Täna ma tahaksin OLLA...

Keset laia ja lagedat Kansase preeriat elas väike tüdruk Elli. Tema isa, farmer John töötas päevad läbi põllul ja ema Anna toimetas kodus. Nende koduks oli väike vagun, mis oli tõstetud ratastelt otse maha.
Majakese sisustus oli vaene: rauast ahi, kapp, laud, kolm tooli ja kaks voodit. Maja kõrvale, otse ukse ette oli kaevatud "tormivarjukelder". Seal ootas pere sageli tormide vaibumist.
Tugevad preeria tormid tihtipeale keerasid külili Johni kerge elamise. Kuid John ei kurvastanud: ta tõstis majakese püsti niipea, kui tuul oli vaibunud. Ahi ja voodid libisesid kohtadele, Elli korjas põrandalt ülesse laiali paisatud plekknõud ja kõik oli korras järgmise tormini.
Silmapiirini välja ulatus preeria, mis oli sile nagu laudlina. Kohati paistsid samasugused vaesed majakesed, nagu seda oli Johni oma. Neid ümbritsesid põllud, mis andsid farmeritele nisu ja maisisaake.
Elli tundis hästi kõiki naabreid ümbruskonnas. Läänepool elas onu Robert oma poegade Bobi ja Dikiga, põhjapool - vana Rolf. Ta meisterdas lastele imepäraseid puust tuulikuid.
Preeria ei tundunud Ellile igavana sest see oli tema kodu. Elli ei teadnud teisi kohti. Mägesid ja metsa oli ta näinud vaid piltidel ning nad ei meelitanud teda, võib olla selle tõttu, et odavates Elli raamatutes olid nad joonistatud halvasti.
Vahel, kui Ellil igav hakkas hüüdis ta väikest koerakest Totsikut ja suundus Bobi ja Diki poole, või külastas vanaisa Rolfi, kelle poolt ei naasnud ta kunagi meisterdatud mänguasjata.
Totsik haukus ja jooksis mööda põlde, ajas taga vareseid ja oli lõpmatult rahul enese ja enda väikese perenaise üle. Totsikul oli must kasukas, kikis kõrvad ja väikesed lustakalt säravad silmakesed. Totsikul ei hakkanud kunagi igav, ta võis mängida tüdrukuga päevad läbi.
Ellil oli palju tegemist. Ta abistas ema, isa aga õpetas Ellile lugemist, kirjutamist ja arvutamist, sest kool asus kaugel ja tüdruk oli veel liiga väike, et külastada seda iga päev.
Üks kord suveõhtul istus Elli majatrepil ja luges ette muinasjuttu. Anna pesi pesu.

"Ja siis suur ja vägev kangelane Arnaulf nägi võlurit, kes oli kõrge, kui torn" - luges Elli suursuguselt, ja tema sõrm libises mööda raamatulehte. - "Võluri suust ja ninast purskas tuld..."
"Emake", -küsis Elli, ta tõstis pilgu raamatult. "Aga kas tänapäeval on ka võlureid?"
"Ei, mu kallis. Kunagi ammumuistsel ajal elasid võlurid, aga siis kadusid ära. Ja milleks neid vaja? Nendetagi palju tööd..."
Elli krimpsutas naljakalt nina:
"Aga ikkagi on võluriteta igav. Kui minust peaks saama kuninganna, ma käsiksin kindlasti, et igas linnas ja külas oleks võlur, kes teeks laste jaoks igasugu imesid."
"Milliseid näiteks?" - küsis naeratades ema.
"Noh, milliseid... näiteks, et iga tüdruk ja poiss hommikul ärgates oma padja alt leiaks suure magusa piparkoogi... või siis..."- Elli silmitses nukralt oma kulunud odavaid papusid - "Või siis, et kõigil lastel oleksid kenad kerged kingakesed."
"Kingakesi saad sa ka ilma võluriteta" sõnas Anna "Varsti lähed isaga laadale, ja saadki..."
Seni, kui tüdruk emaga rääkis hakkas ilm järjest halvenema.

