Täna ma tahaksin OLLA...

Kui ma kirjutaksin postitusi MLIA'sse, siis üleeilne oleks välja näinud niisugune:

Today I came home and discovered a bird's poo on my nightstand. I am still confused. MLIA

Ma kartsin et leian kusagilt surnud tihase...aga ei, no body, no crime...exept there kinda was a crime commited. Tuleb välja, et see lendav põrsas lendas sisse mu praokilolevast aknast istus lambi peale, jättis mu öökapile junni ja lendas siis välja. Kui see on tänu selle eest, et ma neid toidan, siis peaksin äkki toiduportsioneid kärpima? Muide köögiaken on hoopis teiselpool maja.

Oleksin pidanud hakkama häirekella lööma juba kaks aastat tagasi, kui noomisin tööl ühte last, ei mäleta, millega too hakkamagi oli saanud, kuid dialoog nägi välja umbes selline:

Helena: Noom, noom, noom! Nii ju ei tohi!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom...Nii ju ei saa!
Tegelinski: Moss, moss, moss...vaikus
Helena: Noom, noom, noom! Paha poiss!
Tegelinski: Aga sina, aga sina...aga sina oled TIBI!

Mis sa sellise süüdustuse peale ikka kostad, naerad vaid. Tibi? Aga miks selline etteheitev suhtumine tibidesse. Tibide elu poe kergemate killast. Mäletan väga hästi kuidas meil ühikas üks tibi ei saanud magama minna, kuna küüned oli vaja korda teha. Küünte tegemine võis kesta kella kolmeni öösel. Hommikul ärgati ka tund aega varem, sest meik oli vaja peale panna. Ja teksapüksid pesti kolm korda puhtaks, kuna kuivatades neid radikal venisid nad ühest kohast torukujuliseks vms. Ei äge. Ma lihtsalt ei oskaks sellise asja peale tullagi. Tibi ei saa rahulikult puude varju jalutama minna, ta peab pidevalt juukseid kätega pühkima, sest kui tibi nii ei tee, siis maandub otsekohe tema peas 16 puuki ja, mõtle vaid, hakkavad tema peal ROOMAMA! Paljajalu tibi suvel ei jaluta, sest pediküür maksis 350 krooni. Kuid kaks hooaega järjest ühtesid ja samu plätusid kanda loomulikult ka ei saa, sest nad onju nii vanad!
Eile kolasin oma ehetekarbis ja leidsin oma vana nabaneedi. Ma pole seda juba kolm aastat kandnud, sest vahepeal olen oma nabaga tulest ja veest läbi käinud. Kord, kui olin proovinud seda august läbi pista avastasingi, et auk on kinni kasvanud. Mis teha. Kinni, siis kinni.
Eile aga mõtlesin proovida veel korra, lihtsalt pulli pärast. Ja oma imestuseks avastasin, et ei ole ta midagi kinni kasvanud. Täiesti läbitav auk on. Nii, et mu nabaneet on tagasi :P. Kui see teeb minust tibi, ilmselt ma siis olengi...oleksite te mu punaseid kontsakingi veel näinud. Woaaaa...:P ...Ja mu pidzaamapüksid on ka roosat värvi ja juuksed on lokkis...ja kas ma mainisin nabaneeti? Nii ma siin olengi kodus haige: seltsiks roosad pidžaamapüksid ja kontsakingad, nabaneet ja lokid. Kui see ei ole tibilik, siis ma ei tea, mis on :P

