Täna ma tahaksin OLLA...

Tuttavaid tänavaid mööda suundusid teelised Guudvini lossi poole. Tee peal ei kannatanud Faramant välja ja teatas paarile tuttavale hirmsa Bastinda surmast. Uudis levis kiiresti üle linna ja juba varsti sammus Ellil ja tema sõpradel järel suur austajate mass.
Rohelise habemega Sõdur oli nagu ikka oma valvepostil, imetles ennast peeglist ja kammis oma suurepärast habet. Seekord oli rahvast kõik hüüdsid teda nii valjusti, et tema tähelepanu köitmiseks ei läinud isegi kümmet minutit. Din Gior rõõmustas väga teeliste naasemisest nende ohtlikust retkest. Ta kutsus Fliitat ja too juhatas sõbrad nende tubadesse.
"Palun teatage Suurele Guudvinile meie tagasitulekust." Ütles Elli Sõdurile. "ja öelge, et me palume meid vastu võtta..."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja ütles:
"Ma rääkisin valjul häälel teie palvest Guudvini ukse taga, kuid ei saanud temalt mingit vastust..."
Sõdur käis iga päev troonsaali ukse taga ja rääkis sõprade soovist näha Guudvinit, kuid iga päev vaid surmvaikus oli talle vastuseks.
Möödus nädal ja ootamine muutus väljakannatamatult painavaks. Teelised loodsid kohata Guudvini lossis rõõmsat vastuvõttu. Võluri ükskõiksus hirmutas ja ärritas neid.
"Ega ta ometi ära ei surnud?" Küsis Elli mõtlikult.
"Ei, ei! Ta lihtsalt ei taha täita oma lubadusi ja peidab ennast meie eest!" Pahandas Hirmutis. "Muidugi, tal on kahju ajusid ja südant ja julgust, kuna kõik need on väga hinnalised asjad aga siis polnud vaja saata meid kurja nõia juurde, kelle me nii vapralt hävitasime."
Vihane Hirmutis teatas Sõdurile:
"Öelge Guudvinile, et kui ta ei võta meid vastu me kutsume välja Lendavad Ahvid. Öelge Guudvinile, et me oleme nende käsutajad, me oleme Kuldse Mütsi omanikud - Pikapuu - trikapuu! Ja kui siia ilmuvad Lendavad Ahvid, siis me temaga veel vestleme."
Din Gior läksära kuid tuli väga kiiresti tagasi.
"Hirmuäratav Guudvin saab teiega kõigiga kokku troonsaalis homme kell kümme hommikul, palus mitte hilineda. Ja kas teate..." Sosistas ta vaikselt Elli kõrvaale. "Tundub, et ta ehmatas, ta ju on juba Lendavate Ahvidega kokku puutunud ja teab, mis loomad need on."
Teelised veetsid öö ärevuses ning hommikul, kokkulepitud ajal kogunesid troonsaali ukse ees.
Uks avanes ja nad astusid sisse. Igaüks neist oli valmis kohtama Guudvinit samas kehastuses, nagu ta ilmnes neile esimesel korral. Kuid nad imestasid nähes, et saalis ei olnud kedagi. Seal valitses suursugune ja kõhe vaikus: ning teelisi haaras hirm, mida plaanib Guudvin?
Nad võpatasid justkui äkkilisest kõuemürinast, kui keset tühja tuba hakkas kõlama hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Milleks te tülitate mind?"
Elli ja tema sõbrad vaatasid ringi - kedagi polnud näha.
"Kus te olete?" Küsis Elli väriseval häälel.
"Ma võin muutuda kelleks tahan, isegi nähtamatuks, millal ainult soovin. Lähenege troonile, ma hakkan soovin teiega kõneleda!"
Teelised astusid mõned sammud edasi. Kõik kartsid kohutavalt. Ei kartnud vaid Rauast puuraidur, sest tal polnud südant ja Totsik, kes ei mõistnud miks peaks kartma hääli.
"Kõnelege!" Kostis hääl.
"Suursugune Guudvin, me tulime, et te täidaksite oma lubadusi!"
