Täna ma tahaksin OLLA...

Elli kõndis mitu tundi ja oli juba väsinud. Ta istus, et puhata helesinise aediku ääres, mille taga laius nisu põld.
Aia ääres seisis kõrge vai ja selle otsas tolgendas põhust hernehirmutis - lindude peletamiseks. Hirmutise pea oli tehtud põhku täis kotikesest, millele olid joonistatud silmad ja suu nii, et välja tuli üpris naljakas inimese nägu. Hirmutis oli riietatud kulunud helesinisesse rüüsse, kohati selle aukudes paistis põhku. Peas oli vana pleekinud kübar, kuljused olid selle küljest ära lõigatud, jalas olid tal ärakeeratud äärtega helesinised saapad, milliseid kandsid selle riigi mehed.
Hirmutis nägi väga lustakas ja heatahtlik välja.
Elli uuris põhjalikult tema maalitut nägu ja imestas nähes, kui parem silm järsku pilgutas talle. Ta arvas, et talle tundus, sest hernehirmutised kunagi ei pilguta silmi Kansases. Kuid kuju hakkas kõige sõbralikumal moel pead noogutama.
Elli ehmatas, aga vapper Totsik haukumisega ründas aedikut, mille taga paiknes hernehirmutist hoidnud vai.
"Head ööd!" ütles hirmutis veidi kähiseval häälel. "Vabandust, ma tahtsin öelda tere päevast!"
"Sa oskad rääkida?" Imestas Elli.
"Mitte väga hästi" tunnistas hirmuti. "Ma ikka veel ajan sõnu sassi, sest mind tehti valmis alles hiljuti. Kuidas käsi käib?"
"Hästi, tänan küsimast. Ütle, ega sul pole südamesoovi?"
"Minul? O, mul on hunnikus soove!"ja hirmutis alustas kibekiiresti neid üles loendama: "Esiteks vajan ma hõbedaseid kuljuseid oma kübara jaoks, teiseks ma vajan uusi saapaid, kolmandaks... "
"Oi, oota...aitab!" sekkus Elli "Milline neist on kõige suurem, südamesoov?"
"Kõige kõige?"hirmutis vajus mõtetesse "Et mind pandaks vaiale!"
"Kuid sa istud niigi vaia otsas"puhkes Elli naerma
"Tõepoolest" nõustus hirmutis. "Kas näed nüd milline segadik mina olen...see tähendab ei segadus. Tähendab tuleb mind maha võtta. Väga igav on tolgendada siin ööd ja päevad läbi ja peletada varesed, kes tõtt-öelda üldsegi mind ei karda."
Elli kallutas vaia ja haarates hirmutisest kinni mõlema käega tõmbas ta maha.
"Suurimad janud...see tähendab, tänud!" kähises hirmutis maha jõudes. Ma tunnen ennast kui uuesti sündinud inimene. Kui vaid saaks kusagilt veel uued kuljused kübara tarvis ja uued saapad!
Hirmutis kohendas hoolikalt oma jakki, klopis enda küljest põhutükid, tegi kniksu ja tutvustas end tüdrukule.
"Hirmutis!"
"Mida sa räägid?" ei saanud Elli aru.
"Hirmutis, see on mulle antud nimi, sest ma pean hirmutama vareseid, aga mis on sinu nimi?"
"Elli."
"See on ilus nimi" ütles Hirmutis.
Elli jälgis oma kaasvestlejat imestusega. Ta ei mõistnud, kuidas hernehirmutis, mis on tehtud põhust, maalitud näoga, saab kõndida ja rääkida.
Kuid siis hüüdis ärritunud Totsik rahulolematult: "Aga miks sa mind ei tereta?"
"Oi, Süüdi, süüdi!" hüüatas Hirmutis ja surus koerakese käppa "Mul on suur au ennast tutvustada, Hirmutis!"
"Rõõm tutvuda. Mina olen Toto, kuid lähimad sõbrad võivad hüüda mind Totsikuks!"
"Armas hirmutis, mul on nii hea meel, et sain täide viia su südamesoovi!" ütles Elli.
"Vabanda, Elli" ja Hirmutist tegi jalaga taas midagi kraapsutaolist: "Kuid tuleb välja, et ma eksisin. Mu südamesoov on saada endale aju!"
