga oleks lõpp: sest mina ju ei ole võlur! Kuidas ma rõõmustasin, kui sain teada, et Elli majake hukatas Gingemma! Ma mõtlesin, et oleks väga hea vabaneda ka teisest kurjast nõiast. Sellepärast ma nii innukalt õhutasingi teid tema vastu. Aga nüüd, kui Elli sulatas ta on mul piinlik tunnistada, et ma ei suuda täita oma lubadusi!" Lõpetas Guudvin ohkega.
"Minu arvates olete te halb inimene!" Ütles Elli
"Oi ei, mu laps, ma pole halb inimene ma olen lihtsalt väga nigel võlur!"
"Tähendab, ma ei saa teie käest aju?" Küsis Hirmutis.
"Milleks Sulle aju? Kui see, mida ma sinu kohta tean vastab tõele pole teil sugugi vähem aru peas, kui ükskõik mis inimesel selles riigis!" Ergutas Guudvin Hirmutist.
"Võib olla. Kuid siiski jään ma ilma ajudeta õnnetuks."
Guudvin vaatas teda tähelepanelikult.
"Aga kas sa isegi tead, mis on aju?" Küsis ta
"Ei." Tunnistas Hirmutis "pole õrna aimugi, kuidas eed välja näevad."
"Olgu peale, tule homme minu poole ja ma täidan sinu pea esmaklassiliste ajudega. Kuid sa pead ise nende kasutamise selgeks saama."
"Oo! Küll ma saan!" Hüüatas Hirmutis rõõmsalt. "Hei-hei-hei-hoo! Varsti saan ma endale aju!" Tantsides laulis õnnelik Hirmutis.
Guudvin jälgis teda naeratades.
"Aga kuidas oleks lood julgusega?" Sekkus Lõvi pelglikult.
"Sa oled julge loom! Sul jääb puudu vaid eneseusust! Pealegi iga elusolend kardab ohtu, julgus seisnebki hirmu ületamises. Sina oskad oma hirmudest jagu saada."
"A Te andke minule sellise julguse..." Nõudis Lõvi põikpäiselt, "Et ma ei kardaks midagi!"
"Hea küll." Vastas Guudvin kavala muigega. "Tule homme ja sa saad, mida tahad."
"Kas ta on teil potis, kuldse kaane all?" Päris Hirmutis huviga.
"Peaaegu, et nii. Kes teile ütles?" Imestas Guudvin.
"Farmer, teel Smaragdlinna."
"Tal on hea ülevaade minu asjadest." Vastas Guudvin lühidalt.
"Aga, kas Te annate mulle südame?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Süda teeb paljusid inimesi õnnetuks." Ütles Guudvin. "See, et sul on süda, ei ole tegelikult teab mis eelis."
"Selleüle võib kaua vaielda. Mina olen nõus vapralt kannatama, kui mul on süda!"
"Olgu pealegi. Homme saate te endale südame."
"Aga kuidas jääb Kansasesse minekuga?" Küsis Elli, ta pabistad kõvasti.
"Oeh, mu lapsuke, see on väga raske ülesanne, kuid lase mul mõelda paar päeva ja võib olla suudan ma saata sind koju Kansasesse..."
"Suudate, muidugi suudate!" Hüüatas Elli rõõmsalt. "Sest Võlur Villiina raamatus on ju selgesti kirjas, et kui ma aitan kolme elusolendit viia täide nende suurimad südamesoovid, siis saan ma tagasi koju!"
"Arvatavasti, nii see lähebki." Nõustus Guudvin. "Aga nüüd minge, mu sõbrad! Tundke end minu lossis nagu kodus. Me hakkame kohtuma iga päev. Kuid ärge rääkige kellelegi, et ma olen Pettur!"
Sõbrad lahkusid troonsaalist õnnelikena ja Ellil tekkis lootus, et Suursugune ja Hirmuäratav Pettur saadab ta tagasi Kansasesse.

Kevad on käes, püüab inimesi su ümber. Keegi armub, keegi jääb haigeks. Igas mõttes! kogu see situatsioon on iseäranis HAIGE!
Talvel mõtled ikka sellele, kas näed kevadet...ja siis kui see lõpuks on käes, selle asemel et täiel rinnal elu nautida, pead tegelema ühe külalisega. Sellel külalisel on seljas tume kohtuniku rüü. Ta kannaks sellist lokilist parukat ka aga parukad ei ole tänapäeval moes, selle asemel ripub tal selja taga tume kapuuts. Ta ei koputa su uksele, sest ta teab, et ta pole oodatud küaline. See aga ei takista teda sisenemast, sest tema autoriteet on suur. Ta kallutab pead paremale poole ja küsib veidi ülbelt, sest tegelikult teab ta vastuseid juba ette. See on tema privileeg, tema eelis, kuna küsitaval seda ei ole, õigemini küsitav teab aga ei tunnista seda endale.
Niisiis ta küsib veidi ülbelt: "Noh? Kas sa oled selle kevade vääriline või kavatsed selle raisku lasta nii, nagu lasid raisku kõik 25 eelmist kevadet?"
Sa võiksid hakkata vaidlema aga sa näed tema silmadest ja üleolevast muigest täpselt ära, et tal on õigus. Sa võid kutsuda appi kõik oma diplomid ja tunnistused, lehvitada oma jämedat CV'd...kuid kõik see on asjatu ja te mõlemad teate seda. Sa oled alati imetlenud ütlust "ära kahetse midagi", sa ei kahetsegi. Mitte, et sa ei oleks midagi teisiti teinud. Sa lihtsalt ei saaks teha midagi teisiti, kuna igas võimalikus dimensioonis, mis eksisteerib sinu reaalsusega seotuna, oled SINA ikkagi kõigest sina ega saa hüpata üle oma varju (sellises Jung'i mõttes) kasvõi selliste banaalsete põhjuste tõttu, nagu seda on argus, tagasihoidlikkus või ebakindlus. Need oleksid alles isegi siis, kui kõik muu oleks teisiti, seega pole ka kahetsemisel mõtet.
Sa lased pea norgu ja kujutad juba selgelt ette, kuidas su külalise must kapuuts katab tema kiilakat pead varjates peaaegu ära tema tumedad silmad. "Nüüd on kõik", mõtled sa korraks kuid tead sisimas, et see ei saa olla tõsi. Sa oled temaga liiga hästi tuttav. Tutvus lihtsalt PEAB lugema! Tal on siiski veel mingid ootused seoses sinuga, ta ei võtnud kaasa mingit tööriista, kuigi sa pole kindel tema tänapäeva meetodites. Sa tõstad silmad ja näed, et seekord pani ta kapuutsi pähe vaid selleks et lahkuda. Ta tõesti teadis vastust esitatud küsimusele, sina aga mitte. Kuid ta läks ära ja järelikult ei ole see 100% eitav. Sa lubad endale olla kevadet veidi rohkem väärt. Sa vaatad silma pikkenevale päevale, sinilillele, lepatriinule, punasele loojangule rabade kohal ja mõistad peagi, et see ei olegi võimalik...mitte veel, vähemalt mitte sel aastal, äkki järgmisel? Kui sa elad nii kaua...kes teab,
kes teab.

