Täna ma tahaksin OLLA...

Täna saime kokku klassikaaslastega gümnaasiumist. Ja tõtt öelda oli see päris äge! Mulle pole kunagi meeldinud klassikokkutulekud ja nüüd ma mõistan miks: kooliseinad ei ole selleks lihtsalt üldse õige koht. Kogu kooli mälestused (mis ei ole minu jaoks, kahjuks, suures enamuses kuigi helged), kõik need seinad, kogu surve, kogu hirm mis seal valitses, kõik see on ikka veel alles. Ilmselt pole koolis enam ammugi neid jubedaid puure meenutavaid riietusruume, enam ei pea tegema koolitükke, enam ei PEA sa seal üldsegi olema, kuid neetud võlgnikutunne püsib kangekaelselt. Ta on sisse imbunud viimasesse kui seina, ta varitseb iga suletud ukse taga ja iga tooli all. Ka kõik tuttavad on sealt ammu lahkunud (väljaarvatud mõni õpetaja), kuid kõik need emotsioonid ja surve...kõik on endiselt alles ja see ründab sind niipea, kui sa tõstad jala üle kooliläve. Käisin kord vilistlaste kokkutulekul ja ausalt öeldes enam ei kipu. Kuid seekord oli see üks klassivend, kes tahtis kokku saada ja ajas rahva kokku. Nii veider, kuidas kõik on muutunud, see sama klassivend pole kunagi olnud selline algatajatüüp... või vähemalt ei tundunud olevat... Me istusime koos järve ääres, grillisime, rääkisime juttu ja kogu õhkkond oli niivõrd meeldiv, ja pealekauba viis see mõtted mujale, mis oli igati teretulnud.
Kokkuvõttes veetsime koos suurepärase õhtu. Sain kokku inimestega, keda pole näinud peaaegu kümme aastat, nii huvitav oli näha, mis on neist saanud: üks on tuline usklik, üks on suurepärane muusik, üks on edukas projektijuht, üks on lihttööline ja veel olin mina... Jah nii vähe meid oligi, kuid mõnes mõttes sobis see mulle isegi mõnevõrra rohkem. Sai hoopis sügavamatel teemadel vestelda, sai lähemalt tuttavaks, sai rohkem jagatud, mõistagi oli vähemlärmakas ka. Arvatavasti kohtume mõnega peagi jälle, ühe klassivennaga kohe kindlasti! Mul on taas põhjust rõõmustada, et minu teele on sattunud mõned inimesed, kelle oskuseid võib imetleda, kelle elukeerdkäikudest saab õppida, kelle sõnumeid võib mõista või vähemalt mõistatada.
Ma olen tagasi oma kodukeses ja akna taga on soe sügisöö, ja see sügisöö on jälle mõnevõrra sõbralikum. Seal liigub inimesi, kelle lõputute valikute rajad ristuvad aegajalt minu valikute rajaga ja sel hetkel nad naeratavad minule ja minu enda valikud muutuvad, kasvõi hetkeks, vähem tähtsamateks, vähem ainulaadseteks ja vähem kinnisideilisemateks (ükskõik, kui väärakas sõna see ka ei oleks), ja see on hea.
Mõtlen, mida ma oleksin võinud teisiti teha. Kui ma oleksin jälle keskkoolis vihkaksin ma seda ikkagi samapalju, ilmselt poleks ma ikkagi suutnud ühtegi pilli selgeks õppida, vaevalt ma oleks midagi üldsegi midagi teisiti teinud...kuid ma austaksin oma klassikaaslasi rohkem selle eest, kuhu nad ühel päeval jõuavad: ühel ilusal sügisepäeval aastal 2009...

