Täna ma tahaksin OLLA...

Järgmisel hommikul peale mitut tundi teel, silmasid sõbrad silmapiiril nõrka rohelist helendamist.
"See peaks olema Smaragdlinn" ütles Elli.
Mida kauem nad kõndisid seda eredamaks ja eredamaks muutus roheline valgus, kuid alles pärastlõunal lähenesid teelised kõrgele tellistest laotud linnamüürile. Nende ees olid suured linnaväravad, kaunistatud hiiglaslike smaragdidega, mis särasid nii erksalt, et pimestasid isegi Hirmutise maalitud silmi. Selle värava ees sai otsa kollane tee, mis juhatas neid paljud päevad ja lõpuks tõi ka kauaoodatud sihile.
Väravate kohal ripus suur kell ja selle kõrval aia kohal veel teine, esimesest väiksem. Elli sikutas suure kella nöörist kolm korda ja see vastas talle sügava hõbedase helisemisega. Väravad avanesid ja sõbrad sisenesid kaares laega tuppa, mille seinas sädeles lugematu arv smaragde.
Teelisi võttis vastu väike mehike, pealaest jalatallani riietatud rohelistesse riietesse. Tema küljel ripus roheline kott.
Roheline mehike imestas väga sellist imelikku seltskonda nähes ja küsis nendelt:
"Kes te olete?"
"Mina olen põhust hernehirmutis ja ma vajan ajusid!" Teatas Hirmutis
"Ja mina olen tehtud rauast ja tunnen puudust südamest." Ütles Rauast Puuraidur
"Aga mina olen Arg Lõvi ja ma soovin saada julgust!" lausus Lõvi.
"Ja mina olen Elli Kansasest ja matahan saada tagasi koju." Ütles Elli.
"Aga milleks te tulite Smaragdlinna?"
"Me tahame kohtuda Suurt Guudvinit! Me loodame, et ta täidab meie soovid: sest keegi ei saa ju meid aidata peale tõelise võluri!"
"Aastaid pole mult küsitud pääsu Guudvini Hirmuäratava poole." Ütles mehike mõtlikult. "Ta on Võimas ja Julm ja kui te tulite siia tühise ja salakavala mõttega tõmmata eemale võluri tähelepanu, segada tema tarku mõtteid, siis ta hävitab teid ühe hetkega!"
"Kuid me ju tulime Suure Guudvini juurde tähtsate asjade pärast." Selgitas Hirmutis. "Ja me kuulsime, et Guudvin on hea ja lahke tarkur."
"See on nii." Ütles roheline mehike. "Ta valitseb Smaragdlinna hästi ja targasti. Kuid neile, kes saabub linna tühjast uudishimust on ta hirmus. Ma olen Väravavaht Faramant ja kui te olete kord siin, olen ma kohustatud teid Guudvini juurde läbi laskma, ainult pange ette prillid."
"Prillid?" Imestas Elli.
"Ilma prillideta Smaragdlinna hiilgus pimestab teid. Isegi linna elanikud kannavad prille nii öösel, kui talvel. Selline on Suure Guudvini käsk. Prillid käivad tagant kinni väikese tabalukuga, et keegi ei saaks neid ära võtta."
Faramant avas oma koti, selles oli terve hunnik rohelisi prille igas võimalikus suuruses. Peagi kõik teelised, kaasarvatud Lõvi ja Totsik olid prillides. Väravavaht lukustas need väikeste tabalukude abil.
Ka väravavaht ise pani prillid ette ja juhatas vaikseks jäänud teelised välja vastasukse kaudu.
Smaragdlinna sära pimestas teelisi, kuigi nende silmad olid kaitsud prillidega. Mõlemal pool tänavat kõrgusid rohelisest marmorist majad, mille seinu ehtisid smaragdid. Tänav ise oli laotud rohelistest marmorplaatidest ja nende vahele olid samuti paigutatud smaragdid. Tänavatel oli palju rahvast.
Imelikke Elli kaaslasi vaatasid elanikud uudishimuga kuid ka siin ei kõnetanud keegi tüdrukut, samuti kardeti siin Lõvi ja Totsikut. Linnaelanikud kandsid rohelisi riideid ja nende nahk omas rohekat jumet. Kõik oli roheline Smaragdlinnas ja isegi päike valgustas siin kõike roheliste kiirtega.
Faramant saatis teelisi mööda rohelisi tänavaid ja nad sattusid suure ilusa hoone ette, täpselt linna keskel. See oligi Suursuguse Tarkur ja Võlur Guudvini loss.
Elli süda tõmbus kokku mutest ja hirmust, kui ta kõndis mööda lossiparki, mis oli kaunistatud purskkaevude ja lillepeenardega; varsti selgub tema saatus, kohe saab ta teada, kas võlur Guudvin saadab ta tagasi kodumaale, või ta asjata tõttas siia, läbides nii palju katsumusi.