Tuttavaid tänavaid mööda suundusid teelised Guudvini lossi poole. Tee peal ei kannatanud Faramant välja ja teatas paarile tuttavale hirmsa Bastinda surmast. Uudis levis kiiresti üle linna ja juba varsti sammus Ellil ja tema sõpradel järel suur austajate mass.
Rohelise habemega Sõdur oli nagu ikka oma valvepostil, imetles ennast peeglist ja kammis oma suurepärast habet. Seekord oli rahvast kõik hüüdsid teda nii valjusti, et tema tähelepanu köitmiseks ei läinud isegi kümmet minutit. Din Gior rõõmustas väga teeliste naasemisest nende ohtlikust retkest. Ta kutsus Fliitat ja too juhatas sõbrad nende tubadesse.
"Palun teatage Suurele Guudvinile meie tagasitulekust." Ütles Elli Sõdurile. "ja öelge, et me palume meid vastu võtta..."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja ütles:
"Ma rääkisin valjul häälel teie palvest Guudvini ukse taga, kuid ei saanud temalt mingit vastust..."
Sõdur käis iga päev troonsaali ukse taga ja rääkis sõprade soovist näha Guudvinit, kuid iga päev vaid surmvaikus oli talle vastuseks.
Möödus nädal ja ootamine muutus väljakannatamatult painavaks. Teelised loodsid kohata Guudvini lossis rõõmsat vastuvõttu. Võluri ükskõiksus hirmutas ja ärritas neid.
"Ega ta ometi ära ei surnud?" Küsis Elli mõtlikult.
"Ei, ei! Ta lihtsalt ei taha täita oma lubadusi ja peidab ennast meie eest!" Pahandas Hirmutis. "Muidugi, tal on kahju ajusid ja südant ja julgust, kuna kõik need on väga hinnalised asjad aga siis polnud vaja saata meid kurja nõia juurde, kelle me nii vapralt hävitasime."
Vihane Hirmutis teatas Sõdurile:
"Öelge Guudvinile, et kui ta ei võta meid vastu me kutsume välja Lendavad Ahvid. Öelge Guudvinile, et me oleme nende käsutajad, me oleme Kuldse Mütsi omanikud - Pikapuu - trikapuu! Ja kui siia ilmuvad Lendavad Ahvid, siis me temaga veel vestleme."
Din Gior läksära kuid tuli väga kiiresti tagasi.
"Hirmuäratav Guudvin saab teiega kõigiga kokku troonsaalis homme kell kümme hommikul, palus mitte hilineda. Ja kas teate..." Sosistas ta vaikselt Elli kõrvaale. "Tundub, et ta ehmatas, ta ju on juba Lendavate Ahvidega kokku puutunud ja teab, mis loomad need on."
Teelised veetsid öö ärevuses ning hommikul, kokkulepitud ajal kogunesid troonsaali ukse ees.
Uks avanes ja nad astusid sisse. Igaüks neist oli valmis kohtama Guudvinit samas kehastuses, nagu ta ilmnes neile esimesel korral. Kuid nad imestasid nähes, et saalis ei olnud kedagi. Seal valitses suursugune ja kõhe vaikus: ning teelisi haaras hirm, mida plaanib Guudvin?
Nad võpatasid justkui äkkilisest kõuemürinast, kui keset tühja tuba hakkas kõlama hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Milleks te tülitate mind?"
Elli ja tema sõbrad vaatasid ringi - kedagi polnud näha.
"Kus te olete?" Küsis Elli väriseval häälel.
"Ma võin muutuda kelleks tahan, isegi nähtamatuks, millal ainult soovin. Lähenege troonile, ma hakkan soovin teiega kõneleda!"
Teelised astusid mõned sammud edasi. Kõik kartsid kohutavalt. Ei kartnud vaid Rauast puuraidur, sest tal polnud südant ja Totsik, kes ei mõistnud miks peaks kartma hääli.
"Kõnelege!" Kostis hääl.
"Suursugune Guudvin, me tulime, et te täidaksite oma lubadusi!"
"Milliseid lubadusi?" Küsis hääl.
"Te lubasite saata mind Kansasesse ema ja isa juurde niipea, kui Pilgutajad vabanevad kurja Bastinda võimu alt!"
"Ja mulle te lubasite anda aju!"
"A mulle südame!"
"Ja mulle julgust!"
"Aga kas Pilgutajad said tõesti vabaks?" Küsis hääl ja Ellile tundus, et see hakkas värisema.
"Jah!" Vastas tüdruk. "Ma valasin kurja nüia veega üle ja ta sulas ära!"
"Kuidas sa saad seda tõestada?" Ütles hääl nõudlikult.
"Pikapuu-trikapuu!" Hüüatas Hirmutis! "Kuidas siis teie, kes nägevat igale poole, ei näe Ellil peas Kuldset Mütsi? Või te soovite, et me kutsuksime tõestuseks kohale Lendavaid Ahve, bambarraa-tšuffarraa?!"
"Oi! Ei, ei! Ma usun teid!" Sekkus hääl tõtlikult. "Kuid see oli nii ootamatu! Olgu pealegi, tulge ülehomme tagasi, ma mõtlen, mida annab korraldada!"
"Oli juba aega mõelda! Skorriki-morriki!" Karjus raevunud Hirmutis. "Me ootasime vastuvõttu terve nädal aega!"
"Me ei soovi enam päevakestki oodata!" Energiliselt toetas Rauast Puuraidur omasõpra aga Lõvi möirgas nii, et terve hiiglaslik saal täitus selle mörinaga ja selle sisse uppus ära kellegi ehmunud kiljatus.
Kui Lõvi möirge viimased hääled vaibusid, saabus vaikus. Elli ja tema kaaslased ootasid, kuidas vastab Guudvin nende julgele väljakutsele. Sel ajal kui Totsik hakkas innukalt õhku nuusutama ja sööstis siis haukumisega toa kaugeimasse otsa. Vaid hetk ja ta oli silmist kadunud. Ellile tundus, et ta hüppas läbi seina, kuid peagi sealt seina ...ei hoopis rohelise sirmi tagant, mis sulas seinaga ühte hüppas välja väike mehike:
"Võtke ära see koer! Ta ju hammustab mind! Kes mõtles välja lasta minu lossi koeri?"