***


Samal ajal kaugel kaugel maal kõrgete mägede taga, sügavas pimedas koopas luges kuri nõid Gingemma oma loitsu.
Gingemma koopas oli hirmus. Seal lae all rippus hiiglasliku krokodill toppis, kõrgetel odadel istusid prisked öökullid, seintel rippusid kuivatatud hiirte kobarad, just nagu sibulad sabapidi nööridega kokku seotud. Pikk ja jäme madu põimus ühe posti ümber ning kõigutas ühtlaselt oma lamedat pead. Palju teisigi hirmsaid ja süngeid asju oli selles sügavas Gingemma koopas.
Suures tahmases pajas keetis Gingemma oma nõiajooki. Ta loopis patta hiiri, tõmmates neid üks teise järel seinal ripuvatest kobaratest.
"Kuhu kadusid ussipead?" torises ta tigedal häälel "Ei saanud ma ju neid kõiki hommikusöögiks ära süüa! Aa, siin nad ongi, rohelises potis! No nüüd tuleb nõiajook, mis tarvis! ...need neetud inimesed saavad oma tasu! Ma vihkan neid! Siginesid üle maa! Kuivatasid ära kõik sood ja rabad! Raiusid maha kõik metsad! Ajasid sealt välja kõik konnad-maod! Kõike nad hävitavad! Midagi maitsvat pole siia ilma jäänud! Ainult võib olla ussikest mekidki..." Gingemma viibutas pimeduses oma kondist ja kokkukuivanud rusikat ning hakkas loopima patta ussipäid.
"Ahhaa! Vihatud inimesed! Ongi valmis minu nõiajook teile hukatuseks! Piserdan seda üle metsade ja põldude, ning tõuseb selline torm, millist pole veel kunagi nähtud!"



Gingemma haaras paja sangadest ja suure pingutusega lohistas selle välja koopast. Seal uputas ta sellesse oma luua ja hakkas leotist laiali pritsima:
"Tõuse keeristorm! Tõuse tuulispask! Lenda mööda ilma, kui märatsev loom! Rebi, lõhu ja purusta! Paiska ümber kõik majad ja tõsta need õhku! Sussaka, massaka, leema, reema, geema! Burrido, furrido, seema, peema, feema!..."
Ta lausus karjudes võlusõnu ning vehkis oma sassis luuaga ja nagu ta seda tegi, nii muutus kõik ümberringi süngemaks, tumedamaks muutus taevas, kogunesid pilved, vilises tuul. Kaugustes sähvatasid välgud...
"Rebi, lõhu ja purusta!" kisas hullunud nõid -"Sussaka, masaka, burrido furrido! Hävita tuulispask inimesi, loomi ja linde! Ainult ussikeste, ämblikutele ja konnadele halasta! Las nad levivad üle ilma minule, võimsale nõiale rõõmuks! Burrido, furrido, sussaka, massaka!"
Ja tuul ulgus aina kõvemini ja kõvemini, käisid välgusähvatused, kõrvululustavalt mürises kõu.
Gingemma keerles metsikus joovastuses ning tuul lehvitas tema pikka rüüd...

