Täna ma tahaksin OLLA...

Smaragdlinna väravani juhatas sõbrad rohelise habemega Sõdur Din Gior. Väravavaht võttis kõigil peast prillid ja peitis need kotti.
"Kas te juba lahkute meie juurest?" Küsis ta viisakalt.
"Jah, me oleme sunnitud minema." Vastas Elli kurvalt. "Kus algab tee Lillasse riiki?"
"Sinna polegi teed, keegi ei lähe vabatahtlikult kurja Bastinda riiki."
"Kuidas me siis leiame ta?"
"Teil ei tasu selle pärast muretseda!" Hüüatas Väravavaht. "Kui te jõuate Lillasse Riiki leiab Bastinda teid ise ja võtab orjusesse."
"Aga võibolla meil õnnestub võtta talt ära tema võlujõud?" Ütles Hirmutis
"Aa! Te soovite võistelda Bastindaga? Seda halvem teile! Mitte keegi pole veel üritanud temaga jõudu katsuda, peale Guudvinit, ja isegi Teda..." Väravavaht läks üle sosinale: "ootas läbikukkumine. Ta kindlasti üritab teid kinni võtta veel enne, kui te üritate midagi teha. Olge ettevaatlikud! Bastinda on väga kuri ja osav nõid, teda võita on ütlemata raske. Minge sinna, kust tõuseb päike ja te jõuate tema riiki. Soovin teile edu!"
Teelised jätsid Faramantiga hüvasti ja ta sulges nende järel Smaragdlinna väravad. Elli suundus itta ja teised järgnesid temale. Kõik olid nukrad teades, milline raske ettevõtmine neid ootab. Ainult muretu Totsik jooksis mööda põldu ja püüdis kirevaid liblikaid: ta usaldas Lõvi ja Rauast Puuraiduri jõudu ning Hirmutise leidlikust.
Elli vaatas Totsiku poole ja imestas: lindike tema kaelas muutus valgeks, kuigi enne oli see rohelist värvi.
"Mida see tähendab?" Küsis ta sõpradelt. Kõik vaatasid teineteisele otsa ja Hirmutis lausus mõtlikult:
"Maagia!"
Kuna keegi ei osanud muud vastust väljakäia leppisid kõik sellega ja sammusid edasi. Smaragdlinn hakkas silmapiirilt kaduma. Riik muutus süngemaks: teelised lähenesid Bastinda valdustele.
Keskpäevani välja paistis päike otse neile silmadesse ja polnud ühtegi puud mille varju saaks minna. Nad sammusid mööda kivist välja. Õhtuks Elli väsis ära aga lõvi vigasas käppa ja lonkas. Peatuti ööbima. Hirmutis ja Rauast Puuraidur jäid vahti, teised jäid magama.

***

Kurjal Bastindal oli vaid üks silm, selle eest ta nägi sellega nii hästi, et ükski nurgake tema riigis ei olnud varjus tema valvsa pilgu eest.
Õhtul istus ta lossi kivitrepile, vaatas üle kõik oma valdused ja võpatas vihast: kaugel kaugel märkas ta väikest tüdrukut ja tema sõpru.
Kuri nõid vilistas oma vilesse. Lossi juurde kogunes lärmiga suurte huntide salk. Neil olid tigedad kollased silmad, teravad kihvad paistsid nende irvakil suudest. Hundid sitsisid tagakäppadel ja vahtisid Bastindale otsa.
"Jookske läände! Seal te leiate väikese tüdruku, kes sisenes jultunult minu riiki oma kaaslastega. Tõmmake kõik nad lõhki!"
"Miks sa ei võtta neid orjusesse?" Küsis karjajuht.
"Tüdruk on nõrk. Tema kaaslased ei suuda tööd teha: üks on põhust ja teine rauast. Nendega on lõvi, kellest on samuti vähe kasu."
Vot niimoodi nägi Bastinda oma ühe silmaga!
Hundid jooksid.
"Tükkideks! Tükkideks!"- karjus nõid neile järele.
Kuid Hirmutis ja Rauast Puuraidur ei maganud. Nad märkasid õigeaegselt huntide lähenemist.
"Ärata Lõvi!" Ütles Hirmutis.
"Ei tasu." Vastas Rauast Puuraidur. "See on minu töö, tegeleda huntidega. Ma korraldan neile hea vastuvõtu!"
Ja ta sammus ette. Kui karjajuht lähenes talle, laiutades oma suurt hambulist suud, kergitas Puuraidur oma teravat kirvest ja karjajuhi pea lendas eemale. Hundid jooksid reas, üks teise järel, siis, kui järgmine hunt hüppas lähemale, oli Rauast Puuraidur juba valmis, kirves kõrgele õhku tõstetud ja järgmine hundi pea langes maha.



