Täna ma tahaksin OLLA...

Elli ärkas. Hirmutis istus lävel ja Totsik ajas taga oravaid.
"Peaks otsima vett." Ütles tüdruk
"Milleks sulle vesi?"
"Et ennast pesta ja juua. Kuiv leivatükk ei lähe kurgust alla"
"Fui, kui ebamugav on olla tehtud lihast ja luust." Sõnas Hirmutis mõtlikult. "Te peate magama, sööma ja jooma. Kuid siiski on teil aju ja küllap selle nimel tasub kannatada kõiki neid ebamugavusi."
Nad leidsid ojakese ning Elli Totsikuga einetasid. Korvikesse jäi veel veidi leiba. Elli kavatses just minna tee suunas, kui järsku kuulis ta metsas oigamist.
"Mis see on?" küsis ta hirmunult.
"Pole aimugi!" Vastas Hirmutis "Lähme vaatame."
Oigamine kordus. Nad suundusid sügavamale metsa läbi tihedate okste ning silmasid õige pea mingit inimkuju. Elli jooksis sellele lähemale ja peatus siis karjatades hämmingust. Ühe poolikult maharaiutud puu kõrval, kõrgele õhkutõsted kirves käes, seisis inimene, üleni rauast. Tema pea, rauast käed ja jalad olid kinnitatud rauast keha külge rauast liigendite abil; pead ehtis mütsi asemel plekist lehter, kaelas rippus plekkist lips. Inimene seisis liikumatult, ta silmad olid pärani lahti.
Totsik haukus pööraselt ja üritas hammustada tundmatut kuju jalast ja hüppas niuksudes eemale: ta oleks äärepealt vigastanud oma hambaid.
"Missugune korralagedus! Auh-auh!" Kurtis ta. "Kas siis tohib sokutada korralikule koerale rauast jalgu?..."
"See on vist metsahirmutis." Arvas Hirmutis. "Ma ei mõista vaid mida ta siin valvab?"
"Kas see olid sina, kes oigas?" Küsis Elli, keda oli puudutanud tundmatu kuju hale hääl.
"Minu liigesed on roostes ja ma ei saa liikuda. Kuid kui mind õlitada, olen ma nagu uus. Sa leiad mu õlikannu hütist riiuli pealt."
Elli ja Totsik jooksid ära, Hirmutis tallus aga ümber raudmehe ja uuris teda.
"Ütle, sõber, kas aasta on pikk aeg?" Tundis ta huvi.
"Loomulikult! Aasta, see on väga, väga kaua! See teeb kokku tervelt kolmsada kuuskümmendviis päeva!"
"Kolmsada...kuuskümmend...viis..."Kordas Hirmutis. "Kas see on rohkem, kui kolm?"
"Kui rumal sa oled!" vastas Raudmees. "Tundub, et sa ei oska üldse loendada!"
"Eksid!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Ma oskan loendada vägagi hästi!" Ja ta alustas loendamist sõrmedel: "Peremees tegi mu valmis - Üks! Ma läksin riidu varesega - Kaks! Elli võtis mu vaialt maha - Kolm! Aga rohkem pole minuga veel midagi juhtunud, seega polegi edasi loendada tarvis!"
Raudmees imestas sedavõrd, et ei osanud selle peale midagi kosta. Sel hetkel tulli tagasi Elli, ta tõi õlikannu.
"Kust õlitada?" Küsis ta?
"Kõigepealt kael," vastas Rauast Puuraidur. Ning Elli õlitas kaela, kuid ta oli niivõrd roostes, et Hirmutis oli sunnitud kaua keerama mehe pead paremale ja vasakule, enne, kui too ei kriuksunud enam...
"Nüüd käed, palun!"
Ning Elli hakkas õlitama käte liigeseid ja Hirmutis liigutas mehe käsi ettevaatlikult üles-alla seni, kuni nad tõesti olid nagu uued. Rauast Puuraidur ohkas kergendusega ja heitis kirve käest.
"Uhh, kui hea!" Ütles ta. "Ma tõstsin kirve õhku just enne seda, kui läksin rooste ja ma olen väga õnnelik, et saan sellest lõpuks lahti! Aga nüüd andke mulle palun mu õlikann, ma ülitan ära oma jalad ja kõik on korras."
