Täna ma tahaksin OLLA...

Elli ärkas. Hirmutis istus lävel ja Totsik ajas taga oravaid.
"Peaks otsima vett." Ütles tüdruk
"Milleks sulle vesi?"
"Et ennast pesta ja juua. Kuiv leivatükk ei lähe kurgust alla"
"Fui, kui ebamugav on olla tehtud lihast ja luust." Sõnas Hirmutis mõtlikult. "Te peate magama, sööma ja jooma. Kuid siiski on teil aju ja küllap selle nimel tasub kannatada kõiki neid ebamugavusi."
Nad leidsid ojakese ning Elli Totsikuga einetasid. Korvikesse jäi veel veidi leiba. Elli kavatses just minna tee suunas, kui järsku kuulis ta metsas oigamist.
"Mis see on?" küsis ta hirmunult.
"Pole aimugi!" Vastas Hirmutis "Lähme vaatame."
Oigamine kordus. Nad suundusid sügavamale metsa läbi tihedate okste ning silmasid õige pea mingit inimkuju. Elli jooksis sellele lähemale ja peatus siis karjatades hämmingust. Ühe poolikult maharaiutud puu kõrval, kõrgele õhkutõsted kirves käes, seisis inimene, üleni rauast. Tema pea, rauast käed ja jalad olid kinnitatud rauast keha külge rauast liigendite abil; pead ehtis mütsi asemel plekist lehter, kaelas rippus plekkist lips. Inimene seisis liikumatult, ta silmad olid pärani lahti.
Totsik haukus pööraselt ja üritas hammustada tundmatut kuju jalast ja hüppas niuksudes eemale: ta oleks äärepealt vigastanud oma hambaid.
"Missugune korralagedus! Auh-auh!" Kurtis ta. "Kas siis tohib sokutada korralikule koerale rauast jalgu?..."
"See on vist metsahirmutis." Arvas Hirmutis. "Ma ei mõista vaid mida ta siin valvab?"
"Kas see olid sina, kes oigas?" Küsis Elli, keda oli puudutanud tundmatu kuju hale hääl.
"Minu liigesed on roostes ja ma ei saa liikuda. Kuid kui mind õlitada, olen ma nagu uus. Sa leiad mu õlikannu hütist riiuli pealt."
Elli ja Totsik jooksid ära, Hirmutis tallus aga ümber raudmehe ja uuris teda.
"Ütle, sõber, kas aasta on pikk aeg?" Tundis ta huvi.
"Loomulikult! Aasta, see on väga, väga kaua! See teeb kokku tervelt kolmsada kuuskümmendviis päeva!"
"Kolmsada...kuuskümmend...viis..."Kordas Hirmutis. "Kas see on rohkem, kui kolm?"
"Kui rumal sa oled!" vastas Raudmees. "Tundub, et sa ei oska üldse loendada!"
"Eksid!" Teatas Hirmutis uhkelt. "Ma oskan loendada vägagi hästi!" Ja ta alustas loendamist sõrmedel: "Peremees tegi mu valmis - Üks! Ma läksin riidu varesega - Kaks! Elli võtis mu vaialt maha - Kolm! Aga rohkem pole minuga veel midagi juhtunud, seega polegi edasi loendada tarvis!"
Raudmees imestas sedavõrd, et ei osanud selle peale midagi kosta. Sel hetkel tulli tagasi Elli, ta tõi õlikannu.
"Kust õlitada?" Küsis ta?
"Kõigepealt kael," vastas Rauast Puuraidur. Ning Elli õlitas kaela, kuid ta oli niivõrd roostes, et Hirmutis oli sunnitud kaua keerama mehe pead paremale ja vasakule, enne, kui too ei kriuksunud enam...
"Nüüd käed, palun!"
Ning Elli hakkas õlitama käte liigeseid ja Hirmutis liigutas mehe käsi ettevaatlikult üles-alla seni, kuni nad tõesti olid nagu uued. Rauast Puuraidur ohkas kergendusega ja heitis kirve käest.
"Uhh, kui hea!" Ütles ta. "Ma tõstsin kirve õhku just enne seda, kui läksin rooste ja ma olen väga õnnelik, et saan sellest lõpuks lahti! Aga nüüd andke mulle palun mu õlikann, ma ülitan ära oma jalad ja kõik on korras."
Õlitades ära oma jalad nii, et ta sai vabalt liigutada, Rauast Puuraidur tänas Ellit kordi ja kordi, sest ta oli väga viisakas.