***

Gingemma nõiduse poolt välja kutsutud torm jõudis Kansasesse ning iga minutiga lähenes John'i majakesele. Silmapiiril oli pime paksutest tormipilvetest, sinised sähvatused valgustasid maad.
Totsik jooksis närviliselt ringi. Ta viskas pea kuklasse ning klähvis pilvi, mis kiiresti liikusid mööda taevast.
"Oi, Totsik, sa oled nii naljakas!" - ütles Elli, "Hirmutad pilvi aga ise kardad!"
Koerake tõepoolest pelgas äikest, kuigi ta oli neid oma lühikese elu jooksul juba palju näinud.
Anna hakkas muretsema.
"Latran ma siin sinuga, tütreke, aga vaata, läheneb tõeline torm ..."
Juba oli selgesti eristatav sünge tuule undamine. Nisu põllul kummardus maani ja mööda seda nisumerd veeresid lained.
Põllult jooksiskohale ärevil farmer John.
"Torm läheneb! Hirmus torm!" karjus ta "Varjuge tormikeldrisse! Ma jooksen ja ajan loomad lauta!"
Anna tormas keldri poole ja avas selle ukse "Elli, Elli! Ruttu siia!" hüüdis ta.
Kuid Totsik, kes oli ehmatatud tuule möirete ja lõpmata müristamisega pages majja ning puges seal voodi alla, kõige kaugemasse nurka. Elli ei tahtnud jätta oma lemmikut üksipäini ja jooksis vagunisse tema järel.
Ja sel samal hetkel juhtus imeline asi. Majakene keeras ringiratast kaks või kolm korda, nagu karusell. Ta sattus otse keeristormi keskele. Tuulispask haaras selle, tõstis õhku ja kandis edasi.
Majakese uksele ilmus ehmunud Elli väike Totsik süles. Mida teha? Hüpata alla? Kuid oli juba hilja. Majake lendas kõrgel maa kohal...
Tuul sasis Anna juukseid. Ta seisis tormivarjukeldri kõrval, sirutas käsi ja karjus meeleheitlikult. Ka farmer John jooksis laudast, sellele kohale, kus just hiljuti seisis tema majake. Orbudest isa ja ema vaatasid kaua pimedasse taevasse, mida valgustasid tihedad välgusähvatused...
Keeristorm ikka veel möllas ja majake sõudis kiikudes läbi õhu. Totsik oli hämmingus kogu sündmustest tema ümber, ta jooksis mööda pimedat tuba ja haukus kõvasti. Elli istus hirmunult põrandal ja hoidis peast kinni. Ta tundis ennast väga üksikuna. Tuul ulgus kõrvulukustavalt. Ellile tundus, et majake peagi kukub ja puruneb tuhandeks tükiks. Kuid aeg möödus ja majake lendas ikka edasi. Elli ronis voodisse ja võttis Toto endale sülle. Tuul ulgus ikka veel ja majake kõikus ühtlaselt ning Elli jäi sügavasse unne.