Õlitades ära oma jalad nii, et ta sai vabalt liigutada, Rauast Puuraidur tänas Ellit kordi ja kordi, sest ta oli väga viisakas.
"Ma oleksin seisnud siin seni, kuni oleksin rauatolmuks muutunud. Te päästsite mu elu. Kes te olete?"
"Mina olen Elli ja need on minu sõbrad..."
"Toto!"
"Hirmutis, ma olen põhku täis!"
"Seda pole raske aimata sinu jutust," vastas Rauast Puuraidur; "Kuid kuidas te siia sattusite?"
"Me oleme teel Smaragdlinna Suure ja Võimsa Guudvini juurde, me veetsime öö sinu hütis."
"Milleks te lähete Guudvini juurde?"
"Mina tahan, et Guudvin saadaks mind tagasi Kansasesse emme ja issi juurde." Vastas Elli
"Ja mina soovin saada tema käest väheke aju mu põhupea tarvis." Seletas Hirmutis.
"A mina lähen sinna lihtsalt seepärast, et ma armastan Ellit ja selle pärast, et minu kohustus on kaitsta teda vaenlaste eest!" ütles Totsik.
Rauast Puuraidur langes mõtteisse.
"Kuidas te arvate, kas Guudvin saaks anda mulle südame?"
"Arvan, et saaks." Oletas Elli: " see pole raskem, kui anda Hirmutisele aju."
"Olgu nii, kui te lubate mul teiega seltsi heita, ma tulen teiegaSmaragdlinnaja palun Guudvinilt, et ta annaks mulle südame. Sest südame olemasolu on minu kõige suurem südamesoov!"
Elli hõiskas rõõmust:
"Ah, mu sõbrad, kui rõõmus ma olen! Nüüd on teid kaks ja teil on kaks südamesoovi!"
"Uju, see tähendab, tule meiega." Pakkus Hirmutis lahkelt.
Rauast Puuraidur palus Ellit täita õliga tema õlikannu ja panna see oma korvi põhja.
"Ma võin saada vihma ja minna rooste." Ütles ta: "ja häda mulle ilma õlikannuta ..."
Seejärel tõstis ta oma kirve ja nad suundusid läbi metsa mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Suur õnn oli Elli ja Hirmutise jaoks kohata sellist kaaslast, nagu Rauast Puuraidur - tugevat ja osavat.
Kui Puuraidur märkas, et Hirmutis toetub kõndides kõverale oksale, raidus ta otsekohe puu küljest sirge oksa ja vestis sellest vastupidava ja mugava jalutuskepi.
Varsti jõudsid teelised sellisesse kohta, kus kollastest tellistest tee oli kasvanud võssa ja muutus läbimatuks. Kuid Rauast Puuraidur pani tööle oma kirve ja kiiresti puhastas raja.
Elli vajus mõtteisse ja ei märganud, kuidas Hirmutis kukkus auku. Ta oli sunnitud sõpru appi hüüdma.
"Miks sa ei kõndinud augu kõrvalt?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Ei tea!" Vastas Hirmutis puhtsüdamlikult. "Saad aru, mu pea on täis põhku ja ma lähen Guudvini juurde, et paluda endale väheke aju."
"Selge!" ütles Puuraidur. "Igal juhul ei ole aju parim asi maailmas."
"Veel mida!" Imestas Hirmutis. "Miks sa sedasi arvad?"
"Varem mul oli aju, " selgitas Rauast Puuraidur: "kuid nüüd, kui mul tuleb valida aju ja südame vahel, eelistan ma südant."
"Aga miks?" Küsis Hirmutis.
"Kuulake minu lugu, siis saate te kõigest aru."
Ja niikaua, kui nad kõndisid paotas Rauast Puuraidur neile oma lugu:
"Mina olen puuraidur. Kui ma jõudsin täiskasvanu ikka võtsin ma nõuks abielluda. Ma hakkasin kogu südamest armastama ühte kena tütarlast, tol ajal olin ma veel lihast ja luust, nagu kõik inimesed. Kuid kuri naine, kelle juures elas tütarlaps ei tahtnud temast loobuda, kuna tüdruk tegi tema heaks tööd. Naine läks kurja nõia - Gingemma juurde ja lubas tollele, et korjab tema jaoks terve korvitäie kõige rasvasemaid kaane, kui too ajab nurja meie pulmad... "
"Kuri Gingemma on hukatud!" Sekkus Hirmutis.