"Ma oleksin seisnud siin seni, kuni oleksin rauatolmuks muutunud. Te päästsite mu elu. Kes te olete?"
"Mina olen Elli ja need on minu sõbrad..."
"Toto!"
"Hirmutis, ma olen põhku täis!"
"Seda pole raske aimata sinu jutust," vastas Rauast Puuraidur; "Kuid kuidas te siia sattusite?"
"Me oleme teel Smaragdlinna Suure ja Võimsa Guudvini juurde, me veetsime öö sinu hütis."
"Milleks te lähete Guudvini juurde?"
"Mina tahan, et Guudvin saadaks mind tagasi Kansasesse emme ja issi juurde." Vastas Elli
"Ja mina soovin saada tema käest väheke aju mu põhupea tarvis." Seletas Hirmutis.
"A mina lähen sinna lihtsalt seepärast, et ma armastan Ellit ja selle pärast, et minu kohustus on kaitsta teda vaenlaste eest!" ütles Totsik.
Rauast Puuraidur langes mõtteisse.
"Kuidas te arvate, kas Guudvin saaks anda mulle südame?"
"Arvan, et saaks." Oletas Elli: " see pole raskem, kui anda Hirmutisele aju."
"Olgu nii, kui te lubate mul teiega seltsi heita, ma tulen teiegaSmaragdlinnaja palun Guudvinilt, et ta annaks mulle südame. Sest südame olemasolu on minu kõige suurem südamesoov!"
Elli hõiskas rõõmust:
"Ah, mu sõbrad, kui rõõmus ma olen! Nüüd on teid kaks ja teil on kaks südamesoovi!"
"Uju, see tähendab, tule meiega." Pakkus Hirmutis lahkelt.
Rauast Puuraidur palus Ellit täita õliga tema õlikannu ja panna see oma korvi põhja.
"Ma võin saada vihma ja minna rooste." Ütles ta: "ja häda mulle ilma õlikannuta ..."
Seejärel tõstis ta oma kirve ja nad suundusid läbi metsa mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Suur õnn oli Elli ja Hirmutise jaoks kohata sellist kaaslast, nagu Rauast Puuraidur - tugevat ja osavat.
Kui Puuraidur märkas, et Hirmutis toetub kõndides kõverale oksale, raidus ta otsekohe puu küljest sirge oksa ja vestis sellest vastupidava ja mugava jalutuskepi.
Varsti jõudsid teelised sellisesse kohta, kus kollastest tellistest tee oli kasvanud võssa ja muutus läbimatuks. Kuid Rauast Puuraidur pani tööle oma kirve ja kiiresti puhastas raja.
Elli vajus mõtteisse ja ei märganud, kuidas Hirmutis kukkus auku. Ta oli sunnitud sõpru appi hüüdma.
"Miks sa ei kõndinud augu kõrvalt?" Küsis Rauast Puuraidur.
"Ei tea!" Vastas Hirmutis puhtsüdamlikult. "Saad aru, mu pea on täis põhku ja ma lähen Guudvini juurde, et paluda endale väheke aju."
"Selge!" ütles Puuraidur. "Igal juhul ei ole aju parim asi maailmas."
"Veel mida!" Imestas Hirmutis. "Miks sa sedasi arvad?"
"Varem mul oli aju, " selgitas Rauast Puuraidur: "kuid nüüd, kui mul tuleb valida aju ja südame vahel, eelistan ma südant."
"Aga miks?" Küsis Hirmutis.
"Kuulake minu lugu, siis saate te kõigest aru."
Ja niikaua, kui nad kõndisid paotas Rauast Puuraidur neile oma lugu:
"Mina olen puuraidur. Kui ma jõudsin täiskasvanu ikka võtsin ma nõuks abielluda. Ma hakkasin kogu südamest armastama ühte kena tütarlast, tol ajal olin ma veel lihast ja luust, nagu kõik inimesed. Kuid kuri naine, kelle juures elas tütarlaps ei tahtnud temast loobuda, kuna tüdruk tegi tema heaks tööd. Naine läks kurja nõia - Gingemma juurde ja lubas tollele, et korjab tema jaoks terve korvitäie kõige rasvasemaid kaane, kui too ajab nurja meie pulmad... "
"Kuri Gingemma on hukatud!" Sekkus Hirmutis.
"Kelle poolt?"
