Täna ma tahaksin OLLA...

Öö möödus rahulikult. Hommikul sai Rauast Puuraidur parve ehitamisega ühele poole. Ta tegi endale ja Hirmutisele pikad vaiad ning pakkus sõpradel võtta parvel kohad sisse. Elli, Totsik süles seadis end sisse parve keskele. Arg Lõvi astus esikäpadega parvele ja parv hakkas vajuma ühele poole. Elli karjatas ehmatusest, kuid Rauast Puuraidur ja Hirmutis hüppasid kiiruga parve teisele poole ning tasakaal oli taastatud.
Rauast Puuraidur ja Hirmutis juhatasid parve mööda jõe, mille teisel kaldal laius imeline lagendik, millel kohati kasvasid väikesed lõbusad võsastikud, kõike seda valgustas ere päike.
Kõik kulges suurepäraselt kuni parv lähenes jõe keskkohale. Siin haaras selle kiire vool ja vaiad ei ulatanud jõe põhjani. Sõbrad silmitsesid teineteist teadmatuses, mida teha.
"Väga kehvasti!" Hüüatas Rauast Puuraidur. "Jõgi viib meid Lillasse riiki ning me sattume kurja nõia vangistusse."
"Ja siis ma ei saagi endale aju!" Ütles Hirmutis
"Ja mina julgust!" Ütles Lõvi.
"A mina südant!" Lisas Rauast Puuraidur.
"A meie ei naase kunagi Kansasesse!" Lõpetasid Elli ja Totsik.
"Ei! Me lihtsalt peame jõudma Smaragdlinna!" Karjatas Hirmutis ja vajutas kogu jõust vihaga oma vaiale.
Õnnetuseks oli selles kohas mudase põhjaga madalik ja Hirmutise vai vajus sügavale mutta. Hirmutis ei lasknud vaia kohe käest kuid parv sööstis edasi mööda jõevoolu ja juba hetke pärast rippus Hirmutis vaial keset jõge, ilma toeta jalge all.
"Tervitus!" ainult jõudiski hüüda segaduses Hirmutis oma sõpradele, kuid parv oli juba kaugel.
Hirmutise olukord oli meelt heidutav. "Siin on mul halvem, kui enne Elliga kohtumist." Mõtles vaeseke: "Seal ma sain vähemalt vareseid peletada, seegi tegevus. Aga kes paigutab hirmutisi keset jõge? Oh, tundub, et ma ei saa endale kunagi aju!"
Samal ajal sööstis parv kiiresti allavoolu. Vaene õnnetu Hirmutis kadus silmist jõe käänaku taga.
"Ei jää mul muud üle, kui vette ronida." Lausus Arg Lõvi ja värises üle keha: "Oi, kuidas ma kardan vett! Vott, kui mul oleks Guudvini käest saadud julgus, oleks ujumine minu jaoks käkitegu... Kuid midagi pole parata, tuleb kuidagi kaldale jõuda. Ma hakkan ujuma ja teie hoidke kinni minu sabast."
Lõvi alustas ujumist ja puhkis pingutusest aga Rauast Puuraidur hoidis kõvasti Lõvi sabast. Parve triivimine oli raske töö, kuid parv aeglaselt siiski lähenes kaldale. Varsti Elli veendus, et vai ulatab jälle põhjani ja tuli Lõvile appi. Pärast tohutuid jõupingutusi täiesti jõuetud sõbrad ikkagi jõudsid kaldale, kaugel - kaugel sellest kohast, kus nad asusid jõge ületama.
Lõvi kukkus otsemaid murule, käpad ülespoole, et kuivatada päikesekäes märga kõhtu.
"Kuhu me lähme?" küsis ta kissitades silmi päikese käes.
"Tagasi, sinna, kuhu jäi meie sõber." Vastas Elli. "Me ei saa ju minna ära ja jätta maha meie armsat Hirmutist!"
Rändurid kaua vastuvoolu kõndisid mööda jõeäärt. Nende jalad takkerdusid kõrgesse rohtu, nad kõndisid longuspäi, mõeldes kurvalt oma sõbrast, kes jäi jõe kohale. Järsku Rauast Puuraidur hüüatas kogu oma jõust:
"Vaadake!"
Ning nand silmasid Hirmutist, kes rippus vapralt vaial keset kiiret ja laia jõge. Hirmutis paistis kaugelt nii väike, , nukker ja üksik, et teelistel tulid pisarad silma. Rauast Puuraidur läks endast välja kõige enam. Ta jooksis sihitult ringi mööda kallast, proovis millekski peaaegu vette tormata, kuid hüppas kohe tagasi. Siis haaras peast lehtri, asetas selle suu äärde, nagu valjuhääldi ja kisas sellesse kõigest jõust:
"Hirmutis! Kallis sõber! Pea vastu! Ole hea, ära kukkku vette!" Rauast Puuraidur oskas väga viisakalt paluda.
Nendeni jõudis nõrk vastus:
" ...ian! ...agi...e...äsi..."
See pidi tähendama "Hoian, kunagi ei väsi!" Tuletades meelde, et Hirmutis tõepoolet kunagi ei väsi sõbrad rõõmustasid ja Rauast Puuraidur kisendas taas oma lehtrisse:
"Ära kaota lootust! Me ei lähe ära enne, kui oleme sind ära päästnud!" Ja tuul tõi vastuse: "...tan! ...ge....sege...nu...ärast!"
Ja see tähendas "Ootan, ärge muretsege minu pärast!"
Rauast Puuraidur pakkus välja punuda puukoorest köis, siis team, Rauast Puuraidur ronib vette ja haarab Hirmutise ja Lõvi tõmbab nad mõlemad välja veest. Kuid Lõvi vangutas vaid pead ja naeris:
"Sa ju ujud sama hästi, kui kirves!"
Rauast Puuraidur jäi kurvalt vait.
"Ilmselt pean ma jälle ujuma." Arvas Lõvi. "Ainult raske on niimodi välja arvutada, et jõevool viiks mind otse Hirmutise juurde..."
"Aga mina istun sinu turjale ja hakkan sind suunama!" Pakkus Totsik.
Seni, kuni teelised arutasid ja vaidlesid, eemalt jälgis neid tähtis pikkakoivaline Toonekurg. Siis tuli ta neile lähemale ja seisis ohutulkaugusel, hoides üleval paremat jalga ja kissitades vasakut silma.
"Mis publik teie küll olete?" Küsis ta.
"Mina olen Elli, ja need on minu sõbrad: Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik. Me suundume Smaragdlinna."
"Tee, mis viib Smaragdlinna ei ole siin." Märkas Toonekurg.
"Me teame seda. Kuid jõevool viis meid sellest eemale ja me kaotasime oma sõbra."
"A kus ta on?"
"Ta on seal, kas näed?" Elli osutas jõele: "Ripub vaial."
"Milleks ta sinna on roninud?"
Toonekurg oli põhjalik lind ja tahtis teada kõike viimse pisiasjani. Elli jutustas talle, kuidas Hirmutis sattus jõe keskele.
"Ai! Kui sa vaid päästaksid ta!" Hüüatas Elli ja pani paluvalt kokku käed. "Kui tänulikud sulle me oleksime!"
"Ma mõtlen." Lausus Toonekurg tähtsalt ja sulges parema silma, sest Toonekured alati panevad kinni parema silma, kui nad mõtlevad. Kuid vasaku silma oli ta sulgenud veel varem.
Ja nii ta nüüd seisis suletud silmadega vasakul jalal ja kõikus tuule käes. Sõbrad tüdinesid ootamast ja Rauast Puuraidur ütles:
"Kuulan ma õige, millest ta mõtleb" ja ta lähenes vaikselt Toonekurele. Kuid temale kostus aeglane sügav hingamine ning Puuraidur hüüatas:
"Ta ju magab!"
Toonekurg jäi tõepoolest mõtlemise ajal magama. lõvi sai kohutavalt kurjaks ja möirgas
"Ma söön ta ära!"
Toonekure uni oli tundlik ja ta hetkega avas silmad:
"Teile tundub, et ma magan?" Luiskas ta. "Ei. Ma lihtsalt mõtisklesin sügavalt. See on nii keeruline ülesanne... kuid arvatavasti tooksin ma teie sõbra sealt ärra, kui ta poleks nii suur ja raske!"
