Täna ma tahaksin OLLA...

Smaragdlinna väravani juhatas sõbrad rohelise habemega Sõdur Din Gior. Väravavaht võttis kõigil peast prillid ja peitis need kotti.
"Kas te juba lahkute meie juurest?" Küsis ta viisakalt.
"Jah, me oleme sunnitud minema." Vastas Elli kurvalt. "Kus algab tee Lillasse riiki?"
"Sinna polegi teed, keegi ei lähe vabatahtlikult kurja Bastinda riiki."
"Kuidas me siis leiame ta?"
"Teil ei tasu selle pärast muretseda!" Hüüatas Väravavaht. "Kui te jõuate Lillasse Riiki leiab Bastinda teid ise ja võtab orjusesse."
"Aga võibolla meil õnnestub võtta talt ära tema võlujõud?" Ütles Hirmutis
"Aa! Te soovite võistelda Bastindaga? Seda halvem teile! Mitte keegi pole veel üritanud temaga jõudu katsuda, peale Guudvinit, ja isegi Teda..." Väravavaht läks üle sosinale: "ootas läbikukkumine. Ta kindlasti üritab teid kinni võtta veel enne, kui te üritate midagi teha. Olge ettevaatlikud! Bastinda on väga kuri ja osav nõid, teda võita on ütlemata raske. Minge sinna, kust tõuseb päike ja te jõuate tema riiki. Soovin teile edu!"
Teelised jätsid Faramantiga hüvasti ja ta sulges nende järel Smaragdlinna väravad. Elli suundus itta ja teised järgnesid temale. Kõik olid nukrad teades, milline raske ettevõtmine neid ootab. Ainult muretu Totsik jooksis mööda põldu ja püüdis kirevaid liblikaid: ta usaldas Lõvi ja Rauast Puuraiduri jõudu ning Hirmutise leidlikust.
Elli vaatas Totsiku poole ja imestas: lindike tema kaelas muutus valgeks, kuigi enne oli see rohelist värvi.
"Mida see tähendab?" Küsis ta sõpradelt. Kõik vaatasid teineteisele otsa ja Hirmutis lausus mõtlikult:
"Maagia!"
Kuna keegi ei osanud muud vastust väljakäia leppisid kõik sellega ja sammusid edasi. Smaragdlinn hakkas silmapiirilt kaduma. Riik muutus süngemaks: teelised lähenesid Bastinda valdustele.
Keskpäevani välja paistis päike otse neile silmadesse ja polnud ühtegi puud mille varju saaks minna. Nad sammusid mööda kivist välja. Õhtuks Elli väsis ära aga lõvi vigasas käppa ja lonkas. Peatuti ööbima. Hirmutis ja Rauast Puuraidur jäid vahti, teised jäid magama.

***

Kurjal Bastindal oli vaid üks silm, selle eest ta nägi sellega nii hästi, et ükski nurgake tema riigis ei olnud varjus tema valvsa pilgu eest.
Õhtul istus ta lossi kivitrepile, vaatas üle kõik oma valdused ja võpatas vihast: kaugel kaugel märkas ta väikest tüdrukut ja tema sõpru.
Kuri nõid vilistas oma vilesse. Lossi juurde kogunes lärmiga suurte huntide salk. Neil olid tigedad kollased silmad, teravad kihvad paistsid nende irvakil suudest. Hundid sitsisid tagakäppadel ja vahtisid Bastindale otsa.
"Jookske läände! Seal te leiate väikese tüdruku, kes sisenes jultunult minu riiki oma kaaslastega. Tõmmake kõik nad lõhki!"
"Miks sa ei võtta neid orjusesse?" Küsis karjajuht.
"Tüdruk on nõrk. Tema kaaslased ei suuda tööd teha: üks on põhust ja teine rauast. Nendega on lõvi, kellest on samuti vähe kasu."
Vot niimoodi nägi Bastinda oma ühe silmaga!
Hundid jooksid.
"Tükkideks! Tükkideks!"- karjus nõid neile järele.
Kuid Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei maganud. Nad märkasid õigeaegselt huntide lähenemist.
"Ärata Lõvi!" Ütles Hirmutis.