"Kelle poolt?"
"Elli poolt! Elli lendas kohale Hukatuse Majakeses ja kraks-kraks! Maandus nõiale otse pähe"
"Kahju, et see ei juhtunud varem" Ohkas Rauast Puuraidur ja jätkas: "Gingemma nõidus ära mu kirve ja ta hüppas puult eemale ja raius mul otsas vasaku jala. Ma kurvastasin väga, sest ilma jalata ei saanud ma enam teha puuraiduri tööd. Ma läksin sepa juurde ja too tegi mulle suurepärase rauast jala. Gingemma nõidus taas ära mu kiivri ja too raius mul otsast parema jala. Ma läksin taas sepa juurde. Tütarlaps armastas mind endiselt ja ei keeldunud minuga abiellumast. "Me hoiame pükste jasaabaste pealt palju raha kokku" Rääkis ta mulle. Kuid kuri nõid ei jätnud mind rahule, ta väga tahtis saada tervet korvi kaane. Ma kaotasin käed ja sepp tegi mulle uued - rauast. Kui kirves raius otsast mu pea, arvasin ma, et seekord on minu ots on käes. Kuid sellest sai teada sepp ja tegi mulle suurepärase raudse pea. Ma jätkasin oma tööd ja me tütarlapsega armastasime teine teist endistviisi... "
"Järelikult sind tehti tükkhaaval," arutles Hirmutis mõtlikult. "Aga mind tegi peremees valmis ühekorraga."
"Kõige hullem on alles ees." Jätkas Puuraidur kurvalt. "Nähes, et midagi ei tule välja, otsustas kuri nõid Gingemma surmata mind lõplikult. Ta nõidus mu kirve ära veel kord ja see raius mu keha pooleks. Kuid õnneks sai sellest taaskord teada sepp ja sepistas mulle rauast keha. Ta kinnitas selle külge liigendite abil mu pea, käed ja jalad. Kuid kahjuks... ei olnud mul enam südant. Sepp ei paigutada seda minu rauast kehasse ning ma mõtlesin et minul, kui inimesel, kellel pole südant ei ole õigust armastada tütarlast. Ma tagastasin tüdrukule tema sõna ja ütlesin, et ta on vaba prii oma lubadusest. Imelik tütarlaps millegi pärast ei rõõmustanud selle üle üldse, ta ütles, et armastab mind endiselt ja jääb ootama, millal ma ümber mõtlen. Mis on temast saanud ma ei tea, sest ma pole teda näinud üle aasta..."
Rauast Puuraidur ohkas ja ta silmist hakkasid voolama pisarad.
"Ettevaatust!" Hüüatas Hirmutis ja kuivatas ta silmi helesinise taskurätiga. "Sa ju lähed pisaratest rooste!"
"Ma tänan sind, mu sõber!" Kostis Puuraidur. "Ma unustasin, et ma ei tohi nutta. Vesi on mulle kahjulik igal kujul...Niisiis. Ma olin uhke oma uue rauast keha üle ja ei kartnud enam äranõiutud kirvest. Ainuke asi, mis oli mulle ohtlik oli vesi, kuid mul oli alati kaasas õlikann. Ainult üks kord unustasin ma selle hütti, sattusin vihma kätte ja jäin rooste niivõrd, et ei saanud liikuda paigast seni, kuni tulite teie ja päästsite mu. Ma olen kindel, et ka selle vihma kallas mulle kaela kuri Gingemma. O, kui õudne on seista terve aasta metsas ja mõelda sellest, kui jube on elu ilma südameta!"
"Sellega võib võrrelda vaid vaia otsas tolknemist keset põldu." Arvas Hirmutis. "Kuid siiski möödusid sealt vahest inimesed ja võis vestelda varestega..."
"Kui ma olin armastatud, olin ma kõige õnnelikum inimene," jätkas Rauast Puuraidur ohates: "Kui Guudvin annab mulle südame, naasen ma Mälujate maale ja abiellun tütarlapsega. Võibolla ta siiski ootab mind..."
"Aga mina," teatas Hirmutis kangekaelselt: "eelistan siiski aju: sest kui sul pole aju, ei ole sul ka südant vaja."
