Täna ma tahaksin OLLA...

Nädal aega läks linnulennul, nagu ka nädal enne seda, ja nädal enne seda... ja käes on 24. märts. Kuidas see õieti juhtuski, et mööda tänavat jalutades kevad murdis mind järjekordselt maha? Ma olin endale kindel, ma ei kavatsnud teda oodata. Ma olin tüdinenud igaastasest pettumusest, mis saabub siis kui ta meelitab sooja päikesega kuid asemele kingib vaid järjekordse külma, nohu ja tuhanded hangede alt välja sulanud junnid. Sellel aastal oli kevad minu silmis "the bad guy": tuli ja rikkus kogu ilusa ära. Milline suurepärane talv jäi selja taha. Küllap ta oligi selline, kuna ma ei lootnudki temalt midagi head ja vastutasuks ei oska nüüdki enam temast paremat loota: ei ühtegi sula, ei ühtegi lörtsi, ei ühtegi pettumust. Need maagilised kaks nädalat härmas puid jäävad mulle igaveseks meelde. Ja palju muudki. Talv pole mitte aastaaeg, vaid okupatsioon, ütles Sinclair Harry Lewis. Kuid seekord ma nautisin seda okupatsiooni.
Igatahes ma ei oodanud kevadet, ma ignoreerisin seda, et ta hiilib oma päikesesäraga aina lähemale, justkui inimene, kes tunneb ennast milleski kangesti süüdi ja naeratab pealesurutult, tehislikult, kes muudkui käib sul kannul nügides sind sõbralikult õlale ja öeldes:"No ole nüüd!"...Ja mida salata...ma murdusin. Põrusin haledalt ja andsin järele. Ma lasin tal paitada oma nägu ja maalida sinna mõned tedretähnid. Kevad on käes, kuid seekord on hoopis tema see, kes peab mind väärt olema.

Nädal aega oli meil külas Samuel, couchsurfingu kaudu siia sattunud fotograaf belgiast. Igati tore inimene, kes õpetas mulle palju kasulikku fotograafia valdkonnas :)
Aga jah...kevad on siin, ja mis siin muud öelda, kui, et meie Kliimal pole väga vigagi, aga ilmad võiksid küll paremad olla (Inglise vanasõna).

Saladus on nii romantiline sõna. Selline mõistatuslik ja intrigeeriv. Öeldakse, et kahe armastava inimese vahel ei tohi olla saladusi. How boring is that? Saladusi peab olema. Kasvõi väikesi, natukene... nagu pipart või soola roas - lisab vürtsi. Natuke basiilikut ja veidike kardemooni, muidu on ju mage. Või mis?
Mees, kellel ei ole naise ees saladusi, ei ole ka mingit austust tema tunnete vastu, öeldakse naljamisi. Ja ma olen sellega nõus. Ma ei peagi kõike teadma. Kohati teangi liiga palju. No näiteks ma tean küll, et loodus on hukkas, et vihmametsades raiutakse iga päev Hiiumaa suurune mets maha... mis mul nüüd on parem elada? Või teeb see teadmine mu elu veel kuidagipidi väärtuslikkumaks äkki?
Aga teadmistehimu on inimeses suur, muudkui aga tahaks teada, mida sinu kohta räägitakse...veel rohkem tahad teada, mida sinu kohta sosistatakse. Oi ja mida kõike sosistatakse! Oi oi! Eriti naiste seas...ohhoooo... mida kõike! Teadagi on just need kõige mahlasemad saladused, mida sosinal teineteisele paotatakse. Mahlased, intrigeerivad, paljastavad tõed ja valed. Ükstapuha millised neist, peas' et nad oleksid piisavalt saladuslikud ja vaikse häälega. Sest meie, naised oskame saladusi pidada küll... eriti veel üheskoos, n.ö kambakesi. Nii nagu peetakse pidusid nii ka meie peame ja ülistame saladusi. Vürtsikaid, kasteseid, rammuseid, magusaid saladusi - Ükskõik, kui maitsetult see kõik ka ei kõlaks. Tunnistan siinkohal oma vigu ja kirun pikka keelt, kuid mida teha? Ma pole ingel. Ja nagu keegi kord ütles naised on inglid, kuid murdke nende tiivad ja nad istuvad luua selga! Võib olla oleksid lood hoopis teisiti, kui mehed poleks nii kitsid meie ellu teistsugust vürtsi lisama? Seniks aga, tüdrukud, kuidas oleks väikse saladusteõhtu- või vähemalt lõunapoolikuga?

