Täna ma tahaksin OLLA...

Detsembris lähen Vicky pulma! Lennupiletidki juba ostetud. Töölgi kõik kokku lepitud. Aga mida ma kingin? Vicky ise palus, et meisterdaksin talle nimesildid. Nametaggs...Sellised pidulikud pulmanimesildid, mis oleksid omapärased ja sobiksid pulmavärvidega (milleks muuseas on kreemjas ja kuldne). Teadsin kohe, et vaja välja mõelda midagi väga omapärast, kuid siiski, peaks ikka tegemist olema tavaliste klassikaliste materjalidega.

Tuli mõte õmmelda kaartidele pitsist taskud, kuhu sisse võiks panna paberile mõne ilusa fondiga trükitud nimed. Vickile meeldis mõte väga, kohe hakkas see edasigi arenema. Mõtlesime, et kolelahe oleks sinna sisse pärast veel mõni nali peita, või mingisugune mängutarvis paber, või roll, mida see või teine külaline pulmas täitma hakkab...igatahes annab seda taskud mitmel moel ära kasutada.
Ostsin lendliisist (www.lendliis.ee) materjale: kollased kunstroosid, A4 formaadis mustriline paber (meenutab kuldse ja hõbedasega marmorvärvimustrit), valge A4 paber roosimustriga, kollased kunstroosid, valge kolmekordne pabernöör, valge pitsitaoline pael, väikeste sõlmekestega (5 cm lai). Käsitööpoest ostsin kuldset niiti.


Silt tulisiis välja selline. Kuidas teha?
1) Sobiv A4 formaadis paber aluseks (mina kasutasin kuldse-hõbedase "marmor" mustriga paksemat paberit), jagada neljaks (pooleks põik ja pikuti), iga tükk voltida pooleks, et välja tuleksid väikesed postkaardikesed. Kui paber on paks siis mõtekas on eelnevalt tõmmata murdekohta kääridega ja joonlaua abil joon, siis ettevaatlikult murda paberit hoides samal ajal joonlauda murdejoonel


2) Valgest pitsist/paelast lõigata sobiva suurusega ribad (tulevased taskud), minul olid nad umbes 9 cm pikad.
3) Kaardi sisemisel poolel märgi ära koht, kus task asetsema hakkab. Mina kasutasin selleks naasklit, märkides ära kohad, kust õmblused algama peavad (nurgad). Naaskliga tuleb eelnevalt ümbluste kohtadele augud ette teha, nii tuleb õmblus sirge, paber ei lähe kortsu ja lihtsam on nii samuti.
4) Nüüd ei ole muud kui tasku kaardi külge kolmelt poolt kuldsete niitidega kinni õmmelda.
5) Kaart ise on peaaegu valmis, nüüd vaja ainult ära dekoreerida. Mina kasutasin selleks kuumaliimipüstolid.
6) Roosivarre meisterdasin kolmekordsest valgest pabernöörist. Selleks keerasin üheltpoolt kõik kolm paberlinti natuke lahti. Iga nöörikese keerasin omakorda lahti ning siis jälle otsas kinni selleks, et saavatuda lehekuju. Pildid: ülemine lahti keeramata, keskmine täiestilahti keeratud ja alumine jälle natuke kinni keeratud (nii peaksid lõpus välja nägema kõik kolm lehekest)



7) Liimisin varre kaardile sättides seda veidi kurviliseks ja kinnitasin varrele ka roosi (liimipüstoli abil). Mähkisin roosinupuümber veidi kuldset niiti kasutades kinnituseks kohati ka liimipüstolit.
8) Valige sobiv font ja trükkige ilusale paberile väikesed nimesildid (Mina kasutan selleks roosimustriga paberit). Fonte saab otsida igalt poolt netist, näiteks sellelt lehelt http://www.urbanfonts.com/fonts/calligraphy-fonts.htm