Ma ei ole tõlk, ja ma ei ole ka teab mis kirjutaja. Sõna "kirjanik" ma siinkohal ütleksin hoopis mainimata. Ma ei ole isegi õigekirja vaadates keegi, jes võiks midagi kirjutada. Aga mul oli õnn olla laps. Ja ma mäletan seda õhtut samahästi kui oleks see just juhtunud.
Isa tuli raamatukogust. Ta võtis kotist raamatu ja näitas seda mulle: Näe, mis ma sulle tõin!
Raamat oli tumeroheliste paksude kaantega. Keskel oli pisut kollakas pilt. Ma polnud kunagi nii ilusat raamatut näinud.
Tänapäevalapsed ei saaks ilmselt minust aru. Sest tänapäeva raamatupoe lettid on nii kirjud, et raske on kindlal meelel valida ühte raamatut, mille kohta oleksid võinud julgesti öelda "kõige ilusam"! Ning raamatuid ostetakse/saadakse ...igatahes saavad nad otsekohe sinuomaks. Raamatukoguraamat lastetoa riiulil on vist üldse haruldane nähtus.
Kuid minul vedas. Minu lemmikraamat, milleks tol kaugel õhtul esmakordselt nähtud ja siis veel tundmatu "Smaragdlinna võlur" pidi saama, ei tüütanud mind kunagi ära. See raamat tekkis minu tuppa alati just siis, kui ma tahtsin seda lugeda, lehitseda, imetleda. Ta ei saanud kunagi päris minu omaks, kuigi on mul külas olnud rohkem, kui ükski teine raamatukoguraamat eales. Olen teda liiminud ja lappinud, ning igakord tagastades lootnud, et järgmised lugejad on tema vastu sama head, kui mina.
Nüüd kui ma töötan lasteaias, ei väsi ma imestamas, miks pole seda raamatut olemas eesti keeles? Isegi võlur Oz ei ole meie laste hulgas eriti levinud. Ikka tuntakse Pipi't ja Karupoeg Puhhi. Nüüd ka Lottet. Aga kes tunneb väikest tüdrukut Dorothy't...veel vähem Elli't tema pisikese koeraga "Toto"? Keegi. Ning sellest on minul tihti lõpmata kurb. Ning ilmselt, kui seda raamatut pole tänapäevani keegi võtnud vaevaks tõlkida, lootus, et seda varsti tehakse on üsna üürike. Mida minusugusel hullul siis üle jääb? Tõlgin nii kuidas oskan ja niipalju kui jaksan. Niipaljugi, et saaks oma rühma lastelegi unejutuks lugeda. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Teadagi pärinebA. Volkovi Smaragdlinna võluri mõte hoopis L. Baumi Võlur Ozist. Ning seda on võimalik ka eesti keeles lugeda, kuid Smaragdlinna võluriga on lood hoopis viletsamad. Kunagi ammu olevat raadios olnud samanimeline kuuldemäng, keegi on ehk sellist multifilmigi näinud (mis on minuarust äärmiselt ebaõnnestunud), Rakvere teater olevat seda ka lavastanud kuid raamatuna pole ma Smaragdlinnavõlurit tõesti kohanud. Ja kui see ka eksisteerib, siis andke mulle palun andeks minu ebapädevus, sest niipalju, kui ma raamatukogude elektroonilises andmebaasis (lugeja.ee) pole sellest küül kipu ega kõpu.
Oletagem, et see raamat on isegi kusagil eesti keeles olemas, kui suure tõenäolisusega ehivad seda L.Vladimirski võrratud illustratsioonid. Just need ehtisid 1939 aastal esimest Smaragdlinnavõluri väljaannet ja just need on meeles igaühel, kes seda raamatut samapalju kui mina armastab.
Miks siiski Volkov mitte Baum?
Kuigi mõlemad raamatud on üsna sarnased ja on põhimõteliselt võimalik jutustada nende mõlema sisu enam-vähem ühtede ja samade sõnade abil on siiski olemas terve hulk erinevusi, mis eristavad neid kahte, need erinevused ei piirdu nimede ja mõningate detailidega. Emotsioonid, ja koguni mõned peatükid on täienisti erinevad. Kui originaali meeleolu on neutraalne siis Volkovi tõlgendus on hulga emotsionaalsem, südamlikum. Kirjeldused on põhjalikumad. On väga palju hüüdlauseid, mis originaalis puuduvad.
Vaatamata sellele, et Volkovi Smaragdlinnavõlur on ise ka sisuliselt tõlge on see omakorda tõlgitud paljudesse keeltesse: siin näiteks inglise- ja saksakeelne fänklubi.

Kui keegi tunneb huvi millised on täpsemalt erinevused Smaragdlinna ja Oz'i võluri vahel, võib tutvuda sellega wikipeedia artikliga või külastada venekeelset fanklubi, kus on üleval ka kõik antud seeria järjed. Mina aga teen enda rühmalastele väheke rõõmu ja tõlgin eesti keelde raamatu, ilma milleta ei kujutaks ma ette oma lapsepõlve.