Teelised jälgisid mehikest hämmingus. Ta polnud kasvult Ellist pikem, kuid juba vana, suure peaga ja kortsulise näoga. Seljas oli tal kirju vest pika jakkiga, jalas triibulised püksid. Käes hoidis oli tal pikk ruupor ja ta vehkis seda hirmunult, üritades vabaneda Totsikust, kes hüpas samuti välja sirmi tagant ja nüüd üritas hammustada mehikest jalast.
Rauast Puuraidur astus tõtlikult tundmatu mehele vastu:
"Kes Te selline olete?" Küsis ta süngelt.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav..." Vastas mehike väriseval häälel. "Aga palun, palun ärge puutuge mind! Ma teen kõik, mida te minust tahate!"
Teelised vahetasid omavahel üllatunud ja pettunud pilke.
"Kuid ma mõtlesin, et Guudvin on Hiiglaslik Elus Pea!" Ütles Elli.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Merineitsi." Ütles Hirmutis.
"Ja mina mõtlesin, et Guudvin on Hirmus Metsloom." Ütles Puuraidur.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Tulekera." Ütles Lõvi.
"Kõik see on õige ja samas te kõik eksite." Vastas tundmatu mehike pehmelt. "Need on maskid."
"Kuidas maskid?" Hüüatas Elli. "Kas te polegi siis Kõikvõimas Võlur?"
"Tasa, lapsuke!" Ütles Guudvin. "Minul on Kõikvõimsa Võluri maine."
"Aga päriselt?"
"Aga päriselt...kahjuks, päriselt olen ma tavaline inimene, mu lapsuke!"
Pisarad hakkasid voolama Elli silmadest pettumusest ja kurbusest. Rauast Puuraidur oli ka juba valmis nutma, kuid õigeagselt tuletas meelde, et tal pole kaasas õlikannu.
Hirmutise vihal ei olnud otsa ega lõppu ning ta hüüdis:
"Ma ütlen teile, kes te olete, kui te seda veel ei tea! Te olete pettur! Pikapu-trikapuu!"
"Täitsa õige!" Vastas mehike lahkelt ja hõõrus käsi. "Ma olen Suursugune ja Hirmuäratav Pettur!"
"Aga mida nüüd teha?" ÜtlesRauast Puuraidur. "Kes nüüd annab mulle südame?"
"Ja mulle aju?" Küsis Hirmutis.
"Ja mulle Julguse?" Lisas Lõvi.
"Mu sõbrad!" Ütles Guudvin. "Aitab rääkida pisiasjadest! Mõelge paren, millist jubedat elu elan ma siin, selles lossis!"
"Te elate jubedat elu?" Imestas Elli.
"Jah, mu laps!" Ohkas Guudvin. "Pange tähele, mitte keegi selles maailmas ei tea, et ma olen Suursugune Pettur ja paljud aastad olin ma sunnitud vigurdama, peitma ennast ja kavalusega vedada inimesi ninapidi. Ja kas teate, see pole sugugi nii lihtne! Ja õnnetuseks tuleb vale lõpuks alati päevavalgele. Nüüd te paljastasitegi minu ja tõtt öelda..." Ohkas ta. "Mul on selle üle hea meel! Muidugi tegin ma vea, kuilasin teil tulla siia kõigil korraga ja veel koos selle vastiku koeraga!..."
"Hei-hei-hei! Ettevaatust sõnadega!" Ütles Totsik, paljastades hambad.
"Palun vabandust," kummardas Guudvin. "Ma ei tahtnud teid solvata...Kuhu ma jäingi, ah jaa... Ma lasin teid sisse kõik korraga, kuna ma väga kartsin Lendavaid Ahve."
"Kuid ma ei mõista!" Ütles Elli "Kuidas ma siis nägin teid Elusa Pea kehastuses?"
"See on väga lihtne!" Vastas Guudvin. "Tulge minuga ja te saate kõigest aru."
Ta juhatas neid salaukse kaudu troonsaali taga olevasse kambrisse ja seal silmasid nad Elusat Pead, Merineitsit, Metslooma ja teisi fantastilisi linde ja kalu. Kõik see oli tehtud paberist, kartongist, puust ja oskuslikult ära värvitud.
"Siin on kehastused, mida võib võtta Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav." Õtles paljastatud Võlur naerdes. "Nagu näete on valik üpris suur ja teeks au igale tsirkusele."
"Kõik see on põlastus...ma tahtsin öelda imesusväärne." Lausus Hirmutis.
Lõvi lähenes Peale ja vihaselt lõi selle käpaga. Pea veeres mööda põrandat eemale ja ta silmad keerlesid ärritatult. Lõvi ehmatas ja hüppas lõrinaga eemale.
"Kõige raskem..." Ütles Guudvin ohkega, "on juhtida silmi. Ma tõmbasin neid nöörikeste abil sirmi tagant, kuid nad ei vaadanud sinna, kuhu vaja. Võibolla sa märkasid seda, lapsuke?"
"See hämmastas mind." Vastas Elli. "Kuid ma olin nii hirmul, et ei saanud millestki aru."
"Seda ma lootsingi." Tunnistas Guudvin. "Isegi kui minu moondused ei ole alati olnud veatud, siiski külastajate hirm ei lasknud neil puudustest aru saada."
"Aga Tulekera?" Hüüatas Lõvi.
"No teid ma ju kartsin kõige enam, sellepärast ma tegin vattist palli, immutasin seda piiritusega ja panin põlema. Polnud paha, mis?"
Lõvi keeras Suursugusele Petturile põlastusega selja.
"Kuidas teil pole häbi vedada inimesi ninapidi?" Küsis Hirmutis.
"Alguses oli häbi, a pärast harjusin ära." Vastas Guudvin puhtsüdamlikult. "Lähme troonsaali, ma jutustan teile kogu oma loo."

Pilgutajate Lilla linn jäi seljataha. Teelised sammusid läände. Ellil oli peas Kuldne Müts.
Tüdruk täiesti juhuslikult pani selle pähe Bastinda Toas ega teadnud midagi selle võlujõust, kuid müts hakkas tüdrukule meeldima ja ta pani selle pähe.
Nad sammusid rõõmsalt ja lootsid jõuda Smaragdlinna kahe-kolme päevaga. Kuid mägedes, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega eksisid nad ära, nad kaotasid õige tee ja läksid vales suunas. Nad kõndisid päevi ja päevi, kuid Smaragdlinna tornid ei paistnud ikka veel.
Toit oli otsakorral ja Ellimõtles tuleviku peale ja oli mures.
Üks kord, kui teelised puhkasid meenus tüdrukule hõbedane vile, mille kinkis talle hiirekuninganna.
"Mis oleks, kui ma vilistaksin?"
Elli vilistas kolm korda. Rohu seest kostus sahinat ja lagendikule jooksis välja põldhiirte kuninganna.
"Tere tulemast!" Hüüdsid teeliselt rõõmsalt aga Rauast Puuraidur haaras kinni Totsiku kaelarihmast.