"Ei tasu." Vastas Rauast Puuraidur. "See on minu töö, tegeleda huntidega. Ma korraldan neile hea vastuvõtu!"
Ja ta sammus ette. Kui karjajuht lähenes talle, laiutades oma suurt hambulist suud, kergitas Puuraidur oma teravat kirvest ja karjajuhi pea lendas eemale. Hundid jooksid reas, üks teise järel, siis, kui järgmine hunt hüppas lähemale, oli Rauast Puuraidur juba valmis, kirves kõrgele õhku tõstetud ja järgmine hundi pea langes maha.



Nelikümmend tigedat hunti oli Bastindal ja nelikümend korda tõstis Rauast Puuraidur oma kirvest kõrgele õhku ja kui ta tõstis oma kirve neljakümne esimest korda, polnud järel enam ühtegi hunti: kõik nad lamasid surnuna Rauast Puuraiduri jalge ees.
"Suurepärane lahing!" Kiitis Hirmutis.
"Puid raiuda on raskem." Vastas Rauast Puuraidur tagasihoidlikult.
Sõbrad ootasid hommikut. Ärgates ja nähes surnud huntide hunnikut Elli ehmatas. Hirmutis jutustas talle öisest lahingust ja Elli tänas kogu südamest Rauast Puuraidurit.
Peale hommikusööki, asusid kõik julgesti teele.
Vana Bastinda armastas kaua vedeleda voodis. Ta ärkas hilja ja läks lossi kivitreppile, et küsida huntidelt, kuidas nad tõmbasid lõhki jultunud rändureid.
Kui vihaseks ta muutus kui nägi, et sõbrad jätkavad oma teekonda ja tema truud hundid lamavad surnult maas.
Bastinda vilistas kaks korda ja taevasse kerkisid keerlevad mustad varesed raudsete nokkadega. Nõid käsutas neid:
"Lennake läände! Seal on võõramaalased! Nokkige nad surnuks! Kiiresti! Kiiresti!"
Varesed, raevuka kisaga suundusid teelistele vastu. Vareseid silmates Elli ehmatas, kuid Hirmutis ütles:
"Sellega tegeleda on minu ülesanne, ega ma pole ilmaasjata vareste hirmutis! Seiske minu taha!" Ja ta vajutas oma kübara sügavamale pähe, laiutas käsi ja nägi välja kui tõsine hernehirmutis.
Varesed sattusid segadusse ja tiirlesid otsustusvõimetult õhus, kuid nende juht kraaksus käreda häälega:
"Mis? Ehmatasite? See on ju põhku täis toppis! Kohe ma talle näitan!"
Parve juht tahtis istuda Hirmutisele pähe, kuid Hirmutis haaras teda tiibast ja hetkega keeras tal kaela kahekorra.



Nelikümmend verehimulist varest raudsete nokkadega oli kurjal Bastindal, ja kõigil keeras vapper Hirmutis kaelad kahekorra ja heitis hunnikusse.
Teelised tänasid Hirmutist leidlikuse eest ja suundusid edasi itta.
Kui Bastinda nägi, et ka tema varesed lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi haaras teda viha ja hirm.
"Kuidas? Kas tõesti kogu minu võlujõust jääb väheseks, et peatada jultunud tüdruk ja tema kaaslased?!" Bastinda trampis raevunult jalgu ja vilistas oma vilet kolm korda. Selle märguande peale lendas kokku terve parv metsikult tigedaid musti herilasi, kelle hammustused olid surmavad.
"Lennake läände!" Lõrises nõid. "Leidke sealt võõramaalasi ja nõelake neid surmani! Kiiresti! Kiiresti!"
Ja herilaased sumisedes kõrvulukustavalt suundusid teelistele vastu. Rauast Puuraidur ja Hirmutis märkasid neid juba kaugelt. Hirmutis teadis hetkega, mida tuleb teha.
"Võta minust välja põhk!" Hüüdis ta Rauast Puuraidurile "Katta sellega Elli, Lõvi ja Totsik, siis herilased ei küündi nendeni!" Ta tegi lahti oma jaki nööbid ja tema seest pudenes maha terve kuhi põhku. Lõvi, Elli ja Totsik viskusid maha. Puuraidur kattis nad põhuga ja ise tõusis püstija seisis kogu oma pikkuses herilastele vastu.