"Aju?"
"No jah, aju. Väga hea...see tähendab, väga ebameeldiv, kui su pea on põhku täis..."
"Kas sul pole häbi valetada?" lausus Elli etteheitvalt.
"Aga mis tähendab valetama? Mind tehti alles eile ja ma ei tea veel suurt midagi..."
"Kust sa siis tead, et sinu peas on põhk ja inimestel - aju?"
"Sellest paotas mulle üks vares, kui ma temaga riidlesin. Asi oli nimelt niimodi. Täna hommikul minu lähedal lendas suur sassis sulgedega vares. Ta ei nokinud niivõrd teri, kui lihtsalt peksis neid oma nokaga viljapeadest otse maha. Siis istus ta ülbelt minu õlale ja toksis nokkaga minu põske."
"Kaggi-Karr!" kraaksus vares mõnitavalt. "On vast hirmutist, kasu temast pole raasukestki! Milline veidrikust farmer arvas, et meie, varesed, hakkame teda kartma?"
"Kas mõistad, Elli, ma hirmsal kombel rõõmustasin... See tähendab, vihastasin ning kõigest väest üritasin hakkata rääkima. Ja kui suur oli minu rõõm, kui mul see õnnestuski. Kuid, mõistagi ei alustanud ma eriti ladusalt: "Kšt...Kštt...Kõtt siit minema, sa vastik!- hüüdsin ma. E-e-ei noki mind! Ma olen hrrr-, šrrr - hirmus!". "Mul isegi õnnestus raputada vares õlalt, haarates käega tema tiivast. Kuid varest see ei heidutanud ja ta hakkas nokkima teri otse minu ees".
"Kah mul ime, nagu ma ei teaks, et Guudvini riigis isegi hirmutis võib hakkata rääkima, kui väga soovib! Ja ikkagi ma ei karda sind, vaialt maha sa niikuinii ei saa!"
"Kššt! Kõtt siit minema! Ah mind õnnetukest - oleksin ma peaaegu naerma, see tähendab nutma puhkenud! Ja tõesõna, milleks ma kõlban, isegi põldu ei suuda ma vareste eest kaitsta. Ja alati kasutan valesid sõnu.
Kogu oma ülbuses oli vares siiski vist üpris südamlik lind. " Jätkas Hirmutis. "Tal hakkas must hale."
"Sa ära kurvasta nõnda"lausus ta kraaksuval häälel. "Oleks sul aju peas, oleksid sa nagu kõik teisedki inimesed. Aju on inimese... ja ka varese puhul ainuke väärt asi!"
"Just sellisel moel saingi mina teada, et inimestel on olemas aju, ja et minul seda pole. Ma kurvalt...see tähendab rõõmsalt hüüdsin "ehheee-he-he! Elagu aju! Ma tingimata muretsen selle endale!". Kuid vares on ülimalt pirtsakas lind ja ta jahutas otseselt maha kogu mu rõõmu":
"Kaggi-Karr!" Naeris ta. "Kui aju pole olla, siis seda ei saagi olema! Kaggi - karr!"
"Ja ta lendaski ära ja varsti tulite teie Totsikuga." Lõpetas Hirmutis oma jutustamise. "Vot nüüd ütle, Elli, kas sa suudad anda mulle aju?"
"Ei, mis sa nüüd! Sellega saab hakkama ainult Guudvin Smaragdlinnast. Ma lähen just isegi tema juurde paluma, et ta saadaks mind tagasi Kansasesse Emme ja issi juurde."
"Aga kes on see Guudvin ja kus asub Smaragdlinn?"
"Kas sa siis ei teagi?"
"Ei," vastas Hirmutis nukralt "Ei tea ma midagi. Sa ju näed, et ma olen täis põhku ja aju pole mul ollagi!"
"Oh, kui kahju mul sinust on!" Ohkas tüdruk.
"Tänan! Aga kui ma läheksin koos sinuga Smaragdlinna, kas Guudvin tõesti saab anda mulle aju?"
"Ei tea, kuid isegi kui Suur ja Võimas Guudvin ei annagi sulle aju halvem kui nüüd ei saa ju samutiolema."