"Mis raske ta on?!" Karjatas Elli. "Hirmutis on ju täis põhku ja kaalub sama, mis suleke. Isegi mina jaksan teda tõsta!"
"Sellisel juhul ma üritan!" Ütles Toonekurg. "Kuid vaadake ette, kui ta juhtub osutub raskeks, ma viskan ta vette. Oleks hea teie sõber enne ära kaaluda, kuid kuna see on võimatu, siis ma lendan."
Nagu näha Toonekurg oli väga ettevaatlik ja põhjalik lind.
Toonekurg laiutas oma suuri tiibu ja suundus Hirmutise poole. Ta haaras tema õlgadest tugevate küüntega, tõstis ta kergelt õhku ja kandis kaldale, kus istus ja ootas Elli, koos sõpradega.
Kui Hirmutis oli taas kaldal ta kallistalt kõiki kirglikult ja pöördus siis Toonekure poole. "Ma arvasin, et ma jäängi vaiale keset jõge kalu hirmutama. Hetkel ma ei saa sind väärikalt tänada, kuna minu peas on vaid põhk, kuid kui ma käin ära Guudvini juures otsin ma su ülesse ja sa saad teada, milline on ajudega inimese tänu!"
"Ma olen väga rõõmus." Vastas Toonekurg. "Mulle meeldib abistada teisi hädas, eriti siis, kui see ei nõua minult erilisi jõupingutusi... Kuid lobisen ma siin teiega, mind ootavad naine ja lapsed. Ma soovin teile jõuda Smaragdlinna ja saada see, mille pärast te sinna lähete!"
Ta ulatas igale teelisele oma kortsulise punase jala ja igaüks sõbralikult surus seda, Hirmutis aga raputas seda nii, et oleks äärepealt küljest ära tõmmanud. Toonekurg lendas ära ja rändurid läksid edasi mööda jõeäärt. Õnnelik Hirmutis sammus tantsides ja laulis:
"Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Elliga koos!" ja siis kolme sammu pärast: "Hei-hei-hei-hoo! Ma olen taas Puuraiduriga koos!", ta nimetas kõiki, kaasarvatud Totsikut ja siis alustas oma laulukesega otsast. Ja kuigi see lauluke polnud eriti riimis oli ta siiski väga lõbus ja südamlik.

Sel õhtul käisid teelised läbi pikka maa ja peatusid siis laiade okstega puu all. Rauast Puuraidur raius puid ja süütas suure lõke, mille kõrval Ellil tundis ennast väga hubaselt. Ta kutsus sõprugi seda mõnu temaga jagama, kuid Hirmutis keeldus otsustavat, ta läks kaugele eemale ja jälgis tähelepanelikult, et ükski säde ei lendaks tema riietusele.
"Minu põhk ja tuli on sellised asjad, mis ei saa kunagi naabrid olla." Seletas ta.
Ka Arg Lõvi ei soovinud samuti tulele läheneda.
"Meie, metsloomad, ei salli eriti tuld." Ütles Lõvi. "Nüüd, kui ma olen sinu seltsis, Elli, ma võibolla isegi harjun sellega ära, kuid hetkel tuli veel liialt hirmutab mind..."
Ja ainult Totsik, kes ei kartnud üldsegi tuld, lamas Elli süles, kissitas tule poole oma väikeseid läikivaid silmi ja nautis soojust.
Elli jagas Totsikuga sõbralikult viimase leivatüki.
"Mida ma nüüd sööma hakkan?" küsis ta, hoolikalt korjates leivaraasukesi.
"Kas tahad, ma murran metskitse?" küsis Lõvi. "Kuigi teil, inimestel on halb maitse ja te eelistate praetud liha toorele, kuid sa võid selle süttel ära praadida."
"Oo! Ma palun, pole tarvis kedagi tappa!" Anus Rauast Puuraidur. "Ma hakkan nõnda haletsema vaest metskitse, et mingit õli ei jätku, et määrida minu pisararoostes nägu..."
"Kuidas soovite." Vastas lõvi ja suundus metsa.
Ta naases sealt hilja, hakkas pikali tulest eemale ja lõi söönult nurru jälgides tuld oma mustade kitsaste pupillidega kollaseil silmil.
Milleks käis Lõvi metsas, seda ei teadnud keegi. Ise ta vaikis ja teised ei uurinud.
Ka Hirmutis läks metsa ja tal oli õnn leida puud, millel kasvasid pähklid. Ta nopis neid oma pehmete kullmatute näppudega. Pähklid libisesid tal käest, tal tuli otsida neid rohu seest. Metsas oli pime, kui keldris ja ainult Hirmutisele, kes nägi öösel sama hästi, kui päeval ei teinud see mingit muret. Kuid juba siis, kui tal õnnestus korjata terve pihutäis pähkleid nad jälle paiskusid laiali ja ta oli sunnitud mitu korda taas otsast peale alustama. Siiski korjas Hirmutis pähkleid heameelega, kuna niikuinii kartis lõkkele läheneda. Alles siis, kui ta nägi, et lõkke hakkab kustuma lähenes ta Ellile korviga, mis oli pähkleid ääreni täis ja tüdruk tänas teda vaeva eest.
Hommikul einestas Elli pähklitega. Ta pakkus neid ka Totsikule, kuid koerake keeras nina põlastusega eemale: varakult ärgates tabas ta metsas priske hiire (Õnneks Rauast Puuraidur ei näinud seda).
Nad asusid taas Smaragdlinna poole teele. See päev tõi neile palju seiklusi. Nad said kõndida umbes tunni jagu ja jäid siis seisma laia kuristiku ees, mis lookles mööda metsa paremale ja vasakule nii kaugele, kui ulatas silm.
Kuristik oli suur ja lai. Kui Elli roomas selle äärele, et piiluda, kui sügav see on ta pea hakkas pöörlema ja ta hüppas tahtmatult tagasi. Kuristiku põhjas olid teravad kivid ja nende vahel lookles nähtamatu oja.
Kuristiku seinad olid järsud. Teelised nukrutsesid, nad arvasid, et nende tee Guudvini poole on jõudnud lõppule ja nad peavad tagasi pöörduma. Hirmutis raputas hämmingus pead, Rauast Puuraidur haaras kinni rinnast ja Lõvi lasi kurvalt longu oma koonu.
"Mida teha?" küsis meeleheitel Elli
"Ei ole aimugi." Vastas Rauast Puuraidur nukralt, ja Lõvi sügas mõtlikult nina käpaga.
Hirmutis ütles: "Uhh! Kui suur auk! Sellest me küll üle ei hüpa, jäämegi siia istuma!"
"Ma, võibolla, isegi suudaksin üle hüpata..." Ütles Lõvi mõõtes pilguga vahemaad.
"Järelikult, sa kannad meidki üle?" Aimas Hirmutis.
"Üritan," ütles Lõvi: "Kes julgeb olla esimene?"
"See pean olema mina," ütles Hirmutis: "kui sina kukkud Elliga, saab ta surma, ja ka Puuraiduri jaoks saab see raske olema, minuga aga ei juhtu midagi, olge mureta!.."
"No aga mina ise kardan ju ka kukkuda, või kuidas!" Katkestas Lõvi Hirmutise lobisemise. "No kui muud midagi üle ei jää, siis ma hüpan, istu peale!"
Hirmutis istus temale selga ja Lõvi tõmbus kuristiku serval kägarasse, valmistudes hüppama.
"Miks sa ei võta hoogu?" küsis Elli.
"See pole meil, lõvidel kombeks. Me hüppame koha pealt."
Ta sooritas suure hüppe ja edukalt maandus teiselpool kuristikku. Kõik rõõmustasid ja Lõvi pani Hirmutise maha ja hüppas otsemaid tagasi. Järgmisena istus Lõvi selga Ellli. Ühe käega Totsikut kinni hoides haaras ta teise käega kinni Lõvi karedast lakkast. Elli tõusis õhku ja talle tundus, et ta jälle lendab oma Hukatuslikus Majakeses, kuid enne kui ta jõudis ehmatada oli t ajuba taas kindlal pinnal.
Viimasena sai üle Rauast Puuraidur, kes äärepealt oleks kaotanud oma lehter-mütsi.
