Täna ma tahaksin OLLA...

Elli kõndis mitu tundi ja oli juba väsinud. Ta istus, et puhata helesinise aediku ääres, mille taga laius nisu põld.
Aia ääres seisis kõrge vai ja selle otsas tolgendas põhust hernehirmutis - lindude peletamiseks. Hirmutise pea oli tehtud põhku täis kotikesest, millele olid joonistatud silmad ja suu nii, et välja tuli üpris naljakas inimese nägu. Hirmutis oli riietatud kulunud helesinisesse rüüsse, kohati selle aukudes paistis põhku. Peas oli vana pleekinud kübar, kuljused olid selle küljest ära lõigatud, jalas olid tal ärakeeratud äärtega helesinised saapad, milliseid kandsid selle riigi mehed.
Hirmutis nägi väga lustakas ja heatahtlik välja.
Elli uuris põhjalikult tema maalitut nägu ja imestas nähes, kui parem silm järsku pilgutas talle. Ta arvas, et talle tundus, sest hernehirmutised kunagi ei pilguta silmi Kansases. Kuid kuju hakkas kõige sõbralikumal moel pead noogutama.
Elli ehmatas, aga vapper Totsik haukumisega ründas aedikut, mille taga paiknes hernehirmutist hoidnud vai.
"Head ööd!" ütles hirmutis veidi kähiseval häälel. "Vabandust, ma tahtsin öelda tere päevast!"
"Sa oskad rääkida?" Imestas Elli.
"Mitte väga hästi" tunnistas hirmuti. "Ma ikka veel ajan sõnu sassi, sest mind tehti valmis alles hiljuti. Kuidas käsi käib?"
"Hästi, tänan küsimast. Ütle, ega sul pole südamesoovi?"
"Minul? O, mul on hunnikus soove!"ja hirmutis alustas kibekiiresti neid üles loendama: "Esiteks vajan ma hõbedaseid kuljuseid oma kübara jaoks, teiseks ma vajan uusi saapaid, kolmandaks... "
"Oi, oota...aitab!" sekkus Elli "Milline neist on kõige suurem, südamesoov?"
"Kõige kõige?"hirmutis vajus mõtetesse "Et mind pandaks vaiale!"
"Kuid sa istud niigi vaia otsas"puhkes Elli naerma
"Tõepoolest" nõustus hirmutis. "Kas näed nüd milline segadik mina olen...see tähendab ei segadus. Tähendab tuleb mind maha võtta. Väga igav on tolgendada siin ööd ja päevad läbi ja peletada varesed, kes tõtt-öelda üldsegi mind ei karda."
Elli kallutas vaia ja haarates hirmutisest kinni mõlema käega tõmbas ta maha.
"Suurimad janud...see tähendab, tänud!" kähises hirmutis maha jõudes. Ma tunnen ennast kui uuesti sündinud inimene. Kui vaid saaks kusagilt veel uued kuljused kübara tarvis ja uued saapad!
Hirmutis kohendas hoolikalt oma jakki, klopis enda küljest põhutükid, tegi kniksu ja tutvustas end tüdrukule.
"Hirmutis!"
"Mida sa räägid?" ei saanud Elli aru.
"Hirmutis, see on mulle antud nimi, sest ma pean hirmutama vareseid, aga mis on sinu nimi?"
"Elli."
"See on ilus nimi" ütles Hirmutis.
Elli jälgis oma kaasvestlejat imestusega. Ta ei mõistnud, kuidas hernehirmutis, mis on tehtud põhust, maalitud näoga, saab kõndida ja rääkida.
Kuid siis hüüdis ärritunud Totsik rahulolematult: "Aga miks sa mind ei tereta?"
"Oi, Süüdi, süüdi!" hüüatas Hirmutis ja surus koerakese käppa "Mul on suur au ennast tutvustada, Hirmutis!"
"Rõõm tutvuda. Mina olen Toto, kuid lähimad sõbrad võivad hüüda mind Totsikuks!"
"Armas hirmutis, mul on nii hea meel, et sain täide viia su südamesoovi!" ütles Elli.
"Vabanda, Elli" ja Hirmutist tegi jalaga taas midagi kraapsutaolist: "Kuid tuleb välja, et ma eksisin. Mu südamesoov on saada endale aju!"
"Aju?"
"No jah, aju. Väga hea...see tähendab, väga ebameeldiv, kui su pea on põhku täis..."
"Kas sul pole häbi valetada?" lausus Elli etteheitvalt.
"Aga mis tähendab valetama? Mind tehti alles eile ja ma ei tea veel suurt midagi..."
"Kust sa siis tead, et sinu peas on põhk ja inimestel - aju?"
"Sellest paotas mulle üks vares, kui ma temaga riidlesin. Asi oli nimelt niimodi. Täna hommikul minu lähedal lendas suur sassis sulgedega vares. Ta ei nokinud niivõrd teri, kui lihtsalt peksis neid oma nokaga viljapeadest otse maha. Siis istus ta ülbelt minu õlale ja toksis nokkaga minu põske."
"Kaggi-Karr!" kraaksus vares mõnitavalt. "On vast hirmutist, kasu temast pole raasukestki! Milline veidrikust farmer arvas, et meie, varesed, hakkame teda kartma?"
"Kas mõistad, Elli, ma hirmsal kombel rõõmustasin... See tähendab, vihastasin ning kõigest väest üritasin hakkata rääkima. Ja kui suur oli minu rõõm, kui mul see õnnestuski. Kuid, mõistagi ei alustanud ma eriti ladusalt: "Kšt...Kštt...Kõtt siit minema, sa vastik!- hüüdsin ma. E-e-ei noki mind! Ma olen hrrr-, šrrr - hirmus!". "Mul isegi õnnestus raputada vares õlalt, haarates käega tema tiivast. Kuid varest see ei heidutanud ja ta hakkas nokkima teri otse minu ees".
"Kah mul ime, nagu ma ei teaks, et Guudvini riigis isegi hirmutis võib hakkata rääkima, kui väga soovib! Ja ikkagi ma ei karda sind, vaialt maha sa niikuinii ei saa!"
"Kššt! Kõtt siit minema! Ah mind õnnetukest - oleksin ma peaaegu naerma, see tähendab nutma puhkenud! Ja tõesõna, milleks ma kõlban, isegi põldu ei suuda ma vareste eest kaitsta. Ja alati kasutan valesid sõnu.
Kogu oma ülbuses oli vares siiski vist üpris südamlik lind. " Jätkas Hirmutis. "Tal hakkas must hale."
"Sa ära kurvasta nõnda"lausus ta kraaksuval häälel. "Oleks sul aju peas, oleksid sa nagu kõik teisedki inimesed. Aju on inimese... ja ka varese puhul ainuke väärt asi!"
"Just sellisel moel saingi mina teada, et inimestel on olemas aju, ja et minul seda pole. Ma kurvalt...see tähendab rõõmsalt hüüdsin "ehheee-he-he! Elagu aju! Ma tingimata muretsen selle endale!". Kuid vares on ülimalt pirtsakas lind ja ta jahutas otseselt maha kogu mu rõõmu":
"Kaggi-Karr!" Naeris ta. "Kui aju pole olla, siis seda ei saagi olema! Kaggi - karr!"
"Ja ta lendaski ära ja varsti tulite teie Totsikuga." Lõpetas Hirmutis oma jutustamise. "Vot nüüd ütle, Elli, kas sa suudad anda mulle aju?"
"Ei, mis sa nüüd! Sellega saab hakkama ainult Guudvin Smaragdlinnast. Ma lähen just isegi tema juurde paluma, et ta saadaks mind tagasi Kansasesse Emme ja issi juurde."
"Aga kes on see Guudvin ja kus asub Smaragdlinn?"
"Kas sa siis ei teagi?"
"Ei," vastas Hirmutis nukralt "Ei tea ma midagi. Sa ju näed, et ma olen täis põhku ja aju pole mul ollagi!"
"Oh, kui kahju mul sinust on!" Ohkas tüdruk.
"Tänan! Aga kui ma läheksin koos sinuga Smaragdlinna, kas Guudvin tõesti saab anda mulle aju?"
"Ei tea, kuid isegi kui Suur ja Võimas Guudvin ei annagi sulle aju halvem kui nüüd ei saa ju samutiolema."
"See on tõsi." Nõustus Hirmutis. "Kas tead," jätkas ta usalduslikult "Mind ei saa haavata, sest ma olen täis põhku. Sa võid torkida minust läbi suure nõela ja ma ei tunne valu. Kuid ma ei taha, et inimesed hüüaksid mind rumalaks, kuid kas on midagi on võimalik õppida, kui sul pole aju?"
"Vaeseke!" Tundis Elli kaasa. "Tule meiega. Ma palun Guudvinit, et ta aitaks sind."
"Terekest! Oi...Aitähh!" parandas ennast Hirmutis ja hakkas taas kummardama ja kraapsu tegema.
Tõesõna, hernehirmutise kohta, kes oli elanud ilmas üheainsa päeva, oli ta ikka vaimustavalt viisakas.
Tüdruk abistas Hirmutist esimeste sammude astumisega ja nad suundusid koos Smaragdlinna mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Algul Totsikule ei meeldinud nende uus kaaslane. Ta jooksis ümber hernehirmutise, nuuskis teda arvates, et kusagil põhus tema rüü all on kindlasti peidus mõni hiirepesa. Ta haukus Hirmutist ebasõbralikult ja tegi näo, nagu kavatseks ta teda hammustada.
"Ära karda Totsikut." Ütles Elli. "Ta ei hammusta."
"Ega ma kardagi! Kas ongi võimalik hammustada põhku? Las ma kannan sinu korvikest. See ei ole mulle raske, ma ei väsi ju kunagi ära. Ütlen sulle saladuskatte all..." Sosistas ta tüdruku kõrva oma veidi käheda häälega, "on ainult üks asi maailmas, mida ma tõepoolest kardan."
"Oo!" Imestas tüdruk. "Mis see siis ometi on? Kas hiir?"
"Ei! Süüdatud tikk!"