Sellest tuleb ilmselt kõige masendavam tekst üldse, seega, nõrganärvilistel palve lahkuda....uu, Helena? Kus kadusid? ...nojah kui nõrganärvilisi palutakse ära minna, on Helena esimene, kes tõesti lahkub.
Kui pikk on öö? Minu öö on kestnud aasta aega...isegi natuke üle selle. Ja eile sai see läbi. Kui sõitsin haiglast koju, olin üle pikka aega tõeliselt õnnelik, ning oli nii hea tunne, nagu saaks kõigega hakkama. Miski pole võimatu. Minu aastapikkune öö oli kohati tõeliselt pime. Eelistasin silmi sulgeda ja mitte vaadata, mis peidab endas pimedus. Kuulsin inimesi mu ümber sosistamas asju, et mitte äratada liigset uudishimu. Ma polnud uudishimulik ja kui mulle ei räägitud, miks hommik ei saabu, tõmbasin tekki üle pea ja ei tahtnudki teada. Kuid eile saabus hommik ja ma avastasin, et olengi valmis küsimusi esitama...
Esimest korda julgesin ma vaadata, mis minuga tegelikult oli juhtunud ja kahetsesin seda tõsiselt. Silme eest läks mustaks, pea hakkas ringi käima ja kõrvus kostus meeletu pinin. Ja hommik pidi targem olema! Jah, ma olen nüüd targem...kuid ma tahan tagasi oma rumalust, sest mul on tunne, et see tarkus kummitab mind veel pikka aega, juhul, kui mulle seda pikka aega antakse...heh.

Mõeldes natuke sügavamatel teemadel, küsin ka mina endalt vahel, Mis on Surm? Kui tihti ta tegelikult möödub meist päeva jooksul? Vastu sõitva purjus autojuhi, tuberkuloosihaige narkomani või märja trepi näol? Kui tihti me tõsiselt täname teda helduse eest? Või juhib tema otsuseid midagi muud kui heldus?
Väljas on uus hommik, seekord tundub ta olevat sõbralikum, ei tundu, et ta peidaks mu eest veel mõningaid saladusi, mida ma teada ei tahaks. Ta lihtsalt laseb mul olla edasi...ja ma arvan, et peaksin vist olema tänulik.

Saabki järjekordne töönädal otsa. Ja vahepeal on ka september lõpuks otsa saanud. Ma armastan sügist, kuid september on see kuu, millal peab vähesega läbi ajama, kuna puhkused sõid ära kogu rahalise iseseisvustunde.

Lasteaias me üritame reedeti teha nädala kokkuvõtet. Minu oma oleks siis selline:
Mida uut sain teada: Sain teada, et mõne inimesega ei tasugi üritada kena olla. sain teada, mis tunne on, kui laps ei taha tulla lasteaeda kui SINA oled hommikuses vahetuses (minu poolest võivad lapsevanemad suhtuda minusse kuidas iganes, täiega nõme on see, kuidas iseenda lapsel elu keeruliseks tehakse, tahtmatult muidugi, kuid siiski last ühe õpetaja vastu ässitades) . Sain teada, mis tunne on, kui kõik sulle pähe istuvad, kuid ei kavatse teada saada kuidas näeks välja nende haletsus selles suhtes. Jah ma teen kui on vaja ja teen veel ja veel...ja veel. Mul pole raske. Aga ühel hetkel peate hakkama kõike ise tegema. PUNKT. suur ja rasvane PUNKT. Mis siis veel? Ühe inimese teooria: igaüks teeb 3 asja paremini, kui kõik teised tema ümber...aga ma ei tea veel mis oleksid minu kolm asja? Mulle öeldi, et naeratamine ja laulmine on kaks neist aga ma ei tea kas see ikka vastab tõele?

Mida ma veel tahaksin teada: Mida värki ma pean kogu selle l/a suhtes tegema? Mis on minu kolm parimat asja? Mida kinkida Robile? Kas minna Meresuusee (meil tuleb esmaspäeval töökaaslasega hangout seal). Kuidas on lood minu tervisega? (Või äkki ma ei taha seda teada?). Tahaks teada, mis Heros'is edasi tuleb....kuigi mulle tundub, et asi kisub jamaks.