Kui mittu korda võib ühe ja sama reha peale astuda? No ei oska ma inimestega suhelda, tean seda väga hästi aga milleks siis ikka üritada vaja? Igatahes möödus reede 13 minul vägagi neetult. Näiteks oleks täna äärepealt kopsakas paksust klaasist lambikuppel vastu pead kildudeks kukkunud...aga õnneks, või siis õnnetuseks jäin sellelele kohtingule 2 sekundit hiljaks. Vot selliseid asju juhtub meie kuningriigis, panevad mõtlema sellele, mitu inimest mu matustele kokku tuleks...nagu tolles laulus:
Хоронить меня придётся, будет дождь и будут слёзы
Было у меня два друга, теперь их тысяча найдётся
И скажут: "Классным был он парнем!" Будут врать и притворяться.
Я скажу им чтоб заткнулись, чтобы молча попрощаться.
Lahe laul, mul peaks kusagil olema...peaks üles otsima
Aga lauludest rääkides: täna siis esinesime kooriga Vaivaras. Laulsime kuidagi väga haledalt ära. Keegi hakkas kiirustama, mina siis ka ühesõnaga väga kiire oli meil kojuminekuga :P...jah, läksin kõige varem ära ka, ja just praegu mõtlesin, et nojah, küllap pärast öeldaksegi, et me sellepärast kiirustasime, et Helenal oli kojuminekuga kiire. Loodan, et ma vähemalt üksi ei kiirustanud...aga mark oli olla küll. Aga mis teha, äralauldud me saime kuidagimoodi...ehk järgmine kord läheb paremini...kui ma oma suu kinni hoian ja vait olen.
Üks nädal jälle möödas ja selle jooksul õppisin ka niimõndagi: sukapüksid lähevad pesus kokku; kõik ei saa aru, mis tähendab see foto on minul peas; selline sõna nagu "majandussurutis" on tegelikult olemas ja hulga odavam on fännata ilusaid sokke, kui saapaid ja kingi...muuseas mul on maruarmsad hiirekestega sokid (mitte, et ma kingi nüüd üldse ei fännaks...); tahan šotimaale; mina ja suur linn lihtsalt ei sobi kokku (ja väikelinn ka mitte for that matter...kas on võimalik ette kujutada veel suuremat närvipundart kui mina?); Isegi ainult üksainus mango täidab täiskasvanu päevase C-vitamiini- ja beetakarotiinivajaduse peaaegu kolmekordselt. Beetakarotiin on antioksüdant, mis aitab võidelda vähiga. Peale selle sisaldavad mangod niisuguseid elutähtsaid mineraale, nagu raud, kaltsium, magneesium, fosfor, tsink ja kaalium. Mangod on kasulikud ka nahale ja juustele. Neist on abi juusteharvenemise, sügeleva peanaha, rabedate küünte ja mitmesuguste nahahädade korral. Seda kõike tänu suurtele A-vitamiini- ja beetakarotiinikogusele. Kõige tipuks väidab üks Ameerika tervisekonsultant, et mangod täiustavad isegi seksielu. Nimelt on igas viljas umbes 3, 5 milligrammi E-vitamiini, mis hoiab hormonaalsüsteemi ärkvel.
Aa...ja veel üks asi, mida teda sain: mul on olemas mõned üsna tüütud ribivahelihased, mis peale trenni vastikult valutada oskavad, naerda on selle pärast valus aga sellest on alati veelgi naljakam...selline...paradoks vist; A-hepatiidivastane vaktsiin maksab 500 krooni...
Kas keegi tahab tulla koos minuga photoshopi lühikursustele? Kas ma ajan väga segast juttu? Kui nii, siis ütle "Karusmarja paksud kintsud..."...auuuaaaa...ma kujutasin selle asja endale ette praegu...ja see oli ribivahelihastele valus. Ja ma ei ole täna kukekest joonud...ausõna mitte ;)

Pange keegi mind OMETI vait! Seda ma ju õigupoolest tahangi.

Sa oled minu sadam sellel merel,
Kus purustavad mastid tormituuled
Ja hoopis teise maitsega on "tere",
Kui lausumas on seda Sinu huuled.

On selles sõnas meresuhkrut-soola
Ja natukene merepipart ka
On kohtumisetunne ülevoolav
On sellesse nii lihtne uppuda

Ja unustatud olgu Sinu vaikus
Ma saladuses hoian Sinu süüd
Las olla ankruks kogu eluraskus
Ma tunnen, et ma olen kodus nüüd...

Luuletuse esimene osa sündis 30.06.2007 irooniline, kas pole?