"Milles asi, mu sõbrad?" Küsis kuninganna Ramina oma peenikese häälega.
"Me oleme teel tagasi Smaragdlinna Pilgutajate riigist, kuid me eksisime ära." Ütles Elli. "Aita meid leida teed!"
"Te kõnnite täitsa valele poole." Ütles hiir. "Varsti olete silmitsi mäestikuga, mis ümbritseb Guudvini Riiki. Siit Smaragdlinnani on pikk tee, päevad ja päevad kõndimist."
Elli kurvastas.
"Ja meie mõtlesime, et varsti näeme Smaragdlinna!"
"Miks kurvastab inimene, kelle peas on Kuldne Müts!" Küsis hiirekuningannaüllatudes. Vaatamata oma väiksele kasvule oli temas haldjate verd ja ta teadis niimõndagi igasuguste võluasjade kasutamisest. "Kutsuge välja Lendavad Ahvid ja nad toimetavad teid kuhu vaja."
Kuuldes Lendavatest Ahvidest hakkas Rauast Puuraidur värisema ja Hirmutis tõmbus kokku kõhedusest. Arg Lõvi raputas tihedat lakka.
"Jälle Lendavad Ahvid? Ei tänan väga! Olen nendega piisavalt tuttav ja mulle need elukad on hullemad, kui mõõkhambulised tiigrid!"
Ramina hakkas naerma:
"Lendavad Ahvid teenivad kuulekalt Kuldse Mütsi omaniku. Vaadake mütsi voodri peal on kirjas, mida tuleb teha."
Elli uuris mütsi voodrit.
"Me oleme päästetud, sõbrad!" Hüüatas ta rõõmsalt
"Ma eemaldun!" Lausus kuninganna hiir suursuguselt. "Meie sugu ei ole Lendavate Ahvidega sõbrajalal. Head aega!"
"Head aega! Aitähh!" Hüüdsid teelised ja Ramina kadus silmist.
Elli hakkas lugema mütsi voodrilt võlusõnu.
"Bambara, tšuffaara, looriki, jooriki..."
"Bambara, tšuffaara?" Küsis imestades Hirmutis.
"Ah, ma palun, ära sega." Palus Elli ja jätkas: "Pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki..."
"Skooriki, mooriki..." Sosistas Hirmutis
"Tulge minu ette Lendavad Ahvid!" Hüüdis Elli kõvasti ja taevas juba kubises Lendavatest Ahvidest.
Teelised taganesid tahtmatult, meenutades oma eelmist kokkupuudet Lendavate Ahvidega. Kuid parv maandus vaikselt ja Ahvide Juht - Uorra kummardas Elli ees aupaklikult.
"Mida käsite meil teha, Kuldse Mütsi omanik?"
"Viige meid Smaragdlinna!"
"Saab tehtud!"
Vaid üks hetk ja teelised olid kõrgel õhus. Lendavate Ahvide Juht ja tema naine kandsid Ellit. Rauast Puuraidur ja Hirmutis istusid ratsa Ahvide seljas. Mitu tugevamat ahvi haarasid Lõvi; üks noorem ahvike kandis Totsikut, koerake haukus tema peale ja üritas hammustada. Algul oli teelistel hirm, kuid peagi rahunesid nad maha nähes, kui kindlalt tunnevad ennast ahvid õhus.
"Miks te allute Kuldse Mütsi omanikule?" Küsis Elli.
Uorra jutustas Ellile loo sellest, kuidas mitu sajandit tagasi lendavate ahvide sugu solvas võimsat haldjat. Karistuseks tegi haldjas Kuldse Mütsi. Lendavad Ahvid peavad täitma kolm Kuldse Mütsi omaniku soovi, peale seda omaniku valitsemisjõud kaob. Kuid kui Müts läheb kellegi teise kätte, saab ta jälle Lendavaid Ahve käsutada. Esimeseks Kuldse Mütsi omanikuks sai haldjas, kes selle tegi. Pärast seda vahetas Müts palju kordi omanikke, kuni lõpuks sattus kurja Bastinda ja temalt Elli kätte.
Tunni aja pärast ilmusid nähtavale Smaragdlinna tornid ja Ahvid maandusid ja teelised tundsid taas jalge all kollastest tellistest teed.
Parv tõusis õhku ja kadus silmist.
Elli helistas kella. Värava avas Faramant ja imestas kohutavalt.
"Te olete tagasi?"
"Nagu näete!" Vastas Hirmutis väärikalt.
"Kuid te ju läksite Lilla riigi kurja nõia juurde?"
"Me käisime tema juures." Vastas Hirmutis ja lõi tähtsa näoga jalutuskeppiga vastu maad. "Kuigi ei saa öelda, et me oleksime sealt lõbusalt aega veetnud."
"Ja te läksite ära Lillast riigist ilma Bastinda loata?" Päris Väravavaht
"Aga me ei küsinudki tema luba." Jätkas Hirmutis. "Kas teate, ta ju sulas ära!"
"Kuidas? Sulas ära!? See on imeline, suurepärane uudis! Kes sulatas ta?"
"Elli loomulikult!" Vastas Lõvi uhkelt.
Väravavaht kummardas Elli ees, juhatas teelised oma tuppa ja pani neile taas ette juba neile tuttavad prillid. Ja jälle kõik ümberringi muutus ja hakkas kiirgama pehmet rohelist valgust.

Arg lõvi rõõmustas hirmsasti kui kuulis Bastinda ootamatust surmast. Elli avas puuri ja ta tegi hoovile jooksuga ringi peale, sirutades jalgu.
Totsik tuli kööki, et vaadata oma silmadega üle hirmsa Bastinda jaanused.
"Ha-ha-ha!" Imetles ta musta riiete hunnikut nurgas. "Tuleb välja, et Bastinda polnud tugevam, kui need lumememmed, mida ehitavad poisid meil Kansases talvel. Kahju vaid, et sa ei tulnud selle peale varem, Elli!"
"Ja väga hea, et ma ei teadnud," vastas Elli. "Muidu vaevalt jätkuks mul julgust valada ta üle, kui ma oleksin teadnud, et ta võib sellest surra..."
"Noh, lõpp hea- kõik hea!" Nõustus Totsik rõõmsasti. "Tähtis on see, et me naaseme Smaragdlinna võiduga!"
Lilla lossi ette kogunes palju Pilgutajaid ja Elli teatas neile, et nüüdsest on nad vabad. Rhva rõõm olikirjeldamatu. Pilgutajad tantsisid, tegid sõrmenipsu ja pilgutasid teineteisele silma sellise innikusega, et õhtuks hakkasid nende silmad vesistama ja nad ei näinud enam midagi enda ümber.
Orjusest vabanedes mõtlesid Elli ja Lõvi kõigepealt Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile. Tuli hoolitseda sõprade päästmise eest.