Guudvini loss oli vaenlaste eest hästi kaitstud: seda ümbritses kõrge müür, mille ees oli veega täidetud kraav. Üle selle kraavi võis vajaduse korral langetada silla.
Kui Faramant ja teelised lähenesid kraavile oli sild üles tõstetud. Müüril seisis pikka kasvu Sõdur, seljas roheline munder. Sõduri roheline habe ulatus talle põlvedest allapoole. Ta oli oma habeme üle kohutavalt uhke. See ei olnud ka ime, sest teist seesugust habet polnud terves Guudvini riigis. Kadedad keeled rääkisid, et Sõduril polnud mingeid muid häid omadusi, peale seda habet ja, et ainult habe hoidis teda kõrgel postil, mida ta täitis.
Sõduril oli käes hari ja peeglike. Ta silmitses ennast peeglikesest ja kammis oma hiilgavat habet ning ta süvenes sellesse tegevusse sedavõrd, et ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis toimus tema ümber.
"Din Gior!" Hõikas teda Väravavaht. "Ma tõin kohale võõramaalasi, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
Ei mingit vastust.
Hirmutis karjus oma käheda häälega:
"Härra Sõdur, laske meid sisse, oleme kuulsad rändurid, oleme saavutanud võidu mõõkhambuliste tiigrite üle ja ületanud ohtliku jõe!"
Ei mingit vastust.
"Tundub, et teie sõber kannatab hajameelsuse all?" Küsis Elli.
"Jah tõepoolest, see on tema puudus." Vastas Faramant.
"Lugupeetud! Pöörake meile oma tähelepanu!" Karjatas Puuraidur. "Ei, ta ei kuule. Hüüame kõik kooris!.."
Kõik võtsid kohad sisse karjumiseks ja Rauast Puuraidur isegi pani oma lehter-mütsi suu ette, valjuhääldi asemel. Hirmutise märguande peale hüüdsid nad kogu jõust:
"Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se! Här-ra-Sõ-dur! Las-ke meid sis-se!!!"
Hirmutis kolistas oma jalutuskeppiga sillapiirete vastu kõrvulukustavalt, Totsik haukus kiledalt. Ei mingit tulemust. Sõdur sättis endiselt oma habet, armastusega, karv karva järel.
"Näen ma, et mul tuleb vist teha ühe metsiku möirge." Ütles Lõvi.
Ta surus käppad toekalt vastu maad, tõstis pea ülesse ja läkitas Sõdurile sellise möirge, et majade klaasid hakkasid kõlisema, võpatasid lilled, loksus vesi basseinides ja uudishimulikud, kes kaugelt uudistasid imelikku salka hargnesid joostes ja kõrvu kinni pigistades laiali - kes kuhu. Oma kammikese ja peeglikese taskusse ära peites, upitas Sõdur nüüd üle müüri ääre ja hakkas uudishimuga uustulnukaid uurima. Nende seas Väravahti nähes hingas Sõdur kergendusega:
"See oled sina, Faramant?" Küsis ta. "Milles asi?"
"Asi on selles, Din Gior..." Vastas Väravavaht pahaselt. "Et me tervelt pool tundi ei suutnud sinu tähelepanu saavutada!"
"A, ainulkt pool tundi?" Kostis Sõdur muretult. "Noh, see on ehtne tühiasi. Sa parem ütle, kes see sinul kaasas on?"
"Need on võõramaalased, kes soovivad kohtuda Suure Guudviniga!"
"Mis siis ikka, las tulevad sisse, ma teatan nendest Suurele Guudvinile..."
Ta langetas silla ja teelised, jättes hüvasti Faramantiga, ületasid selle ja leidsid ennast lossist.
Nad juhatati ooteruumi. Ukse ees Sõdur palus neid pühkida oma jalgu väikese rohelise põrandalapi vastu ja siis pakus neile isted rohelistel tugitoolidel.
"Olge siin aga mina lähen troonsaali ukse ette ja teatan teie tulekust."
Mõned minutid hiljem tuli Din Gior tagasi ja Elli küsis talt:
"Kas Te nägite Guudvinit?"
"Oh ei, ma ei näe teda kunagi!" Järgnes vastus. "Suur Guudvin kõneleb minuga alati ukse tagant: arvatavasti on tema väljanägemine nii hirmuäratav, et Võlur ei soovi ilma asjata inimesi ehmatada. Ma teatasin Suurele Guudvinile teie saabumisest. Alguses sai Suur Guudvin pahaseks ja ei tahtnud mind kuulata. Siis järsku hakkas ta pärima teie riietuse kohta ja kui ta sai teada, et teil on jalas hõbedased kingakesed, muutus ta väga uudistavaks ja ütles, et kohtub teie kõigiga. Aga iga päev saab ta võta vastu vaid ühe külastaja, selline on tema tava. Ja kuna teil tuleb veeta siin mitu päeva, käskis ta eraldada teile toad, et te saaksite puhata pärast pikka teed."