"No aga minul on vaja südant!" vaidles Rauast Puuraidur. "Aju ei tee inimest õnnelikuks ja õnn on kõige parem asi, mis on olemas maailmas."
Elli vaikis, sest ta ei teadnud kummal tema uutest sõpradest on õigus.

Elli kõndis mitu tundi ja oli juba väsinud. Ta istus, et puhata helesinise aediku ääres, mille taga laius nisu põld.
Aia ääres seisis kõrge vai ja selle otsas tolgendas põhust hernehirmutis - lindude peletamiseks. Hirmutise pea oli tehtud põhku täis kotikesest, millele olid joonistatud silmad ja suu nii, et välja tuli üpris naljakas inimese nägu. Hirmutis oli riietatud kulunud helesinisesse rüüsse, kohati selle aukudes paistis põhku. Peas oli vana pleekinud kübar, kuljused olid selle küljest ära lõigatud, jalas olid tal ärakeeratud äärtega helesinised saapad, milliseid kandsid selle riigi mehed.
Hirmutis nägi väga lustakas ja heatahtlik välja.
Elli uuris põhjalikult tema maalitut nägu ja imestas nähes, kui parem silm järsku pilgutas talle. Ta arvas, et talle tundus, sest hernehirmutised kunagi ei pilguta silmi Kansases. Kuid kuju hakkas kõige sõbralikumal moel pead noogutama.
Elli ehmatas, aga vapper Totsik haukumisega ründas aedikut, mille taga paiknes hernehirmutist hoidnud vai.
"Head ööd!" ütles hirmutis veidi kähiseval häälel. "Vabandust, ma tahtsin öelda tere päevast!"
"Sa oskad rääkida?" Imestas Elli.
"Mitte väga hästi" tunnistas hirmuti. "Ma ikka veel ajan sõnu sassi, sest mind tehti valmis alles hiljuti. Kuidas käsi käib?"
"Hästi, tänan küsimast. Ütle, ega sul pole südamesoovi?"
"Minul? O, mul on hunnikus soove!"ja hirmutis alustas kibekiiresti neid üles loendama: "Esiteks vajan ma hõbedaseid kuljuseid oma kübara jaoks, teiseks ma vajan uusi saapaid, kolmandaks... "
"Oi, oota...aitab!" sekkus Elli "Milline neist on kõige suurem, südamesoov?"
"Kõige kõige?"hirmutis vajus mõtetesse "Et mind pandaks vaiale!"
"Kuid sa istud niigi vaia otsas"puhkes Elli naerma
"Tõepoolest" nõustus hirmutis. "Kas näed nüd milline segadik mina olen...see tähendab ei segadus. Tähendab tuleb mind maha võtta. Väga igav on tolgendada siin ööd ja päevad läbi ja peletada varesed, kes tõtt-öelda üldsegi mind ei karda."
Elli kallutas vaia ja haarates hirmutisest kinni mõlema käega tõmbas ta maha.
"Suurimad janud...see tähendab, tänud!" kähises hirmutis maha jõudes. Ma tunnen ennast kui uuesti sündinud inimene. Kui vaid saaks kusagilt veel uued kuljused kübara tarvis ja uued saapad!
Hirmutis kohendas hoolikalt oma jakki, klopis enda küljest põhutükid, tegi kniksu ja tutvustas end tüdrukule.
"Hirmutis!"
"Mida sa räägid?" ei saanud Elli aru.
"Hirmutis, see on mulle antud nimi, sest ma pean hirmutama vareseid, aga mis on sinu nimi?"
"Elli."
"See on ilus nimi" ütles Hirmutis.
Elli jälgis oma kaasvestlejat imestusega. Ta ei mõistnud, kuidas hernehirmutis, mis on tehtud põhust, maalitud näoga, saab kõndida ja rääkida.
Kuid siis hüüdis ärritunud Totsik rahulolematult: "Aga miks sa mind ei tereta?"
"Oi, Süüdi, süüdi!" hüüatas Hirmutis ja surus koerakese käppa "Mul on suur au ennast tutvustada, Hirmutis!"
"Rõõm tutvuda. Mina olen Toto, kuid lähimad sõbrad võivad hüüda mind Totsikuks!"