"See on tõsi." Nõustus Hirmutis. "Kas tead," jätkas ta usalduslikult "Mind ei saa haavata, sest ma olen täis põhku. Sa võid torkida minust läbi suure nõela ja ma ei tunne valu. Kuid ma ei taha, et inimesed hüüaksid mind rumalaks, kuid kas on midagi on võimalik õppida, kui sul pole aju?"
"Vaeseke!" Tundis Elli kaasa. "Tule meiega. Ma palun Guudvinit, et ta aitaks sind."
"Terekest! Oi...Aitähh!" parandas ennast Hirmutis ja hakkas taas kummardama ja kraapsu tegema.
Tõesõna, hernehirmutise kohta, kes oli elanud ilmas üheainsa päeva, oli ta ikka vaimustavalt viisakas.
Tüdruk abistas Hirmutist esimeste sammude astumisega ja nad suundusid koos Smaragdlinna mööda teed, mis oli laotud kollastest telliskividest.
Algul Totsikule ei meeldinud nende uus kaaslane. Ta jooksis ümber hernehirmutise, nuuskis teda arvates, et kusagil põhus tema rüü all on kindlasti peidus mõni hiirepesa. Ta haukus Hirmutist ebasõbralikult ja tegi näo, nagu kavatseks ta teda hammustada.
"Ära karda Totsikut." Ütles Elli. "Ta ei hammusta."
"Ega ma kardagi! Kas ongi võimalik hammustada põhku? Las ma kannan sinu korvikest. See ei ole mulle raske, ma ei väsi ju kunagi ära. Ütlen sulle saladuskatte all..." Sosistas ta tüdruku kõrva oma veidi käheda häälega, "on ainult üks asi maailmas, mida ma tõepoolest kardan."
"Oo!" Imestas tüdruk. "Mis see siis ometi on? Kas hiir?"
"Ei! Süüdatud tikk!"

***
Mõne tunni möödudes muutus tee konarlikumaks. Hirmutis komistas alatasa. Tuli ette ka auke- Totsik hüppas neist üle, Elli läks ringiga ümber kuid Hirmutis sammus otse, kukkus sirakile kogu oma pikkuses. Ta ei saanud haiget. Elli aitas teda püsti, ta tõusis jalule ja sammus edasi naerdes iseenda kohmakust.
Siis korjas Elli tee äärest jämeda oksa ja pakkus selle Hirmutise jalutuskepiks. Peale seda sujus asi paremini ja Hirmutise kõnnak muutus kindlamaks.
Majakesi tuli ette aina harvemini. Viljapuud kadusid sootuks. Riik muutus aina inimvaesemaks ja süngemaks.
Rändajad seadsid ennast sisse oja äärde. Elli võttis välja leiva ja pkkus tükikest ka Hirmutisele, kuid too keeldus viisakalt.
"Ma ei taha kunagi süüa. Ja see on minu jaoks väga mugav."
Elli ei käinud peale ja andis tükki Totsikule: koerake neelas selle ahnelt alla ja tõusis tagakäppadele, paludes lisa.
"Jutusta mulle endast, Elli, oma kodumaast." Palus Hirmutis.
Elli jutustas pikalt Kansase preeriast, kus suvel on kõik nii hall ja tolmune ja miski pole üldse selline, nagu siin Guudvini maal.
Hirmutis kuulas hoolega.
"Ma ei mõista,miks sa tahad tagasi oma tolmusesse ja kuiva Kansasesse"
"Sa ei mõista selle pärast, et sul pole aju!" Vastas tüdruk tuliselt"Kodus on alati parem!"
Hirmutis naeratas kavalalt:
"Põhk, mis on minu sees kasvas põllul, jakki tegi valmis rätsepp, saapad õmbles kingsepp. Kus on siis minu kodu? Kas põllul? Rätsepa või kingsepa juures?"
Elli ei osanud midagi vastata. Mõned minutid möödusid vaikides.
"Võibolla nüüd räägid sina mulle midagi?" Palus tüdruk.