Ei mingit halamist täna. Ilusat Mardipäeva kõigile. Lapsepõlves oli see ikka tõega üks parimaid päevi aastas. Seda tähistati Vokas tõesti suurejooneliselt.Tasus vaid minna 9.novembri õhtul asula vahele ja nägid, kuidas elu kubises. Mardilaul kõlas igast ilmakaarest. Ja tegu polnud kaugeltki ainult lastega. Mõned napsused mardisandid laulsid veel k'ige valjemini... "Elagu Mardid!", sooviti teineteisele.
Mardipäevaks ettevalmistamine võis alata juba oktoobris, sealjuures oldi ikka tõeliselt leidlikud. Kartongist kitarrid nööridest keeltega, karusnahksed habemed, paberkotidest maskid... midaiganes! Ja loomulikult ka repertuaar ise: olgugi, et Mardiõhtu TOP 10 esikohtadel paiknes alati Põdral Maja või Mutionu laul, võis sealt samahästi leida ka näiteks ABBA surematuid hitte: nagu näiteks "Money, money!" oli seesama money ju mardisantide enimihaldatud and. N.ö. soodsate korterite leidmiseks kasutati Mardiraadiot. Ja peaks mainima, et info liikus välgukiirusel. Teineteisest mööduvad mardisalgad vahetasid infot a'la sinna ärge minge, sealt antakse õunu, või minge 15'sse, sealt sai krõpse.
Minu enda sissekäik oli alati kuulus sellepoolest, et esimesel korrusel elas üks onu, kes ei mäletanud mitte kunagi, et käes on Mardipäev. Loomulikult polnud tal komme ostetud ja Martide rahakott muutus korraga paksemaks. Üleüldse võib nendest paljudest ja paljudest korteriomanikest Vokas sadu lugusid rääkida. Aegajalt juhtusid mõne eriliselt värvika tegelase otsa: mõni lõi koos Martidega tantsu, mõni luges loengut tervisliku eluviisi kohta (Ärge te jumala pärast komme sööge, siin teile pihutäis ube! Ja kui tahate elada nii vanaks kui mina "Ei tädi, me ei taha!"...siis ainult keedetud karulid...ilma soolata!), mõni tõi kingiks kottitäie õunu (Jälle õunad!), mõni ehmatas ja iga aasta leidus vähemalt üks, kesüritas mardisantidele selgeks teha, et mardipäev on ju tegelikult homme!
Kulda väärt mälestused!
Ja täna olen ma jälle mardisant. Lasteaia lastele on kõigile habemed ja punased ninad maalitud, külastatud on Vaivara vallavalitsus, Vaiko, ja koolimaja. Sinimäe poodi külastasime ka, kuid tulime sealt välja suht nördinult. Juba teist aastat järjest siseneme poodi. Peab ütlema, et lapsed on tõeliselt imetlusväärsed, kuid poemüüjate jaoks ei tähenda see sooja ega külma. Nemad peavad ju oma tähtsat monopolyt ajama. Poes on üks klient (mainime siis ära ka, et tegu on ühe onkliga, kes päevad läbi poe ja kodu vahet jalutab), kes hea meelega isegi mardisandikesi imetleks, kuid oh ei. Seda võimalust talle ei anta ja päritakse meeleheitlikult, mida ta soovib, ja kui palju ja millist värvi jne, terve aeg, kui lapsed üritavad neile oma kauaõpitud luuletusi esitada. Lõpuks antakse kommi ka, igaühele pihku, et jumala eest rohkem kotti mitte panna. Kallid Sinimäe poetöötajad, kas siis niimodi hoitakse kinni potentsiaalsest klientuurist? Igatahes meie otsustame järgmisel aastal selle peatuse vahele jätta. Kõik teised kohad ootavad meid ju niikuinii pikkisilmi :).
Enda nina ma seekord punaseks ei värvinud, aga polnud ka erilist vajadust, kuna mind tabas järjekordne nohutõbi, mistõttu on nina niigi piisavalt punane. Mardijooksud joostud, lähentöölt varem koju, et avastada seal, et olen terve päev pahupidi kampsuniga ringi pralletanud, einoh... ehtne mardisant!
Õhtul jõuab ports Mardisante ka korteri ukse taha. Siin pole küll erilise maskeeringuga vaeva nähtud, ilmselt ka sellepärast, et tegu on küla ainsa mardisalgaga ja kõik nii ehk naa teavad juba, kellega on tegu. Igaastased mõistatused, millest oma häbiks oskan vastata vaid paarile. Ikka annan neile ka natukene raha, meenutades, kui hea meel meil endil alati taskuraha üle oli ja lähen magama teadmisega, et mardipäev on sel aastal korda läinud.

Igatahes on mõni päev nagu päev ikka, nagu 22 tuhat päeva just enne sedasama päeva, ja miski ei ennusta tormi. Kuid ärge laske ennast ära petta. Just selles tavalisuses peitub midagi reetlikku. Midagi sellist, mis tõmbab maapinna jalge alt ja hetke pärast võite avastada ennast hõljumas keset kõikehõlmavat tühjust (neile teie hulgast, kes on eluaeg unistanud kosmonaudiks saada võib see tunduda meeldiva üllatusena - tervitage siis Gagaarinit ka minu poolt, kuid näiteks mulle on alati meeldinud tähistaevas just sellisena, nagu see paistab Maa pinnalt). Ja kopsud on täis karjet, kuid pole kedagi, kes seda karjet kuuleks. Nii sa siis vaikid ja sõtkud oma rada läbi selle tühjuse lootes, et kusagilt sealt hakkab midagi koitma.
Tore. Ja elu on justkui tavaline, ja midagi pole justkui muutunud... paar tehisnaeratust vähem, paar tehisnaeratust rohkem...keegi ei tea, et tegelikult oled lootusetult puntras.
Aga tehisnaeratustel on üks kummaline omadus. Nimelt ka need on reetlikud. Mu vanaisa ütles mulle kunagi, et tänapäeval ei tohi oma P'd ka usaldada (vabandage mind palun mu labasuse eest) ja loomulikult on tal õigus. Tehisnaeratustega on see oht, et kui neid piisavalt kaua harrastada ei saa lõpuks isegi aru millised neist on teeseldud ja millised mitte. Ja kes teab, võib olla juba homme sigineb kümne teeseldud naeratuste hulka ka üks siiras?
Täna on just selline päev. Ja kirja Sigatüükast ilmselt ka ei tule. Jääb üle vaid peksta segast: Lõunapolitseiprefektuur tabas arvutitagant umbjoobes naisterahva...miks Lõuna? Õhtusöögipolitseiprefektuur kõlab veel labasemalt...

