Täna ma tahaksin OLLA...

Teelised vaatasid kabuhirmus lendavate ahvide parve. Nendega võidelda polnud võimalik.
Ahvid ründasid segaduses rändureid kõik korraga. Mitte kumbki neist ei suutnud tulla appi oma sõpradele, sest kõik olid sunnitud vaenlastega ise võitlema.
Asjata vehkis Rauast Puuraidur oma kirvega. Ahvid piirasid ta ümber, haarasid tal kirve käest, tõstsid kõrgele õhku ja lasid kukkuda kuristikku teravatele kividele. Rauast Puuraidur oli igaltpoolt katki, ta ei suutnud enam liigutada. Kuristikku lendas talle järgi ka tema kirves.
Teine salk ahve toimetas Hirmutise kallal. Nad raputasid ta põhust tühjaks ja loopisid selle tuulde, jakki, pea ja saapad aga kortsutasid ära ja viskasid kõrgele mäe otsa.
Lõvi keerutas kohapeal ja möirgas hirmust nii koledal häälel, et ahvid ei julgenud talle läheneda. Kuid nad vigurdasid edasi, viskasid talle köied üle selja, kukutasid ta maha, sidusid kinni ta käpad, toppisid kinni suu, tõstsid ta õhku ning viisid võidukalt Bastinda lossi. Seal pandi ta raudtrellide taha ja Lõvi veeretas ennast raevukalt mööda põrandat, üritades nöörid läbi närida.
Hirmunud Elllil jäi ainult oodata julma lõppu. Teda ründas lendavate ahvide juht ise, ta juba kavatses haarata tüdruku kõrist oma teravate küüntega, kui järsku nägi tal jalas hõbekingakesi. Tema näol peegeldus hirm. Uorra taganes ja varjates tüdrukut oma alluvate eest karjus:
"Tüdrukut ei tohi puutuda! Ta on Haldjas!"
Ahvid lähenesid aupaklikult, haarasid tüdruku ettevaatlikult sülle, ühes Totsikuga ja lendasid Bastinda Lillasse lossi. Lossi ees mandudes, pani Lendavate Ahvide juht Elli maha. Raevunud nõid hakaks Uorrat sõimama, kuid Uorras ütles:
"Su käsk on täidetud. Me hävitasime rauast inimese ja puistasime laiali hernehirmutise, me tabasime lõvi ja panime ta puuri.Kuid me ei saanud midagi teha tüdrukule. Sa ise tead, milline karistus ootab neid, kesjulgeb puutuda hõbedaste kingakeste omanikku. Me toimetasime ta sinu kätte, tee temaga mis tahad. Hüvasti!"
Bastinda silmitses Elli jalgu ja hakkas värisema hirmust: ta tundis ära Gingemma võlukingakesed.
"Kuidas nad said tema kätte?" Mõtles Bastinda. "Ega ometi see kleenuke tüdruk sai jagu võimsast nõiast Gingemmast, Helesinise riigi valitsejannast? Vaevalt küll, kuid siiski on tal jalas kingakesed! Paha lugu! Ma ei saa sõrmeotsagagi jultunud plikat puutuda, kuni kingakesed on temal jalas!"
Ta karjus:
"Hei, sina! Tule siia! Mis on sinu nimi?"
Tüdruk vaatas kurja nõida pisaraid tulvil silmadega.
"Minu nimi on Elli, Proua!"
"Jutusta mulle, kuidas sa said endale mu õe Gingemma kingakesed?" Küsis Bastinda julmalt.
Elli punastas.
"Proua, ma pole milleski süüdi. Minu majake kukkus proua Gingemma pähe ja lömastas ta..."
"Gingemma on surnud..." Sosistas kuri nõid.
Bastinda ei armastanud oma õde ega pole teda aastaid näinud. Ta ehmatas, et hõbedastes kingakestes tüdruk toob hukatuse ka talle. Kuid vaadates Elli lahket nägu Bastinda rahunes.