Mitukümmend hakkajat Pilgutajat suundusid otsemaid Elli ja Lõviga eesotsas otsingutele. Ega Totsikki jäänudlossi, ta istus tähtsa näoga oma suure ja tugeva sõbra seljas. Nad kõndisid seni, kuni jõudsid kohale, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega. Sealt alustati otsinguid. Rauast Puuraiduri veeti kuristikust välja, ühes tema kirvega. Tomp Hirmutise riideid avastati mäe tipust, need olid pleekinud ja mustad. Nähes oma truu sõprade jäänuseid ei suutnud Elli pisaraid tagasi hoida.
Ekspiditsioon naases lossi ja Pilgutajad asusid tööle.
Hirmutise rõivad said hoolikalt ära pestud, nõelutud, puhastatud, värsket põhku täis topitud ja - palun väga! Elli ees seisis tema armas Hirmutis. Kuid ta ei saanud ei rääkida, ei näha sest värvid tema näol olid päikesest ära pleekinud ja tal ei olnud suud ega silmi.
Pilgutajad tõid Ellile pintsli ja värve ja ta asus Hirmutisele suud ja silmi maalima. Niipea, kui näole hakkas tekkima esimene silm, ta lõbusasti pilgutas tüdrukule.
"Kannata veel natuke, sõbrake." Ütles Elli hellalt. "Muidu silmad jäävad viltu..."
Kuid hirmutis lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. Veel polnud tema suugi valmis, kui tema juba laterdas:
"Msst...Hrrmtsss.. pstt... vabbrr... sosssv...Olen Hirmutis, vapper, osav...Ai, milline õnn! Ma olen jälle -jälle Elliga!"
Lõbus Hirmutis kallistas oma pehmete kätega Ellit, Lõvi ja Totsikut...
Elli küsis Pilgutajatelt, ega nende seas pole mõnda osavat seppa. Tuli välja, et riik oli ammusest ajast teada-tuntud oma heade kulla ja kellaseppade poolt. Kui nad said teada, et küsimus on raudmehe - Elli sõbra päästmises, veensid Pilgutajad tüdrukut, et igaüks neist on nõus tegema kõike, et aidata Päästva Vee haldjat - nii nad kutsusid tüdrukut.
Kuid taastada Rauast Puuraidurit polnud kaugeltki mitte nii lihtne, kui Hirmutist. Kolm päeva ja neli ööd töötas riigi osavaim meister Lestar tema äratundmatuseni koledaks muutunud keha masinavärgi kallal. Tema ja ta abilised tagusid haamritega, viilisid viilidega, tinutasid, klammerdasid...
Ja siis saabus õnnelik hetk, millal Rauast Puuraidur seisis Elli ees. Ta oli täitsa nagu uus, kui mitte arvestada mõningaid lapitud kohti seal, kus raud oli läbinisti augustatud teravate kivide poolt. Kuid Rauast Puuraidur ei pannud neid lappe tähelegi. Peale parandust muutus ta veel ilusamaks. Pilgutajad olid teda poleerinud, nüüd läikis ta nii, et silmadel oli teda valus vaadata. Nad parandasid ära ta kirve ja vana katkise puidust varre asemel tegid sellele uue - kuldse. Pilgutajad armastasid üleüldse läikivaid asju. Hiljem Rauast Puuraiduri järel käis terve hulk lapsi ja täiskasvanuid ja jõllitasid teda suurte silmadega.



Rõõmupisarad hakkasid voolama Rauast Puuraiduri silmist, kui ta nägi taas oma sõpru. Hirmutis ja Elli kuivatasid ta pisaraid lilla käterätikuga kartes, et tema lõuad lähevad rooste. Elli nuttis õnnest ja isegi Arg Lõvi poetas mõne pisara. Ta kuivatas oma silmi sabaga nii tihti, et tema sabatutt vettis läbi. Lõvil tuli joosta tagahoovi, et kuivatada oma saba päikese käes.

Kõigi nende rõõmsate sündmuste puhul oli lossis korraldatud lõbus pidu. Elli ja tema sõbrad istusid aukohtadel ja nende tervise eest oli tõstetud palju klaase limonaadi ja puuviljakalja.
Üks pidutsejatest käis välja mõtte, et iga Pilgutaja peaks nüüdsest peale pesema ennast Päästva Vee Haldja auks vähemalt viis korda päevas. Peale pikka vaidlust oli otsustatud, et kolmest korrast päevast piisab küll.
Sõbrad veetsid veel mõned lõbusad päevad Lillas lossis Pilgutajate seltsis ja siis hakkasid valmistuma tagasiteele.
"Peab minema Guudvini juurde: ta peab täitma oma lubadused." Ütles Elli.
"Oo! Lõppude lõpuks saan ma endale aju!" Hüüdis Hirmutis.
"Ja mina - südame!" Lausus Rauast Puuraidur.
"Ja mina - julguse!" Möirgas Arg Lõvi!
"Ja mina saan tagasi Kansasesse, emme ja issi juurde!" Ütles Elli ja plaksutas rõõmsalt käsi.
"Ja seal ma annan õppetunni sellele eputisele, Hektorile!" Lausus Totsik.
Hommikul kutsusid nad kokku Pilgutajaid ja jätsid nendega südamlikult hüvasti.
Rahvamassist tulid välja kolm vanemapoolset Pilgutajat ja pöördusid aupaklikult Rauast Puuraiduri poole, paludes teda, et ta hakkaks nende riigi valitsejaks. Pilgutajatele õudsalt meeldis läikiv Rauast Puuraidur , tema uhke hoiak, kui ta sammus sihvakalt oma kuldne kirves õlal.
"Jääge meiega!" Palusid teda Pilgutajad. "Me oleme nii abitud ja ullad. Me vajame valitsejat, kes suudaks meid kaitsta vaenlaste eest! Mis siis kui mõni kuri nõid ründab meid ja võtab meid jälle orjusesse? Me väga palume teid!"
Puhtalt mõttest kurja nõia peale hakkasid Pilgutajad nutma hirmust.
"Rohkem ei ole ühtegi kurja nõida kogu Guudvini riigis!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Meie Elliga hävitasime nad kõik!"
Pilgutajad kuivatasid oma pisarad ja lisasid:
"Mõelge, kui mugav on selline valitseja: ta ei söö ega ei joo, järelikult ta ei hakka meid vaevama maksudega. Kui ta saab kannatada vaenlastega võideldes, teeme me ta korda, meil juba on kogemused!"
Rauast Puuraidur oli meelitatud.
"Ma ei saa praegu jäta Ellit." Ütles ta. "Ja ma pean saama Smaragdlinnast südame. Kuid pärast... ma mõtlen teie ettepaneku peale ja, võib olla, tulen teie juurde tagasi."
Pilgutajad rõõmustasid ja rõõmsate "Hurraaa!" hüüetega saatsid sõbrad teele.