Nelikümmend tigedat hunti oli Bastindal ja nelikümend korda tõstis Rauast Puuraidur oma kirvest kõrgele õhku ja kui ta tõstis oma kirve neljakümne esimest korda, polnud järel enam ühtegi hunti: kõik nad lamasid surnuna Rauast Puuraiduri jalge ees.
"Suurepärane lahing!" Kiitis Hirmutis.
"Puid raiuda on raskem." Vastas Rauast Puuraidur tagasihoidlikult.
Sõbrad ootasid hommikut. Ärgates ja nähes surnud huntide hunnikut Elli ehmatas. Hirmutis jutustas talle öisest lahingust ja Elli tänas kogu südamest Rauast Puuraidurit.
Peale hommikusööki, asusid kõik julgesti teele.
Vana Bastinda armastas kaua vedeleda voodis. Ta ärkas hilja ja läks lossi kivitreppile, et küsida huntidelt, kuidas nad tõmbasid lõhki jultunud rändureid.
Kui vihaseks ta muutus kui nägi, et sõbrad jätkavad oma teekonda ja tema truud hundid lamavad surnult maas.
Bastinda vilistas kaks korda ja taevasse kerkisid keerlevad mustad varesed raudsete nokkadega. Nõid käsutas neid:
"Lennake läände! Seal on võõramaalased! Nokkige nad surnuks! Kiiresti! Kiiresti!"
Varesed, raevuka kisaga suundusid teelistele vastu. Vareseid silmates Elli ehmatas, kuid Hirmutis ütles:
"Sellega tegeleda on minu ülesanne, ega ma pole ilmaasjata vareste hirmutis! Seiske minu taha!" Ja ta vajutas oma kübara sügavamale pähe, laiutas käsi ja nägi välja kui tõsine hernehirmutis.
Varesed sattusid segadusse ja tiirlesid otsustusvõimetult õhus, kuid nende juht kraaksus käreda häälega:
"Mis? Ehmatasite? See on ju põhku täis toppis! Kohe ma talle näitan!"
Parve juht tahtis istuda Hirmutisele pähe, kuid Hirmutis haaras teda tiibast ja hetkega keeras tal kaela kahekorra.



