Täna ma tahaksin OLLA...

Jälle üks tore päev!

See oktoobrikuu hommik meenutas tavalise lasteaiapäeava algust selle väikese vahega, et koolivaheaja tõttu oli rühmas veidike vähem lapsi. Nii mõnigi oli õdede-vendadega koju jäänud ja oma sügisevaheaega nautinud. Kuid sellegipoolest oli lasteaia ruumides põnevust palju. Lapsed piilusid vahetevahel aknast, kas ikka vihma ei saja. Neil oli meeles eilne õpetajate lubadus: „Kui ilm lubab, lähme bussiga sõitma!“. Bussisõit on laste jaoks alati suursündmus, kuid sedapuhku oodati seda veel suurema ärevusega: „Me lähme oravaid ja linnukesi vaatama!“. Sel nädalal said lapsed teada, et olemas on kahte sorti linde: neid, kes talveks soojale maale lendavad ja nedki, kes meie juurde jäävad, kuulnud on nad nende kommetest ja toidueelistustest, kuid neid oma silmaga näha ihkas viimane, kui üks väike „Klaabu“ ja „Ojake“.

Õnneks oli ilm meie poolt, kuigi päikest polnud näha, polnud lõhnagi ka lähenevast vihmast ega külmast tuulest, mis alles eile meid rühmaruumidesse lukustasid, ja jalutuskäku nurja ajasid. Väike Nastja istus bussis ja laulis: „Päikseke, päikseke-vaata aknast välja, seal on sinu lapsed, söögiks nendel kommid: kõigile üks, aga sulle ühtegi!“. Oli see siis tõesti väikese võluri töö, või otsustas lihtsalt sügis meile veel ühe kingituse teha, igal juhul Jõhvi parki jõudes oli päikesepaiste juba täies hoos!

Kõigepealt märkasime eemal veel ühte lasterühma, kõik nad jälgisid midagi suure huviga ja varsti meiegi märkasime lehtedes mitut pikasabalist karvapalli! Oravad! Peaaegu kohe jooksid nad meie poole, et vaadata, kas me ikka oleme viisakad külalised, kas tõime ka külakosti? Loomulikult tõime. Lisaks pähklitele olid kaasa võetud ka küpsised ja sai. Kannatlikumad lapsed, kes oskasid juba paremini liikumatult paigal püsida osutusid nendeks õnneseenteks, kellelt oravad külakosti otse käest mekkisid. Kuid sõid siis oravad otse käest või mitte, mõneks ajaks oli kõigi laste tähelepanu ainult nende päralt: orav sööb pähkleid, orav jookseb suure linnu eest peitu, orav peidab lehtede alla lastelt võetut maiust, nüüd ta hiilib vaikselt ja siis komistab saiatüki otsa...kes oleks võinud arvata, et ta ka saia sööb?

Kuid vanal pargil oli meile veel mõni üllatus varuks. Väikesed linnukesed jälgisid meie toidukotte okste vahelt ning ootasid kannatlikult oma korda ja kui see kord kätte jõudis polnud imestusel piire: „Väike linnuke võttis mu käest pähklit!“ hüüdis peagi mitu lastehäält.

Tagasiteel tegime väikese vahepeatuse Vokas. Nimelt külastasime sealses tiigis elavaid parte. siin ei pidanud lapsed enam vaikselt ootama, linde said toita viimane kui üks ja saiast jäi isegi puudu, kuna parte oli tõeliselt palju. Laste suureks imestuseks oli tiigis kahte sorti parte: mõned pruunid ja mõned kandsid uhket rohelist sulemütsi. Peagi saime jälle veidi targemaks: tegemist on ju ema- ja isalindudega!

Sai-leib partidele söödetud, ootas meid tiigi kaldal suur ja uhke mänguväljak! See oli justkui unistus, tundus, et paremaks elu minna enam ei saagi, ning loomulikult veetsime kogu ülejäänud aja mängides ja hullates.

Tagasi lasteaeda jõudes ei olnud enam muust juttu, kui tänasest sõidust. Muljeid jätkub arvatavasti kauaks ajaks, kuid ega uuedki muljed tulemata jää, kuni meil on nii tore vallabuss, kes meid sõidutab! Siin kohapeal peaks ütlema suured tänusõnad vallabussijuhi Onu Valeri’le ja kõigile teistele, tänu kellele meie elus oli veel üks igavesti tore päev!