Kui Lõvi oli veidi puhanud asusid rändurid taas teele, mis oli laotud kollastest tellistest. Elli mõtiskles ja arvas, et kuristik oli tekkinud maavärina tagajärjel juba peale seda, kui kollastest tellistest tee oli ehitatud. Ta oli kuulnud, et maavärina tõttu maa võib praguneda. Kuigi isa polnud talle jutustanud sellistest hiiglaslikest pragudest aga küllap Guudvini riik oli niivõrd eriskummaline ja kõik asjad olid siin teistmoodi kui muu ilma peal.
Teiselpool kuristikku kasvas veel süngem mets ja peagi läks täitsa pimedaks. Tihnikust kostus kellegi sisin ja räuskamine. Teelised olid kabuhirmus ja Totsik tolgendas ehmunult Lõvi jalus, arvates nüüd, et too on Rauast Puuraidurist tugevam. Arg Lõvi teatas sõpradele, et selles metsas elavad mõõkhambulised tiigrid.
"Mis loomad need on?" Tahtis Rauast Puuraidur teada
"Need on hirmsad elukad," sosistas Lõvi kartlikult: "nad on teistest tiigrites, kes mujal riigis elavad, hulga suuremaad. Nende ülemise lõua küljest kasvavad kihvad, kui mõõgad. Selliste kihvadega võivad nad minusugust lõvi läbi torgata, kui kassipoega... Ma kardan mõõkhambulisi tiigreid hullupööra..."
Kõik võtsid otsekohe vaiksemaks ja hakkasid astuma mööda kollast teed erilise ettevaatusega. Elli ütles sosinal: "Ma lugesin raamatust, et ka meil, Kansases olid kunagi iidsel ajal mõõkhambulised tiigrid kuid siis surid välja aga siin, ilmselt, elavad nad tänapäevani..."
"Jah, kahjuks elavad küll," kostis Arg Lõvi: "ma kord nägin ühte neist kaugelt ja olin kolm päeva hirmust haige..."
Selle jutu ajal lähenesid rändurid ootamatult uuele kuristikule, mis osutus veel sügavama ja laiemana kui eelmine. Seda silmates keeldus Lõvi hüppamast, see ülesanne käis tal üle jõu. Kõik seisid vaikuses, teadmatuses, mida teha. Järsku ütles Hirmutis:
"Vaata, seal kuristiku ääres kasvab suur puu. Las Puuraidur raiub selle maha nii, et ta kukuks üle kuristiku ja me saame silla!"
"Nutikas!" imestas Lõvi. "Oleks võinud arvata, et su peas ikkagi on aju!"
"Ei," vastas Hirmutis tagasihoidlikult ja kompis igaks juhuks pead: "mulle lihtsalt meenus, et nii tegi Rauast Puuraidur, kui me päästsime Elli Inimsööja küüsist"
Mitme tugeva kirvehoobiga raius Puuraidur puule sooned sisse ja kõik, isegi Totsik toetusid tüve kes käte, kes käpade, kes laubaga. Puu hakkas kumisema ja kukkus siis ladvaga teiselepoole kuristikku.
"Hurraa!" Hüüdsid kõik ühesloos.
Kuid vaevalt jõudsid sõbrad hakata ületama kuristikku mööda puud, toetudes okstele, kui metsast kostis ulgumist ja Kuristiku juurde jooksid kaks raevus looma, kihvadega, mis ulatusid välja suust nagu läikivad valged mõõgad.
"Mõõkhambulised tiigrid..." sosistas Lõvi värisedes, kui haavaleht.
"Rahu!" Hüüdis Hirmutis. "Minge üle!"
Lõvi, kes sammus üle kuristiku viimasena keeras riingi ja lähetas koletiste poole nii suurepärase möirge, et Elli oleks ehmatusest äärepealt kuristikku kukkunud. Isegi koletised peatusid ja silmitsesid Lõvi ega saanud aru, kuidas suudab ta nii kõvasti möirata.
See viivitus andis sõpradele võimaluse kuristik ületada ja Lõvi jõudis neile järgi kolme võimsa hüpega. Nähes, et nende saak põgenes, astusid mõõkhambulised tiigrid sillale.Nad sammusid mööda puud aeg ajalt peatudes lõrisedes vaikselt, kuid ähvardavalt ja välgutasid oma valgeid kihvaid. Nende olemus oli nii hirmus, et Lõvi ütles Ellile:
"Meiega on lõpp! Põgenege, mina üritan peatada neid põrgulisi. Kahju, et ma ei saanud Guudvinilt julgust, kuid ma kavatsen võidelda surmani."
Hirmutise põhust pähe tol päeval tulid hämmastavad mõtted. Ta lükkas Puuraidurit ja hüüdis talle:
"Raiu puud!"
Rauast Puuraidur ei lasknud ennast kaua oodata. Ta jagas oma kirvega nii tugevaid hoope, et paarist-kolmest neist piisas selleks, et läbi raiuda puu ladva ning puu varises mürinaga kuristikku. Hiiglaslikud loomad lendasid sellega ühes ja kukkusid vastu teravate kividega kaetud põhja surnuks.
"Fuui!" Ütles Lõvi ja hingas kergendatult ning ulatas Hirmutisele käpa. "Aitäh! Jäime ellu! Muidu ma juba olin nõus eluga hüvasti jätma. See pole eriti lõbus asi, juhtuda sellistele koletistele hamba alla! Kas kuulete, kuidas peksab minu süda?"
"Oih!" Ohkas Rauast Puuraidur kurvalt. "Kuidas ma sooviksin, et ka minul oleks süda niimodi peksnud!"
Sõbrad kiirustasid, soovides lahkuda süngest metsast, kust võisid neid tabada teised mõõkhambulised tiigrid.
Kuid Elli oli nii hirmul ja väsinud, et ei saanud enam kõndida. Lõvi pani tüdruku koos Totsikuga enda selga ja nad sammusid edasi kiire tempoga. Kuidas nad küll rõõmustasid, kui nägid, et puud hakkavad hõrenema. Päikene rõõmsate kiirtega valgustas teed ja varsti jõudsid rändurid suure, kiire vooluga laia jõe äärde.
"Nüüd võime olla mureta!" Lausus Lõvi rõõmsalt. "Mõõkhambulised Tiigrid ei lahku kunagi oma metsast: need elukad millegi pärast kardavad avatud välja..."
Kõik hingasid kergendusega, kuid peagi tekkis neil uus mure.
"Kuidas me küll üle saame?"- küsisid Elli, Rauast Puuraidur, Arg Lõvi ja Totsik ja kõik nad korraga pöördusid Hirmutise poole. Kõik juba veendusid, et tema aru ja võimekus arenevad iga tunniga.
Tähelepanust meelitatud võttis Hirmutis sisse tähtsa asendi ja asetas sõrme laubale. Ta ei mõelnud eriti kaua.
"Kuna jõgi pole maa, ja maa ei ole jõgi!" Kõneles ta tähtsalt. "Mööda jõge ei minda jalgsi, see tähendab..."
"See tähendab?" Küsis Elli Üle
"See tähendab, et Rauast Puuraidur peab tegema meile parve ja me ületame jõe sellel!"
"Sa oled nii tark!" hüüdsid kõik nagu ühest suust.
"Ei, ma pole veel tark, vaid ainult eneseohverdaja" väitis Hirmutis. "Vot kui ma saan Guudvinilt ajud, siis ma ei ole enam enese-ohver-daja, ja muutun targaks."
Puuraidur raius puid ja tugev Lõvi veeretas need alla jõe äärde. Elli pikutas murul ja puhkas veidike. Hirmutis nagu ikka ei püsinud paigal. Ta jalutas mööda rannajoont ja avastas küpsete viljadega kaetud puu. Teelised otsustasid veeta seal öö. Elli einetas magusate puuviljadega ja uinus oma ustavate sõprade valve all ja nägi unes imelist Smaragdlinna ja Suurt Võlurit Guudvinit.

Muudkui tõlgin sii nüüd Smaragdlinnavõlurit. Eriti nauditav on piltide lisamine. Kuidas ma armastasin neid pilte, kui olin väike! Lausa samapalju kui praegu. Aga järgmine peatükk takerdub just nende taha. Nimelt terve järgmise peatüki: Mõõkhambulised tiigrid, pean ma vist ilma piltideta läbi ajama, kuigi originaalis muidugi olid väga ilmekad pildid, pole mul ju endal seda raamatut olemas ja kõik pildid on netist tõmmatud. Aga kõiki pole saada...kahjuks.
