Täna ma tahaksin OLLA...

Täna saime kokku klassikaaslastega gümnaasiumist. Ja tõtt öelda oli see päris äge! Mulle pole kunagi meeldinud klassikokkutulekud ja nüüd ma mõistan miks: kooliseinad ei ole selleks lihtsalt üldse õige koht. Kogu kooli mälestused (mis ei ole minu jaoks, kahjuks, suures enamuses kuigi helged), kõik need seinad, kogu surve, kogu hirm mis seal valitses, kõik see on ikka veel alles. Ilmselt pole koolis enam ammugi neid jubedaid puure meenutavaid riietusruume, enam ei pea tegema koolitükke, enam ei PEA sa seal üldsegi olema, kuid neetud võlgnikutunne püsib kangekaelselt. Ta on sisse imbunud viimasesse kui seina, ta varitseb iga suletud ukse taga ja iga tooli all. Ka kõik tuttavad on sealt ammu lahkunud (väljaarvatud mõni õpetaja), kuid kõik need emotsioonid ja surve...kõik on endiselt alles ja see ründab sind niipea, kui sa tõstad jala üle kooliläve. Käisin kord vilistlaste kokkutulekul ja ausalt öeldes enam ei kipu. Kuid seekord oli see üks klassivend, kes tahtis kokku saada ja ajas rahva kokku. Nii veider, kuidas kõik on muutunud, see sama klassivend pole kunagi olnud selline algatajatüüp... või vähemalt ei tundunud olevat... Me istusime koos järve ääres, grillisime, rääkisime juttu ja kogu õhkkond oli niivõrd meeldiv, ja pealekauba viis see mõtted mujale, mis oli igati teretulnud.
Kokkuvõttes veetsime koos suurepärase õhtu. Sain kokku inimestega, keda pole näinud peaaegu kümme aastat, nii huvitav oli näha, mis on neist saanud: üks on tuline usklik, üks on suurepärane muusik, üks on edukas projektijuht, üks on lihttööline ja veel olin mina... Jah nii vähe meid oligi, kuid mõnes mõttes sobis see mulle isegi mõnevõrra rohkem. Sai hoopis sügavamatel teemadel vestelda, sai lähemalt tuttavaks, sai rohkem jagatud, mõistagi oli vähemlärmakas ka. Arvatavasti kohtume mõnega peagi jälle, ühe klassivennaga kohe kindlasti! Mul on taas põhjust rõõmustada, et minu teele on sattunud mõned inimesed, kelle oskuseid võib imetleda, kelle elukeerdkäikudest saab õppida, kelle sõnumeid võib mõista või vähemalt mõistatada.
Ma olen tagasi oma kodukeses ja akna taga on soe sügisöö, ja see sügisöö on jälle mõnevõrra sõbralikum. Seal liigub inimesi, kelle lõputute valikute rajad ristuvad aegajalt minu valikute rajaga ja sel hetkel nad naeratavad minule ja minu enda valikud muutuvad, kasvõi hetkeks, vähem tähtsamateks, vähem ainulaadseteks ja vähem kinnisideilisemateks (ükskõik, kui väärakas sõna see ka ei oleks), ja see on hea.
Mõtlen, mida ma oleksin võinud teisiti teha. Kui ma oleksin jälle keskkoolis vihkaksin ma seda ikkagi samapalju, ilmselt poleks ma ikkagi suutnud ühtegi pilli selgeks õppida, vaevalt ma oleks midagi üldsegi midagi teisiti teinud...kuid ma austaksin oma klassikaaslasi rohkem selle eest, kuhu nad ühel päeval jõuavad: ühel ilusal sügisepäeval aastal 2009...