Täna ma tahaksin OLLA...

Sel ööl magas Elli suures puu õõnsuses, pehmel asemel samblast ja lehtedest. Tema uni oli häiritud: talle tundus, et ta lamab kinniseotuna ja teda ähvardab taas hiiglaslik Inimsööja nuga. Tüdruk ärkas mitu korda karjatades ülesse.
Hommikul asuti teele. Mets oli sünge. Puude tagant kostis metsloomade räuskamist. Elli värises hirmust ja Totsik, saba lidus, hoidis ennast Rauast Puuraiduri lahedusse: pärast võitu Inimsööja üle hakkas koerake teda väga austama.
Teelised kõndisid vesteldes vaikselt, rõõmustades Elli pääsemise üle.
Puuraidur ei lakkanud kiitmast Hirmutise leidlikust.
"Kui osavalt sa viskusid Inimsööja jalgadesse, sõber Hirmutis!" Rääkis ta "Ega su pähe pole juhuslikult aju siginenud?"
"Ei, ikka põhk!" Vastas Hirmutis, olles kõmpinud oma pead.
See rahulik vestlus oli katkestatud valju lõrina ja räuskamise poolt. Teele hüppas välja hiiglaslik lõvi. Üheainsa käpalöögiga ta paiskas õhku Hirmutise, too lendas uperkuuti ja kukkus tee äärde nagu kalts. Lõvi lajatas käpaga Rauast Puuraidurile, kuid küünised krigisesid vastu rauda ja Rauast Puuraidur prantsatas maha ja lehter lendas tal peast.
Tilluke Totsik julgelt kargas vaenlasele vastu.
Hiiglaslik loom avas juba suu, et koerakese alla neelata, kuid Elli jooksis ette ja varjas ära Totsiku.
"Seis! Ära sa puutu koerakest!"Karjus ta raevunult.
Lõvi tarretus imestusest paigale.
"Vabandust;" õigustas ta ennast:"kuid ma ju ei söönud teda ära..."
"Kuid sa üritasid! Kuidas sul pole häbi kiusata endast väiksemaid! Sa oled lihtsalt argpüks!"
"Aga...kust Te teate, et ma argpüks olen?" Küsis jahmunud lõvi. "KAs keegi ütles teile?.."
"Ise näen, sinu käitumisest!"
"Imelik..."lausus Lõvi kohkunult. "Kuidas ma ka ei ürita oma arglikust peita ikka tuleb see välja. Ma olen alat"i arg olnud, kuid ei saa midagi sinna parata."
"Mõelda vaid! Sa lõid vaesekest, põhku täistopitud Hirmutist!"
"Ta on põhku täis?" Küsis lõvi vaadeldes Hirmutist imestunult .
"Muidugi," vastas ikka veel Lõvi peale pahane Elli.
"Nüüd ma mõistan, miks ta on nii pehme ja nii kergeke," ütles lõvi: "aga too, teine - kas too on ka täistopitud?"
"Ei, ta on rauast."
"Ahhaa! Ega ma ilmaasjata poleks äärepealt oma küünised ära lõhkunud. Aga kes on see väike loomake, keda sa nii armastad?"
"See on minu koerake, Totsik."
"Kas ta on rauast, või põhku täis?"
"Kumbagi. Ta on ehtne koerake lihast ja luust."
"Sa ütle vaid! Milline väike, kuid kui julge!" imestas Lõvi.
"Meil Kansases on kõik koerad sellised!" Vastas Totsik uhkusega.
"Naljakas loom!" Ütles lõvi. "Ainult selline argpüks nagu mina, võis rünnata sellist väikest olevust..."
"Miks sa siis oled argpüks?"Küsis Elli vaadeldes imestusega hiiglaslikku Lõvi.
"Sellisena ma sündisin. Loomulikult kõik peavad mind julgeks, kuna Lõvi onju loomade kuningas. Kui ma räuskan, teen ma seda väga kõvasti, te ju kuulsite, - inimesed ja loomad põgenevad minu teelt. Kuid kui mind oleks rünnanud tiiger, oleksin ma ehmatanud, tõesõna! Hea veel, et keegi ei tea, milline argpüks ma olen." Ütles Lõvi, koheva sabatutiga pisaraid kuivatades. "Mul on väga häbi, kuid ma ei suuda ennast ületada."
"Võibolla on sul mõni südamehaigus?" Küsis Rausat Puuraidur.
"Õnneseen! Aga minul ei saa mingit südamehaigust ollagi, kuna mul pole ju südant."
"Kui mul polnuks südant, mine tea, äkki ma polekski arg."
"Ole hea, ütle, kas sa kunagi kakled teiste lõvidega?" Tundis Totsik huvi.
"Kuidas , ma põgenen nende eest, kui katkust!" Tunnistas Lõvi.
"Fui! Kuhu sa sellisena kõlbad!" turtsus koerake halvustavalt.
"Aga, kas sul on aju?" Küsis Lõvilt Hirmutis.
"Ilmselt on. Ma pole neid kunagi näinud."
"Minu pea on täis Põhku ja ma lähen Suure Ja Vägeva Guudvini poole, et paluda tal väheke aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina lähen tema poole südame järgi," ütles Rauast Puuraidur.
"Agamina lähen tema juurde, et ta saadaks meid Totsikuga tagasi Kansasesse..."
"Kus ma klaarin ära asjad naaberkutsikaga, eputis Hektoriga." Lisas Elli sõnadele ka omad sõnad Totsik.
"Kas Guudvin on nõnda võimas?" Imestas Lõvi.
"Tema jaoks pole see midagi väärt." vastas Elli
"Sellisel juhul, kas ta ei annaks mulle julgust?"
"See on tema jaoks sama kerge, kui anda mulle aju," kinnitas Hirmutis
"Või süda minule," lisas Rauast Puuraidur.
"Või viia mind tagasi Kansasesse." Lõpetas Elli. "See on kolmas südamesoov ja kui täituvad need, siis Suur Guudvin saadab mind kodumaale. Tule meiega..."
"Ja ole meile hea sõber." ütles Rauast Puuraidur. "Sa hakkad peletame Ellilt eemale teisi loomi, nad peavad olema sinust veelgi aramad, kui põgenevad puhtalt sinu kisa eest."
"Nad on argpüksid," turtsus Lõvi:"kuid ega mina sellest vapramaks ei muutu."
Rändajad läksid edasi mööda teed ja Lõvi kõndis suursugusel sammul Elli kõrval. Totsikule see kaasreisija algul ei meeldinud. Tal oli meeles, kuidas Lõvi ähvardas teda alla neelata. Kuid varsti harjus ta Lõviga ja nendest said suured sõbrad.