Täna ma tahaksin OLLA...

Arg lõvi rõõmustas hirmsasti kui kuulis Bastinda ootamatust surmast. Elli avas puuri ja ta tegi hoovile jooksuga ringi peale, sirutades jalgu.
Totsik tuli kööki, et vaadata oma silmadega üle hirmsa Bastinda jaanused.
"Ha-ha-ha!" Imetles ta musta riiete hunnikut nurgas. "Tuleb välja, et Bastinda polnud tugevam, kui need lumememmed, mida ehitavad poisid meil Kansases talvel. Kahju vaid, et sa ei tulnud selle peale varem, Elli!"
"Ja väga hea, et ma ei teadnud," vastas Elli. "Muidu vaevalt jätkuks mul julgust valada ta üle, kui ma oleksin teadnud, et ta võib sellest surra..."
"Noh, lõpp hea- kõik hea!" Nõustus Totsik rõõmsasti. "Tähtis on see, et me naaseme Smaragdlinna võiduga!"
Lilla lossi ette kogunes palju Pilgutajaid ja Elli teatas neile, et nüüdsest on nad vabad. Rhva rõõm olikirjeldamatu. Pilgutajad tantsisid, tegid sõrmenipsu ja pilgutasid teineteisele silma sellise innikusega, et õhtuks hakkasid nende silmad vesistama ja nad ei näinud enam midagi enda ümber.
Orjusest vabanedes mõtlesid Elli ja Lõvi kõigepealt Hirmutisele ja Rauast Puuraidurile. Tuli hoolitseda sõprade päästmise eest.
Mitukümmend hakkajat Pilgutajat suundusid otsemaid Elli ja Lõviga eesotsas otsingutele. Ega Totsikki jäänudlossi, ta istus tähtsa näoga oma suure ja tugeva sõbra seljas. Nad kõndisid seni, kuni jõudsid kohale, kus toimus nende lahing Lendavate Ahvidega. Sealt alustati otsinguid. Rauast Puuraiduri veeti kuristikust välja, ühes tema kirvega. Tomp Hirmutise riideid avastati mäe tipust, need olid pleekinud ja mustad. Nähes oma truu sõprade jäänuseid ei suutnud Elli pisaraid tagasi hoida.
Ekspiditsioon naases lossi ja Pilgutajad asusid tööle.
Hirmutise rõivad said hoolikalt ära pestud, nõelutud, puhastatud, värsket põhku täis topitud ja - palun väga! Elli ees seisis tema armas Hirmutis. Kuid ta ei saanud ei rääkida, ei näha sest värvid tema näol olid päikesest ära pleekinud ja tal ei olnud suud ega silmi.
Pilgutajad tõid Ellile pintsli ja värve ja ta asus Hirmutisele suud ja silmi maalima. Niipea, kui näole hakkas tekkima esimene silm, ta lõbusasti pilgutas tüdrukule.
"Kannata veel natuke, sõbrake." Ütles Elli hellalt. "Muidu silmad jäävad viltu..."
Kuid hirmutis lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. Veel polnud tema suugi valmis, kui tema juba laterdas:
"Msst...Hrrmtsss.. pstt... vabbrr... sosssv...Olen Hirmutis, vapper, osav...Ai, milline õnn! Ma olen jälle -jälle Elliga!"
Lõbus Hirmutis kallistas oma pehmete kätega Ellit, Lõvi ja Totsikut...
Elli küsis Pilgutajatelt, ega nende seas pole mõnda osavat seppa. Tuli välja, et riik oli ammusest ajast teada-tuntud oma heade kulla ja kellaseppade poolt. Kui nad said teada, et küsimus on raudmehe - Elli sõbra päästmises, veensid Pilgutajad tüdrukut, et igaüks neist on nõus tegema kõike, et aidata Päästva Vee haldjat - nii nad kutsusid tüdrukut.
Kuid taastada Rauast Puuraidurit polnud kaugeltki mitte nii lihtne, kui Hirmutist. Kolm päeva ja neli ööd töötas riigi osavaim meister Lestar tema äratundmatuseni koledaks muutunud keha masinavärgi kallal. Tema ja ta abilised tagusid haamritega, viilisid viilidega, tinutasid, klammerdasid...
Ja siis saabus õnnelik hetk, millal Rauast Puuraidur seisis Elli ees. Ta oli täitsa nagu uus, kui mitte arvestada mõningaid lapitud kohti seal, kus raud oli läbinisti augustatud teravate kivide poolt. Kuid Rauast Puuraidur ei pannud neid lappe tähelegi. Peale parandust muutus ta veel ilusamaks. Pilgutajad olid teda poleerinud, nüüd läikis ta nii, et silmadel oli teda valus vaadata. Nad parandasid ära ta kirve ja vana katkise puidust varre asemel tegid sellele uue - kuldse. Pilgutajad armastasid üleüldse läikivaid asju. Hiljem Rauast Puuraiduri järel käis terve hulk lapsi ja täiskasvanuid ja jõllitasid teda suurte silmadega.



