Täna ma tahaksin OLLA...

Jälle üks tore päev!

See oktoobrikuu hommik meenutas tavalise lasteaiapäeava algust selle väikese vahega, et koolivaheaja tõttu oli rühmas veidike vähem lapsi. Nii mõnigi oli õdede-vendadega koju jäänud ja oma sügisevaheaega nautinud. Kuid sellegipoolest oli lasteaia ruumides põnevust palju. Lapsed piilusid vahetevahel aknast, kas ikka vihma ei saja. Neil oli meeles eilne õpetajate lubadus: „Kui ilm lubab, lähme bussiga sõitma!“. Bussisõit on laste jaoks alati suursündmus, kuid sedapuhku oodati seda veel suurema ärevusega: „Me lähme oravaid ja linnukesi vaatama!“. Sel nädalal said lapsed teada, et olemas on kahte sorti linde: neid, kes talveks soojale maale lendavad ja nedki, kes meie juurde jäävad, kuulnud on nad nende kommetest ja toidueelistustest, kuid neid oma silmaga näha ihkas viimane, kui üks väike „Klaabu“ ja „Ojake“.

Õnneks oli ilm meie poolt, kuigi päikest polnud näha, polnud lõhnagi ka lähenevast vihmast ega külmast tuulest, mis alles eile meid rühmaruumidesse lukustasid, ja jalutuskäku nurja ajasid. Väike Nastja istus bussis ja laulis: „Päikseke, päikseke-vaata aknast välja, seal on sinu lapsed, söögiks nendel kommid: kõigile üks, aga sulle ühtegi!“. Oli see siis tõesti väikese võluri töö, või otsustas lihtsalt sügis meile veel ühe kingituse teha, igal juhul Jõhvi parki jõudes oli päikesepaiste juba täies hoos!

Kõigepealt märkasime eemal veel ühte lasterühma, kõik nad jälgisid midagi suure huviga ja varsti meiegi märkasime lehtedes mitut pikasabalist karvapalli! Oravad! Peaaegu kohe jooksid nad meie poole, et vaadata, kas me ikka oleme viisakad külalised, kas tõime ka külakosti? Loomulikult tõime. Lisaks pähklitele olid kaasa võetud ka küpsised ja sai. Kannatlikumad lapsed, kes oskasid juba paremini liikumatult paigal püsida osutusid nendeks õnneseenteks, kellelt oravad külakosti otse käest mekkisid. Kuid sõid siis oravad otse käest või mitte, mõneks ajaks oli kõigi laste tähelepanu ainult nende päralt: orav sööb pähkleid, orav jookseb suure linnu eest peitu, orav peidab lehtede alla lastelt võetut maiust, nüüd ta hiilib vaikselt ja siis komistab saiatüki otsa...kes oleks võinud arvata, et ta ka saia sööb?

Kuid vanal pargil oli meile veel mõni üllatus varuks. Väikesed linnukesed jälgisid meie toidukotte okste vahelt ning ootasid kannatlikult oma korda ja kui see kord kätte jõudis polnud imestusel piire: „Väike linnuke võttis mu käest pähklit!“ hüüdis peagi mitu lastehäält.

Tagasiteel tegime väikese vahepeatuse Vokas. Nimelt külastasime sealses tiigis elavaid parte. siin ei pidanud lapsed enam vaikselt ootama, linde said toita viimane kui üks ja saiast jäi isegi puudu, kuna parte oli tõeliselt palju. Laste suureks imestuseks oli tiigis kahte sorti parte: mõned pruunid ja mõned kandsid uhket rohelist sulemütsi. Peagi saime jälle veidi targemaks: tegemist on ju ema- ja isalindudega!

Sai-leib partidele söödetud, ootas meid tiigi kaldal suur ja uhke mänguväljak! See oli justkui unistus, tundus, et paremaks elu minna enam ei saagi, ning loomulikult veetsime kogu ülejäänud aja mängides ja hullates.

Tagasi lasteaeda jõudes ei olnud enam muust juttu, kui tänasest sõidust. Muljeid jätkub arvatavasti kauaks ajaks, kuid ega uuedki muljed tulemata jää, kuni meil on nii tore vallabuss, kes meid sõidutab! Siin kohapeal peaks ütlema suured tänusõnad vallabussijuhi Onu Valeri’le ja kõigile teistele, tänu kellele meie elus oli veel üks igavesti tore päev!