Kahju, et huvitavale raamatule tuleb mul nüüd jälle "pläkuplää" postitus vahele. Sest ega ju kedagi ei huvita, mida ma siin enda elust pläkutan. Aga ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ma JÄLLE sain hakkama! No öelge mulle, kuidas on võimalik ÜHE päevaga kaotada kolm kinnast? Ma kahtlustan, et see võib vabalt maailmarekord olla. Minu väga soojad, väga mõnusad ja VÄGA kallid nahklabakud! Kaotatud...ja pole isegi õrna aimu kuhu. Otsida tuleks kusagil Sinimäe ja Tartu vahel, seda aga raskendavad ilmastiku, maastiku, rahvastiku ja kõikvõimalikud muud põhjused mistõttu on mu labakud alatiseks kadunud. Loodan, et keegu vähemalt omastab nad ja tänab taevast. Äkki kellelgi oli neid tõesti rohkem vaja. Kuigi eile, fotograafia kursuste ajal külmusid mul käed ära nii, nagu ei iial varem. Nad lihtsalt lakkasid olemast. Isegi nuppu polnud võimalik vajutada, sõrm lihtsalt kukkus "minestanult" ära, lihased lihtsalt ei funkanud.
Peale koolitust läksin otsejoones esimesse sel kellaajal asustatud ja köetud ruumi, milleks osutus apteek. Tegin tarka nägu, et nagu mind hullult oleks huvitanud mingi näopesugeeli info..."moodustab tiheda vao...misiganes ainete abil misiganes nahatüübile ...", eriti veenev see ei saanud ka olla, kuna kätte ma tuupi ka võtta ei saanud, põhimõtteliselt ei saanud, isegi kui oleks väga tahtnud veenvamat huvi üles näidata. Varsti muutus minu n.n "huvi näopesugeeli vastu", vähemalt minu arvates, ilmselgelt kahtlaseks (esiteks sellepärast, et mu käevarrel tolgendas väga ebaveenvalt statiiv, mida ei suutnud käte abita kokku pakkida ja teiseks kui kaua sa ikka ühte pesugeeli jõllitad?), tegin aptegis veel mõned ebaveenvad tiirud ja peatusin siis kassa eesoleva vitriini juures. Selle peale võttis üks apteeker minu poole suuna. Tundsin, et see tiirutamine läheb mulle varsti 78.80 maksma (nimelt olen võimeline paanika peletamiseks asju ostma, isegi siis, kui nendeks osutuvad täiesti tarbetud näopesugeelid) ja kapituleerusin külma õhtusse. Käed ei soovinud minuga endiselt veel tegemist teha. Kindaid poleks ma nende abil ka kätte saanud ja ega sõrmikutest poleks ka erilist abi olnud (Robi jättis mulle oma sõrmikud), siiski ma vist üritasin seda korraks meeleheites teha, sest mingil hetkel õnnestus mul ühe robi sõrmiku ilmselt märkamatult tänavale poetada (Jeppiii...siit tuleb maailmarekord! Õnnitlused!).
Järgmine soe ja asustatud ruum oli puhtjuhuslikult käsitööpood. Seal võib ju ometi kaua suveniire jõllitada, isegi, kui sul statiiv kahtlaselt käes tolgendab. Navitrolla särgid...kruusid, tassid...KINDAD! Head villased soojad kootud kindad ja...minu õnnetuseks veel ka eriti suhtlusaldis müüa. Ja kuidas ma saingi neid kindaid mitte ära osta. Aga kui te vaid teaksite, kui raske on olematute sõrmedega pinkoodi valida!
Uued kindad...juhhei. Ilusad teised, ja mitte eriti kallid ka õnneks. Nüüd on jälle mida kaotada...
Äkki ma siis ühelpäeval leian ka midagi eriti väärtuslikku nii umbes: kolme (või enam, kes see seda enam mäletab) kinda + vahetusjalatsite + sviitri + vähemalt kahe vihmavarju + ühe fotoka USB juhtme ja muu kaotatud pudi-padi väärtuses? Elame näeme.

Sel ööl magas Elli suures puu õõnsuses, pehmel asemel samblast ja lehtedest. Tema uni oli häiritud: talle tundus, et ta lamab kinniseotuna ja teda ähvardab taas hiiglaslik Inimsööja nuga. Tüdruk ärkas mitu korda karjatades ülesse.
Hommikul asuti teele. Mets oli sünge. Puude tagant kostis metsloomade räuskamist. Elli värises hirmust ja Totsik, saba lidus, hoidis ennast Rauast Puuraiduri lahedusse: pärast võitu Inimsööja üle hakkas koerake teda väga austama.
Teelised kõndisid vesteldes vaikselt, rõõmustades Elli pääsemise üle.
Puuraidur ei lakkanud kiitmast Hirmutise leidlikust.
"Kui osavalt sa viskusid Inimsööja jalgadesse, sõber Hirmutis!" Rääkis ta "Ega su pähe pole juhuslikult aju siginenud?"
"Ei, ikka põhk!" Vastas Hirmutis, olles kõmpinud oma pead.
See rahulik vestlus oli katkestatud valju lõrina ja räuskamise poolt. Teele hüppas välja hiiglaslik lõvi. Üheainsa käpalöögiga ta paiskas õhku Hirmutise, too lendas uperkuuti ja kukkus tee äärde nagu kalts. Lõvi lajatas käpaga Rauast Puuraidurile, kuid küünised krigisesid vastu rauda ja Rauast Puuraidur prantsatas maha ja lehter lendas tal peast.
Tilluke Totsik julgelt kargas vaenlasele vastu.
Hiiglaslik loom avas juba suu, et koerakese alla neelata, kuid Elli jooksis ette ja varjas ära Totsiku.
"Seis! Ära sa puutu koerakest!"Karjus ta raevunult.
Lõvi tarretus imestusest paigale.
"Vabandust;" õigustas ta ennast:"kuid ma ju ei söönud teda ära..."
"Kuid sa üritasid! Kuidas sul pole häbi kiusata endast väiksemaid! Sa oled lihtsalt argpüks!"
"Aga...kust Te teate, et ma argpüks olen?" Küsis jahmunud lõvi. "KAs keegi ütles teile?.."
"Ise näen, sinu käitumisest!"
"Imelik..."lausus Lõvi kohkunult. "Kuidas ma ka ei ürita oma arglikust peita ikka tuleb see välja. Ma olen alat"i arg olnud, kuid ei saa midagi sinna parata."
"Mõelda vaid! Sa lõid vaesekest, põhku täistopitud Hirmutist!"
"Ta on põhku täis?" Küsis lõvi vaadeldes Hirmutist imestunult .
"Muidugi," vastas ikka veel Lõvi peale pahane Elli.
"Nüüd ma mõistan, miks ta on nii pehme ja nii kergeke," ütles lõvi: "aga too, teine - kas too on ka täistopitud?"
"Ei, ta on rauast."
"Ahhaa! Ega ma ilmaasjata poleks äärepealt oma küünised ära lõhkunud. Aga kes on see väike loomake, keda sa nii armastad?"
"See on minu koerake, Totsik."
"Kas ta on rauast, või põhku täis?"
"Kumbagi. Ta on ehtne koerake lihast ja luust."
"Sa ütle vaid! Milline väike, kuid kui julge!" imestas Lõvi.
"Meil Kansases on kõik koerad sellised!" Vastas Totsik uhkusega.
"Naljakas loom!" Ütles lõvi. "Ainult selline argpüks nagu mina, võis rünnata sellist väikest olevust..."
"Miks sa siis oled argpüks?"Küsis Elli vaadeldes imestusega hiiglaslikku Lõvi.
"Sellisena ma sündisin. Loomulikult kõik peavad mind julgeks, kuna Lõvi onju loomade kuningas. Kui ma räuskan, teen ma seda väga kõvasti, te ju kuulsite, - inimesed ja loomad põgenevad minu teelt. Kuid kui mind oleks rünnanud tiiger, oleksin ma ehmatanud, tõesõna! Hea veel, et keegi ei tea, milline argpüks ma olen." Ütles Lõvi, koheva sabatutiga pisaraid kuivatades. "Mul on väga häbi, kuid ma ei suuda ennast ületada."