"Ta ei tea midagi kingakeste võlujõu kohta." Otsustas nõid. "Kui mul õnnestub nad endale saada olen ma võimukam kui varem, siis kui mul veel olid hundid, varesed, mustad herilased ja Kuldne Müts."
Vanamoori silm lõi ahnusest särama ja ta kõverad sõrmed tõmbusid kokku nii, nagu ta juba oleks Elli jalast kingakesi maha kiskunud.
"Kuula mind, tüdruk Elli!" Kraaksus ta käredalt: "Ma võtan sind orjusesse ja kui sa ei tee tööd korralikult, hakkan ma sind peksma suure nuiaga ja panen su kinni pimedasse keldrisse, mis kubiseb rottidest, suurtest, ahnetest rottidest! Nad söövad su ära ja närivad katki su hellad kondikesed! He-hhe-heee! Kas mõistad mind?"
"Oo! Proa, Ärge andke mind rottidele! Ma hakkan kuuletuma!" Elli oli hirmust kange.
Sel hetkel märkas Bastinda Totsikut, kes peitis ennast Elli taga, surudes ennast tüdruku jalgade vastu.
"Mis loom see veel on?" Küsis kuri nõid Vihaselt.
"See on minu koerake - Totsik." Vastas Elli kartlikult. "Ta on hea, ja ta armastab mind..."
"Hm..hmmm..." Torises nõid. "Pole eales selliseid loomi näinud. Siin sulle minu käsk: las see koer, nagu sa teda hüüad, hoiab minust eemale, või ma viskan ka tema pimedasse keldrisse rottidele söödaks! Aga nüüd järgnege minule!"
Bastinda juhatas neid läbi kaunite Lilla lossi ruumide, kus kõik oli lillat värvi: seinad, vaibad, mööbel. Uste ees seisid Pilgutajad lillas riietused, kes kummardasid maani nähes nõida ja kaeblikult pilgutasid teda silmitsedes. Lõpuks juhatas Bastinda Ellit räppasesse ja pimedasse kööki.
"Sa hakkad küürima potte ja panne, pesema põrandat ja kütma ahju, mu kokk vajab juba ammu abilist!"
Jättes vaese, hirmust kange tüdruku sinnapaika läks Bastinda aeda ja hõõrus seal rõõmsalt kokku oma käsi.
"Ma hirmutasin teda korralikult! Nüüd jäi vaid taltsutada Lõvi ja nad mõlemad on minul pihus!"
Arg Lõvi juba jõudis nöörid läbi närida ja kükitas nüüd puuri kõige kaugemas nurgas. Kui ta nägi Bastindat ta silmad särasid tigedat kollast tuld.
"Ah, kui kahju, et mul pole veel julgust!" Mõtles ta. "Muidu maksaksin vanale nõiale kätte Rauast Puuraiduri ja Hirmutise surma eest." Ja ta tõmbus kokku, valmistudes ründama.
Vanamoor sisenes väikese uksekese kaudu.
"Hei, sina Lõvi, kuula!" Mõmises ta. "Sa oled minu vang! Ma hakkan sind pidudel oma vankri ette rakendama ja sõitma, et pilgutajad näeksid seda ja räägiksid: kui võimas on meie valitsejanna Bastinda! Tal õnnestus isegi Lõvi ära taltsutada!"
Kuni Bastinda lobises, avas lõvi suu, tõmdas lakka turri ja hüppas nõia poole möirates:
"Ma söön su ära!"
Vaid tsipakene ei küündinud ta Bastindani. Ehmunud vanamoor kuulina lendas puurist välja ja sulges nobedalt ukse. Hirmust hingeldades karjus ta läbi puurivõre:
"Sa neetud loom! Sa veel ei tunne mind! Ma näljutan su ära, kui sa ei nõustu olema rakendatud minu vankri ette!"