"Armas hirmutis, mul on nii hea meel, et sain täide viia su südamesoovi!" ütles Elli.
"Vabanda, Elli" ja Hirmutist tegi jalaga taas midagi kraapsutaolist: "Kuid tuleb välja, et ma eksisin. Mu südamesoov on saada endale aju!"
"Aju?"
"No jah, aju. Väga hea...see tähendab, väga ebameeldiv, kui su pea on põhku täis..."
"Kas sul pole häbi valetada?" lausus Elli etteheitvalt.
"Aga mis tähendab valetama? Mind tehti alles eile ja ma ei tea veel suurt midagi..."
"Kust sa siis tead, et sinu peas on põhk ja inimestel - aju?"
"Sellest paotas mulle üks vares, kui ma temaga riidlesin. Asi oli nimelt niimodi. Täna hommikul minu lähedal lendas suur sassis sulgedega vares. Ta ei nokinud niivõrd teri, kui lihtsalt peksis neid oma nokaga viljapeadest otse maha. Siis istus ta ülbelt minu õlale ja toksis nokkaga minu põske."
"Kaggi-Karr!" kraaksus vares mõnitavalt. "On vast hirmutist, kasu temast pole raasukestki! Milline veidrikust farmer arvas, et meie, varesed, hakkame teda kartma?"
"Kas mõistad, Elli, ma hirmsal kombel rõõmustasin... See tähendab, vihastasin ning kõigest väest üritasin hakkata rääkima. Ja kui suur oli minu rõõm, kui mul see õnnestuski. Kuid, mõistagi ei alustanud ma eriti ladusalt: "Kšt...Kštt...Kõtt siit minema, sa vastik!- hüüdsin ma. E-e-ei noki mind! Ma olen hrrr-, šrrr - hirmus!". "Mul isegi õnnestus raputada vares õlalt, haarates käega tema tiivast. Kuid varest see ei heidutanud ja ta hakkas nokkima teri otse minu ees".
"Kah mul ime, nagu ma ei teaks, et Guudvini riigis isegi hirmutis võib hakkata rääkima, kui väga soovib! Ja ikkagi ma ei karda sind, vaialt maha sa niikuinii ei saa!"
"Kššt! Kõtt siit minema! Ah mind õnnetukest - oleksin ma peaaegu naerma, see tähendab nutma puhkenud! Ja tõesõna, milleks ma kõlban, isegi põldu ei suuda ma vareste eest kaitsta. Ja alati kasutan valesid sõnu.
Kogu oma ülbuses oli vares siiski vist üpris südamlik lind. " Jätkas Hirmutis. "Tal hakkas must hale."
"Sa ära kurvasta nõnda"lausus ta kraaksuval häälel. "Oleks sul aju peas, oleksid sa nagu kõik teisedki inimesed. Aju on inimese... ja ka varese puhul ainuke väärt asi!"
"Just sellisel moel saingi mina teada, et inimestel on olemas aju, ja et minul seda pole. Ma kurvalt...see tähendab rõõmsalt hüüdsin "ehheee-he-he! Elagu aju! Ma tingimata muretsen selle endale!". Kuid vares on ülimalt pirtsakas lind ja ta jahutas otseselt maha kogu mu rõõmu":
"Kaggi-Karr!" Naeris ta. "Kui aju pole olla, siis seda ei saagi olema! Kaggi - karr!"
"Ja ta lendaski ära ja varsti tulite teie Totsikuga." Lõpetas Hirmutis oma jutustamise. "Vot nüüd ütle, Elli, kas sa suudad anda mulle aju?"
"Ei, mis sa nüüd! Sellega saab hakkama ainult Guudvin Smaragdlinnast. Ma lähen just isegi tema juurde paluma, et ta saadaks mind tagasi Kansasesse Emme ja issi juurde."
"Aga kes on see Guudvin ja kus asub Smaragdlinn?"
"Kas sa siis ei teagi?"
"Ei," vastas Hirmutis nukralt "Ei tea ma midagi. Sa ju näed, et ma olen täis põhku ja aju pole mul ollagi!"
"Oh, kui kahju mul sinust on!" Ohkas tüdruk.
"Tänan! Aga kui ma läheksin koos sinuga Smaragdlinna, kas Guudvin tõesti saab anda mulle aju?"
