Täna ma tahaksin OLLA...

Üleeile avasin ma oma akna, sellesama, mille taga ripub väike ja armas linnumajake. Avasin ma selle harjumuspäraselt just selle jaoks, et linnumajakesse teri panna kuid jäin poolel teel mõtlema. Meenutasin Jõhvi pargi linnukesi, kes otse peost teri mekkisid ja arutasin endamisi, miks ei võiks meie tihased sama julged olla? Onju nad juba ammuilma selle linnumaja igapäevased külalised, teavad kindlasti, et siin ei varitse neid ükski tõsine oht. Võtsin laua äärest ühe tooli ja istusin praokil akna alla, käsi pakkuvalt aknast välja sirutatud.
Hea, et väljas vaid mõned kraadid külma olid, mu käsi ei külmunud päris kringliks... vähemalt esialgu mitte. Tihased sibasid ootavalt linnumaja ümber ja kõõritasid kahtlustavalt: miks küll see käsi täna viivitab? Päris imelik täna teine, vähe sellest, et kuidagi kahtlast punast värvi, kade ka veel, hoiab teri ikka veel peos, kuigi ammu oleks võinud nad majja paotada.
Linnud ootasid veel veidikene ja hakkasid siis juba muretsema: kas tollel käel on ikka kõik korras? Äkki seal, teiselpool toda kätt, juhtus midagi? Kuid keegi ei söandanud asja lähemalt uurida.
"No kas me täna süüa ei saagi?" vangutas pead üks priske isane rasvatihane, keda tunti tema eriti laia lipsu tõttu. Ka tema ise tundis end eriliselt tähtsana, ning sai alati esimesena süüa, kuigi harva juhtus ta endale ise toitu hankima, sest kuigi tema söögiisu ja lips olid mõlemad ilmatu suured, julgusest jäi siiski tublisti puudu.
"Mu kallis Trulla, millal sa enne oled söögita jäänud?" Küsis peenike lahke hääleke tema kõrvalt: "Küll emme midagi välja mõtleb!".
Selleks ajaks, kui tihane Tiiu oma ainsale armastatud tihasepojale neid sõnu lausus oli linnumajja kogunenud juba paras hulk näljaseid, rahutuid ja murelikke tihaseid. Kõige vanem neist, tihane Tarka, vaatas Tiiule süüdistavalt otsa: "Millal sa oma poja poputamise küll lõpetad Tiiu, sul on varsti aeg uuele pesakonnale mõtlema hakkata, sina aga muudkui otsid Trullale head ja paremat! Ühel päeval peab ta ju ise hakkama saama, mis siis kui see päev saabub juba homme? Ta ei oskaks ju ise tavalisel ja soolapekilgi vahet teha?"
Tiiu tõmbas oma pea uhkelt kuklasse: "Ei saabu see päev ei homme ega ka veel ülehomme, minu Trulla jõuan ma suureks linnuks kasvatada küll, ja enne ei mõtle ma ühelegi pesakonnale!"
Selline kõne pani kõik lähedalasuvad nokad imestusest lahti vajuma. Ükski tihane ei lubanud endale Tarkaga sellisel üleoleval moel rääkida. Tarka sõna jäi alati viimaseks. Tarka nõu oli alati õige, Tarka otsus alati õiglane. Kuid Tiiu oli ennegi mässumeelne olnud. Isegi oma esimese pesa ehitas ta kõige väljakutsuvamasse kohta, rääkimata juba sellest kellega koos ta selle ehitas. Õigupoolest selle pärast kogu see jube lugu alguse saigi, oleks ta vaid too kord Tarka sõna kuulanud...
Kuid Tarka oli mitte ainult kõige Targem tihiane kogu Tihedas tihnikus, kuid ka kõige suuremeelsem. Koos aidati Tiiut tollel hirmsal ajal hädast välja ja lubati tihnikusse tagasi tulla. Ja Tiiu omakorda kuulas sest ajast peale alati Tarka sõna, kuid oma ainsat pojakest kasvatas ta vaid enda nõu järgi ega lasknud kellegi sekkuda. Tihane Tiina, kes samuti nende juttu pealt kuulis, tahtis juba Tiiule meelde tuletada, kui jube lugu juhtus siis, kui ta eelmine kord Tarkaga vaidlema juhtus, kuid seda lugu meenutades hakkas tal nõnda hirmus, et ta puhkes otskohe nutma ja kõik tema lapsed, kes just täna temaga linnumajja kaasa olid tulnud: nii Tippi, Täppi, Tutti, kui isegi väike Tita hakkasid teda sedamaid lohutama.