Eile õhtul sadas väljas raha...just just. Viiekümnesendilised mündid, kohati isegi kroonised, kui seda kolinat uskuda, mida minu plekist aknalaud tegi. Loomulikult tuli varsti ilmsiks, et tegu oli JÄLLE vaid rahega, kahju, ma juba lootsin...
Elu muutus tuulevaiksemaks kui kunagi varem. Tuulevaikne ja tühi, ei mingit lõhna üldse. Ma armastan sügist ja sügis on alati minu vastu hea olnud, ta oli justkui sõber, kes tuli minu poole, et jagada minuga oma muresid ja kuulas ära ka minu omad. Tundub, et sellel aastal pean oma muredega ise hakkama saama. Ta kõnnib minust mööda justkui me ei tunneks teineteist, justkui me poleks kõik need aastad teineteist lohutanud, justkui oleks ta minus sügavalt pettunud. Kas saakski teda süüdistada?

Ma ei tea, kui palju nendest sõnadest, mida siia tikin jõuab ka kellegi kõrva või südamesse, kuid vaatasin täna veidi kriitilisema pilguga oma vanemad postitused üle. Ja peale ilmatu koguse trükkivigu, leidsin ma ka paar kohta, mida tahaksin nüüd enamvähem ära süüa, kuid ometi ma ei kavatse mitte midagi ette võtta, sest tol hetkel ma mõtlesin kõike seda tõsiselt. Näiteks ühes postituses toon ma välja, et loodan leida midagi mis oleks väärt tervet hunnikut asju, mida ma oma elu jooksul kaotanud olen: tundub, et ma leidsin midagi, mis võib olla väärtuslikum, kui ükski asi, mis mul olemas on, kuid kui palju see leitud õnn mulle tegelikult õnne toob? Seda ei tea veel keegi. Ütlesin ka, et kui oled teiste suhtes aus on ka endal uhkem tunne... tõsi, tõsi, kuid see ausus läheb seekord mulle päris palju maksma ja sellises olukorras on uhkemast enesetundest vähe kasu.
Hetkel elan vaid unenägudes, iga öö saan ma nägijaks, iga hommik jään taas pimedaks. Päevad läbi kombin meeleheitlikult, et leida midagi mille külge klammerduda...kõik on tarbetu...

Selline ajalooline hetk 09.09.09...kell 9 läbi 9 minutit istusin mina: Helena (ma loodan, et see olen ikka mina)hommikuringis oma rühma lastega ja rääkisin nendega sellest imepärasest numbrite kombinatsioonist. Rääkisin sellest aga mõtlesin hoopis muust. Ma mõtlesin kõige pikkemast liivarannast ja roosast taevast selle kohal, nagu keegi oleks kallanud sellesse veini ning muutnud selle sama peadpööritavaks, kui vein; mõtlesin soojast ruudulisest päevatekist, helendavatest käevõrudest, märkidest, magnetitest ja tuhandest kohtadest mida peaks oma elujooksul külastama... Ma ei tea kuidas on võimalik olla meeletult õnnelik ja südamepõhjani õnnetu ühekorraga, poleks iial arvanud, et see on võimalik. Aga tuleb välja, et on. Eile selgus üks tähtis asi: selgus, et ma polegi päris hull ja kõik see, mida ma olen viimasel ajal tundnud ja enamasti luuludeks pidanud või oma haiglase kujutlusvõime arvele kandnud polegi üldse kärbseseente ega ka muude hallutsinogeenide tekitatud (mitte, et ma midagi sellist pruukinud oleksin, aga ma ei olnud enam mitte milleski kindel), vaid eksisteerib sellisel kujul, millele ma oma tagasihoidlikkes unistustes ei julgenud isegi mitte loota. Kuid ometi selliseid asju ei juhtu ju päriselus, vähemalt minu päriselus mitte? Käes on eksistentsionaalne kriis: see olen ju ometi mina, kes istub siin ja tajub kõike seda? Tegemist pole mitte kellegi muuga, kui minuga...ja minuga juba midagi sellist naljalt ei juhtu.
Viimasel ajal olen kuulanud Hellawes't. Pean tagantjärgi peaaegu tähenduslikuks, et algselt oli Hellawes Thomas Malory romaani teisejärguline tegelane...täpsemalt siis nõid, kes üritas endasse asjatult armuma panna Sir Lancelot'i. Hellawes'i laulud on tõesti imepärased, sügava mõte ja absoluutselt jäljendamatute riimidega. Mulle hakkab tunduma, et tema loitsud toimivad sedavõrd hästi, et näen nüüdseks oma nägu pea' igas neist.
On tõesti olemas selliseid teid, mis tagasi ei vii,nii ma nüüd valvan meretõusu võõras sadamas. Tuul pettis ära mu purjed, vaibudes igaveseks ja vesi on nüüd peegelsile. Sooviksin muutuda siidiseks juustepaelaks kellegi teise juustes, rännata su poole teadmata, mis on hirm. Siidina on kerge langeda kallitesse kättesse. Meenuta mu nime, puduta käega. Ma oleksin läinud sinu poole mööda merepõhja, kuid mu vana kompase osuti on ära murdunud, purjed on kulunud aukudeni lõõskavast päikesest ja ka tuul ei soosi mind. Tuul, vennake, miks oled sa pahane mu peale...ma matan endasse kurbuse ja pärjan nukrust, üle merelainte naljalt ei jookse...meenuta mu nime. Kolmas aasta ma hüüan, kuidvastuseks on vaid kaja, tuul pettis mu ära ja peitis su jäljed kuid sinu pilgu hõbedat ei unusta ma kunagi ja rinnus on jäine merevesi.
Kui need pole võluväge täis sõnad, siis pole võlusõnu olemaski! Elu läheb edasi ja kuigi ma olen niisama õnnetu kui õnnelik, minu huvides on praegu keskenduda õnnele.
Nii, et ma naeratan ja elan oma elu, see on lausa imelik, kuidas mõni muusikapala saab katuse sõitma panna :)