"Võibolla on sul mõni südamehaigus?" Küsis Rausat Puuraidur.
"Õnneseen! Aga minul ei saa mingit südamehaigust ollagi, kuna mul pole ju südant."
"Kui mul polnuks südant, mine tea, äkki ma polekski arg."
"Ole hea, ütle, kas sa kunagi kakled teiste lõvidega?" Tundis Totsik huvi.
"Kuidas , ma põgenen nende eest, kui katkust!" Tunnistas Lõvi.
"Fui! Kuhu sa sellisena kõlbad!" turtsus koerake halvustavalt.
"Aga, kas sul on aju?" Küsis Lõvilt Hirmutis.
"Ilmselt on. Ma pole neid kunagi näinud."
"Minu pea on täis Põhku ja ma lähen Suure Ja Vägeva Guudvini poole, et paluda tal väheke aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina lähen tema poole südame järgi," ütles Rauast Puuraidur.
"Agamina lähen tema juurde, et ta saadaks meid Totsikuga tagasi Kansasesse..."
"Kus ma klaarin ära asjad naaberkutsikaga, eputis Hektoriga." Lisas Elli sõnadele ka omad sõnad Totsik.
"Kas Guudvin on nõnda võimas?" Imestas Lõvi.
"Tema jaoks pole see midagi väärt." vastas Elli
"Sellisel juhul, kas ta ei annaks mulle julgust?"
"See on tema jaoks sama kerge, kui anda mulle aju," kinnitas Hirmutis
"Või süda minule," lisas Rauast Puuraidur.
"Või viia mind tagasi Kansasesse." Lõpetas Elli. "See on kolmas südamesoov ja kui täituvad need, siis Suur Guudvin saadab mind kodumaale. Tule meiega..."
"Ja ole meile hea sõber." ütles Rauast Puuraidur. "Sa hakkad peletame Ellilt eemale teisi loomi, nad peavad olema sinust veelgi aramad, kui põgenevad puhtalt sinu kisa eest."
"Nad on argpüksid," turtsus Lõvi:"kuid ega mina sellest vapramaks ei muutu."
Rändajad läksid edasi mööda teed ja Lõvi kõndis suursugusel sammul Elli kõrval. Totsikule see kaasreisija algul ei meeldinud. Tal oli meeles, kuidas Lõvi ähvardas teda alla neelata. Kuid varsti harjus ta Lõviga ja nendest said suured sõbrad.

Mets muutus järjest ikka süngemaks. Puude ladvad põimusid üleval kokku ja ei lasknud läbi päiksekiiri. Teel, mis oli laotud kollastest telliskividest valitses hämarik.
Kõnniti hilisõhtuni. Elli väsis väga ära ja Rauast Puuraidur tõstis ta sülle. Hirmutis vantsis järgi kummargil kirve raskusest.
Lõpuks peatuti ööbima. Rauast Puuraidur tegi Ellile hubase okstest onnikese. Tema ise koos Hirmutisega istusid ööotsa üleval valvates tüdruku und.
Uued sõbrad vestlesid tasakesi. Vestlus kulus Hirmutisele marjaks ära. Kuigi tal polnud endiselt aju, osutus ta väga andekaks, ta jätis vaevata meelde uusi sõnu ning iga tunniga tegi aina vähem vigu oma kõnes.
Hommikul asuti taas teele. Tee muutus helgemaks: puud taganesid taas ja päike valgustas rõõmsalt kollaseid telliseid.
Tundus, nagu keegi oli siin tee eest hoolt kandnud. Puuoksad, mis olid tuule poolt murtud, olid kenasti tee äärde hunnikutesse laotud.
Järsku märkas elli ees kõrget posti ja selle küljes puusilti, millel seisis:

Elli ärkas. Hirmutis istus lävel ja Totsik ajas taga oravaid.
"Peaks otsima vett." Ütles tüdruk
"Milleks sulle vesi?"
"Et ennast pesta ja juua. Kuiv leivatükk ei lähe kurgust alla"
"Fui, kui ebamugav on olla tehtud lihast ja luust." Sõnas Hirmutis mõtlikult. "Te peate magama, sööma ja jooma. Kuid siiski on teil aju ja küllap selle nimel tasub kannatada kõiki neid ebamugavusi."
Nad leidsid ojakese ning Elli Totsikuga einetasid. Korvikesse jäi veel veidi leiba. Elli kavatses just minna tee suunas, kui järsku kuulis ta metsas oigamist.
"Mis see on?" küsis ta hirmunult.
"Pole aimugi!" Vastas Hirmutis "Lähme vaatame."
Oigamine kordus. Nad suundusid sügavamale metsa läbi tihedate okste ning silmasid õige pea mingit inimkuju. Elli jooksis sellele lähemale ja peatus siis karjatades hämmingust. Ühe poolikult maharaiutud puu kõrval, kõrgele õhkutõsted kirves käes, seisis inimene, üleni rauast. Tema pea, rauast käed ja jalad olid kinnitatud rauast keha külge rauast liigendite abil; pead ehtis mütsi asemel plekist lehter, kaelas rippus plekkist lips. Inimene seisis liikumatult, ta silmad olid pärani lahti.
Totsik haukus pööraselt ja üritas hammustada tundmatut kuju jalast ja hüppas niuksudes eemale: ta oleks äärepealt vigastanud oma hambaid.
"Missugune korralagedus! Auh-auh!" Kurtis ta. "Kas siis tohib sokutada korralikule koerale rauast jalgu?..."
"See on vist metsahirmutis." Arvas Hirmutis. "Ma ei mõista vaid mida ta siin valvab?"
"Kas see olid sina, kes oigas?" Küsis Elli, keda oli puudutanud tundmatu kuju hale hääl.
"Minu liigesed on roostes ja ma ei saa liikuda. Kuid kui mind õlitada, olen ma nagu uus. Sa leiad mu õlikannu hütist riiuli pealt."
Elli ja Totsik jooksid ära, Hirmutis tallus aga ümber raudmehe ja uuris teda.
"Ütle, sõber, kas aasta on pikk aeg?" Tundis ta huvi.
"Loomulikult! Aasta, see on väga, väga kaua! See teeb kokku tervelt kolmsada kuuskümmendviis päeva!"
"Kolmsada...kuuskümmend...viis..."Kordas Hirmutis. "Kas see on rohkem, kui kolm?"
"Kui rumal sa oled!" vastas Raudmees. "Tundub, et sa ei oska üldse loendada!"
"Eksid!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Ma oskan loendada vägagi hästi!" Ja ta alustas loendamist sõrmedel: "Peremees tegi mu valmis - Üks! Ma läksin riidu varesega - Kaks! Elli võtis mu vaialt maha - Kolm! Aga rohkem pole minuga veel midagi juhtunud, seega polegi edasi loendada tarvis!"
Raudmees imestas sedavõrd, et ei osanud selle peale midagi kosta. Sel hetkel tulli tagasi Elli, ta tõi õlikannu.
"Kust õlitada?" Küsis ta?
"Kõigepealt kael," vastas Rauast Puuraidur. Ning Elli õlitas kaela, kuid ta oli niivõrd roostes, et Hirmutis oli sunnitud kaua keerama mehe pead paremale ja vasakule, enne, kui too ei kriuksunud enam...
"Nüüd käed, palun!"
Ning Elli hakkas õlitama käte liigeseid ja Hirmutis liigutas mehe käsi ettevaatlikult üles-alla seni, kuni nad tõesti olid nagu uued. Rauast Puuraidur ohkas kergendusega ja heitis kirve käest.
"Uhh, kui hea!" Ütles ta. "Ma tõstsin kirve õhku just enne seda, kui läksin rooste ja ma olen väga õnnelik, et saan sellest lõpuks lahti! Aga nüüd andke mulle palun mu õlikann, ma ülitan ära oma jalad ja kõik on korras."
Õlitades ära oma jalad nii, et ta sai vabalt liigutada, Rauast Puuraidur tänas Ellit kordi ja kordi, sest ta oli väga viisakas.
"Ma oleksin seisnud siin seni, kuni oleksin rauatolmuks muutunud. Te päästsite mu elu. Kes te olete?"
"Mina olen Elli ja need on minu sõbrad..."