***
Mõne tunni möödudes muutus tee konarlikumaks. Hirmutis komistas alatasa. Tuli ette ka auke- Totsik hüppas neist üle, Elli läks ringiga ümber kuid Hirmutis sammus otse, kukkus sirakile kogu oma pikkuses. Ta ei saanud haiget. Elli aitas teda püsti, ta tõusis jalule ja sammus edasi naerdes iseenda kohmakust.
Siis korjas Elli tee äärest jämeda oksa ja pakkus selle Hirmutise jalutuskepiks. Peale seda sujus asi paremini ja Hirmutise kõnnak muutus kindlamaks.
Majakesi tuli ette aina harvemini. Viljapuud kadusid sootuks. Riik muutus aina inimvaesemaks ja süngemaks.
Rändajad seadsid ennast sisse oja äärde. Elli võttis välja leiva ja pkkus tükikest ka Hirmutisele, kuid too keeldus viisakalt.
"Ma ei taha kunagi süüa. Ja see on minu jaoks väga mugav."
Elli ei käinud peale ja andis tükki Totsikule: koerake neelas selle ahnelt alla ja tõusis tagakäppadele, paludes lisa.
"Jutusta mulle endast, Elli, oma kodumaast." Palus Hirmutis.
Elli jutustas pikalt Kansase preeriast, kus suvel on kõik nii hall ja tolmune ja miski pole üldse selline, nagu siin Guudvini maal.
Hirmutis kuulas hoolega.
"Ma ei mõista,miks sa tahad tagasi oma tolmusesse ja kuiva Kansasesse"
"Sa ei mõista selle pärast, et sul pole aju!" Vastas tüdruk tuliselt"Kodus on alati parem!"
Hirmutis naeratas kavalalt:
"Põhk, mis on minu sees kasvas põllul, jakki tegi valmis rätsepp, saapad õmbles kingsepp. Kus on siis minu kodu? Kas põllul? Rätsepa või kingsepa juures?"
Elli ei osanud midagi vastata. Mõned minutid möödusid vaikides.
"Võibolla nüüd räägid sina mulle midagi?" Palus tüdruk.
Hirmutis saatis talle etteheitva pilgu:
"Mu elu on nii lühike, et ma ei tea õigupoolest midagi. Sest mind tehti valmis vaid eile ja mul pole vähimatki aimu, mis oli maailmas enne mind. Õnneks, kui peremees tegi mind, meisterdas ta kõigepealt mulle kõrvad ja ma sain kuulata, mis toimus ümberringi. Peremehe juures oli külas üks teine Mäluja ja esimene, mida ma kuulsin olid tema sõnad "Aga kõrvad on justnagu suurevõitu!" - "Pole hullu! Täpselt parajad!" vastas peremees ja maalis mulle parema silma.
Ma hakkasin uudishimulikult vaatama, mis kõik sünnib ümberringi, sest, nagu sa isegi aru saad, nägin ma maailma esimest korda. "Täitsa sobiv silmake!" - ütles külaline. "Sa ei koonerdanud sinise värviga!"
"Muylle tundub, et teine tuli veidike suurem" ütles peremees, jõudes ühelepoole mu teise silma maalimisega."
Seejärel tegi ta mule lapikesest nina ja maalis suu, kuid ma ei osanud veel rääkida, sest ma ei teadnud veel, milleks mulle suud. Peremees pani mulle selga oma kostüümi ja pani pähe kübara, mille küljest lapsed lõikasid kuljused.
Ma olin hirmus uhke. Mulle tundus, et ma näen välja nagu ehtne inimene.
"See sell saab vareste hirmutamisega suurepäraselt hakkama." Ütles farmer.
"Tead mis, pane talle nimeks Hirmutis!" Soovitas külaline ja peremees nõustus.
Farmeri lapsed hakkasid lõbusalt hüüdma: "Hirmutis, Hirmutis! Hirmuta varesed!"
Mind viidi põllule, topiti vaia otsa ja jäeti üksi. Oli igav seal tolgendada, kuid maha ronida mul ei õnnestunud. Eile linnud veel kartsid mind, kuid täna harjusid juba ära. Siis ma tutvusingi südamliku varesega, kes pajatas mulle ajust. Küll oleks hea, kui Guudvin annaks selle mulle..."
"Ma arvan, et ta aitab sind." Tröstis teda Elli.
"Ja-jah! Ebamugav on tunda ennast rumalana, kui isegi varesed naeravad sinu üle."
"Lähme!" Ütles Elli ja ulatas Hirmutisele korvi.
Õhtuks sisenesid seiklejad pimedasse metsa. Puude oksad laiusid madalal kollastest tellistest tee kohal. Päike loojus ja läks täitsa pimedaks.
"Kui sa märkad ajakest, kus võiks peatuda ööseks, ütle mulle." Palus Elli unisel häälel. "Väga ebamugav ja hirmus on kõndida pimedal ajal."
Varsti jäi Hirmutis seisma.
"Ma näen paremal väikest hütti, kas lähme sinna?"
"Ja, ja! Ma olen nii väsinud!"
Nad keerasid rajalt maha ja varsti jõudsid hüti juurde. Elli leidis nurgas samblast ja rohust aseme ja jäi seal otsekohe magama, Totsik kaisus. Hirmutis aga istus ukse ees ja valvas magajate rahu.
Selgus, et Hirmutis ei valvanud asjata. Öösel mingi loom valgete triipudega seljal ja mustal notsutaolisel koonulüritas siseneda hütti. Arvatavasti meelitas ta kohale toidupoolise lõhn, mis tuli Elli korvist. Kuid Hirmutisele tundus, et Ellit varitseb hirmus oht. Ta jäi varitsema ukse ees, lastes vaenlasel läheneda uksele (vaenlaseks oli ei keegi muu, kui noor mäger, mida Hirmutis loomulikult ei teadnud). Ja siis, kui mägrapoiss juba pistis ukses sisse oma uudishimulise nina, nuuskides ahvatlevat lõhna, piitsutas Hirmutis teda vitsaga vastu tema rasvast selga. Mägrapoiss ehmus, tormas padrikusse ja veel kaua aega kostis metsast tema solvunut niuksumist...
Ülejäänud öö möödus rahulikult: metsloomad mõistsid, et hütti on olemas kindel valvur. Hirmutis aga, kes kunagi ei väsinud ega muutunud uniseks, põrnitses oma silmi pimedusse ja ootas kannatlikult hommiku saabumist.