Rõõmupisarad hakkasid voolama Rauast Puuraiduri silmist, kui ta nägi taas oma sõpru. Hirmutis ja Elli kuivatasid ta pisaraid lilla käterätikuga kartes, et tema lõuad lähevad rooste. Elli nuttis õnnest ja isegi Arg Lõvi poetas mõne pisara. Ta kuivatas oma silmi sabaga nii tihti, et tema sabatutt vettis läbi. Lõvil tuli joosta tagahoovi, et kuivatada oma saba päikese käes.

Kõigi nende rõõmsate sündmuste puhul oli lossis korraldatud lõbus pidu. Elli ja tema sõbrad istusid aukohtadel ja nende tervise eest oli tõstetud palju klaase limonaadi ja puuviljakalja.
Üks pidutsejatest käis välja mõtte, et iga Pilgutaja peaks nüüdsest peale pesema ennast Päästva Vee Haldja auks vähemalt viis korda päevas. Peale pikka vaidlust oli otsustatud, et kolmest korrast päevast piisab küll.
Sõbrad veetsid veel mõned lõbusad päevad Lillas lossis Pilgutajate seltsis ja siis hakkasid valmistuma tagasiteele.
"Peab minema Guudvini juurde: ta peab täitma oma lubadused." Ütles Elli.
"Oo! Lõppude lõpuks saan ma endale aju!" Hüüdis Hirmutis.
"Ja mina - südame!" Lausus Rauast Puuraidur.
"Ja mina - julguse!" Möirgas Arg Lõvi!
"Ja mina saan tagasi Kansasesse, emme ja issi juurde!" Ütles Elli ja plaksutas rõõmsalt käsi.
"Ja seal ma annan õppetunni sellele eputisele, Hektorile!" Lausus Totsik.
Hommikul kutsusid nad kokku Pilgutajaid ja jätsid nendega südamlikult hüvasti.
Rahvamassist tulid välja kolm vanemapoolset Pilgutajat ja pöördusid aupaklikult Rauast Puuraiduri poole, paludes teda, et ta hakkaks nende riigi valitsejaks. Pilgutajatele õudsalt meeldis läikiv Rauast Puuraidur , tema uhke hoiak, kui ta sammus sihvakalt oma kuldne kirves õlal.
"Jääge meiega!" Palusid teda Pilgutajad. "Me oleme nii abitud ja ullad. Me vajame valitsejat, kes suudaks meid kaitsta vaenlaste eest! Mis siis kui mõni kuri nõid ründab meid ja võtab meid jälle orjusesse? Me väga palume teid!"
Puhtalt mõttest kurja nõia peale hakkasid Pilgutajad nutma hirmust.
"Rohkem ei ole ühtegi kurja nõida kogu Guudvini riigis!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Meie Elliga hävitasime nad kõik!"
Pilgutajad kuivatasid oma pisarad ja lisasid:
"Mõelge, kui mugav on selline valitseja: ta ei söö ega ei joo, järelikult ta ei hakka meid vaevama maksudega. Kui ta saab kannatada vaenlastega võideldes, teeme me ta korda, meil juba on kogemused!"
Rauast Puuraidur oli meelitatud.
"Ma ei saa praegu jäta Ellit." Ütles ta. "Ja ma pean saama Smaragdlinnast südame. Kuid pärast... ma mõtlen teie ettepaneku peale ja, võib olla, tulen teie juurde tagasi."
Pilgutajad rõõmustasid ja rõõmsate "Hurraaa!" hüüetega saatsid sõbrad teele.
Kogu seltskond sai endale rikkalikult kingitusi. Ellile kingiti teemantkäevõru. Rauast Puuraidurile meisterdati ilus kuldne õlikann, mis oli kaunistatud kalliskividega. Hirmutisele, teades, et ta ei ole eriti toekas, kingiti suurepärane jalutuskepp uhke elevandiluust otsikuga. Tema kübaraääre alla kinnitati hõbedased kuljused, mis tegid imelist häält. Hirmutis oli ülimalt uhke oma kingituste üle. Kõndides sirutas ta oma jalutuskeppiga võimalikult kaugele ja rapputas kõvasti pead, et ikka ja jälle kuulda kuljuste hõbedast tilinat. Kuigi peagi ta väsis sellest ja hakkas käituma tavalistviisi.
Lõvi ja Totsik said kingituseks kaunid kullast kaelarihmad. Lõvile kaelarihm alguses ei meeldinud, kuid meister Lestar ütles talle, et kõik kuningad kannavad kuldseid kaelarihmasid ja Lõvil tuli selle ebameeldiva ehtega leppida.
"Siis, kui ma saan endale julguse..." Ütles Lõvi. "Saan ma loomade kuningaks, nii et ma pean juba varakult harjutama selle vastiku asjandusega..."