Herilaste pilv, sumisedes kurjalt, ründas Rauast Puuraidurit. Puuraidur naeratas: herilaste mürgised nõelad murdusid rauda tabades ja herilased kukkusid surnuna maha, sest herilane ei saa elada ilma nõelata. Nad langesid maha ja nende kohale sööstsid järgmised, kes üritasid samuti nõelata raudset Puuraiduri keha.
Varstii lamasid kõik herilased surnuna maas justkui mustade süte kuhi. Lõvi, Ellli ja Totsik tulid põhu alt välja, korjasid põhu kokku ja täitsid sellega hirmutise. Sõbrad asusid jälle teele.
Kuri Bastinda vihastas enneolematult kui nägi, et ka tema truud herilased lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi ja edasi. Ta tõmbas juukseid peas, krigistas hambaid ega suutnud kaua sõnakestki lausuda.
Lõpuks rahunes nõid maha ja kutsus kokku oma orjad - Pilgutajad. Bastinda käskis neil relvastuda ja hävitada jultunud sissetungijad. Pilgutajad ei olnud eriliselt vaprad, nad pilgutasid haledalt oma silmi ja nendest hakkasid voolama pisarad. Kuid nad ei saanud hakkata kurjale Bastindale vastu ja hakkasid otsima relvi. Kuid kuna neil polnud eales vaja sõdida (Bastinda pöördus esimest korda nende poole), ei olnud neil mingeid relvi ja nad võtsid kätte, kes poti, kes panni, kes ahjuroobi, mõned neist paugutasid valjusti laste paugutajaid.
Kui Lõvi nägi, kuidas Pilgutajad ettevaatlikult lähenevad neile, varjudes üks teise selja taha ja nügides teineteist tagant; pilgutavad hirmunult ja kissitavad silmi, hakkas ta naerma:
"See lahing saab eriti lühike olema!"
Ta astus ette, laiutas hambaid ja möirgas nii, et Pilgutajad pillasid maha kõik oma potid-pannid, paugutajad ja ahjuroobid ja jooksid laiali - kes kuhu!
Kuri Bastinda läks vihast roheliseks nähes, et sissetungijad sammuvad ikka edasi ja lähenevad juba tema lossile.
Siis tuli tal võtta käsutusele tema viimane nõidus, mis oli tal varuks. Bastinda salajase laega põhjas oli Bastindal Kuldne Müts. Kuldse Mütsi omanik võis millal tahes kutsuda appi lendavate ahvide parve ja anda neile ükskõik millise käsu. Kuid Kuldset Mütsi tohtis kasutada vaid kolm korda. Bastinda aga oli neid juba kahel korral kutsunud. Esimene kord sai ta nende abil Lilla Riigi valitsejaks. Teine kord võitis ta Suure ja Hirmuäratava Guudvini sõdureid, kes üritasid vabastada Lillat riiki tema orjusest. Just selle pärast kartiski Guudvin Bastindat ja saatis Temaga võitlea Ellit, lootes, et teda aitab hõbedaste kingakeste võlujõud.
Bastinda ei tahtnud kasutada Kuldset Mütsi kolmandat korda, sest see oleks tema viimane nõidus. Kuid tal polnud enam ei hunte, ei vareseid, ei musti herilasi ja Pilgutajatest polnud sõjas mingit kasu ja nendele ei saanud lootma jääda.
Ning siis otsis Bastinda välja oma Kuldse Mütsi, asetas selle endale pähe ja hakaks nõiduma. Ta trampis jalaga vastu maad ja lausus valjusti nõiasõnu:
"Bambara, Tšuffaara, looriki, jooriki, pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki! Tulge minu ette Lendavad Ahvid!"
Ja taevas muutus tumedaks Lendavatest Ahvidest, kes suundusid Bastinda Lossi poole oma võimsatel tiibadel.
Parve juht Uorra lendas Bastindale lähemale ja lausus:
"Sa kutsusid meid kolmandat korda!Mida käsid meil teha?"
"Rünnake võõramaalasi, kes tungisid minu riiki ja hävitage nad kõik, väljaarvatud Lõvi! Teda ma rakendan ette oma kärule!"