"Milliseid lubadusi?" Küsis hääl.
"Te lubasite saata mind Kansasesse ema ja isa juurde niipea, kui Pilgutajad vabanevad kurja Bastinda võimu alt!"
"Ja mulle te lubasite anda aju!"
"A mulle südame!"
"Ja mulle julgust!"
"Aga kas Pilgutajad said tõesti vabaks?" Küsis hääl ja Ellile tundus, et see hakkas värisema.
"Jah!" Vastas tüdruk. "Ma valasin kurja nüia veega üle ja ta sulas ära!"
"Kuidas sa saad seda tõestada?" Ütles hääl nõudlikult.
"Pikapuu-trikapuu!" Hüüatas Hirmutis! "Kuidas siis teie, kes nägevat igale poole, ei näe Ellil peas Kuldset Mütsi? Või te soovite, et me kutsuksime tõestuseks kohale Lendavaid Ahve, bambarraa-tšuffarraa?!"
"Oi! Ei, ei! Ma usun teid!" Sekkus hääl tõtlikult. "Kuid see oli nii ootamatu! Olgu pealegi, tulge ülehomme tagasi, ma mõtlen, mida annab korraldada!"
"Oli juba aega mõelda! Skorriki-morriki!" Karjus raevunud Hirmutis. "Me ootasime vastuvõttu terve nädal aega!"
"Me ei soovi enam päevakestki oodata!" Energiliselt toetas Rauast Puuraidur omasõpra aga Lõvi möirgas nii, et terve hiiglaslik saal täitus selle mörinaga ja selle sisse uppus ära kellegi ehmunud kiljatus.
Kui Lõvi möirge viimased hääled vaibusid, saabus vaikus. Elli ja tema kaaslased ootasid, kuidas vastab Guudvin nende julgele väljakutsele. Sel ajal kui Totsik hakkas innukalt õhku nuusutama ja sööstis siis haukumisega toa kaugeimasse otsa. Vaid hetk ja ta oli silmist kadunud. Ellile tundus, et ta hüppas läbi seina, kuid peagi sealt seina ...ei hoopis rohelise sirmi tagant, mis sulas seinaga ühte hüppas välja väike mehike:
"Võtke ära see koer! Ta ju hammustab mind! Kes mõtles välja lasta minu lossi koeri?"


Teelised jälgisid mehikest hämmingus. Ta polnud kasvult Ellist pikem, kuid juba vana, suure peaga ja kortsulise näoga. Seljas oli tal kirju vest pika jakkiga, jalas triibulised püksid. Käes hoidis oli tal pikk ruupor ja ta vehkis seda hirmunult, üritades vabaneda Totsikust, kes hüpas samuti välja sirmi tagant ja nüüd üritas hammustada mehikest jalast.
Rauast Puuraidur astus tõtlikult tundmatu mehele vastu:
"Kes Te selline olete?" Küsis ta süngelt.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav..." Vastas mehike väriseval häälel. "Aga palun, palun ärge puutuge mind! Ma teen kõik, mida te minust tahate!"
Teelised vahetasid omavahel üllatunud ja pettunud pilke.
"Kuid ma mõtlesin, et Guudvin on Hiiglaslik Elus Pea!" Ütles Elli.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Merineitsi." Ütles Hirmutis.
"Ja mina mõtlesin, et Guudvin on Hirmus Metsloom." Ütles Puuraidur.
"Aga mina mõtlesin, et Guudvin on Tulekera." Ütles Lõvi.
"Kõik see on õige ja samas te kõik eksite." Vastas tundmatu mehike pehmelt. "Need on maskid."
"Kuidas maskid?" Hüüatas Elli. "Kas te polegi siis Kõikvõimas Võlur?"
"Tasa, lapsuke!" Ütles Guudvin. "Minul on Kõikvõimsa Võluri maine."
"Aga päriselt?"
"Aga päriselt...kahjuks, päriselt olen ma tavaline inimene, mu lapsuke!"
Pisarad hakkasid voolama Elli silmadest pettumusest ja kurbusest. Rauast Puuraidur oli ka juba valmis nutma, kuid õigeagselt tuletas meelde, et tal pole kaasas õlikannu.