Elli ärkas selle peale, et koerake lakkus ta nägu tulise märja keelega ja niuksus. Algul tundus talle, et oli näinud imelist und ning ta kavatses juba sellest emale jutustada. Kuid nähes kummuli toole, vedelevat ahju mõistis Elli, et kõik oli toimunud ilmsi.
Tüdruk hüppas voodi pealt maha. Majake ei liikunud. Päike paistis eredalt aknasse. Elli jooksis ukse poole, avas selle ja tardus imestusest.
Keeristorm oli visanud tema majakese imekaunisse paika. Ümberringi laius kaunis rohelise muruga kaetud lagendik, selle servas kõrgusid küpseid mahlaseid vilju täis puud; eemal lagendikel oli näha lillepeenraid ilusate roosate, valgete ja helesiniste lilledega. Õhus hõljusid tillukesed värvikirevad linnud, nende sulestik sillerdas päikese käes. Puude okstel istusid kulla-rohelised ja punarinnalised papagoid ning häälitsesid kõrgelt ja imelikult. Lähedal vulises selge oja mille vees hullasid hõbedased kalakesed.
Seni, kui tüdruk oli aralt seisnud majakese lävel, puude tagant hakkasid välja ilmuma kõige armsamad ja toredamad mehikesed, keda on võimalik endale ette kujutada. Mehed olid riietatud sametistesse jakkidesse ja lühikestesse pükstesse helesinist värvi. Keegi neist polnud Ellist kõrgem. Jalas olid neil ärakeeratud äärtega kõrged saapad kuid kõige enam meeldisid Ellile nende kübarad: nende tippu ehtisid sillerdavad kristallkuulid ja servade all tilisesid õrnalt pisikesed kuljused.
Vana naine valges keebis sammus uhkelt meehikeste ette; tema teravatipulisel kübaral ja ka pikal keebil särasid tillukesed tähed. Eidekese hallid juuksed langesid ta õlgadele.
Eemal, viljapuude taga oli näha terve tosin väikesi naisi ja mehekesi. Nad seisid seal sosistades ja vahetades pilke ega julgenud läheneda.
Tüdruku juurde jõudes need arad väikesed inimesed naeratasid sõbralikult mõningas kartuses, kuid eideke silmitses Ellit ehtsa imestusega. Kolm meest suundusid üheskoos ette ning korraga võtsid kübarad peast. "Till-till-till" tilisesid kuljused. Elli märkas, et mehikeste lõualuud liikusid lakkamatult, nagu oleksid nad midagi mälunud.
Eideke pöördus Elli poole:
"Ütle mulle, kuidas sa sattusid Mälujate riiki, armas laps?"
"Mind tõi siia keeristorm selles majakeses" vastas Elli aralt
"Veider, väga veider" vangutas eideke pead - "Kohe sa mõistad mu hämmingut. Asi oli nimelt nii. Ma sain teada, et kurinõid Gingemma oli hullunud ning otsustas hukatada terve inimkonna ja levitada üle maa vaid rottide ja madudega. Ma olin sunnitud ära kasutama kogu oma võlukunsti, et..."
"Kuidas, proua!" - hüüatas Elli hirmunult "Kas te olete võlur? Aga mu ema oli mulle öelnud, et tänapäeval pole enam võlureid?"
"Kus elab sinu ema?"
"Kansases."
"Pole iialgi sellist nimetust kuulnud" kostis võlurieideke hammustades huult "Kuid mida ka poleks öelnud sinu ema, elavad selles riigis võlurid ja nõiad, haldjad ja targad. Meid oli siin nelinaisvõlurit. Kaks meie seast - Kollase riigi võlur (see olen mina, Villiina!) ja Roosa riigi võlur Stella - oleme head. Kuid Helesinise riigi nõid Gingemma ja Lilla riigi nõid Bastinda - on väga kurjad. Sinu majake hukatas Gingemma ja nüüd on jäänud vaid üks kuri nõid kogu meie maal."