Tarka ei kavatsenud säärast ebaviisakust taluda. "Suureks linnuks? Mullegi tundub, et sa ei kavatse enne peatuda, kui sinu Trulla varese mõõtu on!" lausus ta murelikult naeratades, laiutas tiibu ja lahkus. Tarkal polnud ohtu nälga jääda, iga tihase jaoks oli auasi päevas temale vähemalt ühe tera viia. Isegi siis, kui ise nälga jäädi. Linnimajja kogunenud tihased olid aga selleks ajaks juba tõesti näljased.
"Ei, täna me vist süüa ei saa..." ohkas Trulla, kellel oli raske millestki muust, kui toidust mõelda ka muidu, eriti siis veel tühja kõhuga. Kõik pilgud pöördusid jälle käe poole. Too tõmbus küll veidi sinakamaks, kuid ei mõelnudki teradest loobuda. Olukord oli selgelt tõsine, midagi oli lahti, ja õhtusöök tõotas nurjuda, seega tuli midagi ette võtta.
"Keegi peaks lendama käele lähemale ja vaatama, mis juhtub" pakus Tiiu välja. "A mis saab siis, kui käsi haarab sind sabast?" küsisid teised?
"Las Tibu-jupp läheb! Tal polegi saba!" mõtles keegi, ja selle peale muutus Tibu-jupp muidugi väga pahaseks ja laiutas ähvardavalt oma tiibu, kuna ta ei sallinud ühtki nalja, mis tema saba puudutas.
Ja just siis, kui mu käsi juba peaaegu kringliks külmus ja pähe esimesed loobumisemõted tikkuma hakkasid tuli otse Tiheda tihniku poolt vuhiseva lennuga üks imetilluke halli värvi ja pisikese nokaga salutihane. Ta maandus rahulikult mu käele, valis endale ühe ilusa päevalilleseemne ja siis lendas sama rahulikult tagasi tihniku poole. Nii saingi ma tutavaks Semuga. Tema mulle ju need Tiheda tihniku lood rääkiski, seemnete nokkimise ajal. Aga teised? Panin nendelegi seemneid majja, et nad enam nii ammulisui seal linnumajas istuma ei peaks, nad küll arakesed aga süüa tahavad sellegipoolest.

Mitte, et ma oleks joonud. Sugugi mitte, ja üldse, need, kes mind tunnevad irvitavad arvatavasti rusikasse. Hull jota küll, kui Helenal on hommikuti paha, tunneb ta ju isegi natukene huvi, et kas selline näebki siis välja kurikuulus pohmell...
Aga jah, millegipärst on selline ebakaine olek. Mõtlen, kas kõik on ikka tehtud õieti. Kahtlen. Võrdlen oma elu eiste eludega, ning avastan endale üllatuseks, et asi polegi sugugi halb. The world Is conspiering...eile oli kummaline päev. Käisin koolimajas jõulupeol, pidime seal kooriga esinema. Ei viitsinud kohe koju ära minna, nagu algselt plaanis oli. Isegi siis mitte, kui asi väga igavaks kiskus.
Nautisin täiesti koolinäidendit, see oli pikk, väga humoorikas ning põhjallikult ettevalmistatud. Tublid tegijad inimesed! Kuigi pettusin veidi nähes seal Hitlerit...ma ei tea, see ei ole minu arust se ajaloo osa, mille kulul saaks nalja visata, kuigi seda on igalpool korduvalt tehtud. Huvitav, kes oli selle stsenaariumi autor?
Meie enda jõulupidu läks ka üsna hästi, vaeva polnud me asjata näinud. Kuigi proa K. väitel oli pidu igav, tema poja koolis olevat palju vingema maha peetud: "Seal oli disko, lapsed said joosta ja hüpata"...jätan selle osa kommentaarideta, eks igaühel oma arvamus...vaba maa. Positiivset vastukaja oli õnneks palju rohkem, tõesti õnneks, muidu ei viitsiks vist teine kord küll pingutada, mille nimel, kui kõik on nii või naa alai valesti?