Hirmutis saatis talle etteheitva pilgu:
"Mu elu on nii lühike, et ma ei tea õigupoolest midagi. Sest mind tehti valmis vaid eile ja mul pole vähimatki aimu, mis oli maailmas enne mind. Õnneks, kui peremees tegi mind, meisterdas ta kõigepealt mulle kõrvad ja ma sain kuulata, mis toimus ümberringi. Peremehe juures oli külas üks teine Mäluja ja esimene, mida ma kuulsin olid tema sõnad "Aga kõrvad on justnagu suurevõitu!" - "Pole hullu! Täpselt parajad!" vastas peremees ja maalis mulle parema silma.
Ma hakkasin uudishimulikult vaatama, mis kõik sünnib ümberringi, sest, nagu sa isegi aru saad, nägin ma maailma esimest korda. "Täitsa sobiv silmake!" - ütles külaline. "Sa ei koonerdanud sinise värviga!"
"Muylle tundub, et teine tuli veidike suurem" ütles peremees, jõudes ühelepoole mu teise silma maalimisega."
Seejärel tegi ta mule lapikesest nina ja maalis suu, kuid ma ei osanud veel rääkida, sest ma ei teadnud veel, milleks mulle suud. Peremees pani mulle selga oma kostüümi ja pani pähe kübara, mille küljest lapsed lõikasid kuljused.
Ma olin hirmus uhke. Mulle tundus, et ma näen välja nagu ehtne inimene.
"See sell saab vareste hirmutamisega suurepäraselt hakkama." Ütles farmer.
"Tead mis, pane talle nimeks Hirmutis!" Soovitas külaline ja peremees nõustus.
Farmeri lapsed hakkasid lõbusalt hüüdma: "Hirmutis, Hirmutis! Hirmuta varesed!"
Mind viidi põllule, topiti vaia otsa ja jäeti üksi. Oli igav seal tolgendada, kuid maha ronida mul ei õnnestunud. Eile linnud veel kartsid mind, kuid täna harjusid juba ära. Siis ma tutvusingi südamliku varesega, kes pajatas mulle ajust. Küll oleks hea, kui Guudvin annaks selle mulle..."
"Ma arvan, et ta aitab sind." Tröstis teda Elli.
"Ja-jah! Ebamugav on tunda ennast rumalana, kui isegi varesed naeravad sinu üle."
"Lähme!" Ütles Elli ja ulatas Hirmutisele korvi.
Õhtuks sisenesid seiklejad pimedasse metsa. Puude oksad laiusid madalal kollastest tellistest tee kohal. Päike loojus ja läks täitsa pimedaks.
"Kui sa märkad ajakest, kus võiks peatuda ööseks, ütle mulle." Palus Elli unisel häälel. "Väga ebamugav ja hirmus on kõndida pimedal ajal."
Varsti jäi Hirmutis seisma.
"Ma näen paremal väikest hütti, kas lähme sinna?"
"Ja, ja! Ma olen nii väsinud!"
Nad keerasid rajalt maha ja varsti jõudsid hüti juurde. Elli leidis nurgas samblast ja rohust aseme ja jäi seal otsekohe magama, Totsik kaisus. Hirmutis aga istus ukse ees ja valvas magajate rahu.
Selgus, et Hirmutis ei valvanud asjata. Öösel mingi loom valgete triipudega seljal ja mustal notsutaolisel koonulüritas siseneda hütti. Arvatavasti meelitas ta kohale toidupoolise lõhn, mis tuli Elli korvist. Kuid Hirmutisele tundus, et Ellit varitseb hirmus oht. Ta jäi varitsema ukse ees, lastes vaenlasel läheneda uksele (vaenlaseks oli ei keegi muu, kui noor mäger, mida Hirmutis loomulikult ei teadnud). Ja siis, kui mägrapoiss juba pistis ukses sisse oma uudishimulise nina, nuuskides ahvatlevat lõhna, piitsutas Hirmutis teda vitsaga vastu tema rasvast selga. Mägrapoiss ehmus, tormas padrikusse ja veel kaua aega kostis metsast tema solvunut niuksumist...
Ülejäänud öö möödus rahulikult: metsloomad mõistsid, et hütti on olemas kindel valvur. Hirmutis aga, kes kunagi ei väsinud ega muutunud uniseks, põrnitses oma silmi pimedusse ja ootas kannatlikult hommiku saabumist.