Minu soovitus teile: Just click away from this page...for your own safety. Anywhere... Et jääda stiilitruuks sobiks siia mõni link mingile eriti jaburale saidile. Küsisin K'lt, mis on kõige jaburam sait? See on tema vastus:
www.4chan.org
Kord ühes koomiksis öeldi, et kui tulnukad tuleksid maad vallutama, siis nad alustaksid netist ja teine ütles selle peale, et kui nad komistavad 4chani otsa, siis nad hakkavad kartma ja põgenevad... lasen teil selle väite õigsust endal kontrollida. Ma olen ise ju teadagi tulnukas sellel planeedil, ma igaks juhuks ei riski.

Täna hommikul püstitasin uue hüpoteesi oma kehakaalu kohta. Ilmselgelt on toit minu jaoks kõige ebaolulisem asi üldse. Kui mõnda meelitab voodist välja puhtalt mõte hommikusöögile, siis mina ärkan alati mõttega, mida kõike ma ei jõua täna teha ning kukun rabelema. Täna ma ilmselt ei jõua poodi, ei jõua metsa, ei jõua koristada. Mida ma siis üldse jõuan, süüa kohe kindlasti mitte? Niisiis algaski minu tänane päev hiigelnõudepesuga... siis veel oli vaja pesu pesema panna ja muud sellised asjad.
Eile jõudsin lõpuks meie kandi kuulsasse ööklubisse. Suht lõbus oli... eriti lõbus hakkas siis, kui ma suutsin laelasereid vaadates ette kujutada, et need on hävitusrelvad mõnest ulmefilmist, keerutavad ja võtavad kõiki sihikule. Ülejäänud aja tantsisin kujutades ette hiiiirmsaid laserihääli ja plahvatusi, kui mõni taidleja taas õhku lasti. Äge! Kahetsesin ainult, et raamat jäi koju... See oleks ikka pomm küll, kui üks keset kogu seda möllu Hermann Hesset oleks lugema hakkanud. Eks kellegiga koos oleks loomulikult veel lõbusam olnud. Kellegiga, kes oleks suutnud minu hulludest naljadest aru saada. Hea, et täna öösel kella keerati. Nii ma jõudsin isegi sündsal ajal koju magama.
Eile päeval sain kokku klassikaaslastega. Kõigepealt ühe kklassiõega ja sain teada, et ta kolib ära saksamaale. Ma ütlesin, et võtku mind ka kaasa. "A mis sa seal teed?" küsis ta. "A mis ma siin teen?" küsisin vastu ja me kumbki ei osanud selle peale midagi kosta. Siis istusime veidi aega kahe klassikaaslasega Mõisa Aidas ja mängisime lauamängu.
Sel nädalal töötasin 11 tundi päevas ja tegin endast kõike sõltuva ja mittesõltuva, et mitte mõelda. Ühel õhtul jooksin kolm suurt ringi ümber mäe, suheldes vaid empekaga ja hiljem unustasin ennast raamatutesse, et mõelda vaid empeka ja raamatute mõtteid. Ma lihtsalt ei suuda enda omi mõelda praegu.
Mul on kahtlane tunne selle tibikirja horoskoobi suhtes. Nimelt tellisin endale paar kuud tagasi, suht spontaalselt, ühe ajakirja... ehtne tibikiri on: selle kuu oma kaanel seisab näiteks selliseid tibikirjanduse pärle: Efektsed ripsmed, kuum punane mood, sünnitasin buliimikuna kolm last, hormoonid möllavad ja loomulikult "125 seksikat meest". In my deffence - nad loosisid vahemerekruiisi ja jagasid tasuta roosasid põlvikuid :P... no nüüd rääkisin ennast küll vist sisse... Aga igatahes, mulle hakkas tunduma kahtlane selle ajakirja horoskoop, mis kipub minu jaoks piinliku täpsusega täide minema. Lausa HIRMUS hakkas vahepeal. Ja novembri horoskoop kirjutab näiteks seda, et: Töö: enne, kui hakkad kolleegidele "head nõu" andma, mõtle järele, kas sulle meeldiks, kui keegi sind lakkamatult juhendaks. Nõuannetega tasub olla ettevaatlik, sest tööl on pingeid niigi kuhjaga. Tunded: Üks kohtumine ammuse tuttavaga lööb sul jalad nõrgaks. Kas tunded ka tegelikult lõõmama löövad, seda näitab sündmuste areng kuu viimasel kümnendil. Raha: Kõigeks, mida ihaldad, ei jätku.
Vot nii. Eks siis november näitab, kas tibikirja horoskoop räägib jälle tõtt...