Elli oli hämmingus. Kuidas võis hukatada kurja nõia tema, väike tüdruk, kes pole oma elus varbalselegi liigateinud?
Elli ütles:
"Te otseloomulikult eksite, ma pole kedagi tapnud!"
"Ma ei süüdistagi sind selles" sõnas võlurieit Villiina rahulikult. -"See olin ju mina, kes kasutades oma võlujõudu vaigistas tormi võttes sellelt tema purustava jõu ja lubades tal haarata vaid ühe väikese majakese selleks, et visata see kurjale Gingemmale otse pähe, sest ma lugesin välja oma võluraamatust, et see majake on alati tühi tormide ajal..."
Elli vastas veidi kohkunult:
"See on tõsi, proua. Tormide ajal me varjume keldrisse kuid ma jooksin majja oma koerakese kannul..."
"Sellist mõeldamatut tempu poleks mu võluraamat kuidagi suutnud ette näha!" kurvastas võlur Villiina. - "Tuleb välja, kõiges on süüdi see väike loom?"
"Totsik, auh-auh, kui lubate mul ennast tutvustada, proua!" ootamatult sekkus jutuajamisse väike koerake. "Kurvastusega pean nentima, et olen tõepoolest kõiges süüdi..."
"Kuidas? Sa hakkasid rääkima, Totsik?" hüüatas imestunud Elli.
"Ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, kuid, auh-auh, minu suust iseenesest tulevad inimkeelsed sõnad..."
"Saad aru, Elli" seletas Villiina- "Sellel imelisel maal kõnelevad mitte ainult inimesed vaid ka kõik loomad ja isegi linnud. Vaata ringi, kas sulle meeldib meie riik?"
"See pole halb, proua"vastas Elli "Kuid meil kodus on parem. Kui te vaid näeksite meie loomalauta! Kui te näeksite vaid meie Kirjut lehma, proua! Ei ma soovin minna tagasi kodumaale oma emme ja issi juurde...!"
"Vaevalt on see võimalik"vastas võlurieit -"Meie maa on kogu ülejäänud maailmast eraldatud kõrgete mägede ja laia kõrbega mida pole ületanud ükski inimene. Ma kardan, et sa pead jääma meiega, mu pisike."
Elli silmad täitusid pisaratega. Lahked mälujad kurvastasid samuti ja puhkesid nutma, kuivatades pisaraid helesiniste taskurättidega. Mälujad võtsid kübarad peast ja asetasid need maha, et kuljused oma tilinaga ei segaks nende nutmist.
"Aga kas te üldse-üldse ei aita mind?" küsis Elli nukralt
"Ah jaa! Ma peaaegu unustasin, et mu võluraamat on minuga kaasas" meenutas Villiina."Peaks sellesse pilgu heitma, järsku ma loen sealt välja midagi kasulikku sinu jaoks..."
Villiina võttis oma rüü voltide vahelt tillukese raamatu, vaevalt sõrmkübara suuruse. Võlurieideke puhkus sellele ja see hakkas kasvama otse ehmunud ja üllatunud Elli silme all. See kosus ja kosus kuni muutus hiiglaslikuks raamatuks. See oli nii raske, et eidekesel tuli seda kivi vastu toetada. Villiina silmitses suuri lehekülgi ja nad liikusid iseenesest tema pilgust.
"leidsin, leidsin!" hüüdis võlurieideke ja alustas aeglast lugemist: "Bambarra, tsuffarra, skorriki, morriki, turrabo, furraboo, lorriki, jorriki...Suur Võlur Guudvin viib koju väikese tüdruku, kes sattus tema riiki keeristormiga juhul, kui ta aitab kolmel elusolendil täide viia nende südamesoovid...pikapu, trikappu, bottaloo, mottaloo."
"Pikappu, trikappu, bottaloo, mottaloo..." pühahirmus kordasid võluri järel mälujad
"A kes on Guudvin?" küsis Elli.
"O, see on kõige võimsam võlur meie maal," sosistas eideke - "Ta on meist kõigist võimsam ja ta elab Smaragdlinnas."
"Aga on ta hea või halb?"
"Seda ei tea keegi. Kuid ära karda, otsi ülesse kolm elusolendit, täida nende südamesoovid ja Smaragdlinna võlur aitab sul naasta sinu maale! "
"Kus asub Smaragdlinn?" küsis Elli
"See asum meie võlumaa südames. Vägev Tark ja Võlur Guudvin ise ehitas selle ja valitseb seal. Kuid ta ümbritses ennast saladuskattega ja keegi pole teda näinud linna asustamise ajast saadik ja see leidis aset palju palju aastaid tagasi"
"Aga kuidas ma sinna jõuan?"
"Tee on kauge. Mitte igalpool on riik sama hea nagu siin. On pimedad metsad hirmsate loomadega, on suured jõed, nende ületamine on ohtlik..."
"Kas te ei tuleks koosminuga?" küsis tüdruk
"Ei, mu laps" vastas Villiina "Ma ei saa kauaks lahkuda Kollasest riigist. Sa pead minema üksi. Tee Smaragdlinna on laotud kollaste telliskividega ja sa ei eksi teelt. Kui jõuad Guudvini juurde palu temalt abi..."
"Aga kui kaua pean ma siin elama?" küsis tüdruk langetades pead.
"Ei tea" vastas Villiina. "Selle kohta pole võluraamatus midagi öeldud. Asu teele, otsi, võitle! Ma hakkan vahetevahel vaatama oma võluraamatusse, et näha, kuidas sul läheb...Hüvasti, mu kallis!"
Villiina kummardas suure raamatu kohalning see kahanes otsekohe sõrmkübara suuruseks ning kadus võlurirüü voltidesse. Lendas kohale tuulepuhang, kõik muutus pimedaks ja kui pimedus hõrenes Villiinat enam ei olnud: naisvõlur oli kadunud. Elli ja Mälujad värisesid hirmust ja kuljused mehikeste kübaratel tilisesid iseenesest.
Kui kõik olid veidi rahunenud, kõige julgem Mälujatest, nende ülem, pöördus Elli poole:
"Võimas Haldjas! Meil on rõõm tervitada sind kogu Helesinise riigi poolt! Sa tapsid kurja nõia Gingemma ja vabastasid Mälujad!"
Elli vastas:
"Te olete väga lahked, aga siin on mingi eksitus: mina pole Haldjas. Ja te ju kuulsite, et minu majake kukus nõid Gingemma peale, sest nii käskis võlur Villiina..."
"Me ei usu seda" vaidles Mälujate vanem tõtlikult -"Me kuulsime sinu juttuajamist hea võluri Villiinaga, bottaloo, mottaloo, kuid me arvame, et ka sina oled võimas haldjas! Sest ainult haldjad on võimelised kärutada oma majakestes läbi õhu ja ainult haldjas sai vabastada meid Gingemma, Helesinise riigi kurja nõia eest! Gingemma valitses meid pikki aastaid ja sundis meid töötama ööd ja päevad läbi..."
"Ta sundis meid töötama ööd ja päevad läbi!" kordasid teised Mälujad üheskoos
"Ta sundis meid püüdma ämblikke ja nahkhiiri! Me pidime korjama konni ja kaane mööda soid ja kraave, sest need olid tema lemmiksöögid..."
"Aga meie..." puhkesid Mälujad nutma "Me väga kardame ämblikke ja kaane!"
"Milleks te siis nutate?" küsis Elli - "See kõik on ju nüüd möödas!"
"Tõsi, tõsi!"Mälujad hakkasid kooris naerma ja kuljused nende kübarate küljes hakkasid taas helisema.
"Võimas preili Elli!" sekkus ülem "Kas sa sooviksid saada meie valitsejaks Gingemma asemel? Me oleme veendunud, et sa oled hea ja lahke ja ei hakka meid tihti karistama!..."
"Ei," vastas Elli, - "Ma olen kõigest väike tüdruk ja ei sobi riiki valitsema. Kui te tahate mind aidata, siis lubage mul täita teie südamesoovid!"
"Meil oli üksainus soov - saada lahti kurjast Gingemmast, pikapuu, trikapuu! Aga sinu majake - kraks-kraks! Lömastas ta ja meil pole rohkem soove!..."- lausus ülem.
"Siis pole mul siin enam midagi teha. Ma lähen otsima neid, kellel on südamesoovid. Ainult et kingad on mul puhta kulunud ja aukus, nad ei kannata pikka teekonda välja, onju nii, Totsik?" pöördus Elli koerakese poole.
"Muidugi ei kannata" nõustus Totsik, kuid sina ära nukrutse, Elli, ma nägin midagi siinsamas lähedal ja ma aitan sind!"
"Sina?"imestas tüdruk.
"Jah, mina!" Vastas Totsik uhkusega ja kadus puude taha. Hetke pärast tuli ta tagasi ilus hõbedane kingake hammaste vahel ning asetas selle pidulikult Elli jalge ette. Kingakese küljes sätendas kuldne pannal.
"Kust sa selle said?" imestas Elli.
"Kohe jutustan!" vastas hingeldav kutsuke, kadus taas ja tuli tagasi koos teise kingakesega.
"Kui ilus!"- lausus Elli imetslusega ning passitas kingakesed jalga. Nad osutusid talle täpselt parajaks, nagu oleksid just temale õmmeldud.
"Kui mina käisin luurel..." alustas Totsik tähtsalt "...nägin ma puude taga suurt pimedat sügaviku mäes.."
"Ai-ai-ai!" hüüdsid Mälujad hirmunult "See on ju sissepääs kurja nõia Gingemma koopasse! Ja sa julgesid sinna siseneda?"
"A, mis siin hirmsat, Gingemma ise on ju surnud!" vaidles Totsik vastu
"Sa oled vist samuti võlur!" ütles ülem aupaklikult, kõik teised Mälujad noogutasid nõustudes päid ja kuljused nende kübarate all tilisesid selle peale sõbralikult.
"Just seal, kui ma sisenesin sellesse, koopasse, nagu te seda kutsute, nägin ma palju naljakaid ja imelikke asju, kuid kõige rohkem meeldisid mulle ukse kõrval seisnud kingakesed. Mingisugused suured linnud hirmsate kollaste silmadega üritasid mind takistada, kui ma üritasin neid võtta, kuid kas Totsikut saab midagi hirmutada, kui ta tahab teenida oma Ellit?"
"Ah, sind minu armsat vaprakest!" hõiskas Elli rõõmsalt ja õrnusega sületas koerakest "Neis kingakestes läbin ma kui pikka tahes tee väsimata..."
"See on väga hea, et sa said Gingemma kingad endale" sekkus vana Mäluja "Tundub nagu peituks neis võlujõud, sest Gingemma pani neid jalga vaid väga haruldastel puhkudel, kuid mis võlujõud see on, seda me ei tea...Ja sa siiski lahkud meie juurest, kallis preili Elli?" küsis ülem ohkega. - "Siis me toome sulle midagi süüa teele kaasa."
Mälijad lahkusid ja Elli jäi üksinda. Ta leidis majakesest leivatüki ja sõi selle ära. Ta jõi peale selget ja külma ojavett. Siis hakkas ta teel sättima ja Totsik jooksis ümber puu ja üritas kinni haarata kriiskavat kirjut papagoid, kes muudkui narritas teda oksalt.
Elli väljus vagunikesest, hoolitsevalt sulges ukse ja kirjutas uksele kriisiga "Mind ei ole kodus".
Siis tulid tagasi Mälujad. Nad vedasid kohale nii palju toitu, et Ellil jätkunuks sellest mitmeks aastaks. Siin olid lambakintsud, küpsetatud pardid ja haned, puuviljakorv...
Elli lausus naerdes:
"No kuhu mulle nõnda palju, mu sõbrad?" Ta asetas korvi mõned puuviljad ja leiba, jättis Mälujatega hüvasti ja asus teel koos lõbusa Totsikuga.