"Toto!"
"Hirmutis, ma olen põhku täis!"
"Seda pole raske aimata sinu jutust," vastas Rauast Puuraidur; "Kuid kuidas te siia sattusite?"
"Me oleme teel Smaragdlinna Suure ja Võimsa Guudvini juurde, me veetsime öö sinu hütis."
"Milleks te lähete Guudvini juurde?"
"Mina tahan, et Guudvin saadaks mind tagasi Kansasesse emme ja issi juurde." Vastas Elli
"Ja mina soovin saada tema käest väheke aju mu põhupea tarvis." Seletas Hirmutis.
"A mina lähen sinna lihtsalt seepärast, et ma armastan Ellit ja selle pärast, et minu kohustus on kaitsta teda vaenlaste eest!" ütles Totsik.
Rauast Puuraidur langes mõtteisse.
"Kuidas te arvate, kas Guudvin saaks anda mulle südame?"
"Arvan, et saaks." Oletas Elli: " see pole raskem, kui anda Hirmutisele aju."
"Olgu nii, kui te lubate mul teiega seltsi heita, ma tulen teiegaSmaragdlinnaja palun Guudvinilt, et ta annaks mulle südame. Sest südame olemasolu on minu kõige suurem südamesoov!"
Elli hõiskas rõõmust:
"Ah, mu sõbrad, kui rõõmus ma olen! Nüüd on teid kaks ja teil on kaks südamesoovi!"
"Uju, see tähendab, tule meiega." Pakkus Hirmutis lahkelt.
Rauast Puuraidur palus Ellit täita õliga tema õlikannu ja panna see oma korvi põhja.
"Ma võin saada vihma ja minna rooste." Ütles ta: "ja häda mulle ilma õlikannuta ..."
Seejärel tõstis ta oma kirve ja nad suundusid läbi metsa mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Suur õnn oli Elli ja Hirmutise jaoks kohata sellist kaaslast, nagu Rauast Puuraidur - tugevat ja osavat.
Kui Puuraidur märkas, et Hirmutis toetub kõndides kõverale oksale, raidus ta otsekohe puu küljest sirge oksa ja vestis sellest vastupidava ja mugava jalutuskepi.
Varsti jõudsid teelised sellisesse kohta, kus kollastest tellistest tee oli kasvanud võssa ja muutus läbimatuks. Kuid Rauast Puuraidur pani tööle oma kirve ja kiiresti puhastas raja.
Elli vajus mõtteisse ja ei märganud, kuidas Hirmutis kukkus auku. Ta oli sunnitud sõpru appi hüüdma.
"Miks sa ei kõndinud augu kõrvalt?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Ei tea!" Vastas Hirmutis puhtsüdamlikult. "Saad aru, mu pea on täis põhku ja ma lähen Guudvini juurde, et paluda endale väheke aju."
"Selge!" ütles Puuraidur. "Igal juhul ei ole aju parim asi maailmas."
"Veel mida!" Imestas Hirmutis. "Miks sa sedasi arvad?"
"Varem mul oli aju, " selgitas Rauast Puuraidur: "kuid nüüd, kui mul tuleb valida aju ja südame vahel, eelistan ma südant."
"Aga miks?" Küsis Hirmutis.
"Kuulake minu lugu, siis saate te kõigest aru."
Ja niikaua, kui nad kõndisid paotas Rauast Puuraidur neile oma lugu:
"Mina olen puuraidur. Kui ma jõudsin täiskasvanu ikka võtsin ma nõuks abielluda. Ma hakkasin kogu südamest armastama ühte kena tütarlast, tol ajal olin ma veel lihast ja luust, nagu kõik inimesed. Kuid kuri naine, kelle juures elas tütarlaps ei tahtnud temast loobuda, kuna tüdruk tegi tema heaks tööd. Naine läks kurja nõia - Gingemma juurde ja lubas tollele, et korjab tema jaoks terve korvitäie kõige rasvasemaid kaane, kui too ajab nurja meie pulmad... "
"Kuri Gingemma on hukatud!" Sekkus Hirmutis.
"Kelle poolt?"
"Elli poolt! Elli lendas kohale Hukatuse Majakeses ja kraks-kraks! Maandus nõiale otse pähe"
"Kahju, et see ei juhtunud varem" Ohkas Rauast Puuraidur ja jätkas: "Gingemma nõidus ära mu kirve ja ta hüppas puult eemale ja raius mul otsas vasaku jala. Ma kurvastasin väga, sest ilma jalata ei saanud ma enam teha puuraiduri tööd. Ma läksin sepa juurde ja too tegi mulle suurepärase rauast jala. Gingemma nõidus taas ära mu kiivri ja too raius mul otsast parema jala. Ma läksin taas sepa juurde. Tütarlaps armastas mind endiselt ja ei keeldunud minuga abiellumast. "Me hoiame pükste jasaabaste pealt palju raha kokku" Rääkis ta mulle. Kuid kuri nõid ei jätnud mind rahule, ta väga tahtis saada tervet korvi kaane. Ma kaotasin käed ja sepp tegi mulle uued - rauast. Kui kirves raius otsast mu pea, arvasin ma, et seekord on minu ots on käes. Kuid sellest sai teada sepp ja tegi mulle suurepärase raudse pea. Ma jätkasin oma tööd ja me tütarlapsega armastasime teine teist endistviisi... "
"Järelikult sind tehti tükkhaaval," arutles Hirmutis mõtlikult. "Aga mind tegi peremees valmis ühekorraga."
"Kõige hullem on alles ees." Jätkas Puuraidur kurvalt. "Nähes, et midagi ei tule välja, otsustas kuri nõid Gingemma surmata mind lõplikult. Ta nõidus mu kirve ära veel kord ja see raius mu keha pooleks. Kuid õnneks sai sellest taaskord teada sepp ja sepistas mulle rauast keha. Ta kinnitas selle külge liigendite abil mu pea, käed ja jalad. Kuid kahjuks... ei olnud mul enam südant. Sepp ei paigutada seda minu rauast kehasse ning ma mõtlesin et minul, kui inimesel, kellel pole südant ei ole õigust armastada tütarlast. Ma tagastasin tüdrukule tema sõna ja ütlesin, et ta on vaba prii oma lubadusest. Imelik tütarlaps millegi pärast ei rõõmustanud selle üle üldse, ta ütles, et armastab mind endiselt ja jääb ootama, millal ma ümber mõtlen. Mis on temast saanud ma ei tea, sest ma pole teda näinud üle aasta..."
Rauast Puuraidur ohkas ja ta silmist hakkasid voolama pisarad.
"Ettevaatust!" Hüüatas Hirmutis ja kuivatas ta silmi helesinise taskurätiga. "Sa ju lähed pisaratest rooste!"
"Ma tänan sind, mu sõber!" Kostis Puuraidur. "Ma unustasin, et ma ei tohi nutta. Vesi on mulle kahjulik igal kujul...Niisiis. Ma olin uhke oma uue rauast keha üle ja ei kartnud enam äranõiutud kirvest. Ainuke asi, mis oli mulle ohtlik oli vesi, kuid mul oli alati kaasas õlikann. Ainult üks kord unustasin ma selle hütti, sattusin vihma kätte ja jäin rooste niivõrd, et ei saanud liikuda paigast seni, kuni tulite teie ja päästsite mu. Ma olen kindel, et ka selle vihma kallas mulle kaela kuri Gingemma. O, kui õudne on seista terve aasta metsas ja mõelda sellest, kui jube on elu ilma südameta!"
"Sellega võib võrrelda vaid vaia otsas tolknemist keset põldu." Arvas Hirmutis. "Kuid siiski möödusid sealt vahest inimesed ja võis vestelda varestega..."
"Kui ma olin armastatud, olin ma kõige õnnelikum inimene," jätkas Rauast Puuraidur ohates: "Kui Guudvin annab mulle südame, naasen ma Mälujate maale ja abiellun tütarlapsega. Võibolla ta siiski ootab mind..."
"Aga mina," teatas Hirmutis kangekaelselt: "eelistan siiski aju: sest kui sul pole aju, ei ole sul ka südant vaja."
"No aga minul on vaja südant!" vaidles Rauast Puuraidur. "Aju ei tee inimest õnnelikuks ja õnn on kõige parem asi, mis on olemas maailmas."
