Täna ma tahaksin OLLA...

Muutuste lõhn on õhus. Ma ei tea vaid kui kaugelt ma seda tunnen. Loodan enda huvides, et mu lõhnataju pole niivõrd hea. Tahaksin koju. Sinna, kus mere kaldal ootab mind üks pesa, kus meretuul võib sind magama uinutada, lauldes oma kaeblikku laulu ja jutustades oma kallastest ja sügavustest. Sinna, kus kõrguvad männid, sinna, kus puudel on iseloom ja elulugu, mis kohati põimub minu enda eluloo ning iseloomuga. Sinna, kus maantee heli ja küla kuulujutte saab summutada sumeda ning sametise metsakohinaga. Sinna, kus pruun mullane metsatee vetrub palja jala all ja sa ei karda kõndides nii astuda millegi ebasündsa või vaenuliku peale. Sinna, kus on sulle täpselt teada, kus kohast võib noppida karukellasid, kust nurmenukke, kus asuvad parimad mustikaväljad ja kust sügiseti saab sirmikuid.

Staadionil tribüüni alla, tegi pesa rebane. Ja nüüd jooksevad seal ringi rebasepojad kavalad ja julged, ronivad nad oma urust välja ja jooksevad ringi. Kui me seal tasakesi seisame ja asjatult üritame neid videvikus pildistada, tuleb meie poole üks meesterahvas ja küsib sosinal: "Mitu neid on?", "Pidi seitse tükki olema" vastan ma samuti sosinal...
Imetleme neid veidike ja ma hakkan muretsema, ega ta ei soovi neile halba, kuid mõistan peagi, et selline mure on asjatu... see on minu kodu ja siin ei soovita halba väikestele rebasepoegadele ja puhtalt see mõte muudab mind nii õnnelikuks ja tänulikuks, et ma peaaegu armastan juba seda tundmatut meest, selle eest, et ta olemas on. "Tule kella poole kuue paiku hommikul, siis nad tulevad kõik üks teise järel sealt välja mängima...ja kui kodus kanakonti on, too see ka kaasa". Soovitab ta. Tänan teda ja lahkun sealt vaikselt, et ülevaadata, mis on tehtud vanal staadionil, kus toimusid alles heakorratalgud.

Ma arvan, et jään täna rahulikult magama, tuletan meelde kodu, kuhu on mul ikka veel lootust ühel päeval naaseda päriseks, oma puude rüppe.