"Tänage Suurt Guudvinit meie poolt." Ütles Elli.
Tüdruk otsustas, et Võlur pole nii hirmus, nagu temast räägitakse, ja ta ilmtingimata aitab ta kodumaale tagasi.
Din Gior vilistas rohelist vilet ja selle peale tuli kohale ilus neiu rohelises siidikleidis. Tal oli ilus sile roheline nahk, rohelised silmad ja kohevad rohelised juuksed. Fliita (nii oli neiu nimi), tegi Elli ees sügava kummarduse ja ütles:
"Järgnege mulle, ma juhatan teid teie tuppa."
Nad kõndisid pikki kauneid tube, kõndisid mitu korda trepidest üles ja alla ja lõpuks sattus Elli temale eraldatud tuppa. See oli kõige vaimustavam ja hubasem tuba maailmas, väikese voodiga ja purskkaevuga keset põrandat, sellest pritsis peenikene veejuga, vesi langes kaunisse basseini. Loomulikult ka siin oli kõik rohelist värvi.
"Tundke end, nagu kodus." Ütles Fliita. "Suur Guudvin võtab Teid vastu homme hommikul."
Jättes Ellit omaette, saatis neiu tubadesse ka teised rändurid. Ka need toad olid imekenad ja asusid lossi parimas osas.
Kuigi Hirmutisele ei avaldanud ümbritsev luksus mingit muljet. Oma tuppa sattudes, seisis ta ukse kõrvale ja oootas seal ükskõiksel näoilmel hommikuni välja. Terve öö põrnitses väikest ämblikku, kes punus muretult oma võrku justnagu ei oleks ta mitte uhkeimas lossis, vaid kingseppa vaeses überikus.
Rauast puuraidur hakkas isegi voodisse pikkali, ta tegi seda puhtast harjumusest tollest ajast, kui ta oli veel tehtud lihast ja luust. Kuid ka tema ei maganud terve öö, liigutades aeg ajalt oma pead, käsi ja jalgu, et veenduda ega nad pole rooste läinud.
Lõvi oleks heameelega seadnud end sisse tagahoovi õlgedest asemele, kuid seda talle ei lubatud. Ta ronis voodisse, keris ennast rullli nagu kass ja hakkas norskama nii, et terve loss kajas. Tema valju norinaga norskas vaikselt kaasa ka väike Totsik, kes otsustas seekord seada ennast sisse koos oma vägeva sõbraga.

Kui Lõvi jõud oli taastunud kogu seltskond asus lõbusalt teele. Mööda pehmet rohelist rohtu jõudsid nad taas teele, mis oli laotud kollastest telliskividest ja rõõmustasid selle üle nii, nagu oleksid nad kohanud head sõpra.
Varsti mõlemale poole teed hakkasid tekkima väikesed ilusad aiad, nende taga seisid põllumeeste majakesed ja põldudel töötasid mehed ja naised. Nii aiad, kui majad olid värvitud ilusasse erkrohelisse värvi ja inimesed kandsid rohelisi riideid.
"See tähendab, et siit algab Smaragdriik."
"Miks?" Küsis Hirmutis.
"Kas sa siis ei tea, et smaragdid on rohelised?"
""Ma ei tea mitte midagi!"Ütles Hirmutis uhkelt. "Alles siis kui ma saan endale aju, hakkan ma kõike teadma!"
Smaragdlinna elanikud ei olnud kasvu poolest Mälujatest kõrgemad. Peas olid neil samasugused laiad teravatippulised kübarad, kuid ilma kuljusteta. Tundus, et nad olid ebasõbralikud. Keegi ei kõnetanud neid ja ei pöördunud elli poole küsimustega. Tegelikult nad lihtsalt pelgasid suurt hirmuäratavat lõvi ja väikest Totsikut.
"Tundub, et me peame ööbima keset põldu." Märkis Hirmutis.
"A ma olen nii näljane!" Ütles tüdruk: "Puuviljad on siin head, kuid nad tüütasid mu juba nii ära, et ma ei saa neid enam nähagi ja vahetaksin nad kõik ära ühe leivakoorukese vastu! Ja vaene Totsik on hoopis kõhnaks jäänud... Mida sa vaesekene üldse sööd?"
"Kuidas juhtub..." vastas koerake kaldudes vasusest kõrvale. Ta ei tahtnud tunnistada, et iga öö ta saadab Lõvi tema jahil ja toitub tema saagi jääkidest.