"Ma söön su ära!" Möirgas lõvi raevunult ja hüppas vastu puurivõre.
Vanamoor vudis lossi, torisedes ja pahandades.
...Algasid igavad ja rasked orjusepäevad. Elli töötas hommikust õhtuni köögis, abistades kokkatädi Fregooset. Lahke Pilgutajatädi üritas alati tüdrukut aidata ja igal võimalusel tegi tema eest ära kõige raskema töö. Kuid Bastinda jälgis, mis toimub köögis ja Fregoose sai tihtipeale pahandada oma lahkuse eest.
Bastinda julmalt noris tüdrukut ja pahatihti ähvardas lüüa teda oma räpase lilla vihmavarjuga, mis oli tal alati kaasas. Elli ei teadnud, et nõid ei saa teda lüüa ja iga kord, kui vihmavari tõusis löögivalmilt õhku, ta süda jätis löögi vahele.
Iga päev jalutas nõid mööda Lõvi puurist ja küsis viriseval häälel:
"Noo, kas lased end rakendada?"
"Ma söön su ära!" Oli alatine vastus ja Lõvi hüppas raevukalt puurivõrele.
Esimesest päevast alates ei andnud nõid lõvile süüa, kuid ta ei surnud nälga ja oli tugev nagu alati.
Asi oli selles, et vana Bastinda kartis kõige rohkem maailmas kahte asja: pimedust ja vett. Niipea, kui ööpimedus kattis lossi, puges Bastinda peitu kõige kaugemasse lossikambrisse, sulges uksed raudsete haakidega ja ei väljunud sealt enne, kui järgmisel päeval. Aga Elli ei kartnud pimedust. Ta võttis köögikappist kogu söögipoolise, mis sinna oli jäänud, selle eest (et sinna oleks rohkem jäänud, selle eest hoolitses Fregoose). Hoides ühes käes toidukorvi ja teises suure veepudeli suundus Elli tagahoovi. Seal võtsid teda suure rõõmuga vastu Lõvi ja Totsik.
Elli ja Totsik ehmatasid väga, kui kuulsid Bastinda ähvardust anda koerake rottidele söödaks ja juba esimesel vangistuse päeval kolis koerake Lõvipuuri, Lõvi kaitse alla. Totsik teadis, et sealt ei saa nõid teda kätte ja võis karistamata haukuda iga kord, kui Bastinda tuli tagahoovi.



Elli puges puuri trellide vahelt ja Lõvi koos Totsikuga sõid ahnelt tema toodud toitu ja jõid vett. Siis seadis Lõvi ennast mugavamalt, tüdruk paitas tema tihedat pehmet karva ja mängis tema sabatutikesega. Elli, Lõvi ja Totsik rääkisid juttu, kurbusega meenutasid hukkunud sõpru - Hirmutist ja Rauast Puuraidurit, arutasid põgenemisplaane. Kuid võimatu oli põgeneda lillast lossist: seda ümbritses kõrge müür, mille ülemises servas olid teravad naelad. Bastinda sulges alati lossiväravaid ja kandis võtmeid endaga kaasas.
Natuke vesteldes ja nuttes jäi tüdruk põhul magama ja Lõvi valvas teda.
Nii veeresid kurvad päevad. Bastinda silmitses kadedusega Elli hõbedaseid kingakesi. Tüdruk võttis need jalast vaid öösiti, lõvipuuris, või pesemise ajaks. Kuid Bastinda kartis vett ja ei lähenenud sellel ajal kunagi tüdrukule.
Elli märkas seda veidrat veehirmu juba esimestel päevadel ja kasutas seda ära. Elli jaoks oli lausa pidu, kui kuri Bastinda käskis tal pesta köögipõrandat. Tüdruk valas köögipõrandale laiali mitu ämbritäit vett ja võis rahulikult minna lõvipuuri ja puhkas seal raskest tööst kolm-neli tundi. Bastinda riidles ja vidises ukse taga, kuid tasus tal pista nina kööki, kui ta nägi vesist põrandat ja jooksis kabuhirmus oma kambrisse Fregoose itsitamise saatel.