Detsembris lähen Vicky pulma! Lennupiletidki juba ostetud. Töölgi kõik kokku lepitud. Aga mida ma kingin? Vicky ise palus, et meisterdaksin talle nimesildid. Nametaggs...Sellised pidulikud pulmanimesildid, mis oleksid omapärased ja sobiksid pulmavärvidega (milleks muuseas on kreemjas ja kuldne). Teadsin kohe, et vaja välja mõelda midagi väga omapärast, kuid siiski, peaks ikka tegemist olema tavaliste klassikaliste materjalidega.

Tuli mõte õmmelda kaartidele pitsist taskud, kuhu sisse võiks panna paberile mõne ilusa fondiga trükitud nimed. Vickile meeldis mõte väga, kohe hakkas see edasigi arenema. Mõtlesime, et kolelahe oleks sinna sisse pärast veel mõni nali peita, või mingisugune mängutarvis paber, või roll, mida see või teine külaline pulmas täitma hakkab...igatahes annab seda taskud mitmel moel ära kasutada.
Ostsin lendliisist (www.lendliis.ee) materjale: kollased kunstroosid, A4 formaadis mustriline paber (meenutab kuldse ja hõbedasega marmorvärvimustrit), valge A4 paber roosimustriga, kollased kunstroosid, valge kolmekordne pabernöör, valge pitsitaoline pael, väikeste sõlmekestega (5 cm lai). Käsitööpoest ostsin kuldset niiti.


Silt tulisiis välja selline. Kuidas teha?
1) Sobiv A4 formaadis paber aluseks (mina kasutasin kuldse-hõbedase "marmor" mustriga paksemat paberit), jagada neljaks (pooleks põik ja pikuti), iga tükk voltida pooleks, et välja tuleksid väikesed postkaardikesed. Kui paber on paks siis mõtekas on eelnevalt tõmmata murdekohta kääridega ja joonlaua abil joon, siis ettevaatlikult murda paberit hoides samal ajal joonlauda murdejoonel


2) Valgest pitsist/paelast lõigata sobiva suurusega ribad (tulevased taskud), minul olid nad umbes 9 cm pikad.
3) Kaardi sisemisel poolel märgi ära koht, kus task asetsema hakkab. Mina kasutasin selleks naasklit, märkides ära kohad, kust õmblused algama peavad (nurgad). Naaskliga tuleb eelnevalt ümbluste kohtadele augud ette teha, nii tuleb õmblus sirge, paber ei lähe kortsu ja lihtsam on nii samuti.
4) Nüüd ei ole muud kui tasku kaardi külge kolmelt poolt kuldsete niitidega kinni õmmelda.
5) Kaart ise on peaaegu valmis, nüüd vaja ainult ära dekoreerida. Mina kasutasin selleks kuumaliimipüstolid.
6) Roosivarre meisterdasin kolmekordsest valgest pabernöörist. Selleks keerasin üheltpoolt kõik kolm paberlinti natuke lahti. Iga nöörikese keerasin omakorda lahti ning siis jälle otsas kinni selleks, et saavatuda lehekuju. Pildid: ülemine lahti keeramata, keskmine täiestilahti keeratud ja alumine jälle natuke kinni keeratud (nii peaksid lõpus välja nägema kõik kolm lehekest)



7) Liimisin varre kaardile sättides seda veidi kurviliseks ja kinnitasin varrele ka roosi (liimipüstoli abil). Mähkisin roosinupuümber veidi kuldset niiti kasutades kinnituseks kohati ka liimipüstolit.
8) Valige sobiv font ja trükkige ilusale paberile väikesed nimesildid (Mina kasutan selleks roosimustriga paberit). Fonte saab otsida igalt poolt netist, näiteks sellelt lehelt http://www.urbanfonts.com/fonts/calligraphy-fonts.htm

Sellest tuleb ilmselt kõige masendavam tekst üldse, seega, nõrganärvilistel palve lahkuda....uu, Helena? Kus kadusid? ...nojah kui nõrganärvilisi palutakse ära minna, on Helena esimene, kes tõesti lahkub.
Kui pikk on öö? Minu öö on kestnud aasta aega...isegi natuke üle selle. Ja eile sai see läbi. Kui sõitsin haiglast koju, olin üle pikka aega tõeliselt õnnelik, ning oli nii hea tunne, nagu saaks kõigega hakkama. Miski pole võimatu. Minu aastapikkune öö oli kohati tõeliselt pime. Eelistasin silmi sulgeda ja mitte vaadata, mis peidab endas pimedus. Kuulsin inimesi mu ümber sosistamas asju, et mitte äratada liigset uudishimu. Ma polnud uudishimulik ja kui mulle ei räägitud, miks hommik ei saabu, tõmbasin tekki üle pea ja ei tahtnudki teada. Kuid eile saabus hommik ja ma avastasin, et olengi valmis küsimusi esitama...
Esimest korda julgesin ma vaadata, mis minuga tegelikult oli juhtunud ja kahetsesin seda tõsiselt. Silme eest läks mustaks, pea hakkas ringi käima ja kõrvus kostus meeletu pinin. Ja hommik pidi targem olema! Jah, ma olen nüüd targem...kuid ma tahan tagasi oma rumalust, sest mul on tunne, et see tarkus kummitab mind veel pikka aega, juhul, kui mulle seda pikka aega antakse...heh.