"Saab tehtud!" Vastas juht ja kogu parv tiibade plaginal suundus läände.

Hommikul Fliita pesi Ellit ja kammis ta juukseid, ja siis juhatas teda Guudvini troonsaali. Saalis, mis asus troonsaaliga kõrvuti kogunesid õukonna daamid ja kavalerid pidulikkes riietes. Guudvin ei tulnud kunagi nende juurde välja ega võtnud vastu enda juures. Kuid sellegi poolest juba aastate vältel veetsid nad kõik oma hommikud lossis, itsitades ja levitades kuulujutte. Nad nimetasid seda õukondlikuks tööks ja olid selle üle väga uhked.
Õukondlased uurisid Ellit pilkudega pealaest jalatallani ja märgates tal jalas hõbedasi kingakesi tegid talle sügava kummarduse.
"Haldjas, Haldjas... See on Haldjas..." Kostis sosinat.
Üks julgemaid õukondlasi lähenes Ellile, ta kummardas veel mitu korda ja küsis siis:
"Julgen küsida, Helde Preili Haldjas, kas see on tõsi, et teile avaneb au kohtuda Suure Guudviniga?"
"Jah, Guudvin soovib mind näha." Vastas Elli tagasihoidlikult.
Rahva seas kosus imestunud sumin. Sel hetkel helises kelluke.
"See on märk!" Ütles Fliita. "Guudvin kutsub Teid troonsaali."
Sõdur avas ukse. Elli sisenes kartlikult ja leidis ennast imelises paigas. Guudvini troonsaal oli ümmargune. Sellel olid kaardlagi ja igalpool seintel, põrandal ja laes sillerdasid lugematud kallliskivid. Elli vaatas otse ette. Keset tuba seisis rohelisest marmorist troon, mis säras smaragdidest. Selles troonis lamas hiiglaslik Elus Pea, ainult pea, ilma kehata...
Pea oli sedavõrd muljetavaldav, et Elli ei suutnud liigutadagi hirmust. Pea näonahk oli sile ja läikiv, sellel olid täidlased põsed, hiiglaslik nina, suured tihedalt kokku pigistatud huuled. Kiilas otsaesine läikis nagu ümar peegel. Pea näis elutu: ei kortsukestki otsaees, ei voldikestki suunurgas, tervel näol elusana paistsid vaid silmad. Arusaamatu nobedusega muutsid nad oma vaatenurka, silmates nüüd lage. Kui silmad liikusid, saali vaikuses oli kuulda kriginat ja see hämmastas Ellit.
Tüdruk jälgis silmade arusaamatut liikumist ja oli sellises segaduses, et unustas kummardada.
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
Elli pani tähele, et Pea ei liiguta suud ja hääl, vaikne ja isegi meeldiv kostuks nagu teisest suunast. Tüdruk sai tagasi oma julguse ja vastas:
"Ma olen Elli, väike ja nõrk. Ma tulin kaugelt ja palun teie abi."
Pea silmad liigutasid taas ja tardusid, vaadates eemale. Tundus, et nad tahtsid vaadata tüdruku poole, kuid ei suutnud.
Hääl küsis:
"Kust pärinevad need hõbedased kingakesed?"
"Kurja nõia Gingemma koopast. Mu majake kukkus talle pähe ja hukatas ta ja nüüd on väikesed vahvad Mälujad vabad..."
"Mälujad on vabastatud?" Hääl muutus korraga elavamaks. "Ja Gingemmat enam pole? See on meeldiv uudis!" Silmad tiirlesid taas ja lõpuks peatusid Ellil. "Kuid mida tahad sa minust?"
"Saatke mind koju, Kansasesse, ema ja isa juurde!..."
"Kas sa oled Kansasest?" Sekus hääl ja selles oli kosta midagi head ja inimlikku. "Kuidas on seal elu praegu?..." Kuid hääl vakatas ja silmad pöörasid Ellist eemale.
"Ma olen Kansasest." Kordas tüdruk. "Ja kuigi teie maa on kaunis ja imeline, ma ei armasta seda." Jätkas ta julgelt. "Siin igal sammul varitsevad sind ohud..."
"Mis on siis sinuga sellist juhtunud?" Tundis hääl huvi.
