Täna ma tahaksin OLLA...

Iga aasta talviti on minu köögiaknataga suleline virrvarr. Kuid millegi pärast erinevad toidulaua külalised aastast aastasse. Elu ei seisa paigal. Kõik on pidevas muutuses.
Esimesel talvel, tasus mul panna akna taha linnutoitu olid platsis puukoristajad, keda ma viimasel kahel talvel pole üldse näinud.
Eelmisel talvel oli tavaliseks külaliseks väike kuid julge salutihane, kes tavatses seemneid otse käest mekkida.
Tänavu talv tõi minu akna taha suure kirju rähni.
Nii ma jälgin aastast aastasse, kuidas linnutoidukuulikesed kahanevad. Ja kuidas sulgede värv muutub. Ainult mina olen see ja sama, ja ikka ja endiselt samas rohelises köögis. Sama värvi. Enamasti sinine kas siis külmast või kurbusest... sõltub. Ja minu toidulaua ääres käib ka igasuguseid ...sulelisi ja karvaseid. Sööb ja matsutab...ja lendab siis ära. Kuidagi ärakasutatud tunne tekib vahel. Ja siis hakkab naljakas oma enda sellistest mõtetest. Sest ise ma ju riputan ülesse need peibutised. Beibutised...
Ha! No kuidas siin siis mitte naerda?

Lihtsalt ei tohi toppama jääda. Tuleb liikuda sama kiiresti, kui need väledad külalised. Vähem mõtlenmist, rohkem liikumist. Liikumine on elu...nii nad väidavad. Kas siis kiirema liikumise puhul on tegu enama eluga? Kui suurt kiirust/elu võib siis arendada vabas languses keha, mille kaal on nii umbes 48 kilo? Kuigi kaal ei olegi vist oluline... gravitatsioon mõjub kõigele ühtemoodi...9.8G...oluline on õhutakistus....ja kõrgus. Kõrgused mulle ju meeldivad. Kadestusväärsed sulelised... teie võite nautida kõrguseid ja lendu.
Vaatasin neid täna seal klaasi taga nokkimas ja imestasin, kui väledad nad on...ei tilkagi laiskust nendes. Terve päev teevad tööd. Ja siis mõistsin, et tegelikult nad ju lihtsalt õgivad...:D

Ohjaaaa... jõulud ei mõju mulle hästi. At all.