Hirmutise vihal ei olnud otsa ega lõppu ning ta hüüdis:
"Ma ütlen teile, kes te olete, kui te seda veel ei tea! Te olete pettur! Pikapu-trikapuu!"
"Täitsa õige!" Vastas mehike lahkelt ja hõõrus käsi. "Ma olen Suursugune ja Hirmuäratav Pettur!"
"Aga mida nüüd teha?" ÜtlesRauast Puuraidur. "Kes nüüd annab mulle südame?"
"Ja mulle aju?" Küsis Hirmutis.
"Ja mulle Julguse?" Lisas Lõvi.
"Mu sõbrad!" Ütles Guudvin. "Aitab rääkida pisiasjadest! Mõelge paren, millist jubedat elu elan ma siin, selles lossis!"
"Te elate jubedat elu?" Imestas Elli.
"Jah, mu laps!" Ohkas Guudvin. "Pange tähele, mitte keegi selles maailmas ei tea, et ma olen Suursugune Pettur ja paljud aastad olin ma sunnitud vigurdama, peitma ennast ja kavalusega vedada inimesi ninapidi. Ja kas teate, see pole sugugi nii lihtne! Ja õnnetuseks tuleb vale lõpuks alati päevavalgele. Nüüd te paljastasitegi minu ja tõtt öelda..." Ohkas ta. "Mul on selle üle hea meel! Muidugi tegin ma vea, kuilasin teil tulla siia kõigil korraga ja veel koos selle vastiku koeraga!..."
"Hei-hei-hei! Ettevaatust sõnadega!" Ütles Totsik, paljastades hambad.
"Palun vabandust," kummardas Guudvin. "Ma ei tahtnud teid solvata...Kuhu ma jäingi, ah jaa... Ma lasin teid sisse kõik korraga, kuna ma väga kartsin Lendavaid Ahve."
"Kuid ma ei mõista!" Ütles Elli "Kuidas ma siis nägin teid Elusa Pea kehastuses?"
"See on väga lihtne!" Vastas Guudvin. "Tulge minuga ja te saate kõigest aru."
Ta juhatas neid salaukse kaudu troonsaali taga olevasse kambrisse ja seal silmasid nad Elusat Pead, Merineitsit, Metslooma ja teisi fantastilisi linde ja kalu. Kõik see oli tehtud paberist, kartongist, puust ja oskuslikult ära värvitud.
"Siin on kehastused, mida võib võtta Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav." Õtles paljastatud Võlur naerdes. "Nagu näete on valik üpris suur ja teeks au igale tsirkusele."
"Kõik see on põlastus...ma tahtsin öelda imesusväärne." Lausus Hirmutis.
Lõvi lähenes Peale ja vihaselt lõi selle käpaga. Pea veeres mööda põrandat eemale ja ta silmad keerlesid ärritatult. Lõvi ehmatas ja hüppas lõrinaga eemale.
"Kõige raskem..." Ütles Guudvin ohkega, "on juhtida silmi. Ma tõmbasin neid nöörikeste abil sirmi tagant, kuid nad ei vaadanud sinna, kuhu vaja. Võibolla sa märkasid seda, lapsuke?"
"See hämmastas mind." Vastas Elli. "Kuid ma olin nii hirmul, et ei saanud millestki aru."
"Seda ma lootsingi." Tunnistas Guudvin. "Isegi kui minu moondused ei ole alati olnud veatud, siiski külastajate hirm ei lasknud neil puudustest aru saada."
"Aga Tulekera?" Hüüatas Lõvi.
"No teid ma ju kartsin kõige enam, sellepärast ma tegin vattist palli, immutasin seda piiritusega ja panin põlema. Polnud paha, mis?"
Lõvi keeras Suursugusele Petturile põlastusega selja.
"Kuidas teil pole häbi vedada inimesi ninapidi?" Küsis Hirmutis.
"Alguses oli häbi, a pärast harjusin ära." Vastas Guudvin puhtsüdamlikult. "Lähme troonsaali, ma jutustan teile kogu oma loo."