Elli vaikis, sest ta ei teadnud kummal tema uutest sõpradest on õigus.

Elli kõndis mitu tundi ja oli juba väsinud. Ta istus, et puhata helesinise aediku ääres, mille taga laius nisu põld.
Aia ääres seisis kõrge vai ja selle otsas tolgendas põhust hernehirmutis - lindude peletamiseks. Hirmutise pea oli tehtud põhku täis kotikesest, millele olid joonistatud silmad ja suu nii, et välja tuli üpris naljakas inimese nägu. Hirmutis oli riietatud kulunud helesinisesse rüüsse, kohati selle aukudes paistis põhku. Peas oli vana pleekinud kübar, kuljused olid selle küljest ära lõigatud, jalas olid tal ärakeeratud äärtega helesinised saapad, milliseid kandsid selle riigi mehed.
Hirmutis nägi väga lustakas ja heatahtlik välja.
Elli uuris põhjalikult tema maalitut nägu ja imestas nähes, kui parem silm järsku pilgutas talle. Ta arvas, et talle tundus, sest hernehirmutised kunagi ei pilguta silmi Kansases. Kuid kuju hakkas kõige sõbralikumal moel pead noogutama.
Elli ehmatas, aga vapper Totsik haukumisega ründas aedikut, mille taga paiknes hernehirmutist hoidnud vai.
"Head ööd!" ütles hirmutis veidi kähiseval häälel. "Vabandust, ma tahtsin öelda tere päevast!"
"Sa oskad rääkida?" Imestas Elli.
"Mitte väga hästi" tunnistas hirmuti. "Ma ikka veel ajan sõnu sassi, sest mind tehti valmis alles hiljuti. Kuidas käsi käib?"
"Hästi, tänan küsimast. Ütle, ega sul pole südamesoovi?"
"Minul? O, mul on hunnikus soove!"ja hirmutis alustas kibekiiresti neid üles loendama: "Esiteks vajan ma hõbedaseid kuljuseid oma kübara jaoks, teiseks ma vajan uusi saapaid, kolmandaks... "
"Oi, oota...aitab!" sekkus Elli "Milline neist on kõige suurem, südamesoov?"
"Kõige kõige?"hirmutis vajus mõtetesse "Et mind pandaks vaiale!"
"Kuid sa istud niigi vaia otsas"puhkes Elli naerma
"Tõepoolest" nõustus hirmutis. "Kas näed nüd milline segadik mina olen...see tähendab ei segadus. Tähendab tuleb mind maha võtta. Väga igav on tolgendada siin ööd ja päevad läbi ja peletada varesed, kes tõtt-öelda üldsegi mind ei karda."
Elli kallutas vaia ja haarates hirmutisest kinni mõlema käega tõmbas ta maha.
"Suurimad janud...see tähendab, tänud!" kähises hirmutis maha jõudes. Ma tunnen ennast kui uuesti sündinud inimene. Kui vaid saaks kusagilt veel uued kuljused kübara tarvis ja uued saapad!
Hirmutis kohendas hoolikalt oma jakki, klopis enda küljest põhutükid, tegi kniksu ja tutvustas end tüdrukule.
"Hirmutis!"
"Mida sa räägid?" ei saanud Elli aru.
"Hirmutis, see on mulle antud nimi, sest ma pean hirmutama vareseid, aga mis on sinu nimi?"
"Elli."
"See on ilus nimi" ütles Hirmutis.
Elli jälgis oma kaasvestlejat imestusega. Ta ei mõistnud, kuidas hernehirmutis, mis on tehtud põhust, maalitud näoga, saab kõndida ja rääkida.
Kuid siis hüüdis ärritunud Totsik rahulolematult: "Aga miks sa mind ei tereta?"
"Oi, Süüdi, süüdi!" hüüatas Hirmutis ja surus koerakese käppa "Mul on suur au ennast tutvustada, Hirmutis!"
"Rõõm tutvuda. Mina olen Toto, kuid lähimad sõbrad võivad hüüda mind Totsikuks!"
"Armas hirmutis, mul on nii hea meel, et sain täide viia su südamesoovi!" ütles Elli.
"Vabanda, Elli" ja Hirmutist tegi jalaga taas midagi kraapsutaolist: "Kuid tuleb välja, et ma eksisin. Mu südamesoov on saada endale aju!"
"Aju?"
"No jah, aju. Väga hea...see tähendab, väga ebameeldiv, kui su pea on põhku täis..."
"Kas sul pole häbi valetada?" lausus Elli etteheitvalt.
"Aga mis tähendab valetama? Mind tehti alles eile ja ma ei tea veel suurt midagi..."
"Kust sa siis tead, et sinu peas on põhk ja inimestel - aju?"
"Sellest paotas mulle üks vares, kui ma temaga riidlesin. Asi oli nimelt niimodi. Täna hommikul minu lähedal lendas suur sassis sulgedega vares. Ta ei nokinud niivõrd teri, kui lihtsalt peksis neid oma nokaga viljapeadest otse maha. Siis istus ta ülbelt minu õlale ja toksis nokkaga minu põske."
"Kaggi-Karr!" kraaksus vares mõnitavalt. "On vast hirmutist, kasu temast pole raasukestki! Milline veidrikust farmer arvas, et meie, varesed, hakkame teda kartma?"
"Kas mõistad, Elli, ma hirmsal kombel rõõmustasin... See tähendab, vihastasin ning kõigest väest üritasin hakkata rääkima. Ja kui suur oli minu rõõm, kui mul see õnnestuski. Kuid, mõistagi ei alustanud ma eriti ladusalt: "Kšt...Kštt...Kõtt siit minema, sa vastik!- hüüdsin ma. E-e-ei noki mind! Ma olen hrrr-, šrrr - hirmus!". "Mul isegi õnnestus raputada vares õlalt, haarates käega tema tiivast. Kuid varest see ei heidutanud ja ta hakkas nokkima teri otse minu ees".
"Kah mul ime, nagu ma ei teaks, et Guudvini riigis isegi hirmutis võib hakkata rääkima, kui väga soovib! Ja ikkagi ma ei karda sind, vaialt maha sa niikuinii ei saa!"
"Kššt! Kõtt siit minema! Ah mind õnnetukest - oleksin ma peaaegu naerma, see tähendab nutma puhkenud! Ja tõesõna, milleks ma kõlban, isegi põldu ei suuda ma vareste eest kaitsta. Ja alati kasutan valesid sõnu.
Kogu oma ülbuses oli vares siiski vist üpris südamlik lind. " Jätkas Hirmutis. "Tal hakkas must hale."
"Sa ära kurvasta nõnda"lausus ta kraaksuval häälel. "Oleks sul aju peas, oleksid sa nagu kõik teisedki inimesed. Aju on inimese... ja ka varese puhul ainuke väärt asi!"
"Just sellisel moel saingi mina teada, et inimestel on olemas aju, ja et minul seda pole. Ma kurvalt...see tähendab rõõmsalt hüüdsin "ehheee-he-he! Elagu aju! Ma tingimata muretsen selle endale!". Kuid vares on ülimalt pirtsakas lind ja ta jahutas otseselt maha kogu mu rõõmu":
"Kaggi-Karr!" Naeris ta. "Kui aju pole olla, siis seda ei saagi olema! Kaggi - karr!"
"Ja ta lendaski ära ja varsti tulite teie Totsikuga." Lõpetas Hirmutis oma jutustamise. "Vot nüüd ütle, Elli, kas sa suudad anda mulle aju?"
"Ei, mis sa nüüd! Sellega saab hakkama ainult Guudvin Smaragdlinnast. Ma lähen just isegi tema juurde paluma, et ta saadaks mind tagasi Kansasesse Emme ja issi juurde."
"Aga kes on see Guudvin ja kus asub Smaragdlinn?"
"Kas sa siis ei teagi?"
"Ei," vastas Hirmutis nukralt "Ei tea ma midagi. Sa ju näed, et ma olen täis põhku ja aju pole mul ollagi!"
"Oh, kui kahju mul sinust on!" Ohkas tüdruk.
"Tänan! Aga kui ma läheksin koos sinuga Smaragdlinna, kas Guudvin tõesti saab anda mulle aju?"
"Ei tea, kuid isegi kui Suur ja Võimas Guudvin ei annagi sulle aju halvem kui nüüd ei saa ju samutiolema."