Elli vestles tihti lahke kokkatädiga:
"Miks te Pilgutajad ei hakka Bastindale vastu?" Küsis tüdruk. "Teid on ju palju, terved tuhanded aga teie kardate ühte kurja vanamoori. Te oleksite võinud rünnata teda kõik hunnikus, siduda kinni ja panna puuri, sinna, kus on praegu Lõvi..."
"Mis sa nüüd! Mis sa nüüd!" Vehkis Fregoose hirmunult kätega. "Sa ei tunne Bastinda võimu! Tasub tal vaid sõna öelda ja kõik Pilgutajad kukkuvad surnult maha!"
"Kust te seda võtate?"
"Ta on ise meile seda palju kordi rääkinud."
"Aga miks ta siis ei lausunud sellist sõna siis, kui meie sammusime Lossi poole? Miks ässitas ta meile kallale hunte, vareseid, musti herilasi ja mu vaprad sõbrad hävitasid nad kõik ja siis tuli Bastindal pöörduda abi järele Lendavate Ahvide poole?"
"Miks ja miks!" Pahandas Fregoose. "Vot, just selliste juttude eest muudab Bastinda meid varsti pulbriks!"
"A kuidas ta teada saab?"
"Küll ta saab! Tema eest ei varju ükski asi!.."
Kuid juttuajamised kordusid, Bastinda ei teadnud neist midagi ja Fregoose muutus julgemaks. ta hakkas nõustuma Elliga, et Pilgutajad peavad vabanema kurja nõia orjusest. Kuid enne soovis kokkatädi teada, millised nõidused on veel Bastindal varuks. Õhtuti hiilis ta nõia kambri ukse alla ja kuulas pealt vanamoori torisemist, sest viimasel ajal kipus too tihtipeale iseendaga juttu ajama.
Ühel õhtul jooksis Frefoose äärmiselt erutatuna kööki, kuid Ellit sealt polnud ja siis jooksis ta otse tagahoovi, kus kogu seltskond juba magas. Kuid kokkatädi ajas sõbrad ülesse.
"Elli, sul oli õigus!" Hüüdis Fregoose kätega vehkides: "Tuleb välja, et Bastinda kasutas ära kõik oma loitsud, tal pole ühtegi varuks! Ma kuulsin, kuidas ta torises ja sõimas sinu sõpru, et nad jätsid ta ilma kõigist tema nõidustest..."
Tüdruk koos sõpradega rõõmustasid enneolematult ja hakkasid pärima Fregooselt mis ja kuidas. Kuid Kokkatädi ei osanud suurt midagi lisada. Ta ütles vaid, et Bastinda rääkis midagi ka hõbekingakeste kohta, kuid mida nimelt, seda Pilgutajatädi lõppuni ei kuulanud, sest ärevusest kolksatas ta peaga vastu ust ja põgenes kartes, et kuri nõid tabab teda sündmuspaigalt. Fregoose toodud tähtis uudis ergutas vange. Nüüd avanes neil võimalus täita Guudvini käsk ja vabastada Pilgutajad Bastinda orjusest.
"Lihtsalt tehke lahti puuriuks." Lõrises Lõvi. "Ja te näete, mis juhtub kurja Bastindaga!"
Kuid puuriuks oli kinni suure tabalukuga, mille võti oli Bastindal kindlalt peidetud. Sõbrad pidasid nõu ja otsustasid, et Fregoose peaks rääkima teiste teenritega ja veenma neid hakkama Bastindale vastu. Nad tabavad teda ootamatult, võtavad talt võimu ja vabaduse. Fregoose läks ära ja sõbrad ei maganud terve öö, rääkides eesootavast võitlusest Bastindaga.