Äratust ei olnudki. Oli vaid mingi veider magamatuse tunne, mis segunes kohusetundega ja see kolmas uus veider tunne, mis nende kahe kooslusest tekkis ütles mulle: ära enam sügavalt maga, aga natuke võiksid küll. Nii ma siis magasingi ...üks silm poolenisti lahti, kella jälgimas.
Koputus aknale: kop-kop...kas täna siis hommikusööki ei tulegi. "Õgard!" vastasin mina, varem jätkus suurest ühest suurest linnutalitoidukotist neljaks päevaks. Nüüd vaevu üheks. Lendavad piranjad!
Ajasin ennast püsti. Küll on hea, et eile tegin mimoosi salati valmis, nüüd ei pea vähemalt enda lõunasöögi pärast muretsema. Panin linnutoidu kuulikese akna taha ripuma. Esimestena tulid kallale tihased. Siis ajas üks paks tuvi kõik laiali ja sättis ise seda sööma. Vaatasin talle otsa läbi köögikardina ja ütlesin viisakalt: "Palun vabandust, aga sinusugusele jätkub sellest kuulikesest vaevalt paariks mehiseks ampsuks, teised aga ajavad terve päeva läbi, kas te ei oleks nii kena ja otsiksite endale midagi muud söögiks. Kui teile sobib viskan aknast välja mõned terad?"
Te võite pidada mind napakaks aga see on ainukene suhtlusviis, mida tuvi aksepteerib. Olen kõike muud juba varem katsetanud.
Täna on reede. Reede on hea, isegi parem, kui puhkepäevad. Iseenesest on see imelik, sest see ONJU ometigi tööpäev! Aga peo ootus on alati parem kui pidu ise. kujutlusvõime loob nii palju ilusat, et paratamatut kõik see ilus päriselt täide ei lähe ja siis tuleb pettumus. Peale selle juba laupäeva õhtul hakkavad ligi tikkuma kurjad mõtted sellest, et "juba ülehomme,... ei praktiliselt juba HOMME, peab minema tööle, a järgmised puhkepäevad isegi ei paista veel". Jah täna on ilus päev. Täna on puhkepäevad juba käegakatsutavad ja kujutlusvõime möllab taas luues igasuguseid toredaid asju, mida puhkepäevad endaga tuua võiks.
Esiteks võib minna Pannjärvele tuubitama, siis veel poodidesse. On vaja välja vaadata mõni ilus sünnipäevakink. Samuti tahtsin valmis panna paar pakki: üks Sabinele, teine Vickyle, Vicky tahtis draakonikomme ja neid ta saab.
Pühapäeval võiks minna suusatama Voka metsa. Täitsa üksinda, a võibolla kutsun kaasa Zenka. Aga ta ju niikuinii ei tule, nii, et see teeb sama välja.
Mingi hull horoskoobikalender, mis mulle kingiti ütleb, et homme ei tohi koristada (toas olevat mingi energiate värk, mida ei ole soovitav segada), mulle see sobib! See nädalavahetus ma siis ei korista :D.
Ja kõige parem uudis on vast see, et ma IKKAGI SAAN KOOLITUSELE! Eile helistati ja pakuti kohta eesti rühmas, ma olen nii õnnelik. Ma isegi ei arvanud, et see mind nii õnnelikuks teeb. Ma lausa hüppasin rõõmust, kui telefonikõne oli lõpetatud!

Tegin ühe pika reisi läbi. Kes teab see teab. Suur tänu siis kogemuste eest, mis olid palju palju väärt. Olin sellel reisil nüüd päriselt kaasas - delfiinina (tolle üksikuna) ja linnuna, kelle päästsid (lendasin küll kaldast teisele poole aga seda ju teen ma alati), ja olin täitsa lähedal seal Rotterdamis, kuigi ma pole püha.