"tee peal ründas mind Inimsööja. Ta oleks mind ära söönud, kui mu truud sõbrad, Hirmutis ja Rauast Puuraidur poleks mulle appi tulnud. Siis meid jälitasid mõõkhambulised tiigrid...ja siis me sattusime jubedale moonipõllule...Oi, see on tõeline une kuningriik! Meie koos Lõvi ja Totsikuga jäime seal magama, ja kui mitte Hirmutis ja Rauast Puuraidur ja veel hiired, oleksime me seal maganud kuni surmani...Kõike seda võib jutustada terve päev otsa. Ja nüüd ma palun Teid, täitke palun minu sõprade kolm südamesoovi ja kui need on täidetud, peate Te saatmma mind koju."
"Kust sa võtad, et ma pean saatma sind koju?"
"Sest nii on kirjas Villiina võluraamatus..."
"Aa, see on Kollase Riigi hea võlur, ma olen temast kuulnud, tema ennustused ei lähe alati täide."
"Ja veel selle pärast, et tugevad peavad abistama endast nõrgemaid. Te olete Suur ja Võimas tarkur aga mina olen väike ja abitu tüdruk."
"Sa olid piisavalt tugev, et hävitada kuri nõid!" Vastas Pea.
"Seda tegi Villiina võlujõud, minul pole sellega mingit pistmist." Vastas tüdruk.
"Siin on sinule mu vastus." Lausus Elus Pea ja ta silmad hakkasid tiirlema sellise kiirusega, et Elli karjatas ehmatusest. "Ma ei tee midagi niisama. Kui sa soovid kasutada mu võlukunsti, et saada tagasi koju, pead sa tegema seda, misma käsin."
Pea pilgutas silmi. Vaatamata ehmatusele jälgis tüdruk tähelepanelikult igat silmade liigutust ja ootas, mida nad teevad järgmiseks. Silmade liigutused ei vastanud Pea sõnadele ega ka hääletoonile, tundus nagu nad oleksid elanud iseseisvat elu.
Pea ootas küsimust.
"Mida ma pean tegema?" Küsis imestunud Elli,
"Vabasta Lilla riik kurja nõia Bastinda võimu alt!" Vastas Pea.
"Aga ma ju ei suuda seda teha!" Karjatas Elli.
"Sa lõpetasid Helesinise riigi elanikke orjapõlve ja sul õnnestus saada endale Gingemma hõbedased kingakesed. Nüüd on jäänud vaid üks kuri nõid ja tema võimu all kannatavad vaesed ja arad Pilgutajad, Lilla riigi elanikud. Tuleb kinkida vabadus ka neile..."
"Aga kuidas seda teha, ma ei suuda ju tappa kurja nõida!"
"Hm, hmm..." Hääl vakatas korraks. "Mul on ükskõik! Sa võid panna ta puuri, sa võid ajada ta välja Lillast riigist, võib ... Lõppude lõpuks! Seal kohapeal näed ise, mida teha annab!" Vihastas hääl. "Tähtis on vabastada vaesed Pilgutajad tema võimu alt, ja kui see, mida sa rääkisid endast ja oma sõpradest, vastab tõele, saate te sellega hakkama. Nii ütles Guudvin Suursugune ja Hirmuäratav ja Tema sõna on seadus!"
Tüdruk puhkes nutma.
"Te nõuate meil võimatut!"
"Iga asi peab olema välja teenitud!" Vastas Pea kuivalt. "Siin on sulle mu viimane sõna: sa naased Kansasesse oma ema ja isa juurde siis, kui oled vabastanud Pilgutajad. Pea meeles, et Bastinda on kuri ja võimas nõid, väga võimas ja väga kuri. Tuleb võtta talt tema võlujõud. Mine ja ära tule tagasi enne, kui oled täitnud ülesande, mille sinule andsin."
Kurb Elli lahkus troonsaalist ja naases sõprase juurde, kes ootasid teda ärevuses.
"Lootust pole!" Lausus tüdruk pisarad silmis. "Guudvin käskis mul võtta võlujõud kuri nõid Bastindalt, ma ei suuda seda kunagi teha!.."
Kõik kurvastasid, kuid keegi ei suutnud lohutada Ellit. Ta läks tagasi oma tuppajanuttis seni, kuni jäi magama.