Silmates majakest, mille uksel seisis naine, kes tundus olevat teistest elanikest sõbralikum, otsustas Elli öömaja paluda. Ta jättis sõbrad teisele poole aeda ja lähenes julgelt maja treppile. Naine küsis:
"Mida sa soovid, laps?"
"Palun lubage meid teie poole ööbima!"
"Kuid sinuga on kaasas lõvi!"
"Ärge kartke teda, ta on taltsutatud ja pealekauba arg!"
"Kui see on nii, siis tulge edasi." Vastas naine. "Te saate õhtusöögi ja voodid."
Seltskond sisenes majja pannes ehmatama ja imestama selle maja peremeest ja lapsi. Kui ehmatus oli möödas peremees küsis:
"Kes te olete ja kuhuu lähete?"
"Me suundume Smaragdlinna." Vastas Elli. "Me soovime kohtuda Suure Guudviniga."
"Kas tõesti? Kas te olete kindlad, et ta söandab teid näha?"
"Aga miks mitte?"
"Teate, ta ei võtta ju kedagi vastu. Ma olen palju kordi käinud Smaragdlinna, see on imeline ja kaunis koht, kuid mul pole kordagi õnnestunud näha Suurt Guudvinit ja ma tean, et keegi pole teda kunagi näinud..."
"Kas ta ei tule siis kunagi välja?"
"Ei. Ööd ja päevad läbi situb ta oma lossi suures troonsaalis ja isegi need, kes teda teenivad pole teda kunagi näinud."
"Kelle moodi ta siis on?"
"Raske öelda." Vatsas peremees mõtlikult. "Asi on selles, et Guudvin on Suur Tarkur! Ta võib võtta ükskõik kelle kuju. Vahel muutub ta linnuks või leopardiks, mõnikord jällegi hoopis mutiks. Mõned on näinud teda kala või kärbse kujus, või ükskõik kelle kuju ta söandab võtta. Kuid milline näeb ta tegelikult välja, seda ei tea ükski inimene."
"See on vapustav ja hirmus." Ütles Elli. "Kuid me proovime temaga siiski kohtuda, muidu kogu meie teekond osutub mõtetuks."
"Milleks te tahate Suure Guudviniga kohtuda?" Küsis peremees.
"Mina soovin küsida ajunatukest, minu põhupea tarvis" vastas Hirmutis.
"Oo, see on tema jaoks käkkitegu! Ajusid on tal kõvasti rohkem kui tarvis. Nad kõik on pakitud eraldi kotikestesse, igas kottis erisort."
"Ja mina soovin, et ta annaks mulle südame." Lausus Puuraidur.
"Ka see pole tema jaoks raske." Vastas peremees pilgutades lustakalt silma. "Temal nööri küljes kuivab terve kogu südameid igat kuju ja igas suuruses."
"Ja mina sooviksin saada Guudvinilt julgust." Ütles Lõvi.
"Guudvini saalis on suur julguse pada." Teatas peremees. "See on kaetud kuldse kaanega ja Guudvin jälgib, et julgus ei voolaks üle ääre. Loomulikult ta annab sulle hea meelega ühe julguseportsu."
Kõik kolm sõpra, kuuldes peremehe põhjalikke seletusi, rõõmustasid ja lausa särasid rõõmust teineteist silmitsedes.
"Aga mina tahan," ütles Ellli: "et Guudvin saadaks meid koos Totsikuga tagasi Kansasesse."
"Kansas, kus see on?" küsis imestunud peremees.
"Ma ei tea." Vastas Elli nukralt. "Kuid see on minu kodu ja kusagil on see olemas."
"Ma olen kindel, et Guudvin leiab sinu jaoks ka Kansase. Aga enne peate te temaga kokku saama ja see pole kerge ülesanne. Guudvin ei armasta ennast näidata ja ilmselt on tal selle jaoks põhjusi." Lisas peremees sosinal ja vaatas mõlemale poole ettevaatlikult nagu kartes, et Guudvin võib hüpata välja kapi tagant või voodi alt.
Kõigil oli natuke kõhe olla ja Lõvi oleks äärepealt õue ära läinud: ta arvas, et seal on ohutum.
Õhtusöök oli serveeritud ja kõik istusid lauda. Elli sõi imehead tatraputru, praetud muna ja leiba; ta oli nende söökideüle väga rõõmus, nad meenutasid talle kauget kodumaad. Ka lõvile anti putru, too sõi seda jälkusega ja ütles, et see söök kõlbab küülikutele, mitte lõvidele. Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei söönud midagi. Totsik sõi ära oma pudru ja küsis lisa.
Naine pani Elli magama voodisse ja Totsik seadis ennast sisse oma väikese perenaise kõrval. Lõvi hakkas siruli ukse ette ja valvas, et keegi ei tuleks sisse. Rauast Puuraidur ja Hirmutis seisid terve öö nurgas, vahel sosistades vaikselt.