***
Natuke maad eemal asus risttee: siin võtsid alguse mitu teed. Elli valis tee, mis oli laotud kollaste telliskividega ja hakkas minema mööda seda reipal sammul.Päike paistis, linnud laulsid ja väike tüdruk, kes oli toodud imelisele võõrale maale keeristormi poolt ei tundnud ennast üldsegi halvasti
Mõlemalt poolt teed äärestasid ilusad helesinised aiad. Nende taga said alguse laiad haritud põllud. Kohati paistsid ümmargused majakesed. Nende katused meenutasid Mälujate teravatippulisi kübaraid. Nende otsas sillerdasid klaaskuulikesed. Majakesed olid värvitud helesiniseks.
Põldudel tegid tööd väikesed mehed ja naised, nad kergitasid oma kübaraid ja kummardasid Ellit nähes, sest nüüd teadis iga Mäluja, et hõbedastes kingakestes tüdruk vabastas nende riigi kurja nõia võimu alt, langetades oma majakese- Kraks-kraks - otse talle pähe!
Kõik Mälujad, keda Elli kohtas oma teel, jälgisid Totsikud suure imestusega ja sulgesid kõrvu, kuuldes tema haukumist. Kui aga lõbus koerake jooksis mõne Mäluja poole, pistis too otsemaid kõigest jõust punuma: Guudvini riigis polnud nähtud ühtegi koera.

Õhtuks, kui Elli oli juba näljane ja hakkas mõtlema sellele, kus veeta ööd silmas ta tee ääres suurt maja. Maja ees muruplatsil lõid tantsu väikesed mehed ja naised. Muusikud visalt mängisid oma väikeseid viiuleid ja flööte. Siinsamas hullasid ka lapsed, nii pisikesed, et Ellil jäid silmad pärani: nad sarnanesid nukudele. Terassile olid toodud pikad lauad, vaagnatega, lookas puuviljadest, pähklitest, kommidest, maitsvatest pirukatest ja suurtest tortidest.
Ellit nähes eraldus seltskonnas sihvakas kena vanem meesterahvas (ta oli terve sõrmevõrra Ellist pikem!) . Ta lausus kummardusega:
"Mina ja mu sõbrad tähistame täna meie riigi vabanemist kurja nõia võimu alt. Kas ma tohin paluda Võimsat Hukatusliku Majakese Haldjat võtta osa meie peostusest?"
"Miks te arvate, et ma olen haldjas?"- küsis Elli
"Sa lömastasid kurja nõia Gingemma - Kraks-kraks! Nagu oleks too tühi munakoor; su jalas on tema võlukingad ja sul on kaasas imeline loom, millist meie pole kunagi näinud, meie sõprade sõnul ka temal on võlujõudu..."
Sellele ei osanud Elli midagi vastu väita ning järgnes meesterahvale, kelle nimi oli Prem Kookus. Teda ootas kuninglik vastuvõtt, kuljused tilisesid lakkamatult ja olid tantsud, oli ära söödud määramatul hulgal kooke ja joodud loendamatu hulk karastusjooke. Terve õhtu möödus nii lõbusalt ja meeldivalt, et Ellile tulid meelde emme ja issi vaid enne magamajäämist.
Hommikul, pärast rikkaliku hommikosööki küsis ta Kookuselt:
"Kas Smaragdlinn asub siit kaugel?"
"Ei tea" vastas mees mõtlikult "Pole seal kunagi käinud. Parem on hoida Suurest Guudvinist eemale, eriti, kui sul pole sinna mingit erilist asjaajamist. Pealegi tee Smaragdlinna on pikk ja raske. Sul tuleb läbida pimedad metsad ja ületada kiired ja sügavad jõed."
Elli kurvastas veidi, kuid ta teadis, et ainult Suur Guudvin aitab ta tagasi koju, seega ta jättis sõpradega hüvasti ja asus teel möda teed, mis oli laotud kollastest tellistest.