Kogu seltskond sai endale rikkalikult kingitusi. Ellile kingiti teemantkäevõru. Rauast Puuraidurile meisterdati ilus kuldne õlikann, mis oli kaunistatud kalliskividega. Hirmutisele, teades, et ta ei ole eriti toekas, kingiti suurepärane jalutuskepp uhke elevandiluust otsikuga. Tema kübaraääre alla kinnitati hõbedased kuljused, mis tegid imelist häält. Hirmutis oli ülimalt uhke oma kingituste üle. Kõndides sirutas ta oma jalutuskeppiga võimalikult kaugele ja rapputas kõvasti pead, et ikka ja jälle kuulda kuljuste hõbedast tilinat. Kuigi peagi ta väsis sellest ja hakkas käituma tavalistviisi.
Lõvi ja Totsik said kingituseks kaunid kullast kaelarihmad. Lõvile kaelarihm alguses ei meeldinud, kuid meister Lestar ütles talle, et kõik kuningad kannavad kuldseid kaelarihmasid ja Lõvil tuli selle ebameeldiva ehtega leppida.
"Siis, kui ma saan endale julguse..." Ütles Lõvi. "Saan ma loomade kuningaks, nii et ma pean juba varakult harjutama selle vastiku asjandusega..."

Teelised vaatasid kabuhirmus lendavate ahvide parve. Nendega võidelda polnud võimalik.
Ahvid ründasid segaduses rändureid kõik korraga. Mitte kumbki neist ei suutnud tulla appi oma sõpradele, sest kõik olid sunnitud vaenlastega ise võitlema.
Asjata vehkis Rauast Puuraidur oma kirvega. Ahvid piirasid ta ümber, haarasid tal kirve käest, tõstsid kõrgele õhku ja lasid kukkuda kuristikku teravatele kividele. Rauast Puuraidur oli igaltpoolt katki, ta ei suutnud enam liigutada. Kuristikku lendas talle järgi ka tema kirves.
Teine salk ahve toimetas Hirmutise kallal. Nad raputasid ta põhust tühjaks ja loopisid selle tuulde, jakki, pea ja saapad aga kortsutasid ära ja viskasid kõrgele mäe otsa.
Lõvi keerutas kohapeal ja möirgas hirmust nii koledal häälel, et ahvid ei julgenud talle läheneda. Kuid nad vigurdasid edasi, viskasid talle köied üle selja, kukutasid ta maha, sidusid kinni ta käpad, toppisid kinni suu, tõstsid ta õhku ning viisid võidukalt Bastinda lossi. Seal pandi ta raudtrellide taha ja Lõvi veeretas ennast raevukalt mööda põrandat, üritades nöörid läbi närida.
Hirmunud Elllil jäi ainult oodata julma lõppu. Teda ründas lendavate ahvide juht ise, ta juba kavatses haarata tüdruku kõrist oma teravate küüntega, kui järsku nägi tal jalas hõbekingakesi. Tema näol peegeldus hirm. Uorra taganes ja varjates tüdrukut oma alluvate eest karjus:
"Tüdrukut ei tohi puutuda! Ta on Haldjas!"
Ahvid lähenesid aupaklikult, haarasid tüdruku ettevaatlikult sülle, ühes Totsikuga ja lendasid Bastinda Lillasse lossi. Lossi ees mandudes, pani Lendavate Ahvide juht Elli maha. Raevunud nõid hakaks Uorrat sõimama, kuid Uorras ütles:
"Su käsk on täidetud. Me hävitasime rauast inimese ja puistasime laiali hernehirmutise, me tabasime lõvi ja panime ta puuri.Kuid me ei saanud midagi teha tüdrukule. Sa ise tead, milline karistus ootab neid, kesjulgeb puutuda hõbedaste kingakeste omanikku. Me toimetasime ta sinu kätte, tee temaga mis tahad. Hüvasti!"
Bastinda silmitses Elli jalgu ja hakkas värisema hirmust: ta tundis ära Gingemma võlukingakesed.
"Kuidas nad said tema kätte?" Mõtles Bastinda. "Ega ometi see kleenuke tüdruk sai jagu võimsast nõiast Gingemmast, Helesinise riigi valitsejannast? Vaevalt küll, kuid siiski on tal jalas kingakesed! Paha lugu! Ma ei saa sõrmeotsagagi jultunud plikat puutuda, kuni kingakesed on temal jalas!"
Ta karjus:
"Hei, sina! Tule siia! Mis on sinu nimi?"
Tüdruk vaatas kurja nõida pisaraid tulvil silmadega.
"Minu nimi on Elli, Proua!"
"Jutusta mulle, kuidas sa said endale mu õe Gingemma kingakesed?" Küsis Bastinda julmalt.
Elli punastas.
"Proua, ma pole milleski süüdi. Minu majake kukkus proua Gingemma pähe ja lömastas ta..."
"Gingemma on surnud..." Sosistas kuri nõid.
Bastinda ei armastanud oma õde ega pole teda aastaid näinud. Ta ehmatas, et hõbedastes kingakestes tüdruk toob hukatuse ka talle. Kuid vaadates Elli lahket nägu Bastinda rahunes.
"Ta ei tea midagi kingakeste võlujõu kohta." Otsustas nõid. "Kui mul õnnestub nad endale saada olen ma võimukam kui varem, siis kui mul veel olid hundid, varesed, mustad herilased ja Kuldne Müts."
Vanamoori silm lõi ahnusest särama ja ta kõverad sõrmed tõmbusid kokku nii, nagu ta juba oleks Elli jalast kingakesi maha kiskunud.
"Kuula mind, tüdruk Elli!" Kraaksus ta käredalt: "Ma võtan sind orjusesse ja kui sa ei tee tööd korralikult, hakkan ma sind peksma suure nuiaga ja panen su kinni pimedasse keldrisse, mis kubiseb rottidest, suurtest, ahnetest rottidest! Nad söövad su ära ja närivad katki su hellad kondikesed! He-hhe-heee! Kas mõistad mind?"
"Oo! Proa, Ärge andke mind rottidele! Ma hakkan kuuletuma!" Elli oli hirmust kange.
Sel hetkel märkas Bastinda Totsikut, kes peitis ennast Elli taga, surudes ennast tüdruku jalgade vastu.
"Mis loom see veel on?" Küsis kuri nõid Vihaselt.
"See on minu koerake - Totsik." Vastas Elli kartlikult. "Ta on hea, ja ta armastab mind..."
"Hm..hmmm..." Torises nõid. "Pole eales selliseid loomi näinud. Siin sulle minu käsk: las see koer, nagu sa teda hüüad, hoiab minust eemale, või ma viskan ka tema pimedasse keldrisse rottidele söödaks! Aga nüüd järgnege minule!"