Nii, et küsimusi jätkub...mõned neist peaksid tõesti selguma järgmise nädala jooksul. Aga seni...elan roosas teadmatuses :D

Reedel käisin Seli rabas. Pikk tööpäev oli selja taga ja lastelaulud kummitasid hullumoodi, sai lastega ikka terve päev laule õpitud, ja päev enne seda...ja enne seda. Seda nõmedam oli täna meie muusika õpetaja käest noomida saada, et me ei õppivat üldse sõnu! Mida saan mina teha, kui mõnel "lauljal"on pissihäda, teisel jonnituju ja veel pool rühma olid nädalaid haiged? Igatahes mind kummitas Orava laul ikka täiega:

Saad sa aru? Ei kirjutanud siia umbes pool aastat mittemidagikestki, ja nüüd siis ühe päevaga kaks sissekannet? See on TÄIESTI normaalne minu puhul ja seega ehk olengi täna see mis või kes ma tahan olla! On see alles hea tunne...mul on ka seletus tegelikult. Tulin just koorist. Mulle ikka meeldib laulda. Teeb kohe hulga rõõmsamaks olemise. Meil on ka vägaväga tore ja ülimalt karismaatiline koorijuht! Selline ülipositiivne ja viskab nalja pidevalt. Just sellist helget nalja. Kui ta oleks raadio, siis ma kuulaksin sellist raadiot...ausõna! Mitte, et ma nüüd paar päeva raadiot oleks vajanud: kuulan oma kummitavat ümisemist. Muuseas, laulame väga ilusat laulu "Siin on see laul"...tead ju küll seda:

Kuidas ma küll õieti sattusin sellele lehele! No kui kedagi peale minu see huvitab, siis ma võin ju öelda...täitsa võin kohe. Ei kuule vastust...kuid teate mis, mulle endale on see huvitav, seega vastangi: esiteks on vägapalju vahepeal juhtunud...aga ma kiirustan liialt...täna pole ju veel eriti midagi juhtunud. Välja arvatud see, et Semu ajas mind kell pool seitse õue. Ma muidugi lootsin, et Robil viskab tema niuksumine varem koppa ette, nii, nagu see oli eile...kuid kus sa sellega! Vinnasin ennast ülesse, tõmbasin riided selga (enamus pahupidi), silmi ei raatsinud eriti lahti teha lootes, et õnnesub selle jalutusmissiooni täita kuidagi nii, teate küll, und peletamata...(lootusetu üritus, aga iga kord loodad jälle, et see toimib). A võibolla täna see isegi tuli välja...ei tea, sest mis edasi oli, seda ma eriti ei mäletagi...mäletan, et Semu poetas lõpuks suure tirimise järel Embuse alleele ühe junni ja siis olime juba teel koju. Tee ääres seisis Angelina. Selle peale oli juba lihtsalt ebaviisakas mitte ärgata, ja ma ärkasingi. Kell oli seitse ja ta läks tööle. Rääkisime hetke juttu ja läksime igaüks oma teed: Mina koju, Angelina -tööle, Semu- lähimasse põsasse (Ei, Semu, me lähme koju) ja uni läks lehvitades unemaale...neetud!

Rohkem pole eriti midagi juhtunud ...täna vähemalt. Peale ärkamist. Unes nägin küll üht-teist...irooniline, kui ma ütlen "üht-teist" mitte midagi sisuliselt öeldes, kuid samas saan naerda selle kahemõttelisuse üle :P. Igatahes oli see ühest sõbrast ja kõik oli sündsuse piirides, et teil ei tekkiks mingisuguseid mõtteid. Aga jah, tagasi minu teema juurde...täna ei juhtunud veel eriti middagi, kuid juhtuma hakkab, ma tean seda. Viimasel ajal on mul tunne, et kogu maailm mängib kokku minu kasuks...ingliskeeles kõlab see hulga paremini: The world is conspiering in my favor! Vene keeles pole samuti paha: Мир сговорился в мою пользу...No ma arvan, et te saite asjale pihta. Vahepeal oleks nagu täielik vaikus, kuid ma ei lase ennast petta...vandenõu käibki vaikselt...ühel hetkel hakkavad asjad lihtsalt üks teise järel juhtuma, korrastuma, ennast ritta seadma sellisel moel, et kõik toimiks nii, nagu vaja. Minu kuulus magdeburgi reis, minu töö, ja üleüldse...kui see pole vandenõu, siis mis MUU! Kindlasti paljud teist on kuulnud mind ka varem seda ütlemas "Vandenõu, mis muu!"...kuid alles nüüd hakkan ma aru saama, et see tõesti ongi nii...kuid sootuks teise mekiga, teise intonatsiooniga tulnuks seda hüüda, ja nüüdsest teengi seda. Ütlen seda endale mitu korda päevas...ja teate, seda on hea öelda!