"See on tõsi." Nõustus Hirmutis. "Kas tead," jätkas ta usalduslikult "Mind ei saa haavata, sest ma olen täis põhku. Sa võid torkida minust läbi suure nõela ja ma ei tunne valu. Kuid ma ei taha, et inimesed hüüaksid mind rumalaks, kuid kas on midagi on võimalik õppida, kui sul pole aju?"
"Vaeseke!" Tundis Elli kaasa. "Tule meiega. Ma palun Guudvinit, et ta aitaks sind."
"Terekest! Oi...Aitähh!" parandas ennast Hirmutis ja hakkas taas kummardama ja kraapsu tegema.
Tõesõna, hernehirmutise kohta, kes oli elanud ilmas üheainsa päeva, oli ta ikka vaimustavalt viisakas.
Tüdruk abistas Hirmutist esimeste sammude astumisega ja nad suundusid koos Smaragdlinna mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Algul Totsikule ei meeldinud nende uus kaaslane. Ta jooksis ümber hernehirmutise, nuuskis teda arvates, et kusagil põhus tema rüü all on kindlasti peidus mõni hiirepesa. Ta haukus Hirmutist ebasõbralikult ja tegi näo, nagu kavatseks ta teda hammustada.
"Ära karda Totsikut." Ütles Elli. "Ta ei hammusta."
"Ega ma kardagi! Kas ongi võimalik hammustada põhku? Las ma kannan sinu korvikest. See ei ole mulle raske, ma ei väsi ju kunagi ära. Ütlen sulle saladuskatte all..." Sosistas ta tüdruku kõrva oma veidi käheda häälega, "on ainult üks asi maailmas, mida ma tõepoolest kardan."
"Oo!" Imestas tüdruk. "Mis see siis ometi on? Kas hiir?"
"Ei! Süüdatud tikk!"

***
Mõne tunni möödudes muutus tee konarlikumaks. Hirmutis komistas alatasa. Tuli ette ka auke- Totsik hüppas neist üle, Elli läks ringiga ümber kuid Hirmutis sammus otse, kukkus sirakile kogu oma pikkuses. Ta ei saanud haiget. Elli aitas teda püsti, ta tõusis jalule ja sammus edasi naerdes iseenda kohmakust.
Siis korjas Elli tee äärest jämeda oksa ja pakkus selle Hirmutise jalutuskepiks. Peale seda sujus asi paremini ja Hirmutise kõnnak muutus kindlamaks.
Majakesi tuli ette aina harvemini. Viljapuud kadusid sootuks. Riik muutus aina inimvaesemaks ja süngemaks.
Rändajad seadsid ennast sisse oja äärde. Elli võttis välja leiva ja pkkus tükikest ka Hirmutisele, kuid too keeldus viisakalt.
"Ma ei taha kunagi süüa. Ja see on minu jaoks väga mugav."
Elli ei käinud peale ja andis tükki Totsikule: koerake neelas selle ahnelt alla ja tõusis tagakäppadele, paludes lisa.
"Jutusta mulle endast, Elli, oma kodumaast." Palus Hirmutis.
Elli jutustas pikalt Kansase preeriast, kus suvel on kõik nii hall ja tolmune ja miski pole üldse selline, nagu siin Guudvini maal.
Hirmutis kuulas hoolega.
"Ma ei mõista,miks sa tahad tagasi oma tolmusesse ja kuiva Kansasesse"
"Sa ei mõista selle pärast, et sul pole aju!" Vastas tüdruk tuliselt"Kodus on alati parem!"
Hirmutis naeratas kavalalt:
"Põhk, mis on minu sees kasvas põllul, jakki tegi valmis rätsepp, saapad õmbles kingsepp. Kus on siis minu kodu? Kas põllul? Rätsepa või kingsepa juures?"
Elli ei osanud midagi vastata. Mõned minutid möödusid vaikides.
"Võibolla nüüd räägid sina mulle midagi?" Palus tüdruk.
Hirmutis saatis talle etteheitva pilgu:
"Mu elu on nii lühike, et ma ei tea õigupoolest midagi. Sest mind tehti valmis vaid eile ja mul pole vähimatki aimu, mis oli maailmas enne mind. Õnneks, kui peremees tegi mind, meisterdas ta kõigepealt mulle kõrvad ja ma sain kuulata, mis toimus ümberringi. Peremehe juures oli külas üks teine Mäluja ja esimene, mida ma kuulsin olid tema sõnad "Aga kõrvad on justnagu suurevõitu!" - "Pole hullu! Täpselt parajad!" vastas peremees ja maalis mulle parema silma.
Ma hakkasin uudishimulikult vaatama, mis kõik sünnib ümberringi, sest, nagu sa isegi aru saad, nägin ma maailma esimest korda. "Täitsa sobiv silmake!" - ütles külaline. "Sa ei koonerdanud sinise värviga!"
"Muylle tundub, et teine tuli veidike suurem" ütles peremees, jõudes ühelepoole mu teise silma maalimisega."
Seejärel tegi ta mule lapikesest nina ja maalis suu, kuid ma ei osanud veel rääkida, sest ma ei teadnud veel, milleks mulle suud. Peremees pani mulle selga oma kostüümi ja pani pähe kübara, mille küljest lapsed lõikasid kuljused.
Ma olin hirmus uhke. Mulle tundus, et ma näen välja nagu ehtne inimene.
"See sell saab vareste hirmutamisega suurepäraselt hakkama." Ütles farmer.
"Tead mis, pane talle nimeks Hirmutis!" Soovitas külaline ja peremees nõustus.
Farmeri lapsed hakkasid lõbusalt hüüdma: "Hirmutis, Hirmutis! Hirmuta varesed!"
Mind viidi põllule, topiti vaia otsa ja jäeti üksi. Oli igav seal tolgendada, kuid maha ronida mul ei õnnestunud. Eile linnud veel kartsid mind, kuid täna harjusid juba ära. Siis ma tutvusingi südamliku varesega, kes pajatas mulle ajust. Küll oleks hea, kui Guudvin annaks selle mulle..."
"Ma arvan, et ta aitab sind." Tröstis teda Elli.
"Ja-jah! Ebamugav on tunda ennast rumalana, kui isegi varesed naeravad sinu üle."
"Lähme!" Ütles Elli ja ulatas Hirmutisele korvi.
Õhtuks sisenesid seiklejad pimedasse metsa. Puude oksad laiusid madalal kollastest tellistest tee kohal. Päike loojus ja läks täitsa pimedaks.
"Kui sa märkad ajakest, kus võiks peatuda ööseks, ütle mulle." Palus Elli unisel häälel. "Väga ebamugav ja hirmus on kõndida pimedal ajal."
Varsti jäi Hirmutis seisma.
"Ma näen paremal väikest hütti, kas lähme sinna?"
"Ja, ja! Ma olen nii väsinud!"
Nad keerasid rajalt maha ja varsti jõudsid hüti juurde. Elli leidis nurgas samblast ja rohust aseme ja jäi seal otsekohe magama, Totsik kaisus. Hirmutis aga istus ukse ees ja valvas magajate rahu.
Selgus, et Hirmutis ei valvanud asjata. Öösel mingi loom valgete triipudega seljal ja mustal notsutaolisel koonulüritas siseneda hütti. Arvatavasti meelitas ta kohale toidupoolise lõhn, mis tuli Elli korvist. Kuid Hirmutisele tundus, et Ellit varitseb hirmus oht. Ta jäi varitsema ukse ees, lastes vaenlasel läheneda uksele (vaenlaseks oli ei keegi muu, kui noor mäger, mida Hirmutis loomulikult ei teadnud). Ja siis, kui mägrapoiss juba pistis ukses sisse oma uudishimulise nina, nuuskides ahvatlevat lõhna, piitsutas Hirmutis teda vitsaga vastu tema rasvast selga. Mägrapoiss ehmus, tormas padrikusse ja veel kaua aega kostis metsast tema solvunut niuksumist...
Ülejäänud öö möödus rahulikult: metsloomad mõistsid, et hütti on olemas kindel valvur. Hirmutis aga, kes kunagi ei väsinud ega muutunud uniseks, põrnitses oma silmi pimedusse ja ootas kannatlikult hommiku saabumist.