Keset laia ja lagedat Kansase preeriat elas väike tüdruk Elli. Tema isa, farmer John töötas päevad läbi põllul ja ema Anna toimetas kodus. Nende koduks oli väike vagun, mis oli tõstetud ratastelt otse maha.
Majakese sisustus oli vaene: rauast ahi, kapp, laud, kolm tooli ja kaks voodit. Maja kõrvale, otse ukse ette oli kaevatud "tormivarjukelder". Seal ootas pere sageli tormide vaibumist.
Tugevad preeria tormid tihtipeale keerasid külili Johni kerge elamise. Kuid John ei kurvastanud: ta tõstis majakese püsti niipea, kui tuul oli vaibunud. Ahi ja voodid libisesid kohtadele, Elli korjas põrandalt ülesse laiali paisatud plekknõud ja kõik oli korras järgmise tormini.
Silmapiirini välja ulatus preeria, mis oli sile nagu laudlina. Kohati paistsid samasugused vaesed majakesed, nagu seda oli Johni oma. Neid ümbritsesid põllud, mis andsid farmeritele nisu ja maisisaake.
Elli tundis hästi kõiki naabreid ümbruskonnas. Läänepool elas onu Robert oma poegade Bobi ja Dikiga, põhjapool - vana Rolf. Ta meisterdas lastele imepäraseid puust tuulikuid.
Preeria ei tundunud Ellile igavana sest see oli tema kodu. Elli ei teadnud teisi kohti. Mägesid ja metsa oli ta näinud vaid piltidel ning nad ei meelitanud teda, võib olla selle tõttu, et odavates Elli raamatutes olid nad joonistatud halvasti.
Vahel, kui Ellil igav hakkas hüüdis ta väikest koerakest Totsikut ja suundus Bobi ja Diki poole, või külastas vanaisa Rolfi, kelle poolt ei naasnud ta kunagi meisterdatud mänguasjata.
Totsik haukus ja jooksis mööda põlde, ajas taga vareseid ja oli lõpmatult rahul enese ja enda väikese perenaise üle. Totsikul oli must kasukas, kikis kõrvad ja väikesed lustakalt säravad silmakesed. Totsikul ei hakkanud kunagi igav, ta võis mängida tüdrukuga päevad läbi.
Ellil oli palju tegemist. Ta abistas ema, isa aga õpetas Ellile lugemist, kirjutamist ja arvutamist, sest kool asus kaugel ja tüdruk oli veel liiga väike, et külastada seda iga päev.
Üks kord suveõhtul istus Elli majatrepil ja luges ette muinasjuttu. Anna pesi pesu.

"Ja siis suur ja vägev kangelane Arnaulf nägi võlurit, kes oli kõrge, kui torn" - luges Elli suursuguselt, ja tema sõrm libises mööda raamatulehte. - "Võluri suust ja ninast purskas tuld..."
"Emake", -küsis Elli, ta tõstis pilgu raamatult. "Aga kas tänapäeval on ka võlureid?"
"Ei, mu kallis. Kunagi ammumuistsel ajal elasid võlurid, aga siis kadusid ära. Ja milleks neid vaja? Nendetagi palju tööd..."
Elli krimpsutas naljakalt nina:
"Aga ikkagi on võluriteta igav. Kui minust peaks saama kuninganna, ma käsiksin kindlasti, et igas linnas ja külas oleks võlur, kes teeks laste jaoks igasugu imesid."
"Milliseid näiteks?" - küsis naeratades ema.
"Noh, milliseid... näiteks, et iga tüdruk ja poiss hommikul ärgates oma padja alt leiaks suure magusa piparkoogi... või siis..."- Elli silmitses nukralt oma kulunud odavaid papusid - "Või siis, et kõigil lastel oleksid kenad kerged kingakesed."
"Kingakesi saad sa ka ilma võluriteta" sõnas Anna "Varsti lähed isaga laadale, ja saadki..."
Seni, kui tüdruk emaga rääkis hakkas ilm järjest halvenema.

***


Samal ajal kaugel kaugel maal kõrgete mägede taga, sügavas pimedas koopas luges kuri nõid Gingemma oma loitsu.
Gingemma koopas oli hirmus. Seal lae all rippus hiiglasliku krokodill toppis, kõrgetel odadel istusid prisked öökullid, seintel rippusid kuivatatud hiirte kobarad, just nagu sibulad sabapidi nööridega kokku seotud. Pikk ja jäme madu põimus ühe posti ümber ning kõigutas ühtlaselt oma lamedat pead. Palju teisigi hirmsaid ja süngeid asju oli selles sügavas Gingemma koopas.
Suures tahmases pajas keetis Gingemma oma nõiajooki. Ta loopis patta hiiri, tõmmates neid üks teise järel seinal ripuvatest kobaratest.
"Kuhu kadusid ussipead?" torises ta tigedal häälel "Ei saanud ma ju neid kõiki hommikusöögiks ära süüa! Aa, siin nad ongi, rohelises potis! No nüüd tuleb nõiajook, mis tarvis! ...need neetud inimesed saavad oma tasu! Ma vihkan neid! Siginesid üle maa! Kuivatasid ära kõik sood ja rabad! Raiusid maha kõik metsad! Ajasid sealt välja kõik konnad-maod! Kõike nad hävitavad! Midagi maitsvat pole siia ilma jäänud! Ainult võib olla ussikest mekidki..." Gingemma viibutas pimeduses oma kondist ja kokkukuivanud rusikat ning hakkas loopima patta ussipäid.
"Ahhaa! Vihatud inimesed! Ongi valmis minu nõiajook teile hukatuseks! Piserdan seda üle metsade ja põldude, ning tõuseb selline torm, millist pole veel kunagi nähtud!"



Gingemma haaras paja sangadest ja suure pingutusega lohistas selle välja koopast. Seal uputas ta sellesse oma luua ja hakkas leotist laiali pritsima:
"Tõuse keeristorm! Tõuse tuulispask! Lenda mööda ilma, kui märatsev loom! Rebi, lõhu ja purusta! Paiska ümber kõik majad ja tõsta need õhku! Sussaka, massaka, leema, reema, geema! Burrido, furrido, seema, peema, feema!..."
Ta lausus karjudes võlusõnu ning vehkis oma sassis luuaga ja nagu ta seda tegi, nii muutus kõik ümberringi süngemaks, tumedamaks muutus taevas, kogunesid pilved, vilises tuul. Kaugustes sähvatasid välgud...
"Rebi, lõhu ja purusta!" kisas hullunud nõid -"Sussaka, masaka, burrido furrido! Hävita tuulispask inimesi, loomi ja linde! Ainult ussikeste, ämblikutele ja konnadele halasta! Las nad levivad üle ilma minule, võimsale nõiale rõõmuks! Burrido, furrido, sussaka, massaka!"
Ja tuul ulgus aina kõvemini ja kõvemini, käisid välgusähvatused, kõrvululustavalt mürises kõu.
Gingemma keerles metsikus joovastuses ning tuul lehvitas tema pikka rüüd...