Et seda laulu kuulata vajuta siia

Otsuste langetamine on minu jaoks alati olnud raske asi. Kusjuures siinkohal ei räägi ma tõesti rasketest otsustest nagu näiteks mida õppima minna või kas abielluda või mitte. Minu jaoks on raske isegi "Kas piima või teed?". Ja kui kallu peal on juba "Jõhvi või Narva?", olen enam-vähem paanikas. Mõned inimesed juba teavad, et mind valikute ette seadmine on sama lootusetu, kui Maapanga taassünd või MMM aktsiatesse investeerimine ja seda isegi mitte 90ndate alguses, vaid täna ... see tähendab, et ikka päris soe peast peaks olema. Kuid Feng Shuikad väidavad, et tuleb alati minna vähema vastupanu teed ja seda ma olen kuidagi alati ja intuitiivselt teha suutnud. Kõik lihtsalt laabub iseenesest alati ja see on õige ja hea. Kui ma peaksin mõni kord väga täpselt teadma, mida ma tahan valida, no siis ei olegi ju mingit kahtlustki selle valiku õigsuses, minu niipaljukirutud otsustusvõimetus muutub ühtäkki eksimatuks õigsuse mõõduriistaks... ja see on jällegi hea ja sobilik... Võib olla ei peakski selle pärast nii palju põdema?
Täna võtsin lahti mõned fotod ja tegin neile sellised ülisoliidsed ja üliepud raamid, kus minu nimi on suurelt peal, et müüa neid sellistes oleks päris äge aga endale seina peale riputada suhteliselt kahtlane. Miks peaks seal sinu nimi seisma, suures trükkis. Aga ma suutsin valmis teha suht mugavad photoshopi aktsioonid, mis teevad ükskõik millisele pildile kiiresti samasuguse raami ja allkirja, seetähendab, et nime asemel võib seal olla pühendus, nimetus või mõni lause, üldse ei pea kirja olema, et olen enesega siiski päris rahul. Panen siia kohe veel ühe sellise pildi ülesse, ärge siis väga kriitilised olge, eks igaüks tahab natuke eputada.