Järgmisel hommikul kutsus Rohelise habemega sõdur kaasa Hirmutise.
"Järgnege minule, Guudvin ootab teid!"
Hirmutis sisenes troonsaali ja nägi troonil kaunist Merineitsit läikiva kalasabaga. Neitsi nägu oli liikumatu, ta silmad olid suunatud ühte punkti. Merineitsi käes oli lehvik ja ta tegi endale üksluisete mehaaniliste liigutustega tuult.
Hirmutis, kes oli valmis kohtuma Elusa Peaga imestas, kuid siis võttis ennast kokku ja tegi viisaka kummarduse. Merineitsi ütles mahedal häälel, mis kostis, nagu tundus, kusagilt kõrvalt:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tulid minu juurde?"
"Ma olen Hirmutis ja olen täis põhku." Vastas Hirmutis. "Ma palun Teid anda mulle aju minu põhust pea tarvis. Siis ma olen nagu kõik inimesed Teie maal ja see on minu kõige suurem südamesoov!"
"Miks sa pöördud selle sooviga minu poole?"
"Sest te olete Suur Tarkur ja keegi peale Teid ei saa mind aidata."
"Minu abi ei ole niisama kingitus." Vastas Merineitsi. "Ja siin on sulle minu vastus: võta kurjalt Bastindalt tema võlujõud ja ma annan sulle nii suure aju, suurepärast aju, et sinust saab kõige targem inimene Guudvini riigis!"
"Kuid Te juba käskisite Ellil seda teha!" Karjatas imestunud Hirmutis!
"Minu jaoks pole tähtis, kes seda teeb." Vastas hääl. "Kuid tea: seni, kuni Pilgutajad on Bastinda orjuses jääb sinu soov täitmata. Mine ja teeni endale aju!"
Hirmutis sammus nukral sammul oma sõprade juurde ja jutustas neile, kuidas võttis teda vastu Suur ja Hirmuäratav Guudvin.
Kõik imestasid, et Guudvin näitas ennast Merineitsi kehastuses.
Järgmisel päeval kutsus Sõdur kaasa Rauast Puuraiduri. Kui too sisenes saali, kirves õlal (sest ta ei jätnud oma kirvest maha minutikski), ei näinud ta ei Elusat Pead ega Merineitsit. Troonil kõrgus hirmus metsloom. Tema koonu oli kui metsseal, ainult sarvega. Koonul oli laiali umbes kümmekond silma, mis jõllitasid erisuunas. Umbes kaksteist erisuuruses ja eripikkusega käppa rippusid tema lombaka keha küljes. Looma nahka kattis kohati kohev kasukas, kohati oli see aga paljas ja seda katsid karedad hallid kühmud.
Vastikumat koletist oli raske ette kujutada. Igal inimesel, kes oleks seda silmanud, oleks süda hirmust pahaks läinud. Kuid Puuraiduril polnud südant, seepärast ta ei ehmatanud ja tervitas koletist viisakalt. Siiski oli ta pettunud, kuna lootis kohata Guudvinit kauni Merineitsi kehastuses, kes Puuraiduri arvates, oleks enne kinkinud talle südame.
"Ma olen Guudvin, Suur ja Hirmuäratav!"Möirgas loom häälel, mis ei tulnud tema suust, vaid kusagilt toanurgast. "Kes sa oled ja milleks tülitad mind?"
"Ma olen Puuraidur ja ma olen tehtud rauast. Ma ei saa armastada. Andke mulle süda ja ma olen nagu kõik inimesed Teie riigis. See on minu suurim Südamesoov!"
"Jälle soovid! Soovid ja soovid! Et täita kõik teie soovid peaksin ma ööd ja päevad läbi istuma oma võluraamatute taga! Kui sa soovid endale südant, siis teeni see välja!"
"Kuidas?"
"Võta kinni Bastinda, lukusta ta pimedasse kongi! Sa saad endale kõige lahkema, kõige armastava südame Guudvini riigis!" Möirgas koletis.
Rauast puuraidur vihastas ja astus koletise poole võttes õlalt kirve. Tema liigutus oli nii sööstev, et koletis ehmatas ning vidises vihaselt:
"Ei sammugi rohkem! Või muidu sina ja su sõbrad veel saavad!"