***

Gingemma nõiduse poolt välja kutsutud torm jõudis Kansasesse ning iga minutiga lähenes John'i majakesele. Silmapiiril oli pime paksutest tormipilvetest, sinised sähvatused valgustasid maad.
Totsik jooksis närviliselt ringi. Ta viskas pea kuklasse ning klähvis pilvi, mis kiiresti liikusid mööda taevast.
"Oi, Totsik, sa oled nii naljakas!" - ütles Elli, "Hirmutad pilvi aga ise kardad!"
Koerake tõepoolest pelgas äikest, kuigi ta oli neid oma lühikese elu jooksul juba palju näinud.
Anna hakkas muretsema.
"Latran ma siin sinuga, tütreke, aga vaata, läheneb tõeline torm ..."
Juba oli selgesti eristatav sünge tuule undamine. Nisu põllul kummardus maani ja mööda seda nisumerd veeresid lained.
Põllult jooksiskohale ärevil farmer John.
"Torm läheneb! Hirmus torm!" karjus ta "Varjuge tormikeldrisse! Ma jooksen ja ajan loomad lauta!"
Anna tormas keldri poole ja avas selle ukse "Elli, Elli! Ruttu siia!" hüüdis ta.
Kuid Totsik, kes oli ehmatatud tuule möirete ja lõpmata müristamisega pages majja ning puges seal voodi alla, kõige kaugemasse nurka. Elli ei tahtnud jätta oma lemmikut üksipäini ja jooksis vagunisse tema järel.
Ja sel samal hetkel juhtus imeline asi. Majakene keeras ringiratast kaks või kolm korda, nagu karusell. Ta sattus otse keeristormi keskele. Tuulispask haaras selle, tõstis õhku ja kandis edasi.
Majakese uksele ilmus ehmunud Elli väike Totsik süles. Mida teha? Hüpata alla? Kuid oli juba hilja. Majake lendas kõrgel maa kohal...
Tuul sasis Anna juukseid. Ta seisis tormivarjukeldri kõrval, sirutas käsi ja karjus meeleheitlikult. Ka farmer John jooksis laudast, sellele kohale, kus just hiljuti seisis tema majake. Orbudest isa ja ema vaatasid kaua pimedasse taevasse, mida valgustasid tihedad välgusähvatused...
Keeristorm ikka veel möllas ja majake sõudis kiikudes läbi õhu. Totsik oli hämmingus kogu sündmustest tema ümber, ta jooksis mööda pimedat tuba ja haukus kõvasti. Elli istus hirmunult põrandal ja hoidis peast kinni. Ta tundis ennast väga üksikuna. Tuul ulgus kõrvulukustavalt. Ellile tundus, et majake peagi kukub ja puruneb tuhandeks tükiks. Kuid aeg möödus ja majake lendas ikka edasi. Elli ronis voodisse ja võttis Toto endale sülle. Tuul ulgus ikka veel ja majake kõikus ühtlaselt ning Elli jäi sügavasse unne.

Ma ei ole tõlk, ja ma ei ole ka teab mis kirjutaja. Sõna "kirjanik" ma siinkohal ütleksin hoopis mainimata. Ma ei ole isegi õigekirja vaadates keegi, jes võiks midagi kirjutada. Aga mul oli õnn olla laps. Ja ma mäletan seda õhtut samahästi kui oleks see just juhtunud.
Isa tuli raamatukogust. Ta võtis kotist raamatu ja näitas seda mulle: Näe, mis ma sulle tõin!
Raamat oli tumeroheliste paksude kaantega. Keskel oli pisut kollakas pilt. Ma polnud kunagi nii ilusat raamatut näinud.
Tänapäevalapsed ei saaks ilmselt minust aru. Sest tänapäeva raamatupoe lettid on nii kirjud, et raske on kindlal meelel valida ühte raamatut, mille kohta oleksid võinud julgesti öelda "kõige ilusam"! Ning raamatuid ostetakse/saadakse ...igatahes saavad nad otsekohe sinuomaks. Raamatukoguraamat lastetoa riiulil on vist üldse haruldane nähtus.
Kuid minul vedas. Minu lemmikraamat, milleks tol kaugel õhtul esmakordselt nähtud ja siis veel tundmatu "Smaragdlinna võlur" pidi saama, ei tüütanud mind kunagi ära. See raamat tekkis minu tuppa alati just siis, kui ma tahtsin seda lugeda, lehitseda, imetleda. Ta ei saanud kunagi päris minu omaks, kuigi on mul külas olnud rohkem, kui ükski teine raamatukoguraamat eales. Olen teda liiminud ja lappinud, ning igakord tagastades lootnud, et järgmised lugejad on tema vastu sama head, kui mina.
Nüüd kui ma töötan lasteaias, ei väsi ma imestamas, miks pole seda raamatut olemas eesti keeles? Isegi võlur Oz ei ole meie laste hulgas eriti levinud. Ikka tuntakse Pipi't ja Karupoeg Puhhi. Nüüd ka Lottet. Aga kes tunneb väikest tüdrukut Dorothy't...veel vähem Elli't tema pisikese koeraga "Toto"? Keegi. Ning sellest on minul tihti lõpmata kurb. Ning ilmselt, kui seda raamatut pole tänapäevani keegi võtnud vaevaks tõlkida, lootus, et seda varsti tehakse on üsna üürike. Mida minusugusel hullul siis üle jääb? Tõlgin nii kuidas oskan ja niipalju kui jaksan. Niipaljugi, et saaks oma rühma lastelegi unejutuks lugeda. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Teadagi pärinebA. Volkovi Smaragdlinna võluri mõte hoopis L. Baumi Võlur Ozist. Ning seda on võimalik ka eesti keeles lugeda, kuid Smaragdlinna võluriga on lood hoopis viletsamad. Kunagi ammu olevat raadios olnud samanimeline kuuldemäng, keegi on ehk sellist multifilmigi näinud (mis on minuarust äärmiselt ebaõnnestunud), Rakvere teater olevat seda ka lavastanud kuid raamatuna pole ma Smaragdlinnavõlurit tõesti kohanud. Ja kui see ka eksisteerib, siis andke mulle palun andeks minu ebapädevus, sest niipalju, kui ma raamatukogude elektroonilises andmebaasis (lugeja.ee) pole sellest küül kipu ega kõpu.
Oletagem, et see raamat on isegi kusagil eesti keeles olemas, kui suure tõenäolisusega ehivad seda L.Vladimirski võrratud illustratsioonid. Just need ehtisid 1939 aastal esimest Smaragdlinnavõluri väljaannet ja just need on meeles igaühel, kes seda raamatut samapalju kui mina armastab.
Miks siiski Volkov mitte Baum?
Kuigi mõlemad raamatud on üsna sarnased ja on põhimõteliselt võimalik jutustada nende mõlema sisu enam-vähem ühtede ja samade sõnade abil on siiski olemas terve hulk erinevusi, mis eristavad neid kahte, need erinevused ei piirdu nimede ja mõningate detailidega. Emotsioonid, ja koguni mõned peatükid on täienisti erinevad. Kui originaali meeleolu on neutraalne siis Volkovi tõlgendus on hulga emotsionaalsem, südamlikum. Kirjeldused on põhjalikumad. On väga palju hüüdlauseid, mis originaalis puuduvad.
Vaatamata sellele, et Volkovi Smaragdlinnavõlur on ise ka sisuliselt tõlge on see omakorda tõlgitud paljudesse keeltesse: siin näiteks inglise- ja saksakeelne fänklubi.

Kui keegi tunneb huvi millised on täpsemalt erinevused Smaragdlinna ja Oz'i võluri vahel, võib tutvuda sellega wikipeedia artikliga või külastada venekeelset fanklubi, kus on üleval ka kõik antud seeria järjed. Mina aga teen enda rühmalastele väheke rõõmu ja tõlgin eesti keelde raamatu, ilma milleta ei kujutaks ma ette oma lapsepõlve.