Nelikümmend verehimulist varest raudsete nokkadega oli kurjal Bastindal, ja kõigil keeras vapper Hirmutis kaelad kahekorra ja heitis hunnikusse.
Teelised tänasid Hirmutist leidlikuse eest ja suundusid edasi itta.
Kui Bastinda nägi, et ka tema varesed lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi haaras teda viha ja hirm.
"Kuidas? Kas tõesti kogu minu võlujõust jääb väheseks, et peatada jultunud tüdruk ja tema kaaslased?!" Bastinda trampis raevunult jalgu ja vilistas oma vilet kolm korda. Selle märguande peale lendas kokku terve parv metsikult tigedaid musti herilasi, kelle hammustused olid surmavad.
"Lennake läände!" Lõrises nõid. "Leidke sealt võõramaalasi ja nõelake neid surmani! Kiiresti! Kiiresti!"
Ja herilaased sumisedes kõrvulukustavalt suundusid teelistele vastu. Rauast Puuraidur ja Hirmutis märkasid neid juba kaugelt. Hirmutis teadis hetkega, mida tuleb teha.
"Võta minust välja põhk!" Hüüdis ta Rauast Puuraidurile "Katta sellega Elli, Lõvi ja Totsik, siis herilased ei küündi nendeni!" Ta tegi lahti oma jaki nööbid ja tema seest pudenes maha terve kuhi põhku. Lõvi, Elli ja Totsik viskusid maha. Puuraidur kattis nad põhuga ja ise tõusis püstija seisis kogu oma pikkuses herilastele vastu.
Herilaste pilv, sumisedes kurjalt, ründas Rauast Puuraidurit. Puuraidur naeratas: herilaste mürgised nõelad murdusid rauda tabades ja herilased kukkusid surnuna maha, sest herilane ei saa elada ilma nõelata. Nad langesid maha ja nende kohale sööstsid järgmised, kes üritasid samuti nõelata raudset Puuraiduri keha.
Varstii lamasid kõik herilased surnuna maas justkui mustade süte kuhi. Lõvi, Ellli ja Totsik tulid põhu alt välja, korjasid põhu kokku ja täitsid sellega hirmutise. Sõbrad asusid jälle teele.
Kuri Bastinda vihastas enneolematult kui nägi, et ka tema truud herilased lamavad surnuna maas ja teelised sammuvad ikka edasi ja edasi. Ta tõmbas juukseid peas, krigistas hambaid ega suutnud kaua sõnakestki lausuda.
Lõpuks rahunes nõid maha ja kutsus kokku oma orjad - Pilgutajad. Bastinda käskis neil relvastuda ja hävitada jultunud sissetungijad. Pilgutajad ei olnud eriliselt vaprad, nad pilgutasid haledalt oma silmi ja nendest hakkasid voolama pisarad. Kuid nad ei saanud hakkata kurjale Bastindale vastu ja hakkasid otsima relvi. Kuid kuna neil polnud eales vaja sõdida (Bastinda pöördus esimest korda nende poole), ei olnud neil mingeid relvi ja nad võtsid kätte, kes poti, kes panni, kes ahjuroobi, mõned neist paugutasid valjusti laste paugutajaid.
Kui Lõvi nägi, kuidas Pilgutajad ettevaatlikult lähenevad neile, varjudes üks teise selja taha ja nügides teineteist tagant; pilgutavad hirmunult ja kissitavad silmi, hakkas ta naerma:
"See lahing saab eriti lühike olema!"
Ta astus ette, laiutas hambaid ja möirgas nii, et Pilgutajad pillasid maha kõik oma potid-pannid, paugutajad ja ahjuroobid ja jooksid laiali - kes kuhu!
Kuri Bastinda läks vihast roheliseks nähes, et sissetungijad sammuvad ikka edasi ja lähenevad juba tema lossile.
Siis tuli tal võtta käsutusele tema viimane nõidus, mis oli tal varuks. Bastinda salajase laega põhjas oli Bastindal Kuldne Müts. Kuldse Mütsi omanik võis millal tahes kutsuda appi lendavate ahvide parve ja anda neile ükskõik millise käsu. Kuid Kuldset Mütsi tohtis kasutada vaid kolm korda. Bastinda aga oli neid juba kahel korral kutsunud. Esimene kord sai ta nende abil Lilla Riigi valitsejaks. Teine kord võitis ta Suure ja Hirmuäratava Guudvini sõdureid, kes üritasid vabastada Lillat riiki tema orjusest. Just selle pärast kartiski Guudvin Bastindat ja saatis Temaga võitlea Ellit, lootes, et teda aitab hõbedaste kingakeste võlujõud.
Bastinda ei tahtnud kasutada Kuldset Mütsi kolmandat korda, sest see oleks tema viimane nõidus. Kuid tal polnud enam ei hunte, ei vareseid, ei musti herilasi ja Pilgutajatest polnud sõjas mingit kasu ja nendele ei saanud lootma jääda.
Ning siis otsis Bastinda välja oma Kuldse Mütsi, asetas selle endale pähe ja hakaks nõiduma. Ta trampis jalaga vastu maad ja lausus valjusti nõiasõnu:
"Bambara, Tšuffaara, looriki, jooriki, pikaapu, trikaapu, skooriki, mooriki! Tulge minu ette Lendavad Ahvid!"
Ja taevas muutus tumedaks Lendavatest Ahvidest, kes suundusid Bastinda Lossi poole oma võimsatel tiibadel.
Parve juht Uorra lendas Bastindale lähemale ja lausus:
"Sa kutsusid meid kolmandat korda!Mida käsid meil teha?"
"Rünnake võõramaalasi, kes tungisid minu riiki ja hävitage nad kõik, väljaarvatud Lõvi! Teda ma rakendan ette oma kärule!"
"Saab tehtud!" Vastas juht ja kogu parv tiibade plaginal suundus läände.