Järgmisel päeval asus kokkatädi töööle. Teenrid olid Bastinda poolt ära hirmutatud ja ta nägi ränka vaeva, et veenda neid Bastindale vastupanu osutama. Kuid Fregoosal õnnestus veenda mõningaid lossivalvureid ja vandenõu osalised alustasid ettevalmistusi.
Möödusid mõned päevad. Nähes, et valvurid muutusid julgemaks nendega otsustasid seltsi heita ka teised teenijad. Ülestõus lähenes, kuid siis üks juhtus midagi, mis tõi asjale kiire ja ootamatu lahenduse.
Bastinda ei jätnud jonni ja soovis endiselt saada Elli hõbedaste kingakeste omanikuks. See oli nõia jaoks ainuke võimalus jääda Lilla riigi valitsejannaks. Ja lõpuks mõtles Bastinda välja plaani.
Kord, kui Ellit ega Fregooset ei olnud köögis sidus Bastinda köögipõranda kohale pingul nöörikese. Ise aga läks ahju taha peitu.
Tüdruk sisenes kööki, komistas ja kukkus. Parema jala kingake tuli jalast ära ja veeres eemale. Kaval bastinda hüppas ahju tagant välja, hetkega haaras kingakese ja pani enda vana kuivanud jala otsa.
"Ih-hi-hii! Kingake on nüüd minu jalas!" Noris Bastinda ootamatusest toibuvat tüdrukut.
"Andke tagasi!" Karjatas vihastanud tüdruk "Varganägu! Kuidas Teil pole häbi!"
"Eks sa ürita ja võta ära!" Vastas Bastinda näägutades. "Kohe võtan sult ka teise jalast ära, ja siis, ole mureta, maksan sulle kätte Gingemma eest! Lähed rottidele söödaks! Söövad sind rotid! He-he-hee! Suured, ahned rotid, närivad su hellaid konte!"
Elli oli maruvihane: ta nii armastas oma hõbedasi kingakesi. Et kasvõi kuidagi Bastindale kätte maksta, haaras tüdruk veeämbri, jooksis vanamoorile lähemale ja valas ta pealaest jalatallani veega üle.
Nõid võpatas ja karjatas ehmunult, ta proovis ennast veest kuivaks pühkida. Asjata: tema nägu muutus pooriliseks, nagu sulalumi; tema kuju hakkas kokku vajuma ja ära aurama...



"Mis sa tegid!" Vidises nõid. "Nüüd ma sulan ju ära!"
"Mul on väga kahju, Proua!" Vastas Elli. "Ma tõesti ei teadnud, kuid miks te siis varastasite mu kingakese?"
"Viissada aastat ei pestnud ma ennast, isegi hambaid mitte, ei puudutanud sõrmeotsagagi vett, sest mulle oli ennustatud surm vee läbi, ja nüüd ongi minu lõpp käes!" Ulgus vanamoor.
Nõia hääl muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, ta sulas justkui suhkrutükk teeklaasis.
Elli jälgis jubedusega Bastinda surma.
"Te olete ise süüdi..." Alustas ta.
"Ei, see on vandenõõõõ...fffff..."
Nõia jutt katkes, ta settis maha ja juba minuti pärast oli temast järel vaid sogane veeloik, mille sees sulpisid tema riided, vihmavari, hallid juuksesalgud ja hõbekingake.
Sel hetkel astus kööki Fregoose. Kokkatädi rõõmustas väga tema julma valitsejanna surm. Ta korjas ülesse nõia riided, juuksed ja vihmavarju ja viskas need nurka, et põletada hiljem ahjus. Ta kuivatas maast porise loigu ja jooksis lossi jagama teistega rõõmsaid uudiseid.
Aga Elli tegi puhtaks oma kingakese, leidis Bastinda magamistoast võtme, mis avas lõvipuuri ja kiirustas tahahoovi , et jutustada oma sõpradele kurja nõia Bastinda imelisest lõpust.