Mõeldes natuke sügavamatel teemadel, küsin ka mina endalt vahel, Mis on Surm? Kui tihti ta tegelikult möödub meist päeva jooksul? Vastu sõitva purjus autojuhi, tuberkuloosihaige narkomani või märja trepi näol? Kui tihti me tõsiselt täname teda helduse eest? Või juhib tema otsuseid midagi muud kui heldus?
Väljas on uus hommik, seekord tundub ta olevat sõbralikum, ei tundu, et ta peidaks mu eest veel mõningaid saladusi, mida ma teada ei tahaks. Ta lihtsalt laseb mul olla edasi...ja ma arvan, et peaksin vist olema tänulik.

Saabki järjekordne töönädal otsa. Ja vahepeal on ka september lõpuks otsa saanud. Ma armastan sügist, kuid september on see kuu, millal peab vähesega läbi ajama, kuna puhkused sõid ära kogu rahalise iseseisvustunde.

Lasteaias me üritame reedeti teha nädala kokkuvõtet. Minu oma oleks siis selline:
Mida uut sain teada: Sain teada, et mõne inimesega ei tasugi üritada kena olla. sain teada, mis tunne on, kui laps ei taha tulla lasteaeda kui SINA oled hommikuses vahetuses (minu poolest võivad lapsevanemad suhtuda minusse kuidas iganes, täiega nõme on see, kuidas iseenda lapsel elu keeruliseks tehakse, tahtmatult muidugi, kuid siiski last ühe õpetaja vastu ässitades) . Sain teada, mis tunne on, kui kõik sulle pähe istuvad, kuid ei kavatse teada saada kuidas näeks välja nende haletsus selles suhtes. Jah ma teen kui on vaja ja teen veel ja veel...ja veel. Mul pole raske. Aga ühel hetkel peate hakkama kõike ise tegema. PUNKT. suur ja rasvane PUNKT. Mis siis veel? Ühe inimese teooria: igaüks teeb 3 asja paremini, kui kõik teised tema ümber...aga ma ei tea veel mis oleksid minu kolm asja? Mulle öeldi, et naeratamine ja laulmine on kaks neist aga ma ei tea kas see ikka vastab tõele?

Mida ma veel tahaksin teada: Mida värki ma pean kogu selle l/a suhtes tegema? Mis on minu kolm parimat asja? Mida kinkida Robile? Kas minna Meresuusee (meil tuleb esmaspäeval töökaaslasega hangout seal). Kuidas on lood minu tervisega? (Või äkki ma ei taha seda teada?). Tahaks teada, mis Heros'is edasi tuleb....kuigi mulle tundub, et asi kisub jamaks.

Nii, et küsimusi jätkub...mõned neist peaksid tõesti selguma järgmise nädala jooksul. Aga seni...elan roosas teadmatuses :D

Reedel käisin Seli rabas. Pikk tööpäev oli selja taga ja lastelaulud kummitasid hullumoodi, sai lastega ikka terve päev laule õpitud, ja päev enne seda...ja enne seda. Seda nõmedam oli täna meie muusika õpetaja käest noomida saada, et me ei õppivat üldse sõnu! Mida saan mina teha, kui mõnel "lauljal"on pissihäda, teisel jonnituju ja veel pool rühma olid nädalaid haiged? Igatahes mind kummitas Orava laul ikka täiega:

Saad sa aru? Ei kirjutanud siia umbes pool aastat mittemidagikestki, ja nüüd siis ühe päevaga kaks sissekannet? See on TÄIESTI normaalne minu puhul ja seega ehk olengi täna see mis või kes ma tahan olla! On see alles hea tunne...mul on ka seletus tegelikult. Tulin just koorist. Mulle ikka meeldib laulda. Teeb kohe hulga rõõmsamaks olemise. Meil on ka vägaväga tore ja ülimalt karismaatiline koorijuht! Selline ülipositiivne ja viskab nalja pidevalt. Just sellist helget nalja. Kui ta oleks raadio, siis ma kuulaksin sellist raadiot...ausõna! Mitte, et ma nüüd paar päeva raadiot oleks vajanud: kuulan oma kummitavat ümisemist. Muuseas, laulame väga ilusat laulu "Siin on see laul"...tead ju küll seda:

Kuidas ma küll õieti sattusin sellele lehele! No kui kedagi peale minu see huvitab, siis ma võin ju öelda...täitsa võin kohe. Ei kuule vastust...kuid teate mis, mulle endale on see huvitav, seega vastangi: esiteks on vägapalju vahepeal juhtunud...aga ma kiirustan liialt...täna pole ju veel eriti midagi juhtunud. Välja arvatud see, et Semu ajas mind kell pool seitse õue. Ma muidugi lootsin, et Robil viskab tema niuksumine varem koppa ette, nii, nagu see oli eile...kuid kus sa sellega! Vinnasin ennast ülesse, tõmbasin riided selga (enamus pahupidi), silmi ei raatsinud eriti lahti teha lootes, et õnnesub selle jalutusmissiooni täita kuidagi nii, teate küll, und peletamata...(lootusetu üritus, aga iga kord loodad jälle, et see toimib). A võibolla täna see isegi tuli välja...ei tea, sest mis edasi oli, seda ma eriti ei mäletagi...mäletan, et Semu poetas lõpuks suure tirimise järel Embuse alleele ühe junni ja siis olime juba teel koju. Tee ääres seisis Angelina. Selle peale oli juba lihtsalt ebaviisakas mitte ärgata, ja ma ärkasingi. Kell oli seitse ja ta läks tööle. Rääkisime hetke juttu ja läksime igaüks oma teed: Mina koju, Angelina -tööle, Semu- lähimasse põsasse (Ei, Semu, me lähme koju) ja uni läks lehvitades unemaale...neetud!

Rohkem pole eriti midagi juhtunud ...täna vähemalt. Peale ärkamist. Unes nägin küll üht-teist...irooniline, kui ma ütlen "üht-teist" mitte midagi sisuliselt öeldes, kuid samas saan naerda selle kahemõttelisuse üle :P. Igatahes oli see ühest sõbrast ja kõik oli sündsuse piirides, et teil ei tekkiks mingisuguseid mõtteid. Aga jah, tagasi minu teema juurde...täna ei juhtunud veel eriti middagi, kuid juhtuma hakkab, ma tean seda. Viimasel ajal on mul tunne, et kogu maailm mängib kokku minu kasuks...ingliskeeles kõlab see hulga paremini: The world is conspiering in my favor! Vene keeles pole samuti paha: Мир сговорился в мою пользу...No ma arvan, et te saite asjale pihta. Vahepeal oleks nagu täielik vaikus, kuid ma ei lase ennast petta...vandenõu käibki vaikselt...ühel hetkel hakkavad asjad lihtsalt üks teise järel juhtuma, korrastuma, ennast ritta seadma sellisel moel, et kõik toimiks nii, nagu vaja. Minu kuulus magdeburgi reis, minu töö, ja üleüldse...kui see pole vandenõu, siis mis MUU! Kindlasti paljud teist on kuulnud mind ka varem seda ütlemas "Vandenõu, mis muu!"...kuid alles nüüd hakkan ma aru saama, et see tõesti ongi nii...kuid sootuks teise mekiga, teise intonatsiooniga tulnuks seda hüüda, ja nüüdsest teengi seda. Ütlen seda endale mitu korda päevas...ja teate, seda on hea öelda!

Aga kõik see jutt oleks pidanud tooma meid selle juurde, kuidas ma sain sellele lehele. Egas siis midagi. Hakkasin erinevaid sinmäekaid googlima. Midagi eriti huvitavat ei leidnud, äkki ma ei oska otsida? Igal juhul googlisin meie koorijuhti...meil on täna koor, teist korda. Päris kivt oli, kuigi hääl pole veel täitsa tagasi tulnud peale haigust...googlisin ja leidsin tema blogi, lugesin natuke ja tuletasin meelde, et mul oli ka kusagil midagi. Tegin lahti ja imestasin, et ohooo...pole märtsist saadik midagi kirjutanud ja ülla ülla, isegi paar kommentaari on lisandunud. Väga inspireeriv oli neid lugeda, as you can see ...(pilgutan silma väikeõele :P), kusjuures suht inspireeriv oli lugeda ka varasemaid postitusi...poleks arvanudki, et ma midagi sellist kokku oleksin kirjutanud. Vaatasin, et minu venekeelne lennuõpetus on kuidagi halvasti nähtav...miks? Pole aimugi...pärast vaatan, kas annab asja parandada.

Aga jah...selline see lugu tuli, elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi...homme jälle? Ma igaks juhuks ei luba, kuid üritan järjekindlam olla...ma ju ometi soovisin seda!