Rauast Puuraidur lahkus saalist kohkunult jakiirustas kurbade uudistega oma sõprade juurde. Arg Lõvi ütles ravunult:
"Kuigi ma olen Arg, tuleb ul homme Guudviniga jõudu mõõta. Kui ta näitab ennast looma kehas, möirgan ma tema peale, nagu siis, kui me kohtusime mõõkhambuliste tiigritega. Kui ta näitab ennast Merineitsina, haaran ta kinni ja räägin temaga omal moel. Kõige parem on siis, kui ta muutuks Elusaks Peaks, siis ma äigaksin talle käppaga ja veeretaksin mööda saali nurgast nurka seni, kuni ta ei täidaks meie soove!"
Järgmisel hommikul oli Lõvi kord Guudviniga kohtuda, kuid niipea, kui ta sisenes saali tardus ta imestusest paigale. Trooni kohal kõikus ja säras suur Tulekera. Lõvi kissitas silmi. Toanurgast kostus hääl:
"Ma olen Guudvin, Suursugune ja Hirmuäratav! Kes sa oled ja milleks tüütad mind?"
"Ma olen Arg Lõvi! Ma sooviksin saada teilt veidike julgust, et saada loomade kuningaks, nagu mind hüütakse."
"Aita võita Lilla riigi nõid - Bastinda ja kogu julgus, mis on olemas Guudvini lossis kuulub sulle! Kuid kui sa seda ei tee, siis sa jääd alatiseks araks, ma nõiun su ära ja sa hakkad kartma hiiri ja konni!"
Lõvi vihastas ja hakkas hiilima Tulekerale lähemale, et haarata seda, kuid sellest õhkas sellist kuumust, et Lõvi tormas ulgumisega saalist välja, saba lidus. Ta naases sõprade juurde ja jutustas vastuvõtus, mille Guudvin oli talle korraldanud.
"Mis meist küll saab?" Küsis Elli.
"Ei jää midagi muud üle, kui tuleb üritada täita Guudvini käsk." Ütles Lõvi.
"Aga kui meil see ei õnnestu?" Küsis tüdruk.
"Siis ei saa ma kunagi julgust." Vastaas Lõvi.
"Mina ei saa kunagi aju." Ütles Hirmutis.
"Ja mina ei saa kunagi südant." Lisas Rauast Puuraidur nukralt.
"Ja mina ei saa kunagi koju." Lausus Elli ja puhkes nutma.
"Ja naaberkoer Hektor hakkab alati eputama, et ma põgenesin, kuna kartsin otsustavat kaklust temaga." Lõoetas Totsik.
Siis kuivatas Ellli pisarad ja ütles:
"Ma proovin, kuid ma olen kindel, et mitte mingite hüvede eest pole ma võimeline haavama Bastindat."
"Ma tulen sinuga." Ütles Lõvi. "Ja kuigi ma olen liiga arg, et astuda võistlusesse kurja nõiaga, võib olla ma saan ikkagi kuidagi kasulik olla."
"Ma tulen ka." Ütles Hirmutis. "Kuigi vaevalt ma saan olla kasulik, kuna ma olen liiga rumal!"
"Mul pole südant, et astuda vastu kurjale nõiale, kuigi tean, ett ta on igati vilets naine." Ütles Rauast Puuraidur. "Kuid loomulikult tulen ma teiega kaasa, sõbrad."
"Mis puutub Totsikusse," teatas koerake tähtsalt: "Siis on selge, et Totsik ei jäta sõpru kunagi hätta!"
Elli tänas südamest oma sõpru. Nad otsustasid teele asuda järgmise päeva varahommikul.
Rauast Puuraidur teritas ära oma kirve, õlitas ära oma liigesed ning täitis õlikannu ääreni parima õliga. Hirmutis palus ennast värsket põhku täis toppida. Elli muretses värvid pintsliga ja maalis üle tema silmad, suu ja kõrvad, mis olid ära pleekinud tolmust ja päikesest.
Fliita täitis Elli korvikese maitsva toidupoolisega. Ta kammis siledaks Totsiku kasuka ja sidus talle kaela hõbedase kellukese.
Hommikul äratas neid tagahoovil elava rohelise kuke kiremine.