Kui mittu korda võib ühe ja sama reha peale astuda? No ei oska ma inimestega suhelda, tean seda väga hästi aga milleks siis ikka üritada vaja? Igatahes möödus reede 13 minul vägagi neetult. Näiteks oleks täna äärepealt kopsakas paksust klaasist lambikuppel vastu pead kildudeks kukkunud...aga õnneks, või siis õnnetuseks jäin sellelele kohtingule 2 sekundit hiljaks. Vot selliseid asju juhtub meie kuningriigis, panevad mõtlema sellele, mitu inimest mu matustele kokku tuleks...nagu tolles laulus:
Хоронить меня придётся, будет дождь и будут слёзы
Было у меня два друга, теперь их тысяча найдётся
И скажут: "Классным был он парнем!" Будут врать и притворяться.
Я скажу им чтоб заткнулись, чтобы молча попрощаться.
Lahe laul, mul peaks kusagil olema...peaks üles otsima
Aga lauludest rääkides: täna siis esinesime kooriga Vaivaras. Laulsime kuidagi väga haledalt ära. Keegi hakkas kiirustama, mina siis ka ühesõnaga väga kiire oli meil kojuminekuga :P...jah, läksin kõige varem ära ka, ja just praegu mõtlesin, et nojah, küllap pärast öeldaksegi, et me sellepärast kiirustasime, et Helenal oli kojuminekuga kiire. Loodan, et ma vähemalt üksi ei kiirustanud...aga mark oli olla küll. Aga mis teha, äralauldud me saime kuidagimoodi...ehk järgmine kord läheb paremini...kui ma oma suu kinni hoian ja vait olen.
Üks nädal jälle möödas ja selle jooksul õppisin ka niimõndagi: sukapüksid lähevad pesus kokku; kõik ei saa aru, mis tähendab see foto on minul peas; selline sõna nagu "majandussurutis" on tegelikult olemas ja hulga odavam on fännata ilusaid sokke, kui saapaid ja kingi...muuseas mul on maruarmsad hiirekestega sokid (mitte, et ma kingi nüüd üldse ei fännaks...); tahan šotimaale; mina ja suur linn lihtsalt ei sobi kokku (ja väikelinn ka mitte for that matter...kas on võimalik ette kujutada veel suuremat närvipundart kui mina?); Isegi ainult üksainus mango täidab täiskasvanu päevase C-vitamiini- ja beetakarotiinivajaduse peaaegu kolmekordselt. Beetakarotiin on antioksüdant, mis aitab võidelda vähiga. Peale selle sisaldavad mangod niisuguseid elutähtsaid mineraale, nagu raud, kaltsium, magneesium, fosfor, tsink ja kaalium. Mangod on kasulikud ka nahale ja juustele. Neist on abi juusteharvenemise, sügeleva peanaha, rabedate küünte ja mitmesuguste nahahädade korral. Seda kõike tänu suurtele A-vitamiini- ja beetakarotiinikogusele. Kõige tipuks väidab üks Ameerika tervisekonsultant, et mangod täiustavad isegi seksielu. Nimelt on igas viljas umbes 3, 5 milligrammi E-vitamiini, mis hoiab hormonaalsüsteemi ärkvel.
Aa...ja veel üks asi, mida teda sain: mul on olemas mõned üsna tüütud ribivahelihased, mis peale trenni vastikult valutada oskavad, naerda on selle pärast valus aga sellest on alati veelgi naljakam...selline...paradoks vist; A-hepatiidivastane vaktsiin maksab 500 krooni...
Kas keegi tahab tulla koos minuga photoshopi lühikursustele? Kas ma ajan väga segast juttu? Kui nii, siis ütle "Karusmarja paksud kintsud..."...auuuaaaa...ma kujutasin selle asja endale ette praegu...ja see oli ribivahelihastele valus. Ja ma ei ole täna kukekest joonud...ausõna mitte ;)

Pange keegi mind OMETI vait! Seda ma ju õigupoolest tahangi.

Sa oled minu sadam sellel merel,
Kus purustavad mastid tormituuled
Ja hoopis teise maitsega on "tere",
Kui lausumas on seda Sinu huuled.

On selles sõnas meresuhkrut-soola
Ja natukene merepipart ka
On kohtumisetunne ülevoolav
On sellesse nii lihtne uppuda

Ja unustatud olgu Sinu vaikus
Ma saladuses hoian Sinu süüd
Las olla ankruks kogu eluraskus
Ma tunnen, et ma olen kodus nüüd...

Luuletuse esimene osa sündis 30.06.2007 irooniline, kas pole?

Äratust ei olnudki. Oli vaid mingi veider magamatuse tunne, mis segunes kohusetundega ja see kolmas uus veider tunne, mis nende kahe kooslusest tekkis ütles mulle: ära enam sügavalt maga, aga natuke võiksid küll. Nii ma siis magasingi ...üks silm poolenisti lahti, kella jälgimas.
Koputus aknale: kop-kop...kas täna siis hommikusööki ei tulegi. "Õgard!" vastasin mina, varem jätkus suurest ühest suurest linnutalitoidukotist neljaks päevaks. Nüüd vaevu üheks. Lendavad piranjad!
Ajasin ennast püsti. Küll on hea, et eile tegin mimoosi salati valmis, nüüd ei pea vähemalt enda lõunasöögi pärast muretsema. Panin linnutoidu kuulikese akna taha ripuma. Esimestena tulid kallale tihased. Siis ajas üks paks tuvi kõik laiali ja sättis ise seda sööma. Vaatasin talle otsa läbi köögikardina ja ütlesin viisakalt: "Palun vabandust, aga sinusugusele jätkub sellest kuulikesest vaevalt paariks mehiseks ampsuks, teised aga ajavad terve päeva läbi, kas te ei oleks nii kena ja otsiksite endale midagi muud söögiks. Kui teile sobib viskan aknast välja mõned terad?"
Te võite pidada mind napakaks aga see on ainukene suhtlusviis, mida tuvi aksepteerib. Olen kõike muud juba varem katsetanud.
Täna on reede. Reede on hea, isegi parem, kui puhkepäevad. Iseenesest on see imelik, sest see ONJU ometigi tööpäev! Aga peo ootus on alati parem kui pidu ise. kujutlusvõime loob nii palju ilusat, et paratamatut kõik see ilus päriselt täide ei lähe ja siis tuleb pettumus. Peale selle juba laupäeva õhtul hakkavad ligi tikkuma kurjad mõtted sellest, et "juba ülehomme,... ei praktiliselt juba HOMME, peab minema tööle, a järgmised puhkepäevad isegi ei paista veel". Jah täna on ilus päev. Täna on puhkepäevad juba käegakatsutavad ja kujutlusvõime möllab taas luues igasuguseid toredaid asju, mida puhkepäevad endaga tuua võiks.
Esiteks võib minna Pannjärvele tuubitama, siis veel poodidesse. On vaja välja vaadata mõni ilus sünnipäevakink. Samuti tahtsin valmis panna paar pakki: üks Sabinele, teine Vickyle, Vicky tahtis draakonikomme ja neid ta saab.
Pühapäeval võiks minna suusatama Voka metsa. Täitsa üksinda, a võibolla kutsun kaasa Zenka. Aga ta ju niikuinii ei tule, nii, et see teeb sama välja.
Mingi hull horoskoobikalender, mis mulle kingiti ütleb, et homme ei tohi koristada (toas olevat mingi energiate värk, mida ei ole soovitav segada), mulle see sobib! See nädalavahetus ma siis ei korista :D.
Ja kõige parem uudis on vast see, et ma IKKAGI SAAN KOOLITUSELE! Eile helistati ja pakuti kohta eesti rühmas, ma olen nii õnnelik. Ma isegi ei arvanud, et see mind nii õnnelikuks teeb. Ma lausa hüppasin rõõmust, kui telefonikõne oli lõpetatud!