"Ei tea, kuid isegi kui Suur ja Võimas Guudvin ei annagi sulle aju halvem kui nüüd ei saa ju samutiolema."
"See on tõsi." Nõustus Hirmutis. "Kas tead," jätkas ta usalduslikult "Mind ei saa haavata, sest ma olen täis põhku. Sa võid torkida minust läbi suure nõela ja ma ei tunne valu. Kuid ma ei taha, et inimesed hüüaksid mind rumalaks, kuid kas on midagi on võimalik õppida, kui sul pole aju?"
"Vaeseke!" Tundis Elli kaasa. "Tule meiega. Ma palun Guudvinit, et ta aitaks sind."
"Terekest! Oi...Aitähh!" parandas ennast Hirmutis ja hakkas taas kummardama ja kraapsu tegema.
Tõesõna, hernehirmutise kohta, kes oli elanud ilmas üheainsa päeva, oli ta ikka vaimustavalt viisakas.
Tüdruk abistas Hirmutist esimeste sammude astumisega ja nad suundusid koos Smaragdlinna mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Algul Totsikule ei meeldinud nende uus kaaslane. Ta jooksis ümber hernehirmutise, nuuskis teda arvates, et kusagil põhus tema rüü all on kindlasti peidus mõni hiirepesa. Ta haukus Hirmutist ebasõbralikult ja tegi näo, nagu kavatseks ta teda hammustada.
"Ära karda Totsikut." Ütles Elli. "Ta ei hammusta."
"Ega ma kardagi! Kas ongi võimalik hammustada põhku? Las ma kannan sinu korvikest. See ei ole mulle raske, ma ei väsi ju kunagi ära. Ütlen sulle saladuskatte all..." Sosistas ta tüdruku kõrva oma veidi käheda häälega, "on ainult üks asi maailmas, mida ma tõepoolest kardan."
"Oo!" Imestas tüdruk. "Mis see siis ometi on? Kas hiir?"
"Ei! Süüdatud tikk!"

***
Mõne tunni möödudes muutus tee konarlikumaks. Hirmutis komistas alatasa. Tuli ette ka auke- Totsik hüppas neist üle, Elli läks ringiga ümber kuid Hirmutis sammus otse, kukkus sirakile kogu oma pikkuses. Ta ei saanud haiget. Elli aitas teda püsti, ta tõusis jalule ja sammus edasi naerdes iseenda kohmakust.
Siis korjas Elli tee äärest jämeda oksa ja pakkus selle Hirmutise jalutuskepiks. Peale seda sujus asi paremini ja Hirmutise kõnnak muutus kindlamaks.
Majakesi tuli ette aina harvemini. Viljapuud kadusid sootuks. Riik muutus aina inimvaesemaks ja süngemaks.
Rändajad seadsid ennast sisse oja äärde. Elli võttis välja leiva ja pkkus tükikest ka Hirmutisele, kuid too keeldus viisakalt.
"Ma ei taha kunagi süüa. Ja see on minu jaoks väga mugav."
Elli ei käinud peale ja andis tükki Totsikule: koerake neelas selle ahnelt alla ja tõusis tagakäppadele, paludes lisa.
"Jutusta mulle endast, Elli, oma kodumaast." Palus Hirmutis.
Elli jutustas pikalt Kansase preeriast, kus suvel on kõik nii hall ja tolmune ja miski pole üldse selline, nagu siin Guudvini maal.
Hirmutis kuulas hoolega.
"Ma ei mõista,miks sa tahad tagasi oma tolmusesse ja kuiva Kansasesse"
"Sa ei mõista selle pärast, et sul pole aju!" Vastas tüdruk tuliselt"Kodus on alati parem!"
Hirmutis naeratas kavalalt:
"Põhk, mis on minu sees kasvas põllul, jakki tegi valmis rätsepp, saapad õmbles kingsepp. Kus on siis minu kodu? Kas põllul? Rätsepa või kingsepa juures?"
Elli ei osanud midagi vastata. Mõned minutid möödusid vaikides.
"Võibolla nüüd räägid sina mulle midagi?" Palus tüdruk.