Bastinda juhatas neid läbi kaunite Lilla lossi ruumide, kus kõik oli lillat värvi: seinad, vaibad, mööbel. Uste ees seisid Pilgutajad lillas riietused, kes kummardasid maani nähes nõida ja kaeblikult pilgutasid teda silmitsedes. Lõpuks juhatas Bastinda Ellit räppasesse ja pimedasse kööki.
"Sa hakkad küürima potte ja panne, pesema põrandat ja kütma ahju, mu kokk vajab juba ammu abilist!"
Jättes vaese, hirmust kange tüdruku sinnapaika läks Bastinda aeda ja hõõrus seal rõõmsalt kokku oma käsi.
"Ma hirmutasin teda korralikult! Nüüd jäi vaid taltsutada Lõvi ja nad mõlemad on minul pihus!"
Arg Lõvi juba jõudis nöörid läbi närida ja kükitas nüüd puuri kõige kaugemas nurgas. Kui ta nägi Bastindat ta silmad särasid tigedat kollast tuld.
"Ah, kui kahju, et mul pole veel julgust!" Mõtles ta. "Muidu maksaksin vanale nõiale kätte Rauast Puuraiduri ja Hirmutise surma eest." Ja ta tõmbus kokku, valmistudes ründama.
Vanamoor sisenes väikese uksekese kaudu.
"Hei, sina Lõvi, kuula!" Mõmises ta. "Sa oled minu vang! Ma hakkan sind pidudel oma vankri ette rakendama ja sõitma, et pilgutajad näeksid seda ja räägiksid: kui võimas on meie valitsejanna Bastinda! Tal õnnestus isegi Lõvi ära taltsutada!"
Kuni Bastinda lobises, avas lõvi suu, tõmdas lakka turri ja hüppas nõia poole möirates:
"Ma söön su ära!"
Vaid tsipakene ei küündinud ta Bastindani. Ehmunud vanamoor kuulina lendas puurist välja ja sulges nobedalt ukse. Hirmust hingeldades karjus ta läbi puurivõre:
"Sa neetud loom! Sa veel ei tunne mind! Ma näljutan su ära, kui sa ei nõustu olema rakendatud minu vankri ette!"
"Ma söön su ära!" Möirgas lõvi raevunult ja hüppas vastu puurivõre.
Vanamoor vudis lossi, torisedes ja pahandades.
...Algasid igavad ja rasked orjusepäevad. Elli töötas hommikust õhtuni köögis, abistades kokkatädi Fregooset. Lahke Pilgutajatädi üritas alati tüdrukut aidata ja igal võimalusel tegi tema eest ära kõige raskema töö. Kuid Bastinda jälgis, mis toimub köögis ja Fregoose sai tihtipeale pahandada oma lahkuse eest.
Bastinda julmalt noris tüdrukut ja pahatihti ähvardas lüüa teda oma räpase lilla vihmavarjuga, mis oli tal alati kaasas. Elli ei teadnud, et nõid ei saa teda lüüa ja iga kord, kui vihmavari tõusis löögivalmilt õhku, ta süda jätis löögi vahele.
Iga päev jalutas nõid mööda Lõvi puurist ja küsis viriseval häälel:
"Noo, kas lased end rakendada?"
"Ma söön su ära!" Oli alatine vastus ja Lõvi hüppas raevukalt puurivõrele.
Esimesest päevast alates ei andnud nõid lõvile süüa, kuid ta ei surnud nälga ja oli tugev nagu alati.
Asi oli selles, et vana Bastinda kartis kõige rohkem maailmas kahte asja: pimedust ja vett. Niipea, kui ööpimedus kattis lossi, puges Bastinda peitu kõige kaugemasse lossikambrisse, sulges uksed raudsete haakidega ja ei väljunud sealt enne, kui järgmisel päeval. Aga Elli ei kartnud pimedust. Ta võttis köögikappist kogu söögipoolise, mis sinna oli jäänud, selle eest (et sinna oleks rohkem jäänud, selle eest hoolitses Fregoose). Hoides ühes käes toidukorvi ja teises suure veepudeli suundus Elli tagahoovi. Seal võtsid teda suure rõõmuga vastu Lõvi ja Totsik.
Elli ja Totsik ehmatasid väga, kui kuulsid Bastinda ähvardust anda koerake rottidele söödaks ja juba esimesel vangistuse päeval kolis koerake Lõvipuuri, Lõvi kaitse alla. Totsik teadis, et sealt ei saa nõid teda kätte ja võis karistamata haukuda iga kord, kui Bastinda tuli tagahoovi.



Elli puges puuri trellide vahelt ja Lõvi koos Totsikuga sõid ahnelt tema toodud toitu ja jõid vett. Siis seadis Lõvi ennast mugavamalt, tüdruk paitas tema tihedat pehmet karva ja mängis tema sabatutikesega. Elli, Lõvi ja Totsik rääkisid juttu, kurbusega meenutasid hukkunud sõpru - Hirmutist ja Rauast Puuraidurit, arutasid põgenemisplaane. Kuid võimatu oli põgeneda lillast lossist: seda ümbritses kõrge müür, mille ülemises servas olid teravad naelad. Bastinda sulges alati lossiväravaid ja kandis võtmeid endaga kaasas.
Natuke vesteldes ja nuttes jäi tüdruk põhul magama ja Lõvi valvas teda.
Nii veeresid kurvad päevad. Bastinda silmitses kadedusega Elli hõbedaseid kingakesi. Tüdruk võttis need jalast vaid öösiti, lõvipuuris, või pesemise ajaks. Kuid Bastinda kartis vett ja ei lähenenud sellel ajal kunagi tüdrukule.
Elli märkas seda veidrat veehirmu juba esimestel päevadel ja kasutas seda ära. Elli jaoks oli lausa pidu, kui kuri Bastinda käskis tal pesta köögipõrandat. Tüdruk valas köögipõrandale laiali mitu ämbritäit vett ja võis rahulikult minna lõvipuuri ja puhkas seal raskest tööst kolm-neli tundi. Bastinda riidles ja vidises ukse taga, kuid tasus tal pista nina kööki, kui ta nägi vesist põrandat ja jooksis kabuhirmus oma kambrisse Fregoose itsitamise saatel.
Elli vestles tihti lahke kokkatädiga:
"Miks te Pilgutajad ei hakka Bastindale vastu?" Küsis tüdruk. "Teid on ju palju, terved tuhanded aga teie kardate ühte kurja vanamoori. Te oleksite võinud rünnata teda kõik hunnikus, siduda kinni ja panna puuri, sinna, kus on praegu Lõvi..."
"Mis sa nüüd! Mis sa nüüd!" Vehkis Fregoose hirmunult kätega. "Sa ei tunne Bastinda võimu! Tasub tal vaid sõna öelda ja kõik Pilgutajad kukkuvad surnult maha!"
"Kust te seda võtate?"
"Ta on ise meile seda palju kordi rääkinud."