Miks on nii, et ükskõik milline vaidlus/riid on parajasti käsil tulevad kõik kaalukad argumendid meelele ja keelele siis, kui neid enam kellelegi ette sööta ei ole? Jah mul on küljes tohutu viga, ma ei talu kuigi hästi kriitikat, aga kamoon, te kõik teate seda, vähemalt lähim suhtlusringkond, kas liiga palju on palutud vähekenegi suhkrukatet?
Mu isa on suurepärane inimene, kes on mulle elu jooksul pähe tuupinud muude lõpmatute tarkuste seas ka seda, et häid asju ütlevad sulle kõik, aga keegi ei ütle mulle tõtt, kui seda ei tee tema (millegipärast oli tõde 99% juhtudest kuidagi mitte eriti meelitav). Ilmselt mul on väga vedanud, sest ikka ja jälle kohtan ma oma teel inimesi, kes suurema heameelega pajatavad mulle seda niinimetatud kibedat tõde minu tegemiste kohta... Viimaste andmete kohaselt on tõe seis umbes selline: ma olen südametu inimene, kellele meeldib teisi avalikult mõnitada ja kes pealekauba ei oska midagi arusaadavalt seletada ehk siis kasutab liiga keerulisi sõnu! Ei teagi kohe, kas olla viimase peale solvunud või mitte. Igatahes olen loobunud eneseõigustamisest, kuna nagu kord ütles üks tark inimene, kelle üheks kindlaks eeliseks minu ees oli kindlasti oskus oma mõtteid selgesti ja lihtsalt väljendada, "Ära kunagi õigusta ennast: su sõbrad ei vaja seda ja su vaenlased ei usu sind niikuinii". Üritame siis ennast mite õigustada. See oleks eriti asjakohane suitsukate, kuna head argumendid enda õigustamiseks ei ole veel päris küpsed. Kuigi, eksisteerib mingisugune kümmekond sitket toorest õigustust, mis omakorda hargnevad omavahel sadadeks kronoloogilistes sidemetes olevateks sündmusteks, millest igaüks põhjustas (või vähemalt võis põhjustada mingil määral) konflikti. Ja kui see lause ei olnud veel piisavalt keeruline teile, siis: desoksüribonukleiinhape! PÕMM! Otse lagipähe! Mis ei ole küll kuigi primaarne selles loos, kuid siiski relevantne, pidades silmas minu bioloogialembelisust.
Kui sellised tülinad välja arvata, siis elu on ennast mugavalt Sinimäe raamidesse sättinud ja kõiksugu pingutused rutiinist välja rabeleda on kui mitte asjatud siis vähemalt ei tundu piisavalt põhjendatud, et üritada. Mul on isegi sihvkapakk valmis ostetud juhuks kui homme saabub mu 67's sünnipäev ja ma olen ikka samas seisus. Peaks hakkama vähehaaval mingeid sihvkatutvusi looma.

Ma just mõistsin, et ma tõesti tahan olla "Juhhuuu!". Jah, defineerige seda mu eliumõtena, kui soovite! Ma ei saa öelda, et tahan olla õnnelik, sest see on võimatu. Õnn on petlik, viirastuslik ja tabamatu... ei , isegi mitte tabamatu, sest see eeldaks õnne olemasolu. Õnn on müüt, legend ja vale. Küsige kelle käest tahes: "Kas sa oled õnnelik?" ja isegi, kui teil veab ja te saate jaatava vastuse, ärge laske ennast petta, küsige, kas tõesti on antud hetk just see, millest paremat ei saa olla, kas sellel õnneseenel polegi enam soove ega püüdlusi. Ma ei usu, et saate siingi positiivse vastuse, ja kui saate... no siis on põhjust muretseda ja inimesele kaasa tunda. Sest kui tõesti ei saa lood enam paremaks minna, siis sellest samast hetkest hakkab kõik minema halvemini. Palju õnne! Te just keerasite oma küsimustega tuksi kellegi illusioonid, kellegi "häppili ever after'i", või komistasite suure paksu vale otsa. Mõlemal juhul jama. Ja aina jamamaks läheb. Kui Sa, geenius selline, küsisid seda oma kallimalt, siis külvasid ka kahtluse seemne.
Olen kauaaega leppinud mõttega, et tahan olla rõõmus. Kuid selline asjade seis ei olnud kaugeltki mitte rahuldav. Sõna "rõõmus" on liiga vaoshoitud, liiga tavaline, liiga etteaimatav ja see ei ole sugugi minulik.
Tahan olla JUHHUUU! Juhuuu on iga kord erinev. Juhhuu ei vasta reeglitele. Sa võid kirjutada seda nii, nagu parajasti pähe torkab. Juhhuu - on ameerikamäed, laintesse sukeldumine, galopp, autoluugist kisamine. Juhhuu on tuuletunne juustes! Ja mis, kõige parem - juhhuu on korduv ja see ei sõltu sellest, kas sa oled terve, rikas, armastatud ... see tuleb ja on kõikehõlmav ja ehtne! Juhhuud pole võimalik teeselda... Tõsi võib öelda seda irooniaga, kuid isegi iroonia on mulle omasem, kui lihtsalt rõõm!
See on minu esimene postitus sellel aastal! Juhhuu!
Ma tahtsin olla järjekindel ja ma arvan, et kordki elus on see mul mingil määral õnnestunud. Juhhuu!
Elu näib palu helgem, kui võib arvestada vähemalt ühe JUHHUUU'ga päevas :). Homme alustab fotoklubi. Kuivõrd juhhuu see on, eks ma kirjuta kunagi...
Soovin kõigile Juhhuuuu'd täis Uut Aastat! Ärge ainult kaela murdke! :)