Hirmutis saatis talle etteheitva pilgu:
"Mu elu on nii lühike, et ma ei tea õigupoolest midagi. Sest mind tehti valmis vaid eile ja mul pole vähimatki aimu, mis oli maailmas enne mind. Õnneks, kui peremees tegi mind, meisterdas ta kõigepealt mulle kõrvad ja ma sain kuulata, mis toimus ümberringi. Peremehe juures oli külas üks teine Mäluja ja esimene, mida ma kuulsin olid tema sõnad "Aga kõrvad on justnagu suurevõitu!" - "Pole hullu! Täpselt parajad!" vastas peremees ja maalis mulle parema silma.
Ma hakkasin uudishimulikult vaatama, mis kõik sünnib ümberringi, sest, nagu sa isegi aru saad, nägin ma maailma esimest korda. "Täitsa sobiv silmake!" - ütles külaline. "Sa ei koonerdanud sinise värviga!"
"Muylle tundub, et teine tuli veidike suurem" ütles peremees, jõudes ühelepoole mu teise silma maalimisega."
Seejärel tegi ta mule lapikesest nina ja maalis suu, kuid ma ei osanud veel rääkida, sest ma ei teadnud veel, milleks mulle suud. Peremees pani mulle selga oma kostüümi ja pani pähe kübara, mille küljest lapsed lõikasid kuljused.
Ma olin hirmus uhke. Mulle tundus, et ma näen välja nagu ehtne inimene.
"See sell saab vareste hirmutamisega suurepäraselt hakkama." Ütles farmer.
"Tead mis, pane talle nimeks Hirmutis!" Soovitas külaline ja peremees nõustus.
Farmeri lapsed hakkasid lõbusalt hüüdma: "Hirmutis, Hirmutis! Hirmuta varesed!"
Mind viidi põllule, topiti vaia otsa ja jäeti üksi. Oli igav seal tolgendada, kuid maha ronida mul ei õnnestunud. Eile linnud veel kartsid mind, kuid täna harjusid juba ära. Siis ma tutvusingi südamliku varesega, kes pajatas mulle ajust. Küll oleks hea, kui Guudvin annaks selle mulle..."
"Ma arvan, et ta aitab sind." Tröstis teda Elli.
"Ja-jah! Ebamugav on tunda ennast rumalana, kui isegi varesed naeravad sinu üle."
"Lähme!" Ütles Elli ja ulatas Hirmutisele korvi.
Õhtuks sisenesid seiklejad pimedasse metsa. Puude oksad laiusid madalal kollastest tellistest tee kohal. Päike loojus ja läks täitsa pimedaks.
"Kui sa märkad ajakest, kus võiks peatuda ööseks, ütle mulle." Palus Elli unisel häälel. "Väga ebamugav ja hirmus on kõndida pimedal ajal."
Varsti jäi Hirmutis seisma.
"Ma näen paremal väikest hütti, kas lähme sinna?"
"Ja, ja! Ma olen nii väsinud!"
Nad keerasid rajalt maha ja varsti jõudsid hüti juurde. Elli leidis nurgas samblast ja rohust aseme ja jäi seal otsekohe magama, Totsik kaisus. Hirmutis aga istus ukse ees ja valvas magajate rahu.
Selgus, et Hirmutis ei valvanud asjata. Öösel mingi loom valgete triipudega seljal ja mustal notsutaolisel koonulüritas siseneda hütti. Arvatavasti meelitas ta kohale toidupoolise lõhn, mis tuli Elli korvist. Kuid Hirmutisele tundus, et Ellit varitseb hirmus oht. Ta jäi varitsema ukse ees, lastes vaenlasel läheneda uksele (vaenlaseks oli ei keegi muu, kui noor mäger, mida Hirmutis loomulikult ei teadnud). Ja siis, kui mägrapoiss juba pistis ukses sisse oma uudishimulise nina, nuuskides ahvatlevat lõhna, piitsutas Hirmutis teda vitsaga vastu tema rasvast selga. Mägrapoiss ehmus, tormas padrikusse ja veel kaua aega kostis metsast tema solvunut niuksumist...
Ülejäänud öö möödus rahulikult: metsloomad mõistsid, et hütti on olemas kindel valvur. Hirmutis aga, kes kunagi ei väsinud ega muutunud uniseks, põrnitses oma silmi pimedusse ja ootas kannatlikult hommiku saabumist.