Kes aga soovib teada, kuidas sellise raami tegemine käib, siis õpetuse saab John Shaw lehelt bits & pieces lingi alt.

Nädal aega möödus koolituse tähe all, ja puhkuse tähe all. Kes oleks võinud arvata, et neid kahte mõistet on võimalik ühendada? MINA MINA! Hüüavad mu väikesed lugejad :P...nojah, mina ka...eriti, kui koolitus on just sellel teemal, mis sind väga huvitab. Vaimustus, vaimustus ja veelkord vaimustus.
Parim juhendaja, parim seltskond, parim koht, parim ilm. Parim. Muuseas meiega koos oli ka Feng Shui rühm, nad nimetasid meid "fotokateks" ja ma arvan, et see on väga tabav ja vaimukas nimetus. Fend Shuikad väitsid, et kokkusattumusi pole olemas. Ja ma arvan, et see, et nad seda väitsid pole sugugi mingi kokkusattumus. Ma panin siin peas kokku päris mitu sündmusteahelat, mis on kõik üsna loogilises järjestuses. Väga imelik, kuid nende ahelate sündmused on seda intensiivsemad, mida lähemale küündivad nad olevikku, mistõttu võib vaid spekuleerida kui võimsad on need sündmused, mis on veel alles tulemata.




Ma olen alati olnud vaimustuses inimestest, kes teavad saladusi. Ja seal oli väga palju selliseid inimesi, seega mul oli alati põhjust olla vaimustuses. Ja kui palju uut ma jälle teada sain! Ma sain tuttavaks kahe uue taimega: vareskaer ja tuipunane neiuvaip, õppisin ära niimõnegi fototriki, sain algteadmisi pendeldamisest ja energiaväljade mõõtmisest, laadisin endale Clannadi kõrvale veel terve posu Clannadilaadsed muusikat, sain teada, et R. on Plära-lära...ee nojah, seda ma juba teadsin tegelikult... Sain teada, et Mändjala kämping seisab ikka veel püsti, jaanalinnupojad kasvavad umbes 1cm ööpäevas, magamiskotti ei tohigi korralikult kokku panna ja palju palju muud! Ja see on VAIMUSTAV!

Niisiis, eile oli väga raske päev, mingisugune närvivapustus. Täiesti hull värk, kuidas ennast võib ise üles keerata. Millest see alguse sai on raske öelda, võib olla see, et neli ööd ei saanud korralikult magada? Igatahes algas kõik pesunöörist: nimelt tuli välja, et meie maja taga olevad pesunöörid on n.ö nimelised... kuna minul isikliku nööri ei ole, siis ei saanud pesu ka kuivatada ega siis pesta ka mitte. Ja eile kui üles ärkasin nägin hiigelpesuhunnikut. Täiesti lahendamata olukord paistis kuigi nüüd tagantjärgi ma naeran isegi seda trükkides, et nagu KAMOON! Igatahes täitsa haige olemine oli täitsa ülespoomiseniiiveldamaajav...aga noh...õnneks nööri ju mul ei olnud :D. Allergia andis ka tunda. Ei aidanud muud, kui tegin endale lavendlivanni ja istusin seal kolm tundi. Sõin palderjanitablette ka, siis hakkas lõpuks elu sisse tulema. Täna tuli A. minu poole... see lükkas elu jälle justkui käima, eile suutsin siiski selle neetud nööri muretseda endale, lausa 30 meetrit uhket helesinist punutud nööri, ilusam kui teistel ja rohkem pingul ka. Nii, et pesin kõik pesu ära, isegi aknakardinad pesin ära ja see pani aknaid pesema, mistõttu tuli pärast ka põrandad ära pesta ja tolm pühkida ja A. tegi kartulikotlette... nüüd on hea olla... ainult veidi väsinud. Elu tuleb ikka lõbusamalt võtta.