Järjekordselt on mul selline tunne, et minu elu pussle tükid hakkavad kohtadele vajuma, pilt muutub aina selgemaks, maailm paljastab peagi oma vandenõu järgmise osa. See teeb mind veidi kärsituks, muudab minu suhteid mõningate inimestega. Males on üks kombinatsioon, kui kuningas ja torn vahetavad kohti selleks, et päästa kuningat. Selline pisut ootamatu samm. No ma olen siis hetkel seesama torn, päästan kedagi ja vahetan kohta...lähenen mõnele ja jätan mõne ringkonnast välja. Kusjuures ma ei pinguta üldse selle nimel. Kõik läheb nii, nagu maletaja plaanis. Loodame ainult, et olen õigel poolel...kas mustad või valged? Piim või šokolaad? Tõde või vale?
Õigupoolest ongi kogu meie elu üks suur malemäng. Mõni saab ära söödud, mõni päästetud. Mõni lihtsalt on valel ajal vales kohas, alati keegi on võitja ja keegi kaotaja.

Jah, olen nõus. Väga pube nimetus tuli, kuid andke mulle andeks. Olin natukene lahkuminemisest "Under the weather" ...if you know what I mean. If you don't I'll explain tho.
Käisin Vicky pulmas, mis toimus Londonis, Mandarin Oriental hotellis...kõik oli väga ilus ja uhke. Kuid ma polnud teda 8 aastat näinud, ning ei kujutanud isegi ette, kui väga ma teda tegelikult igatsesin. Kartsin, et aeg on oma töö halastamatult teinud, ning me oleme nüüd juba liiga erinevad...milline rumalus! Kõik läks suurepärsaelt. Mulle meeldis väga tema nüüd juba abikaasa Simon. Nad sobivad teinetisele suurepäraselt.
Linn meeldis mulle väga, kõik oli jõuluehetes, pealegi tõeliselt uhkeis. Iga väiksemgi poevitriin oli läbi mõeldud ja teistega kokku sobitatud. Igal oksakesel olilambike, igal ukseesisel kujul pärjake. Isegi vihm ei hajutanud jõulutunnet. Fännasin musti taksosid ja punaseid telefoniputkaid ja loomulikult Pret A Manger'i - selle toiduketti pärast tasus juba Londonisse minna! Ma polnud eales nii maitsvat ja samas nii tervislikku toitu söönud need marineeritud kana ja krõbeda peekoni võileivad jäävad arvatavastimind elu lõppuni kummitama, ja vitamiinijoogid ja juustukoogikesed ümbertöödeldud paberist karbikestes! Jah, linn oli imeline aga eks tegu oli ka külalislahkusega, kui hästi kõik meid vastu võtsid! Kohtusin nii paljude toredate inimestega! Pulmalauda vaadates oli mul väga soe tunne: lihtsalt harukordne, kuidas kõik hoolisid teineteisest ja kõige enam loomulikult Vickyst! Kõik parimad sõbrad olid kohal. Soovisin, et saaksin ka kunagi kokku ajada kõik mu kõige kallimad sõbrad ja tunda sellist soojust veel kord. Aga võibolla kunagi saangi...kes teab. Kujutasin endale ette, milline näeks minu selline reunion'i laud...kes seal kõik istuksid: Karin, Vicky, Angelina, Lenka, Maarja-Leena, Anka, Aldis, Robert...istuksime, mängiksime mänge, meenutaksime möödund aegu...ja läheksime lahku.
Lahkuminekud on vastikud, ka see oli vastik. Lihtsalt jube tegelikult...meil mõlemal tuli meelde, kuidas ta vanasti Vokast pidi lahkuma. Me olime 5-10 aastased ja sellised lahkuminekud tulid üsna regulaarselt ette. Me nutsime poolpäeva ja soovisime betoneerida Vicky jalgu, et nad ei saaks teda ära viia. Igatahes seekord ei erinenud paljuski kõigist teistest kordadest, selle väikese vahega, et me ei olnud enam sugugi viie...ega isegi kümne aastased. Ripsmetusši pritsis erisuundades ...
Jah...õnneks nüüd pidime hakkama tihemini kohtuma ja ma loodan, et nii saabki olema. 8 aastat! See oli ju lihtsalt kuritegu...tõesõna!
Jään ootama kevadet, aeg näitab ju alati, kui kiirestu see lendab...8 aastat läks ju nii kiiresti. 4-6 kuud ei tohiks juometi olla probleem...