Aga kõik see jutt oleks pidanud tooma meid selle juurde, kuidas ma sain sellele lehele. Egas siis midagi. Hakkasin erinevaid sinmäekaid googlima. Midagi eriti huvitavat ei leidnud, äkki ma ei oska otsida? Igal juhul googlisin meie koorijuhti...meil on täna koor, teist korda. Päris kivt oli, kuigi hääl pole veel täitsa tagasi tulnud peale haigust...googlisin ja leidsin tema blogi, lugesin natuke ja tuletasin meelde, et mul oli ka kusagil midagi. Tegin lahti ja imestasin, et ohooo...pole märtsist saadik midagi kirjutanud ja ülla ülla, isegi paar kommentaari on lisandunud. Väga inspireeriv oli neid lugeda, as you can see ...(pilgutan silma väikeõele :P), kusjuures suht inspireeriv oli lugeda ka varasemaid postitusi...poleks arvanudki, et ma midagi sellist kokku oleksin kirjutanud. Vaatasin, et minu venekeelne lennuõpetus on kuidagi halvasti nähtav...miks? Pole aimugi...pärast vaatan, kas annab asja parandada.

Aga jah...selline see lugu tuli, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi...homme jälle? Ma igaks juhuks ei luba, kuid üritan järjekindlam olla...ma ju ometi soovisin seda!

selleks võtsin ma Duglas Adams'i guid'i kuidas...kavatsen seda õppida! Hetkel tekst on mul olemas vaid vene keeles, kuid vägagi õpetslik. Üritan leida sama ka inglise keeles, sest lendamine oleks täiesti seda väärt!

AAA...Siin see siis ongi:

There is an art, it says, or rather a knack to flying.

The knack lies in learning how to throw yourself at the ground and miss.

Pick a nice day, it suggests, and try it.

The first part is easy.

All it requires is simply the ability to throw yourself forward with all your weight, and the willingness not to mind that it's going to hurt.

That is, it's going to hurt if you fail to miss the ground.

Most people fail to miss the ground, and if they are really trying properly, the likelihood is that they will fail to miss it fairly hard.

Clearly, it's the second point, the missing, which presents the difficulties.

One problem is that you have to miss the ground accidentally. It's no good deliberately intending to miss the ground because you won't. You have to have your attention suddenly distracted by something else when you're halfway there, so that you are no longer thinking about falling, or about the ground, or about how much it's going to hurt if you fail to miss it.

It is notoriously difficult to prise your attention away from these three things during the split second you have at your disposal. Hence most people's failure, and their eventual disillusionment with this exhilarating and spectacular sport.

If, however, you are lucky enough to have your attention momentarily distracted at the crucial moment by, say, a gorgeous pair of legs (tentacles, pseudopodia, according to phyllum and/or personal inclination) or a bomb going off in your vicinity, or by suddenly spotting an extremely rare species of beetle crawling along a nearby twig, then in your astonishment you will miss the ground completely and remain bobbing just a few inches above it in what might seem to be a slightly foolish manner.

This is a moment for superb and delicate concentration.

Bob and float, float and bob.

Ignore all considerations of your own weight and simply let yourself waft higher.

Do not listen to what anybody says to you at this point because they are unlikely to say anything helpful.

They are most likely to say something along the lines of, "Good God, you can't possibly be flying!"

It is vitally important not to believe them or they will suddenly be right.

Waft higher and higher.

Try a few swoops, gentle ones at first, then drift above the treetops breathing regularly.

Do not wave at anybody.

When you have done this a few times you will find the moment of distraction rapidly becomes easier and easier to achieve.

You will then learn all sorts of things about how to control your flight, your speed, your manoeuvrability, and the trick usually lies in not thinking too hard about whatever you want to do, but just allowing it to happen as if it was going to anyway.

You will also learn how to land properly, which is something you will almost certainly cock up, and cock up badly, on your first attempt.

There are private flying clubs you can join which help you achieve the all-important moment of distraction. They hire people with surprising bodies or opinions to leap out from behind bushes and exhibit and/or explain them at the crucial moments. Few genuine hitch-hikers will be able to afford to join these clubs, but some may be able to get temporary employment at them.