Mõtlen tihti, miks üksindus mind vaevab? Millal see õigupoolest vaevarikaks on jõudnud muutuda? Tuletan endale meelde ennast 19 aastasena. Veetsin enamus ajast üksi ja siiralt uskusin, et see on just see, mida ma tahan. Naiivsuse on, oli ja jääb surematuks...võib olla ma sisestasin endale, et mulle ju tegelikult meeldib olla üksi, sest keegi ei pakkunud mulle sobivat alternatiivi? Ma polnud just selline chick kellega kõik hullult aega veeta oleksid soovinud. Ja ma tegelikult pole ju seda siiamaani...millest siis järsku selline sallimatus üksinduse vastu? Ma kipun süüdistama oma praegust elukohta. Mulle on alati meeldinud olla üksi, üksi mere ääres ja mängida oma plokk flööti niipalju, kui ma seda oskasin....või õigemini ei osanud. Kõik kes seda jubedat mängu parajasti ei kuulnud olnuksid võinud mulle tänulikud olla...nii hea ju, kui kõik on sulle tänulikud. Aga meri ei pannud kunagi mu "niisama mängu" pahaks, ja vaigistas selle niivõrd, et vaevalt see metsanigi kostus. Mulle meeldis üksinda mere ääres olles unistada, et näen hülge, kes räägib inimkeelt aga ma ei kurvastanud kunagi, kui seda ei juhtunud, sest noh, mine tea mida ta mulle oleks öelnud.
Mulle meeldis alati kõndida mööda tuttavaid metsaradu ja teada, et vajadusel põgenen neid mööda nii kiiresti ja nii jäljetult, et keegi ei leia mind enam ülesse. Ja veel kõige enam meeldis mul olla ühe suure puu okste vahel, lugeda raamatut ja olla täiesti nähtamatu kõigi jaoks terves maailmas. Aga ma pole kunagi...mitte kordki nautinud üksindust, selles olgugi hubases ja mugavas korteris, mille ukse taga on naabrid keda ma ei tunne ja akna taga on hirmus maantee. See maantee on täpselt minu ja mere vahel ja pelgalt mõte selle ületamisest tekitab hirmujudinaid. Ma ei karda liiklust ega sõidukeid, mulle lihtsalt ei meeldi maantee kui selline, eriti, ku ma ei liigu mööda seda, vaid pean seda ületama. Ka vähegi tõsiseltvõetav mets jääb teisele poole kuid see mets on võõras ja siin ma ei põgeneks enam kellegi eest.
Võib olla ma ei suuda nautida üksindust selles korteris sellepärast, et see võrdub ootusega? Ja sellel vastikul ootusel on kombeks venida liiga pikaks? Ei tea. Kuid täna ma kavatsen oma üksindust jälle nauditavaks muuta. Mul on selleks kõik võimalused. Mul on uus täiesti uus raamat, mille muuseas sain raamatukoist.ee algselt täiesti tasuta (Tegelikult ma tellisin 2 raamatut ja nad kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, siis ma tüütasin neid (raamatukoi'lasi, mitte raamatuid)telefonikõnedega ja ikka polnud seda raamatut kohal ning nad ütlesid juba, et sadavad enne ühe raamatu ja siis kui teine neile lattu tekkib, siis ka teise. Üleeile avastasin, et ühe raamatu raha on mu pangakontot igatsema hakkanud ja tagasi tulnud. Eile aga tuli mulle pakk...kahe raamatuga. Vott nii! Aga loomulikult täna helistasin raamatukoisse ja rääkisin oma "mure" ära. Kaks korda pidin rääkima, huvitav lugu ju või kuidas. Lõpuks öeldi, et "Jah, saatsime raha tagasi ja siis avastasime, et raamat tuli, otsustasime ikkagi teele panna" kas nad siis uskusid tõesti minu aususesse, või oli neil selline jagamise tuju, kuid igatahes hea tunne oli vast meil mõlemil: raamatukoil ja minul), mul on hea veniv liköör ja tervenisti kaks puhkepäeva ees. Mida või keda veel vaja? Võib olla ainult mõnda M.E unenägu :D, eks sedagi annab korraldada!
Aga veel enne seda unenägu sirvin ma arvatavasti peas läbi möödunud nädala sündmusi ja teen kokkuvõte: mida me sel nädalal õppisime? Esiteks: mu keel on jätkuvalt mu suurim vaenlane, teiseks - töönädal saab palju kiiremini otsa, kui esmaspäevaõhtu on sisustatud...ja ma ei teagi rohkem, vast see veel, et kui oled teiste vastu aus, siis on endalgi uhkem tunne