Täna ma tahaksin OLLA...

Kevad on käes, püüab inimesi su ümber. Keegi armub, keegi jääb haigeks. Igas mõttes! kogu see situatsioon on iseäranis HAIGE!
Talvel mõtled ikka sellele, kas näed kevadet...ja siis kui see lõpuks on käes, selle asemel et täiel rinnal elu nautida, pead tegelema ühe külalisega. Sellel külalisel on seljas tume kohtuniku rüü. Ta kannaks sellist lokilist parukat ka aga parukad ei ole tänapäeval moes, selle asemel ripub tal selja taga tume kapuuts. Ta ei koputa su uksele, sest ta teab, et ta pole oodatud küaline. See aga ei takista teda sisenemast, sest tema autoriteet on suur. Ta kallutab pead paremale poole ja küsib veidi ülbelt, sest tegelikult teab ta vastuseid juba ette. See on tema privileeg, tema eelis, kuna küsitaval seda ei ole, õigemini küsitav teab aga ei tunnista seda endale.
Niisiis ta küsib veidi ülbelt: "Noh? Kas sa oled selle kevade vääriline või kavatsed selle raisku lasta nii, nagu lasid raisku kõik 25 eelmist kevadet?"
Sa võiksid hakkata vaidlema aga sa näed tema silmadest ja üleolevast muigest täpselt ära, et tal on õigus. Sa võid kutsuda appi kõik oma diplomid ja tunnistused, lehvitada oma jämedat CV'd...kuid kõik see on asjatu ja te mõlemad teate seda. Sa oled alati imetlenud ütlust "ära kahetse midagi", sa ei kahetsegi. Mitte, et sa ei oleks midagi teisiti teinud. Sa lihtsalt ei saaks teha midagi teisiti, kuna igas võimalikus dimensioonis, mis eksisteerib sinu reaalsusega seotuna, oled SINA ikkagi kõigest sina ega saa hüpata üle oma varju (sellises Jung'i mõttes) kasvõi selliste banaalsete põhjuste tõttu, nagu seda on argus, tagasihoidlikkus või ebakindlus. Need oleksid alles isegi siis, kui kõik muu oleks teisiti, seega pole ka kahetsemisel mõtet.
Sa lased pea norgu ja kujutad juba selgelt ette, kuidas su külalise must kapuuts katab tema kiilakat pead varjates peaaegu ära tema tumedad silmad. "Nüüd on kõik", mõtled sa korraks kuid tead sisimas, et see ei saa olla tõsi. Sa oled temaga liiga hästi tuttav. Tutvus lihtsalt PEAB lugema! Tal on siiski veel mingid ootused seoses sinuga, ta ei võtnud kaasa mingit tööriista, kuigi sa pole kindel tema tänapäeva meetodites. Sa tõstad silmad ja näed, et seekord pani ta kapuutsi pähe vaid selleks et lahkuda. Ta tõesti teadis vastust esitatud küsimusele, sina aga mitte. Kuid ta läks ära ja järelikult ei ole see 100% eitav. Sa lubad endale olla kevadet veidi rohkem väärt. Sa vaatad silma pikkenevale päevale, sinilillele, lepatriinule, punasele loojangule rabade kohal ja mõistad peagi, et see ei olegi võimalik...mitte veel, vähemalt mitte sel aastal, äkki järgmisel? Kui sa elad nii kaua...kes teab,
kes teab.