Mulle öeldi, et ma olen liiga läbipaistev. Arvatavasti on see siis halb asi, aga tegelikult tahaksin ma, kui lubate, midagi vastu väita. Läbipaistev ongi hea, läbipaistvus muudab asja ausamaks. Esiteks on see läbipaistvus mitmeotstarbeline. See on justkui jälg, mida annab ajada, sest tegelikult viib see jäljerada millegi poole, mida ma salaja loodan. Teisest küljest on see ka suhtlemisviis.
Arutagem veel veidi selle üle. Filosoofilisemast aspektist vaadatuna võib läbipaistvust võtta kui olematuse allegooriat. Olematu olla... seegi soov on mulle viimasel ajal päris mitu korda pähe tulnud. Irooniline. Kuid püsime siiski aususe lainel. Ma olin täna nii aus kui võimalik. Mul on kergem, läbipaistvam tunne, kui soovite... ja see pole sugugi halb, ei, ei...üldsegi mitte halb.
Ma kavatsen siia panna nüüd veel kõigest veel ühe üpriski läbipaistva pildi.



Ja kui see ei olnud piisavalt läbipaistev, siis ütleme otse välja, et keegi võiks mulle kinkida mõned kenad kõrvarõngad, või kaelakee...;)

Täna juhtus kummaline asi. Ma tulin töölt ja olin enneolematult väsinud, käed ja jalad olid rasked, justkui rauast. Läksin magama.
Sellele mis minuga juhtus eelnes terve rida segaseid unenägusid: inimesed, keda ma pole aastaid näinud, inimesed, keda ma pole kunagi näinud, koolimajad, mis meenutasid ladusid, külmikud, mis meenutasid autovrakke...ühesõnaga tavaline väsind inimese unenägude poppurii. Kuid korraga olin ma selles majas. Heledad seinad, aknad ilma kardinateta. Tundsin ennast nagu kodus, kuigi see polnud minu kodu. Kõik mu meeled töötasid. Ma avasin terassiukse ja tundsin jala all märgi veidi karedaid laudu. Taevas sõuavad tumesinised pilved. Jõuan mõtelda sellele, kui maaliline see on, kui mulle jõuab kohale, et see pole minu kodu. Ma ei ehmata, ma lihtsalt imestan, mida ma siin teen? Lähen tuppa tagasi ja peaaegu usun, et ma kohe ärkan. Midagi ei juhtu. Ma tean täpselt, kus on mu kaamera...kui ma saan pildistada neid pilvi, siis kindlasti jäävad pildid kaamerasse isegi, kui ma peaksin ärkama. Lähen teisse tuppa ja võtan kaamera oma kotist. Lähen jälle terassi poole. Vajutan silmad kinni, peas mõte: kui see on uni, siis ei saa ma ju tunda käe all ukselinki, või vähemalt saan ma aru, et see on uni... Ma teen katse, ukselink on jahe ja liiga sile, et kuuluda mõne teise ukse külge. Vajutan lingi alla, teen ukse lahti peas mõtte, et see ongi päris, see ei saa olla uni. Tunnen märja mulla lõhna... ma pole kunagi unes lõhna tundnud, peagi seguneb selle lõhnaga veel teinegi: keegi teeb kõrvalmajas suitsu. Vaatan metsa poole ja näen... IMELISI SINISEID LINDE! Need on mingisugused paradiisilinnud, neil on punane pealagi, valge rinnaesine ja pikk sinisulgne saba. Nad Nõeluvad ühe puu otsast teise puu otsa, maanduvad korraks majaräästa all. Seal on ka nende pojad! Ma üritan neid pildistada, kuid nagu ikka, pildid jäävad udused, kadreering annab soovida. Viskun selili, et parimat kaadrit saada. Mul ei ole aega tehtud pilte kontrollida, ma tean, et nad ei jää siia enam kauaks. Pildistan neid veel, veel, veel...
Majast kostab pillimängu: ma pean minema tagasi sisse, ma tean, et mind oodatakse. Lähen tagasi sisse. See ei ole uni, unenägusid vaid nähakse, mina aga tunnen seda oma ihul, kuulen, haistan, katsun... ärkan ülesse. Käed ja jalad valutavad, kuigi ma pole täna midagi füüsiliselt koormavat teinud.
Ma pole iialgi nii selget unenägu näinud. Üritan jälle unne vajuda, laske mind tagasi, sinilindude juurde! Asjata...
Ma kardan vaadata oma kaamerapilte...