Jah tahaksin olla täis lootust, et järgmine aasta tuleb eelmisest parem. Kuid mida me oleme õppinud aastal 2009? See oli olnud õpetlik aasta nii mõneski mõttes. Ma õppisin olema üksi, ja seda päris mitu korda. Ausalt öeldes üksiolemine tuleb mul iga korraga aina paremini välja. Peaks õppima veel teistega koos olemist, see on oluliselt raskem ülesanne. Olen loonud endale rituaale, mis toovad rahu südamesse, kuid samas ka seovad sind mõne koha külge ja tekitavad probleeme. Olen põgenenud ja tagasi tulnud, olen jooksnud ja üle oma varju hüpanud. On olnud tõusud ja on olnud ka mõõnad. On olnud võite ja kaotusi.
Poole tunni pärast algab aasta viimane päev, üks väga masendav muinasjutt. Uus Aasta. Muinasjutt otse lapsepõlvest. Päev, millal soovid täituvad ja imed sünnivad. Tähed ja kingitsed ja loomulikult ka emme kartulisalat. Kõik see on minevik. Selliseid asju juhtus siis, kui kalendrites olid ees veel märksa väiksemad numbrid...millalgi eelmisel aastatuhandel või nii. Miks numbrid alati suuremaks muutuvad? Vanem? Kallim? Paksem?
Ma tõesti ei taha nuriseda, ausõna. Elu on lill...lihtsalt miks peab ta nii tihti kaktus olema?
Kui nüüd rõõmsamatel nootidel peatuda, siis võitsin Toila valla fotokonkursi: peapreemia ja veel üks väiksem (parim hetketabamus). See sobib minu aastauudiseks ma arvan. Ilusat aastavahetust kõigile.
Da prisnitsa mne Max Evans...

Iga aasta talviti on minu köögiaknataga suleline virrvarr. Kuid millegi pärast erinevad toidulaua külalised aastast aastasse. Elu ei seisa paigal. Kõik on pidevas muutuses.
Esimesel talvel, tasus mul panna akna taha linnutoitu olid platsis puukoristajad, keda ma viimasel kahel talvel pole üldse näinud.
Eelmisel talvel oli tavaliseks külaliseks väike kuid julge salutihane, kes tavatses seemneid otse käest mekkida.
Tänavu talv tõi minu akna taha suure kirju rähni.
Nii ma jälgin aastast aastasse, kuidas linnutoidukuulikesed kahanevad. Ja kuidas sulgede värv muutub. Ainult mina olen see ja sama, ja ikka ja endiselt samas rohelises köögis. Sama värvi. Enamasti sinine kas siis külmast või kurbusest... sõltub. Ja minu toidulaua ääres käib ka igasuguseid ...sulelisi ja karvaseid. Sööb ja matsutab...ja lendab siis ära. Kuidagi ärakasutatud tunne tekib vahel. Ja siis hakkab naljakas oma enda sellistest mõtetest. Sest ise ma ju riputan ülesse need peibutised. Beibutised...
Ha! No kuidas siin siis mitte naerda?

Lihtsalt ei tohi toppama jääda. Tuleb liikuda sama kiiresti, kui need väledad külalised. Vähem mõtlenmist, rohkem liikumist. Liikumine on elu...nii nad väidavad. Kas siis kiirema liikumise puhul on tegu enama eluga? Kui suurt kiirust/elu võib siis arendada vabas languses keha, mille kaal on nii umbes 48 kilo? Kuigi kaal ei olegi vist oluline... gravitatsioon mõjub kõigele ühtemoodi...9.8G...oluline on õhutakistus....ja kõrgus. Kõrgused mulle ju meeldivad. Kadestusväärsed sulelised... teie võite nautida kõrguseid ja lendu.
Vaatasin neid täna seal klaasi taga nokkimas ja imestasin, kui väledad nad on...ei tilkagi laiskust nendes. Terve päev teevad tööd. Ja siis mõistsin, et tegelikult nad ju lihtsalt õgivad...:D

Ohjaaaa... jõulud ei mõju mulle hästi. At all.