"Elli poolt! Elli lendas kohale Hukatuse Majakeses ja kraks-kraks! Maandus nõiale otse pähe"
"Kahju, et see ei juhtunud varem" Ohkas Rauast Puuraidur ja jätkas: "Gingemma nõidus ära mu kirve ja ta hüppas puult eemale ja raius mul otsas vasaku jala. Ma kurvastasin väga, sest ilma jalata ei saanud ma enam teha puuraiduri tööd. Ma läksin sepa juurde ja too tegi mulle suurepärase rauast jala. Gingemma nõidus taas ära mu kiivri ja too raius mul otsast parema jala. Ma läksin taas sepa juurde. Tütarlaps armastas mind endiselt ja ei keeldunud minuga abiellumast. "Me hoiame pükste jasaabaste pealt palju raha kokku" Rääkis ta mulle. Kuid kuri nõid ei jätnud mind rahule, ta väga tahtis saada tervet korvi kaane. Ma kaotasin käed ja sepp tegi mulle uued - rauast. Kui kirves raius otsast mu pea, arvasin ma, et seekord on minu ots on käes. Kuid sellest sai teada sepp ja tegi mulle suurepärase raudse pea. Ma jätkasin oma tööd ja me tütarlapsega armastasime teine teist endistviisi... "
"Järelikult sind tehti tükkhaaval," arutles Hirmutis mõtlikult. "Aga mind tegi peremees valmis ühekorraga."
"Kõige hullem on alles ees." Jätkas Puuraidur kurvalt. "Nähes, et midagi ei tule välja, otsustas kuri nõid Gingemma surmata mind lõplikult. Ta nõidus mu kirve ära veel kord ja see raius mu keha pooleks. Kuid õnneks sai sellest taaskord teada sepp ja sepistas mulle rauast keha. Ta kinnitas selle külge liigendite abil mu pea, käed ja jalad. Kuid kahjuks... ei olnud mul enam südant. Sepp ei paigutada seda minu rauast kehasse ning ma mõtlesin et minul, kui inimesel, kellel pole südant ei ole õigust armastada tütarlast. Ma tagastasin tüdrukule tema sõna ja ütlesin, et ta on vaba prii oma lubadusest. Imelik tütarlaps millegi pärast ei rõõmustanud selle üle üldse, ta ütles, et armastab mind endiselt ja jääb ootama, millal ma ümber mõtlen. Mis on temast saanud ma ei tea, sest ma pole teda näinud üle aasta..."
Rauast Puuraidur ohkas ja ta silmist hakkasid voolama pisarad.
"Ettevaatust!" Hüüatas Hirmutis ja kuivatas ta silmi helesinise taskurätiga. "Sa ju lähed pisaratest rooste!"
"Ma tänan sind, mu sõber!" Kostis Puuraidur. "Ma unustasin, et ma ei tohi nutta. Vesi on mulle kahjulik igal kujul...Niisiis. Ma olin uhke oma uue rauast keha üle ja ei kartnud enam äranõiutud kirvest. Ainuke asi, mis oli mulle ohtlik oli vesi, kuid mul oli alati kaasas õlikann. Ainult üks kord unustasin ma selle hütti, sattusin vihma kätte ja jäin rooste niivõrd, et ei saanud liikuda paigast seni, kuni tulite teie ja päästsite mu. Ma olen kindel, et ka selle vihma kallas mulle kaela kuri Gingemma. O, kui õudne on seista terve aasta metsas ja mõelda sellest, kui jube on elu ilma südameta!"
"Sellega võib võrrelda vaid vaia otsas tolknemist keset põldu." Arvas Hirmutis. "Kuid siiski möödusid sealt vahest inimesed ja võis vestelda varestega..."
"Kui ma olin armastatud, olin ma kõige õnnelikum inimene," jätkas Rauast Puuraidur ohates: "Kui Guudvin annab mulle südame, naasen ma Mälujate maale ja abiellun tütarlapsega. Võibolla ta siiski ootab mind..."
"Aga mina," teatas Hirmutis kangekaelselt: "eelistan siiski aju: sest kui sul pole aju, ei ole sul ka südant vaja."
"No aga minul on vaja südant!" vaidles Rauast Puuraidur. "Aju ei tee inimest õnnelikuks ja õnn on kõige parem asi, mis on olemas maailmas."
Elli vaikis, sest ta ei teadnud kummal tema uutest sõpradest on õigus.