Täna ma tahaksin OLLA...

Nädal aega läks linnulennul, nagu ka nädal enne seda, ja nädal enne seda... ja käes on 24. märts. Kuidas see õieti juhtuski, et mööda tänavat jalutades kevad murdis mind järjekordselt maha? Ma olin endale kindel, ma ei kavatsnud teda oodata. Ma olin tüdinenud igaastasest pettumusest, mis saabub siis kui ta meelitab sooja päikesega kuid asemele kingib vaid järjekordse külma, nohu ja tuhanded hangede alt välja sulanud junnid. Sellel aastal oli kevad minu silmis "the bad guy": tuli ja rikkus kogu ilusa ära. Milline suurepärane talv jäi selja taha. Küllap ta oligi selline, kuna ma ei lootnudki temalt midagi head ja vastutasuks ei oska nüüdki enam temast paremat loota: ei ühtegi sula, ei ühtegi lörtsi, ei ühtegi pettumust. Need maagilised kaks nädalat härmas puid jäävad mulle igaveseks meelde. Ja palju muudki. Talv pole mitte aastaaeg, vaid okupatsioon, ütles Sinclair Harry Lewis. Kuid seekord ma nautisin seda okupatsiooni.
Igatahes ma ei oodanud kevadet, ma ignoreerisin seda, et ta hiilib oma päikesesäraga aina lähemale, justkui inimene, kes tunneb ennast milleski kangesti süüdi ja naeratab pealesurutult, tehislikult, kes muudkui käib sul kannul nügides sind sõbralikult õlale ja öeldes:"No ole nüüd!"...Ja mida salata...ma murdusin. Põrusin haledalt ja andsin järele. Ma lasin tal paitada oma nägu ja maalida sinna mõned tedretähnid. Kevad on käes, kuid seekord on hoopis tema see, kes peab mind väärt olema.

Nädal aega oli meil külas Samuel, couchsurfingu kaudu siia sattunud fotograaf belgiast. Igati tore inimene, kes õpetas mulle palju kasulikku fotograafia valdkonnas :)
Aga jah...kevad on siin, ja mis siin muud öelda, kui, et meie Kliimal pole väga vigagi, aga ilmad võiksid küll paremad olla (Inglise vanasõna).