Aitab niisama plõksimisest, tule fotoklubisse!







Fotoklubi mõtteid oleme mõlgutanud juba mitu aastat, ja nüüd siis on mõtteid kogunenud juba nii palju, et kauem neid endale hoida ei olnud võimalik. Niisiis 5. jaanuaril on kõik huvilised lahkesti palutud hetkel veel nimetu fotoklubi esimesele koosolekule!

Miks peaks hakkama koos käima?

Kindlasti on paljudel meist alati kaasas fotokaamera. Digitaalfotograafia tegi pildistamise igapäevaseks asjaks. Me kõik pildistame, meil kõigil on olemas veebialbumid ja lemmikpildid nendes. Kuid igal vähegi tõsisemal tegevusel ja hobbil peaks olema väljund, mis hoiaks ära huvi soiku jäämise. Jah, oma pilte enda arvutisse toppimine ja nende pereringis vaatamine on igati tore ja tervislik tegevus, kuid kindlasti on kõigil olemas ka pilte, mida oleks mõtet ka suurema ringiga jagada… ja kui veel pole, siis klubi tegevuste raames hakkab neid ju ometi tulema. Fotoklubis näeme suurepärast väljundit meie fotograafia kirele.

Kui inimene, kes on klõpsutanud pilte teha 10 aastasest saadik, kui venna käest oma esimese fotoka sain, võin omast käest kinnitada, et ükskõik kui suur ka pole teie fotograafia huvi, takkerdub see ikka kas ajapuudusesse või lükatakse homse varna. Koos pildistamas käia ja tulemusi võrrelda, koos kogemusi jagada, koos ülesandeid täita – need on need asjad, mis teevad pildistamise veelgi huvitavamaks. Paha ei tee ka väike võistlusmoment … aga rohkem mõtteid ma siin siiski ei avaldaks, ütleks vaid niipalju, et neid jagub!

Mida on vaja, et hakata fotoklubi liikmeks?

Soovi. Mingit keelelist ega vanuselist piirangut klubil ei ole. Kui on olemas soov ja tahe, siis kõik muu pole takistuseks. Fotoaparaadi olemasolu ei teeks siiskii paha, sest, millegagi tuleb hakata pilte tegema, kuid ei pea see üldsegi olema uhke peegelkaamera. Tihtipeale just tavaliste kompaktkaamerate omanikud tulevad lagedale paremate piltidega juba seepärast, et kompaktakaamerad on tehtud võimalikult inimsõbralikuks ja nende kasutamine ei vaja erilisi teadmisi fotograafia valdkonnast. Lõppude lõpuks milline kaamera sul ka ei ole, pilti teeb ikkagi inimene selle taga. Kindlasti on kõik vähemalt kord elus ka mobiiliga täiesti arvestatava klõpsu teinud.

Kui keegi teist mõlgutab mõtet endale kallima fotoaparaadi soetada, siis fotoklubi tegevused oleksidki heaks proovikiviks, kus võiks enne katsetada oma vanast kaamerast kogu võimaliku välja pigistada ja vaadata, kas väljaminek on üldse vajalik.

Mida täpsemalt teeme?

Hakkame kord nädalas koos käima ja oma fotograafiaoskusi jagama ja arendama. Ja selleks on sadu võimalusi. Nagu juba öeldud mõtteid on palju, oleks vaid kellega jagada. Kindlasti tegeleme fotograafia tehnilise ja kunstilise poolega, teeme ühisprojekte. Loodetavasti valmib ka mõni fotonäitus. Tehnilisest poolest veel nii palju, et juba on valmimisel fotoklubi kodulehekülg, kus leiab infot meist ja meie tegemistest. Peagi loodame seal näha ka teie pilte. Kodulehekülg asub aadressil www.foto.robi.ee - Veel nimetu fotoklubi

Kes meid õpetama hakkab?

Eks elu õpetab. Koos jagame teadmisi ja koos õppime, pole välistatud, et kunagi kutsume külla ka mõne külalisesineja. Omalt poolt võin jagada veidi fototöötlusoskusi, sai ju ka mõnel koolitusel käidud. Aga eks täpsemalt selgubki kõik kohapeal. Kus loodame teid kogu südamest kohata!