"Aga miks ta siis ei lausunud sellist sõna siis, kui meie sammusime Lossi poole? Miks ässitas ta meile kallale hunte, vareseid, musti herilasi ja mu vaprad sõbrad hävitasid nad kõik ja siis tuli Bastindal pöörduda abi järele Lendavate Ahvide poole?"
"Miks ja miks!" Pahandas Fregoose. "Vot, just selliste juttude eest muudab Bastinda meid varsti pulbriks!"
"A kuidas ta teada saab?"
"Küll ta saab! Tema eest ei varju ükski asi!.."
Kuid juttuajamised kordusid, Bastinda ei teadnud neist midagi ja Fregoose muutus julgemaks. ta hakkas nõustuma Elliga, et Pilgutajad peavad vabanema kurja nõia orjusest. Kuid enne soovis kokkatädi teada, millised nõidused on veel Bastindal varuks. Õhtuti hiilis ta nõia kambri ukse alla ja kuulas pealt vanamoori torisemist, sest viimasel ajal kipus too tihtipeale iseendaga juttu ajama.
Ühel õhtul jooksis Frefoose äärmiselt erutatuna kööki, kuid Ellit sealt polnud ja siis jooksis ta otse tagahoovi, kus kogu seltskond juba magas. Kuid kokkatädi ajas sõbrad ülesse.
"Elli, sul oli õigus!" Hüüdis Fregoose kätega vehkides: "Tuleb välja, et Bastinda kasutas ära kõik oma loitsud, tal pole ühtegi varuks! Ma kuulsin, kuidas ta torises ja sõimas sinu sõpru, et nad jätsid ta ilma kõigist tema nõidustest..."
Tüdruk koos sõpradega rõõmustasid enneolematult ja hakkasid pärima Fregooselt mis ja kuidas. Kuid Kokkatädi ei osanud suurt midagi lisada. Ta ütles vaid, et Bastinda rääkis midagi ka hõbekingakeste kohta, kuid mida nimelt, seda Pilgutajatädi lõppuni ei kuulanud, sest ärevusest kolksatas ta peaga vastu ust ja põgenes kartes, et kuri nõid tabab teda sündmuspaigalt. Fregoose toodud tähtis uudis ergutas vange. Nüüd avanes neil võimalus täita Guudvini käsk ja vabastada Pilgutajad Bastinda orjusest.
"Lihtsalt tehke lahti puuriuks." Lõrises Lõvi. "Ja te näete, mis juhtub kurja Bastindaga!"
Kuid puuriuks oli kinni suure tabalukuga, mille võti oli Bastindal kindlalt peidetud. Sõbrad pidasid nõu ja otsustasid, et Fregoose peaks rääkima teiste teenritega ja veenma neid hakkama Bastindale vastu. Nad tabavad teda ootamatult, võtavad talt võimu ja vabaduse. Fregoose läks ära ja sõbrad ei maganud terve öö, rääkides eesootavast võitlusest Bastindaga.
Järgmisel päeval asus kokkatädi töööle. Teenrid olid Bastinda poolt ära hirmutatud ja ta nägi ränka vaeva, et veenda neid Bastindale vastupanu osutama. Kuid Fregoosal õnnestus veenda mõningaid lossivalvureid ja vandenõu osalised alustasid ettevalmistusi.
Möödusid mõned päevad. Nähes, et valvurid muutusid julgemaks nendega otsustasid seltsi heita ka teised teenijad. Ülestõus lähenes, kuid siis üks juhtus midagi, mis tõi asjale kiire ja ootamatu lahenduse.
Bastinda ei jätnud jonni ja soovis endiselt saada Elli hõbedaste kingakeste omanikuks. See oli nõia jaoks ainuke võimalus jääda Lilla riigi valitsejannaks. Ja lõpuks mõtles Bastinda välja plaani.
Kord, kui Ellit ega Fregooset ei olnud köögis sidus Bastinda köögipõranda kohale pingul nöörikese. Ise aga läks ahju taha peitu.
Tüdruk sisenes kööki, komistas ja kukkus. Parema jala kingake tuli jalast ära ja veeres eemale. Kaval bastinda hüppas ahju tagant välja, hetkega haaras kingakese ja pani enda vana kuivanud jala otsa.
"Ih-hi-hii! Kingake on nüüd minu jalas!" Noris Bastinda ootamatusest toibuvat tüdrukut.
"Andke tagasi!" Karjatas vihastanud tüdruk "Varganägu! Kuidas Teil pole häbi!"
"Eks sa ürita ja võta ära!" Vastas Bastinda näägutades. "Kohe võtan sult ka teise jalast ära, ja siis, ole mureta, maksan sulle kätte Gingemma eest! Lähed rottidele söödaks! Söövad sind rotid! He-he-hee! Suured, ahned rotid, närivad su hellaid konte!"
Elli oli maruvihane: ta nii armastas oma hõbedasi kingakesi. Et kasvõi kuidagi Bastindale kätte maksta, haaras tüdruk veeämbri, jooksis vanamoorile lähemale ja valas ta pealaest jalatallani veega üle.
Nõid võpatas ja karjatas ehmunult, ta proovis ennast veest kuivaks pühkida. Asjata: tema nägu muutus pooriliseks, nagu sulalumi; tema kuju hakkas kokku vajuma ja ära aurama...



"Mis sa tegid!" Vidises nõid. "Nüüd ma sulan ju ära!"
"Mul on väga kahju, Proua!" Vastas Elli. "Ma tõesti ei teadnud, kuid miks te siis varastasite mu kingakese?"
"Viissada aastat ei pestnud ma ennast, isegi hambaid mitte, ei puudutanud sõrmeotsagagi vett, sest mulle oli ennustatud surm vee läbi, ja nüüd ongi minu lõpp käes!" Ulgus vanamoor.
Nõia hääl muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, ta sulas justkui suhkrutükk teeklaasis.
Elli jälgis jubedusega Bastinda surma.
"Te olete ise süüdi..." Alustas ta.
"Ei, see on vandenõõõõ...fffff..."
Nõia jutt katkes, ta settis maha ja juba minuti pärast oli temast järel vaid sogane veeloik, mille sees sulpisid tema riided, vihmavari, hallid juuksesalgud ja hõbekingake.
Sel hetkel astus kööki Fregoose. Kokkatädi rõõmustas väga tema julma valitsejanna surm. Ta korjas ülesse nõia riided, juuksed ja vihmavarju ja viskas need nurka, et põletada hiljem ahjus. Ta kuivatas maast porise loigu ja jooksis lossi jagama teistega rõõmsaid uudiseid.
Aga Elli tegi puhtaks oma kingakese, leidis Bastinda magamistoast võtme, mis avas lõvipuuri ja kiirustas tahahoovi , et jutustada oma sõpradele kurja nõia Bastinda imelisest lõpust.