About Me
- Hundiina
- Want to know more about me, my hobbies and life you ae welcome to my Instagram page ""hundiina"" which is way more actual and real-time. At the moment working on improving my spanish and using my blog here mostly for that.
Labels
- 189 kilomeeter (3)
- luuleread (2)
- meisterdamine (1)
- nimesildid pulmaks (1)
- pläkuplää (49)
- pulma nimesildid (1)
- reisimuljed (2)
- Smaragdlinna võlur (25)
- Tiheda tihniku lood. (1)
Elutähtsad kohad:
Wednesday, May 27, 2009
...õde
8:46 AM |
Posted by
Hundiina
Mul on vedanud, mul on vend. Mõtlen kuidas tunnevad ennast inimesed, kellel polegi venda... kas nad tunnevad puudust oma olematust vennast nagu mina tunnen puudust endaomast kui ma pole teda ammu näinud?
Kes on vennast parem? Mäletan, ta ütles mulle, et kui ma olin väike olin ma ikka NIIII vastik...oiii, kui vastik ma olin :D. Eks see ole vanemate vendade eelis, nad teavad kui vastikud on nende nooremad õed väikestena, ilma et nooremad õed saaks põhimõtteliselt kunagi teada, kui vastikud vanemad vennad ise väikestena olid. Ma mäletan küll, kuidas käisid mind koju ajamas ja mina muudkui viilisin, kuni sa pidid mul kratist kinni võtma ja enam vähem koju lohistama. Vahel kolasin sinu asjades ka, ja mäletad, kuidas ma selle kasseti ära rikkusin... sulle nii meeldis see kasett. Minule ka meeldis...mulle juba siis meeldis kõik see muusika mida sina kuulasid. Tahtsin endale ka seda laulu... toppisin sinu kassetti koos enda omaga meie "dvuhkassetnikusse" ja vajutasin kõike ilusti, nagu kord ja kohus rec' ja play korraga ühel pool ja play teisel pool...ainult millegi pärast hakkas hoopis minu kasett häält tegema, mingi täielik jama oli peal ka veel...juusiis hüvastijätuks mängib, mõtlesin ma, n.ö. viimane kord.... Kui stop'i vajutasin oli juba hilja. Ägeda venna muusika vahele tekkis väike maitselageduselärakas. Kui väga ma ehmatasin! Nii väga, et ei kerinud isegi kassetti mujale, et see kuritegu võimalikult kaua välja ei tuleks...panin lihtsalt kõik kohtadele nagu oli...ehk ei märgata.
Loomulikult sa märkasid. Mäletan kuidas sa tulid tuppa ja minu kasetti kinni vajutasid, ütlesid..."Mida sa kuulad? Kohe ma panen sulle midagi lahedat mängima..." ja minu jubeduseks tõid lagedale minu poolt ära rikutud kasseti. Oi oi...mis nüüd saab? Üllatus! Kasett ei teinud hoopiski oodatavat lahedat häält enam...algul oli see sinugi jaoks mõistatus...kuid eks sa minu ilmestki mõistsid, kes on selle asja taga...pidin häbist maa alla vajuma.
A kuidas me alati koos seenel käisime...kuidas ma ära eksisin ja nuga ära kaotasin? Hea kui sul on vanem vend aga veel parem on olla noorem õde, tõesõna!
Kes on vennast parem? Mäletan, ta ütles mulle, et kui ma olin väike olin ma ikka NIIII vastik...oiii, kui vastik ma olin :D. Eks see ole vanemate vendade eelis, nad teavad kui vastikud on nende nooremad õed väikestena, ilma et nooremad õed saaks põhimõtteliselt kunagi teada, kui vastikud vanemad vennad ise väikestena olid. Ma mäletan küll, kuidas käisid mind koju ajamas ja mina muudkui viilisin, kuni sa pidid mul kratist kinni võtma ja enam vähem koju lohistama. Vahel kolasin sinu asjades ka, ja mäletad, kuidas ma selle kasseti ära rikkusin... sulle nii meeldis see kasett. Minule ka meeldis...mulle juba siis meeldis kõik see muusika mida sina kuulasid. Tahtsin endale ka seda laulu... toppisin sinu kassetti koos enda omaga meie "dvuhkassetnikusse" ja vajutasin kõike ilusti, nagu kord ja kohus rec' ja play korraga ühel pool ja play teisel pool...ainult millegi pärast hakkas hoopis minu kasett häält tegema, mingi täielik jama oli peal ka veel...juusiis hüvastijätuks mängib, mõtlesin ma, n.ö. viimane kord.... Kui stop'i vajutasin oli juba hilja. Ägeda venna muusika vahele tekkis väike maitselageduselärakas. Kui väga ma ehmatasin! Nii väga, et ei kerinud isegi kassetti mujale, et see kuritegu võimalikult kaua välja ei tuleks...panin lihtsalt kõik kohtadele nagu oli...ehk ei märgata.
Loomulikult sa märkasid. Mäletan kuidas sa tulid tuppa ja minu kasetti kinni vajutasid, ütlesid..."Mida sa kuulad? Kohe ma panen sulle midagi lahedat mängima..." ja minu jubeduseks tõid lagedale minu poolt ära rikutud kasseti. Oi oi...mis nüüd saab? Üllatus! Kasett ei teinud hoopiski oodatavat lahedat häält enam...algul oli see sinugi jaoks mõistatus...kuid eks sa minu ilmestki mõistsid, kes on selle asja taga...pidin häbist maa alla vajuma.
A kuidas me alati koos seenel käisime...kuidas ma ära eksisin ja nuga ära kaotasin? Hea kui sul on vanem vend aga veel parem on olla noorem õde, tõesõna!
Labels:
pläkuplää
|
0
comments
Subscribe to:
Posts (Atom)